Demokraatia (0)

Otsene ehk vahetu demorkaatia- avaliku elu küsimusi otsustati rahvakoosolekul. Tänapäeval kohalikus omavalitsuses, kus rahva kaasamine poliitikasse on lihtsam. Riigi tasandil teostatakse referendumeid ehk rahvahääletusi.
Esindusdemokraatia on nüüdisdemokraatia peamine vorm. Tuumaks on rahva nimel võimu teostavate esindajate valimine. Rahvas ei osale vahetult ja alaliselt otsustamises, vaid on oma õigused delefeerinud saadikutele. Rahva osavõtt piirdub hääletamisega valimistel.
Mandaat - saadikule antud volitus esindada ja kaitsta valijate huve. Mandaat reguleerib valitute ja valijate vahelisi suhteid ning piirab valitute tegutsemist.
Demokraatia võimalused:
Kaitseb üksikisikut võimu eest ja kaitseb tema vabadust, kuna valitsemine on seadusega piiratud;
Edendab haritust ja sotsiaalset kapitali, võimaldades inimesel olla informaaritud ja osaleda poliitikas;
Tugevdab inimeste ühtekuuluvust ja solidaarsust;
Edendab ühist ja individuaalset heaolu, tagab poliitilise tabiilsuse, kuna poliitikud peavad valimistel korrapäraselt aru andma, kuidas nad on oma lubadusi täitnud.
Ohud:
Kõik inimesed pole võrdselt haritud, üldine valimisõigus võib tuua võimule harimatu massi;
Enamuspõhimõte võib põhjustada vähemuste huvidega mittearvestamist;
Kollektiivsete huvide tähtsustamine suurendab liigselt riigiaparaati ja valitsuse sekkumist ühiskonnaellu;
Pole välistatud diktatuuride kehtestamine demagoogide poolt, kes kasutavad rahva alateadvust ära.
Osalusdemokraatiat iseloomustab kodanikkonna pidev ja mitmekülgne kaasatus poliitikasse. Osalusdemokraatia puhul on kodanikul võimalus osaleda ka küsimuste arutamisel ja otsuste vormimisel. Siia kuuluvad kodanikufoorumid, ümarlauaudade ja võrgustike tegevus. Juurudun seal, kus on traditsiooniliselt tugev omavalitsus või kohalik kodanikualgatus ja ühistegevus.
Elitaardemokraatiat iseloomustab huvide esindamine ja mandaadi valdamise põhimõte. Esindusdemokraatia suund. Võimule saab vähemus (eliit), kuid demokraatlikku eliiti iseloomustab just oskus arvestada enamuse huvidega.
Vabad valimised.
Valimiste funktsioonid:
Tagada võimu regulaarne ja seaduspärane vahetumine. Valimised on korralised e toimuvad korrapäraselt teatud ajavahemiku möödudes. Parlament ja kohalikud volikogud valitakse iga 4, president iga 4-6 aasta tagant. Erakorraliste valimiste põhjus on parlamendi laialisaatmine;
Teine funktsioon on vahendada võimudele kodanike nõudmisi;
Valimised on rahva usalduse indikaatoriks. Madal osalusprotsent tunnistab, et riigivõimu legitiimsus tervikuna on madal. Kõrge ja stabiilne osalus valimistel annab tunnistust demokraatia kindlusest;
Hariv funktsioon, kampaaniaperioodil tarbivad inimesed rohkem poliitilist teavet, viivad end kurssi kodanikuõiguste ning erakondade vaadetega.
Vabade valimiste põhimõtted. Valimisõigus on üldine. Kodakondsuspiirang kohalikel valimistelei kehti, küll aga parlamendivalimistel. Vanusepiirang valimisel 18. aastaselt, riigikokku kandideerimisel 21. aastaselt, presidendiks 40. aastaselt.
Valimistel on vaba konkurents . Vabadus kandideerida ning hääletada oma isiklike veendumuste järgi, kartmata survet või tagakiusamist. Kandidaatide ülesseadmise õigus on igal legaalselt tegutseval parteil, kkodanik võib ka iseenda kandidatuuri esitada.
Valimised on ühetaolised ehk võrdsed. Valimiskampaaniaga saab hääletajate eelistusi mõjutada, seepärast on oluline tagada kõigile kandideerivatele parteidele võimalikult võrdsed tingimused oma vaadete propageerimiseks. Selleks reguleeritakse õigusaktidega valimispropaganda tegemist ja valimiskampaania rahastamist. Kõik hääled ona kaalult ühetaolised ning igal balijal on üks hääl.
Peamised valimissüsteemid
Majoritaarne valimissüsteem. Enamusvalimiste süsteem, kus moodustatakse ühemandaadilised valimisringkonnad. Igast ringkonnast pääseb parlamenti üks saadik. Ühes ringkonnas kandideerib tavaliselt 4-6 inimest,kes esindavad erinevaid parteisid, valituks osutub igas ringkonnas vaid üks kandidaat- see, kes saab enamuse häältest. Tähtis tulla esimeseks, teine ja kolmas koht ei saa midagi. Pluss on selle süsteemi selgus ja lihtsus. Puudused- annab eeliseid juhtivatele suurparteidele ning diskrimineerib väiksemaid.
Proportsionaalne valimissüsteem.
1. Jagab saadikukohad parteide vahel proportsionaalselt ehk võrdselt neile antud häältega.
2. on mitmemandaadilised valimisringkonnad.
3. kandidaadid seatakse üles erakonna valimisnimekirjas. Valijal tuleb eelistada pigem üht või teist erakondlikku programmi, kui isikut.
Nimekirju võib koostada kahe põhimõtte alusel. Avatud nimekirja puhul reastatakse kandidaadid pärast häälte lugemist ümber: suurema toetuse kogunud kandidaat tõusen nimekirjas ettepoole . Suletud nimekirja puhul uut nimekirja ei moodustata-kodanike tahe mõjutab vaid seda, mitu inimest ühest nimekirjast parlamenti pääseb.
Proportsionaalse süsteemi puuduseks on häältelugemise keerukus ning erakondade suur mõju valimistulemustele. Valimisnimekirjade ning häälte üleviimise tõttu kipub hajuma saadiku isiklik vastutus. Hea pool- tänu ülekandmisele ei lähe hääled kaduma nagu majoritaarse süsteemi puhul. Samuti on parteidel võrdsem šanss saada parlamendis esindatud .
Eesti valimissüsteem.
Proportsionaalne. Moodustatakse mitmemandaadilised valimisringkonnad, millele eraldatud mandaatidearv tuleneb hääleõiguslike kodanike arvust ringkonnas. Kandidaadid seatakse üles parteide valimisnimekirjades, kuid pole keelatud kandideerida ka üksikisikuna. Et osutuda valituks, tuleb kandidaadil koguda häälte miinimumnorm ehk kvoot . Hääled, mis kandidaat kogub üle kvoodi , kantakse tema nimekirjakaaslastele. Populaarne kandidaat saab toetada erakonnakaaslasi, kellel endal kvoodist puud jääb, ning suurendada niimoodi kogu erakonna esindatustvolikogus või parlamendis. Häälte piirnorm kehtib ka erakondadele, riigikokku pääsevad erakonnad , kes saavad vähemalt 5 protsenti valijate häältest üle Eesti. Seda protsendimäära nim valimiskünniseks.
Hübriidsed valimissüsteemid
Hübriidne valimissüsteem ühendab majoritaarse ja proportsionaalse süsteemi põhimõtteid. Sellisel juhul jagatakse pooled parlamendikohad ühe ning pooled teise süsteemi alusel. Igal valijal on kaks häält: ühe annab majoritaarsel põhimõttel kandidaadile, kes on tema regioonis, teise proportsionaalsuse põhimõttel ühe erakonna üleriigilise valimisnimekirja kandidaadile. Erakondlikud ja regionaalsed huvid on paremini tasakaalus.
Valimiskäitumine ja valimistulemus
Riigi ülesanded valimiste läbiviimisel.
Valimiskomisjon registreerib kandidaadid, kelle dokumendid vastavad nõuetele. Registreerimise käigus kontrollitakse, kas kandidaadil on kodakondus, kas ta on kandideerimisealine, ega ta ei kandideeri samaaegselt mitmes ringkonnas või valimisnimekirjas. Presidendikandidaat registreeritakse, kui ta on kogunud teatud hulga toetusallkirju, parlamendivalimistel nõutakse kandidaatidelt kindla rahasumma ehk kautsjoni maksmist. Kui kandidaat osutub valituks, makstakse talle kautsjon tagasi, kui itte , kantakse see riigikassasse. Riik valmistab ette kogu hääletamiseks vajaliku dokumentatsiooni, tagab infosisteemide ja andmebaaside töövalmiduse, rahastab riigieelarvest kõiki valimiste läbiviimisega seotud toiminguid
Mis mõjutab valijate käitumist?
Majanduse struktuur, sotsiaalne struktuur, ajaloolised tavad, valitsuse tegevus, grupikuuluvus, väärtusorientatsioonid, sõprade mõju, valimiskampaania mõjutused, arvamused vaidlusküsimustes, kokkupuude parteiga, kandidaadi meeldivus, massimeedia mõju, majanduslikud tingimused, poliitilised tingimused.
Hääletamine ja valimistulemused.
Kasutatakse eelhääletamist, mis tähendab, et valida saab umbes nädal enne valimispäeva, nii posti teel kui valimisjaoskondades. Tähtis on hääletamas käinud inimeste osakaal.
Erakonnad tänapäeva poliitikas.
Miks on erakondi vaja?
Algselt kujunesid erakonnad välja kui valimisvõitluse agentuurid , mille olulisimaks ülesandeks oli koondada teatud sotsiaalsete gruppide huve ja propageerida valijate hulgas oma ühiskonnaprogrammi. Programm on erakonna põhidokumente, milles esitatakse oma nägemus kõigi ühiskonnavaldkondade ja poliitikate arendamisest. Erakond pääseb võimu juurde vaid valimistulemuste põhjal. Olulisemaks on muutund valitsemine ja selle kaudu oma nõudmiste realiseerimine poliitikas.
Parteide kohanemine ühiskonna arenguga.
1950.-1960. massiparteid, mis jagunesid äratuntavalt vasak- ja parempoolseteks, mis vastas hästi tolle perioodi selgepiirilisele klassijaotusele. Alates 1970. aastatest hakkasid kujunema uut tüüpi parteid, mille alusideoloogia pole enam nii kergesti määratletav. Populistlikud parteid, kes väidavad end esindavat kogu rahva huve. Nende eesmärk on võita valimised ning püütakse saada võimalikult paljude hääletajate toetus. 20. sajandi viimasel veerandil hakkasid erakonnad tegema omavahelisi läbirääkimisi võimu jagamise ja valitsemise põhimõtete üle.
Eesti erakondade asetus vasak-parempoolsus skaalal.
Vasakparteide hulka kuuluvad Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja Eestimaa keskerakond . Mõlemad pooldava astmelist tulumaksu ja eluliselt vajalike kaupade (toiduained, energia, kommunaalteenused) käibemaksumäära alandamist. Haridus peab olema kõigile kättesaadav ühishüvis. Sotsiaaldemokraadid rõhutavad tööhõiveküsimusi, keskerakonnal esikohal toetuste ja sotsiaalteenuste osutamine.
Paremparteid. Reformierakond tugineb liberalismile, IRL aga kristlikule demokraatiale ja rahvuslusele. Rahvaliit väärtustab Eesti küla, sh Eesti põllumajanduse kestmist, nagu konservatiividele omane, ei poolda Rahvaliit tingimusteta avatud majandust, vaid näeks meelsamini kodumaise kapitali eelistamist majanduses. Reformierakond on avatud turumajanduse poolt
Survegrupid ja sotsiaalsed liikumised Esindavad avalikku tähtsust omavaid huve, püüavad mõjutada poliitikat, pakuvad alternatiive, kasvatavad liidreid ja hoiavad ühikonna pluralismi
Survegurpi ja erakonna erinevused.
Erakond püüab saavutada oma eesmärke valimiste tulemusel võimule pääsedes ja valitsuses olles neid ellu viies. Survegrupp taotleb valitsuse või poliitikute mõjutamist väljastpoolt, ilma ise võimul olemata. Erakondade programm haarab poliitika kõiki valdkondi, survegrupp keskendub ühele valdkonnale või probreemile, nt keskkonnahoid . Erakonnal on alati kindel liikmeskond ja organisatsioon koos põhikirjaga. Survegruppides esineb ühendusi, mille liikmeskonda on raske määratleda. Erakonna teavitamise viis on avalik tähelepanu meedias, survegrupil lobism ehk kuluaariapoliitika- mõjutada poliitikuid isiklike kontaktide ja vastastikku kasulike tehingute kaudu.
Survegruppide liigid
Kategooriakaitsegrupid- kaitsevad mingi kindla sotsiaalse kategooria (põllumeeste, tööstustööliste, riigiteenistujate, trabijate) huve. Huvituvad eelkõige enese elu-või äritingimuste parandamise eest, tarbijate liidud nõuavad tõest inormeerimist kaupadest ja teenustest, tootjate ühingud mõjutavad riigi maksu-ja tollipoliitikat.
Edendamisgrupid-tekib kodanikualgatuse põhjal, iseloomustab nõrk sisemine hierarhia, tugineb vabatahtlike tegevusele. Esindavad väärtusi või tegevusi, mis on kasulikud kogu ühiskonnale, mitte ainult grupi liikmetele . Liikmeskond võib kiiresti muutuda.
Survegrupid poliitika mõjutajatena.
Kaudne surve. Saab avaldada avaliku arvamuse kujundamisega. Nt kirjutatakse või räägitakse ühel teemal korduvalt massimeedias, korraldatakse reklaamikampaaniaid. Iseloomustab edendamisgruppe. Teine kaudne tee oma huvide viimiseks poliitikasse on koostöö mõne erakonnaga valimiste ajal.
Otsene surve. Survegrupid püüavad mõjutada parlamendiliikmeid, ministreid või tippametnikke. Iseloomustab eeskätt ärilisi gruppe
Sotsiaalsed liikumised.
Nad on killustunud võrgustikud, mitte selge ülesehitusega organisatsioonid ;
Toetajaskond laialivalguv ja muutub kiiresti;
Nad on probleemipõhised, tekivad ja kaovad vastavalt probleemi aktualiseerumisele või hääbumisele;
Nende tegevus edendab ideid või väärtusi (tervis, eluviis, rahu);
Eelistavad otseseid aktsioone;
Vahel üleilmse ulatusega.
Nt naisliikumine , rahuliikumine, keskkonnaliikumine.
Sidususe mehhanismid - poliitiline kultuur ja kodakondsus .
Idenditeet e ühtekuuluvustunne- samastumine, mis võib rajaneda rahvuslikel, ideoloogilistel, kultuurilistel või riikkondlikel tunnustel.
Poliitiline kultuur. Koosneb teadmistest, hinnangutest, väärtustest ning käitumismallidest.
Kujuneb pika ajaloolise arengu jooksul;
On omane suurele sotsiaalsele grupile (rahvusrühmale, kogu rahvale);
On jäik poliitiliste muutuste suhtes;
Suudab püsima jääda vaid pideva taastootmise korral.
Mis mõjutab poliitilise kultuuri arengut?
Olulist rolli mängib võimu legitiimsus ehk valitsejate ja alluvate üksmeel põhiväärtuste, ühiskonna arengustrateegiate ja rahva osaluse suhtes. Kultuuri teisendavad ka infotehnoloogiline areng ja rahvastikuprotsessid, eriti massilijne rahvastikuränne.
Kultuuri õppimine ehk sotsialiseerumine .
Protsess, mille käigus kujundatakse ühiskonnaliikmetes väärtusi ja hoiakuid poliitilise süsteemi kohta. Sotsialiseerumine toimub ühest küljest sihiliku õpetamisena. Nt koolis või kodakonduse taotlejale. Teisest küljest omandab ühiskonnaliige teadmisi ja hinnanguid oma igapäevaelu kogemusest. Institutsioone, mis tegelevad sotsiaalse õpetamisega, nimetatakse sotsialiseerimisagentideks. Siia kuuluvad perekond, kool, eakaaslaste grupid, töökaaslased, massimeedia, kodanikuharidusega tegelevad institutsioonid.
Kodakondsus poliitilise identiteedi tegurina.
Inimene, kes on oma sünnimaal üles kasvanud ja saanud sel maal koolihariduse, omab õigust selle riigi kodakondsusele. Sisserännanu peab mingi aja selles riigis elama, enne kui taotleb kodakondsust. Kodakondsuseksamis kontrollitakse, kas ta oskab keelt, tunneb ajalugu ja valitsemiskorraldust, teab kodanikuõigusi ja –kohustusi.