Demokraatiad, valimissüsteemid jm (4)

Otsene ehk vahetu demokraatia- oli iseloomulik Antiik- Kreekale , kus vabad Ateena linnakodanikud otsustasid avaliku elu küsimusi vahetult, rahvakoosolekul. Seda nimetatakse ka klassikaliseks demokraatiaks. Tänapäeval leiab otsest demokraatiat kohalikus omavalitsuses. Teostamise peamine viis on referendum ehk rahvahääletus. Esindus - ehk vahendatud demokraatia- kujunes koos libearismi levikuga. Tuumaks on rahva nimel võimu teostavate esindajate valimine. Rahvas ise ei osale vahetult ja alaliselt otsustamises, ta on oma õigused delegeerinud saadikutele. Põhiküsimus on kuidas hoida usaldusväärset ja toimivat sidet valijate ning valitute vahel. Selleks ühendavaks seoseks on mandaat - saadikule antud volitus esindada ja kaitsta valijate huve. See näitab saadiku kohustust arvestada otsuste tegemisel inimstega ja annab saadikule või erakonnale õiguse tegutseda ning oma valimisprogrammi ellu viia. Osalusdemokraatia- iseloomustab kodanikkonna pidev ja mitmekülgne kaasatus poliitikasse. Selle puhul on kodanikul võimalus osaleda küsimuste arutamisel ja otsuste vormimisel. Sinna kuulub ka mitmesuguste kodanikufoorumite, ümarlaudade ja võrgustike tegevus. See on kindlamini juurdunud seal, kus on traditsiooniliselt tugev omavalitsus (skandinaavia) või kohalik kodanikualgatus ja ühistegevus. Elitaardemokraatia- keskpunkti moodustab huvide esindamise ja mandaadi valdamise põhimõte. Esindusdemokraatia suund. Ei tähenda ei rahva huvide eiramist ega eliidi vastandamist kodanikkonnale. Püüab ümber lükata idealiseeritud ettekujutust demokraatiast kui üleüldisest õnnest ja harmooniast. Ei tähenda seda, et kui poliitik on kord rahvalt mandaadi saanud, ss sellega on talle antud täielik otsustamis- ja tegevusvabadus . Valimiste funktsioonid- peamine funktsioon on tagada võimu regulaarne ja seaduspärane vahetumine. Valimisi nimetatakse korralisteks sest toimuvad teatud ajavahemiku möödumisel. Volikogu valimised toimuvad iga 4 a tagant ja presidendi 4-6 a tagant. Valimiste ära jäämine v edasilükkamine ilma mõjuva põhjuseta hoiatab , et riik on demokraatlikult arenguteelt kõrvale kaldumas. Teine funktsioon on vahendada võimudele kodanike nõudmisi. Valimistulemused määravad, millised parteid ja isikud kuuluvad poliitilistesse otsustuskogudesse ning kes arutavad valijate nõudmisi ning võtavad vastu seadusi. Kolmandaks on valimised rahva usalduse heaks indikaatoriks. Madal osalusprotsent tunnistab, et riigivüimu legitiimsus tervikuna on madal, valitsusparteid lüüasaamine näitab aga kodanike eitavat suhtumist senisesse poliitilisse liini. Kõrge ja stabiilne osalus valimistel annab tunnistust ka demokraatia kindlusest. Neljandaks on valimistel ka hariv funktsioon. Kampaaniaperioodil tarbivad inimsed rohkem poliitilist teavet, viivad end kurssi oma kodanikuõiguste ning erakondade vaadetega. Valimisõigus on üldine- enam ei rakendata inimõigusi rikkuvaid piiranguid, mis tuleneksid soost, usust v rassist. Arusaam demokraatiast, kui rahva oma valitsusest on tingitud kodakondsuspiirangust. Valimisõigus peab olema vaid antud kogukonda kuuluvatel inimestel. Kohalikul tasandil loetakse kogukonna liikmeteks kõik vastava paikkonna alaised elanikud. Parlamendi- ja presidendivalimistel võib hääletada ka kodanik, kes ei ela oma kodakondsusmaa territooriumil. Vanusepiirang kehtib nii hääleõiguse kui ka kandideerimisõiguse puhul. Hääletamine alates 18.a, kandideerimine kohalikku volikokku 18.a, riigikokku ning europarlamenti 21.a ja presidendiks 40.a. valimistel on vaba konkurents - konkurents ja õigus teha oma valik sõltumatult kuuluvad avatud ühiskonna kõikide valdkondade juurde mis tõttu vabadust kandideerida ning hääletada oma isiklike veendumuste järgi. Kandidaatide ülesseadmise õigus on igal legaalselt tegutseval parteil , kodanik võib ka iseenda kandidatuuri esitada. Riikliku valimiskomisjoni ülesandeks on ainult kontrollida esitatud dokumentide vastavust seaduse nõuetele. Erakonnad ja pisiparteid loovadki konkurentsi erakondade vahel. Valimised on ühetaolised ehk võrdsed- kandideeritavatel parteidel ja üksikkandidaatidele on võimalikult võrdsed tingimused oma vaadete propageerimiseks. Selleks reguleeritakse õigusaktidega valimispropaganda tegemist ja valimiskampaania rahastamist. Jagatakse raadia- ja telekanalites võrdselt tasuta eetriaega. Levinuim riikliku sekkumise viis on rahaliste annetuste ja kampaaniakulude ülempiiri kehtestamine. Kõik hääled on kaalult ühetaolised ning igal valijal on ainult üks hääl. Majoritaarne valimissüsteeem- ehk enamusvalimiste süsteem. Moodustatakse ühemandaadilised valimisringkonnad (st parlamenti pääseb üks saadik). Kehtib tavaliselt lihthäälteenamuse põhimõte (kes saab rohkem hääli see saab ka saadikukoha. Presidendi valimiste puhul rakendatakse aga absoluutne häälteenamus nõue ehk 50% häältest + 1 hääl. Peamine pluss majoritaarse süsteemi puhul on selgus ja lihtsus. Teisalt pole see süsteem vaba puudustest, sest see annab eeliseid juhtuvatele suurparteidele ning diskrimineerib väiksemaid ning lihthäälteenamuse puhul on kaotsiläinud hääled. Proportsionaalne valimissüsteem- jagab saadikukohad parteide vahel proportsionaalselt ehk võrdselt neile antud häältega. Teiseks tunnuseks on mitmemandaadilised valimisringkonnad. Kolmas tunnus on et kandidaadid seatakse üles erakonna valimisnimekirjas. Mõnedes riikides saabki hääletada vaid nimekirja, mitte aga konkreetse isiku poolt. Avatud nimekirja puhul reastatakse kandidaadid pärast häälte lugemist ümber, suurema toetuse kogunenud kandidaat tõuseb nimekirjas ettepoolt. Parlamenti pääs sõltub valijate toetusest . Suletud nimekirja puhul uut nimekirja ei moodustata, kodanike tahe mõjutab vaid seda palju inimest ühest nimekirjast parlamenti pääseb. Peamiseks puuduseks proportsionaalse süsteemi puhul on häältelugemise keerukus ning erakondade suur mõju valimistulemusele. Vigade vastu kehtestatakse häälte alampiir , mille ss kandidaat peab saavutama . Valimisnimekirjade ning häälte ülekandmise tõttu kipub hajuma saadiku isiklik vastutus. Plussiks on seepärast et parteidel on võrdsem võimalus saada parlamendis esindatud. Eesti valimissüsteem- proportsionaalset valimissüsteemi kasutatakse Eestis nii europarlamendi , Riigikogu kui ka volikogude valimistel. Moodustatakse mitmemandaadilised valimisringkonnad, millele eraldatud mandaatide arv tuleneb hääleõiguslike kodanike arvust ringkonnas. Et osutuda valituks, peab kandidaat koguma vähemalt niipalju hääli, naq seadustest tulenevalt on kehtestatud ehk kvoodis. Häälte ylekandmise põhimõte on üks proportsionaalse süsteemi tunnus, mis rõhutab erakondliku koostöö tähtsust. Riigikokku pääsevad ainult need erakonnad, kes saavad vähemalt 5% valijate häältest üle Eesti. Seda nim valimiskünniseks. Hübriitsed valimissüsteemid- see ühendab majoritaarse ja proportsionaalse süsteemi põhimõtteid. Igal valijal on kaks häält: ühe annab ta majoritaarsuse põhimõttel ühele neist kandidaatidest, kes on üles seatud tema regioonis, teise aga proportsionaalsuse põhimõttel ühe erakonna üleriigilise valimisnimekirja kandidaadile. Selle peamiseks eeliseks teiste valimissüsteemide ees peetakse asjaolu, et erakondlikud ja regionaalsed huvid on paremini tasakaalus. Mix on erakondi vaja?- ajalooliselt kujunesidki parteid ehk erakonnad välja kui valimisvõitluse agentuurid , mille olulisimaks ülesandeks oli konndada teatud sotsiaalsete gruppide huve ja propageerida valijate hulgas oma ühiskonnaprogrammi. Programm on üks erakonna põhidokumente, milles esitatakse oma nägemus kõigi ühiskonnavaldkondade ja poliitikate arendamisest. Erakond pääseb võimu juurde ainult valimistulemuste põhjal. Olulisemaks on muutunud ka valitsemine ja selle kaudu oma nõudmiste realiseerimine poliitikas. Poliitilise kultuuri olemus ja koostisosad- poliitiline kultuur ehk võimu teostamisega seotud teadmiste, ettekujutuste, väärtuste ja levinud käitumismallide kompleks. Poliitilisel kultuuril on selliseid jooni, mis on omased kõikidele kultuuririikidele:*kujuneb pika ajaloolise arengu jooksul, *on omane suurele sotsiaalsele grupile, mitte üksikutele idiviididele, *on jäik poliitiliste muudatuste suhtes, *suudab püsima jääda vaid pideva taastootmise korral. Poliitilisel kultuuril on ka spetsiifilisi jooni, mis tulenevad poliitika enda eripärast. Pollitika hõlmab mitmesuguseid teadmisi ja oskusi, mida läheb igal kodanikul ühiskonnas elades vaja. Teiseks poliitilise kultuuri erijooneks on võimude aktiivne ja sihiteadlik osalus poliitilise kultuuri suunamisel ning juurutamisel. Poliitiline kultuur koosneb teadmistest, hinnangutest, väärtustest ning käitumismallidest. Kodakondsus poliitilise identiteedi tegurina- ühiskonna pika arengu jooksul on kujunenud põhimõte, et sotsialiseerumisprotsess peaks lõppema mingi käegakatsutava tunnistuse v serfikaadi andmisega. Niisuguseks tunnuseks ongi kodakontsus. Sisserännatutel enamikus maades on tarvis sooritada kodakontsuseksam, millega üldjoontes kontrollitakse, kas inimene on omandanud ühiskonna poliitilise kultuuri – kas ta oskab keelt, tunneb ajalugu ja valitsemiskorraldust, teab kodanikuõigusi ja –kohustusi. Euroopa Liit on oma poliitikaga püüdnud juurutada riikideülest Euroopa kodakontsust.