Kodanikud, huvid ja demokraatia (11)

Kodanikud, huvid ja demokraatia
Demokraatia kui rahva võim
Demokraatia- rahva valitsemine, mida teostab rahvas rahva enese huvides.

• Rahva valitsus osundab, et kõigil on juurdepääs poliitikasse
  
• võimu teostamine rahva poolt rõhutab avalikkuse kaasatust otsustamisse
  
• valitsemine rahva huvides tähendab, et otsused peavad lähtuma avalikest huvidest
  

Otsene ehk esindusdemokraatia , samuti ka klassikaline demokraatia.Tänapäeval leidab seda kohalikes omavalitsustes, kus rahva vahetu kaasamine poliitikasse on lihtsam. Riigi tasandil on otsese demokraatia teostamise peamine viis referendum ehk rahvahääletus.
Nüüdisdemokraatia peamine vorm on siiski esindus - ehk vahendatud demokraatia, ehk siis liberaalne demokraatia. Selle tuumaks on rahva nimel võimu teostavate esindajate valimine.
Mandaat- saadikule antud volitus esindada ja kaitsta valijate huve.
Mandaat reguleerib valitute ja valijate vahelisi suhteid ning piirab valitute tegutsemist .
Demokraatia võimalused:

• kaitseb üksikisikut võimu eest ja kaitseb tema vabadust
  
• edendab haridust ja sotsiaalset kapitali, võimaldades olla inimestel informeeritud ja osaleda poliitikas
  
• tugevdab inimeste ühtekuuluvust ja solidaarsust, kuna kõigil on õigus osaleda otsustamises
  
• edendab ühist ja individuaalset heaolu
  
• tagab poliitilise stabiilsuse
  

Demokraatia ohud:

• kõik inimesed pole võrdselt haritud, seega võib üldine valimisõigus tuua võimule harimatu massi
  
• enamuspõhimõte võib põhjustada "51% türannia", kus enamuse nimel tallatakse vähemuse huvid jalge alla
  
• kollektiivsete huvide tähtsustamine suurendab liigselt riigiaparaati ja valitsuse sekkumist ühiskonnaellu
  

Osalusdemokraatia - kodanikkonna pidev ja mitmekülgne kaasatus poliitikasse. Kodanikul on võimalus osaleda ka küsimuste arutamisel ja otsuste vormimisel. Osalusdemokraatia tähendab massiaktsioone ja kampaaniaid ning mitmesugused kodanikufoorumid, ümarlauad ja võrgustike tegevus ( USA, Skandinaavia ).
Elitaardemokraatia - esindusdemokraatia suund. Elitaardemokraatia püüab ümber lükata idealiseeritud ettekujutust demokraatiast kui üleüldisest õnnest.
Vabad valimised
Valimiste peamised funktsioonid:

• Tagada võimu regulaarne ja seaduspärane vahetumine .
  

Valimisi nimetatakse seetõttu korralisteks

• vahendada võimudele kodanlike nõudmisi.
  
• rahva usalduse indikaator
  
• hariv funktisoon
  

Valimisi hinnatakse selle põhjal, kas nad on demokraatlikud või mitte.
Mittedemokraatlikud valimised võivad toimuda totalitaarses riigis, kus kogu poliitilist elu kontrollib ainupartei .
Demokraatlike valimiste eelduseks on vaba ühiskond.Valimised on vabad, kui valimiste korraldamisel ning valimisõiguse andmisel järgitakse teatud põhimõtteid. Reeglid tähendavad ka teatuid piiranguid:

• Valimisõigus on üldine
  

valimisõigus on kõigil, v.a kriminaalkaristust kandvatel ja teovõimetutel isikutel. Et valida peab olema kodakondsus, v.a kohalikul tasandil valimised.Vanusepiirang kehtestab nii hääleõiguse kui ka kandideerimisõiguse.

• Valimistel on vaba konkurents
  

valimiste korraldamisel tähendab see vabadust kandideerida ning hääletada oma isiklike veendumuste järgi, kartmata survet või tagakiusamist.Kandidaatide ülesseadmise õigus on igal legaalselt tegutseval parteil, kodanik võib ka iseenda kandidatuuri esitada.

• Valimised on ühetaolised ehk võrdsed
  

selleks reguleeritakse õigusaktidega valimispropaganda tegemist ja valimiskampaania rahastamist (tele- ja raadiokanalites antakse kõigile kandidaatidele võrdselt tasuta eetriaega). Lisaks võivad nad reklaamiaega ja -pinda juurde osta, mis loob ebavõrdsuse jõukamate ja vaesemate vahel. Riigi ülesandeks on jälgida, et need eirnevused poleks liialt suured, et mõjutada valimistulemusi.
Kõik hääled on kaalult ühetaolised ning igal valijal on vaid üks hääl. Valimised on salajased.
Peamised valimissüsteemid
Valimissüsteemi peaksid tundma nii hääletajad kui kandideerijad. Valimissüsteemi hea tundmine võib märgatavalt suurendada partei valimisedu. Valitsemissüsteem mõjutab ka valimiste tulemusi.

• Majoritaarne valimissüsteem
  

Ehk enamusvalimiste süsteem on kõige vanem ( kehtib Uus- Meremaal , Indias, USA-s ja Kanadas). Selles valimissüsteemsi moodustatakse ühemandaadilised valimisringkonnad-igast ringkonnast pääseb parlamenti üks saadik. Majoritaarsete parlamendivalimiste puhul kehtib tavaliselt lihthäälteenamuse põhimõte. Majoritaarse presidendivalimiste puhul rakendatakse absoluutse häälteenamuse nõuet. Majoritaarse süsteemi peamine pluss on selle selgus ja lihtsus. Süsteem pole vaba ka puudustest- see annab eeliseid juhtivatele suurparteidele ning diskrimineerib väiksemaid. Teiseks probleemiks on kaotsiläinud hääled.

• Proportsionaalne valimissüsteem
  

On laialt levinud (Soome, Rootsi, Eesti, Holland , Itaalia, Taani) . Seda peetakse õiglasemaks, kuid kahjuks on see ka keerukam . Proportsinaalne spsteem jagab saadikukohad parteide vahel proportsinaalselt ehk võrdeliselt neile antud häältega. Selle süsteemi teiseks tunnuseks on mitmemandaadilised valimisringkonnad. Äärmuslikul juhul moodustab riik vaid ühe ringkonna ( europarlamendi valimised), tavalisem on 5-15 mandaadilist valimisringkonda (Riigikogu valimised).
Kolmas tunnus seiseb selles, et kandidaadid seatakse üles erakonna valimisnimekirjas.
Nimekirja võib koostada kahe põhimõtte alusel:

• avatud nimekiri- moodustatakse uus pingerida , mis seab enam saanud kandidaadi teistest ette.
  
• suletud nimekiri- uut pingerida ei moodustata.
  

Proportsinaalse süsteemi peamiseks puuduseks on häältelugemise keerukus niing erakondade suur mõju valimistulemustele. Valimisnimekirjade ning häälte ülekandmise tõttu kipub hajuma saadiku isiklik vastutus, mida asendab üldsõnaline erakondlik positsioon.
Proportsionaalse süsteemi plussiks on parteide võrdsem šanss saada parlamendis esindatud .
Eesti valimissüsteem
Kandidaadid seatakse üles valdavalt parteide valimisnimekirjades, kuid pole keelatud kandideerida ka üksikisikuna. Et osutuda valituks, peab kandidaat koguma vähemalt nii palju hääli, nagu seadusest tulevenalt on kehtestatud- häälte miinimumnormi nimetatakse kvoodiks.Hääled, mida kogutakse üle kvoodi , kantakse üle nimekirjakaaslastele.
Hübriidne valimissüsteem
(Venemaa, Itaalia, Saksamaa, Leedu, Ungari)
Ühendab majoritaarse ja proportsinaalse süsteemi põhimõtteid. Pooled parlamendikohad jagatakse ühe ning pooled teise süsteemi alusel. Igal valijal on kaks häält. Erakondlikud ja regionaalsed huvid on paremini tasakaalus.
Valimiskäitumine ja valimistulemus
Valimiste ettevalmistus algab õigusliku baasi loomisest. Parlament võib täiendada või muuta valimisseadust ning kampaania rahastamise reegleid, keskvalimiskomisjon täpsustab valimisõiguslie kodanike aastab arvu ja korrastab registrit , valimiskomisjon registreerib kandidaadid, kelle dokumendid vastavad nõuetele. Riik valmistab ette kogu hääletamiseks vajaliku dokumentatsiooni, tagab infosüsteemide ja andmebaaside töövalmiduse ning rahastab vajalikke toiminguid. Valimiste mitteametlikud tulemused saadakse teada juba 3-4 tunni pärast. Valimiste lõppedes peavad kõik erakonnad esitama valimiskomisjonile oma tulude ja kulude aruande.
Hääletusvalikut mõjutavad tegurid:

majanduslikud tingimused

poliitilised tingimused

valimiskampaania mõjutused

arvamused vaidlusküsimustes

kokkupuude parteiga

kandidaadi meeldivus

massimeedia mõju

sõprade mõju

ajaloolised tavad

väärtusorientatsioonid

valitsuse tegevus
Tänapäeval kasutatakse laieldaselt eelhääletamist( valida saab ka nädal enne valimispäeva posti teel või valimiskomisjonides).
Eestis on valimisaktiivsus väiksem kui enamikus Euroopa maades.
Erakonnad tänapäeva poliitikas
Demokraatliku ühiskonna poliitikakeskkonda iseloomustavad ideoloogiate paljusus , valimiskonkurents ja kodanikuorganisatsioonide kaasatus poliitikasse.
Erakonnad kujunesid välja kui valimisvõitluse agentuurid , mille oluliseks ülesandeks oli koondada teatud sotsiaalsete gruppide huve ja propageerida valijate hulgas oma ühiskonnaprogrammi. Programm annab olulist teavet erakonna ideoloogilise orientatasiooni kohta. Valimised on väga tähtsal kohal erakondade tegevuses. Erakond pääseb võimu juurde ainult valimistulemuste põhjal. Olulisemaks muutunud on ka valitsemine ja selle kaudun oma nudmiste realiserrimine poliitikas. Ideoloogilisest programmist on muutunud tähtsamaks valitsemisprogramm ehk valitsusse kuuluvate erakondade koalitsioonileping.
20. sajandi keskpaigaks oli hääleõigus Euroopas laienenud ka naistele ja mustanahalistele, mis muutis parteide jaoks tähtsaks töö massidega . Parteiliikmete arv kasvas ja just seepärast võiski selle aja erakond nimetada massiparteideks. Parteid jagunesid kaheks: parem- ja vasakpoolseteks.
Alates 1970. aastatest kujunesid uut tüüpi parteid, sisuliselt oli tegu populistlike parteidega, kes esindasid kogu rahva, mitte mõne klassi huve. Populistliku partei tegevus on suunatud eesmärgile võita valimised. Tüüpiliseks jooneks on saanud bürokraatia ja valimisinstitutisoonide materdamine.
Vasakparteid Eestis
Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond
Eestimaa Keskerakond
Mõlemad pooldavad astmelist tulumaksu ja eluliselt vajalike kaupade käibemaksumäära alandamist. Haridus peab olema kõigile kättesaadav ühishüvis.
ESE- tööhõive küsimuse tugevam rõhutamine
EK- toetuste ja sotsiaalteenuste osutamine
Paremparteid Eestis
Reformierakond - tugineb liberalismile
Isamaaliit - kristlikule demokraatiale ja rahvuslusele
Rahvaliit- sarnaneb Isamaaliidule
Survegrupid ja sotsiaalsed liikumised kui huvide vahendajad
Survegrupp taotleb valitsuse või poliitikute mõjutamist väljaspoolt, ilma ise võimul olemata. Suregrupp keskendub mingile ühele valdkonnale või probleemile. Enamiku survegruppidel on oma kindel liikmeskond, kuid esineb ka erandeid .
Survegruppide ja erakondade erinevused:
ERAKOND
SURVEGRUPP
Tegevuse eesmärk
Luua poliitikat
Mõjutada poliitikat
Vahend eesmärgi teostamiseks
Tulla võimule
Avaldada survet võimulolijatele
Programmi ulatus
Haarab poliitika kõiki valdkondi
Käsitleb üht valdkonda või probleemi
Teavtamise sihtgrupp
Valijaskond
Võimueliit
Teavitamise viis
Avalik tähelepanu meedias
Lobism
Survegruppide spekter on palju mitmekesisem kui erakondade oma. Nad võivad erineda organisatsioonilise ülesehituse, liikmeskonna arvukuse ja tegevusmeetodite poolest. Nende võime mõjutada poliitikat on samuti erinev.
Kategooriakaitse grupid- kaitsevad mingi kindla sotsiaalse kategooriaga( põllumeeste, riigiteenustajate) huve. Sellistel gruppide on hästi välja kujunenud organisatsioon , nõudmised ja tegevus läbi aegade püsivad. Kategooriakaitse gurpid uvituvad eeskätt enese elu- või äritingimuste parandamisest.
Edendamisgrupid - organisatsiooni ja liikmete poolest hägusamad. Liikmeskond võib kiiretsi muutuda. Survegrupp tekib tavaliselt kodanikualgatuse põhjal, seda iseloomustab nõrk sisemine hierarhia ning see tugineb vabatahtlike tegevusele. Edendamisgrupid edendavad väärtusi või tegevusi, mis on kasulikud kogu ühiskonnale.
Kõikide survegruppide seos poliitikaga pole ühesugune. Survegrupid võivad poliitilistele otsustajatele avaldada kaudset või otsest survet.
Kaudset survet saab avaldada avaliku arvamuse kujundamisega. Korraldatakse reklaamikampaaniaid, massiaktsioone. Eeskätt iseloomustab see edendamisgruppe. Samuti üheks kaudseks teeks huvide viimiseks poliitikasse on koostöö mõne erakonnaga valimiste ajal.
Otsest survet kasutades püüavad survegrupid mõjutada parlamendiliikmeid, ministreid või tippametnikke.
Survegruppide poliitiline roll erineb riikide lõikes. Nende olulisus sõltub mitmest asjaolust:

• valitsemiskorraldusest ja survegruppide võimalustest sekkuda poliitika kujundamisse
  
• poliitilisest kultuurist( kuivõrd kodanikuaktiivsus on tavaks)
  
• ühiskonna ees seisvatest probleemidest
  

Tähtis on demokraatia jaoks, et survegrupid oskaksid omavahel koostööd teha, et saavutada oma eesmärke.
Sotsiaalne liikumine erineb oma piiritlemata liikmeskonna ja umbmäärase ülesehituse poolest nii erakonnast kui survegrupist. Raske kindlaks teha mitu liiget on grupis . 20. sajandi viimasel veerandil kerkisid sotsiaalsete liikumiste tähelepanu keskmesse vaimsed väärtused( võrdsus, õiglus, turvalisus) ja keskkonnaprobleemid. Materiaalsed väärtused nihkusid inimeste jaoks tagaplaanile. See põhjustaski uute sotsiaalsete liikumiste tekke.
Uute sotsiaalsete liikumiste tunnusjooned:

• nad on killustunud võrgustikud, mitte selge ülesehitusega organisatsioonid
  
• nende toetajaskond on laialivalguv ja muutub kiiresti
  
• nad on probleemipõhised, tekivad ja kaovad vastavalt probleemi aktualiseerumisele või hääbumisele
  
• nende tegevus ei puuduta ega muuda otseslt osalejate sotsiaal- majanduslikku positsiooni( ei tõsta palka, pikenda puhkust), vaid edendab ideid või väärtusi ( tervislik eluviis, rahu)
  
• nad eelistavad otsesid aktsioone, mitte lobismi
  
• nad on sageli üleriigilised, vahel isegi üleilmse ulatusega
  

Nüüdisaja enamtuntud sotsiaalsed liikumised:
Naisliikumine
Gei- ja lesbiliikumine
Rahuliikumine
Keskkonnaliikumine
Sidususe mehhanismid - poliitiline kultuur ja kodakondsus
Vaimsed väärtused ja tõekspidamised aitavad kujundada inimeste ühtekuuluvustunnet ehk identieeti. Identiteet vormib kultuuri ja leiab kultuurimärkides ka oma väljenduse.
Poliitiline kultuur- võimu teostamisega seotud teadmiste, ettekujutuste, väärtuste ja levinud käitumismallide kompleks. Poliitiline kultuur moodustab osa üldisest kultuurist.
Poliitiline kultuur:

• kujuneb pika ajaloolise arengu jooksul
  
• on omane suurele sotsiaalsele grupile, mitte üksikutele indiviididele
  
• on jäik poliitiliste muutuste suhtes
  
• suudab püsima jääda vaid pideva taastootmise korral
  

Poliitilisel kultuuril on ka spetsiifilisi jooni, mis tulenevad poliitika enda eripärast. Poliitilise kultuuri erijooneks on võimude aktiivne ja sihiteadlik osalus poliitilise kultuuri suunamisel ning juurutamisel . Poliitiline kultuur koosneb teadmistest, hinnangutest, väärtustest ning käitumismallidest. Poliitilise kultuuri osaks saab vaid niisugune käitumisviis, mis on laialt levinud ning mida tuleb ette korduvalt.
Poliitilise kultuuri muutumine on pikk ja vastuoluline protsess. Uue kultuuritüübi juurdumisel mängib olulist rolli võimu legitiimsus ehk valitsejate ja alluvate üksmeel põhiväärtuste, ühiskonna arengustrateegiate ja rahva osaluse suhtes.