1905. aasta revolutsioon (0)

10
1905. aasta revolutsioon
Revolutsiooni põhjused ja puhkemine. Jaanuaristreik Tallinnas. Liikumise laienemine; nõudmised. Oktoobri üldstreik ja 16. oktoobri veretöö. Vabadusepäevad: õiguste laienemine, erakondade kujunemine, poliitilised erimeelsused. Rahvaasemike kongress : eesmärgid, lõhenemine, Bürgermusse ja Aulakoosoleku otsused, nende elluviimine . Detsembrimäss: Volta koosolek, mõisate rüüstamine, relvastatud kokkupõrked. Karistussalkade terror .
1905-1907
Revolutsiooni põhjused ja puhkemine
Lüüasaamised Vene Jaapani ( 1904 -1905) sõjas tekitavad rahulolematuse. Isevalitsuse vastu on nii vene liberaalne kodanlus kui ka töörahvas.
Liberaalne kodanlus – ei poolda vägivalda, parlament , konstitutsionaalne monarhia . Rev. juht liberaalne kodanlus ise ( vähemlased ). Ei poolda relv . ülestõusu
Proletariaat ja revolutsioonilised demokraadid – isevalitsuse kukutamine , vabariik, mõisnike privileegide ja maavalduse likvideerimine Revolutsiooni juht töölisklass ( enamlased ).
Eesti kodanlusest suurem osa liberaalid , osa aga toetavad radikaalseid meetmeid ja vabariigi kehtestamist
Vene riigiametnike, balti-saksa mõisnike ja pastorite vastu. Revolutsioon on poliitiline, rahvuslik ja agraarne. Eestis rev. suunatud nii isevalitsuse kui ka balti-saksa mõisnike vastu (mõisnike privileegid , maapuudus ja rahvuslik rõhumine). Revolutsioonis osalesid kõik kihid , põhijõuks sotsiaaldemokraatide juhitud suurtööstustöölised, haritlased ja üliõpilased.
Rev. algab 1905. a. 9. jaanuaril “Verise pühapäevaga”. Kadus usk “heasse isakesse tsaari”. Protestina Peterburi tööliste üldstreik. Laieneb teistesse linnadesse.
Jaanuaristreik Tallinnas
12. jaan. Tallinnas Dvigateli tehase streigi algus. Puhkeb ülelinnaline üldstreik. (12 000) Miiting – lendleht “Maha isevalitsus ja sõda! Elagu rahvavalitsus! Elagu sotsialism !” 80-liikmeline delegatsioon nõudmiste esitamiseks : 8-tunnine tööpäev, kaotada trahvid , parandada töö- ja palgaolusid. Ignoreeriti, nõudmised jäävad rahuldamata.. 14.-15. jaan. kasakad töölistele kallale mitmel pool. Jaan. lõpus asusid töölised järk- järgult tööle.
Liikumise laienemine; nõudmised.
Streigid ka Narvas, Pärnus . Kokku 15 000 töölist. Tartus raekoja platsil 13.-14. jaan. poliitilised meeleavaldused (üliõpilased, koolinoored, töölised). Isevalitsuse kukutamisele ja vabariik.
Jaan. lõpus üliõpilasstreik, õppetöö katkeb, ülikooli aula muutub rahvakoosolekute pidamise kohaks.
Veebruaris uued üldstreigid Valgas , Tartus, Tallinnas. Saavutati paljudes ettevõtetes tööpäeva lühendamine 10 tunnile ja palkade tõstmine 10-15%.
Streikima ka mõisatöölised. Enamus Lõuna-Eestis (60 streiki). Mais, juunis ka Põhja-Eestis. Ka renditalupojad. Rahutused ja kokkupõrked Alatskivi, Mooste jt mõisates. Nõuti rendi kergendamist, mõisnike eesõiguste piiramist.
Kevad-suvi
1. mai tähistamine- uus töölisliikumise tõus. Esimesed suured poliitilised meeleavaldused.
24. juunil rahvakoosolek Nõmmel (10 000 töölist erinevatest vabrikutest).
Petitsioonikampaania. – kevad, suvi. „ Postimees “, „ Teataja “ ja „Uudised“ avaldavad tüüpmärgukirjad – riigikorra uuendamine, poliitilised õigused ja vabadused , kohaliku elu ümberkorraldamine demokraatlikel alustel. „Teataja“ üldine valimisõigus ja Asutava Kogu kokkukutsumine.
Politserepressioonid ja „mustasajalised“- mõisnike relvastatud salgad.
Rev. haripunkt 1905. a. sügisel
Ülevenemaaline poliitiline üldstreik 14. okt. (Eestis 20 000).
16. oktoober 1905 Tallinnas Uuel Turul tapatalgud. Sõjaväele oli antud korraldus halastamatult relvi kasutada.
Tsaari 17. oktoobri manifest – kodanikuõigused ja – vabadused ja parlament ( Riigiduuma ), lubada legaalselt tegutseda riigikorrale lojaalsetel erakondadel.
Algasid 8 nädalat kestnud vabaduspäevad, mis kestsid kuni karistusvägede saabumiseni detsembri lõpus.
Sel ajal sõna- ja trükivabadus, ühingute ja koosolekute vabadus, poliitvangide osaline amnestia . Taastati Soome autonoomia . Liberaale see rahuldas ( Tõnisson ).
Kõik eesti parteid ja liikumised nõudsid: demokraatia, kodanikuõigused, venestamise lõpetamine , rahvuslik enesemääramisõigus, autonoomia, omavalitsus .
1905.a. lõpul esimesed Eesti legaalsed erakonnad . Tartus mõõdukad liberaalid (Tõnisson; Reiman , O. Kallas) – Eesti Rahvameelne Eduerakond. Vägivalla vastu, konst . monarhiat , dem. riigikord , Asutav Kogu. Võttis aluseks kadettide programmi (Konstitutsioonilisdemokraatlik Partei – ehk kadetid – ülevenemaaline liberaalne partei, kellest sai keskne tegija riigi poliitilises elus kuni 1917.a. sügiseni välja. Nõudmised Venemaa moderniseerimiseks. Seisuslikud piirangud kaotada, kõik inimesed seaduse ees võrdsed. Jäid ühtse ja jagamatu Venemaa pooldajateks, mis polnud eestlastele vastuvõetav. 1905.a. rev päevil oli kadettide ridades Peterburis enam kui sajameheline Eesti grupp. Veebruarirevolutsiooni võit tähendas selle partei tegelikku lõppu. Eestit puudutavates asjades võttis aga kadettidest erinevaid seisukohti. Reformid , mis oleks eestlased võrdsustanud baltisaksa mõisnikega. Nõudis talude väljaostmist kindlaksmääratud hinnaga, kroonumaade jaotamist taludeks. Kaitses eraomandi põhimõtet maakasutuses.
„Teataja“ ümber koondunud radikaalid ei moodustanud parteid, levitasid oma vaateid lehe kaudu.
Sotsiaaldemokraadid , föderalistid (Speek, Ast, Ed. Vilde ) – marksistliku programmiga Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus. See ei olnud ametlikult partei. Ajaleht „Uudised“. Peeter Speek – Vene riigi föderaliseerimine, Eesti autonoomne osariik . Sotsiaaldemokraatlik, kuid rahvusküsimust esile tõstev. Rahvaste üheõiguslikkus, keelte võrdõiguslikkus, emakeelne asjaajamine, õpetus emakeeles.
Baltisakslaste partei – Balti Konstitutsiooniline Partei (Eestimaa kubermangus nimeteti seda parteid Eestimaa Konstitutsiooniliseks Parteiks) – Balti autonoomia,baltisakslaste juhtiv osa, konst. monarhia, valimisõigus, kodanikuvabadused, tugev tsaarivõim, talumaade väljaostu suurendamine , õppekeele valiku vabadus, kohalike elanike maapäevadele lubamine .
Mõisnikel oli tugev majanduslik positsioon, tihedad sidemed riigivõimu organitega, õukonna ning tsaari endaga.
1905 – kultuuruuenduslik rühmitus Noor-Eesti. Radikaalid (G. Suits, Fr. Tuglas , Joh. Aavik, Villem Grünthal - Ridala ). Sotsiaalne ja vaimne rev. käivad käsikäes. Sotsiaalsed utoopiad. Ülistavad proletariaati, aga ei toeta ühe klassi valitsemise ideed. Pahempoolne ja mässuline liikumine. Talupoegi peavad tagurlikuks jõuks.
Noor-Eesti ja esseeride ideoloogias oli kokkupuutepunkte ( esseerid – sotsialistide-revolutsionääride partei Venemaal. Nõudsid täielikke poliitilisi vabadusi ja demokraatlikut vabariiki ja maa natsionaliseerimist. Pooldasid aga individuaalset terrorit. Eestlaste jaoks oli oluline see, et esseerid olid ainsad, kes taotlesid Venemaa föderaliseerimist.)
Sotsiaaldemokraadid-tsentralistid (VSDTP), oli alates 1902.a Eestis kohal. (VSDTP loodi 1898 .a. Minskis ja II kongressil 1903 Brüsselis toimus partei tegelik vormistamine ja põhikirja vastuvõtmine, seal jagunes ka partei kaheks, vasakäärmuslased ehk bolševikud eesotsas Leniniga ja Lääne-Euroopa sotsiaaldemokraatide pooldajad - menševikud).
Ei taotle Eestile rahvusautonoomiat. Maa natsionaliseeida, mõisaid ei tohi tükeldada, luua nende baasil kollektiivsed suurmajapidamised. VSDTP agraarprogramm jäi 1905.a. revolutsioonis seetõttu üpris lahjaks.
Rahvaasemike kongress: eesmärgid, lõhenemine, Bürgermusse ja Aulakoosoleku otsused, nende elluviimine.
November 1905 – neli Tartu eesti seltsi kutsuvad kokku ülemaalise rahvaasemike kongressi.
Algas 27. nov. 1905 Tartus Bürgermusse Seltsi saalis. (800 saadikut) Vaidlus juhataja valimisel, radikaalid ( Teemant ) saavutasid võidu liberaalide (Tõnisson) ees. Jaguneb 2 koosolekuks. Ülikoolis aulakoosolek – sotsialistid ja radikaalid. (Teemant; Mardna, Pöögelmann) – võitlema kõikide abinõudega valitsuse vastu, moodustama rev. omavalitsusi nii linnas kui maal. Maa ja tootmisvahendid ühiseks omanduseks. Need rev. omavalitsused (kutsuti ka rev. komiteed) pidid´+09ˇ
sendama vana impeeriumi isevalisuslikku riigivõimu,kelle esindajaid ja ametnikke tuli boikoteerida, üldine valimisõigus. Uuendatud omavalitsuse esmased ülesanded: rahvavägi , maksud , kohtud, koolid, autonoomse baltimaa põhiseadus , asutava kogu saadikute valimine.
Bürgermusse koosolek – mõõdukad liberaalid. (Tõnisson) konstitutsiooniline kord, üldine valimisõigus, rahvuslik enesemääramine, sõjaseaduse kaotamine. Eestlaste asualade ühendamine autonoomia vormis, fõderatiivne Venemaa, Ametlikus asjaajamises eesti keel, -ˇ
koolides ja Tartu Ülikoolis eesti keele mõju järk-järgult suurendada, rajada eesti keele ja kirjanduse professuur. Et esitada need nõuded keskvalitsusele, sellega jäädi hiljaks .
1905 nov. ja dets. aulakoosoleku otsuste kohaselt valiti valdade uued omavalitsused, mõnel pool nimeteti neid vabariikideks (Mõisaküla, Velise). Olid võimude seisukohalt nn. ebaseaduslikud valimised – rahvakoosolekud tagandasid ametis olnud vallavnemaid ja teisi ametnikke, moodustati mitmesuguseid komiteesid, komisjone ja büroosid, kes pidid mõisnike ja võimudega läbirääkimisi pidama , moodustama kaitseväge, muretsema relvi, tegelema maksudega, nende õiglase jaotamisega jne. 1/3 selliseid valimisi teostati juba enne aulakoosolekut, 2/3 pärast seda ehk detsembri esimesel poolel enne mõisate põletamist. Seaduserikkumine ka selles, et koosolekutest võtsid osa ka need, kes ei tohtinud, kel polnud selleks seaduslikku õigust, nagu maatud, sulased, naised. Tekkisid ka nn. rahvakoosolekud valdades, võimude silmis need aga ebaseaduslikud. Komiteed ei jõudnud saada omavalitsusteks, nad tegutsesid koos vallaorganitega, edukas oli näiteks metsakomiteede tegevus mõisniku metsaraiumise peatamisel. Osa komiteesid tegutsesid aga ka väljaspool vallaorganeid. Iga valdkonna jaoks oma komitee. Komiteede koosseisu valiti kõigist vallaliikmete klassidest. Enim valiti talunikke, vallakirjutajaid, kooliõpetajaid ja käsitöölisi. Lühikese aja jooksul ei suudetud eriti palju korda saata. Enamikus valdades jäid vallaomavalitsused ametisse edasi, aga kavas oli neid uuesti ka valida mõnel pool.Paljud ametnikud läksid kaasa rahvaliikumisega. Revolutsiooniliste omavalitsuste kesksest juhtimisest Eestis rääkida ei saa. Aga kõik ebaseaduslikult ümbervalitud vallaomavalitsused, igasugused komiteed ja ka need omavalitsused, mille koosseis jäi samaks, aga mis viisid ellu rahva tahet ja demokraatlikke meetmeid, muutusid revolutsioonilisteks omavalitsusteks ning alternatiivseks võimuks.
Rahvas seadis paljudes valdades sisse emakeelse hariduse, suleti kõrtsid, keelduti maksude maksmisest, moodustati omakaitse salku.
1905.a said ka naised õiguse valida ja olla valitud.
Omavalitsuse uuendusi kavandati ka maakondade ja kubermangude tasandil, kuid praktiliselt seda ei jõutud teha kusagil.
Sotsiaaldemokraatia mõju rahvaliikumisele Eesti maapiirkondades polnud määrav, kuigi linnades aga oli sotsiaaldemokraatlik liikumine juba juurdunud.
Novembris 1905 tekkis mõte kutsuda kokku Eestimaa valdade kongress, mis polnud esialgu seotud ühegi erakonnaga. Otseseks ajendiks eesti ühiskonna üldine rahulolematus rüütelkondade maaomavalitsuste reformikavadega. Et sisse seada varandustsensuslik valimissüsteem , miile alusel säilitada oma juhtivat võimu, kuigi rahvaliikumise survel oli tehtud neile järeleandmisi, lubati esmakordselt maapäevale väikemaaomanikud, tööstuse ja kaubanduse esindajad. Suvest alates protestiti mõisnike plaanide vastu, otsustati paluda valitsuselt luba valdade esindajate koosolekuks, mis pidi esitama oma ettepanekud. Et moodustada uus maaomavalitsus üldise valimisõiguse tulemusel. Pätsi toimetatud „Teataja“ avaldas järjekindlalt maaomavalitsuse reformi teemalisi artikleid. Soov esitati Eestimaa kubermangu kubernerile, sealt läks see edasi siseministrile, kuid vastust ei saadud. Et selles küsimuses toimub peagi erinõupidamine. Seega ütles valitsus „ei“ nii rüütelkondadelel kui ka eesti-läti ringkondadele. Eestimaa valdade kongress kavandati Tallinnasse novembri lõpus või detsembri alguses. Siiski jäi Tallinna kongress suurema ja varem toimuva Tartu ülemaalise kongressi varju.
Saadikud kongressile valiti, mindi kohale (pidi toimuma 11.dets. Estonias), kuid see jäi ära. Oli kehtestatud sõjseisukord ja koosolekuid ei tohtinud pidada. Osad saadikuist läksid koju, osad juhiti „Volta“ vabrikusse koosolekut pidama. Maasaadikutel polnud tööliste maaleminemisele ja mõisate põletamise algatmisele mõju. See oli linnakeskne, tööliste algatatud.
Detsembrimäss: Volta koosolek, mõisate rüüstamine, relvastatud kokkupõrked.
Üleskutsed hävitada mõisad. 10. dets. sõjaseisukord Tallinnas ja Harjumaal .
11. dets. Tallinnas Põhja-Eesti valdade saadikute koosolek – arutada maaomavalitsust ja mõisnike reformikavade vastu. Jäi ära. Sama päeva õhtul peeti „Volta“ tehase keldris valdade saadikute ja Tallinna tööliste esindajate koosolek. Juhatajaks VSDTP Tallinna komitee juht Aleksander Kesküla , ka Pöögelmann. Kutsuti üles vägivalda kasutama, aga otsust ei võetud vastu, sõjavägi ajas koosoleku laiali. 12. detsembril tööliste esindajad maale, liitusid talupojad. Tööliste salgad liikusid maale neljas suunas. Peasuund oli Kohilasse. Algas avalik stiihiline mäss ( Harjumaa , Lääne-, Järva - ja Pärnumaa) Liikumise keskusteks Kohila , Märjamaa, Velise, Järvakandi , Rapla .
12.-20. dets. mõisate põletamine ja rüüstamine - kokku u. 130 mõisat, arvatud aga 161 (põletati ca 65 peahoonet) mõisat.
Mõisnikke võeti vangi, kuid tapeti vaid üks. Massipsühhoos ja viha mõisnike vastu ( elitaarne vähemus, kelle kätte on koondunud enamus rikkustest, maaomandist ja kontroll ühiskondliku elu üle). Ükski eesti erakond ei kiida neid aktsioone avalikult heaks. Balti aadel pooldab endiselt isevalitsust, kardab muutunud olukorda ja liberaliseerumist.
Mõisate ründamise laine – vastuseks võimude brutaalsele survele, sõjalis-politseilisele terrorile, millele panid krooni 16. oktoobri massimõrv Uuel Turul, sõjaseisukorra väljakuulutamine ja järgnenud vahistamised. Olukorda pingestas Eestimaa erakorraline maapäev maaomavalitsuse reformi küsimuses, opositsioonitegelaste, sotsiaaldemokraatide, töölisvanemate ja maasaadikute vangistamine, Peterburi üldstreik ja Moskva relvastatud ülestõus, samuti Läti sündmused, kus need olid alanud varem, novembris.
Kui palju Tallinna töölisi maale rüüstama läks, pole teada, salkadena kokku ca 100-150 meest. Maaleläinute arv väga väike. Rahutused külas muutis massiliseks kohaliku maarahva osavõtt ja üleüldine käärimine . Nii alles tekkisid paarisajaliikmelised rühmad. Mõisate ründajad- kõik maaelanike kihid: taluperemehed, sulased, rentnikud, kaupmehed , käsitöölised, koolmeistrid.
Mitmesuguseid tegutsemismotiive:
Vabrikutöölistel oli mingi visioon – relvade ja raha hankimine , mõisnike pantvangi võtmine, tsaari ja mõisnike võimu kukutamine, dem. vabariik ja rev rahvaomavalitsus, üldise ülestõusu vallapäästmine
Sotsiaaldemokraadid – arvasid, et sõjavägi tuleb rahva poole üle, isevalitsuse kukutamine ja mõisnike maa jagamine rahvale
Talupojad – mitmesugused motiivid, sh. väga isiklikud, halb vahekord mõisnikega jne.
Põletajate seas mitmesuguseid inimesi, fanaatikuid, patrioote, mässumeelseid romantikuid, sotsialiste ja rahvuslasi.
Paljudes kohtades mõisate ründamises kolm faasi:

• Relvade, raha ja väärtasjade riisumine, telefoniühenduse katkestamine ja mõisnike vangistamine, kus see võimalik oli
  
• Mõisavara lõhkumine ja laialitassimine
  
• Härrastemajade ja vähem teiste hoonete põletamine. Mõnel pool laastasid erinevad salgad mõisaid mitu päeva järjest
  

Põletamisel oli nii pooldajaid kui vastaseid, ka kuritegelikku elementi.
On andmeid, et alguses püüdsid linnatöölised põletamist ja viinajoomist takistada, kutsusid üles streigile, rääkisid mõisate ülevõtmisest rahvale, kuid maad võttis siiski anarhia ja stiihiline märatsemine. Tagajärgedele eriti ei mõeldud.
Hiljem paljudes kohtades olid just linnatöölised need, kes kallutasid talupoegi laastama ja põletama, kuna olid pettunud , et valitsus ei alustanud läbirääkimistega, nõudmisi ei rahuldatud, vangistatuid ei vabastatud.
Seal, kuhu jõudsid Tallinna tööliste salgad, asus peamine mõisate ründamise areaal . See hõlmas ca 1/5 Eesti territooriumist. Isegi Harju- ja Läänemaa läänepoolsed alad jäid sellest välja. Seal kus oli radikaalne kohalik aktiiv , kes ei põlanud vägivalda ja asusid ise kohalike salkade etteotsa , oli hävitustöö põhjalikum (Velise, Märjamaa, Kohila, Raasiku, Rapla, Türi ). Kuid vaevalt oleks üldse nii laiaulatuslik aktsioon saanud alata ilma Tallinna tööliste osaluse ja õhutuseta.
Mõisate põletamine ei kulgenud sünkroonselt komiteede ebaseaduslike moodustamisega valdades, mis oli pikaajaline ja rahumeelne protsess.
Seega pole rev. komiteede asutamine valdades mingi mõisate ründamist ja terrorit esilekutsuv või soodustav tegur.
Mõisnike vara massiline hävitamine ei olnud põhjalikult ette valmistatud ja planeeritud tegevus. Kaitseväe asutamist ja püsside muretsemist vallakassa rahaga , mida ei jõutud enamasti ellu viia, kavandati mitte mõisate, politsei ja sõjaväe ründamise eesmärgil, nagu võim ja mõisnikud hiljem väitsid, vaid enesekaise eesmärgil „mustsaja“ jõukude tagasitõrjumiseks.
Enne linnameeste tulekut ei kõneldud kohtadel mõisate põletamisest.
Linnameeste salkade saabumine maale tekitas seal täiesti uue ja unikaalse olukorra ja lõi soodsad tingimused destruktiivseks tegevuseks neile talupoegadele, kellel oli selleks kalduvust ja pealehakkamist. Impulss mõisa vara rüüstamiseks ja hävitamiseks tuli kindlasti linnast, kuigi tegelikud põletajad polnud igal pool sugugi linlased.
Mõisate ründamist ei saa siduda ühegi konkreetse ideoloogia või parteiga.
Mõisate rüüstamisel Eestis oli aga rohkem või vähem näha ka poliitiline külg – lauldi revolutsioonilisi laule, lehvitati punast liüüu, juhid kandsid punaseid eraldusmärke, koguti raha revolutsioonikassasse. Linnast tulnud pidasid kõnesid, hüüti loosungeid „Maha isevalitsus!“, kuulutati ühinemisest sots dem parteiga, mõisnikke võeti pantvangi. Keda taheti vahetada linnas vahistatute vastu.
Üldiselt koheldi mõisnikke eestis suhteliselt leebelt, teadmata asjaoludel tapeti vaid üks neist (Peningi mõisnik Arthur von Baranoff). Osa said peksa. Ülestõusnute terror ei väljendunud füüsilises kohtlemises, vaid just vara hävitamises, mis on tapmisest palju kergem vägivalla avaldus. Tõelise veresauna päästsid lahti hoopis karistussalgad.
Mõnel pool rünnati ka alama astme valitsusasutusi (politsei ja kohus) ja hävitati dokumente.
Linnameeste saabumine andis kohalikele julgust ja üldises segaduses võis süütaja olla kes iganes. Mõisnikega puututi üldiselt vähe kokku, kuna need olid oma pered linna viinud, pigem sakslastest mõisavalitsejatega., kohati anti neile peksa. Baltisaksa pastoreid peeti küll mõisnike lähemateks liitlasteks, kuid erinevalt Lätist, kirikumõisate vara Eestis ei hävitatud. Rüüstati ja sulgeti küll mõisakõrtse ja kroonu viinapoode.
Mõisnikud, aga ka nendega seotud eestlased organiseerisid näiteks Põhja- Pärnumaal (Kõima) kaitsesalkasid. Oli kokkupõrkeid mõisnike omakaitsega enne karistussalkade saabumist.
Mõisaid rüüstati ka Eesti Liivimaa osas (Pärnumaal (siin rohkesti), Viljandimaal , Võrumaal, Valgamaal, Tartumaal), kuid palju vähem, seda ka Eesti kubermangus Virumaal. Kõige rohkem said varaliselt kannatada Harjumaa mõisad, seejärel Pärnu- ja Läänemaa mõisad.
Hiljem kahjude hüvitamiseks koostati kroonu laen mõisnikele. Laenusaamisel eelisolukorras need mõisad, kus hävisid ka muud majandushooned, nagu piiritusevabrikud, inventar, tooraine . Suurem osa laenusummast läks aga mitte majandushoonete taastamisele, vaid peahoonete taastamiseks. Sisustuse taastamiseks üldreeglina laenu ei antud. Laenuandmine oli piiratud, seda ei saanud suurem osa kahjustatud mõisate valdajaid. Esmajärjrkorras läks laen majandustegevuse taastamiseks. Et laen oli pikaajaline, siis hilisemate sündmuste pärast jäigi suurem osa sellest saamata.
Mõisnikud lahendasid kahjude hüvitamise probleemi osaliselt n.ö. omaabi korras pangaühistute, pantkirjalaenude ja vastastikuse kindlustuse seltside kõrgete liikmemaksudega ja liikmed vastutasid võetud laenukohustuste eest ühiselt. Panditi mõisaid ja saadi nii pantkirjalaenusid. Laenu anti laenuvõtja vara tagatisel. Laenu võis anda aga vaid majandustegevuseks. Tingitud see kahest asjaolust:

• Panditud mõisad olid saadud 18. sajandil keisrilt kingituseks
  
• Laenuraha kõigile soovijatele niikuinii ei jätkunud
  

Märkimisväärne osa mõisatest jäi ka varemetesse.
Karistussalkade terror
24. dets. kogu Eestimaal välja sõjaseisukord. Rahunemist ei järgne. Balti kubermangud kuulutati avaliku ülestõusu piirkonnaks , on vaja rakendada erakorralisi abinõusid . Asutati Balti kindralkubermang. Kehtestati piiramatu sõjalis-poliitiline diktatuur ja terror.
8 spetsiaalset karistussalka, neist nelja eesotsas kindralid (Orlov, Meinard, Vendt, Bezobrazov)
Erinevad väeliigid ja sõjatehnika (19 000 meest)
Kubermangud jaotati osadeks , kuhu saadeti väiksemad salgad. Leebus on hukkamõistetav. Erilist karmust, isegi hävitada talusid. Karistussalkade eriline tegutsemine 1905 detsembris ja 1906 jaanuaris. Kindral Bezobrazov Põhja-Eestis, karistussalkade üldjuht! Tema enda väitel lasi tema karistussalk maha 22 inimest ja ihunuhtlust sai 333 inimest; tagaselja mõisteti surma umbes paarkümmend inimest. Ta pidas sõjaväljakohut, olles ise selle juht. Kohtupidamisel ei peetud kinni isegi mitte välikohtu nõuetest ega antud enda kaitsmiseks mingit võimalust. Von Sievers Viljandis ! Viljandi massimõrv (53 inimest).
Üle 20 balti-saksa päritolu kindrali ja ohvitseri. Mõisnikud-vabatahtlikud. Kevadel repressioonid mõnevõrra nõrgenesid ja alles novembris 1906 anti korraldus lõpetada talude põletamine ja avalik peksmine . Maha lasti u.400 inimest, vangi, ihunuhtlust, väljasaatmine. Eriti said kannatada maaharitlased. Suur osa avaliku elu tegelastest pakku välismaale või Soome. Teemant ja Päts mõisteti tagaselja surma.
Kohtuprotsessid sageli vaid farsid. Kuna juhid ja linnamehed olid põgenenud või põranda alla läinud, siis olid peamised kohtualused maamehed, kellel polnud võimalik kuhugi pageda.
Tulemused:

• Talupoegade ja baltisaksa mõisnike vahelised suhted halvenesid pärast revolutsiooni. Eestlased olid nüüd nende silmis vaenulik ja ähvardav element. Asuti kaitsepositsioonile. Karistussalkade terror vaid ajutine abinõu . Algas nende rahvuslike jõudude entusiastlik mobiliseerimine, et end ühendada ja kaitsta veel viimast. Võimalused rahulikuks koostööks ahenesid.
  
• 1905.a. said erakondade kõrval poliitiliste otsuste vastuvõtjateks ja hulkade mobiliseerijateks mitmesugused ülemaalised, kohalkud ja kutsealased koosolekud ja kongressid
  
• Esmakordselt Eesti ajaloos tõusid ühiskonnaelus esiplaanile poliitilise võimu ja riiklusega seotud teemad (kodanikuõigused ja –vabadused, poliitiline enesemääramise õigus ja autonoomia)
  
• 1905.a. virgutas poliitilise ja kultuurilise pluralismi õitselepuhkemist, inimeste sotsiaalse mentaliteedi muutumist, sünnitas usku paremasse tulevikku.
  
• 1905.a. revolutsioon andis tõuke nn. moderniseerimisele, toimus üleminek isevalitsuselt duumamonarhiale, kuid see polnud piisav selleks, et uut revolutsiooni ära hoida Konstitutsiooniline kord Vene riigis seati sisse ülalt. Kodanikuühiskond polnud selleks küps. Vene rahvas polnud valmis nn. Lääne demokraatiaks.