Eesti poliitiline areng sajandivahetusel (2)

38.-39. Eesti poliitiline areng sajandivahetusel. 1905. Aasta revolutsioon
1890. aastate keskel hakkas venestussurve nõrgenema. Rahvusliku liikumine kandus linnadesse. Rahvusluse tõus sai alguse Tartust.
Tartu renessanss . 1896. lahkus esimese eestikeelse lehe „ Postimees “ toimetaja K.-A. Hermann ning et vältida lehe sattumist ükskõiksete äriringkondade kätte, müüs ta selle Tartu rahvuslaste juhtidele Villem Reimanile, Oskar Kallasele ja Heinrich Koppelile. Uueks toimetajaks sai Jaan Tõnisson.
Jaan Tõnisson (21.dets.1868-1941) sündis Viljandimaal rikkas peres. Lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna ning samal ajal oli EÜS-i esimeheks. Tegutses „Postimehe“ toimetaja ning siis läks Venemaale kohtuametnikuks. Tagasi tulles Tartusse , koondas ta „Postimehe“ ümbert rahvuslikult meelestatud haritlased. Tõnisson seadis oma tegevuses esikohale rahvusliku eneseteadvuse arendamise, astudes välja nii venestumise kui saksastumise vastu. Sellega seoses tekkis ’sulesõda’ Ado Grenzsteiniga, kes oli sunnitud kodumaalt lahkuma . Nõudis emakeelset kooliharidust. Sattus konflikti baltisakslastega, kes nägid rahvustunde tõusus ohtu oma ülemvõimule. Tõnisson nõudis eestlastele poliitilise ja majandusliku alal üheõiguslust. 1902 . Aastal valiti Tõnisson Tartu linnavolikokku. Tõnisson ja tema mõttekaaslased kõnelesid avalikes kohtades eesti keelt, mõne aja möödudes muutus see tavaliseks. „Postimehes“ ei pööratud tähelepanu vaesematele kihtidele, eesti rahvast käsitleti tervikuna . Tõnisson eitas klassivõitlust, arvates, et see ei kodune Eestis. Selle aspekti hülgamine sai ajendiks rahvusliku liikumise radikaalsema tiiva kujunemisele.
Tallinna radikaalid. 1901. Tekkis Tallinnas päevalt „ Teataja “, mille asutajaks oli Konstantin Päts.
Konstantin Päts (23.veebr. 1874 -1956) sündis Pärnus ehitaja peres, õppis Riia vaimulikus seminaris , lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna ning asus advokaadiabina tööle Tallinnas. Ta koondas lehe ümber advokaadid Jaan Teemant ja Mihkel Pungi , kirjanikud Eduard Vilde ja A. H. Tammsaare . Tallinlased seadsid esikohale majandusliku ja poliitilise võitluse – nende arust oli eestlaste rahvustunne nõrk majandusliku olukorra tõttu. Et parandada seda, oli vaja tõrjuda välja baltisakslased . Ei tohtinud hoiduda „suurest poliitikast “: liidus vene demokraatlike jõududega võib saavutada edenemist ülevenemaaliste reformide tulemusena. 1904 . a. linnavolikogu valimistel võitis eesti-vene valimisblokk, tõrjudes sakslased linnavalitsusest välja. Pätsist sai Tallinna abilinnapea. „Teataja“ ei eitanud ühiskonna sotsiaalset lõhestatud ega klassivõitluse olemasolu ja vajalikkust, tänu sellele leidis leht endale pooldajaid haritlaskonnas, linnakodanluses ja talupoegkonnas ja tööstustööliste seas.
Sotsiaaldemokraatia kujunemine. Sotsiaaldemo vaated levisid tänu Tartu ülikooli õppejõududele 19. Sajandi lõpus. Tegevuseni jõuti tänu Peterburi võimumeeste poliitikale. Nad saatsid sotsialistid vaiksesse provintsi „ meelt parandama“. Tallinna sattus suur hulk revolutsioonilisi töölisi ning Tartusse mässumeelseid üliõpilasi. 20. Sajandi algusaastail tekkisid Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei ringid suuremates Eesti linnades. Tegutseti illegaalselt , peeti salakoosolekuid ja levitati keelatud lehti ja kirjandust. 1903. aastal algas eesti rahvusliku sotsiaaldemokraatia areng – Tartus ilmus ajaleht „Uudised“, asutajaks Peeter Speek. Kaastööd tegid paljud vaimuinimesed. „ Uudiste “ ringkonnad pidasid vajalikuks isevalitsusliku riigikorra asendamist demokraatliku vabariigiga, kus kehtisid kodanikuvabadused. Nõuti vähemusrahvuslaste õiguste respekteerimist. Pooldajaid tuli noorte, intelligentsi ja tööliste hulgast.
Kriis ühiskonnas. Rahvale oli jäetud otsustamisõigus vaid valdade tasandil. Eestis puudusid peamised kodanikuõigused: sõna-, trüki-, usu-, ühinemisvabadus jne. Eestlased pidasid nende kehtestamist hädavajalikuks. Vastuolud olid maal, kus baltisaksa ülemvõim oli jäänud murdmata. Linnades teravnesid sotsiaalsed erinevused jõukama kodanluse ja vabrikutööliste vahel. Puudus võimalus midagi muuta, vaja oli reforme, kuna aga keskvalitsus ei teinud midagi, siis võis karta sotsiaalset plahvatust – revolutsiooni. Seda kiirendas Venemaa jaoks läbikukkumisega lõppenud sõda Jaapaniga aastail 1904-1905, kus mobiliseeriti ka tuhandeid eestlasi.
Revolutsiooni puhkemine. Teated Verisest Pühapäevast – tsaari Nikolai II-e palvekirja esitava rahumeelse töölisdemonstratsiooni tulistamisest Peterburis 9.jaan.1905.a. - vallandasid revolutsioonilised jõud kogu Venemaal. Eestis tekkisid rahutused kõigepealt Tallinna tööliste seas. Korraldati streike, peeti miitinguid, esitati nõudmisi. Töölisliikumine levis teistesse linnadesse. Revolutsiooniga läks kaasa Tartu üliõpilaskond, katkestades õppetöö ja ühinesid ülevenemaalise üliõpilaste streigiga. Streike alustasid ka mõisamoonakad, keeldudes tööleminekust enne, kui parandatakse elutingimusi, esines ka mõisa vara hävitamist. Streigid muutusid peaaegu pidevaks („ Dvigatel “ streikis 1905 aastal 12 korda), rakendati vägivalda. Tallinna tööliste suurel miitingul jaanipäeval kiideti heaks üleskutse alustada relvastatud võitlust isevalitsuse kukutamiseks. Levinuim vorm oli palvekirjade esitamine võimudele. „Postimees“ taotles üldist valimisõigust ja eesti keele kasutusala laiendamist, maareformi, mis jätaks puutumata eraomandi. „Teataja“ haritlased nõudsid kodanikuõigusi, omavalitsuse-kooli-kiriku ja kohtureforme, mis annaksid avaramad tegutsemisvõimalused. „Teatajat“ kasutasid üleskutsete avaldamiseks eest sotsiaaldemokraadid , nii et Päts muutus võimude silmis revolutsioonilise liikumise juhiks.
16. oktoobri veretöö. Raudteelaste streigiga ühinesid Tallinna töölised, vabrikud seiskusid, ärid suleti, katkestati õppetöö, ametiasutused lõpetasid tegevuse. Sissemurdmiste laine Tallinna relvakauplustesse, rüüstati ka viinapoode. Tänavaid täitsid vabrikutööliste hulgad, lauldi revolutsioonilisi laule ja peeti koosolekuid. Eestimaa kubernerilt nõuti poliitvangide vabastamist ja sõjaväe eemaldamist linnatänavailt. Uuel turul leidis aset suur rahvakoosolek. Kuberner küll ei keelanud miitingut, aga kohaleilmunud sõjaväeüksus avas hoiatamata rahva pihta tule. Surma sai 94 inimest, vigastatuid üle 200.
17. oktoobri manifest. Nikolai II kirjutas alla manifestile, millega lubati kutsuda kokku ülevenemaaline rahvaesindus Riigiduuma ning kindlustada rahvale kodanikuvabadused, õigus luua organisatsioone. Saadud järeleandmisi kasutades rajas Tõnisson novembris poliitilise partei Eestis – Eesti Rahvameelse Eduerakonna (ERE) –liberaaldemokraatliku reformipartei, pidas kohaseimaks riigivormiks põhiseadusega piiratud parlamentaarset monarhiat . Taotleti rahvusliku enesemääramise õigust ja talupoegade maavalduste suurendamist kiriku-riigimaade arvel. Mõju oli suurim Tartus ja L-Eestis. „Teataja“ üritas ebaõnnestunult luua erakonda. Eesti sotsiaaldemokraadid P.Speeki ja G. Asti asutasid Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse, mis eitas VSDTP-sse kuulumise vajadust ning nõudes Eestile Vene föderatsioonis autonoomiat oma parlamendi ja maavalitsusega. Manifesti tulemuseks olid loodud esimesed tööliste ametiühinguorganisatsioonid.
Rahvaasemike koosolek. Rahvamasse ei suutnud järeleandmised enam rahuldada. Tõnissoni algatusel kutsuti novembri lõpus Tartus kokku ülemaaline rahvaasemike (esindajate) koosolek. Kokku tuli u 800 saadikut, kuid koosoleku algul selgus, et Tõnissoni ei soovitud juhatajaks, vaid hoopis radikaalide liidrit Jaan Teemanti , lahkusid Tõnissoni pooldajad koosolekult. Peeti 2 koosolekut: mõõdukamad Tõnissoni juhtimisel „Bürgermusse“ saalis, radikaalid Teemanti eesistumisel ülikooli aulas. Mõõdukamad tunnistasid kehtiva riigikorrana konstitutsioonilist monarhiat, nõudsid demokraatlikult valitud rahvaesindust, Eesti ühendamist kubermanguks , baltisakslaste õiguste piiramist, riigimaade jagamist rahvale ja valitsuse abi talude päriseksostmisel. Aulakoosoleku otsused olid radikaalsemad: tuli kukutada valitsus ning luua demokraatlik vabariik. Kavatseti omavalitsus üle võtta ning keskvalitsuse korraldusi boikoteerida, keelduti maksude maksmisest ja kroonuteenistusse minekust. Taotleti rüütelkonna-kirikumõisate maade jagamist rahvale, nõuti rahva relvastamist. Otsused kiideti heaks, kuid ei teatud kuidas neid täide viia, reaalne võim puudus.
Mõisate põletamine. Kohalikke omavalitsusi hakati mitmel pool üle võtma, kuulutati välja „Velise vabariik“ ja „Mõisaküla vabariik“. Detsembri algul puhkes Tallinnas üldstreik, vastasid võimud karmilt: keelati koosolekud , sotsialistide juhid ja töölisliikumise tegelased vahistati, kogu Harjumaal kehtestati sõjaseisukord. 12. Detsembril suundus sadakond relvastatud töölist salkadena mõisaid rüüstama, kutsudes kaasa ka kohalikke maatamehi. Väärtuslikud esemed rööviti, sisustus peksti puruks, hooned põletati maha, kõik toimus enamasti P-Eestis, Harju-Järva-Läänemaal ja Pärnumaal. Kokku rüüstati 160 mõisa, neist 70 Harjumaal. Viinavabrikud hävitati.
Karistussalgad. Kogu maal kehtestati sõjaseisukord, kohalik võim läks sõjaväelaste kätte. Eestis tegutsesid kindralite V. Bezobrazovi ja A. Orlovi karistussalgad. Tapeti üle 300 inimese. K. von Sieversi salk hukkas Viljandis 53 inimest. Sõjakohtud mõistsid surma üle 500 isiku. K. Pätsi surmanuhtlus asendati aastase vangistusega. Sadu saadeti sunnitööle, vanglaisse ja asumisele, karistati avaliku ihunuhtlusega. Eesmärgiks oli tagasipöördumine revolutsioonieelse olukorra juurde. Tühistati järeleandmisi, keelati ajalehtede ilmumine . Paljud põgenesid välismaale.
Poliitilised olud pärast revolutsiooni. Eestimaa kubermangus toimus 1906 aastal üle 2000 erineva vastuhaku . 1908 kaotati sõjaseisukord, kuid kehtestati „kõvendatud valvekord“. Ajakirjandust tsenseeriti ning lugupidamatust valitsuse suhtes karistati väljaande sulgemisega. Ametiühingud ja enamik poliitilisi organisatsioone keelati. Ainsa legaalse erakonnana tegutses ERE Tõnissoni juhtimisel, kuid ka selle tegevusel olid kindlad piirid. ESDTP juhid olid vanglas või emigratsioonis. VSDTP-s eraldi tiiva moodustanud enamlased lõikasid kasu kõige enam eesti sotsialistide represseerimisest. Enamlased tegutsesid illegaalselt ning nende kontrollimine oli raskendatud, nende internatsionalistlikud vaated sobisid Eestisse toodavatele vene töölistele, kes ei tahtnud midagi teada eesti vähemlaste rahvuslikest taotlustest. Enamlaste poolele asus hulk eesti töölisi. 1913 hakkas Narvas ilmuma enamlik töölisajaleht „Kiir“, mida toimetas juristiharidusega Jaan Anvelt .
Riigiduumad. 1906 kokkuastunud I Riigiduumasse valiti Eestist 5 saadikut – 4 eestlast ja 1 venelane, baltisakslased jäid esinduseta. Valitsus aga ei võtnud algusest peale duumat tõsiselt. Opositsioonilisust näidanud duuma saadeti laiali enne, kui see jõudis tõsiselt tööle asuda . II Riigiduuma saadeti laiali 3. Juulil 1907, kehtestati valimisseadus. III ja IV duumasse pääsesid Eestist 3 baltisakslast ja 2 eestlaste esindajat. Eestlaste-lätlaste seadusprojektid ei leidnud toetust ning lükati tagasi. Baltimaade kindralkuberneri juures moodustatud Erinõukogul ei läinud ka hästi – eelnõud ei rahuldanud eestlaste kõige tagasihoidlikumaidki soove ja 1907 aastal läks Erinõukogu laiali. Edu saavutati vaid kohalike omavalitsuste tasandil.
40. Esimene maailmasõna
1914. juulis puhkes Esimene maailmasõda, mille üheks tulemuseks oli Ida-Euroopa väikerahvaste iseseisvumine . Omariikluseni jõudsid soomlased , eestlased, lätlased, leedulased , poolakad, tšehhid ja slovakid.
Meeleolud sõja alguses. Eestlased ei tundnud vähimatki soovi sõdida „usu, tsaari ja isamaa“ eest. Rõhutud rahvastele võinuks anda teatud šansse vaid sõja venimine ning mõlema poole välja kurnamine, sest ükskõik, kes oleks võitnud, oleks Eesti välisvõimu alla läinud.
Baltisaksluse tagasitõrjumine. Keskvalitsus kärpis baltisakslaste õigusi. Piirati saksa keele kasutust . Eestlastele näis avanevat võimalus tõusta kohalikes võimuasutustes kõrgematele kohtadele. Sakslased pakkusid esmakordselt pärisrahvale järeleandmisi. Koostati projekt, mis nägi ette saksa-eesti ühise maavalitsuse loomist. Suurem osa Eestist oli aga kompromissi vastu. Baltisaksa ametnikud asendati venelastega.
Rahva omaalgatuslikud ettevõtmised. Sõja-aastail toimus uus elavnemine tänu sõjaga seotud organisatsioonide ja asutuste loomisele. Tallinnas ja Tartus alustasid tegevust sõjatööstuskommiteed, ülesandeks sõjaliste tellimuste jaotamine Eesti ettevõtete vahel. P-Eesti rahvuslaste koondumiskohaks sai Linnadeliidu Tallinna Komitee. Formaalselt loodi see ühendus Vene armee abistamiseks ja tagala korrastamiseks, tegelikult aga käisid seal koos ärksamad rahvuslased , arutades päevapoliitilisi probleeme ja Eesti tuleviku küsimusi. Suurimaks omaalgatuslikuks korralduseks kujunes Tõnissoni eestvõttel loodud Põhja-Balti Komitee, mille osakonnad rajati üle kogu maa, keskkommitee asus Tartus. Ülesandeks oli Eestisse saabuvate sõjapõgenike eest hoolitsemine, Vene armeele toidumoona hankimine ja Eesti majanduslike vajaduste rahuldamine.
Majanduse olukord. Sõda tabas raskelt põllumajandust. Armeesse mobiliseeriti 30% talunikest ja 45% mõisatöölistest. See tähendas tööjõu defitsiiti ja tootmise piiramist. Suur osa kariloomadest ja põllumajandussaadustest võeti sõjaväe tarbeks. Tekkisid varustusraskused, mis ähvardasid linnu näljaga. Saksa sõjalaevastiku aktiivsus katkestas Läänemere kaubanduse. Toorainete hankimine raskenes, enamik ettevõtteid läks üle sõjalisele toodangule. See tõi endaga kaasa puuduse tarbeesemetest. Tööjõu kvaliteet halvenes: armeesse kutsutud oskustöölisi asendasid endised talupojad, noorukis ja naised. 1916 moodustasid täisealised mehed vaid 51% tööstustööliste arvust. Hindade tõus tõi sõja algul ettevõtjatele, äriomanikele ja talupidajatele suuri kasumeid. Peagi lisandus aga hinnatõusule rahaväärtuse langus ja ülikiire inflatsioon muutis kõik säästud tarbetuks paberimassiks. Investeerimisvõimaluste puudumise tõttu tuli suur osa laekuvast rahast paigutada riiklikesse sõjalaenu väärtpabereisse.
Sõjasündmused. 1915 liikusid Saksa väed kiiresti itta, hõivates Leedu ja osa Lätist, lahingud käisid Riia lähistel. Lätist saabus kümneid tuhandeid sõjapõgenikke, suurendades Eesti majanduse koormatust. Eriti keeruliseks kujunes olukord Lõuna-Eestis, kuhu valgus põgenike põhimass. 1915 augustis ilmusid Eesti vetesse Saksa sõjalaevad, mis tungisid Irbeni väina kaudu Liivi lahte , et hävitada seal baseeruv Vene eskaader. Tulistati Kuressaaret ja Pärnut. Kardeti dessanti. Pärnus lasti paanikasse sattunult õhku saksa aktsiaseltsile kuuluv „Waldhofi“ tselluloosivabrik . Valitsusringkondades kaaluti Eesti evakueerimist, selle vastu astusid välja rahvuslikud ringkonnad, tehes rahva hulgas selgitustööd ja kutsudes inimesi üles jääma kodumaale . See tekitas probleeme vene ametnikega.
Sõjavägi Eestis. Juba enne sõja puhkemist otsustati muuta Tallinn Läänemere sõjalaevastiku tegevusbaasiks. Tehti tööd Peeter Suure merekindluse rajamiseks. Kindlustused paiknesid lahe saartel ja rannikul. Garnisonina paigutati Tallinnasse 30 000 maaväelast ning 20 000 madrust. Intensiivseid kindlustustöid teostati ka Lääne-Eesti saartel ja rannikul. Lahingute kandumisel Riia alla muutus Eesti rindelähedaseks tagalaks. Siin paiknesid reservid , tekitati uusi väeosasid. Suurimad garnisonid paiknesid Narvas, Tartus, Valgas ja Võrus. 1917 aasta alguses ületas Eestis paiknevate Vene sõjavägede arvukus 100 000 piiri.
Eestlased sõjaväes. Sõja vältel mobiliseeriti Vene armeesse umbes 100 000 eestlast, kellest 10 000 langes rindel. Paljud sattusid sõjavangi. Selliseid inimkaotusi polnud eesti rahvas varem kandnud. Vene üksustesse paigutatuna pidid eestlased halva keeleoskuse tõttu taluma tagakiusamist. Parandamaks meeste olukorda ning tõhustamaks Eesti kaitset sakslaste võimaliku sissetungi puhuks, tekkis mõte luua rahvuslikud väeosad. Ideed toetasid enamohustatud L-Eesti tegelased Reimani ja Tõnissoniga eesotsas, kuna tallinlased suhtusid sellesse eitavalt. Hoogu lisas läti rahvusväeosade loomine ja nende panus Saksa vägede pealetungi peatamisel 1915 aastal, kavatsus jäi teostamata.
Kriis jõuab haripunkti . 1916 oli Venemaa sõja tõttu kokkuvarisemise äärel. Majandus oli ruineeritud, ettevõtteid ei suudetud varustada, tarbeainetest oli puudus suur, toiduainete puudus ähvardas näljaga, inflatsioon põhjustas rahanduslikke raskusi. Sõdurite seas tugevnes üldine sõjatüdimus, üle pooleteise miljoni mehe oli omavoliliselt rindelt lahkunud. Valitsus oli segaduses, välislepingud ei lubanud sõjast väljuda, kuid halvenev seisukord ei lubanud seda ka jätkata. Räägiti paleepöördest keisri asendamiseks suurvürst Nikolai Nikolajevitšiga ning riigipöördest monarhia asendamiseks demokraatliku vabariigiga. Venemaa nõrgenemine pakkus uusi võimalusi vähemusrahvustele. Poolakad kuulutasid 5. Novembril 1916 välja iseseisva Poola riigi. Samad ideed olid ka Soomes ja Baltimaadeski. Kõik poliitilised, majanduslikud ja kultuurilised eeldused omariikluse rajamiseks olid Eestis olemas.