XX sajandi esimesed aastad Eestis (0)

Lõik failist

Sarnased õppematerjalid

6

doc

XX sajandi esimesed aastad Eestis

XX sajandi esimesed aastad Eestis 1. XX sajandi alguse Eesti poliitilised rühmitused Tartu Tallinna radikaalid Sotsiaal-demokraadid liberaalid Hääle-kandja "Postimees" "Teataja" "Uudised"

Ajalugu

2

doc

1905. aasta revolutsioon ja selle tagajärjed

oktoobril Uuel turul aset suur rahvakoosolek. Kuigi kuberner polnud miitingut keelanud, avas kohaleilmunud sõjaväeüksus hoiatuseta rahva pihta tule. Revolutsiooniliikumise survel kirjutas Nikolai II 17.oktoobril alla manifestile, millega lubati kutsuda kokku ülevenemaaline rahvaesindus Riigiduuma ning kindlustada rahvale kodanikuvabadused, muuhulgas ka õigus luua poliitilisi organisatsioone. Seda ära kasutades rajas Tõnisson novembris esimese legaalse poliitilise partei Eestis ­ Eesti Rahvameelse Eduerakonna (ERE). Tegemist oli liberaal-demokraatliku reformiparteiga, mis üldriiklikes küsimustes lähenes vene kadettidele, pidades kohaseimaks riigivormiks põhiseadusega piiratud parlamentaarset monarhiat. Eesti sotsiaaldemokraadid Peeter Speeki ja Gottlieb Asti eestvedamisel asutati Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus (ESDTÜ), mis seisis kindlalt rahvuslikul pinnal. 17. oktoobri manifesti tulemuseks olid ka Tallinnas ja Tartus loodud esimesed tööliste

Ajalugu

4

doc

1905. a revolutsioon Eestis

1905. aasta revolutsioon Jaan Tõnisson 1890ndate teisel pooles algas Eestis uus ühiskondlik - rahvuslik tõus, mis sai alguse Tartust. 1896. aastal sai ,,Postimehe" toimetajaks noor õigusteadlane Jaan Tõnisson (1868-1941?), mitmekülgne aatemees, kellest kujunes eesti rahvusluse tähtsamaid juhte. Hurda kultuurivalikud ja Jakobsoni poliitilised ideed sulatas Tõnisson oma vaadetes ühte. Erinevalt oma eelkäijatest ei seadnud ta eesti rahva tulevikku sõltuvusse üksnes välimistest teguritest ­

Ajalugu

20

docx

1905. aasta revolutsioon

Rev. juht liberaalne kodanlus ise (vähemlased). Ei poolda relv. ülestõusu Proletariaat ja revolutsioonilised demokraadid – isevalitsuse kukutamine, vabariik, mõisnike privileegide ja maavalduse likvideerimine Revolutsiooni juht töölisklass (enamlased). Eesti kodanlusest suurem osa liberaalid, osa aga toetavad radikaalseid meetmeid ja vabariigi kehtestamist Vene riigiametnike, balti-saksa mõisnike ja pastorite vastu. Revolutsioon on poliitiline, rahvuslik ja agraarne. Eestis rev. suunatud nii isevalitsuse kui ka balti-saksa mõisnike vastu (mõisnike privileegid, maapuudus ja rahvuslik rõhumine). Revolutsioonis osalesid kõik kihid, põhijõuks sotsiaaldemokraatide juhitud suurtööstustöölised, haritlased ja üliõpilased. Rev. algab 1905. a. 9. jaanuaril “Verise pühapäevaga”. Kadus usk “heasse isakesse tsaari”. Protestina Peterburi tööliste üldstreik. Laieneb teistesse linnadesse. Jaanuaristreik Tallinnas 12. jaan

Ajalugu

4

doc

Eesti poliitiline areng sajandivahetusel

Sattus konflikti baltisakslastega, kes nägid rahvustunde tõusus ohtu oma ülemvõimule. Tõnisson nõudis eestlastele poliitilise ja majandusliku alal üheõiguslust. 1902. Aastal valiti Tõnisson Tartu linnavolikokku. Tõnisson ja tema mõttekaaslased kõnelesid avalikes kohtades eesti keelt, mõne aja möödudes muutus see tavaliseks. ,,Postimehes" ei pööratud tähelepanu vaesematele kihtidele, eesti rahvast käsitleti tervikuna. Tõnisson eitas klassivõitlust, arvates, et see ei kodune Eestis. Selle aspekti hülgamine sai ajendiks rahvusliku liikumise radikaalsema tiiva kujunemisele. Tallinna radikaalid. 1901. Tekkis Tallinnas päevalt ,,Teataja", mille asutajaks oli Konstantin Päts. Konstantin Päts (23.veebr.1874-1956) sündis Pärnus ehitaja peres, õppis Riia vaimulikus seminaris, lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna ning asus advokaadiabina tööle Tallinnas. Ta koondas lehe ümber advokaadid Jaan Teemant ja Mihkel Pungi, kirjanikud Eduard Vilde ja A. H. Tammsaare

Ajalugu

11

odt

Ajaloo konspekt - Rahvuslik liikumine

Carl Robert Jakobson -Rahvuslike liikumise radikaalse suuna eesotsas. -Sündis Tartus, lapsepõlve veetis aga Tormas. -Pärast J.Cimze seminari lõpetamist Valgas üritas ta töötada kooliõpetajana Tormas,aga kuna tekkisid tülid kohalike mõisnikega siis ta lahkus. -1863.Jõudis ta Peterburisse, sooritas ülemkooliõpetaja eksami ning sai suurvürsti tütre Olga -Konstantinovna koduõpetajaks. -Kunstnik Johann Köler tõi ta rahvusliku lliikumise juurde. -1865.aastal ilmusid tema esimesed kirjad ''Eesti Postimehes'', kus ta nõudis kooliolude parandamist, sõdis ülemäärase usuõpetuse koormuse vastu ja propageeris karskusidemeid. -1868.a.pidas ta ''Vanemuise'' seltsis esimese isamaakõne valguse-, pimeduse-, ja koiduajast. -1870.pöördus ta tagasi Eesti kindla sooviga hakata põllumeheks. -Ta ostis Uue-Vändrasse Kurgja talu ning abiellus 19-aastase maailuduse, Kirbla köstri tütre Julie Thaliga.

Ajalugu

10

doc

Eesti teel iseseisvusele

EESTI TEEL ISESEISVUSELE XX SAJANDI ESIMESED AASTAD Kiirenes majanduslik ja poliitiline moderniseerumine. Venestamise surve nõrgenes, uus rahvusluse tõus. Palju uusi seltse ­ rahvuskultuuri edendamiseks. Majandusühistud pakkusid võimalusi majanduselus osalemiseks. Eristusid poliitilised voolud: liberaalne rahvuslus ning sotsialism. Tartu liberaalid Postimees (1896), toimetajaks juristiharidusega Jaan Tõnisson. Rahvusmeelsed haritlased (Villem Reiman, Oskar Kallas, Peeter Põld, Karl August Hindley).

Ajalugu

16

docx

Sündmused 20.sajandil

rahvale kodanikuvabadused, muuhulgas ka õigus luua poliitilisi organisatsioone. Seda ära kasutades rajas Tõnisson novembris esimese legaalse poliitilise partei Eestis ­ Eesti Rahvameelse Eduerakonna (ERE). Tegemist oli liberaal- demokraatliku reformiparteiga, mis üldriiklikes küsimustes lähenes vene kadettidele, pidades kohaseimaks riigivormiks põhiseadusega piiratud parlamentaarset monarhiat. 17. oktoobri manifesti tulemuseks olid ka Tallinnas ja Tartus loodud esimesed tööliste ametiühinguorganisatsioonid. Plahvatusohtlike meeleolude rahustamiseks ja kindlate seisukohtade väljatöötamiseks kutsuti Tõnissoni algatusel novembri lõpus Tartus kokku ülemaailmne rahvaasemikkude (esindajate) koosolek. Vallad, linnad ja mitmesugused seltsid läkitasid Tartusse umbes 800 saadikut. Koosolekul selgus, et juhatajaks ei soovita mitte Tõnissoni, vaid Tallinna radikaalide üht liidrit Jaan Teemantit. Selle järgselt lahkusid Tõnissoni pooldajad

Ajalugu

Kommentaarid (0)