1905. aasta revolutsioon (5)

Revolutsioon algas 12. jaanuaril, kui streigiga alustasid „Dvigateli” töölised. Nendega ühinesid veel paljud teised. Puhkes suur streigilaine, kus streikis 15 tuhat tööstustöölist. Alanud revolutsiooniga läksid kaasa haritlased ja õppivad noored, eriti üliõpilased. Töölisliikumise mõjul elavnes võitlus mõisnike vastu. Nõuti tööpäeva lühendamist, rahapalga ja moona suurendamist.
1905. aasta sügisel astus revolutsioon oma kõrgeimasse, otsustavasse faasi, kus algas poliitiline üldstreik, mis haaras kogu Tallinna. Meeleavalduses osales 40 tuhat osavõtjat. Oktoobri poliitiline üldstreik haaras ka Tartu ja Narva. Osa võttis sellest üle 20 tuhane tööstustöölise ja raudteelase. Novembris jätkus revolutsiooni areng tõusujoones. Uue ülevenemaalise üldstreigiga ühinesid Tallinna töölised 3. novembril. Suurimaks väljaastumiseks oli ülevenemaaline posti- ja telegraafitöötajate streik , millega Tallinna sidetöötajad ühinesid 15. novembril, mille tagajärjel halvas streik telegraafi ja posti tööd kogu Eestis.
1905. aasta lõpul rajati Tallinnas ja Tartus esimesed ametiühingud. Peterburi eeskujul valiti Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu.
1905. aasta novembris asutati Tartus Eesti sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus (ESDTÜ). Selle eesotsas olid P. Speek, Karl ja Gottlieb Asr, Karl Ruga. Partei põhikiri puudus ja liikmeks võeti kõik soovijad, kes tunnustasid partei programmi. ESDTÜ organisatsioonid loodi üle kogu Eesti ja nende liikmete arv ulatus 10 000-ni. 1906. aastal aastal lagunes partei täielikult. Osad ühinesid 1907. aastal VSDTP-ga.
27. novembril tuli Jaan Tõnissoni algatusel Tartus kokku üleeestiline rahvaesindajate koosolek. Esimesel päeval läks koosolek lõhki. Edasised koosolekud peeti Tartu Ülikooli aulas. 29. novembril võeti vastu otsused, mis olid lähedased sotsiaaldemokraatia nõudmistele. Eesmärgiks oli isevalitsuse kukutamine ja demokraatliku vabariigi kehtestamine. Nõuti sõjaväe laialisaatmist ja rahva relvastamist, mõisnike privileegide kaotamist, piiramata streigi- ja ühinemisvabadust, emakeelset haridust ja kiriku lahutamist riigist.
10. detsembril kuulutati Tallinnas ja Harjumaa välja sõjaseisukord. Ööl vastu 11. detsembrit areteeriti peaaegu kõik VSDTP Tallinna Komitee liikmed.
12. detsembril suundusid Tallinna tööliste osaliselt relvastatud salgad maale, kus nendega ühinesid metsatöölised ja talupojad. Mõne päevaga haaras ülestõus suurema osa Harjumaast, osa Lääne-, Järve- ja Pärnumaast.Peterburis anusid rüütelkondade juhid meeleheitlikult sõjaväge mõisate kaitseks. Eesti rahva viha saksa mõisnike vastu lõi pidurdamatult lõkkele mõisate põletamise, purustamise ja rüüstamise. Suuremal määral sai Eestis kannatada kokku 160 rüütlimõisat, ligi 20% nende üldarvust. Lisaks nendele hävitati ligi 40 viinavabrikut, suleti kõrtse.
Peagi hakati revolutsiooni maha suruma , kuid revolutsionäärid ei andnud alla. Esimene demokratlik revolutsioon oli pöördepunktis rahva senises ajaloos. Rahvas ärkas poliitilisele elule ja astus aktiivse poliitilise jõuna ajaloo areenile. Rahvas astus julgelt ja ennastohverdavalt välja sotsiaalse ja rahvusliku ikke vastu, nõudes demokraatiat, inimõigusi, poliitilist vabadust ja rahvuslikku enesemääramist.
Eesti rahvas tundis oma jõudu, sai suhu vabaduse maigu, mida ei suutnud olematuks teha revolutsiooni lüüasaamisele järgnenud tagurluse pealetung.
Mingil määral siiski paranes töörahva olukord, tööstustööliste tööpäev lühenes 10 tunnile, emakeel sai koolides rohkem õigusi.