Uuri ja kirjuta konspekt (0)

Hirsjärvi, Sirkka ; Remes, Pirkko & Sajavaar, Paula . 2004. Uuri ja kirjuta.
Konspekt
I Uurimus ja uurimusest kirjutamine
Uurimistöö on oma loomult tsükliline, etapiviisiline; pidev protsess; protsess, mida võidakse alustada peaaegu millisest kohast tahes; protsess, mis suunab tehtud valikuid korduvalt analüüsima (uurimistöö spiraal). (Hirsjärvi, S; Remes, P & Sajavaara, P. 2004: 15)
Uurimine on alguse saanud inimlikust praktikast, sest alati ei pruugi meie teadmised kindlad olla. Näiteks võime me vaadelda mõnda asja subjektiivselt, ning läbi selle takistame teiste teadmiste mitmekülgset hankimist. Võime ka jääda seisukohale, et argimõtlemine on kergem ja meil on välja kujunenud autoriteedid, mis takistavad meil asjale objektiivselt läheneda. Kuid vaatamata oma välja kujunenud teadmistele esineb argielus probleeme, mida ei saa lahendada olemasolevate teadmiste põhjal. Teaduslik teadvus aitab vabaneda tavapärastest mõtlemisharjumustest. Meil on vaja uusi teadmisi, mis aitaksid paremini mõista lahendatava probleemi olemust ja leida vahendeid sellega toimetulekuks  rakendusliku uuringu lähtekoht, millega üritatakse saavutada mingit praktilist eesmärki.
Inimene on loomu poolest uudishimulik ja on huvitatud nähtuste põhjuste otsimisest, mõtlemata pikemalt muudele eesmärkidele  põhiuurimus. Põhiuurimus ei püüdle praktiliste eesmärkide ja rakenduste poole vaid otsib uut teaduslikku teadmist teadmiste endi pärast.
XX sajandil tõusid teadlikus töös juhtivateks ideoloogilis-metoodilised normid, milledest kõige tuntumad on sotsioloog Robert Mertoni poolt esitatud nõuded :
1) universalism: väite teaduslikku tõesust tuleb kaaluda üldkehtivate kriteeriumide abil, hoolimata selle esitaja isiklikest omadustest;
2) ühiskondlikkus: teaduslik teave peab olema (rahvusvahelise) teadusühiskonna ühine omand;
3) neutraliteet: teaduslikku teavet tuleb otsida ja esitada uurija oma isiklikku karjääri ja teaduslikku autoriteeti arvestamata;
4) süstemaatilise kahtluse põhimõte: teaduslikud tulemused tuleb allutada teaduskühiskonna avalikule kriitilisele kontrollile . (2004: 23–24)
Uurimisteema valimine on keerukas, sest arvesse tuleb võtta, et vaja on teadusalalt spetsiaalseid teadmisi, meetodeid ja uurimisviise. Peale teema valikut tuleks kindlaks määrata (aja)kava, tutvuda uurimisobjektiga ja uurimuse metodoloogiaga, täpsustada töö eesmärk ja vaatenurki ning formuleerida juhtmõte. Uurimuse läbiviimisel tuleb kindlaks teha, et uurimuses osalevad inimesed on teadlikud sellest, mil moel nende vastuseid kasutatakse. Uurimistöös ei tohi olla ebaausust (n plagiaat, tulemusi ei tohi väänata), sisu peab olema kvalifitseeritud ja võimalikult sõltumatu keele- ja stiilivarude poolest. Tekst tuleb liigendada . Uurimuse kirjutamisel tuleb see lugejaskonnale arusaadavaks teha, tuleb valida lugejaskond, võimalikult lihtsalt seletada võhikutele. Uuurimuse lõppjärgus tuleb täpsustada ja viimistleda kirjutamise abil töö tulemused esitamiskõlblikeks.
Uuurimuse läbiviimiseks on hea teha kavandeid, sest kirjutamine on distsiplineeritud tegevus. Esimene kavand kirjutatakse üldpildi saamiseks. Esimene versioon on lähtekohaks uuele versioonile, millest järgmisel etapil, sisu töödeldes, kärbitakse üleliigsed harud, täidetakse augud, kontrollitakse sisu järjekindlust. Kavandades on kirjutajal ohjad enda käes ja tal on võimalus muuta mõtted sõnadeks – leida oma kirjutajahäält. Uurimuse edenemise kohta tuleks pidada uurimispäevikut, kuhu panna kirja kõik mõtted ja leiud , loetud tekstid.
Mõnikord ei ole kirjutamine kerge, kõige raskemaks peetakse alustamist. Teha võib ka mõistekaarte ja skeeme, kirjutada teemakohast teksti vabalt. Kirjutama õpib ka lugedes . Lugemine aitab paremini näha, mõista ja ütleda. Enne kirjutamise alustamist võib lugeda asjakohased tekste mõtete kogumiseks.
II Uurimisprotsess
UURIMISE KÄIK
Plaaniline ja eesmärgipärane uurimistöö on eri etappidest koosnev loov protsess. Uurimise käiku saab kujutleda ka viieastmelise süsteemina:
1) teema valimine,
2) teabe kogumine,
3) materjali hindamine,
4) ideede, tulemuste, märkmete korrastamine,
5) artikli, essee, ettekande, uurimuse kirjutamine, kus iga põhietapp sisaldab rea mitmesuguseid tegevusi ja uurija poolt tehtud valikuid. (2004: 57)
Uurimistöö algab teema valimisest, mis võib osutuda raskeks tegevuseks, sest uurimise käigus võib selguda, et on vaja teemat muuta. Teema leidmiseks on mitut erinevat viisi:
1) teema või valik teemasid on ette antud, kust saab teema valida,
2) teema on seotud kursuseprogrammi alusel läbitavate teoste teemade või laiemalt teadusala institutsioonide kesksete uurimustega, kus õpilane saab ise valida täpse teema, kuid kirjutis peab seostuma antud teemade või laiema teemaringiga,
3) vaba teemavalik, kus saab oma teema üle otsustada täiesti iseseisvalt. Teemat saab ka valida vesteldes teiste inimestega, asjatundjatega, kirjanduse lugemise abil. (2004: 65–66)
Selleks et valida hea teema, tuleks:
1) kindlaks teha, kas teema on huvipakkuv, sest uurimuse läbiviimine võtab kaua aega,
2) mõelda, kas teema on oma teadusalale sobiv, selleks et suunata seda oma teadusala seisukohtadele,
3) vaadata, kas teema on õpetlik ja ühiskondliku või teadusliku tähtsusega,
4) leida sobiv juhendaja ,
5) välja uurida, kas teema kohta on piisavalt informatsiooni ja kas uurimus on teostatav,
6) vältida, et teema on liiga piirav või tühine, et ei saaks oma loomingulisust näidata. (2004: 71–74)
Kui teema on valitud, siis tuleb seda tavaliselt piiritleda selleks, et väljaspoolne lugeja mõistaks projekti mõttekust ja uurija võimekust. Samal ajal peaks uurimisprobleem olema küllalt üldine, et see võimaldaks uurimust paindlikult teostada. Teemat tuleb piiritleda kui on määratud uurimuse lubatav pikkus ja kuna uurimused on mõeldud lugemiseks, siis tuleb kindlaks teha kellele kirjutatakse. Hea on meeles pidada, et kirjutada tuleks oma ala asjatundjatele, mille puhul oodatakse täpselt piiritletud teemat.
Teema piiritlemiseks võib kasutada vaba kirjutamist, mõistekaarte, loetelusid , kuubimängu, grupis toimuvat ajurünnakut. Teemat on võimalik piiritleda ka eraldades uuritavast nähtusest traditsioonilise muutujamõtlemise põhjal selle valdkonna, millest tegelikult huvitutakse ja mida soovitakse mõista ja seletada (sõltuv muutuja ). Seejärel nimetatakse see valdkond , mille seoseid või mõju eelmisele tahetakse selgitada (sõltumatu muutuja). Kolmandaks nende nähtuste ala, mis mõjutavad sõltuvat muutujat, aga ei ole esmajärjekorras uurimuse objektiks (taustmuutujad).
ELEKTROONILINE TEABEOTSING
Kõige kergem on infot otsida elektrooniliselt, internetist, mille puhul ei pea kodust lahkumagi. Teabeotsing keskendub primaarsetele, sekundaarsetele ja tertsiaarsetele infoallikatele. Primaarallikais antakse täielik või esmakordne seletus uurimuse või selle läbiviimise kohta. Primaarallikad on nii trükitud kui elektroonilises vormis avaldatud monograafiad, aruanded , uurimused, stuudiumitööd, artiklid ja õpperaamatud. Sekundaarsete infoallikate all mõeldakse neid publikatsioone ja andmestikke, milles leidub informatsiooni primaarallikate kohta. Sekundaarpublikatsioonide hulka kuuluvad resümeed, indeksid ja entsüklopeediad, mille abil pääseb primaarpublikatsioonide juurde. Tertsiaarsete infoallikate abil saab infot primaar- ja sekundaarallikate kohta. Tertsiaarallikad on kirjastajate loetelud , raamatukogude ühsiloetelud ja bibliograafiate bibliograafiad ning info ja kirjanduse otsimise juhid. Interneti allikate suhtes tuleb olla kriitiline, kuna need ei pruugi alati tõesed olla, peab olema tähelepanelik. Võimalik on kasutada ta virtuaalraamatukogusid, mis sisaldavad kõrgtasemelist materjali uurimistöös kasutamiseks. (2004: 83–84)
KIRJANDUSEGA TUTVUMINE
Kirjandusega tutvumine uurimisprotsessi jooksul on tähtsal kohal. Enne uurima asumist tuleb leida uurimisobjekti kohta vajaliku infot, mis annab teemast üldpildi ja suunab. Alustava uurija lähtekohaks on sageli käsiraamatu tüüpi kirjandus: entsüklopeediad, käsiraamatud, bibliograafiad ja ajakirjade indeksid ning kokkuvõted (referaadid), muud aine- ja isikukataloogid, mitmesuguste organisatsioonide ja nende institutsioonide aruanded ja memoriaalid, ajaleheartiklid ning erinevad elektroonilised andmebaasid . (2004: 99–100)
Esmalt tulekski välja otsida kirjandusloetelu, millega on põhjust tutvuda ning, mis on keskendumist väärt. Kui tekst on keskendumist väärt, siis tuleb teha märkmeid, et hiljem töö tegemist lihtsustada. Tutvuda tuleb raamatu sisukorraga, vaadata teksti avaldamise aega ja autoreid ning lugeda kokkuvõtteid, selleks et silme ette manada endale ettekujutus. Enne tõelist lugemist tuleb vaadata ka autori tuntust ja autoriteeti, allika vanust ja allika usutavust. (2004: 102–103)
Koostada saab ka allikaloendi, allikakaardi. Allikakaardile märgitakse:
1) Autori täielik nimi või kui autoreid on mitu, siis kõikide täielikud nimed, samuti toimetaja või toimetajate nimed. Perekonnanimi kirjeldatakse enne, siis eesnimi . Kuigi lõplikus allikaloendis kasutatakse eesnimedest ainult algustähti, tuleb eesnimed kaardile märkida täielikult. Kuskil võib vaja minna täielikke nimesid.
2) Väljaande ilmumisaasta.
3) Väljaande nimi ja võimalik täpsustav nimetus. Märgi vahemärgid hoolega. – Kui tegemist on kirjutisega, mille autorit ei ole nimetatud, toimib kirjutise nimi indentifitseerimisvahendiga.
4) Perioodilisel väljaandel aastakäigu number, toimetatud teose nimi, sarja nimi ja väljaande number sarjas ning need leheküljed, mille artikkel paikneb.
5) Ajalehe nimi ja ilmumise kuupäev.
6) Kirjastaja asukoht ja kirjastaja.
7) Kui tegemist on isiklikult saadud teabega, siis tuleb märkida, kellelt on teavse saadud ja täpne kuupäev.
8) Iseenda jaoks tuleb üles märkida, millises osakonnas väljaanne on raamatukogu klassifikatsioonis. Aja säästmiseks võib andmeid kanda ka arvutisse. (2004: 105)
Hea märkmekaardi ülesehitus on selge, täpne ja täielik. Hea märkmekaart on:
1) Vasem ülemine nurk: keskne mõiste, võtmesõna, st kaardi tuum omamoodi otsisõnaks selgesti eralduvale kohale.
2) Parem ülemine nurk: allikaviide, väljaande aeg ja koht, lehekülg (-küljed). Piisab lühikesest viitest, kuna esialgse allikaloendis on täpsed andmed. Ära unusta märkimast lehekülje (- külgede) numbreid ! Märki otse teksti, kui lehekülg vahetub.
3) Parem alumine nurk: märkus ülestähenduse olemuse kohta: kokkuvõte: parafraas, tsitaat, oma kommentaar või mingi nende ühendus.
4) Keskel: ülestähendus. Ülestähendusi tuleb teha konkreetsete ja spetsiifiliste asjade kohta: uurimuste kesksetest joontest, uurimismeetoditest, ainestiku analüüsist, tulemustest ja järeldustest.
Märkmete põhjal vormib teadustöö tegija kirjanduse ülevaate uurimuse teoreetiliseks aluspõhjaks. Olemasolevat teemat tuleb liigendada ja mõistetavaks muuta. Kirjanduse ülevaate koostamine nõuab tööd: lugeda ja mõelda tuleb kriitiliselt, hindama peab erinevaid aspekte, uurimisvalimeid ja –tulemusi, suhestada neid kriitiliselt üksteisega. Püüdma peab osutada ka uurimustes märgatud seisukohtade erinevustele, vastuoludele ja puudustele, selleks peab valdkonda hästi tundma, et suuta lõpuks ülevaatesse valida ainult asjakohast, otseselt uurimisteemaga seotud kirjandust. Ainult asja tundes saab kirjanduse ülevaate koostada nii, et üldisi, uurimisteemaga lõdvalt teemaga uurimusi refereeritakse üldsõnaliselt. Uurija peab olema tõlgendustes aus ja vastuolulisi uurimistulemusi esitades neutraalne . Kirjanduse ülevaadet on põhjust liigendada nii, et erinevad vaatenurgad, koolkonnad ja tõlgendused üksteisest selgesti eraldatud oleksid. (2004: 106 – 113)
VALIKUD
Uurimisprotsess on täis valikuid. Uurimisele on loodud hea alus, kui uurija valikud kõigil neljal – probleemiseade, teadusfilosoofilisel, uurimistrateegilisel ja teoreetilise käsituse tasandil on ühtekuuluvad. Uurija valikud enne andmete kogumist:
1) Probleemiseade: • Kuivõrd täpselt suudan määratleda probleemi? • Kuidas liigendada probleemi? • Kuidas formuleerin probleemi selgesti ja mõistetavalt?
2) Teadusfilosoofilised valikud ( ontoloogia , epistemoloogia, loogika , teoloogia): • Kuidas saan aru uuritavast objektist? • Kuidas loodan saada teadmisi?
3) Meetodite valimine: • Missugused meetodid annavad kõige parema lahennduse püstitatud probleemile? • Missugused alternatiivid tulevad arvesse? • Kuidas põhjendada oma valikut? • Missuguseid andmeid on oluline koguda?
4) Teoreetiline käsitus: • Missugused teooriad liituvad uurimuse teemaga? • Missugune on uurimuse suhe teooriaga? • Mis on uurimuse võtmemõisted? • Kuidas määratlen mõisteid? • Kas selles uurimuses tulevad arvesse hüpoteesid? • Kuidas püstitan võimalikud hüpoteesid? (2004: 115, 121)
Uurimuse teostamisel on alati eesmärk või ülesanne, mis juhib uurimistrateegia valikuteni. Selleks, et valida hea strateegia võib küsida endalt: missugune on uurimisprobleemi vorm? Kas see on oma loomult kaardistav? Püüab see kirjeldada mingit juhtumit või mingi nähtuse vahelduvaid ilminguid või püüab see seletada mingit sotsiaalset nähtust? Kas nõuab uurimus käitumise või tegevuste kontrolli mingil tasemel või püüab see kirjeldada loomulikult toimuvaid asju? Kas uurimuse objektiks olev nähtus on tänapäeva või minevikku kuuluv, seega siis ajalooline? Uurimus võib olla kaardistav, kirjeldav, seletav või ennustav. (2004: 128 – 129)
Uurimuses tuleb uuritav nähtus asetada mingisse teoreetilisse suunda, määratleda kesksed mõisted, püstitada hüpoteesid. Teooria ja mõiste peaksid olema lihtsad, selged, üldised, tõesed. Uurija töövahendid on mõisted, selleks tuleks olulisemad mõisted defineerida.
UURIMISMEETODID
Kvantitatiivses uurimuses on kesksed: • järeldused varasematest uurimustest • varasemad teooriad • hüpoteeside esitamine • mõistete määramine • katsekorralduse või andmete kogumise kaevandamine, milles on oluline, et vaatlusandmed sobiksid kvantitatiivseks, arvudes mõõtmiseks • katseisikute või uuritavate isikute valimine, tihtigi üksikasjalikud katseisikute määratlused ja valimite kavad; määratletakse põhirühm, mille tulemused peavad kehtima, ja võetakse sellest põhirühmast valim • muutujate moodustamine tabeli kujul ja andmete korrastamine statistiliselt käsitletavaks • järelduste tegemine vaatlusandmete statistilisele analüüsile tuginedes, tulemuste esitamine protsenttabelites ja tulemuste olulisuse statistline testimine. (2004: 131) Kvantitatiivses uurimismeetodis saab kasutada hüpoteesi, mida esitatakse väidetena. Hüpoteese saab esitada, kas suunda osutavatena või statistilistena. Kvantitatiivse uurimuse teostamisel tehakse valim, mida uurida ja selle põhjal tehakse üldistused. Andmete kogumisel peab olema andmete maht selline, et kogumine ei oleks liiga aeganõudev.
Kvalitatiivse uurimuse tüüpilisi jooni: • Uurimus on loomult tervikut haarav teadmise hankimine ja andmed kogutakse loomulikus, tegelikus olukorras. • Teadmise kogumise instrumendina eelistatakse inimest. • Kasutatakse induktiivset analüüsi. • Andmete kogumisel kasutatakse kvalitatiivseid meetodeid (n intervjuu ). • Uurimisobjektid valitakse eesmärgipäraselt, mitte juhusliku valimi menetlust kasutades. • Uurimuse kava kujuneb uurimuse käigus. • Juhtumeid käsitatakse kui ainulaadseid ja vastavalt sellele tõlgendatakse ka andmeid. (2004: 155) Kvalitatiivse uurimuse eesmärk ei ole tõestada vaid uuritavat nähtust mõista, mille tõttu valimi suurust ei saa konkreetselt määrata. Andmestiku peab piisavalt olema, mis tähendab, et uuritakse nii kaua kuni andmestik hakkab korduma.
KAVA
Uurimuse kavandamise edenedes muutub uurimiskava täpsemaks ja mahukamaks. Uurimiskava algab teema välja mõtlemisest ja lõpeb töö esitamistähtajaga. Kavandamise etapid: uurimisülesanne, millele otsitakse vastuseid; andmete kogumine, kas materjalid on olemas või tuleb reisida ja raha kulutada, et neid leida; töökorraldus, uurimisrühmad, ajakava. (2004: 160)
Selleks, et läbi viia empiirilist uurimust, tuleb läbi mõelda läbiviimise põhiküsimusi, kuidas andmekogumist kavandada.
1) Kas koguda andmed ise või on sobiv andmestik olemas?
2) Mida või keda tuleb uurida?
3) Kui palju on vaja aega?
4) Kui andmed kogutakse ise, tuleb valida kogumismeetod(id)
5) Tuleb õppida valitud meetodit kasutama.
6) Kuidas valida uuritavaid? Kui palju uuritavaid on vaja?
7) Kuidas uuritavatega ühendust saada ja neilt nõusolekut paluda?
8) Kellega korraldusküsimustest nõu pidada?
9) Hankida vajalikud vahendid.
10) Teha uurimuse eelarve. (2004: 164–165)
Kasutada on võimalik ka valmisandmestikke, neid saab liigitada viide klassi: 1) Ametlik statistika. 2) Statistilised andmebaasid. 3) Arhiivmaterjalid. 4) Varasemate uurijate poolt koostatud materjalid. 5) Muud dokumendikogud. (2004: 174–176)
ANDMESTIKU KOGUMINE
On olemas kolm traditsioonilist uurimisstrateegiat:
1) Katseline uurimus.
2) Ülevaateuurimus (kvantitatiivne survey - uurimus).
3) Juhtumiuurimus (case study ), mida võib teostada nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt . (2004: 125–126)
Kvantitatiivsete uurimuste traditsioonilised tüübid on eksperimentaalse uurimuse eri liigid ning survey- uurimus.
Kvalitatiivses uurmuses ollakse huvitatud: keele tunnustest, seaduspärasuste avastamisest, teksti või tegevuse tähenduse mõistmisest, reflektsioonist  Teschi liigitus (2004: 156)
Andmekogumise põhimeetodid on küsitlus, intervjuu, vaatlus ja dokumentide kasutamine.
Küsitlus on peamine survey- uurimuse meetod. Küsitlusmeetod on hea, sest kaasata saab palju inimesi, neilt rohkelt küsimusi esitada, aja planeerimine on tõhus ning kui on hea küsitlus saab arvuti abil ka kiiresti tulemused teada. Küsitlusmeetodil on ka negatiivseid pooli: inimesed ei pruugi täpselt vastata ega teemast suurt midagi teada.
Küsitluses saab andmeid koguda peamiselt kahel viisil: posti- ja võrguküsitlus ja kontrollitud küsitlus. Posti- ja võrguküsitluse peamine negatiivne joon on see, et väga paljud ei vasta. Positiivne on see, et see on kiire ja mugav. Kontrollitud küsitlus jaguneb informeeritud küsitluseks ja isiklikult kontrollitud küsitluseks.
Küsitluse koostamisel kasutatakse kolme tüüpküsimusi: avatud küsimused, valikvastustega küsimused, astmestikel ehk skaaladel põhinev küsimustüüp. Küsitlusankeedi koostamisel tuleb meeles pidada:
1) Kõige tähtsam on selgus.
2) Piiritletud küsimused on paremad kui üldised.
3) Lühikesed küsimused on paremad kui pikad.
4) Vältige mitmetähendulikke küsimusi.
5) Pakkuge ka valikut „ei oska öelda“.
6) Kasutage pigem rohkem vastusevariante kui ainult kahte (nõustun/ ei nõustu).
7) Kaaluge küsimuste arvu ja järjestust.
8) Kontrollige sõnakasutust. (2004: 189–190)
Intervjuu on paindlik, kus saab andmekogumist vastavalt olukorrale ja vastajatele muuta. Intervjuu läbiviimine eeldab selle õppimist ja hoolikat kavandamist. Intervjueeritakse tavaliselt sellepärast, et uurida on vaja vähe inimesi, vastuseid soovitakse täpsustada, soovitakse põhjalikku teavet, soovitakse uurida raskeid või õrnu teemasid. Intervjuu liigitatakse:
1) Struktureeritud intervjuu ehk ankeetintervjuu. Abimaterjaliks on ankeet , mis teeb intervjuu läbiviimise lihtsaks.
2) Teemaintervjuu, kus intervjuu alateemad on teada.
3) Avatud intervjuu, kus alateemasid ei ole teada ning teemad võivad vestluse käigus muutuda. Ühe inimesega võidakse rääkida mitu korda.
Vaatluse kaudu saadakse teada, mis tegelikult juhtub. Vaatluse eelis on see, et saadakse vahetut materjali, kuid selle saamine nõuab väga palju aega ning vaatleja kohalolek võib muuta sündmuste loomulikku kulgu . Vaatlus jaguneb süstemaatiliseks vaatluseks ja osalusvaatluseks. Süstemaatiline vaatlus viiakse läbi kindlates tingimustes. Osalusvaatluses uurijad osalevad uuritavate load nende tegevuses. Osaluse aste saab olla erinev: täielik osalus või osalus vaatlejana. Täielikus osaluses peab vaatleja saama täieõiguslikus liikmeks, mis võib osutuda väga raskeks, kuna uurija peab tegutsema loomulikult, samas aga koguma materjali. Osalus vaatleja teeb selgeks, et ta tegeleb ainult vaatlemisega ja küsib rühmalt küsimusi.
Kvalitatiivsetes uurimustes on hakatud kasutama andmekogumisviise, kus inimesi püütakse mõista nende endi poolt kirja pandud tekstide abil (autobiograafiad, päevikud, kirjad, mälestused, ametlikud dokumendid). Elulood on subjektiivsed, kus on kirja pandud just need asjad, mis on teatud inimesel olulised. Elulugudel on ka omad miinused: esineda võivad mäluaugud, mida püütakse täita väljamõeldistega. Päevik võib sisaldada struktureerimata materjali, mis jätab uurijale tõlgendamisvabaduse. (2004: 203–204)
UURIMISTULEMUSED
Uurimuses tuleb andmeid analüüsida, tõlgendada ja siis järeldustele jõuda – need on uurimuses otsustava tähtsusega. Andmeid tuleb kontrollida, täiendada ja korrastada. Tulemuste analüüsil tuleb valida selline analüüsiviis, mis võimaldab anda probleemile või uurimisülesandele parima vastuse. Ainult analüüsimisest üksi ei piisa, andmeid tuleks ka sünteesida. Sünteesis ühendatud tulemused peaksid andma selge vastuse püstitatud probleemidele. Tõlgendamise all mõeldakse uurija mõtisklust analüüsi tulemuste üle ja neist tehtud järeldusi. Tõlgendamisel seletatakse ka analüüsis kerkinud tähendusi. Uurimuse järeldused põhinevad sünteesil. Uurija peaks arutlema , milline on saadud tulemuste tähtsus tema uurimisvaldkonnas ja milline on nende laiem tähendus.
Uurimustes püütakse hinnata reliaablust. Tööd võib reliaabliks pidada siis, kui kaks hindajat jõuavad sama tulemuseni. Hinnata tuleb ka valiidsust, mis näitab kas uurimus mõõdab seda omadust, mida me mõõta tahame – kas uurimus täidab oma otstarvet?
III Uurimusest publikatsiooniks
TEADUSLIKE UURIMISTULEMUSTE PUBLITSEERIMINE
Teaduslik töö loetakse lõpule jõudnuks, kui selle pinnal on koostatud aruanne või on selle tulemused mingis muus vormis toodud avalikkuse ette. Uurimise käigus kogu kogutud materjali ei avaldata, aga see tuleb siiski säilitada. Materjali avaldamisel tuleb vaadata, et need on usaldusväärsed. Uurimistulemused tuleb esitada nii suuliselt kui ka kirjalikult.
ETTEKANNE
Suulisel esitlemisel võivad kuulajateks olla nii asjaarmastajad kui ka võhikud. Uurijal tuleb anda suulisi seletusi uurimuse edenemisest ja ka informatsiooni ning tagasisidet uurimuse teemast, probleemidest ning tulemustest. Ettekande praktilisi nõuandeid:
1) Määratle ettekande mõte. Arvesta kuulajate vajadusi ja keskendu ära jättes detaile vaid mõnele peaküsimusele.
2) Jaga aega, jäta aega ka diskussiooniks. Kuulajad suudavad keskendunult kuulata vaid 15 – 20 minutit.
3) Harjuta esitlust , et peaks võimalikult vähe märkmeid vaatama.
4) Võta ülevaatlikult kokku oma tuumseisukohad ja jõua järeldustele.
5) Vaata, et slaidid oleks loetavad ja kiri piisavalt suur, et ka tagapingis istujad näeksid seda.
6) Jälgi, et kuulajatele antav paljundusmaterjal oleks selge, sellele võib lisada ka allikviiteid.
7) Kõneledes ole kuulajate poole.
8) Alusta hoogsalt ja lõpeta mõjusalt, et jääksid kuulajatele meelde. (2004: 221–222)
TEADUSLIKE TEKSTIDE STRUKTUUR
Kirjutada tuleb uurimisaruanne/ uurimisraport . Uurimisraporti koostamine eeldab teaduse mängureeglite tundmist, süvenemist uurimisvaldkonda ja sisemist veendumust hangitud teadmiste väärtuses, olulise informatsiooni liigendamis- ja esitamisvõimet, loogilist mõtlemist ja loovust ning ka keelelise ja kirjaliku esitusviisi head valdamist.
Uurimuse avaldamisega soovib uurija osaleda oma ala teadusdiskussioonides ja kindlustab nii oma positisooni akadeemilises teaduslikus suhtluses. Ulatuslikust uurimisülevaatest konstrueerituma tulemuste avaldamise vorm on artikkel teaduskirjas, kogumikus või populaarteaduslikus väljaandes. Teaduslikule ajakirjale kirjutades tuleb tutvuda avaldamispoliitikaga. Uurimuse vormistamine teadusartikliks ei ole kerge, tuleb eristada olulist.
Uurimisaruande peaosad:
1) sissejuhatav osa,
2) põhiosa,
3) lõpposa.
Põhistruktuur: tiitelleht, resümee, eessõna, sisukord, sissejuhatus, varasemata uurimuste analüüs ja teoreetilised lähtekohad, uurimuse peaprobleem, alaprobleemid ja võimalikud hüpoteesid, meetod, tulemused ja järeldused, arutelu, allikaloetelu, lisad. (2004: 231)
Tiitellehe kujundus sõltub institutsioonist. Meeles peab pidama , et see annab esimese pildi. Resümee peab välja tooma tekstist kõige olulisema, nii selle eesmärgid, teostusviisid kui tulemused. Resümee lõppu lisatakse märksõnad. Eessõnas tuleb väljendada, kuidas uurimus alguse sai, millised olid selle tegemise etapid ja millisel ainestikul uurimusel peamiselt põhneb. Tänada saab inimesi, kes kaasa aitasid – tänuavaldused. Sisukorras näeb lugeja käsitletavate küsimuste vahelisi suhteid ja töö edenemise loogikat. Saab näha, kui mahukalt on teemat käsitletud lehekülgede arvu järgi. Sissejuhatuse mõte on lugejas äratada huvi ning anda lähteteave käsitletavast probleemist. Teoreetilises struktuuris näidatakse milliseid teoseid on kasutatud ja milline on seos eelnevate uurimustega, püstitatakse hüpoteesid. Meetodist on üldiselt kerge kirjutada. Tuuakse välja, kuidas uurimus tehti, et uurija saaks hinnata usaldusväärsust. Tulemuste osas seonduvad kolm keskset asja:
1) varasemate uurimuste põhjal moodustatud uurimusülesanne ning selle alused,
2) uue uurimusega saadud tulemused,
3) uurija analüüsiv, hindav ja tervikpilti taotlev meelelaad.
Kõigile uurimisprobleemidele tuleb saada vastus. Arutelus suhestatakse uurimistulemused selgesõnaliselt uurimuse taustakirjandusega ja selle põhjal moodustatud uurimisülesannetega, samuti võimalike esitatud hüpoteesidega. Arutelu peatüki keskne sisu:
1) kuidas uurimuses õnnestus probleemid lahendada,
2) mida ja millised piiranguid uurimismeetod tingis ning kuidas peaks meetodeid järeluurimustes edasi arendama,
3) millist teavet lisas uurimus uuritavale valdkonnale,
4) millisel määral on tulemused üldistatavad,
5) kuidas ja milliseid uurimistulemusi võiks ära kasutada teoorias ja praktikas,
6) milliseid edasise uurimise vajadusi käesolev uurimus tingib. (2004: 232–243)
Kvalitatiivse uurimuse keskne osa on kirjutamine. Uurimisprotsess lähtub uurija empiirilisest materjalist, tõlgendab seda ja toob analüüsi ning võrdluste abil esile tähelepanu väärivad teemad uuritava maastiku vaatluspunktideks, kodeerib need ja kujundab üldisemateks klassifikatsioonikategooriateks.
Kvalitatiivses uurimuses on kirjutamine paindlikum :
1) sissejuhatus,
2) meetod,
3) analüüs/ tulemused/ arutelu – selle uurimuse tähtsaimas osas peab uurija lugejat veenma uurimuse väärtuses: analüüsi ja tõlgenduste abil esile tõusnud kategooriate ning seisukohtade tähtsuses ja huviatvuses.
Heas kvalitatiivse uurimuse raportis seondub tihe ainestiku kirjeldus teadusliku arutlusega, milles uurija on kirjandusest tehtud sünteese sobitanud oma teksti. Uurimuse tekstide peamiseks ajavormiks on olevik ja autor võib esineda mina- vormis.
TEADUSLIK ARTIKKEL
Teooria-artiklis püüab kirjutaja analüüsida nind edasi arendada juba olemasolevat teooriat või teooriaid ning esitada lõpuks oma ettepanekud teooriate täiustamiseks.
Ülevaateartiklis püüab kirjutaja algupäraste uurimuste põhjal kirjutatud artiklites esitatud tulemusi üldistades luua kriitilise ülevaate mingist spetsiifilisemast küsimusest. Hea ülevaateartikkel pakub kirjutaja enese tõlgendusele lisaks kokkuvõtlikult ning hästi liigendatuna suure hulga uurimistulemusi, osutab nende kesksetele suundumustele ja suhetele ning võimalikele puudustele ja vastuoludele. (2004: 246–249)
EELRETSENSEERIMINE
Uurimuse teaduslikkuse üheks mõõdupuuks peetakse eelretsenseerimist või siis selle puudumist. Pädev eelretsenseerimine ning toimetuse töö tagavad selle, et kirjatöö ilmub lõplikus vormistatuses.
Artikli eelretsensioonis vaadeldakse:
1) Kas uurimus sobib oma teema poolest antud väljaandesse?
2) Kas tegemist on algupärase uurimusega?
3) Kas uurimismeetodeid on kirjeldatud piisava põhjalikkusega?
4) Kas uurimismaterjalist piisab järelduste tegemiseks?
5) Kas tekst on sisule vastavlt loogiline, selge ja mõistmise huvides piisavalt üksikasjaline?
6) Kas teksti esitamise struktuur vastab väljaande tavadele ja kas alapealkirjad on omal kohal?
7) Kas skeemid ja tabelid on loogiliselt koostatud ning üldse vajalikud?
8) Kas viited ja allikate loetelu on väljaande nõuetele vastavad?
9) Kas artikli keeleline külg on laitmatu? (2004: 249–250)
ESSEE
Essee ehk lühiuurimus. Nende põhjal saab otsustada, kas õppija valitseb nii sisult kui keeleliselt ainetervikut, millest ta oma lühiuurmiuse teeb. Viiteid märgitakse normaalsel viisil ja viiteallikate nimistu koostatakse vastavalt juhtnööridele.
Mida oodatakse esseelt?
1) Teemakäsitlus olgu ülesannetele vastav. Kirjutis peaks vastama pealkirjas olevale küsimusele.  Kirjutaja osutab, et valitseb teematervikut, oskab keskenduda olulistele ning suudab käsiteldavat piiritleda.
2) Lühiuurimuses keskendutakse ülesandele vastavalt kesksetele tähelepanuväärsetele seikadele.  Kirjutaja ilmutab kriitilise ja iseseisva mõtlemise võimet.
3) Töö esitusviis kõneleb asja mõistmisest: kirjutaja ei kopeeri kellegi mõtteid ega juba öeldut.  Kirjutaja toetub omaenese mõtlemisele, mida ta väljendam omaenese sõnadega.
4) Kirjutise struktuur on loogiline ning tihe.  Kirjutaja näeb nähtustevahelisi loogilisi suhteid ja suudab neid kesksest ideest lähtuvalt liigendada.
5) Kirjutusviis on neutraalne, konkreetne, objektiivne ning asjalikult analüüsiv. Väidete põhjendused on pädevad ning piisavad .  Kirjutaja argumenteerib faktide ning ideedega, austab lugejat ja pakub talle kaasamõtlemiseks põhjendatud seisukohti.
6) Kirjatöö on kirjutatud hästi: üldarusaadavalt selges sõnastuses ning tuumakas.  Kirjutaja osutab tema poolt valitsetavale valdkonnale lisaks ka kelle võimalustele. (2004: 250–253)
STIIL JA KEEL
Kirjutaja peab lugejas äratama huvi ja suutma seda hoida. Peab astuma teksti vahendusel lugejaga dialoogi. Hea teadusstiil on lihtne, selge, täpne ja mõjus. Teadusliku väljendusviisi eelduseks on hea ühiskeele ja hea tarbestiili valdamine. Ühiskeele all mõeldakse üleriigilist tarbekeelt, keelekollektiivi eri vanusrühmadele ningi kõigile kutsealadele ühist kirjakeele normidele vastavat keelekuju, mis ei sisalda oskuskeelte sõnavara. Täpne sõnavalik tähendab selgust ja lihtsust.
Teksti loetavuse eelduseks on liigendamine: iga tekstiosa on terviku teenistuses. Selleks, et tekst oleks loetav võib kavandada lõigu algusesse raamistiku (tuumlause), mis äratab lugejas ootusi ja küsimusi.
Hea tekst on terviklik nii sisu, ülesehituse kui ka keelekasutuse poolest. Kirjutaja peab objektidevahelisi suhteid selgepiirilisemaks muutma ka teksti eesmärgipäraselt pealkirjastades ja kaalutledes lõikudeks jagades, samuti keelekasutust ükskasjadeni läbi mõeldes. Tekstisisese ühtsuse loomiseks on palju sõnavaralisi, grammatilisi ja olukorrast tingitud vahendeid:
1) Ainevaldkond ja teemakäsitluse terviklikkus toovad teksti omanäolise sõnavara.
2) Sõnavara stiilivärving kutsub esile ootusi, kuivõrd tõsiselt tuleb tekstisse suhtuda .
3) Lausetevahelised viitesuhted.
4) Erilised sidussõnad väljendavad eriti osalausete, aga ka lausete- ja lõikudevahelisi loogilisi suhteid.
5) Ajavormide ühtsus viib teksti sujuvalt edasi, kuna põhjendamatud hüpped ühest ajavormist teise rikuvad terviklikkuse.
6) Aja- ja kohaviited annavad lugejale tausta nähtuse süsteemi paigutamiseks ja nõnda ka selle paremaks mõistmiseks. (2004: 260)
Hea teadustekst on nii lauseehituselt kui ka sõnavalikult lihtne ning väljendus värske ja kulumatu. Teaduskeel peab olema täpne: eesmärgipärase ja läbimõeldud liigendusega, ühemõttelise lauseehitusega, asjakohase sõnavaliku ja täpse mõistestikuga. Hea tarbestiili lause on selge ja hõlpsasti arusaadav: struktuurilt nõtke, sõna- ja fraasijärjestuselt kaalutletud ja ühetähenduslik ning sõnavalikult huvitav ja loomulik.
Loetavusuurimuste põhjal on tekst mõistetavam siis, kui laused on struktuurilt lihtsad ja sõnavara tuttav. Teaduskeeles on vaja kasutada täpseid oskussõnu, mis on teaduskeele oluline osa. Oskussõnad ei ole teabevahetuse passiivsed tööriistad, vaid on uurimistöö, teadusliku mõtlemise ja mõistemoodustuse vältimatud abivahendid. Professionaalide seas võib kasutada erialakeelt, aga ka siis pole põhjust laskuda kitsa teadusringi sõnakasutusse, näilikku teaduslikkusesse. Haruldase termini kasutamisel tuleb kanda hoolt, et selle tähendus saaks lugejale selgeks. Võõrsõnade kasutamisel tuleb kontrollida, kas sõna on ikka erialasõna ja kasutada sõnaraamatuid ja keeleõpikuid.
Keelelise külje kontroll:
1) Kas iga peatüki ja alapeatüki peamõte on hõlpsasti leitav?
2) Kas lõigud liituvad üksteisega loogiliselt ja loomulikult? Kas iga peatüki „peajoon“ tuleb esile selgesti?
3) Kas väljendus on üheselt mõistetav? Kas olulisem eristub? Kas laused on selged ja loetavad? Kas sõnadekasutus on täpne? Kas kirjavahemärke on õigesti kasutatud?
4) Kas sõnajärjestus on ühemõtteline ja otstarbekas? Kas teksti on kerge lugeda?
5) Kas sõnavalik vastab kasutuseesmärgile?
6) Kas terminid on sobivad? Kas terminitarvitus on täpne?
7) Kas nimed, võõrsõnad, liitsõnad, lubatud lühendid ja kõik numbritega väljendatu on kirjutatud õigesti? (2004: 273–274)
OBJEKTIIVSUS
Teadlane peab olema oma töös niihästi metoodilises kui ka keelelises mõttes objektiivne. Metoodilise objektiivsuse oluliseks kriteeriumiks peetakse seda, et keegi teine uurija võib samadelt lähtekohtadelt sama uurimust korrata . Allikaid valitakse ja tõlgendatakse hoolikalt ning esitatakse ausalt ka selliseid allikaid ja uurimismaterjale, mis on vastuolus uurija omaenda käsitusega.
Objektiivsus tähendab käsitletavast omamoodi eemaldumist: uurimisobjektilt oodatakse uurimistulemuste kiretut ja erapooletut tõlgendamist ning sellega ühtesobivat keelekasutust, mis jätaks kõrvale uurija enda isiku.
AJAVORMID
Ajavormide kasutamine on problemaatiline.
Olevik – põhivrom, mis väljendav nüüdishetke tegevust, juhtumist või olukorda. Lisaks väljendab see ajaliselt piiritlemata tegevust, eesti keeles ka tulevikku. Kirjutaja nõustub kellegi teise mõtteid edasi andes tema arvamusega.
Lihtminevik – väljendab tegemise või juhtumise minevikulist ja lõpetatust. Lihtminevikku kasutatakse, viidates:
a) varem avaldatud uurimustele,
b) oma uurimuse senisele käigule.
Lihtmineviku kasutamisel on niisiis tüüpiline omalaadne spetsiifilisus, tuntus, ainukordsus. Kirjutaja ei võta eelnevate uurijate seisukohti.
Täisminevik – minevikulise ajavormina väljendab nagu lihtminevikki tegevuse toimumist enne nüüdishetke, kuid erinevalt lihtminevikus on tegevus kestnud praeguse hetkeni või sel on teatav tähendus veel praegugi. Täisminevik näitab selgemini kui lihtminevik allika olulisust kirjutajale, ehkku päris selget vahet siin polegi.
Enneminevik – väljendab, et tegevus on toimunud enne kõnes olnud või mõeldud aega või on kestnud selle ajani. Andmed on saadud mujalt, tegemist on refereeritud infoga. (2004: 277–280)
PEALKIRJASTAMINE
Tekstidel on alati vähemalt üks pealkiri, mis on kirjutise nimetus. Lisaks kasutatakse alapealkirjade süsteemi. Hea pealkiri ning nimetus täidavad sissejuhatuse kombel kaht eesmärki:
1) Äratavad lugeja huvi ja ütlevad midagi olulist kirjutise enese või alapeatüki sisu kohta.
2) Hea pealkiri aktiveerib lugeja mälu ning teadmisi.
Äratades lugeja mõtetes küsimusi ning oletusi, aitab ta liigendada käsitlevat juba enne teksti lugemist.
Pealkirjade puhul on olulised ka graafilised seigad : asetus teksti suhtes, kirjatüüp jm.
NIMETUS JA PEALKIRI
Uurimuse nimetus on esimene tähtis viide, mille põhjal lugeja otsustab, kas tasub tutvuda töö resümeega ja kogu kirjutisega.
Nimetus peab olema informatiivne, samas aga vormilt ja keeleliselt lööv. Pealkiri peab olema lühike ja täpne. Uurimuse nimetusele tüüpiline sõnaliik on substantiiv , mis võiks olla nominatiivis.
Nimetus võib olla ka kaheosaline. Esimene nimetus äratab lugejas tähelepanu, teine nimetus vahendab sisu. Esimene on lööv, teine pikem ja üksikasjalikum.
Nimetuse ja pealkirja lõppu ei panda punkti
Küsilausena moodustatud nimetus ja pealkiri lõpetatakse küsimärgiga.
PEALKIRJAD TÖÖ LIIGENDAJANA
Jaotus väljendab lugejale, kas asjad on liigendatud lõpuni ja kas teema käsitelu areneb selgelt ning loogiliselt. Alapealkirja mõtteks on kergendada lugemist ja aidata kaasa mõistmisele. Seetõttu peaks pealkiri väljendama käsitletava keskset sisu. On tähtis, et pealkirjad koosneksid sisusõnadest.
Sisukorra põhjal tuleks üle vaadata:
1) Kas käsitlus katab nimetuse väljendatud terviku?
2) Kas pealkirjade kaudu ilmneb kirjutise mõte ja käsitluse käigu loogilisus? Kas alapealkirjade põhjal saab tuletada töö üldise nimetuse?
3) Kas tervik kujuneb tihe ja loogiline?
4) Kas pealkirju on vajalikul määral? Kas kõiki pealkirju on vaja?
5) Kas pealkirjastamine kajastab mõistlikul viisil kirjutise osade suhtelist pikkust?
6) Kas igal alapealkirjal on selge suhe peamise pealkirjaga?
7) Kas iga pealkirja alla kuulub vähemalt kaks alapealkirja?
8) Kas samaväärsed seigad on väljendatud samalaadsete või sama tüüpi keeleliste vahendide abil?
9) Tasub pöörata tähelepanu, et ükski pealkirjadest poleks täpselt sama kui kogu töö nimetus ega meenutaks seda liialt. (2004: 285–286)
TABELID JA JOONISED
Teksti loetavust ja mõistetavust parandatakse tabelite ja jooniste abil.
Tabelis peab olema:
1) Tabeli seletus
2) Ülemine tabeli piirjoon
3) Tabeli pea
4) Lahtrite pealkirjad
5) Tabeli alumine piirjoon
6) Juhtlahter
7) Lahtrid
Pea meeles:
1) Teaduslikes tekstides esinevad tabelid pealkirjastatakse teksti keeles ja rahvusvahelistes tähtsates uurimustes resümee keeles. Pealkirjad peavad olema informatiivsed.
2) Tabelite kirjeldused või pealkirjad paigutatakse tabeli kohale.
3) Enne tabeli nimetust ja peale tabelit soovitatakse jätta kaks reavahet.
4) Tabelid nummerdatakse araabia numbritega ühejaotuselise numbrisarjana.
5) Kui tabel jätkub järgmisel leheküljel, kirjutatakse väikselt lehekülje paremasse alumisse nurka sulgudesse (jätkub). Järgmisele leheküljele kirjutatakse vasemale üles tabeli number ja sulgudesse (jätkub).
6) Tabelite koostamisel on vaja panna tähele, et lahtrite pealkirjad paikneksid ülalt alla nii, et üldisemad pealkirjad oleksid kõrgemal kui nende alajaotused. Pealkirjad astetakse nii, et kujutatavat asja seletatakse kõrgeima pealkirjareaga. Alumise rea jaotus tehakse võrreldavate asjade põhjal.
7) Nii pealahtris kui lahtrite pealkirjades peaks esitama asja võimalikult täpselt. Tabelites kasutatakse terviksõnu või kinnistunud harjumuspäraseid lühendeid. Vältima peab numbreid. Lahtrite arv ei tohiks kasvada liiga suureks.
8) Kui tabel ei mahu leheküljele ära, siis saab muuta nii numbreid kui teksti väiksemaks, korrigeerides trükilehekülje suurust.
9) Tabeli laiuseks soovitatakse teksti laius.
10) Tabel tuleb teha silmale meeldivaks ja informatiivseks. Ei tohi unustada võimaliku allikaviite märkimist ja sellele viitamist tekstis. (2004: 290–291)
Joonisteks nimetatakse kõiki uurimisraportis kasutatavaid näitlikustamisvahendied (v.a tabelid).
Teadusajakirjades üldiselt kasutatavad joonised on tulpdiagrammid ja sektordiagrammid. Sektordiagramm moodustub ringist , mis on jagatud eri muutujaväärtustele vastavateks sektoriteks. Joonised on näitlikustavad.
Muutujate omadused:
• Läbilõige ja seeria – valikut mõjutab see, kui mitu korda on informatsiooni kogutud. Kui see toimub ainult üks kord, on tegemis läbilõikega (x ja y telg). Kui informatsiooni kogumist teostatakse mitu korda on tegemist seeriaga.
• Kvalitatiivsus ja kvantitatiivsus. Kvalitatiivsuse all mõeldakse omadusi, mida mõõtühikute abil kirjeldada ei saa. Kvantitatiivsuse all mõeldakse omadusi, mida mõõtes on võimalik kasutada mingit mõõteühikut.
• Jätkuvus ja mittejätkuvus. Muutuja mille kahe järjestikuse väärtuse vahele võidakse moodustada uus vaheväärtus on mmutuja. Jätkuva muutuja väärtuste arv on piirideta . Mittejätkuv muutuja võib saada vaid teatud ette määratud väärtuse. Kahe järjestikuse väärtuse vahele ei saa seega moodustada uut väärtust.
• Ühe või mitme muutuja vaatlus. Joonistes võib näitlikustada ühemõõtmelistele jaotustele lisaks muutujat või nende muutujate vahelisi mõjusid. (2004: 297–298)
Histogrammi – kasutatakse ühemõõtmelise jaotuse väljendamiseks, kus tulpdiargrammi tulbad on ühendatud üksteisega.
Frekventsipolügoon – sageli alternatiiv histogrammile. Joonistatakse nii, et sirgjoontega ühendatakse tulpidiagrammi tulpade tippude keskkohad üksteisega.
Summadiagrammi ja summapolügooni – kasutatakse kogufrekventse näitlikustades. Kasutatakse: „kui mitmel isikul või millisel osal on uuritavatest väiksem (suurem) väärtus kui x?“
Kvalitatiivse teabe näitlikustamiseks võidakse kasutada rõht- ja püstasendis tulpdiagramme.
1) Rõhtdiagramm on sobiv esitusviis siis, kui muutuja klasside vahel on suuri frekventsierinevusi. Rõhtdiagrammi on kergem lugeda kui püstist.
2) Horisontaalsed sambad esindavad loomulikku lugemissuunda vasakult paremale. Rõhtdiagrammi on tihti kergem lisada nii artiklitele kui raportitele. (2004: 306)
Kvalitatiivse ainestiku põhjal tehtud joonise puhul tuleb meeles pidada:
1) Kõik tulbad on ühelaiused, nii et nende pikkus osutab frekventsi; vaid eriolukorras võidakse tulp katkestada
2) Tulpade vahele jäetakse ruumi, ei viidata kvalitatiivsete väärtuste mittejätkuvusele
3) Suuremates diagrammides võib kasutada ruute või tugijooni. (2004: 307)
Piltdiagramm ehk piktogramm – sobib hästi kvalitatiivse teabe esitamiseks trükistes. Tulbad korvatakse sümbolitega.
• Piltdiagrammi ei peaks kasutama, kui esitatakse abstraktseid asju
• Piltsümbolid on hea asetada joonele
• Sümbolid peaksid olema ühesuurused
• Sümboleid võib korrata või jagada, ent neid ei peaks suurendama ega vähendama frekventside osutamiseks, sest lugeja ei mõista sümboli laiuse või kõrguse erinevuse suhet frekventsiga. (2004: 308)
Kartogramm – piltdiagrammi erivorm , mida ei joonistata koordinaadistikule. Kartogrammis väljendatakse eri värvide või tumedusastmete abil eri piirkonadadega seonduvaid muutujaklasside arvväärtusi.
Hajuv diagramm – iga punkt esindab väärtuspaari, st sama objekti kohta tehtud vaatlustulemust kahe muutuja vahel. Kasutatakse x ja y telge.
Aegread – kui vaatlusi tehakse ühe või enama objekti kohta eri aegadel . Tavaliselt näitlikustatakse aegridu tulpdiagrammina, kuhu saab asetada ka negatiivseid väärtusi.
Kirjutades aegridu tuleb panna tähele:
• Tugijooni ja ruute võib kasutada aegridu kujutava joonise taustana
• Kui mingi aegrea kohta puudub teave, kujutatakse see katkendliku joonena
• Astmestik nii x- kui y- teljel algab üldiselt nullist
• Aegridade kujutuses võib esineda ka negatiivseid väärtuseid x- teljest allapoole
• Ühte joonisesse ei peaks asetama üle nelja muutuja (2004: 311)
Jooniste kontrollimine
1) Joonised peavad olema ühetähenduslikud ega ole üle koormatud liigse informatsiooniga.
2) Kõrvuti olevad joonised on ühesuurused.
3) Joonised on nummerdatud jooksvalt kirjutise algusest lõpuni.
4) Tekstis viidatakse joonisele alati numbriga.
5) Joonisel on allkiri.
6) Kõik joonises vajalikud selgitused on omal kohal.
7) Mainitakse joonise võimalik allikas.
8) Joonised on nii puhtalt tehtud ning välja trükitud, et säilitavad oma välimuse ka vähendatud formaadis . (2004: 312)
VIITAMISTEHNIKA
Teadusliku kirjutamise juurde kuulub ka teiste autorite tunnustamine. Kasutatud allikaid esitatakse nii tekstis endas kui allikaloendis. Tekstis olev viide peab andma allikast nii täpse info, et selle saab ära tunda ja leida, kust see pärit on. Allikaviite ja allikaloendi vahel peab valitsema range vastavus. Allikaloendisse märgitakse ainult see kirjandus, mida kirjutaja oma töös tegelikult kasutanud ja millele ta on oma töös viidanud. (2004: 313)
Harwardi süsteem – autori perekonnanimi (või autorite perekonnanimed) + publikatsiooni vms ilmumise aasta + võimaliku(ud) lehekülg/ leheküljed. Perekonnanime ja ilmumise aasta vahel ei ole koma ; lehekülje number liidetakse aasta numbri juurde kas koma või kooloniga ; kirjavahemärgi järele tuleb tühik.
Kui autoreid on kaks, nimetatakse alti mõlemad. Kui nimed on jooksvas tekstis, ühendatakse need sidesõnaga ja.
Kui autoreid on kolm või rohkem, siis esmakordsel mainimisel loetletakse kõik nimed. Kahe viimase nime vahel on ja- sõna või &- märk, sõltuvalt sellest kas autorid on märgitud tekstis endas või sulgudes; teiste nimede vahel on komad .
Publikatsioonid pannakse ajalisse järjestusse ja kui leheküljenumbritele ei viidata, siis eraldatakse nad üksteisest komadega; kui vahepeal on viiteid ka leheküljenumbritele, siis eraldatakse publikatsioonid üksteisest selguse mõttes semikooloniga.
Sulgudes olevad allikandmed paigutatakse tavaliselt tähestikjärjestusse või ajalisse järjestusse.
Kui allikana kasutatud publikatsiooni autor ei ole teada, kasutatakse viitena aastaarvuga varustatud publikatsiooni pealkirja.
Isikliku informatsiooni puhul kasutatakse eesnime algustähte (algustähti), perekonnanime ja võimalikult täpset kuupäeva. Selliseid viited kasutatakse kirja või telefoni teel saadud informatsioonile, loengute märkmetele, elektronpostiteadetele või vestlusele. Märge tuleb ainult teksti, mitte allikaloendisse.
Kui viide puudutab üht lauset, siis märgitakse viide sulgudesse enne lõpupunkti.
Mida tsiteeritakse ja kuidas viidatakse?
1) Kokkuvõttev refereerimine.
2) Oma sõnadega ümbersõnastamine.
3) Otseste laenude ehk tsitaatide kasutamine.
Tsitaate tuleb kasutada säästlikult ja need peaksid olema võimalikult lühikesed.
Lühike tsitaat pannakse alati jutumärkidesse ja see peab olema sõna- sõnalt kirjutatud.
Ärajäetud sõnad märgitakse kahe mõttekriipsuga ( – – ) või kolme punktiga (. . .).
Pikka tsitaati on kombeks sisestada taandreaga. Taandrida näitab, et tegemist on otsese laenuga ning jutumärke ei ole vaja.
ALLIKALOEND
Allikaloendi all mõeldakse kirjutise lõpus enne lisasid olevat loetelu, mis sisaldab tähestikjärjestuses kirjutises kasutatud allikaid.
Allikaloendi ülesanded:
1) See pakub lugejale võimaluse vaadata, mis tüüpi allikaid on töö tegija kasutanud.
2) Hästi koostatud allikaloend annab lugejale piisavalt teavet, et hankida huvitavaks hinnatuid allikaid.
3) Saab selgitada, kas nimetatud allikmaterjal on olemas.
4) Allika ja tekstis oleva viite vastavus eeldab täpset ja mõistetaval kombel esitatud teavet allika kohta. (2004: 331)
Autori kohta märgitakse kõigepealt perekonnanimi, mis eraldatakse komaga ja sõnavahega eesnimetähest või tähtedest. Kui autoreid on rohkem kui üks, siis ühendatakse autord &- märgiga. Kui autoreid on veel rohkem, kasutatakse komasid ja kõige viimane autor eraldadakse &- märgiga.
Sama autori publikatsioonid reastatakse publitseerimise aja alusel vanimast uuemani.
Kui allika autor on kirjastaja, organisatsioon , institutsioon ja isiku autorit ei ole, märgitakse peale institutsiooni, kirjastajat, organisatsiooni aastaarv ja esitletakse inglise keelne tõlge nurksulgudes.
Publitseeritud allikate aastaks märgitakse publikatsiooni kirjastamisõiguse aasta.
Kõige üldisemad allikatüübid:
A. Artiklid (märgitakse: kes? (autor), millal? (aeg), mis? (pealkiri), kus? (ilmumiskanal).
B. Raamatud (märgitakse: kes? (autor), millal? (aeg), mis? (pealkiri), kus? (kirjastuse asukoht, kirjastaja).
C. Raportid ja komiteede otsused (märgitakse: kes? (autor), millal? (aeg), mis? (pealkiri), kus? (ilmumiskanal).
D. Koosoleku- ja konverentsiettekanded (märgitakse: konverentsi aeg, selle korraldaja ).
E. Väitekirjad ja kõrgkoolide lõputööd (märgitakse: kes? (autor), millal? (aeg), mis? (pealkiri), kus? (ilmumiskoht).
F. Audio- visuaalne ainestik ja elektrooniline meedia (märgitakse: kes? (autor), millal? (aeg), mis? (pealkiri), kus? (ilmumiskoht).
G. Elektroonsed allikad (märgitakse: autori või dokumeni sisu eest vastutav auto ja avaldamisaasta, allika pealkiri, millal on trükitud, URL- aadress). (2004: 339–353)
LISAD
Paigutatakse selline materjal, mis ise ei pruugi olla tekstis, aga vajadus on sellele viidata. Uurimuse lisadesse paigutatakse näiteks: andmete hankimisega saadud materjal, ankeedid ja nende juurde kuuluvad kirjad, uurija koostatud testid, käsitlemata materjal, mille põhjal on teksti tehtud tabeleid või ulatuslikud lisaselgitused.
Iga lisa nummerdatakse jooksvalt oma numbriga. Viide lisale on tekstis selles kohas, kus esimest korda tuleb juttu kõnealusest tugiainestikust. Lisadele pannakse pealkirjad. Lisade koht on allikaloendi järel.
KEELETEHNIKA
Loetelud
Teatud kohtades on võimalik koostada loetelusid. Loetelu iga liige peab vormilt sobima sissejuhatava osa loomulikuks jätkuks ja loetelu liikmed peavad olema nii sisult kui ka vormilt rinnastuvad.
Muus tekstis sisalduva loetelu iga osa algab kas parempoolse ümarsulu ette või mõlemapoolseisse ümarsulgudesse asetatud tähe- või numbrimärgiga. See, kas loetelu ees kasutatakse koolonit või mitte, oleneb lauseehitusest.
Nurksulgudesse pannakse: a) tsitaadis tsiteerja lisandus ja b) teatmeteostes sõnade hääldus.
Sidekriipsu funktsioonid on ühendamine, asendamine ja lugemise hõlbustamine. (2004: 366–367)
Lühendid
Lühendeid tuleb kasutada säästlikult. Inimestele võivad jääda need sisutühjaks.
On katkendlühendid, algustähelühendid, valiktähelühendid, liitsõnalühendid, sõnaühendilühendid. (2004: 368–370)
Numbrid
Numbrid ühest kümneni ja numbrid sada, tuhat , miljon ja miljard kirjutatakse harilikult sõnadega. Ümmargused arvud kirjutatakse numbritega, kui nad väljendavad täpset arvu. Kõik arvud kirjutatakse numbritega matemaatika ja statistika tekstides. Numbritega ei soovitata alustada lõiku ega ka lauset.
Käändelõpud
Lühendile, numbrile ja märgile lisatakse vajalik muutetunnus, kui kääne ei ilmne järgneva nimisõna vormist . Lühend, number, märk või sümbol vastab niisugusel juhul sõna tüvele. Muutetunnuseid ühendab lühendi ja numbriga sidekriips .
Kirjavahemärgid
Punkt käib lause lõppu. Kasutatakse ka araabia numbrite järel, kui tegemist on järgarvuga. Punkti ei panda eraldiseisvate, omaette real olevate väljendite järele. Loetelu lõpus on punkt. (2004: 372)
Semikoolon on kirjavahemärk, mis eraldab punktist nõrgemini ja komast tugevamini. Semikooloniga eraldatakse kaks tekstiosa, mis võiksid olla omaette laused, kui kuuluvad sisu poolest tihedamalt kokku. Semikooloni asemel võiks sel juhul olla ka punkt. Semikoolonit kasutatakse samuti selguse huvides, et jagada pikki loetelusid alarühmadesse. (2004: 373)
Koolonit kasutatakse lause lõpus oleva sellise loetelu ees, mis selgitab ja täpsustab midagi varemöeldut. Lause ees asuv täpsustus eraldatakse komadega. Kooloniga osutatakse järgnevale osalausele, mis sisaldab põhjendust, järeldust, tulemust või seletust. Koolon kirjutatakse allikaloetelus teose ilmumiskoha ning väljaandja nime vahele. (2004: 374–375)
1. Komaga eraldatakse üksteisest:
a) liitlause osalaused
b) samaväärsed, korduvad lauseliikmed
2. Muust lausest eraldatakse koma(dega)
a) kiilud, sealhulgas üte ja hüüund
b) osa lauseühendeid – verbita lühend, määruslik nud- ja tud- lühend ning aluse ja öeldise vahel seisev mis tahes lauseühend
3. Oma põhisõnast eraldatakse komaga järellisand ja omadussõnaline järeltäiend.
4. Komaga eraldatakse ka otsekõne väitlause talle järgnevast saatelauses.
Koma ei kasutata samaväärsete lauseliikmete ja osalausete vahel, kui nende vahel on sidesõnad ja, ning, ega, ehk, või, kui ka.
Koma ei ole sidesõnade kui ja nagu ees, kui nad ei alusta osalauset. (2004: 375–376)
Mõttekriips on sidekriipsust pikem ja selle mõlemale poole jäetakse tekstis tühik.
• Mõttekriips pannekase kokkuvõtva lauseosa ette.
• Mõttekriipsu võib panna kooloni asemel ka seletava osalause ette.
• Samamoodi kasutatakse mõttekriipsu mõnikord pealkirjades.
• Mõttekriipsuga eraldatakse muust tekstist kiilud. Kiilude eraldamiseks sobivad tihti ka komad, kuid mõttekriipse eelistatakse siis, kui kiilus juba on teisi kirjavahemärke.
• Kahe mõttekriipsuga tähistatakse tsitaadis ühe- või mitmesõnalist väljajättu. Väljajättu võib märkida ka kolme punktiga.
• Arvude vahel asendab mõttekriips sõna kuni. Tehnilistes tekstides kasutatakse mõnikord hoopis kolme punkti, et ei läheks segi mõttekriips ja miinusmärk.
• Vahemaade puhul on ükskõik, kas kirjutada kohanimede vahele mõtte- või sidekriips.
• Mõttekriips tuleb kindlasti kirjutada siis, kui vähemalt üks täienditest on mitmeõsnaline või sisaldab sidekriipsu. (2004: 377–378)
Sidekriipsu kasutatakse liitsõna osade vahel, siis, kui esimeseks osaks on number, lühend, täht või mõni muu märk, nimi või keeles muganemata võõrsõna.
• Muganenud võõrsõnad ja –nimed kirjutatakse väikese tähe ja sidekriipsuta.
• Sidekriipsuga saab märkida ka seda, et liitsõande ühine osa on ära jäetud.
• Sidekriipsu kasutatakse rinnastatud väljendite vahel, ühendamaks võrdväärseid ning samas vormis üksusi: lingvistilis- loogilised vahendid, avalik-õiguslik ülikool. (2004: 378–379)
Jutumärkidesse pannakse tsiteeritav tekst, lause, väljend või sõna.
• Pealkirjad, kui need ei esine just eraldiseisvana omaette real, pannakse jutumärkidesse.
• Jutumärkide kasutamine võib tähendada ka seda, et kirjutaja jätab vastutuse jutumärkides oleva eesti tsiteeritava(te) sõna(de) ütlejale.
• Jutumärkidega näidatakse, et nendes olevat teksti kasutatakse tavatus tähenduses või et see on laenatud teisest stiilist, murdest või keelest. Ei sobi liialdada kujundlike väljendite jutumärgistamisega.
• Jutumärkidega võidakse ka rõhutada, et tegemist on mõistete, mitte tähendustega. Kui eristamiseks kasutatakse teistsugust kirja või kaksikülakomasid, pole jutumärke tarvis.
• Kaksikülakomade vahel seletatakse keeleteaduslikus tekstis sõnade tähendusi. Neid kasutatakse tsitaadisisese tsitaadi märkimiseks. (2004: 379–381)
VORMISTUSE VIIMISTLEMINE
Enne, kui hakata tööd viimistlema tuleb selgeks teha nõuded.
Paberina kasutatakse A-4 suurust paberit, kus tekst on ainult ühel pool. Tähe suurus on 12 punkti, reavahe 1,5. Tekst peab olema liigendatud nii,et kolmes pealkirjatasemest piisaks. Teksti veerud : üle- ja alaäärda jäetakse vaba ruumi 2,5 cm, vasemasse serva 4–5 cm ja paremasse 2 cm.
Leheküljed nummerdatakse araabianumbritega tiitellelehst alates, nähtavalt märgitakse aga alles teisel leheküljel. Lehe ühele küljele kirjutatud tekstis paigutatakse leheküljenumbrid lehe paremasse ülanurka paberi ülaääre ja esimese tekstirea vahele, servast sama kaugele kui tekst.
Tiitellehele tuleb märkida: pealkiri, autor, töö eesmärk, liik, töö valmimise aeg ja koht, õppeasutuse ja allüksuse nimi ja sageli ka juhendaja nimi. Raamatu tiitellehel peavad olema: pealkiri, autor, mitmeosalises väljaandes osa number või pealkiri, kirjastaja või väljaandja või mõlemad kirjastamise kohta. (2004: 386–387)