Uurimustöö vormistamise juhend (1)

EBS GÜMNAASIUM
UURIMISTÖÖ VORMISTAMINE
Juhend
Tallinn 2008

Sisukord

Õpilaste uurimistööde liigid 3
Teadustööle esitatavaid nõudeid 4
Kirjutamise stiilist 4
Töö vormistamine 5
Õpilasuurimuse struktuur 7
Tsiteerimine ja refereerimine 9
Viitamine 10
Kasutatud allikate loend 12
Lisa 1. Tiitelleht 15
Lisa 2. Sisukord 16
Lisa 3. Sisulehekülg 18
Lisa 4. Kokkuvõte 19
Lisa 5. Kasutatud kirjandus 20

ÕPILASTE UURIMISTÖÖDE LIIGID

Uurimistöö põhieesmärgid on:

• omandada uurimistöö allikatega töötamise ja andmete kogumise kogemusi;
  
• arendada korrektset kirjalikku väljendusoskust;
  
• õppida uurimistööd korrektselt vormistama.
  

Õpilaste uurimistööde peamised liigid on referaat ja uurimus. Ka essees võib leida uurimistöö elemente ning ka seda nimetatakse mõnikord õpilaste uurimistöö liigina . Referaat on lihtsaim uurimistöö, seepärast ongi suur osa õpilastöid referaadid.
Referaat koondab ja süstematiseerib olemasolevat infot, uurimus aga esitab uudseid teadustulemusi.
Referaat on teatud probleemi või teema kokkuvõtlik teaduslik ülevaade, mille koostamisel tuginetakse eelkõige allikate uurimisele.
Referaadi ülesanne on anda ülevaade mõnest nähtusest või probleemist algupäraste tekstide põhjal. Referaat ei ole koopia, s.t tekstist tuleb otsida olulised ideed, mis antakse edasi oma sõnadega. Referaat esitab eri autorite seisukohti ja võrdleb neid. Refereeritava järjekorda võib muuta, kuid sisu mitte. Ühtesid ja samu mõtteid ei tohi korrata . Lausete mõte peab olema lugejale arusaadav. Referaadis ei esitata oma seisukohti. Referaat koostatakse mitme, soovitatavalt vähemalt kolme allika põhjal.
Uurimus eeldab peale teadusliku ülevaate ka autori oma panust. Klassikalises uurimuses seab autor endale tööhüpoteesi, s.t ta oletab, missuguse tulemuseni ta tööga jõuab. Tööga tõestab ta hüpoteesi või lükkab selle ümber. Uurimuse puhul on vaja sageli teha teemakohane küsitlus, teha teaduslikke katseid (eksperimente) ja vaatlusi .
Essee on lühem mõttearendus mingil kindlal teemal. Olulised on loov mõtlemine ja omapoolne arvamus. Väidete tõestamine, kirjanduse kasutamine ja sellele viitamine ei ole kohustuslik. Essee keelekasutus on vabam, emotsionaalsem, “ilukirjanduslikum” kui referaadis või uurimuses. Siin on omakohal värvikad võrdlused, omadussõnad ja muu selline, samal ajal kui teadusteksti iseloomustab neutraalne asjalik, liigsete emotsioonideta keel.
Käesolev juhend on abiks peamiselt referaadi ja uurimuse vormistamisel.
Sisuliste küsimustega tuleb pöörduda juhendaja poole. Abiks on ka Martin Ehala tekstiõpetuse õpik “Kirjutamise kunst ”, milles on omaette peatükk teadustekstide kohta. Muu hulgas kirjutab autor, kuidas koguda uurimistööks materjali ning annab ülevaate teadusteksti keelekasutusest.

TEADUSTÖÖLE ESITATAVAID NÕUDEID

Töö peab esitama midagi uut ja esmakordset (uurimuse puhul).
Autor peab olema töös erapooletu , väited peavad põhinema faktidel.
Lugeja peab saama autori väiteid kontrollida, seepärast peab teiste autorite seisukohad olema viidatud täpselt.
Arutlus, arvutused ja terminid peavad olema täpsed, loogilised , tekst üheselt mõistetav.
Uurimuse sisu peab olema mõistetav kõigile, mitte ainult valdkonna spetsialistile.
Teiste autorite seisukohtadesse, samuti enda arvamusse peab suhtuma kriitiliselt.

KIRJUTAMISE STIILIST

Uurimistöö keel on täpne ja selge, vältida tuleb emotsionaalsust. Professor Uno Mereste on kirja pannud niisugused hea stiili reeglid:

Kirjuta loomulikult ja lihtsalt.

Vali sobiv väljenduslaad.

Väljendu selgelt ja täpselt.

Väljendu lühidalt, väldi paljusõnalisust.

Hoidu tõlkevääratustest.

Ära eksi keeleloogika vastu.
Sageli tekib probleem, missuguses isikus väljenduda, nt kas kasutada mina-vormi (Käsitlen selles uurimuses...), meie-vormi (Käsitleme selles uurimuses...), umbisikulist tegumoodi (Selles uurimuses käsitletakse...) või hoopis sõnastada viimane näitelause isikulises tegumoes (See uurimus käsitleb...). Päris välistatud pole ükski variant. Meie-stiil on pisut vanamoeline, mina-stiil tõstab autorit ehk liigselt esile. Enim võib vahest soovitada kaht viimasena nimetatut vormi.
Kõige paremini omandab teadusstiili mõistagi asjakohast kirjandust lugedes .

TÖÖ VORMISTAMINE

Tekst vormistatakse arvutikirjas: Times New Roman , tähekõrgus 12 (v.a pealkirjad ), reavahe 1,5. Tekst tuleb joondada mõlemalt poolt, ei ole soovitatav kasutada mitut šrifti ja kirjasuurust. Tekstis esiletõstmist vajavaid sõnu või lauseid võib vormistada sõrendatud, paksus või kaldkirjas.
Vasakule lehekülje poolele jäetakse köitmise tarvis kõige suurem äär, vähemalt 3 cm.
Lehekülgede numeratsioon on kogu tööd läbiv, algab tiitellehest (numbrit ei näidata), sissejuhatusest alates on kõik lehed nummerdatud.
Peatükkide pealkirjad kirjutatakse suurtähtedega. Pealkirja järel punkti ei panda, pealkirja alla ei kriipsutata. Iga peatükk algab uuelt lehelt, alapeatükid (pealkiri väikeste tähtedega, v.a. suur algustäht) jätkuvad samalt leheküljelt. Kirja suuruse määrab jaotiste hierarhia. Sama taseme pealkirjad peavad olema vormistatud ühtmoodi.
Eelmise tekstilõigu lõpu ja järgneva pealkirja vahele jääb kolm tühja rida.
Uut pealkirjastatud jaotist ei alustata lehekülje alläärest, kui pealkiri jääb lehekülje lõppu või kui pealkirja alla mahub ainult üks rida teksti.
Jaotise esimest lõiku alustatakse taandeta, kõiki teisi lõike taandega.
Omaette real asuvad näited või näiteplokid on taandega.
Lõigud võib eraldada ka tühja reaga . Sel juhul taanet lõigu alguses ei ole. Lõigu pikkus peaks olema vähemalt neli tekstirida. Ühe- ja kaherealised lõigud ei ole soovitatavad.
Teksti paigutatakse joonised, skeemid , tabelid , pildid, fotod jms juhul, kui neil on teksti seisukohalt vahetu illustreeriv või täiendav funktsioon ja kui nad mahuvad ühele leheküljele. Igale tabelile, joonisele, skeemile jm tuleks tekstis viidata. Teksti paigutatavad joonised, skeemid jm tuleb eraldi numereerida (nt Tabel 1). Joonistel ja tabelitel peab olema pealkiri ja all viide allikate kohta (kui ei ole oma koostatud tabel või joonis). Tekstiga mitte otseselt seotud ja mahukam täiendav materjal on soovitav paigutada töö lisadesse.

Järgmisena on esitatud nii tabeli- kui ka joonisenäidis.

Tabel 5.

Kooliraamatukogud, 1995/96, 2000/01, 2002/03–2004/05

1995/96
2000/01
2002/03
2003/04
2004/05
Raamatukogud
549
516
523
512
474
Fondi suurus,
tuhat arvestusüksust
12 000,2
11 299,1
11 082,8
10 606,6
9 915,2
õpikukogu
6 165,7
5 669,4
5 559,9
5 264,9
4 788,5
Lugejad, tuhat
202,3
203,3
200,2
194,4
187,5
Laenutused,
tuhat arvestusüksust
3 494,8
3 809,2
3 153,9
2 959,7
2 552,9
Laenutusi keskmiselt lugeja kohta, arvestusüksust
17,3
18,7
15,8
15,2
13,6
Raamatukoguhoidjad
652
662
658
649
605
Allikas: Eesti statistika aastaraamat 2006.
Joonis 1.

Kino- ja teatripileti keskmine hind, 1994–2005b

b Riiklikud ja linnateatrid.
Allikas: Eesti statistika aastaraamat 2006.
Töö vormistamise näidiseid leiab juhendi lisadest.

ÕPILASUURIMUSE STRUKTUUR

Õpilasuurimus koosneb järgmistest osadest:

• tiitelleht
  
• sisukord
  
• sissejuhatus;
  
• lühendite loetelu (vajaduse korral);
  
• töö põhiosa (liigendatud alaosadeks)
  
• eesti- ja/või võõrkeelne kokkuvõte
  
• kasutatud allikate loetelu
  
• lisad
  

Tiitellehel on töö kohta järgmised andmed:

• kooli nimetus
  
• töö pealkiri ja liik (uurimus, referaat)
  
• autori nimi
  
• juhendaja nimi
  
• klass
  
• töö valmimise koht ja aastaarv
  

Tiitellehe iga element on omaette real, koht ja aastaarv on samal real. Koha ja aastaarvu vahele koma ei panda.
Tiitellehe teksti võib kirjutada suurtähtede või väiketähtedega. Väiketähtede kasutamise korral algab iga rida tiitellehel suurtähega, välja arvatud uuele reale üleminev pika pealkirja jätk.
Tiitellehel sõnu ei poolitata. Ükski rida ei lõpe punktiga .
Autori ja juhendaja ees- ja perekonnanimi kirjutatakse välja.
Sisukord paigutatakse tiitellehe järele.
Sisukord koosneb töö alljaotuste pealkirjadest, nende ees olevatest süsteemitähistest ja alljaotuse alguse leheküljenumbrist.
Sisukord annab ülevaate töö temaatikast ja ülesehitusest ning aitab kasutajal töös orienteeruda.
Sisukorra alljaotuste pealkirjad, nende ees olevad süsteemitähised ja leheküljenumbrid peavad vastama pealkirjadele, süsteemitähistele ja leheküljenumbritele tekstis.
Sisupeatükkide liigendamisel kasutatakse araabia numbreid . Põhijaotise numbrile (1., 2., 3. jne) lisandub alljaotise järjekorranumber (nt 1.1., 1.2., 1.3. jne). Alljaotisel võib omakorda alljaotisi olla (nt 1.1.1, 1.1.2). Süsteemitähis lõpeb pealkirja ees nii sisukorras kui ka tekstis punktiga.
Kokkuvõtte, kasutatud allikate loendi ja lisade ette sisukorras süsteemitähist ei märgita.
Uurimuse sissejuhatuses põhjendatakse teema valikut ja selgitatakse selle aktuaalsust, sõnastatakse töö põhieesmärgid ja -ülesanded, iseloomustatakse lühidalt kasutatud allikaid ning antakse ülevaade töö alaosadeks jaotamise põhimõtetest. Uurimuse puhul esitatakse sissejuhatuses ka tööhüpotees, mille kontrollimiseks teadustöö kirjutatakse. Sissejuhatuses võib ka kirjutada töö valmimisel ettetulnud probleemidest (nt raskesti kättesaadavad allikad), samuti tänada neid inimesi, kes aitasid uurimuse valmimisele kaasa.
Uurimuse põhiosa koosneb üldjuhul kolmest osast.
Esimene osa annab ülevaate käsitletavast probleemist, sealhulgas teiste autorite samalaadsetest käsitlustest, teine analüüsib probleemi ning selgitab, mida ja kuidas uurima hakatakse. Kolmandas osas esitatakse analüüsi tulemused ja järeldused. Peatükke võib mõistagi olla enam kui kolm.
Kokkuvõttes kirjutatakse, missugused olid uurimistöö tulemused ja kas sissejuhatuses tõstatatud probleemi õnnestus lahendada. Mainitakse seda, missugused küsimused jäid lahenduseta. Peatutakse ka sellel, mis suunas käsitletavas teemavaldkonnas edasi liikuda . Kokkuvõte ei tohi sisaldada andmestikku ja järeldusi, mis töö põhiosas puuduvad.
Uurimuse kokkuvõtte võib peale eesti keele kirjutada ka võõrkeeles (enamasti inglise keeles), et ka eesti keelt mitteosakajad saaksid uurimistööga tutvuda.
Kokkuvõte ei ole tavaliselt pikem kui üks lehekülg.
Referaadi ülesehitus sarnaneb kirjandi ülesehitusega. Sissejuhatus tutvustab lühidalt referaadis käsitletavaid probleeme, põhiosa esitab neist ülevaate, mis on liigendatud käsitletavate probleemide järgi peatükkideks, ja kokkuvõte koondab lühidalt teemaarenduses esitatud põhiargumendid. Kokkuvõttes võib autor anda käsitletu kohta ka oma hinnangu.
Lisadesse paigutatakse tekstiga mitte otseselt seotud ja mahukam täiendav materjal (küsitlusankeedid, fotod, illustratsioonid , ulatuslikumad tabelid jms. Lisadele viidatakse tekstis. Lisad on pealkirjastatud ja nad numereeritakse tekstis viitamise järjekorras.

TSITEERIMINE JA REFEREERIMINE

Kõik töös esitatavad seisukohad ja andmed, mis põhinevad kasutatud kirjandusel, tuleb siduda viidetega vastavatele allikatele. Üldtuntud seisukohtadele viidata ei ole vaja. Teiste autorite seisukohti või andmeid võib esitada kas tsitaadina või refereeringuna.
Tsiteerimine on allikteksti sõnasõnaline esitamine. Tsitaat peab järgima nii originaali sõnastust, ortograafiat kui ka eristuskirjeid (nt sõrendust, kaldkirja ). Tsitaat pannakse jutumärkidesse.
Refereerimine on allikteksti ümberjutustamine töö kirjutaja oma sõnadega. Refereering sobib juhul, kui tsitaat oleks liiga pikk või see ei suuda autori mõtet vajalikul määral edasi anda.
Olgu siinkohal esitatud näide tsiteerimise ja refereerimise kohta Martin Ehala õpikust “Kirjutamise kunst ”. Ehala toob näite Kristjan Jaak Petersoni käsitlevast artiklist “Eesti kirjanduse biograafilises leksikonis”.
Tsitaat:
“ Andeka noormehena ilmutas P. Silmatorkavat iseseisvust nii oma vaadetes kui ka kirjanduslikes taotlustes. Tema filoloogilised huvid ulatusid kuni Aasia ja Aafrika keelteni; artiklid eesti lauseõpetuse alal kannavad tõsist uurimuslikku iseloomu. P. Filosoofilistes ja kirjanduslikes põhimõtetes põimuvad klassikalised hariduselemendid Euroopa XVIII saj. teise poole vaimuelule iseloomulike uute tendentsidega.” (EKBL 1975: 272)
Ehala refereering:
Kuigi noor, olid Kristjan Jaak Petersoni vaated ja kirjanduslikud taotlused märkimisväärselt iseseisvad: neis olid ühendatud klassikalise hariduse väärtused Euroopa XVIII sajandi teise poole uuenduslike ideedega. Kristjan Jaak Peterson huvitus tõsiselt ka filoloogiast , niihästi eesti keelest kui ka eksootilistest Aasia ja Aafrika keeletest. Tema uurimused eesti süntaksist annavad tunnistust niihästi andekusest kui ka tõsisest teaduslikust suhtumisest. (EKBL 1975: 272)

VIITAMINE

Kõige enam kasutatakse kaht järgmist viitamissüsteemi.
Viitamine autori nime ja aastaarvuga: viide esitab autori nime (autorita allika korral pealkirja lühend või esimene sõna), allika ilmumisaasta ja viidatava lehekülje numbri. See viitamissüsteem on kõige enam levinud.
Joonealune viitamine: tekstiviites on number, mis juhib sama numbriga tekstiviite juurde joone all. Sama allika korduval järjestikusel viitamisel märgitakse joonealuse tekstiviitena „Sama“ ja viidatava lehekülje number.
Õpilastöös on soovitatav kasutada esimest viitamissüsteemi, seepärast käsitleb käesolev juhend vaid seda.
Viide paigutatakse tsitaadi või refereeringu järele sulgudesse.
Viide koosneb üldjuhul

• autori(te) nime(de)st,
  
• allika ilmumisaastat,
  
• viidatava lehekülje numbrist . Lühendit lk asendab viites koolon . ( Allik  2003: 18–19)
  

Täpne viite koosseis ja paigutus sõltuvad sellest, kas viidatakse:

• ainult allikale (Allik 2003), allikale ja selle teatud
  
• lehekülgedele: (Allik 2003: 18) või (Allik 2003: 18–19);
  
• allikale, mille autori nimi sisaldub töö kirjutaja lauses (2003: 18) või mitte
  (Allik 2003: 18);
  
• ühele või mitmele teosele (Allik 2003; Tamm 2007);
  

Tsitaadi ja ühelauselise refereeringu puhul paikneb viide lause lõpus enne punkti, nt
Sellest sai alguse uus suund tema loomingus (Allik 2003: 18).
Mitmelauselise refereeringu puhul asub viide lause lõpu punkti järel, nt
Sellest sai alguse uus suund tema loomingus. Kirjanik viljeles seda oma teostes tervelt kümme järgnevat aastat. (Allik 2003: 18) (Viite järel punkti ei ole)
Ulatuslike refereeringute korral tuleb viide lisada iga lõigu lõppu.
Viitamine autorile
Autorile viitamisel kirjutatakse autori perekonnanimi ilma eesnimetäheta (Allik). Eesnimetähte kasutatakse juhul, kui viidatavas kirjanduses on kaks või enam sama perekonnanimega autorit, nt (Allik, A.), (Allik, J.).
Mitme autoriga teosele viitamisel eraldatakse autorite perekonnanimed komaga (Allik, Tamm, Kärner).
Rohkem kui kolme autoriga teosele viitamisel on sobiv panna viitesse esimese autori nimi lühendiga jt, nt (Allik jt).
Autorita teosele (kogumikud, almanahhid jms) viitamisel kasutatakse:

• pealkirja esimest sõna kolmpunktiga, nt Noored… (Noored filoloogid );
  
• pealkirja suurtähtlühendit, nt EIS (Eesti-inglise sõnaraamat),
  EKBL (Eesti kirjanduse biograafiline leksikon).
  

Suurtähtlühendit on tavaks kasutada sõnaraamatute, kuid ka teiste teatmeteoste puhul.
Kaudviitamine (viitamine teosele teise autori teose kaudu) on taunitav.
Viitamine teose ilmumisaastale
Teose ilmumisaasta kirjutatakse viites autori nime järele. Nime ja aastaarvu vahele koma ei panda, nt (Allik 2003).
Kui viidetes kasutatakse sama autori mitut ühel ja samal aastal ilmunud allikat, lisatakse aastaarvule a, b, c jne.
Nt (Allik 2003a; Allik 2003b; Allik 2003c).
Viitamine Interneti- tekstile
Interneti-tekstile viitamise sobivaim viis on viitamine autori kaudu, nt ( Neeme ). Anonüümsele tekstile viitamisel märgitakse sulgudesse märksõna ( Achilleus ) või märksõnad (Eesti Keele Instituut).
Viidatud allikad esitatakse tähestikjärjestuses kasutatud allikate (kirjanduse) loetelus.

KASUTATUD ALLIKATE LOEND

Loetellu lisatakse ainult need allikad, millele tekstis on viidatud.
Kasutatud allikate kirjed esitatakse autorite ja pealkirjalühendite tähestikjärjestuses. Kirjeid ei numereerita.
Kirjete vormistamisel tuleb arvestada sellega, kas allikas on monograafia (üksikprobleemi terviklikult käsitlev teaduslik uurimus), kogumik, ajakiri, jätkväljaanne, ajaleht või Interneti-tekst.
Monograafia kirjes esitatakse autor, allika ilmumisaasta, pealkiri, ilmumiskoht ja kirjastus. Käsikirjalise allika kirje lõppu lisatakse sulgudesse märgend Käsikiri ja selle asukoha andmed, nt (Käsikiri Tartu Ülikooli eesti keele õppetoolis).
Monograafia kirje esitab autorid järgmiselt.
Ühe autori, koostaja või toimetaja puhul märgitakse perekonnanimi ja eesnimetäht. Koostaja nime järele märgitakse lühend ( koost ), toimetaja nime järele lühend (toim), nt:
Kuusk , R. 1998. (koost) Eesti luule antoloogia II. Tallinn: Avita .
Viikberg, J. 2001. (toim) Noored filoloogid. Tallinn: TPÜ Kirjastus.
Kahe ja enama autoriga teose autorite perekonnanimede ja eesnimetähe vahel on koma, nt:
Liiv, H., Pikver, A. Praktiline inglise keele grammatika. 1995. Tallinn: Koolibri.
Rohkem kui kahe autori, koostaja või toimetajaga teose puhul (tekstiviites nt (Kriiska jt 2006)) esitatakse kõigi autorite, koostajate või toimetajate nimed, nt:
Kriiska jt .2006. (koost) Kriiska, A., Tvauri, A., Selart, A., Kibal, B., Andresen , A., Pajur, A. Eesti ajaloo atlas. Tallinn: AS BIT.
Teose pealkiri esitatakse täielikult tiitellehe muu andmestikuga: pealkiri koos tiitellehel oleva alapealkirjaga, kordustrüki trükk märgenditega täiendatud, parandatud; toimetaja nimega jne, nt (tekstiviide (ÕS 1999)):
ÕS 1999. Eesti keele sõnaraamat. ÕS 1999. Toimetanud Tiiu Erelt . Koostanud Tiina Leemets , Sirje Mäearu, Maire Raadik ja Tiiu Erelt. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus .
Autori ja tiiteltoimetajata raamatute puhul (entsüklopeediad, sõnaraamatud), mille tekstiviideteks on suurtähtlühendid ((ENE 1 1985), (ENE 3 1988)), vormistatakse kirjed eraldi, kui teosest on kasutatud üksikuid osi ja need on ilmunud eri aastatel, nt:
ENE 1. 1985. Eesti nõukogude entsüklopeedia. 1. A-Cent. Tallinn: Valgus.
ENE 3. 1988. Eesti nõukogude entsüklopeedia. Film-Issõ. Tallinn: Valgus.
Autori ja tiiteltoimetajata raamatute kõigi osade kasutamisel võib kirje vormistada ühisena, nt:
ENEKE 1-4. 1982–1986. ENEKE. Õpilase teatmik . Tallinn: Valgus.
Ilmumiskohaks märgitakse tiitellehel märgitud koht, vastava märgendi puudumisel tiitellehe pöördel märgitud ilmumiskoht.
Kirjastuseks või väljaandjaks märgitakse tiitellehel märgitud asutus, vastava märgendi puudumisel tiitellehe pöördel märgitud väljaandev asutus.
Kogumikus ilmunud artikli kirje koosneb kahest osast: artikli pealkirjast ja kogumiku andmetest, mille vahel on mõttekriips. Kirje osad on:

• artikli autori(te) perekonnanimi (-nimed) eesnimetähega,
  
• ilmumisaasta,
  
• artikli pealkiri,
  
• kogumiku pealkiri,
  
• kogumiku tiiteltoimetaja(te) või koostaja(te) nimi (nimed),
  
• kogumiku ilmumiskoht,
  
• kogumiku väljaandja,
  
• artikli alguse ja lõpu lehekülje number.
  

Nt: Laanest, A. 1998. Isurid ja isuri keel. – Kaheksa rahvast, kaheksa keelt. Koostanud Jaan Õispuu, toimetanud Marje Joalaid. Tallinn: TPÜ Kirjastus, lk 30–36.
Ajakirjas või jätkväljaandes ilmunud artikli kirje koosneb nagu kogumiku omagi pealkirjast ja ajakirja või jätkväljaande andmetest, mille vahel on mõttekriips.
Kirje osad on:

• autori(te) perekonnanimi (-nimed) eesnimetähega,
  
• ilmumisaasta,
  
• artikli pealkiri,
  
• perioodika- või jätkväljaande nimi,
  
• ajakirja aastakäik, number,
  
• artikli alguse ja lõpu lehekülje number.
  

Nt: Eller , K., Kama , K. 1988. Lõunaeesti keele ortograafiast. – Looming, 9, lk 1271 –1274.
Ajaleheartikli kirje koosneb kahest osast nagu kogumikus ning ajakirjas ilmunud artikli puhul, kuid neist erinevalt märgitakse:

• artikli ilmumise kuupäev ja kuu,
  
• lehe number,
  
• rohkem kui neljaleheküljelises ajalehes ka leheküljenumber.
  

Nt: Pullerits, P. 2008. Vanilla Ninja triumfeeris Tšiilis. – Postimees, 27. veebruar, nr 48, lk 19.
Vene tähestikus kirjutatud allika kirje võib esitada originaalkujul või translitereerituna ladina tähestikku (reeglid vt ÕS 2006, lk 1033–1034). Tehniliselt hõlpsam on translitereerimine, nt
Tkatšenko, O. 1985. Merjanskij jazyk. Moskva : Nauka.
Interneti-materjalile viitamisel asendab kogumiku, perioodika- või jätkväljaande ilmumisandmestikku võrguväljaande aadress, millele lisatakse sulgudesse materjali kasutamise kuupäev.
Autoriga tekst:
Neeme, T. Impressionism Prantsuse kunstist eesti kirjanduseni. – http.//www.koolielu.ee/files/impressionism[1].ppf (12.02.2008)
Autorita tekst:
Achilleus. – http.//et.wikipedia.org/wiki/Achilleus (19.02.2008) Eesti Keele Instituut. – http.//eki.ee
Lisa 1. Tiitelleht

EBS Gümnaasium

Mirjam Palvadre
12.a
ESTONIA KATASTROOF JA HUKKUNUTE OMASTE SEISUKOHAD
Uurimistöö
Juhendaja õpetaja Käty Toommägi
Tallinn 2008
Lisa 2. Sisukord
SISUKORD
SISSEJUHATUS 5

ESTONIA KATASTROOF JA SELLE PÕHJUSED 7

Sündmused laeval katastroofiööl 8

Laevahuku võimalikud põhjused 10

Ilmastikuolud 11

Laeva konstruktsiooni puudused 11

Vead laeva sertifitseerimisel 13

Puudused laeva tehnilises järelevalves 14

Kapteni ja meeskonna tegutsemine 14

Küsimused meeskonna tegevuse õigsuse kohta 16

Kuritahtlik tegevus 18

Rahvusvaheline uurimiskomisjon 19

Moodustamine ja ülesanded 19

Rahvusvahelise komisjoni lõppraporti seisukohad 19

Kahtlused lõppraporti suhtes 20

KATASTROOF JA HUKKUNUTE OMAKSED 23

Info laevahukust 23

Esimesed teated 23

Päästetööd 23

Reisijate ja päästetute nimekirjad 24

Päästetud, kes jäid kadunuks 25

Kriisi- ja sotsiaalabi 26

Valitsusepoolne abi 26

Välisriikide, ühiskondlike ja kristlike organisatsioonide abi 27

Eraalgatuslikud fondid 27

Hukkunute omaste ühendused 28

Memento Mare 28

Rahvusvahelised tugigrupid 28

Kannatanute kindlustus 30

Hukkunute saatus 31

Hukkunute ülestoomine 31

Laeva ülestõstmine 32

Laevavraki puutumatuse tagamine 32

Hauarahu puutumatuse kokkulepe 34

Kellel lasub süü Estonia hukus 35

Esimene kohtuprotsess 35

Teine kohtuprotsess 36

Pöördumine Euroopa inimõiguste kohtusse 36

Hukkunute mälestuse jäädvustamine 37

HUKKUNUTE OMASTE ARVAMUSED JA STATISTIKA 43

Üldküsimused 43

Omaste arvamused 43

Minu arvamused 51
KOKKUVÕTE 54
ALLIKALOEND 57
Lisa 59

Lisa 3. Sisulehekülg

1.2.3. Vead laeva sertifitseerimisel
Mainitud konstruktsioonivead ei tähenda veel laevaehitustehase ühepoolset süüd. Nimelt tellis hiljem Estonia nime kandnud laeva ehituse 1980. aastal Soome laevakompanii Rederi AB Slite ja see hakkas Viking Sally nime all sõitma Turu ja Stockholmi vahel, kus kaugus rannast ei ületanud 20 miili. Seega vastas ehitatud laev rannikulähise sõidu ohutusnõuetele. (Levald 1996: 6; Meister 1997: 220; Piht , Kaas 2003: 61)
Soome Meresõiduamet väljastas ehitatud laevale 1980. aastal reisilaeva ohutustunnistuse lühireisideks Soome ja Rootsi vahel (Lõpparuanne 2006: 22). Ohutunnistuse väljaandmisel lähtutakse laeva klassisümbolist ning kontrollitakse laeva ohutusega seotud nõuete täitmist, sealhulgas pääste- ja sidevahendite olemasolu ja seisukorda. (Meister 1997: 220)
Laeva üleandmisel Eestile kaotasid senised rahvusvahelised tunnistused kehtivuse. Eesti Veeteede ameti volitusel vaatas Bureau Veritas Estonia üle ja andis 28. jaanuaril 1993 välja uue klassitunnistuse. 23. juunil 1994 andis Bureau Veritase Rootsi-poolne esindaja välja reisilaeva ohutustunnistuse õigusega sõita avamerel piiranguteta. Tegelikult oli Estonia vööriramp ehitatud visiirile lubatust ligemale ning oli seotud visiiriga. Seega ei saanud laev vastata rahvusvahelise konventsiooni “Eluohutus merel” ( SOLAS ) nõuete järgi klassisümbolile “ Deep Sea”. (Levald 1996:6; Mayday Estonia II 1995: 23; Meister 1997: 220–221; Palmaru 1996: 6)
Küsimusi tekitab see, kuidas omistati rannikusõidu õigustega laevale ühel hetkel klassisümbol “Deep Sea” (Lõpparuanne 2006: 22). Tekib küsimus, kas klassisümbolit muudeti enne laeva müüki ärihuvidest? Võimalik, et Eesti poleks meresõidupiirangutega laeva ostnudki või oleks see alandanud laeva hinda. (Levald 1996: 6; Meister 1997: 221; Piht, Kaas 2003: 61)
On arusaamatu, kuidas sai Bureau Veritas omistada Estoniale sellised sertifikaadid, kui vaid kaks nädalat enne seda juhtus ohtlik õnnetus Estonia sõsarlaevaga Diana  II. Diana II oli ehitatud Estoniaga ühel ajal samas laevaehitustehases samade jooniste järgi. 16. jaanuaril 1993 sattus Diana II tormi kätte ning visiir avanes. Indikaatorlambid komando ­

Lisa 4. Kokkuvõte

KOKKUVÕTE
Siinne uurimistöö andis vastused enamikule püstitatud küsimustele ning kinnituse arvamusele, et Estonia huku küsimuste käsitlemisel on hukkunute omaksed jäetud kõrvale.
Uurimistööst selgus, et rahvusvahelise uurimiskomisjoni lõppjäreldused ei rahulda enamikku vastanutest (94%). Vastanud leiavad, et uurimiskomisjoni lõpparuanne ei ole objektiivne ja tõene, kuna seal käsitleti vaid visiiri eraldumise tehnilisi probleeme. Tähelepanuta jäeti fakt, et laevale omistatud ohutustunnistused ei vastanud tegelikkusele. Komisjoni töö puudusena märgiti, et on jäetud uurimata rida olulisi küsimusi, nagu keda nägid tuukrid kaptenisillal, kas käidi autotekil jt. Umbusaldust tekitas asjaolu, et osa videolinte tuukrite sukeldumisest olevat kaduma läinud. Samuti jäid vastuseta küsimused, mis ei puudutanud otseselt visiiri, näiteks: kuidas sattus vesi esimesele tekile juba enne suurt kreeni , kas ramp eraldus või mitte jt. Komisjon keskendus ainult visiiri versioonile, jättes teised võimalused uurimisest välja. Hoidudes rangelt süüdlaste nimetamisest, ei käsitlenud komisjon selliseid olulisi küsimusi nagu laeva sertifitseerimine ja tehniline järelevalve. Sellest tulenevalt on nimetatud lõpparuannet ka “ kompromiss -seletuseks”.
Uue versioonina esile kerkinud kuritegevuse võimalust, seoses illegaalse relvaveoga Estonial, pidas 18,7% vastanutest katastroofi peamiseks põhjuseks ja oleks soovinud pommi plahvatuse võimalikkuse uurimist . Enamik vastanutest pidas seda siiski vaid üheks võimaluseks, kuid mitte laevahuku põhjuseks.
Komisjoni poolt vastamata küsimused on põhjustanud uusi sõltumatute uurijate poolt alustatud uuringuid . Ka Rootsi valitsus on pöördunud erinevate ekspertide poole, et saada vastuseid mitmetele olulistele küsimustele, nagu vee tungimine esimesele tekile enne laeva minekut kreeni.
Lisa 5. Kasutatud kirjandus
KASUTATUD ALLIKAD
Achilleus. – http.//et.wikipedia.org/wiki/Achilleus (19.02.2008)
Eesti Keele Instituut. – http.//eki.ee
Eller, K., Kama, K. 1988 Lõunaeesti keele ortograafiast. – Looming, 9, lk 1271–1274.
Kuusk, R. 1998. (koost) Eesti luule antoloogia II. Tallinn: Avita.
Laanest, A. 1998. Isurid ja isuri keel. – Kaheksa rahvast, kaheksa keelt. Koostanud
Jaan Õispuu, toimetanud Marje Joalaid. Tallinn: TPÜ Kirjastus, lk 30–36.
Neeme, T. Impressionism Prantsuse kunstist eesti kirjanduseni. –
http.//www.koolielu.ee/files/impressionism[1].ppf (12.02.2008)
Viirand, T. 1984. Kunstiraamat noortele. Teine trükk. Tallinn: Kunst.
20