Tänapäeva sotsiaalprobleemid konspekt (3)

24.10.2011
Olukorra määratleme probleemina alles siis, kui me saame aru, et 5h 500 lk materjali läbitöötamiseks, kui järgmisel hommikul on eksam .
Objetivistid lähtuvad probleemi tefineerimisel ja nende mõistmisel alati oma teoreetilisest usust – kuidas peab maailmas käituma. See on klassikaline ettekujutus et probleem on kõrvalekalle, hälbivus normaalsest maailmast. Et nt kodutud on sotsiaal-probleem sellepärast, et normaalne on see, et inimesel on kodu. See et normaalne on, et inimesel peaks olema kodu pole aga teoreetiline usk.
Konstruktivistid seevastu keskenduvad sellele, kuidas inimesed võtavad oma usku, mida täpselt maailmas peaksid käima.
Objektivistid väidavad sageli, kuidas maailm peks ideaalis korraldatud olema, mis käib inimesega kaasas. Et öelda, et miski on kõrvalkalle normaalsest ideaalsest maailmast, peab meil olema algne ettekujutus, milline on ideaalne maailm.
Konstruktivistid seevastu keskenduvad küsimusele, kuidas inimesed võtavad omaks uskumused, kuidas täpselt peaks maailmas käituma. Kuidas seda ideaalmaailma konstrueeritud on. Objektivistid lähtuvad, esitavad sotsiaalprobleemidest rääkides sageli selliseid küsimusi, et mis põhjustab sotsiaalprobleemi. Ja mida peaks tegema, et need tingimused kõrvaldada. See on klassikaline lihtne ettekujutus, et on olemas probleemi põhjus, on mingi struktuuri muutumine – sotsiaalne protsess, on olemas probleem - sotsiaalprobleem. Selleks et sots probleemi leevendada, tuleb hoolika uurimisega üles leida põhjused ja need kõrvaldada.
Konstruktivistid seevastu esitavad sots probleemidest rääkides selliseid küsimusi, et me muretseme ühtede tingimuste pärast ja jätame kõrvale teised kuigi need on eraldi võttes sama kahjulikud.
Näiteks, kas tööpuudus on sots probleem? – on. Kas ta täna eestis on sots probleem? – on. Miks? – vast publikust – on, tööpuudus on suur. Kikas – palju inimesi joovad kohvi, kas see ka sots probleem? – vast ja. Kikas – selle üle tahaks diskuteerida, aga las ta olla.
Miks on tööpuudus sots probleem? – Aktuaalne . Tähelepanu. See puudutab kogu ühiskonda, mitte ainult majanduslikult. Samas varanduslikku ebavõrdsust, sissetulekute emavõrdsust ei käsitleta eestis sots probleemina. Seda teemat kiputakse võimude poolt tõrjuma. Ebavõrdsus loomulik ja mis sa ikka kadetsed. Samas on uurimused, mis näitavad et sotsiaalse ebavõrdsuse hind ja tagajärg on mitte leebemad, kui tööpuudus. Miks me siis muretseme tööpuuduse pärast ja ei muretse sotsiaalse ebavõrdsuse pärast. Konstruktsionistlikut lähenemised sots probleemidele. – mõisted – 1. Nõue. Ma nõuan midagi, ma esitan nõudmise. N – verbaalne, aktuaalne käitumislik akt. Nõue võib olla esitatud 1000-s erinevas vormis. Nt avalik kiri, avalik pöördumine, artikkel ajalehes , tänava demonstratsioon , miiting, eesmärgiga korraldatud seminar , konverents , riigikogu kõnepuldis mahahõigatu. Nõudel on palju vorme. Neid vorme ühendab – üritatakse kedagi veenda, et see keegi võtaks tingimust tõsiselt. Nt Balti jaama dire esineb nõudega koristada ära sotsiaalid – üritab veenda mitte ainult meid vaid Tal Linnavalitsust, et kodutud sealt ära. Seletab et probleem tõsine, kuna BJ-ma satub lisaks eestlastele ka palju välismaalasi. Nad näevad neid alkot tarbivaid kodutuid ja Eesti maine saab kannatada. 2009 tulid tänavatele tervishoiu töötajad protesteerima tavikulude kärbete vastu. Nõudjad esitavad nõude. Nõuda võib igaüks. Reaalses maailmas on nõuete esitajateks tihti sots liikumiste aktivistid – see mis oli filmis. Võivad olla teadlased, kes tutvustavad uurimustulemusi. Teadlased on nõudlejatena mingis mõttes eelispositsioonil. Sest avalikkus kipub uskuma, et teadlased on erapooletud – omakasupüüdmatud. Et räägivad kolmandate eest. DSN –psüühhika häirete diagnostika käsiraamat. See on väljaanne, mida kasutavad psühhiaatrid patsiendile diagnoosi panekuks. Tänapäeval kasutatakse DSN-i IV-t väljaannet. Aga mõned aastad tagasi ja võrreldi Ii ja III väljaannet – nendes oli erinevusi. Homoseksualismi nt III-s ei olnud. – ühiskondlikud hoiakud/väärtused muutusid – see polnud enam probleem. Probl pole ka see, et kuivõrd mõjutatavad on teadlased. Seega kteadlased ei ole sots probleemide käsitlemisel sugugi erapooletud. Kolmandaks nõudlejateks on massimeedia . Toimetajad , reporterid jne. valivad välja probleemid ja siis kes neid arutama hakkavad. Eestis nt Mida teie arvate . Puutepunkt, pealtnägija, ärapanija, avameelselt, võsapets. Seega sotsiaalsete liikumiste aktivistid, vedajad, ametühingu liidrid , teadlased ja massimeedia – kõige tavalisemad näited nõudlejate kohta. Inimeste kohta, kes püüavad avalikkust veenda, et mingeid tingimusi tuleks käsitleda sotsprobleemina ja nendele tingimustele peaks reageerima. Publik – kellele nõue on suunatud. Mingis mõttes vüib nõudlemist nimetada marketingi tegevuseks. Kui soovite nõuelda, peate mõtlema, kellele see on suunatud. Pealtnägija vaatajad ilmselt võsapetsi ei vaata. Nõudlemisturg on – kus sotsiaalprobleemide pakkumine ületab nõude. Nõudlejad võistlevad publiku pärast. Esmajärjekorras muretseme probleemide pärast – kus probleem puudutab meid – tööpuudus, kus meil mõni tuttav töötu. Teises järjekorras muretseme probleemide pärast, mis meile lähedased – kus meil kerge samastada ennast ohvriga. Kujutame end töötuna. Kolmandas järjekorras – probleemid, mis kauged – kus ei suuda end samastada ohvriga. Maailmas palju näljaprobleeme – aga me saame sellegipoolest rahulikult magada . Sest see probleem meist kaugel isegi geograafilises mõttes. Kuigi kodutus siin samas, aga kodutus me murede edetabelis taga. Eesti erakondade valimislubadused – üheski pole nt lubadust – leevendada kodutus. Sest sellega ei võidaks populaarsust. Kodutu ju ei vali ja kes valib, see ei muretse kodutuse pärast. Kodutus kauge ja välimus kauge. Nõudlejad muretsevad, et publik märkaks just nende nõuet. Kuidas tõmmatakse avalikkuse tähelepanu? Näide – karusnahavastased paljalt linna peal.
Töö sotsiaalprobleemidega ei tähenda tööd inimestega, kes kannatavad sots probl käes. Ei tähenda individuaalset aitamistööd. Tähendab tööd inimsetega, kelle võimuses on midagi teha sots probleemidega. Kelle võimuses vastu võtta mingi seadus. – tipp bürokraatia ja poliitikud . Enamasti ei pea nõudleja veenma kogu avalikkust/ühiskonda. See on võimatu. Tuleb veenda kedagi, kelle võimuses mingi sotsprogramm käivitada, vastu võtta seadus vm regulatsioon. Luua uus teenus, toetus. Mida teeme, kui töötame sots probleemiga? Kõigepealt tuleb luua sotsprobleemi tüüp. Me mõtleme sotsprobleemidest kasutades selleks valmis olevaid raamistikke.
Kikas ütleb sõna ja auditoorium ütleb mõtlemata sõna, mis esimesena tuleb.
Prügikastiinimene – vaesus , mustus , hais, alko. Sõnad väljendasid tüüpmõtlemist a-sotsiaalist. Sellised tüübid istuvad meil peas. Need istutatud nõudlejate poolt. Kui tahame otsida leevendust probleemile, peame selle probleemi sõnastama. Peeme looma probleemi tüübi ja selle inimestele pähe istutama. Inimesed peavad probleemist aru saama nii, nagu meie seda tahame. See ongi töö sotsprobleemidega – selliste sots probleemi tüüpide loomine. Nende avalikkuses esitamine ja publiku veenmine. Et meie tüüp on ainuke viis, kuidas sots probleemist mõelda. Kuidas seda teha?. Tüübi loomine tähendab sisuliselt vastamist tervele reale küsimustele. Need vastused peavad olema ette valmis. II. Kui palju kahju tingimused põhjustavad – peate näitama kellele ja kui palju ta kannatusi põhjustab. Kes põhjustavad tingimusi, kes on kurikaelad. Mis või kes on tingimuses kahju saanud, kes on ohver. Ja lõpuks, kuidas saab tingimuse kõrvaldada. Mõeldes filmile – siis seda filmi annab käsitleda omamoodi nõudena. Sotsiaalne liikumine, mille käigus töötajad võtavad üle oma endiste peremeeste vara. Panevad uuesti tööle. Seal oli üks nõue. Millised on omadused, mis seda kirjeldavad . Kui palju kahju tingivus põhjustab – lapsed näppupidi prügikastis. Tehti valikuid , kas maksta arveid või osta perele süüa. Mis või kes põhjustavad tingimusi – see oli selgelt välja toodud. Tööandjad ja meedia. Kahju said töölised ja nende pered, kogukonnad .
Tuleb konstrueerida kolm asja, selleks, et nõue oleks edukas. Tingimused, inimesed ja lahend .
Tingimus. Vastates publiku küsimustele tingimuse põhjustatud kahju ja ulatuse kohtakonstrueerime nõuded ja igale nõudele alus – põhilised faktid. Seejuures hea toetuda ametlikule statistikale. Peame kirjeldama, mis toimub, võimalikult numbrite faktide keeles.kas see on lihtne? Eesti statistika amet ei tunne sellist mõistet nagu kodutus. Võib olla spetsialistide hinnang, aga see spekulatsioon. Koduvägivalla kohta kogutakse andmeid – politsei statistika. Aga see pole usaldusväärne – paljud juhtumid ei jõua politseile . Isegi kui pol välja kutsutakse, siis ei anta ametlikku käiku. Isegi kui registreeritakse, ei pruugi see kirja minna koduvägivallana. – see kõik teeb nõude lihtsamaks, sest sogases vees on lihtsam kala püüda. Kui puudub lõplik tõde, usaldusväärne statistika, seda lihtsam fakte ise välja käia. Nt film . Film alga sellega, et esitati fakte. Majanduskriisi kohta, selle põhjustanud pankade sulgemise kohta, pankrotid. Kõrge tööpuudus (50 prots), 10 000 töölistest, kes tänavale heidetud. Seda ei räägitud, et selle filmi tegemise ajal argentiina majandus tõusis tegelikult. Erasektor lõi ca 20 000 uut töökohta. Valiti välja faktid, mida taheti, et see vaatajat puudutaks. Kas see on eetiline?. Seda tehakse kogu aeg. Teiseks – tuleb vastata publiku küsimusele juba ette tingimuste põhjuste kohta. Paneme probleemile diagnoosi. Ütleme, mis selle probleemi põhjustab. Sots probleemid on äärmiselt vastuolulised nähtused. Töö sots probleemidega on tegelikultsots probl lihtsustamise protsess. Kusvalime välja ühe käsitsusviisi ja esitame seda ainuõigena. Paljudest probl põhjustest tuleb välja tuua üks. Ja näidata, et see on probl põhjustanud.
Kui räägitakse prob -st, siis on inimese esimene lause – mis see minu asi on. Miks mina peaksin sellest hoolima . Teie ülesanne on muuta probl publikule võimalikult lähedaseks. Motiveerida publikut. Kuidas seda teha? Sageli pole publik, keda püüame veenda, probl otsesteks ohvriteks. Tuleb viidata üldlevinud väärtustele ja uskumustele. Võime näidata, et probl on ohtlik meie rahvusele. See on kahjulik religioonile. Et need on inimese jaks olulised teemad. Kui tahame kellelegi tööpuudust probleemiks teha, siis tuleb viidata väärtustele, mis on sellele inimesele olulised, mida tööpuudus ohustab. Nt tööpuudus põhjustab kuritegevust – see puudutab igaühte. Nt tahate pensionääri veenda selles, et tööpuudus on sotsprobl, et tuleks meelt avaldama. Siis serveerime, et töötu läheb kuritegelikule teele ja võib sellele penskarile sisse murda. Palju töötuid tähendab, et sotsmaksu maksjaid on vähe. Ähvardame, et tööpuudus tõmbab alla pensioni.
Tingimuste kõrval tuleb luua ettekujutus inimestest, kes on seotud probl-ga. Neid inimesi on kaks - ohver ja süüdlane. Vahe ohvri ja süüdlase vahel on habras . Selleks, et nõue oleks edukas, tuleb need kaks tüpaaži eristada. Kikas toob näite slaidilt, kus ameerika viljakaim naissarimõrvar. – film temast – koletis (monster). Ühest küljest tegemist koletisega. Teisalt ema jättis ta maha vanaisa hoolde. Vanaisa peksis teda ja vägistas. Lõpuks tekib küsimus – kumb ta on. Sama dilemma, kui räägime töötutest. Kas ohver või looja. Kui tahame, et publik tunneks ohvrile kaasa, tuleb ohvri ja süüdlasega väga tõsist tööd teha. Peame looma ohvri kuvandi, kes tundub publikule sümpaatne, oma. Ohver tuleb teha selliseks , kes väärib sümpaatiat, toetust. Euroopa edetabel võimalikest ohvritest, keda publik valmis toetama – lapsed nr 1, eakad , puuetega. Skaala teises otsas töötud, kodutud – nende osas publik sümpaatiat üles ei näita. Usutakse, et need oma probleemis ise süüdi, vähemalt kaasvastutav. Kolm põhi reeglit, kus publik ei tunne sümpaatiat kannatanu vastu. Sellega et me näitame, et keegi on probleemides kannatanu, sellest ei piisa. Peame veel tõestama, et ohver on kõrge moraaliga armas inimene, kellele on tehtud äärmiselt kahju. Publik ei võta kannatanut vastu, kui ei ole valmis tunnistama ohvrina. Kui kannatanu on kaasvastutav. Kui tunneme , et kannatanu natuke ise süüdi. – kikas näitab klippi purjus habememega mehest. Meie auditoorium ei tunne kaasa. Selle konkreetse inimese tööpuudus vaatas meile näkku – tööintervjuul vintis peaga. Oli oma hädas süüdi. Meil tavas juba ette alkohoolikuid ja prostituute tembeldada ebamoraalseteks inimesteks. publik ei tunne kannatanule kaasa, kui ohver ise süüdi või kaasvastutav. Siis kui kahju on väike ega siis, kui kannatanu ette projekteeritud halva inimesena . Viimase kohta teavad rääkida, kes seisavad prostituutide huvide eest. Avalikkust raske veenda prostile kaasa tundma, sest eelarvammus juba selline, et prost on ebamoraalne inimene, kes odava raha eest valmis müüma enda keha. Kikas näitab võsapetsi klippi pärnu prostist. Jälle ei tunne kaasa. Ta tundus oma eluga rahul olema. Tema jaoks polnud probleem alko ja petmne. Väga tihti on sots probl nõuded konstrueeritud nii, et need kutsuvad esile vihkamist publikus kas inimese või sots struktuuri, jõu vastu. Mis on probleemi põhjus, mis põhjustab kannatusi teistele inimestele? Filmis – härra seletab, kuidas riik võtab tema tehased ära.
Lahendus – alati, kui luua probleem, tuleb välja pakkuda ka probleemist lahendus. need probleemi tõstatused, mis ei sisalda lahendust jätavad hädaldamise mulje. Ja on kindlamaid viise, kuidas publikuid nõudest eemale hoida – neile ei meeldi hädaldamine. Kui probleemi tõstad – paku alati lahendus. Lahendus lähtuks siis alati nõude alusest . Ja on vastus publiku küsimusele, mida tuleks teha. Mis tuleks pakkuda sots probleemi lahendusele? Põhimõtteliselt saame nüuda kahte asja – mingi kokkreetset sammu – seaduse muudatust , sots toetust või soodne kohtuotsus- võime minna ka kaugemale. Võib ka minna kaugemale – võime taotleda sots poliitika muutmist, muuta avalikkuse suhtumist probleemi. Sotsiaalpoliitika muutmist on kindlasti lihtsam taotleda, kui mõtete muutmist. Kui nt töötu kuvand meie jaoks on võsapetsist habemega mees – siis avalikkus ei lähe sellega kaasa. Kikas jälle filmi juures – töölised taotlesid ennekõike käegakatsutavaid asju. Nad tahtsid, et kohus tunnistaks tehase ülevõtmise seaduslikuks. Kui see läbi ei läinud, läksid parlamenti ja tahtsid, et parlament võtaks vastu seaduse, mis tunnistaks ülevõtmise seaduslikuks. Nii et ka kohus saaks seda seaduslikuna käsitleda. Aga selle kõrval koos dokfilmi tegijatega üritasid muuta me mõtlemist. Siis kui tavalise eestlase jaoks oli tegemist tavalise vargusega, kus nüüd sinu omand kuulub nüüd kõigile. Mida see dok film üritas teha – muuta me mõtteviisi. Propagandast läbi immutatud mõtteviisi kuidas me seda probleemi me enda jaoks sõnastame. Kikas väidab, et ta tegi seda päris hästi.
Miks on nõuded olulised? Mida me saavutada võime? Kolm asja – kui me töö sotsprob-ga on olnud edukas , siis nõudega võime muuta reaalset maailma me ümber. Meenutame filmi – kui nende tööliste töö oma prob-ga oli edukas, saavutati lõpuks midagi äärmiselt käega katsutavat. Nad said oma autoosade tehase enda kätte ja panid tööle ilma peremeesteta. Täpseltnagu nad olid taotlenud. Veelgi enam 10-d, isegi 100-d tegid seda sama, ja nad ei muutnud mitte ainult enda tulevikku ja enda olukorda vaid kogu ühiskonnas. Edukad nõuded muudavad seda, kuidas me ise ennast näeme. Kuidas end ette kujutame ja kuidas mõistame probleeme. Kui panite tähele kuidas muutus tööliste arusaamine probleemist filmi jooksul, kuidas alful olid ebakindlad ja nad ei olnud päris veendunud, et see, mida teevad on õige. Kuidas nad lõpuks olid kindlustunde saavutanud. Kuidas ei näinud ennast enam ohvritena vaid ise oma elu ja tehase peremeestena. Ühesõnaga nõue võib muuda ka meie enesehinnangut, seda kuidas saame aru teistest inimestest ja kuidas kogeme oma isiklikku probleemi. Kokkuvõtteks, kuidas peab nõude koostama nii, et see on edukas, tooks kikas välja sots probleemide valemi, nii-öelda – valemi, millele nõue peab vastama, selleks, et olla edukas. Te peate jutustama lugu ekstreemsest kahjust, mida on tehtudpuhastele kõrge moraaliga ohvritele. Nii eton üheselt selge, et midagi peab tegema, midagi peab muutma . Kui suudate seda teha, kui suudate oma nõude nii sõnastada on see vägagi suur tõenäosus, muutanii hästi reaalset maailma, kui seda, kuidas me sellest maailmast mõtleme – seda näeme. Kikas on selle teemaga tähendab erinevate gruppide nõustamisega tegelenud juba 2 a. ja toob omast kogemusest mõned praktilised soovitused. Kõigepealt vältida liiga radikaalseid nõudeid – selliseid nõudeid, mis proovivad keerata publiku mõttemaailma pea peale. Sellest ei tule midagi head välja, kui me tahame publikult liiga palju, tõrjuvalt neilt nõuda. Nt ja põhimõtteliselt, mida radikaalsemad, mida uudsemad nõudmised, mida suuremat muutust sa tahad, seda tavapärasemas, seda konservatiivsemas keeles tuleks nõudeid pähjendada. Film oli propagandistlikus mõttes hästi tehtud, oli see, et kui filmis oleks räägitud sellest, et tehased on rahva omad, need tuleb kurjadelt kapitalistidelt ära võtta, tööliste kätte anda. Ooleks tulnud mingil hetkel tõrge. See oleks nõudnud liiga suurt muutust. Selle asemel, kui ettevaatlikult ja konservatiivses keeles seda nõuet põhendati. Räägiti sellest, et tehase omanikud on saanud riiklikku korporatiivset subsiidi miljonites. Lõpuks on nad siiski läbi kukkunud, pankrotistunud. See on me jaoks tavaline. Kõik teadlased on nõus sellega, et võlg tuleb tagasi maksta. See kõik muutis selle filmi sisu me jaoks söödavaks. Mida radikaalsem, mida uudsem on nõue, seda tavapärasemas ja konservatiivsemas keeles tuleb rääkida. Seda kuulajaskonnale harjumuspäraseid sõnu tuleb seejuures kasutada. Vältida vastuolulisi nõudeid. Kui üks või teine nõude raamistik ei toeta teist, see viib kuulaja segadusse , vastuollu. Nõue peab olema lihtne ja sirgjooneline. Vältida poolikuid nõudeid – selliseid, kus mingi osa raamistik puudub. Üks asi, mis muutis filmi Kikase jaoks vastuvõetavaks oli lahendus. See uudne või mitte tavapärane lahendus tööpuuduse probleemile, mis selle filmiga välja pakuti. Lahenduson sots prob-le positiivne osa, mis tõmbab tähelepanu. Ilma lahenduseta probleem on hädaohtlik. Ja kellelegi ei meeldi hädaldamine, me viskame nõude kohe peast välja. Nt kikas andis esta -le nõu, et kui nad avaldasid pressika. Kikase soovitus oli, et pressikat mite avaldada – sest soovitus, kui hädaldatakse, et kellegi maine on madal, see taasloob seda madalat mainet. Ja teiseks hädaldati kui madal on sotsiaaltöö maine, mis siis teha, paku lahendus – nad ei teinud seda. Ohvrid – lapsed, vanurid , invad – sellised, kelle vastu publikul on teada, et on sümpaatia. Kui tahate töötutest rääkida, siis rääkige hoopis nende lastest. Sest töötutest rääkides muutub kohe suhtumine. Äkki nad on ise laisad jne. lapsed ei saa kunagi olla süüdi, nad ei ole vastutavad enda tegude eest. Lapsed ei saa põhimõtteliselt olla pahad inimesed. Konstrueerige ohvriteks lapsed, puudelised, eakad, kes iganes, kelle suhtes publik oleks ette valmis sümpaatiat tundma. Eesti on hästi individualiseerinud ühiskond ja seda tuleb ka nõude juures silmas pidada. Selle asemel, et rõhutada üldist kasu, rõhutage parem isiklikku kasu, mida keegi publikust võiks kasu saada. Kui esitame nõude tööpuuduse osas, siis rõhutage, et tööpuuduse ära hoidmine aitab leevendada kuritegevust, seda et mõni meeleheitel töötu murrab sinu elamisse sisse. Et tööpuuduse leevendamine hoiab ära a-sotsiaalid. Peab olema alati selge ettekujutus sellest, keda me tahame veenda oma nõudega. Tihti kuuleme, et tahame veenda avalikkust, tahame veenda ühiskonda – selliseid asju ei ole olemas. Ühisk koosneb vastandlike huvidega rühmadest. Vastandlikud huvid käivad ka sots probl kohta, millest me räägime. Kõiki ei saa nagunii veenda. Reklaamide juures tunneme me haavlipüssi ja vintpüssi meetodit – kui haavlikahga lajatad, siis tõenäosus, et mingi haavel ikka saaki sisse läheb, aga samasuguse tõenäosusega ei võta see mõni haavel saaki maha. Ja võime saagist ilma jääda. See on sihtimata nõue. Sihtimata reklaam . Lihtsalt umbropsu välja tulistatud. Hea reklaami tunnus on hea nõue. Nõue suunatud mingi kindla sihtrühma pihta. Koostatud, sõnastatud nii, et see nõue veenab just seda rühma. Proovige seda silmas pidada.
Meedia roll – on mõjuvõimas. Enamik publikust saab teada, mida nad arvavad olevat faktid sotsiaal probl kohta. Massim kasutab seda, kuidas avalikkus sots probl seletab. Kas läbi individualistkikke või sotsiaalsete seletuste. Mis on massimeediale iseloomulik? Massim personaliseerib. Kui massim-s räägitakse sots probl, siis enamatel juhtudel räägitakse seda läbi kindlate inimeste elu. Habemiku klipp – rääkis tööpuudusest ja ajendiks oli tööbörs, mille TLV lauluväljakul korraldas. Habemik esindas klipis töötut. Tahame või mitte, kandub see, mis habemiku puhul nägime, üle kõikidele töötutele. Saame aru, et see on vale ja reporteri väljaotsitud ohver – mis tunnet mmeil ei tekkinud – ta tõmbas vaatajat, tõmbas tähelepanu. Kui habemik oleks olnud tartu ülikooli professor , oleks rääkinud tööpuuduse määrast, ei oleks see sama põnev olnud. Kui meedia räägib kodutusest, siis räägib ühe kodutu eluloost. Kui vaesest – siis mõne vaese eluloost. Meedia paneb persooni esindama sotsiaalprobl. Selline peegeldus ei saa olla enamasti reaalsele vastav. Mis on probleem ja mis siit tuleneb on see, et individualistlikke seletuste domineerimine avalikus elus avaldab selget mõju inimeste suhtumisele. Tehke katse – näidake kellelegi seda habemiku klippi ja küsige, kas töötu toetust tuleks tõsta. Mis teile vastataks? Loomulikult mitte. Sest ohver , tööpuuduse, kui sots probl personaliseeritud peegeldus ei ära meis mingit sümpaatiat. Siin taga pole loomulikult mingit meedia vandenõud. Kui me seletame enda jaoks probleemi, siis teeme seda selle kaudu ,et otsime ebatavalisust. Mis vahe on minul kui töötul ja minul kui töölisel. Millepoolest töötu on ebaharilik . Miks on reporter vaadatuin eesti uudistesaade? Miks võsapets topis esikümnes. Nad kujutavad meile ebatavalisi situatsioone, huvitavaid. Võime ju aru saada, kui rõve see habemiku (tiit orase) klipp oli, oli see kütkestav. Palju tavalisem on, et uudistes räägitakse mitte sotsiaalsest taustast vaid inimesest. On kolm võistlevat, seletavat teoreetilist mudelit. Mis proovivad selgitada, mis on massim roll sots probl suhtes ja mida massim üritab teha. esimene – on nii-öelda pedagoogiline mudel. Arusaamine, mille kohaselt massim roll üheselt on õpetada inimesi sots probl osas. Harida inimesi. Tuua esile v’faktid ka kaalutletud hinnangud sots probl kohta. Teise mudeli kohaselt – see on peegeldav mudel – on massim roll peegeldada avalikkkuse hoiakuid või muresid. Kusjuures meedia on passiivses rollis. Meedia peab tulema vastu avalikkusele, näitama seda, mida avalikkus soovib. Meedia pole midagi muud, kui eelarvamuste toitmise mehhanism . Kolmas mudel – manipuleeriv mudel. Mille kohaseltinimesed, kes kontrollivad meediat, manipuleerivad avalikkusega. Juhivad avalikkuse tähelepanu ühele või teisele probleemile ja jätavad ilma mõnest muust probleemist. Kui kikas oleks rohkem vandenõuteooriate armastaja , siis võiks kahtlustada, et tiit orase looga kanal kahe toimetaja teadlikult proovisid töötut kuvada sellise ullikesena, kes on ise oma olukorras süüdi ja töötuse parandamine juba ette määratud läbikukkumisele.
Me tahaks ju, et meedia käsitleks sots probl erapooletult . Ta toob meieni faktid ja tasakaalustatud hinnangu selle kohta, mis toimus. Küsimus selles, kui kaugele sellega minna. Kui võtame suvalise sots probl, sots probl- d valmistavad ju mutet paljudele , võiks tööpuudusest rääkides, on ju selge, et neonatsidel võib olla ju ka oma arusaam tööpuudusest. Nende arvates on kõiges süüdi välismaalased. Kas ametlikku seisukohta tuleks kuidagi eelistada? Kolmandaks tahab see natuke lahtiseletamist saada. See viis, kuidas massimeedia jälgib täpselt sots probleeme, konflikte, normaalselt võib olla need erapooletuse reeglid isegi järgitavad, ag kui vaatadkuidas see sõnum meieni tuuakse, tegelikult see pilt saab olla üsna halb. Näide – hiljuti kikas luges üht uurimustööd, kus bbc briti avalikõiguslik televisioon käsitles 80- datel aastatel tööturu konflikte, ametiühingute ja tööandjate vahel. Et bbc järgis küll neutraalsuse tasakaalutatuse reeglit, aga paraku olid asjad tehniliselt nii teostatud, et peale jäi igal juhul tööandjate sõna. Kõigepealt oli töövõtjate, ametnike arvamus. Seda tehti tööpö’latsil, müra oli palju. Ametnik oli tööriietes, mis ei mõjunud ka usaldusväärselt. Seevastu tööandjatega viidi intekas läbi teisena ja tööandja teadis, mida ametiüh oli väitnud ja sai selle ümber lükata. Sai nn viimase sõna õiguse. St ta ütles küll nii, aga tegelikult on asi nii. Intekad toimusid kabinetivaikuses. Usaldusväärne ilme – ülikond. Seda võib juba ette usaldada . Meedia võib sageli sots probl idealiseerida. Üle lihtsustada. St sots probleemist räägitakse, et lihtsalt on nii. Külvatakse üle faktidega, mille sisu ei seletata – ametlik statistika nt. seda teevad tihti eesti uudistekanalid. Toimetaja on kätte saanud mingi statistikaameti pressika ja kuulutab selle siis ette. See on tegelikult üsna mõttetu. Kui paljud kuulajad ei tea seda, mis on tööpuuduse määr, need protsendid , mis ette vuristatakse. See ei anna mingit hinnangut . Kikas näitab nüüd klippi vanadekodust. Sealt tuli välja klassika , et lähedased on süüdi, et asjad nii juhtuvad. Vallavanem rääkis üldse noortekodust. Süü aeti endise omaniku peale. See oli klassikaline lõpliku sõna klipp. Keda seal süüdistati, see ei saanud end puhtaks pesta. Kas kui uudistesaade teeb sellise klipi, kas me ootame sellelt uudistesaatelt, et klipp tuleb erapooletu? Et tuuake fakt ja hinnang?kas selles loos oli see? Süüdistati et asi on nii – uudistesaate tegijad võtsid kindla positsiooni, mis oli kindlalt ühepoolne. Rahustav muusika oli taustaks, keegi koristas koguaeg . Kui tahate saada hooldekodu kohta ilusat juttu , siis on hinnangu andjaks kõige parem – omaniku ema. Vastus oli koostatud pool aastat pärast sündmusi. Seega said asjad seal korda ajada. Ehitati uus hooldekodu.
Nüüd võtaks ükshaaval ette sotsprobl kogu maailmas – vaataks, millega tegu, mis neid põhjustab, mis tagajärjed. 1. Kodutus. Tundub olema väga lihtsalt sõnastatav probleem. Kodutus on sõna otseses mõttes kodu puudumine. Täpselt samamoodi on asi ka teiste keeltes – homeless in ingl. – koduta , vähe kodu. Ka venekeeles. Kodutus on kodu puudumine. Mis on kodu? See, kuhu mütsi paned, see on füüsiline eluruum . Kolme erineva tasapinna mõiste. Kõigepealt on olemas füüsiline eluruum. See on ennekõike üldine ja füüsiline mõiste. See on elamuseadusele vastav ruum, mis käsitletud eluruumina. Ja see meile rohkem huvi ei paku. Eluase , on juba kraadivõrra kangem ja keerulisem mõiste. Sesmõtes, et eluase on sotsiaalteaduslik mõiste. Ja käsitleb elamist eluruumis, seda elamisprotsessi. Need suhted, mis tekkisid seoses sellega, et meil on eluruum, seda staatust mis eluruumiga kaasneb. Nt kui kikas ütleb, et elab kopli liinidel, siis milline ettekujutus tekib? Venelane , kunstnik, poheem. Mis arvate, kas kikas on pigem jõukas või pigem vaene? Pigem vaene. Elutingimused kehvapoolsed. Tööd ei pruugi olla. Aga kui Kikas elab vanalinnas , rikkur, elamistingimused suurepärased. Eluase on seotud stereotüüpidega sotsiaalses mõttes. See, et elad kusagil linnarajoonis – kaasneb ümbritsevate suhtumine minusse. Peale selle loob sotsiaalsed suhted perekond, kellega eluaset jagad. Kas kutsun külla sõpru, kuidas saan läbi naabritega , kas osalen ühistu töös. Eluase on elamise protsess ja sellega kaasnevad sots suhted ja staatus eluruumis. Aga eluase ei ole veel kodu. Ja eluaseme puudumine ei tarvitse veel olla kodutus. Kodu – tunne, et kuulud kuhugi , kindlus . Kuhu sind oodatakse, pere. Kikas – kodu on väärtushinnang, mille me ise anname või ei anna eluasemele. Kodu on ootsused, mida me ootame, et eluase meile pakuks. Kindlus, turvatunne , võimalus olla omaette , oma perekonnaga. Kodu on koht, kuhu alati minna. Kui te ütlete, ma lähen koju, siis kuhu te lähete. Kikas haapsalu poiss ja päris pikka aega, kui oli juba tallinnas ja kui ta ütles, et läheb koju, mis tähendas ikka, et läheb haapsallu vanemate koju. Veel 5 aastat võttis, kui kodu hakkas olema tallinna korter . Kas ühikasse minnes ütled, et lähed koju? Kodu teeme me endale ise. Kodu pole midagi teatud väärtused või ootused, mis seovad meie eluaset. see lihtsus muudab äärmiselt keeruliseks kodutuse mõiste. Kodutus on kodu puudumine. See ei tähenda, et füüsiline eluruum on puudu. Või isegi mitte eluase. Vaid seda, et eluase, mis isegi olemas on ei paku meile seda, mida kodu. Järelikult. Ilma eluruumi või eluasemeta ei saa veel olla kodutu. Meil võib olla olemas eluruum, võib olla eluase, aga ei pruugi olla kodu. Kodutus palju laiem mõiste, kui lihtsalt katuse ja seinte puudumine. Ka kodutuse uurijad on öelnud, et selle sõna all peetakse silmas äärmiselt erinevaid asju. Maailmas on kodutuse kõrval võetud kasutusele ka roofless – katuse puudumine. See puudutab siis ainult neid perekondi, kellel pole katust peakohal, pole mingit eluaset. sellest saab aru, et kodutust käsitatakse mujal maal teistmoodi, kui vaatame seadusandlust. Nt soomlased mõistavad kodutust väga laialt ja soomes nt kui pereisa elab perest lahus, on see pere kodutu. Belgias peetaksegi silmas katuseid. Eestis ükski seadus ei pane paika ametlikku kodutuse mõistet. Tuleb ilmselt arvestada, et kodu ja kodutuse mõisted on seotud ajaloo ja kultuuriga . Traditsioonidega. Kikas näitab pilti slaididest – rehetare. Kuidas eurooplaseks saamine kajastus rehetare ehituses? Mis muutus? Kambrid tehti – loomad visati välja. Ämmad äiad, emmed issid välja. Saunad . Tehti magamiskambrid. Kikas näitab pilti paneelelamust – rushovka . Tüüpprojektide alusel. Isel – väike köök. Nõuka inimene sõi väljas. Rushovka on 60 aastate nõukogude aja modernismi ajastu. Kus kõik pidi olema massiline . Toitlustamist oli ka odavam korraldada massiliselt – sööklates. Sellises ühiskonnas polnud kööki vaja. Hiljem tegelt tuli välja, et enamik polnud sööklatega rahul ja köögid hakkasid suuremaks minema. Külastades kodusid on palju võimalik välja lugeda, kes seal elavad. Kikase näide enne maailmasõda austria linnast. Peres olid pereema, poeg – ei käinud tööl ja üks vaimupuudega naissugulane. Kolmetoal korter, mis oli jagatud kaks kõige valgusküllaldasemat tuba perepoja päralt – üks kabinet, teine ööbimiseks. Ja ema ja sugulane jagasid kööki ja väikest tuba. See poeg oli totaalne ego, hoolimatu . See poeg hitler.
Maailma vaadates, siis näeme paljusid kodutuse vorme – erinevaid kategooriaid. Ameerikas on üks laialt levinud kodutute kategooria – vagunelamud. Mida euroopas praktiliselt pole. Autohaagised kogukondades. Tavaliselt töötud ja madala haridusega. Film zewa city new orleansi karavanipargist. Elanikud samahästi kui unustati sinna. Jaapanis kodutud kipuvad kogunema telkidesse. Tekivad kuhugi kesklinna parki – police püsti hädas. Meie kodutud elavad mahajäetud majades, prügikastides. (üks vend elas peda taga pressis. Nt linnahalli koloonia – arvatakse, et 30/40 kodutud, toompea all, bastioni käigud. Kanalisatsiooni kaevud. Kindlasti on kodutud, kel üldse eluase puudub. Neid nimetatakse ka absoluutseteks kodututeks või 1 taseme kodututeks. Meedias näidatakse kodutu all ainult neid tänavakodutuid. Kindlasti kodutud inimesed, kes elavad ajutisel pinnal, turvakodus, varjupaigus. Kes elavad ajutise kasutusõigusega elamispinnal, nt üüripinnal. 30-60 protsendil kodututest esineb mingi psüühiline häire. Eestis võiks nimetada eksvange, kes pole enda kodulinna tagasi pöördunud. Ca pooltel eesti kodututel on krim taust – vähemalt korra vangis olnud. Inimesed, kel sunnitud eluasi – ühikad. Lõpus ka kes elavad eluasemel, kus suhted teistega on väljakannatamatuks läinud, või on elamistingimused väljakannatamatud või on inimene avaldanud kindlat soovi eraldi elama hakata. Eesti jaoks need viimased variandid ei ole nii väga kodutud, aga kui inimesel puudub turvatunne.
Teooriad, mis seletavad kodutuse pärinemist. Ühed teooriad, mis pööravad tähelepanu kodutuse isiksusele – individualistlikud teooriad, teised, mis ühiskonnaarengutele – futuralistlikud teooriad. Kodutut seostatakse tihtipeale selliste asjadega nagu normidest väljuv käitumine, hulkurlus, a-sotsiaalsed eluviisid - neid peetakse kodutuse põhjusteks. Individualistlikutel teooriatel on üks väga nõrk koht – uuringud näitavad, et kõik see kujuneb välja alles kodutuks saamise käigus. Mitte ei ole kodutuks saamise põhjuseks. Tänapäeval neid esindusteooriaid väga palju ei kohta. Kodutute alkoholismi kohta ütles üks turvakodu töötaja – mis mõtet on elada kodutuna kainelt, kui elul kodutuna pole üldse mingit mõtet. Kikas oleks ka pidevalt purjus ;);) – jääks lihtsamini ellu. Kodutuks saamine on üks suur kohanemisprotsess. Kus tera tera haaval kui tahame tänaval ellu jääma, peame kõik viima kooskõlla sellega, mis meid ümbritseb. Kui olen kodutu, siis ei saa kiruda toidu pärast, ei saa muretseda riiete pärast. Ei huvita, kui urineerid avalikus kohas, et olen purjus. Kodutusest teame tegelikult vähe. Ükski sots probleem pole nii varjatud, kui on kodutus. Pole õrna aimugi, palju on kodutuid, kes nad on, mis haridus . Kodutus nooreneb. See et noored lahkuvad kodust aina nooremalt – nad ei ole suutelised enda eluaset üleval pidama . Teine teooria, mis kodutusega seondub psüühiliste häiretega. Kodutus on kõige selgema soolise aspektiga sots probleem. Kodutus on selgelt meeste probleem – maailmas 1 5-le, 1 6-le. Eestis samal ajal naiste ja meeste vaesusnäitajad pole väga erinevad. Miks on kodutus meeste probleem? Mehed ei lähe abi paluma. Tihti algab töökaotusest. Kui pere laguneb, siis tavaliselt kodust lahkub mees. Sel mehel ka sageli alko probleem, töötu. Kodututega tegelemine eesti on täielikult kohaliku omaval rida. On varjupaigad, mis on öö ära magamiseks. On majutusüksused – alaline elukoht, tuleb maksta. Ja rehabilitatsioonikeskus – suur sõjamäel. Need teenused töötavad pigem kodutuse tagajärgedega. Kas ja kuivõrd on kodutul võimalik leida abi, sõltub kohalikust sotstöötajast. Kikas räägib loo keila sotstöötajast, kes leidis ühe sotsiaali, keda aidata. Poes leidis selle, kes tahtis osta koeratoitu ja viina . Tõstis viina kõrvale, aga koer peab söönuks saama. Andis talle sotsiaaleluasemele ja praegu see kodutu töötab.
26.10.2011
Teooriad, need teooriad, mis pööravad tähelepanu sellele, mis toimub ühiskonnas, ühisk korraldamisele, selle muutumisele. Ja ennekõike, kuivõrd eluaseme poliitika ja turg on aidanud kaasa kodutuse tekkele. Kodutuse kohta teame vähe, aga üks asi, mida teame, et kodutus on kasvuteel. ca 1/3 võrra kasvanud. 1/3 on tugevas sõltuvuses sellest, mida teeb ja mida mitte avalik võim. Kas koolitatakse inimesi. 80dad olid kriisiaastakümme. Eluasemepoliitika oli esimene kärpekääridele ettejäänud. Inglismaal Munitsipaalehitused praktiliselt lõpetati. See oli kindlasti üks põhjus, miks kodutute arv heaoluriikides hakkas kasvama. Sageli kasvu põhjus ja kodanike poolne surve valitsuselekodutute toetamiseks. Tv 3 telefoniküsitlused – see pole sotsioloogiliselt korrektne . Aastaid tagasi oli küsimus, kas teotaks kodutuid loomi või inimesi. Ca 80 prots loomi. Kodutus on valitsusel ca 30-das järjekorras, kui raha kusagilt üle jääb. See on ka poliitiline põhjus. Ohuprobleemid, mis ennustavad kodutuse kasvu. Üks kindlasti üksi elavate meeste kasv ühiskonnas. Ca 40 prots eestis elab üksi. Üksi elav mees on kodutuse suur risk. Ja olemegi vaesuse juures tgasi. Naiste kasv on majanduslik sõltumatus. Linnakeskuste rekonstrueerimine on ka kodutuse lõpetaja. Tornimäel olid vanad tööliskasarmud, nüüd uhked tornid.
Rahvaloendusel on kodutu mõiste välja toodud. Kodutuks peeti seal isikut, kellel pole üldse püsivat ööbimist võimaldavat elukohta. Neid loeti eestis 0,3 protsenti elanikonnast. Kuidas saadakse kodutuks eestis? On teatud tüüpskeemid. Töötus on tihti see tegur, mis käivitab kodutuse. Töötust seostatakse tihtialkoholi kuritarvitamisega, pereelu probleemidega. Siin jälle kaks arengu teed – võivad tekkida kommunaali võlad ja terve perekond tõstetakse välja. Kinnipidamiskohast vabanenutest me juba rääkisime. Ca pooltel kodututel tallinnas on kriminaalne minevik . Narkomaania on üks allikas. Puudutab neid narkomaane, kes kodust välja heidetud. Ränne töökoha leidmiseks. 90 aastate lõpus oli aktuaalne – paljud kasutasid oma eluaset omavoliliselt. Omanikud ei kontrollinud, mis toimub nende eluasemega. Kui omanikud kontrolli teostama hakati, siis heideti pered välja – need siis viisid, kuidas jäädakse kodututeks.
Sots probleemide kuningas – vaesus. Vaesus oli 19 saj lõpu kõige levinum sots probl. Ja esimesed uurimused sots probleemide kohta tehti ka vaesuse vallas. Vaesusuuringute ajalugu on üle 100 aasta vana. Mida vaesusest teame? Mõiste on lihtne – olukord, kus inim ei suuda rahuldada oma põhivajadusi, rahanappuse tõttu. Vaesus ei viita abitusele – oskamatusele oma rahalisi vahendeid kasutada. Vaesus viitab ainult olukorrale, kus sotsiaalsed vahendid puuduvad. Mis on need põhivajadused, mille rahuldamata jätmisel me saame rääkida vaesusest? Milliseid vajaduste käsitlusi teame? MASLOW . Puudub üks ja ainumas selle kohta, mis täpselt on põhivajadused, mille rahuldamata jätmisel me võime rääkida vaesusest. Põhivajaduste rahuldamise määratlemisel on meil kaks teed – absoluutne ja suhteline. Absoluutse vaesuse puhul me määratleme nagu ellujäämiseks vajalik, me räägime sellest, et vaja nii ja nii palju toitu päevas ja kui ei suuda seda raha puudusel tagada, siis see on vaesus. Igaüks vajab eluaset – kui ei suuda seda raha puudusel tagada – on ta vaene see on üks võimalikke viise. Teine lähenemine – suhteline vaesus. Põhivajadused ei ole nüüvõrd bioloogilised vaid on sotsiaalset laadi, nadv tulevad ühiskonda valitsevatest elustandarditest. Vaene on see, kes ei suuda endale tagada ühiskonda kaitsvat elustandardit. Sa oled vaene siis, kui sa oled vaesem, kui su naabrid . Siin võib tekkida küs, et mis vaesus see suhteline vaesus selline on. Kui ütleme, et kellegi standardid ei ulatu ühiskonnas valitsevani, siis see ei tähenda ju et ta ei suuda endale tagada toitu, riideid jne. see on õige. Mõned vaesusautorid on ka sellega nõus. Suhteline vaesus on see, kuidas me ise hindame ennekõike oma materjaalset toimetulekut – võrdleme ennast kõiges ja kõigiga. Vaesus on üks nendest sõnadestmille defineerimine oli algul väga lihtne. Kodutus nälg, ag kui ekstreemne peab see situatsioon olema, et inimene oleks tunnistatud vaeseks. Kodutu ja nälgija on vaene. Aga nt kui üks teatrihuviline ei saa lubada rahanappuse tõttu teatriskäimist, kas ta on vaene või ei? Küsimus on selles, kas see on me ühiskonnas normaalne, et peaks saama oma huvisid normaalsel tasemel rahuldada. Kui vaatame nelja põhilist vaesuse viisi. Vaesus mis on materiaalne, on primaarne e süvavaesus. Nälg, kattmatus, kodutus. Süvavajadus on siis see, kus vajadus riiete, toidu jne järgi on jäänud katmata . Arenenud riikides on primaarne vaesus saadud kontrolli alla.
Absoluutse vaesuse käsitlus – materjaalsete vajaduste kõrval arvestab ka sotsiaalsetega. See on sekundaarne , e toimetulekut ohustav vaesus. Põhivajadused on kaetud, aga see on kõik – ei jää üle midagi oma harrastustega tegelemiseks . Siin näide – elustiilivaesus, kes kulutavad 80 protsenti oma sissetulekutest söögi ja eluaseme peale. Siis see perekond ei saa lubada oma liikmetele huvialadega tegelemist, ei saa käia reisimas, veeta lihtsalt aega.
Vaesus, mis on suhteline ja materiaalne – on ebavõrdsusest tulenev vaesus. See on vaesuse kõige lihtsam vorm.me jagame oma pered pingeritta, tõmbame siia kuhugi piiri. Ütleme, et kõik pered, kelle sissetulek väiksem, kui on see piir, need on vaesed. See piir on vaesuspiir . See pole midagi muud, kui heaolustandard, mille alusel me kuulutame osa vaeseks. Kõige tuntum vaesuspiir on nn eurostat – suhteline vaesusepiir. Selle loogika on välja töötanud euro liidu statistikaamet. Vaesuspiir on 60 prots sissetuleku mediaanist. Kui meil on 3 kodanikku, kellest üks teeni 1 eur, üks 2 eur ja kolmas 9 eur – siis aritm keskmine on 4 eur päevas. Mediaansissetulek on 2 – see kus väiksemaid ja suuremaid sissetulekuid on samapalju. Mediaansissetulek pegeldab seda harjumuspärast sissetulekut paremini, kui aritmeetiline keskmine. Aritm sissetulek on mõjutatav väga suurte ja väga väikeste sissetulekute poolt – kallutab tavaliselt ülesse poole.
28.33. Ilmajäetus - Tarbimisühiskonna vaesuskäsitlus. Vaesena määratletakse need, kes ei suuda harjuda tasemega, mida väärtunorm ette näeb?? Nad on sageli ilma jäetud kaupadest ja teenustest.
Tööpuudus on kogu maailmas vaesuse põhjus nr üks. Ja vaesus ja tööpuudus sageli käsikäes. Konsentreeruvad sageli ka ühtedesse ja samadesse inimrühmadesse. Väga noored ja väga vanad, mittekodanikud . Üksikvanemaga pered, ida- virus või kagu eestis elavad pered. Kui vaesus ja tööpuudus on kasvu teel, siis alla käib kogu ühiskond võrdselt. Vaesuse kõige tavalisemateks tagajärgedeks on haigusprobleemid, koolitee katkestamine, madal haridus. Vaesus on kodutuse otsene allikas. Sõltuvusprobleemid, terviseprobleemid . Sotsprobleemid näivad põhjustavat inimestele samu tervisehädasid – südameveresoonkonna haigus ja psüühilised haigused. Miks? Depressioon vahendab haigusi. Kuna depressioon ja stress põhjustavad ennekõike psühholoogilisi häireid ja südamehaigusi. Kuritegevus. Eluasemeprobleemid. Rääkides vaesusest, tuleb rääkida teatud vaesuse omadustest. Vaesus on dünaamiline – liikuvuses. Vaesuse põhjused muutuvad, kui muutub ühiskond. Vaesuse enda tähendus muutub ühiskonnas. Täna mõistame vaesust , kui raha, kui sissetulekut. Põllumajandusühiskonnas ei olnud vaene see, kel raha polnud. Vaene oli see, kel puudus maa. Tulevikus pole raha vaesuse juures kõige tähtsam vaid pigem info puudumine, suutmatus tarbida tarbimisühiskonna standardite järgi. Muidugi see kõik on seotud rahaga. Mida kauem on vaesuses elatud, seda suurem on depressioon. Tavaliselt sotsprobleemidest rääkides eristatakse pikaajalisi ja lühiajalisi probleeme. Vaesus ja tööpuuduse puhul tähendab lühiajalisus seda, et selles on elatud alla aasta. Kui pikem, siis pikaajaline. Kuna vaesus ei taba kõiki ühtemoodi, siis toob see kaasa vaeste ja mittevaeste eristuse. Slummivaesed erinevad ülejäänud linna vaestest. Vaesus koondub tavaliselt ühte kohta, sotsiaalne rühm ise kasvatab ennast.
Kuna vaesus on dünaamiline, siis inimesed kogevad sed erinevalt. Kõige levinum on vähesuste gruppide teooria. 40.00 selgitage välja mingite vaeste gruppide näitajad. Kultuuriline kohandumine – see teootia eestis kõige levinum (tegelikult oli teine teooria nimi). Selle lähenemisviisi üks suur propageerija oli Lewis . Elas suurem osa ladina-ameerikas. Sanchesi lapsed kuulsaim raamat 65 aastal. Ta proovis näidata, et vaesuses elamine on näha lõpuks inimese käitumises, eluviisis, normides, ajatajus. Käsitles vaesust kui pidevat kohanemisprotsessi. Kohanemine inimese iseloomuga , kohanemine peaaegu kõigega. Lewis avastas, et vaeste perede isad ei hooli enda lastest. Miks? Lefis arvab , et peab olema midagi pärandada. Kuna tal pole midagi päranda, siis ei hoolind ka lastest. Vaeste perede pereemad lõid tihti üle aisa. Seda seletas – kuna vaeste perede pereisad ei suuda leiba teenida, siis pole naisel põhjust ka truu olla. See teooria viib meid tõdemusele, et vaesus on erinevate subkultuuride kohanemise protsess. Kui oleme sellega kohanenud, siis see hoiab meid seal kinni. Ei lase vaestel enam osa saada nt sotsiaaltoetustest, mis mõeldud vaesuse leevendamiseks. Kikase näide aivar kuusest – läks elas 2 nädalat kodutuna. Ta leidis endale giidi – see tegi ta elamise kergemaks. See kodutu võib tabada meist igaühte. Ta oli olnud jõukas ärimees. Kirjutas asjad naise nimele , naine viskas välja. Elas hotellides, siis raha otsas ja nii läks. Aivar tegi katse ta tagasi tuua inimeste sekks. Elab vanaema juures ja teeb talutöid. Saab katuse, söögi jne. vahur pidas vastu 2 nädalat. Miks ei suutnud tagasi tulla – vahur vastas – ta ei suutnud leppida ajalise raamistikuga. 54.42 kikas arvab veel, et kolooniates sotsiaalis on a-seksuaalsed. Vaesussubkultuuri point on see, et kohandumine, takistab kõik katsed tagasi pöörduda. Eristab müüriga. Kikas toob näite, programmidest, kuidas töötuid tagasi tuua. Emmaste valla vallavanema projekt. Oma raha eest hakkas vendi tagasi tooma tööturule. Lewise järgi – vaesus on koguaeg muutumises. Muutub ühiskond, muutub vaesus. 1.05.
Teine koolkond – kaasaegne ühiskond ei saa eksisteerida ilma sotsiaalprobleemideta. Sotsprobleemid täidavad ühiskonnas teatud rolle. Ja kogu ühiskond tervikuna ei ole huvitatud sots probl kaotamisest. Kanz??? Toob 15 põhjust, miks vaesus on kasulik. Kasu saab kogu ühiskond.
Kõigepealt vaesus tagab selle, et tehtud saab töö, mis on madalapalgaline, ohtlik. – kojamees . 1.08.
Tulemused järgmise nädala jooksul õisi. P on arvestatud.