Kodutud Eestis - Kas indiviidi või ühiskonna probleem? (2)

Autor:
Matrikkel nr.
Jüri Kõre, Riina Kiik,Eva Kõiv
KODUTUD EESTIS-KAS INDIVIIDI VÕI ÜHISKONNA PROBLEEM?
Akadeemia 2005,nr.4 lk.715-734
Jaanuar 2006
SISSEJUHATUS
Me kõik teame,mida tähendab kodu.Kodu on kui kindlus -sealt leiame kaitset ,turvatunnet, lähedaste armastust,mõistmist,hoolimist.Paraku on koduta inimeste hulk alates 1980.aastatest kasvanud.See pole ainult vaeste rahvaste probleem.Ka maailma rikkamates riikides on inimesi,kes on jäänud pikemaks või lühemaks perioodiks alalise koduta(Casavant 1999).Eestis sai kodutus märgatavaks 1990.a.keskel(Kõre 2003).Peavarjuta inimeste üle pole kahjuks võimalik täpset arvestust pidada.Nii ka Eestis.Arvatakse,et Euroopas on kolmandiku võrra suurenenud kodutute arv viimasel kümnendil.Ka Eestis kasvab kodutute arv ja seda peaks käsitlema sotsiaalse probleemina(Kährik,Kõre,Hendrikson 2002).
KODUTUD TARTU LINNAS-UURIMUSE METOODIKA
Eestis on kodutuse uurimise ajalugu alles noor(Koduta inimese.....2003;Kõre 2003).Varasemad küsitlused kodutute hulgas vastavad katseuuringu mahule( Hallik 2001;Linnas 2003;Lelov 2003;Prohhorenkov 2003).Suurim uuring on tehtud 1998.aastal Narvas(Sergejev,Jakovleva 1998).
Tartu linna kodutute uuringu eesmärgiks oli kodutuse põhjuste (ühiskondlike ja individuaalsete riskide) hindamine,kodutute allesjäänud ressursside (perkond,tervis,töövõimalused jne.)kaardistamine ning rehabilitatsioonivajaduste ja –võimaluste hindamine.Uuring viidi läbi 2003.aasta novembris-detsembris.Uurimus viidi läbi intervjuu vormis,mis võimaldas küsimusi vajadusel selgitada ja luua usaldav suhe uurija ja uuritava vahel. Uuringus kasutati tõenäosuslikku valikumeetodit,millest omakorda kihtvalikut ehk stratifitseeritud valikut.Kihtideks olid vanusegrupp ja sugu.Antud uuringus oli eesmärgiks küsitleda kõiki naisi,keda on võimalik leida uurimisperioodi jooksul ja eesmärgiks oli ka küsitleda kõiki kuni 25-aastasi ning üle 65-aastasi inimesi.
Eestis puudub ametlik kodutuse definitsioon.Sotsiaalhoolekande seadus küll defineerib mõned mõisted (eluasemeteenus,vältimatu abi), sihtgrupp jäetakse aga piiritlemata .Antud uurimuses on lähtutud Rootsis kasutatavast kodutuse definitsioonist,mida on peetud Eesti suhtes kõige paslikumaks(Hallik 2001;Kõre 2003;Linnas 2003):”kodutu on inimene,kellel puudub isiklik või üüritud eluase ,alalised majutustingimused ning kes on suunatud ajutistesse alternatiiveluasemetesse või ööbib väljas”(Swärd 1999)
Uurimuse tarbeks intervjueeriti 57 kodutut:39 meest ( neist 31 eestlast ja 8 venelast ) ja 18 naist (12 eestlast ja 6 venelast).Keskmine vanus 46 aastat (meestel 47 aastat ja naistel 44 aastat).Noorim kodutu oli 27-aastane ja vanim 65-aastane.Euroopa kodututega võrreldes on Tartu kodutute keskmine vanus kõrgem.Kõige suurem grupp oli vanuseliselt 50-59 aastat(22 isikut).Alla 30-aastaseid ning üle 60-aastaseid oli võrreldes teiste vanuserühmadega vähe.
UURINGU TULEMUSED
Antud artikkel ei kajastanud kõiki tulemusi,mis uurimise käigus saadi.Kuigi kodutuse põhjuseid on mitmeid ja väga erinevaid,on paljudel juhtudel oluliseks aspektiks inimese institutsioonaalne minevik .
Laiaulatuslik kaudne kodutuse põhjuste selgitamiseks tehtud uuring (Mäe 2003;
eksperdihinnangute põhjal saadud andmed 1740 kodutu „loo"põhjal) andis järgmise elukoha kaotuse pöhjuste loetelu :

• 85%-l juhtudest on peamiseks põhjuseks töötuse tõttu kaotatud elukoht(töö kaotus või võimetus pärast vanglat tööd leida);
  
• 60%-l juhtudest on kodutuse põhjuseks alkoholism ( esmane või kaasnev )
  
• 25%-l kodututest on taustaks vanglas viibimine
  
• 20%-l on elukoha kaotuse põhjuseks perekonna lagunemine (Mäe 2003)
  

Antud artiklis on autorid üksikasjalikumalt käsitlenud järgnevaid teemasid :eluase,töö ja sissetulek,perekond ning tervis.
ELUASE
Kodutute ühiskonda sulandumise eelduseks on eluaseme tagamine,et aidata nad tagasi tööturule,taastada sidemed perekonnaga,teha kättesaadavaks toimetulekuks vajalikud teenused(Rog,Holupka 1998;Avramov 1999;Washington 2002).
Tartu kodututest rohkem kui pooled on koduta olnud juba üle kahe aasta (22 meest ja 9 naist- kokku 31 inimest 57-st uuritavast) .Ja siiski on neil lootus,et ükskord leiavad
nad endile alalise elamise .Keegi ei soovinud jääda varjupaiga või turvakodu kliendiks või ööbida juhuslikes, elamiseks kõlbmatutes paikades.Kusjuures ainult kolmandik intervjueeritavatest pidas olemasolevat ööbimiskohta väljakannatamatuks.
Enamusel kodututest puuduvad rahalised vahendid eluaseme üürimiseks eraüürisektorist.Nende sissetulek on juhuslik,ebakindel ja ebaregulaarne.Kodutud loodavad sotsiaaleluruumide üürimisele.Kuid ka seal ei saaks nad ilma kõrvalise abita (teenused või rahaline toetus) hakkama.Kodutud sooviks saada sotsiaaltöötajatelt nõustamist.Ja väga tähtis on kodututele supiköögi kasutamise võimalus.
TÖÖ JA SISSETULEK
Peale elukoha leidmise oli kodututele järgmiseks eesmärgiks töö leidmine.Praegu saadakse oma põhisissetulek juhutöid tehes, taara ja metalli kogumisega ning prügikaste sorteerides. Tartu uurimistulemuste põhjal järeldavad uurijad , et praegune kodutu on omanud töökohta, kuid see pole pakkunud püsivat suhet ja stabiilset sissetulekut ning enamjaolt on töö olnud madalat kvalifikatsiooni nõudev.Mida pikem on aeg töötuna,seda ebakindlamaks inimene muutub (alaneb enesehinnang ) .Seda raskemaks muutub uue töökoha leidmine.
Seega:kodututele töö leidmine on raske ja tihti tulemuseta,kuid resotsialiseerimisel väga oluline.Tartu kodutute keskmine vanus on 46 aastat,see on lähedane Eesti rahvastiku keskmisele vanusele.Tööjõuturul peaks nad vastu pidama veel paarkümmend aastat.Vajaliku tööstaazita ei ole neil lootustki saada pensioniikka jõudes normaalset pensioni.Tõenäoliselt on neil tulevikuski raskusi toimetulekuga.
KODUTUTE SEOTUS PEREKONNAGA
1995. aasta perekonnaseaduse järgi kehtib Eestis perekonnaliikmete vastastikuse ülalpidamise kohustus.Enamjaolt on kodutud perekonnata .
Perekonna lagunemine on üks põhjuseid kodutuks jäämisel (Fitzpatrick 1998). Ka Tartu uuringud näitasid,et peresuhete lagunemine põhjustas kodutust 1/3-l uuritavatest.1/5 küsitletutest arvas,et see võis olla üks põhjustest. Kodututel puudub lähedaste toetus ja ka võimalus neilt edaspidi abi saada. Lähedstega mittesuhtlemise põhjusteks toodi välja, et: häbenetakse oma olukorda, tülid, sidemed täielikult katkenud, ei teata lähedaste elukohta ja on ühe- või mõlemapoolsed alkoholiprobleemid.
Kodu ja perekonna kaotanud naised leiavad praktikas kiiremini uue elukaaslase ja elukoha kui mehed.Perekonnasotsioloogia väidab,et lahutatud mehed leiavad kergemini uue elukaaslase (kas siit saab järeldada seda,et elukoht jääb tavaliselt mehele?).
Kodutuks saamise-jäämise eeldused paljudel juhtudel on: pole perekonda kunagi olnudki(lastekodus kasvanud) või on nad pärit perekondadest,mis pole suutnud pakkuda ei majanduslikku ega hingelist tuge.Eestis läbi viidud uuringute põhjal võib järeldada, et oluliseks peetakse kohaliku omavalitsuse ja riigi rolli pere heaolu tagamisel.
TERVIS
Kodutute peamisteks terviseprobleemideks peetakse nii meil kui mujal haigeid hambaid, jalgu , valud eri kehapiirkondades, külmetushaigused.Mingi osa kannatab alatoitumuse all.Ka tuberkuloosi esineb.(Chenier 1999;Ericson,Page 1998;Hwang 2001;Wright 1987). Kõhuhädade ja seedimisprobleemide üle ei kaevatud.
Kodututest hindas 42,1% oma tervise rahuldavaks, 22,8% heaks.Kuna valimis oli suhteliselt palju töövõimetuspensionäre, kes omavad tervisekindlustust, siis polnud probleem arstiabi kättesaadavusega.
Uuringu käigus sooviti vastust saada ka alkoholi ja narkootikumide tarvitajate kohta. Alkoholi tarbimine on täiesti tavaline nähtus.Küsitluseelse nädala jooksul eitas alkoholi tarbimist 1/3 uuritavatest. Kuna ei küsitud alkoholi tarbimise kogust, sagedust,siis ei saadud ka järeldusi teha alkoholismi kohta. Küsitletute hulgas ei olnud narkootikumide tarvitajaid.Aga nende hulgas oli varasema narkootikumide pruukimise kogemusega inimesi.Siiski tuleb kodutute hulgas pöörata tähelepanu nii alkoholi kui uimastite tarvitamise probleemidele. Uuringutele tuginedes võib järeldada, et kodutute keskmine vanus langeb. Narkootikumid on probleemiks just noorte hulgas ja see põhjustab kodutust (Avramov 1999). Eestis leiavad kodust väljavisatud noored narkomaanid endale peavarju saatusekaaslaste juures (Prohhorenkov 2003). Tulevikupilti on kahjuks väga raske prognoosida.
ÕIGUS JAÕIGLUS SOTSIAALTÖÖS NING SOTSIAALPOLIITIKAS
Tavaliselt jaotatakse kodanike õigused tsiviil-, poliitilisteks ja sotsiaalseteks õigusteks. Sotsiaalsed õigused peavad tagama inimväärse elu kõikidele, mis on ka õigluse tuumaks. Eestis on sotsiaalpoliitikas vähe tegeletud õigluse mõiste defineerimisega. Õigusmõiste uurijad on pakkunud väga erinevaid seisukohti. Eesti on lähtunud utilitariseerimispõhimõttest, kus lahenduste pakkumisel lähtutakse suurema hulga inimeste kasust, jättes vähemuse eest hoolitsemine tahaplaanile. Põhiseaduses pole kirjas, kas Eesti Vabariik on sotsiaalriik või sotsiaalne õigusriik. Ei ole ka nimetatud õigust eluasemele. Seda ei ole nimetatud ka Eesti liitumisel Euroopa Sotsiaalhartaga(R.Maruste). Inimväärse elu eelduseks on eelkõige eluaseme vajadus. See on riigi asi, et ükski kodanik ei satuks temast olenemata teistest halvematesse tingimustesse. Meil kehtiv hoolekandeseadus ei võimalda ühegi isiku püsivat elamistingimuste ja elukvaliteedi säilitamist. Kuna eluruumita isikuid on tunduvalt rohkem, kui kohti varjupaikades, siis saab ainult väike hulk neist minimaalsetki sotsiaalabi.
AUTORI JÄRELDUSED – MIDA SAAKS JUBA PRAEGU TEHA KODUTUTE OLUKORRA LEEVENDAMISEKS
Tartu linna kodutute uuringu tulemuste põhjal tegid autorid järgmised ettepanekud ,mis peaks olema rakendatavad tulemuslikult ka mujal piirkondades Eestis.Kodutute probleeme ei ole võimalik lahendada korraga ja kiiresti.See protsess on aeganõudev.

• Kas Põhiseaduses kirjas olev õigus riigi abile puuduse korral kehtib või mitte?Kui seda ei ole, siis tuleks sotsiaaltööspetsialistidel endil aktiivsemalt otsida abi kõikidelt instantsidelt kodutute abistamiseks (tänavalaste abistamine erivahendite toel on eeskujuks olemas).
  
• Kas tuleks taastada ühiselamute sarnased varjupaikade ja sotsiaalruumide vahepealsed kodutute eluasemed? Seda kasutati juba möödunud sajandi algul Euroopas (näit.Ungaris) ja seda teed minnakse praegu ka Eestis(näit.Pärnus ja Tallinnas Paljassaarel „sotsiaalhotelli” ehitus).
  
• Kas tuleks anda kodututele samu hüvitisi, mida saavad teised puudust kannatavad inimesed? Olulisem oleks õpetada neid ise toime tulema ka selle vähesega, mis olemas on (nagu õpetatakse noortekodudes lastekodulapsi).
  
• Kas tuleks meelitada kodutuid julgemalt tööd tegema?
  

Kindlasti oleks vaja tuua kodutu töö juurde tagasi; aidata leida tööd, õpetada uusi ameteid. Selleks peaksid leidma võimalusi nii omavalitsused kui eraettevõtted.

• Kas aidata leida elamispind kodutule?
  

Siin tuleks kasutada toimetulekutoetust, selele paindlikumalt lähenedes (näit.rahalise abi suurendamist üüripinnal).

• Kas aitaks endiste kodutute kasutamine hädasolijate abistamisel?
  

Isikud, kes on ise suutnud ennast aidata ja kodutu seisusest vabaneda, oskaksid kõige paremaid selgitusi anda. Et tekiks ka kodutul tunne, igast olukorrast on võimalik veel välja tulla.

• Kas saab kasutada kodutuid tänavatöödel?
  

Selleks võib siduda töö tegemine eluaseme, toidu ja arstiabi andmisega.
Kodutute vastuoludeta sulandumine ühiskonda on väga vajalik, kuid see toimub suurte raskustega. Tulemuste saavutamiseks tuleb läbida pikk ja vaevarikas tee. Tähtis on hoolitseda ka nende inimeste eest, kes teevad tööd kodututega. Abirahad on ju väikesed. Siin oleks suuremat abi tarvis sotsiaalministeeriumi töötajatelt ja poliitikutelt. Iga inimene vajab lugupidamist, hoolitsust ja armastust.
Üllatas see, et Eesti riik ei ole seadustanud eluaseme vajadust kõikidele elanikkonna kihtidele (pole Põhiseaduses ja on jäetud ratifitseerimata liitumisel Euroopa Sotsiaalhartaga).
On meeldiv tõdeda, et kodutuse probleemi tõsidust on teadvustatud ja kajastatud teaduslikes uurimistöödes. Enda teadmistele kodutute kohta (eelnevalt ajakirjandusest, televisioonist ) sain kinnitust ja juurde veel huvitavaid fakte ja võrdlusmaterjali muu maailmaga .