JUURDEPÄÄSUPIIRANGUD ARHIVAALIDELE EUROOPAS JA VENEMAAL (0)

JUURDEPÄÄSUPIIRANGUD ARHIVAALIDELE EUROOPAS JA VENEMAAL
Referaat õppeaines juurdepääs teabele
Viljandi 2011

Sisukord

Sissejuhatus 3
Juurdepääsupiirangute kategooriad ja põhjused. 4
Ühiskonna hoiakud, ajaloo- uurimine ja juurdepääsupiirangud dokumentidele minevikuperspektiivis. 5
Juurdepääsupiirangud arhivaalidele tänapäeva Euroopas. 6
Juurdepääsupiirangud arhivaalidele Eesti NSVs. 7
Juurdepääsupiirangutest NSV Liidus ja Venemaal. 7
Kokkuvõte. 9

Sissejuhatus

Demokraatlikes riikides on juurdepääs ametlikele dokumentidele tagatud tavaliselt põhiseadusega. Avalikkuse vaba juurdepääs ametlikele dokumentidele tuleneb põhimõttest, mille kohaselt administratsiooni tegevus on transparentne, avalikkuse kontrolli all. Avaliku võimu tegevus peab olema avatud ja meediale nii, et nad saaksid omandada informatsiooni omal valikul , sõltumatult võimu teabeteenistusest. Ligipääs dokumentidele on üks osa kodanikuõigustest ja –vabadustest ja üheks vaba mõttevahetuse tingimuseks demokraatlikus riigis. Ent need alusprintsiibid ei ole toiminud alati ja ka tänapäevalgi kohaldatakse erandeid . Raamatus käsitlevad autorid erinevatel perioodidel ja põhjustel rakendatud ja rakendatavaid juurdepääsupiiranguid, tegevust reguleerivaid õigusakte. Samuti vaadeldakse juurdepääsupiirangute vajalikkust , kuid ka neist tingitud probleeme. Raamatu autorid on peamise küsimusena vaatluse alla võtnud juurdepääsupiirangute seotuse ühiskonna üldiste hoiakute, riigi keskvõimuga ning ajalooteaduse metoodika ja arhiivinduse arenguga.

Juurdepääsupiirangute kategooriad ja põhjused.

Juurdepääsupiirangute kategooriad ei ole erinevates riikides sarnased ning ebademokraatlikes riikides on kitsamad kui demokraatlikes riikides. Regulatsioon on selgemalt, aga määratud just demokraatlikes riikides. Demokraatlikud riigid lähtuvad juurdepääsupiirangute seadmisel rohkem üksikisiku huvidest. Kategooriaid on raske võrrelda, kuid autorid on laias laastus jaganud need neljaks kategooriaks:
1. Isiku privaatsuse kaitse. Probleemiks on siin „privaatsuse“ mõiste erinev defineeritus sh Euroopa Liidu maades.
2. Riigi ja avalikkuse julgeoleku huvide kaitse. Probleemiks suhteliselt ebaselged viisid kaitsmiseks. Demokraatlikes maades kaitstakse seades ajaline juurdepääs 30-60 aastat. Autoritaarsetes riikide isikute grupiti.
3. Ettevõtete ja isikute majanduslike huvide kaitse. Demokraatiamaades kaitstakse arhiiviseaduse või eriseadusega suhteliselt jäigalt, kehtestatakse 30-60 aastane juurdepääsupiirang.
4. Autoriõiguse kaitse. On kõigis demokraatiamaades ja enamuses ebademokraatlikes maades üldjuhul täpselt defineeritud subjektid ning levinuim piirang on kuni 70 aastat dokumendi tekkest.
Kümme aastat tagasi oli Euroopa Liidus valdav seisukoht, et neid seadusi ei ole võimalik täielikult unifitseerida. Praeguseks näib olukord olevat mõnevõrra muutunud, juurdepääsureegleid soovitakse vähemalt harmoniseerida, määrates erandid selgelt õiguspärastatult.1
Eesti Vabariigis käsitleb juurdepääsupiiranguid arhiiviseadus , riigisaladuse seadus ja isikuandmete kaitse seadus, kuid õigusaktid on kohati mitmeti tõlgendatavad. 2005. aastal kehtestati „Rahvusarhiivis säilitatava juurdepääsupiiranguga teabe kindlakstegemise ning piiranguga arhivaalidele juurdepääsu võimaldamise eeskiri“, mille eesmärgiks on selgitada uurijatele juurdepääsuvõimalusi piiratud teabele kui ka arhiivitöötajate kaalutlemisvabadusi piirangutega arhivaalidele juurdepääsu andmisel.
Aja jooksul on juurdepääsu kitsendused arhiividokumentidele lõdvenenud seoses riigivalitsemise demokratiseerumise ning teaduse arenguga. Oluliseks selle muutumise juures peetakse 1838. Aastal Ühendkuningriigis välja antud avalike dokumentide seadus (Public Record Act). Teise maailmasõja järel kui lääneliitlased tegid kättesaadavaks peaaegu kõik nende kätte sattunud Saksa ajalooallikad, sai vabama juurdepääsu tagamine arhiividele üldreegliks. NSV Liidus oli XX sajandi vaba juurdepääs arhivaalidele vaid näiline, arhiivisüsteemi seotus poliitilise võimuga jäi alles ka pärast NSV Liidu lagunemist.

Ühiskonna hoiakud, ajaloo-uurimine ja juurdepääsupiirangud dokumentidele minevikuperspektiivis.

Infoajastul on tekkinud uued probleemid arhiivinduse ja juurdepääsupiirangute maastikul. Kahtlemata on demokraatia arenguks vajalik avatud juurdepääs teabele, kuid kaasaegsed otsivahendid on seadnud ka kõrgemad nõudmised eraelu puutumatusele.
Et infoühiskonda arendada, on vaja mitmekülgset teavet selle toimimise kohta nii ajas kui ruumis. Kuid infoühiskonna kodanike võõrandamatuks õiguseks on ka privaatsus, mida on samuti peetud toimiva demokraatia eeltingimuseks.2
Autorid näevad probleemi selles, et seni on juurdepääsupiirangute temaatikat vähe käsitletud ning tavaliselt võrdleva analüüsita. Samuti ei ole käsitletud juurdepääsupiiranguid koos arhiivinduse kui tervikuga , ühiskonna hoiakute arengu ning ajalooteaduse arenguga.
Arhiividest tänapäevatähenduses võib kõneleda alates 15. sajandist, kui kirjalik asjaajamine asutustes kujunes kindlamaks ja laialdasemaks. Antiikmaailmas käsitleti raamatukogusid ja arhiive identiteedi osana ning need tekkisid valdavalt mõne asutuse tegevusest ja asjaajamisest. Seetõttu ka soovisid vallutajad hävitada alistatud ühiskonna identiteeti. Alles alates 16. sajandist pühendusid paljud õpetlased üle Euroopa süsteemsele ja rahvusliku ja religioosse ajaloo allikate kogumisele.
Moodne ajastu arhiivide ajaloos algas Prantsuse revolutsiooni 1794 aasta arhiiviseadusega ning arhiivid muutusid „ajaloo arsenaliks“.
Ajapikku kujunes välja ka arhivaari identiteet. Enne Teist maailmasõda pidasid arhivaarid ennast siiski ajaloolasteks-arhivaarideks ning seejuures oli ajaloolase külg väga tugev.3
18.-19. sajandil täiustus arhiivides ajaloo- uurimises kasutatav tehnoloogia ning kasvas hüppeliselt loodavate dokumentide maht. See omakorda oli põhjuseks arhiivinduse olulisemate ideede ümberkorralduseks. Autorid on teoses kronoloogilises järjekorras toonud välja ajaloolised sündmused, mis on kujundanud arhiivinduse mõistet ja juurdepääsupiirangute kujunemist Euroopas ja Ameerikas
Alates 1970. aastast oli kiiresti edasi arenenud ka privaatsuse mõiste, mis omakorda tõstatas probleemid ja diskussiooni juurdepääsupiirangutest. Arenevas infoühiskonnas laiade elektrooniliste vahendite kasutuselevõtuga tekkinud eetilis- moraalsed dilemmad.
Nagu N. Prasad omal ajal postuleerinud on, ei pea arhivaar olema vältimatult truu mitte niivõrd olemasolevale võimule ja tänastele teadlastele. Ta peab olema truu arhivaalidele ja dokumentatsioonile, mõeldes just tulevastele põlvkondadele.4

Juurdepääsupiirangud arhivaalidele tänapäeva Euroopas.

1990. aastate algus tõi vaba juurdepääsu arhiividesse jõudnud dokumentidele, mille peamiseks põhjuseks oli soov pikalt luku taga hoitud arhivaalide avamine ning paraku ei tehtud ka vahet, kas seeläbi riivati kellegi õigusi või huve. Sellest tulenevalt tuli hakata seadusi muutma ning Euroopa Liidu laienedes vajati arhiividele juurdepääsu reguleerivaid õigusakte kui ka standardeid. Teoses toovad autorid välja antud teemat käsitlevaid perioodilisi väljaandeid ja artikleid ning võrdlevad erinevate riikide juurdepääsupiiranguid ja neid reguleerivaid õigusakte.
Kõrvutades Euroopas läbi viidud koostööprojekte piirangute toimimise ja rakendusala väljaselgitamise või täpsustamise eesmärgil, selgusid mitmed nüansid, mida üksnes seaduspõhine analüüs ei suudaks pakkuda. Võib nentida, et kuigi nii arhiiviseaduste ja eriseadustega kaetud piirangud kui ka piirangute kestvusajad lähtuvad sarnaselt aluselt , saab piiranguid mitmeti tõlgendada. Ühtlasi varieerub juurdepääs dokumentidele, sest mõnedki olulised mõisted, näiteks „ isikuandmed “ ja „privaatsus“ on seni piisava põhjalikkusega defineerimata.5

Juurdepääsupiirangud arhivaalidele Eesti NSVs.

Autorid käsitlevad totalitaarse riigi ja demokraatliku riigi arhiivinduse erinevusi, püüdes vältida mälestuskatkeid ja kaemuslikke hinnanguid ning toetuda õigusaktidele, kehtivatele määrustele ja eeskirjadele. Tuuakse välja nõukogude arhiivinduse tähtsaimad jooned:

Täitevvõimu absoluutne kontroll (üle)tsentraliseeritud arhiivinduse üle.

Ideoloogiasse lämbunud arhiiviteooria.

Arhiivi ja arhivaaride funktsionaalne rollivahetus 1940. Ja 1950. Aastal.

Salastatud arhivaalide suur osatähtsus ja üldine juurdepääsu piiramine arhiiviainesele.
Arhivaalide kasutamiskorda nõukogude perioodil ei saa selgitada pelgalt juurdepääsu ja selle piiramise analüüsiga tänases tähenduses. Põhimõtteline vahe tuleneb asjaolust, et nõukogude süsteem nägi ette arhivaalide kasutamise piiramist kahel erineval tehnilisel moel. Nimelt liigitusid dokumendid salajasteks ja piiratud kasutatavusega materjalideks. 6
Nõukogude perioodil olid juurdepääsutingimused arhivaalidele aastakümneti erinevad ning sõltusid keskvõimu muutumisest. Kõige raskem oli jõuda ühiskonna enda alusdokumentideni, samuti jõuavad autorid järeldusele, et Eesti NSV arhiividesse oli lihtsam pääseda kui nõukogude arhiividesse üldiselt ning, et Tartus oli tegemist liberaalsema suhtumisega arhiivikasutajatesse kui Tallinnas, kuhu oli koondati enamus erifonde.

Juurdepääsupiirangutest NSV Liidus ja Venemaal.

1917. aasta oktoobripöörde järel oli uues võimu üheks eesmärgiks senise arhiivisüsteemi ülevõtmine ning nõukogulik arhiivindus hakkas lähtuma 1918. aastal vastuvõetud arhiivisüsteemi reorganiseerimise dekreedist. Nõukogude arhiivisüsteemi jäi iseloomustama juurdepääsmatus suurele osale arhiiviainesele ning see jäi püsima ka pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aasta.
Teoses antakse ülevaade juurdepääsust NSV Liidu ja nüüdisaegse Venemaa arhiivindusest, tuginedes Venemaal viimastel aastatel ilmunud uuemale kirjandusele ning jõutakse üldistavale järeldusele.
Kuigi jätkunud on arhiiviallikate publitseerimine ja arhiivide teatmestu täiustamine, on Venemaa arhiivsüsteemi areng kulgenud pigem juurdepääsupiirangute taaskehtestamise, mitte avatuse suunas („arhiivinduslik kontrrevolutsioon“).7

Kokkuvõte.

Raamatut „Juurdepääsupiirangud arhivaalidele Euroopas ja Venemaal“ võib käsitleda kui valdkonna käsiraamatut. Autorid on toonud ülevaate ja võrdlused juurdepääsupiirangute ajaloolisest arengust ja mõjuteguritest ning võrrelnud andmeid erinevate Euroopa riikide vahel. Arhiivindusega tegelevatele ja huvitatud inimestele on välja toodud märkimisväärne kogus lisamaterjali, kust ammutada fakte ja teadmisi. Autorid püüavad lugejat panna mõtlema tulevikuprobleemidele ning arhiivinduses tekkivatele küsimustele ja lahenduste otsimisele.
1 „Juurdepääsupiirangud arhivaalidele Euroopas ja Venemaal“. „Sissejuhatus“, 2005, lk 6
2 „Juurdepääsupiirangud arhivaalidele Euroopas ja Venemaal“. „Ühiskonna hoiakud, ajaloo-uurimine ja juurdepääsupiirangud dokumentidele minevikuperspektiivis“, 2005, lk 11
3 „Juurdepääsupiirangud arhivaalidele Euroopas ja Venemaal“. „Ühiskonna hoiakud, ajaloo-uurimine ja juurdepääsupiirangud dokumentidele minevikuperspektiivis“, 2005, lk 20
4 „Juurdepääsupiirangud arhivaalidele Euroopas ja Venemaal“. „Ühiskonna hoiakud, ajaloo-uurimine ja juurdepääsupiirangud dokumentidele minevikuperspektiivis“, 2005, lk 36
5 „Juurdepääsupiirangud arhivaalidele Euroopas ja Venemaal“. „Juurdepääsupiirangud arhivaalidele tänapäeva Euroopas“, 2005, lk 63
6 „Juurdepääsupiirangud arhivaalidele Euroopas ja Venemaal“. „Juurdepääsupiirangud arhivaalidele Eesti NSVs“, 2005, lk 90
7 „Juurdepääsupiirangud arhivaalidele Euroopas ja Venemaal“, 2005, lk 125