Rahvusarhiiv - Kaartide infosüsteem (0)

TÜ Ühiskonnateaduste Instituut
Gaythel Kukk
Rahvusarhiiv – Kaartide infosüsteem
Referaat
Juhendaja : Anneli Sepp
Tartu 2014
Rahvusarhiiv
Rahvusarhiiv on Eesti arhiivinduse keskus. Rahvusarhiivi põhiülesanne on tagada ühiskonna kirjaliku mälu – dokumentaalse kultuuripärandi – säilimine ja kasutatavus tänastele ja tulevastele põlvkondadele. Teisalt kindlustab arhiiv autentsete dokumentide hoidmise kaudu kodanike põhiõiguste ja -kohustuste kaitse ning demokraatliku riigi läbipaistvuse. Rahvusarhiiv on valitsusasutus   Haridus - ja Teadusministeeriumi haldusalas, kuhu kuuluvad ajalooarhiiv , riigiarhiiv , filmiarhiiv ja neli regionaalset osakonda Haapsalus , Kuressaares, Rakveres ja Valgas (vaata arhiivide põhimääruseid ja asukohti kaardilt ). Rahvusarhiivi süsteemi kuuluvad kõik Eesti avalikud arhiivid , v.a Tallinna Linnaarhiiv ja Narva Linnaarhiiv. Rahvusarhiiv tegeleb digitaalarhiivi kaudu digitaalarhiivinduse küsimustega nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil ning teadus- ja publitseerimisbüroo toel valdkonda hõlmava arendamise ja korraldamisega. Arhiivide majandustegevust ja tugifunktsioone katab haldusbüroo. Kuigi rahvusarhiiv on asutusena noor, ulatub Eesti rahvusliku arhiivisüsteemi rajamine Eesti Vabariigi algusaega. Esmakordselt 3. märtsil 1920. aastal nõu pidanud arhiivikomisjoni algatusel loodi ajalooliselt oluliste asutuste dokumentide hoiukohana praegune ajalooarhiiv Tartus ning tegutsevate asutuste dokumentide haldajana riigiarhiiv Tallinnas. 1935. aasta arhiiviseadus tugevdas arhiivide rolli ühiskonnale väärtuslike dokumentide säilimisel ja kasutamisel . Nõukogude võimu ajal jätkasid arhiivid tööd, suuremates linnades tegutsenud maa-arhiivid nimetati ümber linnaarhiivideks ning arhiivide juhtimine käis Moskvale allunud Arhiivide Peavalitsuse kaudu. 1990. aastatel taastati arhiivide iseseisev majandamine ning 1998. aastal kinnitatud arhiiviseaduse alusel alustas 1999. aasta 1. jaanuarist tegevust rahvusarhiiv (lähemalt arhiivide ja arhiivinduse ajaloost Eestis: ajalooarhiiv, riigiarhiiv, filmiarhiiv). 1. jaanuarist 2012 kehtib arhiividele uus arhiiviseadus.
Rahvusarhiiv kogub ja säilitab Eesti ajalugu, kultuuri, riiklust ja ühiskondlikke olusid dokumenteerivaid arhivaale sõltumata nende loomise ajast, kohast või teabekandja iseloomust. Rahvusarhiivi kogud hõlmavad: 8,8 miljonit arhivaali (vanim 1240. aastast), enam kui 11 miljonit digitaalkujutist veebis (ca 1,5% kogudest, ca 125 000 arhivaali), 9,5 miljonit meetrit filmijäädvustusi (vanimad 1908. aastast), enam kui pool miljonit fotot (vanimad 19. sajandist), ligi 100 000 kaarti (vanim 17. sajandi esimesest poolest), teadaolevalt 2200 pitserit, ca 1500 pärgamentdokumenti.
Kaartide infosüsteem.
Kaartide infosüsteem sisaldab peamiselt Eesti kahes suuremas arhiivis — ajalooarhiivis ja riigiarhiivis — hoiul olevate kaartide kirjeldusi ja digikujutisi. Ajalooarhiivi kaardikogu puhul on tegemist riigi suurima ja hinnalisima ajalooliste kaartide kollektsiooniga — dokumentide koguarvuks on pakutud 80 000–100 000. Kaardikogu on äärmiselt kirev . Üldgeograafiliste, topograafiliste, hüdrograafiliste, melioratsiooni–, teede– jm erikaartide üle on arvuliselt domineerivaks rühmaks piiri– ja maakasutusplaanid. Riigiarhiivi vanimad kaardid pärinevad alles 19. sajandi teisest poolest. Leidub topograafilisi, hüdrograafilisi, haldusjaotuse, teede– jm kaarte ning plaane , palju on maade ja metsade kasutamise ja omandiõigusega seotud plaane. Need piirikaardid moodustavad ka kõige suurema osa kartograafilisest materjalist. Samuti leidub sõjalisi plaane: lahinguoperatsioonide  ja vägede paigutuse skeeme , sõjaväele eraldatud maade plaane.
Kaartide infosüsteemis on hetkel: 118352 kirjeldatud kaarti ; 32675 digiteeritud kaarti.
Otsivormid - kaartide otsimiseks saab kasutada lihtotsingut ja täpsemat otsingut. Mõlema otsivormi kohta on olemas ka põhjalikud abitekstid, mida tasub alustuseks kindlasti läbi lugeda.
Kaardiotsing - enamik kaarte on haldusüksuste kaudu seotud ligikaudsete geograafiliste koordinaatidega, tänu millele saab neid otsida ka kaasaegse kaardi kaudu.
Otsingu tulemused - vaikimisi kuvatakse otsingu tulemused kompaktselt tabeli kujul. Aga tulemusi on võimalik vaadata ka pisipiltidega varustatud nimekirjana.
Kaardi avamine suuremalt - kartograafilise dokumendi detailvaates näidatakse ainult kaardi pisipilti. Avades kaardi suuremalt, saate seda suurendada, liigutada, pöörata.
Otsivõimalused :
Lihtotsing pealkirja järgi - kuna tegemist on ajalooliste kaartidega, siis tasub pealkirja järgi otsimisel kindlasti proovida peale eestikeelsete nimetuste ka nende saksa ja vene vasteid ning erinevaid ortograafilisi variante.
Lihtotsing kohanime järgi - kui kasutada otsingut kohanime järgi, ei ole vaja enam arvestada võõrkeelsete nimetuste ja ortograafiliste variantidega. Aga arvestada tuleb sellega, et selle otsingu tulemused on sõltumatud üksuse tüübist.
Täpsem otsing > Otsi hierarhiast - võimaldab soovitud üksuse leida kõige kiiremini ja mugavamalt. Näiteks Kaarli mõisa otsides kuvatakse kõik hierarhiaüksused eri perioodidest, kus kohanimi esineb. Ilmneb, et sellenimeline mõis on olemas mitmes kihelkonnas. Lisaks on olemas veel ka samanimelised külad, külanõukogud ja vallad erinevatest perioodidest. Otsing hierarhiast võimaldab valida kohe õige üksuse, ilma et peaks hakkama lehitsema suurt hulka kirjeid, kus on läbisegi koos kõigi samanimeliste üksuste kaardid.
Täpsem otsing > Koht kaardil - kui te teate otsitava küla või talu asukohta, aga ei tea mõisa nime, millega see seotud on, võite proovida ka kaardiotsingut. Kaardiotsingut on mõistlik kasutada koos teiste otsinguparameetritega. Näiteks otsides talu kaarti 20. sajandist, tähistage ligikaudne otsinguala, ja otsige kaarte, mille teema on "taluplaan". Silmas tuleb pidada, et selliselt piiratud otsing ei anna ammendavat tulemust.
Täpsem otsing > Koht täpsemalt - otsing võimaldab teha päringuid vabatekstina sisestatud valla-, mõisa- ja linnatasandist täpsemate kohamääratluste hulgast. Vabatekstina on sisestatud peamiselt küla-, talu-, linnaosade ja tänavate nimesid, ent ka jõe- ja järvenimesid ning muud mikrotoponüümikat. Talude ja linnakruntide puhul ka kinnistusnumbreid.
Digiteerimine .
21. sajandil on varasemad arhivaalide kopeerimiseks kasutatud tehnoloogiad (mikrofilmile pildistamine ja fotokoopiate valmistamine) valdavas enamuses asendunud digitaalsega – digitaalsena valmistatakse rahvusarhiivi arhivaalidele nii tagatis - kui kasutuskoopiaid. Erinevatel andmekandjatel arhivaalide digiteerimisega tegelevad filmi-, riigi- ja ajalooarhiivi säilitusosakonnad, kus on kasutusel mitmekülgne professionaalne tehnika. Kopeerimist teostatakse vastavuses arhivaalide digiteerimise sisuliste ja tehniliste põhimõtetega.  Lisaks arhiivides tehtavale igapäevasele digiteerimistööle teostati perioodil 2010-2012 suuremahulisi digiteerimisprojekte Euroopa Liidu struktuurifondide projektide kaudu:

• Kaartide ja plaanide digiteerimine – digiteeriti ja muudeti uuendatud kaardiinfosüsteemis kättesaadavaks 9400 ajalooarhiivis ja 10 600 riigiarhiivis säilitatavat kaarti ja plaani.
  
• Pärgamentide digiteerimine – digiteeriti ajalooarhiivi 1581 pärgamentürikut, lisaks hõlmas projekt Tallinna Linnaarhiivis ja Eesti Ajaloomuuseumis säilitatavaid pärgamente.
  
• Fotonegatiivide ja diapositiivide digiteerimine – kokku 401 700 negatiivi, valdav enamus pärineb filmiarhiivi kogudest, digiteeriti ka 12000 riigiarhiivi fotonegatiivi ja diapositiivi ning 1500 ajalooarhiivi klaasnegatiivi.
  
• Nitroalusel kroonikafilmide digiteerimine – 50 000 meetrit ehk 30 tundi filme filmiarhiivi kogudest.
  
• Videode digiteerimine – 700 tundi videoid filmiarhiivi kogudest.
  
• Eesti Vabariigi loomist ja iseseisvuse taastamist kajastavate paberdokumentide digiteerimine – juurdepääs Eesti omariikluse loomise ja Eesti Vabariigi tegevusega seotud olulisematele arhiivifondidele aastatest 1917-1940
  

Kõik rahvusarhiivi digiteeritud arhivaalid on kasutatavad Saaga keskkonnas ja/või arhiivide uurimissaalides kohapeal.