Eesti Rahvakalender (0)

EESTI RAHVAKALENDER

4a TTG
JAANUAR.
Kolmekuningapäev, 6. jaanuar.
Idakirik seostas kolmekuningapäevaga üht keskset episoodi Uuest Testamendist: nimelt olevat Ristija Johannes ristinud täiskasvanud Jeesuse just sellel kuupäeval.
Tavaliselt viidi jõulu- ja näärikuused just sel päeval toast välja, linnades koguti nad kokku ja viidi metsa. Euroopas oli tavaks sel päeval jõulukuused pidulikult põletada ja viimastel kümnenditel on suuremates Eesti linnadeski nii tehtud. Läbi aegade on kolmekuningapäev olnud oluline lastele – neil oli ju õigus jõuluehted ära korjata ning jõuluõunad ja -maiustused kuuse küljest ära süüa.
Taliharjapäev ehk kanutipäev 14 jaanuar.
Taliharjapäev alustab kalendripühade rida, mida on peetud talveharjaks (paavlipäev, tõnisepäev, küünlapäev) ja mille kohta arvati, et see päev murrab talve selgroo . Taliharjapäeval peab pool loomatoitu alles olema ning sellest päevast liigub aeg kevade suunas. Varases kalendrikirjanduses seostatakse taliharjapäevaga lume sulama hakkamist.
Soomlased ja karjalased on väitnud, et karu pöörab siis teise külje ning hakkab teist käppa imema.
VEEBRUAR.
Küünlapäev, küünlamaarjapäev, ka pudrupäev on 2. veebruaril.
Küünlapäev on esimene suurem naistepüha, siis käisid naised külas ja kõrtsis, mehed tegid kodus naiste töö. Oluline oli küünlapuna ehk naistepuna joomine (seda joodi saartel, Lääne- ja Lõuna-Eestis), mis pidi tagama kena punapõskse väljanägemise. Töökalendris algas küünlapäevast ja kestis jüripäevani kangakudumine. Rangelt oli keelatud ketramine.
Ridamisi oli ilmaendeid, sest küünlapäeva ilma seostati suvise ilmaga, eeskätt aga viljasaagiga. Oli küünlapäev selge, siis oodati head suve. Sajune küünlapäev ennustas vihmast suve. Kui küünlapäeval jää külmast praksunud, siis oli jaagupipäevaks oodata äikest.
Luuvalupäev 9 veebruaril.
Luuvalupäev oli puhkepäev – siis tuli hoiduda töötegemisest, eriti aga luude ja liikmete koormamisest - et need oleksid terved, ega valutaks.
Seetõttu ei soovitatud luuvalupäeval tantsida, joosta ega rasket füüsilist tööd teha.
MÄRTS.
Maarjapäev, ka paastumaarjapäev 25märts
Maarjapäeval ja sellest alates oli rangelt keelatud õhtune tule valgel käsitöö tegemine, et vältida orase kahjustamist. Keelatud olid naiste käsitööd, nõelumine ja kudumine, samuti sõelumine, pea kammimine , põranda pühkimine.
Korjusepäev - 12. märts
On arvatud, et see on vana rahvakogunemise aeg, samuti talihari ehk talve poolitaja, mille tähendus kandus hiljem muudele kalendripäevadele.
APRILL
Jüripäev - 23. aprill
Meie esivanematele oli jüripäev looduse ärkamise püha ja igati sobilik aeg põllutööde alustamiseks, teenistuslepingute sõlmimiseks ja elukoha vahetamiseks.
Ühtlasi peetakse jüripäeva suvetoojaks, looduse ärkamise pühaks.
Uskumusi:
Suplus enne jüripäeva annab hea tervise. Enne jüripäeva ei tohi maha istuda, kuna maa ei ole veel välja lasknud talvist mürgist hingust. Enne jüripäeva püütud ussiga saab nõiduda ja haigusi ravida.
Karjalaskepäev - 1. aprill
Lugunädalate järgi loendades langes karjalaskepäev aprill algusesse , kuid juba 19. sajandi lõpul oli jüripäev sellest tükk maad olulisem. Kuna karjalaskmise juures oli eriti oluline soodsa päeva valimine, siis võidi karja väljalaskmist nihutada halvalt nädalapäevalt paremale. Paiguti on väidetud, et kui see ei olnud reede või esmaspäev, lasti kari korrakski välja, isegi siis, kui polnud sobiv karjatamisilm.
MAI.
Volbripäev-1.mai
Eesti rahvakalendri tähtpäev, kui kõikide nõidade ja tarkade päev. Volbripäeva saabumine tähistas kevade lõplikku võitu talve üle, kus eesti kombestikus oli levinumaks märgiks kaunviljade külv. Kõige halva eemalepeletamiseks kaasnes tuletegemine (maituli), kellade helistamine , lärmitsemine ja muud rituaalid . Lõkked tehti ainult maapinnale (näiteks: jaanituli tehti posti otsa).
Kevadine nigulapäev 9. mail.
Setude, idavõrumaalaste (peamiselt õigeusu alade) püha. Praeguseks sisuliselt unustusse vajunud püha, millele nime andnud pühaku olulisuse märgiks on enam kui 300 Eesti kohanime. Pikemat aega säilis ristikäikude tava, samuti küünalde ja toitude kirikusse õnnistada viimine vilja kaitseks. Sel päeval alustati ubade ja herneste külvamist. Keelatud oli hobustega töötamine.
JUUNI.
Jaanipäev - 24. juuni
Jaanipäev on iidne suvepüha, aasta tähtsam püha. Jaanilaupäeval oli maal ja ka linnas veel hiljuti tavaks käia saunas ja tingimata külastada surnuaial omaste haudasid. Õhtul süüdati jaanituli
Jaanipäeva juurde kuulub rida maagilisi, kuid igal juhul romantilisi ettevõtmisi. Näiteks sõnajalaõie otsimine. õnnelik leidja on hoobilt rikas, valdab erilisi oskusi ja salakeeli.Varasemate romantiliste ennustustavade hulka kuulub ka üksinda salaja jaaniõite korjamine . Erinevaid õisi peab olema kokku üheksa. Korjatud kimp pannakse padja alla, öösel nähakse unes kallimat.
Seitsmemagajapäev - 27. juuni
Päev on saanud oma nime ülimalt tuntud kristlikult legendilt. Eesti rahvakalendris sel tähtpäeval viimastel sajanditel tähtsust pole olnud – on teada üksnes analoogial põhinev ilmaenne, et kui sel päeval sajab, siis sajab seitse päeva (nädalat) järjest.
JUULI.
Heinamaarjapäe-2.juuli
Nagu kõik maarjapäevad on seegi püha seotud maarjapuna joomise ja teatavate naistetööde keeldudega. Sealhulgas peeti vahet heinateol. Heinamaarjapäev oli üks piksega seotud pühadest, mistõttu äikese kartusel oli heinatöö keelatud. Üldiselt algas suurem heinategu selle püha järel.Kalapüügikeeld, kuid kalasaagi heaks tuli vette ohverdada.Naistetööd, sh nõelatööd, on keelatud – mõjuvad halvasti lammastele.

Seitsmevennapäev - 10. juuli

Seitsmevennapäev on kirikupüha, millega mälestati märtritena hukatud vendi. Rahvakalendris on aga seitsmevennapäev ja seitsmemagajapäev lootusetult segunenud, eriti kalendrireformi mõjul, kui tähtpäevad sattusid lähestikku. Üldlevinud on ilmaenne, et seitsmevennapäeva vihmasadu kestab seitse nädalat järjest.
AUGUST
Rukkimaarjapäev - 15. august
Õigeusu aladel toimus kirikutes ja kloostrite juures õnnistamine, vee pühitsemine, kirmas tantsuga.
Pärtlipäev - 24. august
Rukkiema või rohuema päev on märkinud olulist püha, mil külv oli rangelt keelatud mitmesuguste hoiatustega vilja riknemise ja hävingu eest. Muu hulgas arvati, et see päev külvab rohu vilja sekka.
SEPTEMBER.
Ussimaarjapäev - 8. September
Väike maarjapäev ehk ussimaarjapäev ehk ussi magamise pave . Üldine on olnud metsaminekukeeld põhjendusega, et mets tahab puhata ja ussid rahulikult urgu minna. Sel päeval kaotavad nõelussid maaga kokku puutudes oma mürgi ja nende salvamine pole enam ohtlik.
Kui enamik koristus - ja külvitöid (rukkikülv, viljakoristus) pidi olema lõpetatud, siis mõnel pool usuti , et kesa sümboolselt kündmine hävitab kahjurid ja rukkiussid.
Ussimaarjapäeva peeti õunte valmimise päevaks.
Üldiselt oli töötegemine ja metsaminek keelatud, kuid lubatud oli minna marjule. Mõnevõrra oli levinud õmblemis- ja ketramiskeeld, et uss ei nõelaks.
Mihklipäev - 29. september
Mihklipäev oli pidude ja kooskäimiste aeg, sest sel päeval lõppes 19. sajandil karjatamishooaeg ja karjaste tööleping – karjane sai kooli minna. Selleks päevaks pidid välistööd olema lõpetatud. Mihklipäeval tapeti lammas, mille juurde öeldi: "Igal oinal oma mihklipäev".
OKTOOBER.
Simunapäev - 28. oktoober
Märgib maa ja vete külmumist: Siim teeb sillad , Nigul lööb naeltega kinni. Vanemates trükistes on simunapäeva nimetatud hingedeaja lõpuks.

Kolletamispäev - 14. oktoober

Kevadise künnipäeva sügisene vaste. Kunagine eestpalvete päev sügistööde lõppedes. Rahvakalender jagas aasta vastavalt olulistele töödele kas neljaks või kaheks võrdseks osaks ja kolletamispäev märkis arvatavasti talve algust looduses. Päeva kohta on märkmeid üksnes varasemates trükistes, kus seda nimetatakse ajaks, mil lehed ja vili on oma värvi muutnud.
NOVEMBER
Mardipäev - 10. November
Mardipäev on tänini elav rahvakalendri tähtpäev. Eeskätt teame seda mardisantide ehk martide ringijooksmise tõttu.Kehtis linatööde keeld (eriti Lõuna-Eestis) - linakasv ei edene; lambaniidu keeld mardipäevast kadripäevani - lambad ei edene.
Keelati veel naiste lina-, villa- ja käsitööd - lambaedu kaob. Mardipäeval tuli santidele käsitööd ette näidata. Ei tohtinud tööd teha ega kolistada.
Kadripäev - 25. november
Kadripäev on eestlastel vana ja rikkaliku kombestikuga tähtpäev, mis tagas karjaõnne. Juba sada aastat on see aga ennekõike kadride ehk kadrisantide jooksmise aeg kui maskeeritakse ja kogutakse andeid. Laulud ja kogu kadrirituaal sarnaneb mardipäeva omaga , samuti õnnistamissõnad ja manamised, mida kadrid pererahvale lausuvad. Siiski on neiski tavades toimunud mitmeid muutusi
DETSEMBER.

Jõulud - 24. detsember

Jõulud on tähtsaimaid rahvakalendri pühi ka tänapäeval, tähistades talvist üleminekut lühenevatelt päevadelt päikese uuele võidule. Jõulude vastandiks on kalendri suvepoolel jaanipäev. Jõulud ja aastavahetus on kõikjal maailmas püha, mida tähistatakse vanadest tavadest lähtudes eriliste ja rohkete toitudega, mängude, laulude ja lõbutsemisega. Täiesti lahutamatult on kahe sajandi jooksul kuulunud jõululaupäeva juurde omaste haudadel käimine ja seal küünalde süütamine. Vahel on hauale viidud ka kuusepuu , mis on aga ilmselt taas pigem isiklikust suhtest lähtuv, mitte üldine tava.
Näärid - 31. detsember
Eestis tähistatakse nääre aastavahetusena alates 16. sajandist.
Naised ei tohtinud uusaastahommikul esimesena teise peresse minna, sest seda peeti õnnetuse endeks. Esimene õnnitleja uuel aastal pidi olema mees. Lauda ei tohtinud ära koristada, sest muidu ei jätku uuel aastal toitu. Liigutati tööriistu tööde edendamiseks ja raputati viljapuid korraliku õunasaagi saamiseks. Hea tava kohaselt käiakse surnuaias lähedaste haudadel küünlaid süütamas ja ennustatakse saatust. Oli ka tava loomadele lauta leiba viia ja neid tervitada saabuva aasta puhul.
Rikkaliku toidulauaga loodetakse endiselt tagada jätk tulevaseks aastaks.
KASUTATUD MATERJAL:
1) http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_rahvakalender
2) http://www.nadka.pri.ee/portaal/index.php?option=co m_
3) http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-mardipaev.php
8