Lämi (soe) Manu (juurde) Ommuk (hommik) Pageme (põgenema) Paluk (pohl) Peni (koer) Nõgel (nõel) Nõgene (nõges) Pelgäme (kartma) Piirak (pirukas) Priiperäst (tasuta) Puha (kõik) Putma (puutuma) Pakspiim (kohupiim) Puulbe (laupäev) Suikma (tukkuma) Sõsar (õde) Taller (taldrik) Väits (nuga) Tõuse, Halliste Elle Eha-Are Kas salgate TEDA või sallite, ent rahva suus liigub legend, kui taassünnib kirik Hallistes vabaks Eestimaa võitleb end Nagu varemeist tõuseb Halliste, virgub varemeist eestlaste usk. Taas tulevad tõelised talisted! Ja langeb me südamest tusk! Jõulurõõmuta ööst päeva ei saa! Jõuluvalgusest maailm on hell! Jõulutervitust Sulle, Eestimaa, lööb Halliste kiriku kell! Maast pilk tõsta, taevast taganend hõim! Selgib Halliste kohal su aim: ei seo seda rahvast maapealne võim, kelle hing on vaba ja vaim! Halliste asustuslugu
Fahrensbachidele. Põhjasõjale eelnenud näljahäda ja sõja ajal järgnenud katk hävitas suure hulga Alistekunna elanikkonnast (Eesti Entsüklopeedia). Nagu Abjatki, on Halliste kirikukihelkonda esmamainitud 1504. aastal. Halliste kihelkonnas elas 1922. aasta rahvaloenduse andmeil 8998 inimest, talundeid (1925. aasta andmeil) oli 1170 (Pärdi, 2007). Koosseis Halliste ja Karksi moodustasid 1587-1877 kakskikkihelkonna, mille pastoraat oli Hallistes. Valdadest said omavalitsuslikud haldusüksused 1866. aasta vallaseadusega ja algas mõisavaldade liitmine. 19. sajandi keskel oli Halliste kihelkonna alal 9 valda: Abja, Kaarli, Kaubi (ka Uue-Pornuse), Vana- Pornuse, Penuja, Uue-Kariste, Vana-Kariste, Vanamõisa ja Veelikse. 20. sajandil toimusid suuremad muutused Halliste kihelkonna valdades. 1901. aastal liideti Vanamõisa vald Abja vallaga. 1920 lahutati Mõisaküla Abja vallast ning sellega kinnitati Mõisaküla alevi asutamine
õlakate. Meherõivastus: särk, püksid, vöötasku, pikk-kuub, kaapkübar, poolsukad. Ehted komplektide juurde: vitssõled, hõbehelmed, klaashelmed, hõbeketid. .(Kaarma; Voolmaa 1981) Rõivastuse üldiseloomustus Nii neiul kui naisel on kotitaoline särk (ame), mille kaelaava kaunistavad äärt kaunistavad poolrattamotiivilised põimpilud. Särk õmmeldi peenemast linasest riidest piha osas ja alaosa tehti jämedamast takusest riidest. Hallistes ja Karksis säilis naiste särk 19. Sajandil lõikelt kõige arhailisemana kogu Baltikumis.(Kaarma; Voolmaa 1981) Halliste neiul on punane villane vaipseelik, mis on äärtest kaunistatud pronksikarva ääristega. Naistel on musta värvi seelikud. Seelikut aitasid üleval hoida ning paigal hoida vöö. Vööd olid valgele linasele põhjale korjatud värviliste villaste kirjadega, mis eriti Karksis ja Hallistes olid hästi kitsad, peentest lõngadest kirjaga.
MULGI RAHVARÕIVAD Mulgi rahvarõivad ( lõunapiirkond)säilitasid 19. sajandil mitmeid väga vanu rõivaelemente nagu puusapõll, linik, sõba (kõrik), mulgi rätt, vaipseelik (sõba, sõuke), pallapool jne. Eriti alalhoidlik rõivamoodide ja kaunistusviiside poolest on olnud Lääne-Mulgimaa Halliste ja Karksi kihelkonnad. Sealne rahvarõivas püsis peaaegu muutumatuna kuni rahvarõivaste kasutuselt ärajäämiseni ja seda eriti Hallistes. Siin kantud poolrattaga või kaukaga hamed (särgid) ja vammused säilitasid veel 19. sajandi keskpaikugi oma arhailise lõike. Vanadel rahvarõivastel esinev taimeaineline mulgi tikand omas teistsugust ilmet oli muistne. Selle tikandi erinevus seisnes ornamendis, selle ainestikus, värvustes ja tikkimistehnikates, teda esines sõbadel, puusapõlledel, põlledel, mulgirättidel ja suurättidel. Seesugusne tikand kandsi keskaegse väljenduslaadi pitserit
talupoja lauale). Samas paigas pidi ka või laual olema ja kui sellest lugu ei peetud, siis olla kogu suve lehma silmad vett jooksnud. Põhilisteks toitudeks olid aga kõikjal liha, sült ja kapsad - viimased ei puudu ka ilmselt üheltki tänapäeva peolaualt. Vanarahvas pajatab, et Toris keedeti pajas sealiha nisujahust valmistatud klimbileemes, ja hirmsasti kardeti õnnetust, kui sült kõvaks ei juhtunud minema ... Mõnel pool olid jõululaual soolaga keedetud oad, Helmes ja Hallistes herned. Ube süües lauldi Pärnu ümbruses: "Upid ümmer, upid suhu ja põmm põhku!" Kõik toidud tehti tavaliselt juba enne jõule valmis. Sangastes keedeti aga teisel jõulupühal nn küdüsesuppi ja just taolises järjekorras: liha ja kartulid pandud patta piimaga keema ning alles siis lisatud vorst. Seevastu Põlvas kutsutud "küdüseks" jämedat, lihaleemes soojendatud jõuluvorsti, mida teisel pühal söödud. Muide, Sangastes arvati, et toidu soojendamine paneb loomad suvel kargama
orelimängu ja noodiõpetusega. Kaheksaaastaselt oli tal Punscheli koraaliraamat läbi. Karl August Hermannilt. Härma siirdus 1883.aastal Peterburi konsevatooriumi, kus ta õppis orelit. Pärast lõpetamist 1890.aastal reisis ta mõnda aega Euroopas, kus esines orelikontserditega - mitmel pool Saksamaal ( ka Londonis). Ta oli esimene interpreet, kes pälvis tunnustust nõnda kaugel kodust. Tartusse naastes jätkas ta Kokõrval ka paljudes maakirikutes ( Tarvastus, Helmes, Paistus, Hallistes, Vändras, Suure-Jaanis jm), kus taolised kontserdid olid veel haruldased. Tema kavades oli palju Bachi, Mendelssohn - Bartholdy jt oreliteoseid. Miina Härma kontserdid tutvustasid maarahvast klassikalise muusikaga. Sagel esines ta koos meie esimese lauljatari Aino Tammega. 1894.aastal asutas Miina Härma Tartus segakoori, mis sai tuntuks ka kaugemal - esineti Riias, Pihkvas ja Peterburis. Kui Härma 1903.aastal tosinaks aastaks Kroonlinna
Vanematel andmetel, mida kinnitavad ka omaaegsete koolilaste eneste mälestused, pandi koolilaste leivakoti 19. sajandi viimasel veerandil ja sajandivahetusel suurem karbitäis kartuli- või kapsaputru (mulgiputru või mulgikapsaid), teistes väiksemates karpides olid räimed, liha ja või ning päts leiba nädalaks. Nagu eelnevalt ka põgusalt nimetatud, kandis mulgi pudru erinevates Eestimaa ja ka Mulgimaa paigus erinevat nime. Näiteks Karulas, Helmes, Hallistes, Laiusel kutsuti mulgi putru lätipudruks, Urvastes, Laiusel mulgipudruks, Karusel oli mulgi pudru nimetus mulgi kämm, Järvamaal ja Harjumaal segadis- ehk segapudru, kohati nimetati mulgi putru ka poolvillane (Harju-Jaani) või kannustiku pudru. Vastseliinas kandis mulgi puder suurmidõga kartohka nime, Urvastes nimetati mulgi putru laiskputr, sandiputr, Harglas sakõ silmiga putr ehk putr ubinõidõga, Helmes ja Jämajal nimetati mulgi putru kärutädi puder, Räpinas aga tummipudõr
Voldid said alguse pisut ülalpool taljet ja neid oli kaks kimpu. Üks kimp koosnes 35 voldist. Pikk kuub Kuub ulatus poole sääreni ja seda oli kombeks kanda rinna eest lahti, st kinnitushaagid algasid alles vöökohast või pisut ülevalt poolt. Pikk kuue peal kanti kaks ringi ümber keha mähitud võrkvööd või pussakat. rüü Meeste rüü kohta on andmeid juba 18. sajandist. Rüü tehti linasest riidest ning eelkõige oli see töörõivas, mida kanti suviste tööde juures. Hallistes ja Pärnu Jaagupis kandsid rüüd ka naised. Pärnu Jaagupis oli see naiste suviseks kirikuriideks, aga Hallistes pigem koduriideks. Loomulikult tehti kirikurüüd peenemast linasest kangast kui kodused rüüd. Tori kihelkonna mehe rüü koosnes 910 osast: hõlma ülemised osad(2), hõlma alumised osad(2),selja keskmine osa(12),selja alumine osa(1),varrukas(2) ja krae(1). Rüül on vöökohal ümberringi õmblus. Rüü alumine osa
kuhiksõlge rinnalõhandiku kinnitiks. Kanti ka mitmesuguseid sõrmuseid. Meeste rõivad Tarvastu mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandi keskpaiku särk, valged villased või linased püksid, must villane pikk-kuub, linane rüü, kasukas, villane vöö või nahkrihm taskuga, sukad, kindad, pastlad ja lambamust kõvast vildist kaapkübar. Tarvastu mehe särk õmmeldi valgest labasest linasest riidest. Kaelaauk ääristati püstkraega, mis oli veidi laiem kui Hallistes ja Karksis. Kraeäärsed kaunistused tagid, pilud, ristikud ja kõverikud tikiti valge linase niidiga. Rinnaesise lõhandik ja ilma värvlita varrukaotsad palistati 3 millimeetri laiuselt sissepoole. Kaelus kinnitati väikese vitssõle või preesiga ja särki kanti pükstes. Suvel kanti valgeid linaseid, talvel valgeid villaseid körtpersega vanamoelisi pükse, mis eest värvliotstest kinnitati kas nööri või nööbiga. Selline kinnitusviis jättis püksi
puuduolev raha võeti võlgu, mis tasuti alles aastate jooksul. Koolimaja asupaigaks valiti maa- ala Vändrast väljuvate Paide ja Viljandi maanteede vahel. See maa kuulus mõisnik von Ditmarile ja tuli mõisnikult rentida (100 aastat Eesti kurtide kooli 1966, 6) 1866. aastal avati pastor Ernst Sokolovski juhtimisel Vändras kurttummade kool, mille ülalpidamiseks ja "kurttummade eest hoolitsemiseks" rajati "Ehvata" seltsid Tartus (1865), Pärnus (1882), Viljandis (1890), Hallistes (1890) jm. (Kotsar, Kotsar 1997, 9). Vändra kurttummade kool alustas õppetööd 9 õpilasega. Koolikursus kestis 7 aastat. Õppeainetest oli esimene usuõpetus. Õpetati veel aritmeetikat, grammatikat, geograafiat, loodusõpetust, joonistamist ja tööõpetust. Kuna usuõpetusel oli koolis tähtis koht, siis lõppes ka koolikursus leeriga (100 aastat Eesti kurtide kooli 1966, 14). Vändra kurttummade kool Vändra kurttummade koolis oli esimesel aastal õpilaste arv 10-15 piires
raamatuid. Põhjasõda, nälg ja katk viisid rahvaõpetuse paariks aastakümneks täielikku madalseisu. Meie vanemate koolide rajajaist teatakse vähe, ainult üksikute nimed saab kanda tänapäeva kroonikaraamatutesse. Forseliuse kasvandikud õpetasid koolmeistritest pastoritena mitmetes kihelkondades. Forseliuse seminari lõpetamisele järgnenud aastatel õpetas Jõelähtmel Martini nimeline noormees, Pillistveres Heinrich Schilling, Sangastes Bengt Adamson, Hallistes koolmeister perekonnanimega Bringer, Suure-Jaanis koolmeister Jürgen, Põltsamaal Tõnu, Haljalas Jaak, Audrus Rein, Tartu-Maarja kihelkonnas Merihärja Hindrek, Ignati Hindrek ja Harju Pärtel, Puhjas Käsu Hans, Ristil Rassi Toomas. Talupojad tundsid koolitöö vastu suurt huvi. FORSELIUSE ALUSTATUT JÄTKASID TEMA MÕTTEKAASLASED Forseliuse surm ja tema aabitsa keelustamine lükkasid parandatud kirjaviisi kasutuselevõtu edasi.
tantsiti. Milline ilm on jaagupipäeval lõunani ehk hommikupoolikul, selline talv on jõuludeni; õhtupoolne ehk pärastlõunane ilm ennustab jõulujärgset ilma. Käole hakkab odraokas kurku minema ja ta lõpetab kukkumise. (http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-jaagupipaev.php) ANNEPÄEV - 26. juuli Päeva nimi on seotud püha Anna, neitsi Maarja emaga, ja tinglikult võime pidada seda päeva lambapühaks. 17. sajandist on teateid annepäevasest lambaohvrist ja pidustustest Karksis, Hallistes ja Rõngus. 17. sajandi tava kohaselt toodi ohvriandidena pühapaika vaha ja vahakujukesi. Veel 19. sajandil laiemalt tuntud püha taandus 20. sajandiks üksnes setudele oluliseks tähtpäevaks. Seal tapeti annepäeval lammas ja viidi ohvriandeid näiteks Meeksi lähedale Annekivile. Lamba pea ja jalad lasti preestril õnnistada, osa andeist jäetigi talle, osa jagati vaestele. Annepäeval panid nimepäevalised kirikusse küünla. Metsast toodi vihtasid, et lambad sigiksid. (http://www
annaabi.ee 
