Tähtpävade aastaring (0)

Keskkool - Kultuur-Kunst - Kunstiajalugu

1 Hindamata

Punktid

Kuressaare Ametikool
Toitlustuse õppesuund
Toitlustusteenindus
Eliisa Annusver, Aigar Veevo
TÄHTPÄEVADE AASTARING
Uurimustöö
Juhendaja :
Õpetaja Maie Kahju
Kuressaare 2009
Sisukord:
Kasutatud kirjandus :
Vikipedia , …
AASTA JAOTUS.

Rahvapäraselt käsitatakse aastat kui ajaringi, mis otsekui algaks ja lõpeks ning algaks ja lõpeks uuesti.
Päikesekalendri aasta jagunemise kaheks võrdseks pooleks määravad suvine ja talvine pööripäev. Nende ajatähiste sisu keskendub eestlaste jaanipäevale (24. juuni) ja jõuluajani (21. detsembrist 6. jaanuarini).
„Tähtraamatus ehk teaduses on kõik neli: suvi, sügis, talv ja kevad ühepikkused, üheväärilised. Rahvasilmis ei ole see mitte nõnda. Rahva arust on kevad ja sügis ainult sillad, üleminekud ühest ajast teise, talvest suvesse ja suvest talve.“
Üks olulisemaid kevadisi tähtpäevi on paastumaarjapäev(25. märts),selle kuupäeva paiku jõuab keskmine õhutemperatuur null kraadi piirile.
Jüripäev (23.aprill) märgib taimekasvu algust .
Taimekasvukalendris poolitavad aastat künnipäev (14. aprill) ja kolletumispäev (14. oktoober) . Künnipäev on nimetatud päevaks, kus tuleb alustada kündi. Kolletusepäeva kohta põhiline ära õeldud päeva nimetuses.
Kõige külmema aja kohta on kasutusel taliharjapäev (14. jaanuar). Põhja- Eestis õeldakse aga tõnisepäev (17. jaanuar) , Lõuna-eestis küünlapäev (2. veebruar).
Kliimakalendri taliharja suvepoolne vastasdaatum on 13. juuli, mis kannab kaksiknimetust: maretapäev ja karusepäev.
Aastat neljaks jaotavate vastasdaatumite paare (14. jaanuar- 13. juuli ning 14. aprill- 14. oktoober) tuleks käsitada kui taimekasvu. Ja kliimakalendri sümbioosi.

ELATUSALAD KALENDRIPÄRIMUSES.

Suvepoolaasta tähtpäevadest on jüripäev kõige „töisem“.
Kõige peomeelsemad on suvistepühad, nende puhul on töömured ja argielu peaaegu tähtsusetud.
Suviseks pööripäevaks pidid kapsad istutatud olema, arvati, et muidu ei pööta (ei kasvata) nad päid.
Jaanipäevaks pidi rukkikesale sõnnik veetud ja sisse küntud olema. Alustati heinategu .
Lõikusaja ning sügissuve algus on jaagupipäev (25. juuli). Annepäeval (26. juulil) viiakse lambapead- ja jalad ning lambavill ohvrikivile, et lambakasvatus oleks edukam .
Tartumaal viisid karjalased oinast kolm korda ümber kivi, siis pidi lumi rutem maha tulema , et karjased suvetööst vabaks saaksid.
Hingedaja dateeringud on erinevad, algavad mihklipäevaga ja lõpevad ennejõuluse ajaga . Kõige sagedasemad ajamäärangud on enne mardipäeva ning mardi - ja kadripäeva vahel. Hingede ajal oodati kadunud omaste hingi kodu külastama ja pandi neile toitu sauna või toapealsele.
Mardi- ja kadripäevakommetes avaldub hingede kostitamise ja viljakuskostitamise tähendus hoopis rõhutatumalt. Maskeeritud mardi- ja kadrisantide peressetulekut saadab tavandilaul, milles marti kujutatakse enam viljaõnne, kadrit karjaõnne toojana. Marte ja kadrisid kostitatakse ning neile antakse andeid ,et põld hästi vilja kannaks ja kari kosuks. Mardipäev on igal aastal 10. novembril tänini elav Eesti rahvakalendri tähtpäev. Kadripäev on 25. november, eesti rahvakalendri tähtpäev, mis on saanud nime Aleksandria pühaku Katariina mälestuspäeva järgi.
Seitsmevennapäeva (10. juuli) kohta on üksainus uskumus ja just nimelt ilmaenne. „ Kui sajab seitsmevennapäeva, sajab veel seitse nädalat, aga kui nii palju päikest paistab, et mees jõuab hobuse selga hüpata, siis jõuab ka heina ära teha.“
Kõige olulisem on kevadine pööripäev, sest siis saabub põllumehele külvi õnnestumiseks kõige vastutusrikkam aeg. Kehtib analoogiapõhimõte: kui pööripäeval on külm ning tuul põhjast, jätkub külma ja põhjatuult kogu veerandaastaks.

Kalapüük.

Tõnisepäevast hakkab lutsupüük, paastumaarjapäevast ilmub haug jõesuhu(algab kudemisränne).
Tänini eriti olulise räimepüügi endeid leidub seose mitme tähtpäevaga (1. Kui küünlapäeval lund sajab peab kevadel hea räimesaak olema. 2. Vastlapäeva ei või võrku kududa kui kujud, siis esiteks, võrk ei võta räimi ja teiseks, võrk kaob ära. 3. Mede rahvas vaatanu ikki kevadi, kui pööribe tuul olnu, lõuna või lääne kanti , siis saava siit merest räimed kätte, aga kui maa või põhja kanti tuul, sis räim käiva Tahkuranna käära. Jne...)

Lumesadu madisepäeval ennustas marjarohket suve.
Murakate küpsekssaamist arvestati heinamaarjapäevast(2. juuli). Sügisene marjakorjamise aeg algas ussimaarjapäevast (8. september): pärast usside urguminemise päeva polnud vaja neid enam karta .
Seeni arvati külvatavat pärtlipäevast (24. august).

Jahiõnn.

Öeldi ,et küünlakuus teeb jänes ühe ööga rohkem jälgi kui varsaga hobune terve suvega.
Karu kohta öeldi, et mardipäeval läheb ta talvepesasse, küünlapäeval keerab külge ja paastumaarjapäeval tuleb pesast välja.

Metsatöö.

Kütte- ja tarbepuude raiumiseks peeti sobivaks aega novembrist veebruarini (jõuluaeg väljaarvatud).
Jüripäeval ei tohtinud puid istutada, karjavitsa murda ega elavat puud vesta, ristipäeval oksa ega lille murda.
Põllumaa raadamiseks ja heinamaalt võsa raiumiseks oli sobiv sügissuve kõige kuumem aeg karusepäeva paiku.
Saunvihtade valmistamiseks olid eelisajad, eriti arvestati kuu faasi, et vihad oleksid pehmemad ja ihu ei hakkaks pärast saunas käiku sügelema.

Käsitöö.

Koduse käsitöö tegemine kuulus majanduskalendri talvepoole. Sügisene piiritähis oli mihklipäev.
Puhkepäevad olid neljapäev , kirikuõpetaja mõjul ka pühapäev. Range koduse töö keeld neljapäeviti hingedeajal.
Vokid pandi jõuluajaks ja ka muudeks tähtpäevadeks koguni peitu .
Ketrustööde lõpetamise tähtpäevaks oli küünlapäev (2. veebruar).
Paasumaajrapäevaks pidid olema kangad kootud ja hangel pleekimas.

KIRIKUPÜHAD RAHVAKALENDRIS.

Kirilike tähtpäevade arv, mille tundmise või tähistamise kohta Eestis teateid on, ulatub sajani.
Setude tähtpäevad on oudakei (märtrina surnud Püha Jevdokia mälestuspäev, 1.märts), alaksei (vaga Aleksiose mälestuspäev, 17. märts), nahtsipäev (märter Anastasia mälestuspäev, 29. oktoober), sügisene jüripäev (Kiievi Georgi kiriku sissepühitsemise päev, 26. november) jpt.
Kevadine nigulapäev (9. mai)on õigeusu alal oluline kevadkülvipäev.
Heinamaarjapäev (2. juuli) oli heinateo orientatiir ja rukki- ehk külvimaarjapäev (15. august) rukkikülvitähtpäev.
Hoolimatta kiriku suunavast mõjust pole osa kirikukalendri tähtpäevi rahva seas vastuvõttu leidnud ega iseseisvat tähendust omandanud . Kõrvale on jäetud need , milleks puudus sisemine vajadus.

KULTUURIKONTAKTID.

Saartel ja Loode-Eestis on tuntud paavlipäev (25. jaanuar), talve poolitaja .
Populaarse madisepäeva vahetus läheduses paiknev talvine peetripäev (22. veebruar) pole saanud tuntumaks mujal kui Hiiumaal, veidi ka Läänemaal.
Ilmselt meremeeste kaudu on Eesti rannikualadele jõudnud teavet laasupäevas ehk klaasmusepäevast. Sel päeval kehtis meresõidukikeeld, et vee peal olijatega ei juhtuks halba.
Jõulutraditsioon, mis juba muinasajast on andund ilme Eesti lääneosa jõulutähistustele ja levinud sealt osalt üle maa. Sellesse traditsiooni kuulub rohke õllejoomine, seakujulise jõululeiva küpsetamine, jõuluõlgede tuppa toomine, ülesriputatava jõulukrooni valmistamine ja tuleva aasta viljasaagi ennustamiseks peotäie õlgede lakke viskamine.

TÄHTPÄEVATOIDUD.

Liha- ja teratoidud on kalendritavandis keskel kohal, need olid ka põlluharija ning karjakasvataja ohvritoidud.
Lõikuseaja ning selle lõpu tähistamise päevadel oli jaagupipäevast mihklipäevani ohvriloomaks lammas või kits (sokk).
Talvepühade tavandile oli tunnuslik sealiha , täpsemalt sea mingi kehaosa söömine.
Õlu on kalendritavandis säilinud oma kohal Saaremaal ja selle lähipiirkonnas, sedagi üksnes jõulude ning jaanipäeva ajal.
20. sajandi algupoole vahetus jõululeiva küpsetamine välja piparkookide, präänikute ja jõulusaia valmistamise vastu.

KALENDRITAVANDI MUUTUMINE.

Meelelahutuslikul, ajaviitelisel tavandil on eeldusi kauemini traditsioonis püsida. Sellesse rühma kuuluvad noorte kooskäimised, simmanid, maskeeritute „sandistamised“ ja kiigelkäimised.
Jõuluõlgede komme vahetus jõulupuukombega.
Rahvusvahelise sümboolikaga postkaartidelt saime tuttavaks pühadejänesega ja päkapikkudega, samuti jõuluvanaga.
Lihavõttepühade meelisteemad olid värvilised munad, pajuurvad, tibud ja põlvpükstes pühadejänes munakorviga, suvistepühade puhul kujutati kevadlilli, kaseoksi ja lembemotiive. Aprillikaartidel naerdi taunitavaid omadusi: riiakust, räpakust, lobisemishimu, liiderlikkust, rikkuseiha, liigsöömist, keigarlikkust jms. Kõige rikkalikum oli jõulukaartide temaatika : Inglid , küünlasära, kellukesed, laternatega päkapikud, lumi jne..

RAHVAKALENDER NÜÜDISAJAL.

Sotsialismiideed kuulutavad oktoobri pühad varjutasid rahvakalendri mardiskäimisi, emadepäeva asemel (märtsikuu teisel pühapäeval) tuli pühitseda naistepäeva (8.märts), maitule tegemise kombe võõrutas 1. mai riiklik politiseeritud tähistamine töörahva solidaarsuse pühana.
Usuvaenuliku vöörvõimu all oli kirikupühade tähistamine keelatud.
Lubatavaks osutusid vastlapäeva-, jaanipäeva- ja uusaastakombestik.
Munadevärvimise komme püsis perekesksena, nelipühade puhul säilis kaseokste kojutoomine maaperedes.
Sõna „jõulud“ oli keelatud. Küünalde, nääriehete ja uusaastakaartide müük algas kaupluses pärast jõulupühi, niisamuti väljakukuuskede väljapanek.
Täht kuuseladvas pidi olema viisnurk ja sümboliseerima Kremli tähte.
Enne jõulupühade möödumist oli keelatud asutustes ja koolides nääripidusid korraldada.
Koduseinte varjus peeti jõulupühi edasi.
Kirikliku lõikustänupühapäevale paigutati 1960. aastal üleliiduline põllumajandustöötajate päev, siis oli rikkalik toidulaud see, mis jätkas lõikuspühade pidamise kommet.
Uue aasta vastuvõtul said hoogu püssipaugutamine ja rakettide laskmine .
Komme süüdata hingedepäeval(2. novembril) mälestusküünal aknal või kalmistul sai õhutust muinsuskaitseseltsilt ja jäi püsima, ehkki mitte üldrahvalikuna.
Töörahva solidaarsuse tähistatavast 1. maist sai taas volbripäev ja üliõpilaste kombestikuga kevadpüha.
Suurenenud on päkapikkude roll kingituste poetajana selleks väljapandud sussi või muu jalanõu sisse.
20. sajandi lõpul tähistatud ning 21. sajandilgi jätkuvalt aktuaalsete pühade hulka kuuluvad ning on uusi kombestikuelemente omandanud vastlapäev, lihavõtted, 1. aprill, volbripäev, jaanipäev, hingedepäev, mardi-ja kardipäev, advendiaeg, jõulupühad ja uusaaasta.

OLULISEMAD TÄHTPÄEVAD.
JAANUAR.

Uusaasta, nääripäev
6. Kolmekuningapäev
17. Tõnisepäev
VEEBRUAR
2. Küünlapäev
24. Madisepäev
MÄRTS.
25. Paastumaarjapäev
APRILL
23. Jüripäev
MAI
1.Volbripäev
JUUNI
24. Jaanipäev
JUULI

Heinamaarjapäev
25. Jaagupipäev
AUGUST
15. Rukkimaarjapäev
24. Pärtlipäev
SEPTEMBER
29. Mihklipäev
NOVEMBER
10. Mardipäev
25. Kadripäev
DETSEMBER
21. Toomapäev
24. Jõululaupäev
25.-27. jõulupühad
31. vana-aasta
9

.DOC Laadi alla originaalfail 10 lk · .doc · 9 allalaadimist

Vasakule

Paremale

Tähtpävade aastaring #1

Tähtpävade aastaring #2

Tähtpävade aastaring #3

Tähtpävade aastaring #4

Tähtpävade aastaring #5

Tähtpävade aastaring #6

Tähtpävade aastaring #7

Tähtpävade aastaring #8

Tähtpävade aastaring #9

Tähtpävade aastaring #10

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 10 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-12-09 Kuupäev, millal dokument üles laeti

9 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Eliisa Annusver Õppematerjali autor

Kontrollitud

PDF

TXT

õpiku ja vikipeedia abil välja loetud tähtsamad punktid

kalapüük korilus kirkikupühad toidud olulisemad tähtpäevad

Sarnased õppematerjalid

Eesti rahvakalender

Eesti rahvakalender

Eesti rahvakalender · Eesti rahvakalender eestlaste pärimuslik ajaarvestuse ja tähtpäevade süsteem. Aja jooksul muutunud ja erinevatest allikatest mõjutusi saanud (ristiusust, slaavi kultuurist). · Muistsest kalendrist on üsna vähe teada, sest kalendri teateid hakati kirja panema alles 19. sajandist. · Rahvakalendri kohta on vanemaid kirjapanekuid kroonikates ja reisikirjades. Väga paljud seisukohad on oletuslikud. Eesti rahvakalendri vanimaks kihistuseks on aastaaegade ja loodusnähtuste rütmilisus. · Uuema kihistusena kirikukalendri pühad. Paljud neist andrid muistsetele tähtpäevadele uue nime, aga on säilinud rahvapärimusest ristiusu eelne kombestik. RAHVAKALENDRI VANIM KIHISTUS on oletatud, et põhines peamiselt kuukalendril. Aega arvestati kuu loomisest kuni järgmise kuu loomiseni. · Pühitseti suurte tööde algust ja lõppu ja suuremaid looduse üleminekuid. · Aasta jagunes: suvi

Kultuurid ja tavad

Eesti Rahvakalender

Eesti Rahvakalender

EESTI RAHVAKALENDER 4a TTG JAANUAR. Kolmekuningapäev, 6. jaanuar. Idakirik seostas kolmekuningapäevaga üht keskset episoodi Uuest Testamendist: nimelt olevat Ristija Johannes ristinud täiskasvanud Jeesuse just sellel kuupäeval. Tavaliselt viidi jõulu- ja näärikuused just sel päeval toast välja, linnades koguti nad kokku ja viidi metsa. Euroopas oli tavaks sel päeval jõulukuused pidulikult põletada ja viimastel kümnenditel on suuremates Eesti linnadeski nii tehtud. Läbi aegade on kolmekuningapäev olnud oluline lastele neil oli ju õigus jõuluehted ära korjata ning jõuluõunad ja -maiustused kuuse küljest ära süüa. Taliharjapäev ehk kanutipäev 14 jaanuar. Taliharjapäev alustab kalendripühade rida, mida on peetud talveharjaks (paavlipäev, tõnisepäev, küünlapäev) ja mille kohta arvati, et see päev murrab talve selgroo. Taliharjapäeval peab pool loomatoitu alles olema ning sellest päevast liigub aeg kevade suunas. Varases kale

Rahva kalendri kuupäevade nimetusi ja nende tähtpäevi- uurimustöö-

Rahva kalendri kuupäevade nimetusi ja nende tähtpäevi ( uurimustöö )

1. Jaanuar – nääri-, hundi-, helme-, süda-, uue aasta-, vastse ajastaja-, algu ja talviste kuuks Jaanuaris oli meeste peamiseks tegeevuseks metsa – ja veotööd NÄÄRID – 1. jaanuar. Näärid on aastavahetuse aeg Eestis, mida tähistatakse vähemalt keskajast. Nääride tähistamine ja kombestik viitab selgelt Skandinaavia algupärandile. Nimi tuleb arvatavasti rootsi sõnast Nyår. Nõukogude okupatsiooni ajal, mil jõule nende kristliku tähenduse tõttu ei peetud, võttis jõulu kombestiku suuresti üle näärikombestik (jõuluvana asemel näärivana jms). Eesti rahvakultuuris on näärikombestikku kõige rohkem järgitud nääriõhtul (ka: vana-aastaõhtu) ja nääriõhtu tavad, uskumused ja toidud on lähedased jõuluõhtu omadega (http://et.wikipedia.org/wiki/N%C3%A4%C3%A4rid) KOLMEKUNIGAPÄEV – 6. jaanuar. Kolmekuningapäeva kutsutakse ka kolmandateks jõuludeks või jõulude sabaks. Kolmekuningapäeval tõmbas eesti talupoeg jõulupühadele joone alla, veel pidu

Stiilid romaani-gooti jne- rahvakalender

Stiilid(romaani, gooti jne), rahvakalender

KULTUURILUGU ROMAANI STIIL (11.-12.saj.) · Tunnusmärk: ümarkaar · Näiteks: Valjala kiriku portaal GOOTI STIIL (12.-15.saj.) · Tunnusmärk: teravkaar · Näiteks: Muhu Pöide Karja kirikud 13.saj.ehitatud Kaarma Kihelkonna Oleviste kirik Niguliste kirik Raekoda u 1400 · Peale kirikute ehitati ka kindluseid ja linnuseid (nt. Saksa Ordu, Narva, Rakvere, Kuressaare, Viljandi ordulinnused) · Tallinna on üks paremini kindlustatud linnu põhjamaades · Tln-s on üle 30 torni Rae Apteek- 15. Saj. RENESSANSS (Eur. 14.-15.saj; Eestis 16.saj.) · Tunnusmärk: *voluudid katuse nurkades * horisontaaljaotus · Näiteks: Mustpeade Maja BAROKK (Eur. 17.saj; Eestis 18.saj.) · Tunnusmärk: *Rikkalik, ülekuhjatud- roosa *Pargid losside ümber *Ülirikkalikud kaunistused · Näiteks: Kadrioru Loss

Rahvatarkused

Rahvatarkused

1.Kuude rahvapärased nimetused. Jaanuar- näärikuu, talvistekuu või südakuu Veebruar- küünlakuu, vastlakuu või pudrukuu Märts- paastukuu või linnukuu Aprill- puhkekuu, lihavõttekuu või jürikuu Mai- lehekuu, laulukuu või külvikuu Juuni- piimakuu, pärnakuu või jaanikuu Juuli- heinakuu, jaagupikuu või niidukuu August- viljakuu, pärtlikuu või rukkikuu September- sügiskuu, mihklikuu, kaalukuu või jahikuu Oktoober- viinakuu, kosjakuu või sügiskuu November- mardikuu, lumekuu või kadrikuu Detsember-jõulukuu, talvistepühakuu või talvekuu 2. Lause tähendused. Mihkel vihkab suve ja meelitab talve (Põlva) Suvi sai läbi ning peab hakkama valmistuma talveks. (Mihkli päev 29.september) Mida külmem talv, seda magusam mahl. (Kolga-Jaani) Ongi sõnaotseses mõttes nii. Vähese külmaga talve järel on kevadine kasemahl vesine ja vähe magus. (Mida külmem talv, seda magusam mahl ja mida külmem kevad, seda kauemaks mahla jätkub.) Kui kevadel viivitad pä

Rahvuskalendri tähtpäevade toidud

Rahvuskalendri tähtpäevade toidud

Ave Kiiber Rahvakalendri tähtpäevadetoidud, mida söödi? Tõnisepäev- (17. jaanuar) tõnisepäev on vanarahval olnud talve keskpaiga näitaja. Tõnisepäevast arvati pool talve möödas olevat ja eks see tuletas meelde ka toiduvarude kulutamist, manitses ühtlasi kokkuhoiule. Pool inimese- ja pool loomatoitu pidi veel alles olema. Tõnisepäeval söödi: Erinevaid seakõrvu (hapukapsastega, küüslaauguga, herneste või põldubadega); lisaks söödi sel päeval nisutanguputru ning kõrvitsat soolasilkudega. Tänapäeval, aga ei tähtsusta väga palju enam Tõnisepäeva, süüakse tavalisi igapäevatoite- ei pruugi selline päev isegi meeles olla. Küünlapäev- (12. veebruar) küünlapäevaga tähistati looduses toimunud muutust- külma selgroo murdumist. Seepärast küpsetati sea selgroogu või keedeti seakülge kapsaste ja tangudega. Küpsetati saia. Küünlapäev oli naiste

Rahvakalendri tähtpäevad

Rahvakalendri tähtpäevad

RAHVAKALENDRI TÄHTPÄEVAD MIHKLIPÄEV, 29. SEPTEMBER Suvehooaja lõpp ning talviste tegevuste algus. Töölepingute lõppemise aeg, mistõttu peeti pidusid. ,,Igal oinal oma ,,mihklipäev"- kombeks oli tappa lammas või oinas, et mihklipäeva tähistada maitsva praega. Veel pruuliti õlut, küpsetati uudseleiba, mõnel pool tehti karjamaale lõket. Väga vana tähtpäev, millest ristiusust võeti üle vaid peaingel Miikaeli nimi (Mihkel). HINGEDEPÄEV, 2. NOVEMBER Päris talv pole veel alanud, ollakse parema meelega kodus. Valmistutakse pikaks talveks. Muinasjuttude, muistendite jutustamise aeg. Rohkem kui muidu peeti meeles lahkunud esivanemaid, usuti, et hing tuleb koju vaatama, kuidas nende töid jätkatakse. Hinged ei tähendanud midagi halba või hirmuäratavat, aga et mitte neid pahandada, tuli hinged väärikalt vastu võtta. Õhtul köeti sauna ja köeti laud. Oldi tavalisest vaiksemad ja tõsisemad. Tänapäeval süüdatakse küünal ja käiakse surnuaias. M

Tähtpäevad Eestis ja USA-s

Tähtpäevad Eestis ja USA-s

Meil on ka mitmed uued tähtpäevad, mis on seotud meie riigile oluliste sündmustega, mil me heiskame riigi lipu ja tunneme uhkust ja rõõmu oma kodumaa üle. 18 KASUTATUD KIRJANDUS 1. Õie Haavik. Eesti Rahvakombeid läbi aastaringi. Tallinn, 1996. 122 lk 2.Matthias Johann Eisen. Meie jõulud. Tallinn, 1994. 118 lk 3.Jennifer Cole. Tähtpäevade aastaring. 2007, 160 lk. 4. Koostaja Anneli Sihvart. Targu Talita Raamatukogu. Tähtpäevi läbi aastasadade. Tallinn, 2000, 104 lk 19

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 10 lk

Info

K & V
Mäng
Eraõpetajad
Meist
Kuidas saada punkte?
KKK
Reklaam
Uudistevoog
Sitemap

Kontakt

Saada kiri
kiri

annaabi.ee
Telefon: +372-569-80010
Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
Kasutustingimused
Privaatsustingimused

Sõnastikud

Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto

Püsiühendus(es)

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun