Kiililised, ritsiklased ja kirbulised. (0)

Muud Putukad
Kiililised
Odonaadid(odonata) ehk kiililised on putukate klassi kuuluv selts. Keha ja tiibade mõõtmeid arvestades on kiililised suurimad putukad Eestis. Maailmas on avastatud mitu tuhat liiki kiile , kuid neist on Eestis registreeritud ainult 57. Kiililiste selt jaotub kahte alamseltsi: taolistiivalised ja eristiivalised. Taolistiivalistel on ees- ja tagatiivad ühelaiused, sinna kuuluvad väikesed kiililised: liidriklased, kõrsiklased ja veidi suuremad vesineitsiklased. Eristiivalistel on tagatiivad esitiibadest laiemad, eriti tiibade alused. Sinna kuuluvad suurimad kiilid : tondihobulased, hiigelkiillased ja vesikiillased. Kiililiste keha koosneb peast , rindmikust ja tagakehast. Kiililiste pea kummalgi küljel paikneb suur liitsilm , liitsilmade vahelist ala nimetatakse kirmikuks. Seal paiknevad kolm väiksemat lihtsilma. Pea esiküljele laubast ülevalpool on 3-7 lülilised harjasjad tundlad . Rindmikule kinnitub kaks paari tiibu, mis on kilejad ja tiheda soonestusega. Tiibade tipus paikneb tumedam laik. See on tiivatäpp ehk stigma , see takistab tiiba lennul vibreerimast. Kiilid on erakordselt head lendajad, sest nad liigutavad tiivapaare eri aegadel . Tiibu kiilid seljale kokku voltida ei saa ja sellepärast hoiavad nad tiibu puhkeolekus laiali või ülestõstetult. Kiililiste jalad on pikad ja peenikesed. Need koosnevad puusast, pöörlast, reiest, säärest ja lülilisest küünistega varustatud käpast. Kiililised on röövtoidulised. Nende ogadega varustatud jalad moodustavad omapärase püüniskorvi, mis on kohastumus putukate püüdmiseks lennult. Kiililiste saagi suurus sõltub suuresti kiili enese mõõtmetest. Väiksemamõõdulisi selgrootuid on nad võimelised otse õhus alla neelama, suurtemate objektidega lendavad nad aga puhkekohta, kus nad oma tugevate lõugade abil saagi järk-järgult tükeldavad. Tagakeha on kiililistel pikk ja suhteliselt kitsas ning koosneb kümnest lülist. Tagakeha tipus paiknevad kiililistel nn. sabalisandid. Isastel on neid kaks paari ülemised ja alumised ning emastel esinevad ainult ülemised jätked. Neid jätkeid kasutatakse paaritumisel.
Ritsiklased
Ritsiklased ehk tettigoniidae on sihktiivaliste seltsi kuuluv sugukond . Ritsikaliste alamseltsi kuulub veel peale ritsiklaste ka kiklaste sugukond. Ritsikalised erinevad kiklastest käppade ehituse poolest. Kiklaste käpad koosnevad kolmest lülist ja ritsiklaste käpad neljast lülist. Nii emastel kui ka isastel ritsiklastel on eessäärtes kuulmisorganid, kuid siristamisõime on tavaliselt ainult isastel. Ritsiklastel on enamasti väga hästi arenenud tiivad. Tiivutuid vorme on väga vähe. Ritsiklaste sugukonnas on nii taim-, sega-, kui ka röövtoidulisi.
Kirbulised
Kirbulised ehk siphonaptera on selts parasiitseid putukaid. Neid on maailmas kuskil 2400 liiki. Kirbuliste pikkuseks on 1,5 kuni 4,5 millimeetrit. Kirpude tagakeha, rindmik ja pea on omavahel tugevasti kokku kasvanud. Pea on kirbulistel väike. Sellel on vähe arenenud silmad ja lühikesed tundlad. Suised on kirbulistel pistmistüüpi ja suunaga alla. Valmikute toiduks on peremeeste veri. Tänu sellele, et kirbud võivad minna ühelt loomaliigilt teisele võivad nad olla väga ohtlikud haiguste edasikandjatena. Kõige tuntum haigus on katk.
Putukate tähtsus
Putukad on tähtis osa aineringist:

• Toiduks suurtematele loomadele
  
• Paljud putukad on kõdu- ja raipetoidulised.
  
• Osad putukad söövad parasiite.
  

Putukat on tähtsad tolmendajad.
Inimene saab otsest majandusliku kasu mõnest putukaliigist.
Putukad on kahjulikud, sest nad levitavad haigusi ning on taime- ja loomakahjurid.