Lepatriinulased Välimus Lepatriinulased on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad. Külgvaates on nad poolkerajad. Tundlad ja jalad on lühikesed. Seitsetäpp-lepatriinu kattetiivad on punast või oranzikat värvi millel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must. Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus. Kõik lepatriinud pole täpilised. Mõned lepatriinud on ühevärvilised või siis vöödilised. Lepatriinud erinevad üksteisest värvide poolest
Karl Kristjan Tamm 6B Klass 2013 Sisukord Sissejuhatus lepatriinulastest.................. 2 Lepatriinud.................. 3 Välimus.................. 4 Paljunemine.................. 4 Tuntus.................. 5 Kokkuvõte koos toiduahelaga.................. 6 Kasutatud kirjandus ja pildid.................. 7 Lepatriinula sed Lepatriinulased on eriperekondadesse kuuluvad mardikad. Nad hävitavad Kilp- ja lehetäisid, lehekirpe ning võrgendilesti-on seega kasulikud. Vähesed liigid on ka taimetoidulised. Nende vastsed sarnanevad kartulimardikaga. Nende hemolümf on mürgine, seega enamus putuktoidulisi loomi neid ei söö. Lepatriinu vastne Lepatriinud Lepatriinulased (Coccinellidae) on putukate seltsi kuuluv mardikaliste sugukond.
Poilased Koostas: Jako Ploom MMOP II Juhendaja: Erle Tüür Luua metsanduskool Kes on poilased? poilased (Chrysomelidae) on sugukond väikesi värvilisi mardikaid, kes sarnanevad pisut lepatriinulastega. enamik poilasi on pikliku kehaga. Nad pole poolkerajad nagu lepatriinulased. Poilaste kõht on kumer, nende jalad ja tundlad on pikemad. Millest toituvad? poilased on taimetoidulised toituvad põhiliselt taimede lehtedest kui poilasi on palju,võivad nad taimede lehed rootsudeni paljaks närida Poilaste vastsed vastsed on jässaka ja kohmaka kehaga tõugud nad on väiksemate jalgade ja palju lühemate lõugadega kui lepatriinulaste tõugud nagu valmikud nii eritavad ka vastsed mürgist
Lepatriinulased Lepatriinulased on putukate sugukond mardikate seltsist. Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer. Nad on kas punase-, kollase- või mustakirjud ja kuni 10 millimeetri pikkused. Lepatriinulased on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad. Külgvaates on nad poolkerajad. Tundlad ja jalad on lühikesed. Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzikat mürki. Lepatriinulane on üldjuhul röövloom, kes toitub peamiselt lehetäidest ja kilptäidest. Vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka . Lepatriinusid on viidud maailma eri piirkondadesse, et kasvatada neid
vajavad toiduks ka õietolmu ja nektarit. Pea on väike ja on eesselja sees varjul. Enamasti on nad röövtoidulised. Vastsed Eelistavad lihatoitu. Pikliku keha ja pikkade jalgadega vastsed ronivad nagu valmikudki lehtedel. Nende kehal on kollakas või punakas joonis, mis on tumedal taustal nähtav. Vastsed kasvavad väga kiiresti. Peagi hakkavad nad varjulistes paikades nukkuma. Vastsed kinnituvad tagakeha viimaste lülide abil ning jäävad nukkudes allapoole rippuma. Lepatriinulased talvituva valmikutena. Levik Lepatriinuliike on üle 4000. Eestis elab üle 50 liigi. Eestis on kõige tuntum ja levinum seitsetäpp- lepatriinu, tavalised on ka viistäpp-lepatriinu ja kakstäpp-lepatriinu. Tuntus Mõnel pool on lepatriinut kasutatud rahvameditsiinis. Põhilised hädad, mille vastu lepatriinu aitama pidi, olid leetrid ning hambavalu. Paljude rahvaste arvates aitab lepatriinu ennustada. Vadja uskumuste kohaselt ei tohi lepatriinut
Lepatriinulased · Sillaotsa Põhikool · 8. klass · Meriliis Evart Välimus · Lepatriinulased on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad. · Seitsetäpplepatriinu punast või oranzikat värvi kattetiibadel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must. · Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus. · Mõned lepatriinud on vöödilised ja ühevärvilised. · Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul. Elukeskkond · Lepatriinud elavad tihedalt
samuti mitmed vähilised. Tagakeha on laienenud. Käivad veepinnal hingamas. Tegutsevad enamasti öösel. Paaritutakse sügisel, munevad kevadel. Vastsed kooruvad mõne nädala pärast. Kasutatud kirjandus http://et.wikipedia.org/wiki/Mardikalised http://et.wikipedia.org/wiki/Kuldp%C3%B5rnikas http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_k%C3%A4%C3%A4tsus http://et.wikipedia.org/wiki/Ninasarvikp%C3%B5rnikas http://et.wikipedia.org/wiki/Laiujur http://et.wikipedia.org/wiki/Lepatriinulased http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel263_2 49.html
Paljunemise aeg: kevad ja sügis Munade arv: olenevalt liigist 3-300 muna Koorumisaeg: 5-8 päeva Harjumuspärane eluviis: talvituvad rühmades Toitumine: peamiselt lehetäid Eluea pikkus: umbes aasta Lähisuguluses olevad liigid: Euroopas esineb umbes sada lepatriinulaste liiki Esinemine: lepatriinud esinevad kogu maailmas- eriti parasvöötmes Välimus Lepatriinulased on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad. Külgvaates on nad poolkerajad. Tundlad ja jalad on lühikesed. Seitsetäpp-lepatriinu punast või oranzikat värvi kattetiibadel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must. Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus. Kõik lepatriinud pole täpilised. Mõned lepatriinud on ühevärvilised või siis vöödilised. Lepatriinud erinevad üksteisest värvide poolest
Mõnel pool on lepatriinut kasutatud ka rahvameditsiinis. Põhilised hädad, mille vastu mummuline putukas aitama pidi, olid leetrid ning hambavalu. Paljude rahvaste arvates aitab lepatriinu ennustada. Vadja uskumuste kohaselt ei tohi lepatriinut mingil juhul tappa; triinu laskumine inimese käele tähendab suurt õnne. Täpikirjalise putuka abil on püütud ette kuulutada nii tiine ute tallede arvu, sõdade tulekut kui ka tulevase kaasa päritolu. Selts: mardikalised Coleoptera Sugukond: lepatriinulased Coccinellidae Eestis esinevad liigid kuuluvad erinevatesse perekondadesse Seitsetäpp-lepatriinu Coccinella septempunctata kehapikkus 7-8 mm mune 200-1500 · Üks lepatriinu võib elu jooksul ära süüa tuhatkond lehetäid. · Lepatriinud võtavad mõnikord ette hulgirändeid. Teel üle mere võivad putukad väsida ja merre kukkuda. Kaldale uhutud lepatriinusid on rahvauskumustes peetud sõja endeks. LISA 1.0 1.1 Luuletus Triinu
erinev. Liblika keha on sale aga lepatriinu keha on ümar ja külgvaates kumer. Mõlema keha on erinev. Mõned lepatriinud on ühevärvilised või siis vöödilised aga liblikad värvus tuleb mõnest värvainest, ning optilised soomused, mis murravad valgust. Järelikult on nende värvus erinev. Liblikad ja Lepatriinud arenevad samamoodi täismoondega. Kasutatud kirjandus: http://et.wikipedia.org/wiki/Liblikalised http://et.wikipedia.org/wiki/Lepatriinulased http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/liblikad_ave.htm http://www.miksike.ee/docs/referaadid/lepatriinu_liina.htm
Putukate mitmekesisus KAHETIIVALISED Kehakujult on kahetiivalised äärmiselt mitmekesised. Kärbsed, sääsed, parmud ja teised kahetiivalised kasutavad lendamiseks vaid esimest tiivapaari, tagatiivad on muutunud nuiataolisteks sumistiteks. Kahetiivalised on nobedad lendajad, kes oskavad lennata tagurpidi, küllili ja isegi selili. Paljud kahetiivalised on kõigesööjad, mõned aga toituvad püsisoojaste lihast ja verest. Sääskedel ja parmudel imevad verd vaid emased, et enne munemist valguvarusid täiendada. Isased imevad vaid taimemahla. Paljud kahetiivalised on taimele ökoloogiliseselt tähtsad tolmeldajad ja nende vastsed orgaaniliste ainete lagundajad. KILETIIVALISED Kiletiivalised on üks liigirohkemaid (umbkaudu 150 000 liiki) putukate seltse. Kiletiivalised on näiteks: mesilased, kimalased, herilased, sipelgad jne. Osadel sugukondadel on kaks paari kilejaid lennutiibu, mõnedel tiivad puuduvad. Neil on peenike piht ja emastel on tagakeh...
Siia sugukonda kuuluvad ka ninasarvikpõrnikas Oryctes nasicornis ja maipõrnikas Melolontha hippocastani. Nahanäklased on väikesed (2-9 mm), sageli kirjud mardikad. Pikakarvalised vastsed toituvad kuivast loomsest ainest (kondid, karvad, nahk, sarvaine, kuivanud putukad). Sageli elavad linnupesades. Osa liike on muutunud laokahjuriteks. Tavalised on paljud liigid, näiteks pesanäkk Anthrenus scrophulariae harilik nahanäkk Dermestes lardarius, kasukanäkk Attagenus pellio jne. Lepatriinulased on väikesed (2-9 mm), poolkeraja, kõhupoolelt lapiku, harvem pikiovaalse kehaga eredavärvilised (punakad, kollakad, mustad) täpilised mardikad. Mardikate hemolümf on mürgine ning enamik putuktoidulisi linde neid ei söö. Lepatriinude värvus on hoiatusvärvus. Talvituvad peamiselt valmikuna. Vastsed on hallid või mustjashallid oranzi kirjaga, nukkuvad ühte otsapidi taimelehe külge kinnitunult. Nii vastsed kui valmikud on lehetäide kõige suuremad vaenlased
vikerkaarevärvides helkivad. On ka tagasihoidliku tumeda või heleda värvusega poilasi. Näiteks vesiroosimardikad (alamsugukond: roomardiklased), kelle keha on rohekas, punkteeritud ülakülg helgib metalselt, keha alakülg on kaetud tihedalt paiknevate karvakestega ning paistab seetõttu valkjas pikk ja üsna sihvakas. Nii meenutavad nad välimuselt siklasi. Mõned poilased on üleni või osaliselt täpilised. Enamik poilasi on pikliku kehaga. Nad pole poolkerajad nagu lepatriinulased. Poilaste kõht on kumer, nende jalad ja tundlad on pikemad. (http://et.wikipedia.org/wiki/Poilased) 18 Poilased on taimetoidulised. Kui poilasi on palju, võivad nad taimede lehed rootsudeni paljaks närida (kartulimardikas).( http://et.wikipedia.org/wiki/Poilased) Poilaste vastsed on jässaka ja kohmaka kehaga tõugud. Nad on väiksemate jalgade ja
annaabi.ee 
