Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Putukad". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
tiiva, rindmik, tundla, tundlad, suised, rindmiku, isas, liitsilm, liitsilmad, emaste, isaste, haukamis, üla, varieerub, tagatiivad, lühikesed, redutseerunud, eristatav, külgedel, jätked, lülid, elund, haukamissuised, käpad, muneti, vastsed, niitjad, jalgu, pikemad, käpp, putukat, suguelundidheksanda, tipus, pigment, valmikud, morfi, lüliline75% kõigist loomaliikidest. 1. Väliskate Skleriidid on tugevamad seal kus vajatakse kaitset vigastuste vastu. Nad kaitsevad siseorganeid ja moodustavad jäsemete mehhaanilise toe. Putukate skleriidid ja lihased moodustavad lahutamatu terviku; kõikide liigutuste aluseks on skleriitide ja lihaste koostöö. Mitmekesisus putukate väliskujus põhineb välisskeleti erinevustel (oluline määramisel). 2. Putuka keha üldine välisehitus Putuka keha koosneb kolmest põhiosast: pea (caput), rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen). Pea (caput) külge kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad (antennae), pea külgedel asetsevad liitsilmad (oculi) ning nende vahel võib olla kuni kolm lihtsilma (ocelli). Tugevasti sklerotiseerunud, täiskasvanud putukal ei ole segmentide piire. Kukal – occiput; kiirmik – vertex; laup – frons; näokilp – clypeus; ülahuul – labrum; põsk –
Putukate välisehitus Hoolimata sellest, et putukad on väga liigirikas loomarühm, kelle hulgas kohtame suurt hulka erineva eluviisi ja väljanägemisega loomi, on nende kehaehitus üldplaanis siiski sarnane. Putukate keha jaguneb kolmeks tavaliselt hästi eristatavaks osaks: pea, rindmik ja tagakeha. Kõik need kehaosad koosnevad hulgast eri kujuga lülidest. Nagu kõigil lülijalgsetel, on ka putukate keha kaetud kergest, kuid kõvast kitiinist koosneva välisskeletiga. Välisskeletist saavad alguse ka mitmesuguseid keha pinnal olevad jätked, nagu ogad, karvad, harjased, soomused jne. Kehapikkus ulatub 0,2 millimeetrist parasiitsetel kiletiivalistel kuni 30 sentimeetrini raagritsikatel, tiibade siruulatus mõnest millimeetrist 30 sentimeetrini.
(skorpionilised, ämblikulised, lestalised). 3. Heksapoodid (Hexapoda), kuhu alla kuuluvad putukad ja siselõugsed. 4. Hulkjalgsete (Myriapoda) alla kuuluvad sadajalgsed, tuhatjalgsed, harvjalgsed, harusabased. 5. Vähid (Crustacea), kuhu alla kuuluvad lõpusjalgsed, mõlajalgsed, pimevähid, aerjalgsed, karpvähid, kõrgemad vähid. (Vikipeedia1) Putukate klass Kehaehitus Putuka keha koosneb kolmest osast: pea, rindmik ja tagakeha. Pea koosneb 6 lülist. Pea tagumine osa on kukal, eesmises osas on kiirmik, tundlate vahel on laup ning tundlate all asub näokilp. Tundlad koosnevad 5 tavaliselt kolmest osast. Basaalsegmendi ehk aluslüli abil kinnitub tundel pea külge. Peale seda on pöördlüli, millel on Juhnston´i elund, mis annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta.
SELTS LIIKIDE ARV EESTIS SILMAD Prussakalised 5-6 liiki Liitsilmad asuvad pea külgedel, Sihktiivalised 39 liiki Enamasti on sihktiivalistel kolm täppsilma Ühepäevikulised 50 liiki Silmad on eriti isastel loomadel väga suured. Kiililised 55 liiki Pea kummalgi küljel paikneb suur liitsilm Täilised 20 liiki Lihtsilmad puuduvad, liitsilmad on kas reduseerinud või puuduvad Lutikalised 400 liiki Pea külgedel paiknevad kaks, enamasti suurt ja hästiarenenud liitsilma. Mardikalised 3000 liiki ei näe hästi Ehmestiivalised 160 liiki Liitsilmad on suured ja kerajad
Suiseid on liblikate seas kaht tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Tundlad Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks eistekedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Erandlikud on pikktundelkoilased, neil on tundlad kehast mitu korda pikemad. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised (tundla tipp on paksenenud), hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Tundlate kujud Rindmik Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist.
Liblikaliste selts on suhteliselt noor, vanimad fossiilsed liblikad on leitud tertsiaari lademetest. Süstemaatiliselt on liblikalistele lähimaks putukaseltsiks ehmestiivalised (Trichoptera). Liblikate kehapikkus ulatub paarist millimeetrist 6 ja isegi enama sentimeetrini, tiibade siruulatus varieerub piirides 3 mm kuni 30 cm. Välisehitus Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega, pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha on kaetud rohkem või vähem tihedate karvade või soomustega. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised
laiemad, eriti tiibade alused. Sinna kuuluvad suurimad kiilid: tondihobulased, hiigelkiillased ja vesikiillased. Kiililiste keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast. Kiililiste pea kummalgi küljel paikneb suur liitsilm, liitsilmade vahelist ala nimetatakse kirmikuks. Seal paiknevad kolm väiksemat lihtsilma. Pea esiküljele laubast ülevalpool on 3-7 lülilised harjasjad tundlad. Rindmikule kinnitub kaks paari tiibu, mis on kilejad ja tiheda soonestusega. Tiibade tipus paikneb tumedam laik. See on tiivatäpp ehk stigma, see takistab tiiba lennul vibreerimast. Kiilid on erakordselt head lendajad, sest nad liigutavad tiivapaare eri aegadel. Tiibu kiilid seljale kokku voltida ei saa ja sellepärast
Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks. 3 Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Sageli esineb tundlate
Peale nende on tuntud veel parasiitsed liigid varroalest Varroa jakobsoni, nääpsulest Demodex folliculorum, sõstra-pahklest Eriophyes ribis. Hõimkond: Üheharused UNIRAMIA Erineva välimusega, alates pikast vorstikujulisest kuni ümara kehaga loomani välja. Mõõtmed 0,5 mm 35 cm. Keha koosneb mitmeti grupeerunud lülidest. Lülidele kinnitub erinev arv lülilisi jäsemeid. Esineb pea ja sellele kinnituvad meeleelundid - liitsilmad ja kompimisjätked e tundlad. Suu ümber paiknevad erineva ehitusega suised. Suuremal enamusel esinevad tiivad. Sooltoru avatud, suured seedenäärmed puuduvad. Toitumistüübilt väga erinevad. Vereringesüsteem on avatud, süda torujas ja paikneb selgmiselt tagakehas. Veri ei osale hapniku transpordil. Hingamiselunditeks on trahheed. Erituselunditeks on Malpighi sooned. Lahksugulised. Areng toimub sageli metamorfoosiga. Vastsed väga mitmesuguse välimusega. Kõige arvukam loomarühm,
Liblikad Karola Kaugema 8.k Liblikate välisehitus Liblikate keha on sale ja neil on peened jalad. Keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on liblikaliikidel eri suurusega, see kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid ürgsematel vormidel on need lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised. Hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ja kolmelülilised alahuulekobijad. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist
selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab veri kehas edasi toitaineid ning viib jääkained erituselunditesse. Putukate veri ei transpordi hapnikku. Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed. Trahheede ühed otsad avanevad putuka keha külgedel, teised harunevad putuka sisemuses veel peenemateks torukesteks.Liblikad nagu ka kõik teised putukad on lahksugulised. Välisehitus: Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kaht tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugadel sisemälutiteks tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev. Valmikuna mittetoituvatel liikidel on see sageli täiesti kadunud. Troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini.
· Linnasääsk (Culex pipiens molestus) · Metsasääsk perekonnast (Aëdes) Verd imevad ainult emased sääsed. Emase sääse kehas valmib umbes 300 muna, mis munetakse seisvasse vette. Referaadi ,,Pistesääsed" eesmärk on anda konkreetne ja põgus ülevaade pistesääsklastest (Culicidae) bioloogiast ja kehaehitusest. Pilt 1: Pistesääsklane. Naturephoto-cz, 2014. 2. Kehaehitus 2.1 Vastsed Vastse keha koosneb kolmest osast, mis on omavahel selgesti eristatavad: pea, rindmik, tagakeha. Jalad vastsetel puuduvad (Remm, 1954). A. Pea Pea on pistesääsklastel selgmiselt ja kõhtmiselt lamendunud. Silmadest eespool asuvad tundlad. Pistesääskedele on tähtsaks tunnuseks peas asuvad karvad (laubakarvad). Tublisti või lihtsalt hargnevaid karvu tundlate vahel on kolm paari ja 2 paari laubal (Remm, 1954). B. Rindmik Rindmik on peast ja tagakehast laiem, koosneb kolmest liitunud lülist(Remm, 1954). C. Tagakeha Tagakeha on 9-lüliline
elab rohkem liike vooluvees kui seisuvees. Praegu tuntakse ehmestiivalisi umbes 6000 liiki. Eestis on ehmestiivalisi leitud umbkaudu 160 liiki, kuid neid peaks siin esinema tunduvalt rohkem - kuni 250. Välisehitus Valmikute kehapikkus on 0,5 kuni 5 cm. Tundlad on heaks vahendiks ööliblikate ja ehmestiivaliste eristamisel. Nimelt hoiavad ehmestiivalised tundlaid puhkeolekus enda ette välja sirutatult, ööliblikad aga peidavad need tiibade alla. Tundlad on alati niitjad, umbes sama pikad kui keha, harva tunduvalt lühemad (sugukond Hydroptilidae) vi pikemad (sugukond Leptoceridae). Liitsilmad on suured ja kerajad, täppsilmad vivad sltuvalt liigist kas esineda vi puududa. Suised on tugevasti muundunud ja taandarenenud, nii et ehmestiivalised saavad vaid juua vett vi taimemahlu. Pea ja keha on tugevasti karvased. Jalad on lihtsad jooksujalad, paljude liikide emastel on keskjalgade säär ja käpp tugevasti lamenenud, see aitab
Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist
Eestis on tavalisemad ritsiklaste ehk pikatundlaliste sugukonda kuuluvad lauluritsikas, heinaritsikas, kilk ja kaerasori. Tirtsulistest ehk lühitundlalistest on Eestis esindatud harilik niidutirts ja harilik rohutirts. Välisehitus Sihktiivalised on nii oma välimuselt kui ka eluviisidelt väga mitmekesine rühm. Väiksemate liikide kehapikkus on vaid 1,5 mm, suuremad isendid on kuni 20 cm pikad. Sihktiivaliste pea on suhteliselt suur ja väga liikuv. Suised on iseloomuliku ehitusega haukamissuised - ülalõuad on tugevad, ülahuul ja kobijad on väga hästi arenenud. Silmad ei ole eriti suured. Üksikutel liikidel on silmad taandarenenud. Enamasti on sihktiivalistel kolm täppsilma, kuid ka siin esineb erandeid - näiteks ritsiklastel ja sorilastel on täppsilmi vaid kaks, sipelgakilklastel aga puuduvad need hoopiski. Alamseltse on üsna hõlbus eristada tundlate järgi - pikatundlalistel on tundlalülisid üle 30, sageli
........................................ Kõigil selgrootutel loomadel puudub ................................................. . Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad,
Selts Prussakalised Liikide arv Eestis 5 liiki Silmad liitsilmad Suised mälumissuised Tundlad pikad harjastega kaetud tundlad Jalad 6 jalga Tiivad eestiivad, kattetiivad, tagatiivad Areng(moondeta/vaeg-või täismoone) vaegmoone Lõimetishoole puudub Toitumine kõigesööjad Enesekaitse haisunäärmed metsprussakas,harilik Esindajad(2) prussakas Sihktiivalised Ühepäevikulised
Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. Pisisamasoonelised samasoonelised e. Suursamasoonelised ning erisoonelised Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega, pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha on kaetud rohkem või vähem tihedate karvade või soomustega. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest
tsöloomi vasem ja parem kamber. Limmuste keha katab lima ja lubja ja sarvainest koda. Rõngussidel seda ei esine. Mõlemal rühmal esineb pärgvastne ehk trohhofoor. 40. Lülijalgsed. Keha koosneb reast lülidest ehk segmentidest nagu rõngussidelgi. Lülistus on heteronoomne, tihti osa lülisid liitunud. Lülilised jäsemed; eesmised jäsemepaarid moondunud suisteks. Kitiinist välisskelett (vahel lubjastunud); kasvades tuleb neil kestuda. Kõhtmine, redeli tüüpi närvisüsteem, peaaju. Liitsilmad. Tsöloomi asemel hemotsööl; lahtine vereringe. Erituselundid Malpighi torud või puusanäärmed. Enamasti lahksoolised, seesmise viljastamisega. Areng enamasti moondega; vastsed mitmesugused, aga mitte trohhofoor Rõngussid. Iseloomulik lülistus ehk segmentatsioon ehk metameeria. Igas lülis korduvad harjased, närvitängud, nefriidid, ringveresooned, lihased. Lülisid ehk segmente eraldavad seespool septid ehk dissepimendid. Igas lülis tsöloomi vasem ja parem kamber, mida
Eluviis/paljunemine: Lahk- või mõlemasoolised. Merelistel pärgvastne ehk trohhofoor, ripsmetuti ja ripsmepärgadega. Sellel olemas peasagar, kere ja pärakulüli. Lülijalgsete ehitus: Keha koosneb reast lülidest ehk segmentidest nagu rõngussidelgi. Lülistus on heteronoomne, tihti osa lülisid liitunud. Lülilised jäsemed; eesmised jäsemepaarid moondunud suisteks. Kitiinist välisskelett (vahel lubjastunud); kasvades tuleb neil kestuda. Kõhtmine, redeli tüüpi närvisüsteem, peaaju. Liitsilmad. Tsöloomi asemel hemotsööl; lahtine vereringe. Erituselundid Malpighi torud või puusanäärmed. Enamasti lahksoolised, seesmise viljastamisega. Areng enamasti moondega; vastsed mitmesugused, aga mitte trohhofoor. Erinevusi: rõngussidel ja limustel on pehme kehapind ning vastseks trohhofoor, lülijalgseil mitte. Kitiinkest, mida tuleb kasvades aegajalt vahetada, on lülijalgseil ühine hoopis ümarussidega (Nematoda) ja mõnede teiste "kottussidega". 41
Jooksiklasi võib leida peaaegu igalt poolt maakeralt, kuid on ka liike, kes on seotud mingi kindla ökosüsteemiga, näiteks niidud või metsamaad (Carvalho, 2015). Jooksiklastel esinevad küll tiivad, aga need on üldjuhul talitusliku tähtsusega, peaaegu kogu elu veedetakse maa peal (C). Jooksiklaste keha on enamasti sale, peenike ning tugev. Samuti on keha voolujooneline, mis võimaldab kiiret liikumist maaalusest käikudes ja taimede vahel. Tundlad on suhteliselt pikad ja peenikesed. Röövloomadele kohaselt on neil võimsad lõuad (Tamm). Valdav enamus jooksiklasi on röövtoidulised ja väga aktiivsed (Tamm). Päevane toiduvajadus on kolmandik nende kehakaalust. Süüakse tigusid, röövikud ja erinevaid tõuke. Paljud neist toitutavd osaliselt või täieliku seemnetset või muust taimsest materjalist (Merivee; Must; Kruus, 2012). I. Jooksiklaste kehaehitus
Rohutirts on 1-2 cm pikkune, külgedelt kokku surutud, paljudest lülidest koosneva ja kitiinkestaga kaetud kehaga putukas. Lülidest moodustuvad pea, rindmik ja tagakeha. Laubale kinnitub üks paar kehast lühemaid tundlaid ja suu ümber asetsevad toitumiseks vajalikud haukamissuised. Tal on kaks suurt liitsilma ning nende vahel kolm väikest lihtsilma. Rindmik moodustub kolmest lülist, iga lüli kõhtmisele poolele kinnitub üks paar lülilisi, kahe küünisega jäsemeid. Rohutirtsu kolmas jalapaar on teistest suurem ja kohastunud hüppamiseks. Rindmiku seljaosale kinnituvad neli tiiba. Eestiivad on kitsad ja nahkjad, tagatiivad väga laiad ja kilejad. Rohutirts ei ole hea lendaja, ta kasutab tiibu vaid hüppamise pikendamiseks. Emasel rohutirtsul on tagakeha tipus muneti. Putukate
Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist.
liigi, Eestis elab neist üle 2200, sääselisi on Eestist teada üle 800, kärbselisi üle 1300 liigi. ● Selts jagatakse kaheks alamseltsiks: sääselised (Nematocera) ja kärbselised (Brachycera) ● Teadusharu, mis tegeleb kahetiivaliste uurimisega, nimetatakse dipteroloogiaks ● ● ● Välisehitus ● Putukatel on ainult kaks kilejat lennutiiba, tagatiivad on taandarenenud ● Kärbseliste tundlad on väga lühikesed, koosnedes vaid kolmest lülist, sääseliste tundlad koosnevad kuuest ja enam lülist ● Kehakujult on kahetiivalised äärmiselt mitmekesised ● Kahetiivaliste pea on alati väga liikuv, peene kaelaga rindmiku külge kinnitunud ● Liitsilmad on suhteliselt suured, võivad omada ka täppsilmi ● Rindmik on kahetiivalistel suur, rindmikulülid on tugevasti kokku kasvanud ● Jalad on enamasti peenikesed, parasiitsetel
Pea: Putukate pea koosneb 6 lülist, mis aga valmikul kokkukasvanud - lülide piire neil näha enam ei ole. Putukate pea tagumist osa nimetatakse kuklaks, pea eesmises osas on ülalt alustades kiirmik, tundlate vahel asuv laup ja tunnaldest allpool asuv näokilp. Pea eesmises osa külgedel asub paar liitsilmi, mis koosnevad ommatiididest. Lisaks sellele on putuka pea ülaosas paar liht- e. täppsilmi. Tundlad- pea eesosas asub paar tundlaid e. antenne (v.a. tõukjalalised). Tundlad koosnevad tavaliselt kolmest osast. Basaalsegmendi e. aluslüli abil kinnitub tundel pea külge, sellele järgneb pöördlüli, millel asub Johnston'i elund. Johnston'i elund annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta. Mõned kahetiivalised võtavad Johnston'i elundi kaudu ka helisignaale vastu. Pöördlülile järgneb tundlapiug, mis koosneb väga erineva arvuga tundlalülidest. Sõltuvalt funktsioonist, esineb putukatel väga erinevaid tundlatüüpe
Iseloomulikud tunnused Putukad on lülijalgsed. Neid on üle miljoni liigi. Eestis on neid leitud üle 12 000 liigi. Keha liigendub 3 osaks: pea; rindmik, tagakeha. Putukate kehad on kaetud kitiinkestaga. Peas paiknevad 1 paar liitsilmi. Paljudel putukatel on tundlad. Putukad on ainsad lendavad selgrootud. Nad näevad UV ja see on oluline nektari leidmisel. Putukate süda on mitmekambriline. Neil on 1 veresoon mis lähebsüdamest pähe. Nad kasutavad hingamiseks trahheed, mis avanevad kehakülgedel. Toitumine Putukad võivad olla taimetoidulised, segatoidulised ja on ka putukaid, kes toituvad väljaheidetest ja surnud organismide jäänustest. Taimetoidulised putukad on näiteks paljude putukate vastsed. Segatoidulised on näiteks prussakad
Putukad- Putukate keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast ning neil on kuus jalga, üks paar tundlaid ja enamikul ka tiivad. Putukate liike arvatakse olevat üle miljoni. Nad moodustavad rohkem kui kolmveerand teistest loomaliikidest. Putuka keha katab kitiinkest. Pea küljes on liitsilmad ja lihtsilmad, samuti tundlad ja suised. Rindmikule ja tagakehale kinnituvad jalad. Kiilid- · Kiilidel on sale ja pikk keha, neil on 2 suurt liitsilma, millega näeb tervalt kuni 10meetri kaugusele. · Nad on röövloomad ning kiireimad lendajad putukate seas. · Vastsed arenevad vees, toituvad veeselgrootutest. · Kiilide tiivad on läbipaistvad ning nad ei saa neid seljale kokku voltida. Näiteks: tondihobu, hiidik, veisineistik. Ehmestiivad-
PUTUKAD. KORDAMISKÜSIMUSED. 1. Kirjelda putuka välisehitust. Värvus: kaitsevärvus. Keha kattavadkitiinkestad. Keha osad: pea, rindmik, tagakeha. Peas on üks paar liitsilmad(kolm väiksed lihtsilmad) üks paar tundlaid, kolm paari suised, suu Rinmik: Kinnituvad 3 paari jalgu ja 2 paari tiibu Tagakeha: kulgedel on hingamisava 2. Millest erinevad putukad toituvad ja millised suised neil selleks on? Taimelehtedest: lehetäid, Nektarist: liblikad, mesilased, Teistest putukatest: Lepatriinu, Verest: Sääsed, Puidust: trermiit, Toiduainetest: kärbes 3. Millega ja kuidas putukad hingavad? Õhk- Stigmad- trahheed- trahheoolid 4. Millised meeleelundid on putukatel arenenud ja kus nad paiknevad, too näiteid. Nägemismeel: silmad, Kuulamine: jalad, keha, Haistmine: tundlad, Kompimine: tundlad, maitsmine: jalad, tasakaal: vaakpõuke 5. Kuidas putukad sigivad?
Pea eesosa jaguneb laubaks ja kaheosaliseks näokilbiks; Näokilbi all ülahuul; Pea kummalgi küljel paikneb suur roheline liitsilm; Liitsilmade vaheline ala kiirmik; Kiirmikul paiknevad kolm väiksemat täpikujulist lihtsilma; Silmade tahapool kukkal. 6 Cordulegaster boltoni rindmiku ehitus Rindmik jaguneb: väikeseks, järsult eraldunud eesrindmikuks; suurteks omavahel liitunud kesk ja tagarindmikuks. Rindmikule kinnitub 2 paari tiibu. 7 Cordulegaster boltoni tiivad 2 paari kilejaid tiheda soonestusega tiibu; Eristiivaline: tagatiivad on eestiibadest laiemad, eriti tiibade alused.;
· Emase tagakeha lõppeb mõõgakujulise munetiga. · Areneb vaegmoondega, moone, mis jaguneb 3 etappi muna, vastne ja täiskasvanud : o Munad munetakse mulda, kus nad talvituvad o Kevadel kooruvad vastsed, kes sarnanevad täiskasvanuga, kuid on väiksemad ja puuduvad tiivad; ronivad maapinnale ja alustavad söömist ( taimi) o Vastne toitub ja kasvab ning ta kest jääb väikseks, kestub ( 5 korda), saab tiivad ja pikenevad tundlad. o Viimasel kestumisel väljub täiskasvanud rohutirts. · Elavad vaid ühe suve, talvituvad ainult nende munad. · Sugulased heinaritsikas: o Kehast pikemad tundlad ja pikk muneti o Suurem 4,5 cm o Söövad peamiselt putukaid o On ka taimtoidulisi o Ohu korral eritab suu kaudu soolest pruunika vedelikutilgakese, see on nahka ärritava toimega. Liblikad · Sale keha, peened jalad
pigmentsoomused, mille värvus tuleb mõnest värvainest, ning optilised soomused, mis Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja murravad valgust sees varjul. Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised küllalt liikuv. näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzikat hemolümfi, mis Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel sisaldab mürki nimega kantaridiin. tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar jooksujalgu. Käpp koosneb Lepatriinu oskab ka vaenlase ees surnut tavaliselt 5 lülist, küüniseid on 2. Sageli teeselda. kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid: kannuseid. Mõnikord on eesjalad Lepatriinusid ohustavad sipelgad ja tugevasti redutseerunud. ämblikud, samuti mõned linnud ja
1. Välisehitus Vähkide üheks tähtsamaks ühistunnuseks on hingamiselunditena talitlevad lõpused (mõnedel rühmadel küll puuduvad). Kõigist teistest lülijalgsetest erinevad vähid eelkõige selle poolest, et neil on pea küljes kaks paari tundlaid, teistel lülijalgsetel on üks paar. Vähkide keha koosneb üksikutest lülidest. Enamikul liikidel on 1620 lüli, primitiivsematel vähkidel 60 või rohkem. Rühmitudes moodustavad lülid keha kolm osa: pea, rindmiku ja tagakeha. Tihti on pea ja rindmik liitunud, moodustades ühtse pearindmiku. Vähkide silmad kinnituvad kas peale või on varte otsas. Rindmiku esimesed kolm jäsemetepaari on sageli muutunud lõugjalgadeks, mis aitavad toitu kätte saada. Kõrgematel vähkidel esineb jäsemeid ka tagakehal. Vähilaadsete pikkus jääb umbes 0,1 millimeetrist 60 sentimeetrini. Jäsemete siruulatus ulatub mõnedel 3,5 meetrini; maksimaalne kaal on kuni 20 kilogrammi. 2. Sigimine ja areng
Kärbes imeb verd ning võib edasi kanda haigusi. Päriskärblaste hulka kuulub ka tsetsekärbes, kes on tuntud koduloomadele haiguste levitajana. Tsetsekärbse vastne areneb kaua aega emase tagakehas ja nukkub otsekohe pärast sünnitamist. Stomoxys calcitrans Keha põhiosad ja iseärasused Kärbse hallikaspruun keha koosneb kolmest osast: peast, rindmikust ja tagakehast. Pea on liikuv. Peas on lühikesed tundlad ja suured liitsilmad. Suu asemel on kärbsel imilont. Sellepärast saab kärbes toituda ainult vedelast toidust. Tahkele toidule eritab ta soolestikust londi kaudu lahustuvaid seedemahlu ja imeb siis seedemahlade toimel lahustunud toitu. KEHA PÕHIOSAD JA ISEÄRASUSED Rindmikule on kinnitatud üks paar õhukesi värvituid tiibu. Lennates kärbes piriseb, pirinatekitajaks on õige väikesed tagatiivad sumistid. Sumistid on ka tasakaaluelundiks. Jalad on peenikesed ja küllaltki pikad, neid on kokku kuus.
annaabi.ee 
