Lapse kohanemine lasteaiaga (0)

Lapse kohanemine lasteaiaga
Ave Orgulas
Lapsele lastekollektiivis koha leidmine võib mõnikord päris keeruline olla. Lapsevanemana võite rõõmustada, kui see on teil õnnestunud. Ees ootab uus ülesanne - kohanemine uue elukorraldusega. Üks laps kohaneb uue elukorraldusega kiiremini, teine aeglasemini. Lastekollektiiviga harjutamisel saavutate kiirema ja parema koostöö kui lähtute seda tehes lapse vajadustest .
Ameerika psühholoog A.Maslow poolt väljatöötatud vajaduste hierarhia põhjal on inimese esimeseks põhivajaduseks füüsiline rahulolu, mis on seotud ellujäämisega. Laps tunneb end hästi kui

• tema kõht on piisavalt täis,
  
• tema unevajadus on rahuldatud,
  
• kui ta ei higista ega külmeta,
  
• tema riided ei takista vaba liikumist,
  
• talle on tagatud privaatne ruum (selle puudumise tõttu tunnemegi end ülerahvastatud kohtades ebamugavalt ).
  

Teiste lastega üheskoos söömine, potil käimine ja magama minemine on tegevused, mis vajavad privaatsust ning ei pruugi sujuda enne kui laps on saavutanud turvatunde.
Kui füsioloogiline vajadus saab kasvõi osaliselt täidetud, tekib võimalus järgmisele tasemele jõudmiseks, milleks on vajadus end turvaliselt tunda. Turvalisuse tagab

• meeleorganite kaudu saadav stimulatsioon (välised tegurid)
  

• silmad on tundlikud valguse, värvide suhtes. Päevane uni
  
• (puhkus) võimaldab sellest stimulatsioonist taastuda .
  
• nina võimaldab tunda lõhnu, uue keskkonna lõhn (lasteaias sageli toidu lõhn) võib olla esialgu harjumatu ning seetõttu kohanemist takistav asjaolu.
  
• Kõrvade abil tajutav heliline maailm muutub kollektiivis ühtlaseks müraks ning vaikushetked on defitsiitsed.
  
• Suu. Esimese 18 elukuu jooksul õpib laps esemelist maailma tundma asju suhu pannes. Mõni laps teeb seda ka hiljem, kuna nii kogeb ta asjade olemust paremini.
  
• Nahk. Riidesse panek , lahtiriietumine, rühmakaaslastega tihe kokkupuude (kallistamine ja silitamine , aga vahel ka trügimine, nügimine) ärritavad last.
  

Suur hulk lapsi, kellede tegutsemist saadab vali kõne, kes kõik vajavad õpetajapoolset tähelepanu ja hoolt, võivad esimestel päevadel liiga pikalt lastekollektiivis viibinud lapse üle stimuleerida. Samuti mõjutavad last võõrad lõhnad, rühmaruumi tavalisest eredam valgustus , laste pidev liikumises olemine ja üksteise vastu põrkumised, puudutused .

• orienteerumine ruumis. Oluline on teada, kus asub tualettruum (wc potid ), magamistuba, mängutuba, esik, kust pääseb õue ja milline on lasteaia konkreetse rühma territoorium .
  
• sisemiste vajaduste rahuldamine (lapsest endast alguse saanud tegurid)
  

• kord
  
• järjestatus
  
• etteaimatavuse
  

Sisemist vajadust korra järele kõigutab esialgu päevakavas ettenähtud tegevuste vaheldumine . Kui koduse lapse päevareziim ühtib lastekollektiivi omaga , kohaneb laps kergemini. Lapsele turvatunde tekitamisest lähtuvalt on oluline lapsevanemate endi positiivne hoiak lasteaia suhtes. Usalduse ja positiivse hoiaku tekitamiseks on oluline, et lapsevanem tutvuks lasteaiaga ja suhtleks õpetajatega isiklikult enne lapse lasteaeda viimist .
Vestlus õpetajaga lapse või lasteaiaga seotud muredest -rõõmudest lähendab vanemat õpetajaga. Rääkige õpetajale enda kodustest tavadest , sellest, mida last kasvatades oluliseks peate. Andke teada omapoolsetest ootustest-lootustest. Õpetaja vastab teile ja vestluse tulemusena saate kodus lapsele jutustada, mis teda ees on ootamas ja luua tingimused lapsepoolsete ootuste, hirmude, küsimuste ärakuulamiseks.

• Väga oluline on see, et lasteaiapoolsed võimalused, nõudmised, õpetaja isiksus, kasvatusstiil ühtiksid lapsevanema ettekujutusega piisavalt heast lapsehoiust.
  

Lapsevanemapoolsed ettepanekud, soovitused on oodatud, sest need annavad võimaluse arutlusteks. Kui lapsevanema poolsed ootused erinevad oluliselt lastekollektiivi poolt võimaldatavatest, on vaja lastehoidu vahetada.
End turvaliselt tundes tekib vajadus kuuluvuse järele. Alles nüüd tekib lapsel enesel soov ja huvi minna lastekollektiivi, sest seal on võimalus mängida sõpradega, tegutseda koos kaaslastega. Kohanemisraskused tulevad uuesti päevakorda kui laps saab haiget kas vaimselt (sõber ei mängi minuga täna) või füüsiliselt (tõukamine, hammustamine, tutistamine). Mõne lapse vajadus privaatse ruumi järele on nii suur, et ta ei hakka kunagi teiste laste seltskonda nautima ega lastekollektiivist eemal olles selle järele igatsema.
Kerge kohanemise puhul lepib laps lasteaiaga 10-15 päeva jooksul. Raskemal juhul võib kuluda 1-2 kuud. Eriti raske kohanemise puhul (laps haigestub tihti, muutub titelikumaks, ilmneb füüsiline ja psüühiline kurnatus ) tuleks edasise osas nõu pidada kasvataja, nõustaja või psühholoogiga. Kohanemine on järk-järguline protsess. Lasteaiapäeva (- nädala) pikkus selgub kodu ja lasteaia vahelises koostöös, mille aluseks on lapse kuulamine ja vaatlemine ning vastastikkune usaldus.
Lastepsühholoog Ave Orgulas
MTÜ Bullerbi
http://www.perekool.ee/index.php?id=61066
Kuidas aidata lapsel lasteaiaga kohaneda?
Lasteaeda minek on lapse elus suure tähtsusega muutus. Lapse kohanemist toetab lasteasutuse ja kodu koostöö, vastastikune usaldus ja lugupidamine.
Koostöö aluseks on pere avatud suhtlemine õpetajatega ning positiivne suhtumine lapse rühmakaaslastesse. Soovitav on vestelda õpetajatega pere tavadest ja kasvatuspõhimõtetest, lapse individuaalsetest iseärasustest, ootustest lasteasutusele ja muust lapsele olulisest, mis aitaks lapse kohanemisele kaasa.
Järgnevalt kahe lastepsühholoogi soovitused kuidas aidata lapsel lasteaiaga/-sõimega kohaneda.
Lastepsühholoog Aet Lass NÕUANDED LASTEAEDA MINEKUKS Lasteaiaga kohanemise aeg on 1-2 kuud. Kauem harjuvad poisid ja eriti kaua harjuvad tundlikud poisid (kui on tundlik ema, on ka tundlik laps). 2-4 aastased lapsed, eriti poisid, on veel emas väga kinni ja peaaegu samastavad ennast emaga, seetõttu tuleb kõike teha pikkamööda ja harjutada kaua. See on normaalne, et laps ei taha emast lahkuda ja nutab . See ongi aeg, mil laps hakkab emast eemalduma. Selles vanuses vajab laps palju lähedust. Ära mingil juhul lükka teda endast ära, ega sunni teda kuhugi minema, ega midagi tegema. Alguses on lapsele kõik huvitav ja uus ja alguses võib tunduda, et ta on valmis jääma ja talle meeldib, aga kui ta hakkab aru saama, et ta peabki seal käima, võib tulla emotsionaalne tagasilöök. Mida teha? • Laps peab saama lasteaeda kaasa võtta iga kord! selle mänguasja, mida ta tahab. Eriti hea oleks kui see oleks tema lemmik- või kaisuloom, kes on talle emotsionaalselt toeks . Räägi lapsele: “… on sinu sõber, ta on sinu oma ja ta aitab sind. … on sinuga koos niikaua lasteaias kuni emme (peale tudumist ja söömist – parem on öelda konkreetne aeg, siis ta teab oodata) tagasi tuleb. • Kodus rääkige lasteaiast omavahel hästi positiivselt. Samas ärge eirake lapse negatiivseid tundeid, öeldes, et “ah, mis sa nüüd nutad ja asi pole nii hull”. Kui ta ütleb, et ta ei taha minna või et talle midagi ei meeldi, siis ütle: “See ongi alguses natuke raske, aga emme tuleb sulle alati peale tudumist ja söömist järgi ja siis teeme KOOS midagi huvitavat!” Kodus vaadake koos lasteaiateemalisi raamatuid, püüdke teha kohanemise lihtsustamiseks neid tegevusi, mida tehakse lasteaias. • Rõhuge lapse sõpradele e. püüdke lapsele leida rühmast võimalikult ruttu sobiv
kaaslane . Kõige parem oleks kui lapsel oleks üks kindel sõber, kellega nad saaksid hommikul koos minna või kes ootaks teda lasteaias või tuleks talle vastu ja kellega ta saaks alguses mängima panna / hakata. • Kui sul on vaba(d) päev(ad), siis ole lapsega terve päev koos lasteaias ja püüa talle asi võimalikult meeldivaks teha. • Kui pead lapsest hommikul lasteaias lahkuma , siis jäta alati konkreetselt head aega, KALLISTA (ka mängulooma!) ja lehvita ka akna peal vaatavale lapsele (ütle talle / kasvatajale, et laps läheks akna peale, et siis saab emmele veel lehvitada)! Korda hommikul lahkudes alati: “Emme läheb nüüd tööle (mitte koju, isegi kui sa tegelikult sinna lähed!), aga ma tulen tagasi. Tulen ALATI sulle järgi kui oled tudunud ja söönud.” Kui laps tunneb kella, võid talle lasteaia seinal olevalt kella näidata, millal tagasi tuled. Seleta talle, et kell ütleb, millal emme tuleb. • Lapsele lasteaeda järgi minnes ütle :”Näed, lubasin tulla sulle järgi ja TULINGI! Nüüd ma olen jälle siin.” Kallista teda (ja tema kaisulooma!) kindlasti ( lahkumine ja jällenägemine peaks lapse turvatunde säilimise huvides toimuma alati kallistades). • PEALE LASTEAEDA OLE LAPSEGA VÕIMALIKULT PALJU IGAL POOL KOOS. Vooli , joonista, mängi, loe raamatut, käi jalutamas jne. PREMEERI LAST KOOS TEGEMISTEGA, MITTE ASJADEGA (ära rõhu äraostmisele – asjad, maiustused )! • Tehke lasteaias isa- viimise päev ja ema-päev. Kui isa viib, siis tuleks isal lapse psüühika huvides KINDLASTI samu asju arvestada, mida ema iga päev teeb, sest samade asjade tegemine tekitab lapses turvatunde. Isa-päeva hommikul võiks ema enne kodust lahkuda ja ise lapsele head-aega teha ja öelda, et tuleb talle peale tudumist ja söömist jälle järgi. • Lasteaeda viimise hommikutel – ära kiirusta last tagant (see tekitab närvilisust ja pinget ning juba eelnevalt negatiivset emotsiooni), mõelge välja oma rituaalid , mida igal hommikul läbi teete (võidu riidesse panek, hommikune lauas istumine jne). Oluline on, et minnakse rõõmuga. • Alguses võiks käia vähe päevi ja päevad võiksid olla lühikesed. Magamisega võiks harjutada võimalikult meeldivalt (aga võimalikult pea, sest tal tuleb seda ju nagunii teha). Kui võimalik, siis võiks lapse vähemalt esialgu ära tuua peale magamist. • Kui oled kodus, aga laps jäi lasteaeda nutma , ära siiski talle vahepeal järgi mine, vaid ikka siis kui lubatud! • Õhtul kodus – oluline on, et laps saaks enne magamaminemist vähemalt tund aega isa-emaga koos mängida! Samuti nagu hommikul, peaks lapsel olema kindlad magamaminekurituaalid ja enne magamaminekut (või ükskõik mille tegemist) rõhuta, et “KELL ÜTLEB NÜÜD, ET ON AEG MAGAMA (sööma jne) MINNA”. (See, et “ema käsib magama minna” tekitab rohkem trotsi vanema enda vastu).
Lasteaiast peaks loobuma ja valima muu variandi kui: • lapsel tekivad hirmud – öine voodisse pissimine, päevane püksi pissimine, öised nutuga ärkamised. Soovitav on last harjutada vähemalt 1-2 kuud lasteaiaga ja mitte tuua mängu kolmandat varianti, n. hoidja. Kui tundub, et laps tõesti ei lepi ja tekivad psüühhikast tingitud terviseprobleemid, siis tuleks mõelda muudele variantidele. • Seleta lapsele asju nii, nagu need on – “Emme / issi peab tööl käima, kuigi ta tahaks väga sinuga koos olla. Ja need päevad, mis emme tööl on, on sinu tööks lasteaias olemine. Alguses võib see küll raske olla, aga edaspidi kui sa harjunud oled, hakkab meeldima. Saad teistega tuttavaks ja leiad uusi sõpru. Ja emme tuleb sulle alati peale tudumist ja söömist järgi ja siis teeme koos igasuguseid huvitavaid asju.” • Vanemad ei tohiks kunagi lapse kuuldes rääkida lasteaiast / koolist negatiivselt, sest see jääb lapsele alateadvusesse negatiivse noodina. HOIA LAST ALATI, KUI TA SOOVIB, SÜLES, KAISUTA JA KALLISTA TEDA PALJU NING ÜTLE KUI OLULINE TA SULLE ON! ANNA TALLE IGATI MÕISTA, ET TA ON SULLE ARMAS.
Lasteaiapsühholoog Viktoria Saat artikkel
„Kuidas kohaneda lasteaiaga?“
(lühendatult ajakirjast “Pere ja kodu” 8/2004)
* Loo lapsel positiivne hoiak lasteaia suhtes. Seleta talle arusaadavas keeles, mida lapsed lasteaias teevad ja miks seal on tore käia. Samas ära koorma last
informatsiooniga üle,
* Teadvusta iseendale, kas sul on lasteaiaga seoses hirme või negatiivseid kogemusi.
Vanema ebakindel hoiak lasteaia vastu võib mõjutada lapse suhtumist . Tuleb ennast positiivselt häälestada: “Minu kogemus on minu oma. Minu lapsel on teine elu ja teine kogemus – miks peaks see halb olema?”
* Püüa juba ette uurida, milline on lasteaia päevakava, et saaksid veidi enne lasteaeda minekut lapse koduse ajagraafiku lasteaia omaga kokku viia. Nii jääb vähemalt ajakava osas päev endiseks. Kuid eelharjutustega ei tohi üle pingutada. Vale on hakata lapsele rääkima, et kui sa kohe magama ei lähe, riidesse ei pane vms, kuidas sa siis lasteaias hakkama saad! Tegelikult tuleb palju asju, mida laps kodus ei tee, lasteaias iseenesest. Seal on kambavaim ja puudub ema, kes ette-taha ära teeks .
* Suhtle eelnevalt õpetajaga. Isikliku positiivse kontakti olemasolu õpetaja, lapse ning lapsevanema vahel on valutu kohanemise olulisemaid tingimusi.
* Esimene tutvumispäev koos lapsega on tähtis, kuid vanema pikemaajalisem
osalemine päevakavas (koos lapsega mängimine, söömine vms) ja päevade
poolitamine võib kohanemisprotsessi venitada. Kõige targem on lapse
kohanemisgraafiku üle pidada nõu õpetajaga.
* Esimest lasteaiaga harjutamise perioodi ei tasu katkestada vähemalt kahe-kolme nädala jooksul. Mida väiksem laps, seda olulisem on ilma pikkade vahedeta harjutamine . Hiljem võib lasteaias käimise paindlikumaks muuta.
* Hommikul last lasteaeda viies ütle talle, et ta jääb nüüd siia teiste lastega ja sina tuled õhtul järele. Võid kirjeldada päeva, mis teda ees ootab. Laps peab teadma, et ta jääb lasteaeda ilma sinuta . Kallistage ja lahku!
* Lepi õpetajaga kokku, et kui laps hakkab nutma, võtab ta lapse vajadusel sülle ja hoiab teda. Nii on sul rahulikum lahkuda. Luba lapsel nutta, see aitab pingest
vabaneda . Reeglina rahunevad lapsed pärast vanema lahkumist üsna ruttu. Vanema kohalolek ja pikad läbirääkimised võivad anda põhjust rohkem nutta. Laps mõistab, et mida enam ta karjub, seda kauemaks ema temaga jääb.
* Kui valutav süda ei lase hiljem oma töid teha ja lapse nutt kajab kõrvus, on hea, kui oled küsinud õpetaja telefoninumbri. Siis saad uurida, kas laps on pärast sinu lahkumist rahunenud,
* Sageli on abi sellest, kui laps läheb lasteaeda isaga. Isad on reeglina konkreetsemad ja otsustusvõimelisemad – hommikune hüvastijätt läheb valutumalt.
* Õhtul vanemaga kohtudes ning koju jõudes võivad lapsed olla üleerutatud, jonnakad ja agressiivsed ning nõuda rohkem tähelepanu. See on loomulik viis maandada pingeid, mille põhjuseks on elumuutused. Ole tähelepanelik ja kannatlik. Jälgi last. Ta annab ise vihjeid, kuidas teda aidata: kas lubada rohkem joosta , nutta või lihtsalt kaisus olla. Kohanemisperioodil on loomulik lapse lühiajaline arenguline tagasiminek käitumises.
* Kerge kohanemise puhul lepib laps lasteaiaga 10-15 päeva jooksul. Raskemal juhul võib kuluda 1-2 kuud. Eriti raske kohanemise puhul (laps on tihti haige, kaotab õpitud oskused, ilmneb füüsiline ja psüühiline kurnatus) tuleks nõu pidada psühholoogiga.
* Vanema usk lapse võimesse kohaneda ja tunda rõõmu lasteaiast aitab ning toetab teda sellel raskel , kuid olulisel teel iseseisva elu suunas.
Meeldivat koostööd soovides
Tallinna Lasteaed Sinilind meeskond
http://www.sinilind.edu.ee/Kuidas_aidata_last_lasteaiaga_kohaneda.pdf
Laste kohanemine lasteaiaga
Lasteaed.net, 3.04.2011 13:16 , Lapsevanematele | 1 kommentaar »
Emale, kes on kaua lasteaiakohta oodanud, on see päev rõõmupäev, kui talle teatatakse, et avaneb võimalus laps lasteaeda panna. Kohe on aga uus mure platsis – kuidas laps lasteaia, teiste laste ja õpetajatega harjub …
Lasteaednikud on vaielnud selle üle, kuidas on parem last lasteaiaga harjutada. Ühed arvavad , et lapsel on kergem kohaneda, kui esialgu käia mõne tunni kaupa koos ema – isaga lasteaias mängimas ja hiljem, kui laps on kohanenud, jätta ta üksi. Teised ei pea vanema kohalolekut  vajalikuks, leides, et siis laps arvabki lasteaia sellise koha olevat, kus emaga koos mängimas käiakse ja hiljem on üksi jätmine stressirohkem. Ega lasteaiaõpetajalegi pole uute lastega alustamine kerge.
Kui alustasin 1,5 aastat tagasi järjekordse sõimerühmaga, oli minulgi väike kõhedus sees – kuidas läheb?
Meie lasteaias on lapsevanemal juba esimesel külaskäigul võimalus vestelda lasteaia direktoriga, tutvuda lasteaia nõudmiste ja kodukorraga. Hea oli ka see, et sel õppeaastal moodustati kaks sõimerühma, seega oli vanematel võimalus valida, kuhu rühma laps panna. Nii sattusid meie rühma lapsed, kelle vanemad õed – vennad siin juba käinud on. Need lapsed olid juba eelmisel aastal õdedel – vendadel järgi käies võinud nina rühma ukse vahelt sisse pista ja õpetajatega sinasõbraks saada. Seega olime meie – õpetajad ja lapsevanemad juba eelnevalt tuttavad.
Lastel oli võimalus käia ka lasteaia õuel koos emaga mängimas, tutvumas teiste laste ja õpetajatega.
Esimesel kevadisel koosolekul  saime lähemalt tuttavaks kõigi lastevanematega. Tutvustasime rühmaruume, mänguasju, rühma elu-olu ja päevakorda. Soovitasime vanematel juba kodus lapsi lasteaia päevakavaga harjutada. Kuulasime ära lastevanemate mured ja kartused , lohutasime neid ja andsime lugeda erialast kirjandust lasteaiaga kohanemise kohta. Panime südamele, et kõige tähtsam on vanemate endi positiivne suhtumine lasteaeda. Rõhutasime, et lasteaiaga harjumiseks on vaja võtta aega, lapse päev peab algama rahulikult ja kiirustamata.
Esimestel päevadel tulid lapsed lasteaeda ainult mõneks tunniks hommikupoolikul, koos ema või isaga. Pean seda vajalikuks, sest leian, et kõige suurem hirmu tekitaja 2aastasele lapsele on tema üksi  jätmine võõrasse majja, võõraste tädidega, võõraste nõudmistega. Laps vajab kaitstuse ja turvatunnet, nagu me kõik.
Samas on see lapsevanemale hea võimalus rühma elu-oluga tutvuda. Mitmed vanemad on tunnistanud, et kartsid  – äkki nende laps pole nõus teiste lastega koos mängima ja mänguasju jagama . Paraku, neil polnud selleks lihtsalt võimalust olnud. Samuti näevad vanemad, kui kergesti võivad rühmas, kus on koos palju lapsi, tekkida lastevahelised konfliktid. Selline kõrvaltvaatamine on mõnelgi vanemal aidanud mõista õpetaja tööd ja aru saada, et lasteaias peab õpetaja suutma jagada oma tähelepanu ja hoolitsust paljude laste vahel.
Mõne päeva pärast, kui laps juba rahulikult tegutses ja ei pööranud enam erilist tähelepanu ema juureolekule, soovitasin jätta lapse mõneks ajaks üksi. Nõudsin, et vanemad ei lahkuks salaja ja tuleksid tagasi lubatud ajal.
Mõni laps harjub väga kiiresti ilma vanemateta olema, mõnel läheb kauem. Tihti on nii, et laps mängib esimestel päevadel rahulikult, siis aga keeldub lasteaeda tulemast . Sel juhul tuleb vanemaid veenda, et nad jätkaksid järjepidevalt lasteaias käimist. Kui lapsed olid juba mõne nädala lasteaias käinud, alustasime harjutamist söömise ja magamisega. Esimesed magamispäevad kujunesid meil küll nutusteks. Alati on lapsi, kellele on magamine võõras kohas vastumeelne, mõni laps ei olnud kodus harjunudki lõunauinakut tegema. Et voodisse minek poleks vastumeelne tegevus, püüdsime muuta selle võimalikult rahulikuks ja huvitavaks. Uurisime koos voodit ja loomakesi padjapüürimustril ja leidsime teki alt piilumas, oi üllatust, kodust pärit kaisulooma.
Meie rühmas aitas lapsi magama panna tore Karu-Mõmmi, kes laulis lastele, õpetaja häälega muidugi, unelaulu. Kadus jutt ja nutt ning lapsed rahunesid. Laul sai nii selgeks, et mõne nädala pärast võis kuulda, et lapsed, kel Une-Mati veel silmi polnud sulgenud, vaikselt voodis kaasa ümisesid. Mõned nädalad, siis väsisid laulmisest nii Mõmmi kui ka õpetaja ning Mõmmi puges koopasse talveunne , millest lapsed ta kevadel jälle üles  pidid äratama. Lapsed harjusid vaikselt voodisse minema ja üles tõusma ning  manitsesid üksteist: “ Kuss , Mõmmi tudub.”
Sel aastal on Mõmmi meile laulmisest loobunud , nüüd saadab meie laste und vaikne beebimuusika.
See tore Karu-Mõmmi on aidanud õpetajat ka paljudel muudel juhtudel: käis vaatamas, kuidas pudrukausid tühjenesid, kuidas riietumine sujus, kiitis laste kunstitöid, manitses lapsi vaiksemalt mängima ja oli kurb kui keegi teisele liiga tegi. Tublimad said Karu – Mõmmilt pika karvase pai.
Laste kiirele kohanemisele aitasid kaasa ka vestlused lastevanematega. Olen alati rõhutanud, et just ema-isa positiivne suhtumine lasteaiasse aitab palju valutule kohanemisele kaasa. Vaikne hommikune äratus, rahulik riietumine, käsikäes lasteaeda minek ja kojutulek , lasteaiamuljetest vestlemine , lühike lasteaiapäev – see kõik oleks ju ideaalne, kuid kahjuks veel erandlik.
Arenguvestlustel on selgunud , et nii mõnigi vanem tundis hirmu selle ees, kuidas laps lasteaiaga harjub ja olid meeldivalt üllatunud, et kõik nii kergesti sujus.
Tean, et nii mõnigi lasteaiaõpetaja ja ka lapsevanem vaidleks minule vastu ja ei pea vajalikuks, et lapsed mõne tunni kaupa, koos vanematega lasteaiaga harjutamas käivad. Selline on minu kogemus, mis näitas, et  lasteaiaga harjutamine peab olema järk-järguline. Rahul oleme meie -  õpetajad, lapsevanemad ja mis kõige tähtsam, ka lapsed.
Aime Lints
Tartu Poku lasteaia vanemõpetaja
http://www.lasteaed.net/2011/04/03/laste-kohanemine-lasteaiaga/
Soovitusi kohanemisprotsessi rahulikuks kulgemiseks lasteaias
11.10.2010. Autor : MA Sirje Almann, TPS alushariduse ja täiendusõppe osakonna juhataja
Lapse kohanemine lasteaias on tähelepanu keskmes olnud läbi aastate nii lapsevanematel perekonnas, psühholoogidel kui lasteaia töötajatel. See on ka mõistetav.
Foto: Kaire Kollom
Lapse kasvatamisel on vaja nii tarkust ja mõistmist kui ka soojust ja armastust. Nii ühte kui ka teist on tegelikult raske saavutada, kuid selle poole peab püüdlema. Paradoks on selles, et lapse kasvatamiseks pead eelkõige ennast avardama (Elo Mõttus-Lepik).
 
Lapse kohanemine lasteaias on tähelepanu keskmes olnud läbi aastate nii lapsevanematel perekonnas, psühholoogidel kui lasteaia töötajatel. See on ka mõistetav. Sündmus, mis on seotud lapse lasteaeda  tulekuga on pere jaoks uus, tuues kaasa erinevaid tundeid: rõõmu, lootust heale koostööle lasteaia personaliga kui ka muret ja teadmatust
 
Lapse kohanemist lasteaiaga on võrreldud aedniku tööga, kes peab ümber istutama noore puu. Ta teeb seda ettevaatlikult, kaevab puu mullast välja, kus ta on juba mõnda aega kasvanud. Seejärel hoolitseb tema eest armastusega, kastab teda. Kohanedes uue kohaga puu ikkagi kiratseb. Lehed närbuvad. Sama võib juhtuda lapsega, kes harjumuspärasest keskkonnast tuleb talle täiesti uude keskkonda. Uue olukorraga harjumine nõuab aega ja kannatlikkust
         
Küsimusi lasteaiaga kohanemisest, millele laps, lapsevanemad ja lasteaiatöötajad vastuseid otsivad on mitmeid: kuidas lapsele lasteaias meeldib, kuidas lasteaed mõjutab lapse arengut, kas lapsevanemad tegid õige otsuse, kuidas uue olukorraga toime tulla, millised on võõrad inimesed lasteaias, kas neil jätkub ikka piisavalt tähelepanu ja hellust lapse jaoks jpm.
Milliseks kujuneb lapse argipäev lasteaias, selle eest vastutame koos: lapsevanemad ja lasteaia personal.
Alljärgnevalt püüame leida vastuseid lapsevanema ja lasteaia töötajate võimalikele küsmustele, lapsest lähtuvalt avada kohanemise olemuse, et oleksime lapsele targaks ja mõistvaks kaaslaseks.
 
Mis juhtub lapse organismiga kohanemise perioodil? Kas muutus on ka väliselt märgatav?
 
Lasteada tulekuga, kohanemise perioodil, märgib Elkonin (1), toimub lapses teatud sterotüüpide murrang: tuttavast kodusest keskkonnast satub laps harjumatusse, uude keskkonda, kus tema jaoks on palju tundmatut: kindel päevakava, lapsevanemate puudumine, teistmoodi suhtlemine - kõik need muudatused võivad lapse viia pingeseisundisse, mille tulemusena muutub laps isutuks, ilmnevad hirmud, laps keeldub mängimast teiste lastega, on kahvatu jumega, rahutu , põeb sagedamini, kui varem. Kõne areng võib aeglustuda, laps tunnetab rohkem täiskasvanu hääletooni ja miimikat, kui sõnumi tähendust.
 
Mis on lapse arengu seisukohalt kohanemise perioodil kõige olulisem?
 
Lapse arengu seisukohalt on kohanemisperioodil kõige tahtsamad tema lähiümbrus, kus ta suurema osa päevast veedab ehk siis kodu ja lasteaed. Hea lasteaed ei saa kuidagi olla lapse arengu piduriks, vaid toetab igati perekonna püüdlusi lapse kasvatamisel.
Kohanemise edukus sõltub lapse ja täiskasvanu valmisolekust alustada lasteaias käimisega. Lapse ettevalmistus lasteada tulekuks, tema lasteaeda vastuvõtmine määrab kohanemise iseloomu. Lapse vanus ei ole mitte vähem oluline. Alla kaheaastasel lapsel on lapsevanematest ja kodusest keskkonnast lahkumine raskem. Kolmandal aastal kohanevad lapsed kergemini, sest on uudishimulikumad, kõne areng on kiire, suhtlemiskogemus eakaaslastega suurem.
 
Milline on lapsele olulise lähiümbruse ja seal viibivate inimeste pingerida ?
 
Teadlased väidavad, et laps võtab uue täiskasvanu omaks läbi ema prisma . Kohates tuttavat, naeratab ema, nii teeb ka laps. Sama kehtib kohanemisperioodil suhte puhul õpetajasse. Lapsele olulise lähiümbruse ja seal viibivate inimeste pingereas on
esikohal ema ja lapse suhe. Kohanemisperioodil tuleb sellega arvestada.Teeme vea, kui püüame jõuga last emast eemale saada. Sellega võib laps kaotada nii vajaliku usalduse lähiümbruse vastu.
Teisele kohale võime seada lapse ja teised täiskasvanud. See ring laieneb pidevalt. Teades, kui oluline on lapse jaoks täiskasvanu lähedus, teeme jällegi vea, kui lapse sellest ilma jätame.
Kolmandaks võib nimetada last ja lähiümbrust. Sageli on väikelapsele kohanemisperioodil tähtsamad mänguasjad, kui teised lapsed. See võib olla ka konfliktide põhjustajaks. Seega on lapse jaoks oluline oma kindla ruumi ja keskkonna olemasolu.
Kõige viimasena võib esile tuua laps ja teised lapsed.
 
Kuidas reageerib laps uuele olukorrale?
 
Üsna tavaline on, et iga laps reageerib uuele olukorrale omamoodi:
mõni, olles tähelepanelikult jälginud hakkab omaette mängima;
teine teeb seda ettevaatlikumalt, jäädes kaua vaatleja rolli, jälgides, mis siis tegelikult toimub;
kolmas kardab lahkuda emast, lükates tagasi kõik õpetaja ettepanekud selleks, nutab palju ja valjuhäälselt. Põhjused on erinevad ja sõltuvad näiteks:

• lapse kiindumusest emasse ja pere teistesse täiskasvanutesse,
  
• täiskasvanute ja eakaaslastega suhtlemiskogemuse vähesusest,
  
• kindla päevarütmi puudumisest kodus,
  
• eneseteenindamisoskuste ja hügieeniharjumuste vähesusest jpm.
  

Kui rühma personal ei ole kohanemisperoodil  mõelnud läbi oma tegevusi, võib see lapse jaoks tuua kaasa raske kohanemise
 
Kuidas eristame erinevaid kohanemise tasemeid?
 
Kohanemise ajal võib märgata füsioloogilisi muutusi lapse hingamissageduses ja südametegevuses. Lapse organism teeb kõik selleks, et kohaneda uue keskkonnaga.
Psühholoogiline kohanemine nõuab seniste stereotüüpide vastavusse viimist ümbritseva keskkonna uute nõudmistega.
Sotsiaalne kohanemine eeldab lapselt koostegevust uute inimestega, rühma normide ja tavade omaksvõttu, uute rollide õppimist.
Isegi rahuldava kohanemise korral võib lapsel esineda isutust, unehäireid ja väsimust. Tuttavad tegevused võivad ununeda. Sellist lühiajalist arengu
pidurdumist võib pidada kohanemise perioodil tavapäraseks.
 
Kommentaarid:
Kuna iga laps on erinev arvan, et aeg on kõige parem vahend, et laps lasteaiaga harjuks. Seda on näidanud mulle minu enda laste harjumine lasteaiaga ja ka õpetajana töötades teiste laste vastu võtmine. Kõige raskem on esimesed kaks nädalat, kus laps ei ole veel uue olukorraga harjunud ja ka vanemal on raske oma lapsest, kellega enne olid koguaeg koos, järsku loobuda . Olen ise emana ja on teisedki emad läinud lasteaiast minema silmad märjad ja süda raske. Kuid inimene harjub kõigega ja kui muud väljapääsu ei ole siis peab selle raske perioodi oma elus üle elama. Hetkel on mul endal jälle ühe lapse lasteaia elu algus ja oleme sunnitud igal hommikul seda üle elama ja seda suurem on kohtumisrõõm  õhtul, kui naudime oma tibu igat tegu ja toimetust.
 
http://www.teatoimeta.ee/Soovitusi_kohanemisprotsessi_rahul_212.ht m