Tegutsemine traumade ja õnnetuste järel (0)

Sissejuhatus
Suur osa inimesi teeb trenni harrastuskorras ja omal käel, see aga võib viia spordivigastuste tekkeni. Harrastussportlastel võivad tekkida kahte tüüpi vigastused – traumad ja ülekoormusvigastused. Traumade oht on suurem spordialadel, kus on suurem kontakt teiste inimeste ja näiteks palliga (kontaktspordialadel). Sellised levinuimad spordialad on käsi- ja korvpall , jäähoki jne. Ülekoormusvigastused tekivad sellistel aladel nagu rattasport, jooksmine jt. Spordivigastused moodustavad peaaegu neljandiku kõigist laste ja noorukite vigastustest. 70–80% spordivigastustest kuulub kergemate vigastuste hulka (põrutused, venitused, marrastused jm).
Levinumad vigastused
Harrastussportlaste seas on levinuimad traumad meniski vigastus , kannakõõluse rebend, sidemevigastused, hüppeliigese nikastus jms. Ülekoormusvigastustest esineb sagedamini „hüppaja põlv“, alaselja - ja lihaspingevalud, põlvekedra kõhre- ja kannakõõluse ülekoormus jne.
Kuigi noortel inimestel on vigastuste ja traumade oht mõnevõrra väiksem kui vanematel, tasub neisse siiski tõsiselt suhtuda. Välja ravimata lihtne vigastus võib tulevikus suureks ja parandamatuks probleemiks osutuda.
Üks sagedamini esinev trauma on hüppeliigese nikastus, mida tihti alahinnatakse. Selle tõsidust saab hinnata paistetuse järgi. Mida kiiremini jalg üles paistetab, seda tõsisem on vigastus. Juhul, kui sirgele jalale toetumine on võimatu, võib olla tegu luumurruga. Igal juhul tasub pöörduda traumapunkti ja pidada nõu ortopeediga.
Mida teha?
Kui on tekkinud trauma, saab ka ise kohe paludki ära teha ning olukorda leevendada ja hullema juhtumine ära hoida. Esmaabi puhul kehtib tegutsemisviis – RICE ( rest , ice, compression ja elevation). Ehk see tähendab siis puhkust, vigastatud kohe jahutamist (jääd), kinnisidumist ja toetamist ning selle hoidmist keha tasapinnast kõrgemal. Kindlasti tuleb meeles pidada, et värskele traumale ei tohi panna soojakreemi ega teha viinakompressi. Hiljem võib aga vigastatud koha soojas hoidmine soodustada paranemist.
Kui on tekkinud ülekoormusest tingitud vigastus, siis tuleb esmalt koormus maha võtta. Kasutatakse külma-, magnet- ja lööklaineravi aparaate, geele ja salve, samuti rohtusid ehk preparaate. Viimasel ajal on enam levinud ka teipimine ehk kineesia , mida kasutatakse ka vigastuste vältimiseks.
Õnnetuste vältimine
Tegelikult annab paljusid vigastusi õige käitumisega vältida. Enne trenni tuleks alati soendust teha, valida õiged koormused ning peale trenni korralikult venitada. Vigastuse korral tuleks kindlasti konsulteerida oma ala spetsialistidega. Korralik eelsoojendus ja venitusharjutused. Treeningu mitmekülgsus. Õige tehnika järgimine. Võimetele vastav koormus, selle sujuv suurendamine. Piisav puhkus. Ortoosid, teipimine ja spetsiaalsed kaitsevahendid. Sobivad jalatsid. Eelnevate vigastuste ja anatoomilistest eripäradest (rühihäired, kõrge või lamenenud pöiavõlv, liigeste hüpermobiilsus jm) tulenevate riskidega arvestamine . Laste puhul bioloogilise küpsusastme arvestamine
Kinniste vigastuste esmaabi
Esimese 48 tunni jooksul pärast vigastuse teket järgitakse nn KKK reeglit: külm, kompress, kõrgele tõstmine (inglise keeles RICE – rest, ice, compression, elevation). Nimetatud meetmed vähendavad turset, lihasspasmi ja valu, veresoonte ahenemise tulemusel väheneb veritsus . Oluline on kiire tegutsemine! Vajadusel kasutada lahast, ortoosi, elastiksidet. Jäse tõsta kõrgemale. Külmakompressi tuleks teha 10–20 minuti kaupa iga 2–3 tunni järel. Sobivad nii jääkott (asetada kerge surve alla ja mitte otse nahale), külma- aerosool , külm vesi või muud käepärased vahendid. Ka kroonilise vigastuse ägenemise korral sobib KKK reegel.

Äge sporditrauma

Nahavigastus ( haav , marrastus )
Esmaabi: hinda haava raskusastet ( pindmine , sügav). Pindmine haav puhastada , plaasterdada. Suured arteriaalsed ja venoossed verejooksud tuleb peatada koheselt: suruge haav kinni, pange kannatanu lamama, tõstke vigastatud jäse südametasapinnast kõrgemale, tehke haavale rõhkside (žgutt vaid äärmisel vajadusel). Võimalusel külmkompress. Mitte eemaldada võõrkehi ega verest läbiimbunud sidet.
Põrutus
Kudede ja organite vigastus, kus kattekoed on terved. Põhjuseks otsene löök või kokkupõrge. Esineb valu, turse , verevalum. RICE põhimõte (vt kinniste vigastuste esmaabi), valuvaigisti. Laste lihased on rohkem vaskulariseeritud ja seetõttu tekivad põrutuse tagajärjel hematoomid kergemini.
Nikastus ehk liigesesidemete venitus
Liigest ümbritseva liigesekihnu ja liigest tugevdavate sidemete tugev venitus, mis tekib harilikult väänamise tagajärjel. Võib esineda sidemete osaline või täielik rebenemine ning verevalumid liigeseõõnde või liigest ümbritsevatesse kudedesse. Põhitunnuseks on valu, mis tugevneb liigutamisel ja liigesele toetumisel. Liigese piirkond tursub, valu tõttu on liigutused piiratud. Esmaabis RICE põhimõte.
Nihestus
Liigest moodustavate luuotste paigastnihkumine, võrreldes tavalise asendiga. Täieliku nihestuse korral kaob liigespindade kontakt täielikult, liigeskihn on rebenenud. Osalise nihestuse (subluksatsioon) puhul on osaliselt säilinud luuotste kokkupuude , esineb liigeskihnu venitus või osaline rebend. Nihestuse tunnused: liigese väliskuju muutus, liigutusfunktsiooni puudumine või funktsioonihäire, tugev valulikkus jäseme liigutamisel, turse, plõksatus trauma hetkel. Võimalikud närvikahjustuse sümptomid (tuimus või surin). Esmaabi: liigest mitte liigutada, külmkompress, kiirabi . Välistamaks luumurdu, tehakse enne paigaldamist röntgenülesvõte. Liigese paigaldamine toimub üldnarkoosis. Paigaldada tuleb kiirelt, sest hiljem on see valu ja turse tõttu tunduvalt raskem. Sideaparaadi nõrgenemise tõttu tekib teistkordne vigastus kergemini kui esimene.
Lihasevigastus
Lihasekramp – äkiline tugev ja valulik lihase kokkutõmme. Sagedamini tekib reie- ja säärelihastes. Põhjused: väsimus, vedeliku ja elektrolüütide kaotus, puudulik eelsoojendus. Esmaabi: lihase venitamine ja massaaž, mineraalaineid sisaldav jook .
Lihasevenitus – väikeste lihaskiudude ja veresoonte kahjustus äkilise tugeva lihasevenituse tulemusel. Põhjustab valu, lihase jäikust. Erinevalt lihaserebendist ei ole valu nii hästi lokaliseeritav.
Lihaserebend – osaline või täielik. Põhjused: lihase liigne pingutamine, löök pingul lihase pihta. Sümptomid: äkiline terav valu, lihase väliskuju muutus ( palpeeritav lünk), osaline või täielik liikumispiiratus. Esmaabi: RICE, kiirelt haiglasse.
Luumurd
Lahtised ehk nahakahjustusega ja kinnised luumurrud . Sümptomid: tugev valu, turse, palpatoorne hellus , jäseme deformatsioon , krepitatsioon, patoloogiline liikuvus, funktsioonihäire. Lahtise luumurru kohal on esmalt oluline sulgeda verejooks . Kahjustatud piirkonda mitte liigutada.
Noorte spordiga seotud luumurdudest 84% on ülajäseme piirkonnas. Sagedasemad on sõrmeluude murrud (29%), käsivarreluude distaalse osa murrud (23%) ja kämblaluude murrud (13%) (Wood 2010). Laste luude elastsusest ja suuremast painduvusest ning paksemast ja tugevamast luuümbrisest ehk periostist tulenevalt erinevad laste luumurrud mõneti täiskasvanute omadest. Sageli esineb nn mittetäielikke murde (nt pajuvitsamurd). Lastel esinevate luumurdude eritüüpideks on kasvuplaatide vigastused ja täiskasvanutest tunduvalt enam on neil avulsioonmurde.
Peatrauma
Kesknärvisüsteemi traumad on lastel sagedased. Põhjuseks tavaliselt kukkumine, kokkupõrge või löök kõva esemega vastu pead. Arsti konsultatsioon on vajalik, kui esineb pearinglus, tasakaaluhäired, tekib iiveldus, oksendamine . Kindlasti kutsuda kiirabi, kui jutt on segane, teadvusehäired, silmapupillid on erineva suurusega, kõrvast või ninast tuleb verd või vedelikku. Vajadusel elustamise ABC. Kui hingamine ja südametöö on olemas, panna teadvusehäirega kannatanu lamama küliliasendisse. Vältida jalgade ülestõstmist (ajuturse oht) ja söögi-joogi pakkumist ( oksendamise võimalus). Trauma tagajärjed võivad ilmneda ka järgmisel päeval.

Krooniline trauma ehk ülekoormusvigastus

Korduvad mikrotraumad, mis summeeruvad ja tekitavad ühel hetkel kaebusi, eelkõige valu. Teatud vigastused on täiskasvanutega ühised, mõned aga omased vaid lastele ja noortele. Lastel on rohkem luu- ja kõhrkoevigastusi. Erinevatele spordialadele on omased spetsiifilised ülekoormusvigastused: nn tennisisti või golfimängija küünarliiges, hüppaja või jooksja põlv jne.