Jaan Kaplinski (2)

Jaan Kaplinski
Koostas: Raiko Allik
Juhendaja : Annika Oja
Valga 2010
Sisukord
Sissejuhatus……………………………………………………………3
Jaan Kaplinski eelkäijad……………………………………….......….4
Jaan Kaplinski lapsepõlv…………………………………………..….6
Jaan Kaplinski perekond………………………………………………8
Looming
Luule…………………………………………………………………..10
Proosa………………………………………………………………....11
Esseed………………………………………………………………....12
Jaan Kaplinski väljaspool Eestit………………………………………13
Jaan Kaplinski tsitaadid……………………………………………… 14
Jaan Kaplinski artikkel : ole meheks………………………………….15
Sven Vabar Jaan Kaplinskist……………………………………….. 17
Tunnustused…………………………………………………………...18
Teosed…………………………………………………………………18
Kokkuvõte……………………………………………………………. 22
Kasutatud kirjandus……………………………………………………23

Sissejuhatus

Jaan Kaplinski sündis 22. jaanuaril 1941 Tartu naistekliinikus Toomemäel . Jaan Kaplinski on tänapäeva Eesti tuntumaid ja tõlgitumaid kirjanikke. Tema teoseid on tõlgitud inglise, rootsi, soome, prantsuse, heebrea , ungari, läti, leedu, islandi, taani, tšehhi jt keeltesse. Esimene luulekogu „Jäljed allikal” ilmus 1965 noorte autorite kassetis.1980. aastate lõpust hakkas Kaplinski avaldama oma luulele lähedast autobiograafilist proosat
Jaan Kaplinski eelkäijad
Isa, Jerzy Kaplinski (1901 - 1944?) isa poolt esivanemad olid juudid ja legendide järgi oli keegi neist ka Bütsantsist pagend Laskarise soo esindaja. Isa ema, neiupõlvenimega Dziadulewicz põlvnes Poola tatarlastest, kellest üks 18. sajandi lõpul katoliku usku läks ja sai Amurati asemel nimeks Bonaventura. Jerzy Kaplinski töötas Tartu Ülikoolis poola keele ja kirjanduse lektorina, organiseeris Eesti-Poola seltsi ja poola kirjanduse laiema tõlkimise eesti keelde. Ta pi das avalikke ettekandeid poola kirjanike tähtpäevadel ja kirjutas eessõnasid tõlkeraamatutele ning poola kirjandust tutvustavaid artikleid ajakirjanduses, sh. ajakirjas "Looming". Ta oli pidand ka fakultatiivloenguid Euroopa kultuuriloost, mida omal kombel viiskümmend aastat hiljem kordas tema poeg "tõlkekabineti" sildi all 1983 - 1986. Isa vanaisa Edward Kaplinski (1834 - 1879 ) oli arhitekt , tema vend Leon Kaplinski ( 1826 - 1873) - maalikunstnik ja kirjanik, 1863. aasta ülestõusust osavõtja, kes hiljem ela s pagulasena Pariisis. Kaplinskite perele kuulunud Leon Kaplinski portree, mille oli maalind nimekas Poola kunstnik Henryk Rodakowski, hävis Tartus sõjatules. Isa isa Zygmunt Kaplinski oli olnd inseneriharidusega ja juhtind sajandi alguses aktsiaseltsi "Prodameta" Sankt-Peterburgi kontorit. Pärast tütre surma lapseeas saatis Z.K. naise ja poja mõneks aastaks elama äveitsi, Zürichisse, kus neil oli kontakte ka Vladimir Uljanoviga, hiljem Lenini nime all tuntud riigikukutajaga. Tänu sellele ja hilisemale ilmasõjale ja revolutsioonile Venemaal käis Jerzy Kaplinski koolis mitmel pool: Poolas, Venemaal ja Sveitsis .
  Jaan K. ema Nora Raudsepp (1906 - 1982) oli ema poolt mulk , isa poolt võruke, nii ei ole Jaan K. esivanemate hulgas päris-eestlasi, mis võibolla seletab tema käitumises ja loomingus esinevaid ebaeestilikke jooni. Nora K. isa Jaan Raudsepp ( 1877 - 1961) on pärit Eoste külast Põlva lähedalt. Põlva lähedal elab palju Raudseppade suguvõsa esindajaid, kes on kauges suguluses ka naaberkülas Himmastes eland ja elavate Hurtadega (sh. Jakob Hurt ). Abiellumise kaudu on Raudsepad seotud Astidega (sh. Karl Ast), sugulu s on ka Zirnaskitega Räpina poolt - seda perekonnanime kandis Nora Raudsepa vanaema Ann.
Nora Raudsepa ema Marie (1881 - 1971 ) neiupõlvenimi oli Jänes, tema ema Anna neiupõlvenimi omakorda Schulzenberg.Üks Anna Schulzenbergi õdedest - Ida - oli kirjanik Arvo Mägi ema. Jänesed on pärit Mulgimaalt, täpne koht teadmata. Schulzenbergid on pärit Hallistest , üks neist, Martin Schulzenberg oli Venemaa esimese duuma saadik Liivimaalt
Jaan Raudsepp oli üks viiest vennast. Tema isa Juhan oli olnd vallakohtunik, vanem vend ja Soodla talu pärija David vallavanem . Jaan õppis Tartu Õpetajate Seminaris ja töötas natuke aega Rõngus õpetajana, pidi siis ateistlike vaadete pärast õpetajaametist loobuma ja hakkas tegelema äriga. Ta alustas raamatukauplusega Valgas , istus revolutsioonilise tegevuse pärast 1906 Pihkvas vangis, jätkas aga edukat äritegevust kuni 1940. aastani, sellest suurema osa aega Tartus, kus talle kuulus Raudsepa raamatukauplus Küüni tänavas, spordiriistade vabrik ja hulk muude ettevõtete (Tartu Pärmivabrik, a-s Extractor) aktsiaid . Perekond elas algul Tartus Tiigi tänaval (maja on sõjas hävind), siis ostis Jaan R. Tartu külje all asuva maja, mille 1912 oli soome arhitekti Valter Thomé projekti järgi lasnud ehitada Aino Kallas, kes seal, alguses Kallaste , siis Lastela nime kandvas majas kuni 1918. aastani ka elas. Seal majas möödusid Jaan Kaplinski esimesed eluaastad ja sealt on pärit tema elu esimesed suvised mälestused. Pere pid i Saksa sõjaväe nõudmisel majast lahkuma 1943. aasta lõpus. Nüüd on maja Kaplinskitele kui Raudseppade pärijatele tagasi antud.
Raudseppade peres oli neli last, kellest üks, Mart, suri üliõpilasena. Leo õppis õigusteadust ja töötas juristina Tartus ja Tallinnas, hakkas hiljem ikka rohkem tegelema lauluga. Tütar Eva oli arenguhäirega ja töötas nõukogude ajal lihttöölisena. Nora Raud sepp hakkas noorena õppima tantsu ja täiendas end 1920ndatel ja 30ndatel aastatel sel alal Saksamaal Essenis ja Pariisis. 1930ndate lõpul tutvus ta lektor Jerzy Kaplinskiga. Nad abiellusid 1938. aasta märtsis, abielu tunnistajaks ja hiljem poeg Jaani lepit ud ristiisaks oli itaalia keele lektor, hiljem kirjaniku ja ajakirjanikuna tuntud Indro Montanelli.
Jaan Kaplinski lapsepõlv
Sündis 22. jaanuaril 1941 Tartu naistekliinikus Toomemäel .
Jaan Kaplinski esimesed lapsepõlvemälestused on seotud vanaisa kodu Kallastega. Sealt kolisid sakslased perekonna kesklinna Magasini tänavasse, kust on mõned mälestuskillud: onu Leo saksa sõjaväe mundris, käigud botaanikaaeda, kukk Jaani kiriku tornis, mis paistis aknasse ja ka Eesti Rahva Muuseum Raadil. Järgneb aga 1944 ja hulk sõjamälestusi. Magavat last tassiti pesukorviga keldrisse varjule, vahel tuli tal ka pikki tunde, isegi terve öö varjendites, näiteks botaanikaaia mäe sees. Varjendites oli Jaani sõnul huvitav, täiskasvanutel polnud midagi asjalikku teha ja nad rääkisid huvitavaid lugusid ja tegelesid lastega. Pere oli mitmel pool - Haaslaval, Vastse -Kuustes ja Sauel Tallinna lähedal sõjapaos. Sõjajärgse aja mälestustest on ta kirjutanud pikalt raamatus "Kust tuli öö" Raamat ei ole päris dokumentaalne, kõik oluline on tal kogetud. 
Ürgfilosoofiliste ja buddhistlikus filosoofias tuttavate küsimuste juurde jõudis ta lapsepõlves mitmel puhul. Algkooliõpilasena sai talle selgeks, et ta on värvipime - daltoonik. See on ehk üks põhjusi, miks see küsimus mulle oluline oli. 
Elas alates 1944. aasta sügisest Tartus Ülikooli tänavas, alguses oli aadress Ülikooli 19 - 2, hiljem 15 - 2. Ka sellest majast ja naabritest on kirjutand ta oma raamatus "Kust tuli öö". Inimeste nimed on muudetud: Leo Pihlapiks on ta nimetand Laur Pehapi, kes oli maja endise omaniku proua Pehapi poeg. Elas kahes toas, köök ja muud kõrvalruumid olid mitmele perele ühised. Hästi mäletab veel perekond Bochmanne, kes elasid kahes toas köögi kõrval ja kellel sündis tütar, kellele tema ema aitas leida ilusa nime - Bianca . Mänguseltsilisi tal omas korteris siiski ei olnud kui jätta arvestamata Pehapite kass Ants ja Bochmannide koer Kärr. Veidi suhtles maja teises otsas elava rätsepm eister Uuseni poja Tõnisega ja vahel juhuslikult muude lastega mitme maja ühisel õuel, kuhu pääses kino Ateen (hiljem "Saluut") vastast. Sinna õuele pidi laduma oma talvepuud, mis pärast riidas kuivamist viidi keldrisse. Keldrist tassis tädi Eva nad üles teisele korrusele ja keldris mängis vahel lastega peitust.
Oma perest olid talle vaimses mõttes kõige olulisemad ema, tädi Mara ja vanaisa. Emalt on ta saand filoloogilised ja kirjanduslikud huvid ja ema kaudu on ta seotud ka eemaloleva, Stalini laagritesse kadund isa mälestusega. Isast ei ole talle jäänud muud kui paar fotot, paarkümmend polonistika, filoloogia ja filosoofia valda kuuluvat raamatut, mõned märkmed ja kirjad. Paar säilind armastuskirja, mis ta oli kirjutand oma naisele ja ühe luuletuse mustandi leidis alles pärast ema surma.
Vanaisa huvid jagunesid poliitika ja looduse vahel. Töötas omal alal, juhatades Tartu antikvariaati, kuid kaotas hiljem selle koha kui endine kapitalist. Tal oli palju vaba aega ja ta viis mind tihti jalutama - Toomele, Tähtverre ja Maarja surnuaiale. Tihti liitus meiega mõni tema sõber. Väljas looduses räägiti palju loodusest, lindudes t ja taimedest , vahel ka aiandusest ja põllumajandusest. Kodus räägiti peamiselt poliitikast . Vanaisal ja vanaemal oli palju sõpru ja tuttavaid.
On palju kirjutatud sellest, kui raske oli lastel kohaneda nõukogude elus kehtinud kahe tõega. Jaanile polnud see eriline probleem. Tõed, milles tema kasvas olid nii erinevad ja vastandlikud, et nad ei saanud omavahel segi minna. Nende kodus oodati ameeriklasi ja peeti vene valitsust kõlbmatuks, koolis ja ajalehtedes esinesid ameeriklased kuratliku jõuna ja Nõukogudemaa kehastas kõike positiivset , head ja ilusat . Nii oli muidugi ka kirjanduses, mida tookord avaldati. Kaplinski lugemisvaragi koosnes kahest poolest. Kui ema veel töötas kirjandusmuuseumis , kust ta mõne aasta pärast halva ankeedi pärast lahkuma sunniti, tõi ta sealsest raamatukogust lugeda ühe ""Looduse" Kuldraamatu" teise järel. Jaan mäletab tänini midagi niisugustest raamatutest nagu Karin Michaelise Bibi-lood, Karl May Winnetou -sari, Väike lord Fauntleroy, Roosa saar, Doktor Dolittle ja mitmed teised. Ka muud eestiaegset lastekirjandust puutus talle kätte, sealhulgas Karl Ristikivi "Semud" ja " Lendav maailm". Need laenas perekonnasõprade Starkopfite riiulilt.
Lugemisvara teise poole moodustasid aga purunõukogulikud teosed, nii päris lasteraamatud kui ametlikult täiskasvanutele mõeldud teosed. Jaani tädi Mara (ametlikult Marie Pael), kes töötas raamatupoes, ostis talle enam-vähem kõik raamatud partisanidest ja ka Stalini preemia laureaatide sarja. Luges nad enamuses kõik läbi, mõned igavamad jättis küll pooleli nagu "Kaugel Moskvast" või " Jugoslaavia tragöödia". Sõjajutte aga luges hoolega, sest nende sündmustik oli vahel põnev ja neis ei olnud pikki abstraktseid arutlusi poliitikast. Tänini on Jaanil meeles Ilja Kazakevitöi "Kevad Oderil" ja Viktor Nekrassovi "Stalingradi kaevikutes", mis mõlemad pärinevad kahtlemata andekate kirjanikkude sulest .Õige mitu korda luges Aleksei Tolstoi "Peeter Esimest". Puht sõjaraamatutest olid lemmikuid partisanikomandör Kovpaki "Putivli st Karpaatideni". Arkadi Gaidari teosed talle erilist muljet ei jätnud, küll Lev Kassili "Mu kallid poisid", Kaverini "Kaks kaptenit" ja Katajevi "Valendab üksik puri". Vanaisa kõrvalt luges ka Vene-Jaapani sõjaromaane "Tsusima" ja "Port-Artur". Mitu korda luges ka Gorki lapsepõlve-raamatuid. Eesti kirjandusest meeldis Kaplinskile kõige paremini Lutsu "Kevade" ja mõned muinasjutu- ja muistendiraamatud, meeldis ka Tuglase "Väike Illimar ". Üldmulje eesti kirjandusest oli aga hall ja nukker, selles oli midagi, mis kõlas kokku tolleaja elu halluse ja nukrusega. Neid raamatuid lugedes haaras teda masendus ja melanhoolia , kadus eluisu, mida pidev haigeolemine nagunii nõrgendas. Jaan mäletab Tuglase miniatüüre ja sümbolistlikke lugusid, mida lapsena hakkas lausa vihkama . Temas elas realist, kes armastas asju ja tahtis ka kirjandusest lugeda asjade kirjeldusi, mitte tundlemist. Asjadearmastajaks on ta jäänud tänini, sellestki on ta kirjutanud proosaraamatus "Kust tuli öö".
Jaani muud lapsepõlveharrastused peale valimatu lugemise olid samuti kirjandusest kaugel. Teda huvitas tehnika, luges hardunult Noore tehniku käsiraamatut ja muud selletaolist kirjandust ja püüdis ehitada raadiot , millest küll suurt välja ei tulnud, peamiselt koduste olude kitsuse tõttu. Vaimsem harrastus oli markide kogumine, mille juurde on ta viimastel aastatel tagasi tulnud. 
  

Perekond

Jaan Kaplinski on abielus 1969. aastast Tiia Toometiga, kes on kirjanik ja oli 1994-2007 Tartu Mänguasjamuuseumi direktor . Esimesest abielust Küllike Kaplinskiga on tal tütar Maarja Kaplinski (s. 1964).
Jaanil ja Tiial on pojad Ott-Siim Toomet (s. 1970), Lauris Kaplinski (s. 1971) ja Lemmit Kaplinski (s. 1980) ja tütar Elo- Mall Toomet (s. 1981). Ott-Siim on füüsika ja majandusteaduse magister ning kaitses 2006 majandusdoktori kraadi Aarhusi ülikoolis Taanis. Ta töötab vaheldumisi Aarhusi ja Tartu Ülikoolis. Lauris lõpetas ülikooli biokeemikuna, praegu töötab ta peamiselt infotehnoloogia alal, on olnud kaua Linux- opsüsteemi arendaja, nüüd tegeleb Tartu Ülikooli Raku- ja molekulaarbioloogia instituudis bioinformaatikaga. Lemmit õppis ülikoolis filoloogiat ja semiootikat, semiootikuna ta ülikooli ka lõpetas. Peale selle tegeleb ta kompuutritega, sealhulgas samuti Linuxiga, luuletamisega ja kirjastamisega, käivitades kirjastuse Võluri tagasitulek . Mõned aastad töötas Lemmit Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes IT alal. Nüüd on ta hõivatud trükikunsti muuseumi käimalükkamisega Tartus Kastani tänavas, endise Noor-Eesti trükikoja majas. Filoloogiat õppis ka Elo-Mall , kodustele Ellom, kes samuti on kirjutand luuletusi, avaldanud paar luulekogu eesti ja inglise keeles ning paar oma piltidega värvimisraamatut. Laurisel, kes on 1991. aastast abielus Kersti Oravaga (nüüd Kaplinski temagi) on kolm last: Minea (1991), Jerzy-Edvard (1995) ja Karl Aleksander (2000). Jaanil on ka poeg Märt-Matis Lill , sündinud 1975, kes on abielus Liina Soonseinaga, neil on kaks poega - Oliver (1995) ja Markos (1999). Märt ja Liina õppisid mitmeid aastaid Soomes Sibeliuse akadeemias , 2004. aastast on nad tagasi Eestis ja töötavad Muusikaakadeemias, Märt ka Eesti Raadios.
Maarja on tegelnud innukalt psühhodraamaga ja sai 2000. aastal sellel alal assistendi diplomi.
Oti ja Piret Toometi abielu lahutati 2002. aastal. Augustis 2003. abiellusid Ott Toomet ja Tiina Strauss , kes sestsaadik kannavad mõlemad Toometi perekonnanime. Nii on Jaanil ja Tiial kaht perekonnanime kandvad järeltulijad - Kaplinskid ja Toometid.
25. septembril 2001. aastal tuli meie hulka Elo-Malle ja Jaan Söödi tütar Helo Sööt.
Lemmituga oli abielus Marge Nelk ja meie peres kasvas mitmeid aastaid Marge tütar Mia. 2002. aasta 14. oktoobril sündis Lemmitul ja Margel tütar Nora, Ameerika moodi võiks teda siis kutsuda Nora Kaplinski II ja ta on mõnede arvates natuke isegi oma vanavanaema Nora Kaplinski I nägu. Ka pärast Lemmitu-Marge abielu lahutust on Nora ja Mia veetnud omajagu aega vanavanemate ja teiste Jaani-Tiia lastelaste juures Mutikul.
2004. aasta 29. aprillil sündis Otil ja Tiinal Aarhusis Taanimaal tütar Liisa , Liisa ja tema vanemate pilte on võimalik vaadata Oti kodulehel Liisa all. 2007 sündis Liisale vend Kaarel.
Perekong Mutikul 2010

Looming

Luule

Kaplinski esimene luulekogu „Jäljed allikal” ilmus 1965 noorte autorite kassetis. Selles raamatus võib juba ära tunda autori ainuomase hoiaku, kuigi vormiliselt sarnaneb ta tolleaegse luule peavoolule. 1967 avaldatud „Tolmust ja värvidest” on seevastu Kaplinski mõjukas ja läbimurdeline teos, mis sisaldab tuntud luuletusi („Vercingetorix ütles”, „Me peame ju väga tasa käima”, „Üks kuningas oli kord maata”). Silma paistab loodusetaju, mis näib püüdlevat subjekti-objekti piiri kustutamise poole. Suhe ajalooga on pigem tõrjuv, loomupäraselt patsifistlik . Stiil on elliptiline ja metafoorirohke. Vaheldumisi on paigutatud võimsalt voolav vabavärss ja lõppriimilised tekstid, kus väljendus on järsk ja taotleb lühikesi kirkaid vormeleid. Kaplinski ise on selle raamatu kohta öelnud: „Terve luuletuskogu on tegelikult heitlemine piirides, ruutudes, kütketes, enda sõnumine neist lahti, püüd piire liigutada, keset ümber paigutada või temast hoopis loobuda . Kui see viivuks õnnestub, on mina „minata”, osaledes kõigis kujudes , värvides ja kõlades, elu küllalisuses, mille vahetu tunnetamine kõigutab selle olematu minu laululaevas pilvede alla.” Põhijoontes samalaadset luulet sisaldab 1976 ilmunud „Ma vaatasin päikese aknasse”, kus on palju varem kirjutatud tekste (kõige varasemad juba aastast 1958). Seitsmekümnendate aastate algul muutub Kaplinski väljenduslaad napiks. Seda ennustab juba „Valge joon Võrumaa kohale” (1972), mille tekstid on kirjutatud 1967-68. Eriti sõnasäästlik on 1970-72 valminud „Seesama meri meis kõigis” (avaldatud kogus „Uute kivide kasvamine”, 1977), kus Kaplinski näib olevat värsi mõistest loobunud ja koostab teksti peamiselt ühesõnalistest ridadest, nii et luuletust valitseb graafiline vertikaal. Sõnastus on väga metafoorne, peaaegu mõistukõneline. Enam-vähem sarnases stiilis on ka 1973-75 kirjutatud poeem „Hinge tagasitulek” (avaldatud alles 1990), kus autor eneserefleksiivselt kirjutab: „kui lihtne on otsida leida metafoor või / kuidas seda eesti keeles peaks nimetama / ja lasta tal minna oma elu elama”. Oma poeemi on Kaplinski hiljem iseloomustanud nõnda: „See on šamaani loveretk, kes peab tagasi tooma kadunud hinge. Hinge on meilt röövinud tsivilisatsioon , millesse oleme sattunud ja mida liigse õhinaga teenime, uskudes, et ta on meile andnud vabaduse... Hinge tagasitulek tähendaks ka eestlaste taas-saamist päris-eestlasteks”. Minimalistlikku laadi jätkab veel 1982 ilmunud „Raske on kergeks saada”, aga metafoorsus on siin taandunud. 1985 avaldab Kaplinski luulekogu „Õhtu toob tagasi kõik”, mis lööb tema eelnenud luuleloomingust lahku. Valitseb pealtnäha lihtne kirjeldus, millesse põimuvad paradoksaalsed mõttekäigud ja müstilised äratundmised. Stiil on vaoshoitud, ilma tunderõhkudeta. „Tükk elatud elu” (1991) jätkab samas laadis, raamatusse kuulub ka pikem proosaluuletus „Läbi metsa”. Luulekogu „Mitu suve ja kevadet ” sisaldab peale Kaplinski enese luuletuste tõlkeid hiina luuletaja Su Dungpo (Su Shi) tekstidest. Järelsõnas põhjendab autor valikut sellega, et teda ühendab Su Dungpoga „ kiindumus chan -buddhismisse”. Raamatus „Öölinnud. Öömõtted” (1998) on Kaplinski avaldanud eestikeelsete luuletuste kõrval rea tekste soome ja inglise keeles, „Sõnad sõnatusse” (2005) sisaldab venekeelseid. 2001 on Kaplinski eestinduses ilmunud Laozi ”Daodejing”. Aastal 2000 ilmunud „Kirjutatud” on Kaplinski luuletuste koondkogu (üle 900 lk), kus autor on teistmoodi rühmitanud kogu oma selleks ajaks ilmunud luuleloomingu (alapealkiri „Valitud luuletused” on eksitav).
Proosa
1980. aastate lõpust hakkas Kaplinski avaldama oma luulele lähedast autobiograafilist proosat: „Jää ja kanarbik ” (ajakirjas 'Looming' 1989, nr 11), „Kust tuli öö” (1990), „Jää ja Titanic ” (1995). Üheksakümnendatel aastatel kirjutas ta luule kõrval ka pikemat proosat. Reisikiri „ Teekond Ayia Triadasse” (1993) arutleb antiikkultuuri, mütoloogia ja religiooni üle. „Silm” ja „ Hektor ” (2000) on ulmejutud. „Kevad kahel rannikul” (2000) on vormilt reisikiri, kuid tegelikult erinevaid teemasid puudutav essee, kus muuhulgas leidub tagasivaateid Kaplinski varasemale luuleloomingule. Pühendusteos „Isale” (2003) on autobiograafiline raamat, mis jutustab peamiselt autori noorusajast. Romaani „Seesama jõgi” (2007) tegevus toimub kuuekümnendate aastate Eestis, kuid hoolimata autobiograafilistest joontest ja äratuntavatest prototüüpidest on siiski tegemist fiktsiooniga.

Esseed

Jaan Kaplinski mahukas esseetoodang on suurelt osalt koondatud kogumikesse „Poliitika ja antipoliitika” (1992), „See ja teine” (1996), „Võimaluste võimalikkus” (1997), „Usk on uskmatus” (1998) ja „Kõik on ime” (2004) jm. "Paralleele ja parallelisme" (2009) sisaldab filosoofilisi arutlusi ja mõtteteri. Kogumik on koostatud aastatel 2000–2001 Tartu Ülikoolis peetud loengute põhjal.
Jaan Kaplinski väljaspool Eestit
Jaan Kaplinski on tänapäeva Eesti tuntumaid ja tõlgitumaid kirjanikke. Tema teoseid on tõlgitud inglise, rootsi, soome, prantsuse, heebrea, ungari, läti, leedu, islandi, taani, tšehhi jt keeltesse. Kui 2007. aastal tõlgiti Göteborgi raamatumessi jaoks rootsi keelde 21 eesti kaasaegset kirjandusteost (seda nimetati sajandialguse suurimaks eesti kultuuriekspordiks), oli nende seas ka Jaan Kaplinski "Kusagil maailma äärel". Eesti kutsuti selle raamatumessi peaesinejaks.

Jaan Kaplinski tsitaadid

Süda oli raske, ma kirjutasin ja kirjutan kõige rohkem selleks, et hakkaks kergem, et saaksin jälle elada, magada, süüa. (“Jää...”, 2009)
Kõige raskem on inimesel kanda kaht asja – musta südametunnistust ja nime, see tähendab nimega kaasas käivat – kuulsust , laimu, tähelepanu, imetlust, vihkamist, kadedust. (“Jää...”, 2009)
Pikksilm teeb meid hardaks ja tõsiseks, mikroskoop paneb muigama. (“Jää...”, 2009)
Ilmsi sa kohtad neid, kes tulevad sulle külla, unes lähed ise teistele külla. (“Silm. Hektor”, 2000)
Ehk on lihtsalt nii, et ma võtan teisi inimesi tõsiselt, kuulan neid tõemeeli. Mida, nagu elus järjest rohkem kogesin, eriti tihti ei juhtugi: enamasti me ei kuula teisi, vaid ainult ennast. Kui sedagi . (“Silm. Hektor”, 2000)

Jaan Kaplinski artikkel : ole meheks!

Mehe ja naise erinevustel on sügav bioloogiline põhi.

Mehe ja naise keha, ent ka psüühika vahel on mitmeid põliseid erinevusi, mille selgitamises tänapäeva neurofüsioloogia on teinud märkimisväärseid edusamme.
Kõigis inimühiskondades on mehe ja naise rollid rohkem või vähem erinevad: naine kui laste sünnitaja ning imetaja on olnud ikka seetõttu vähem liikuv, rohkem seotud koduga ning lastega. Mehe liikumisvõimalused ja seetõttu ka liikumisraadius on olnud suuremad, mehel on suurem valmidus avastada uut, ent ka suurem riskivalmidus. Väikelapsele on isa kaotus väiksem oht kui ema kaotus, nii on naisesse “programmeeritud” rohkem ettevaatlikkust ja hoolitsevust. 
Ent eri kultuurides, eri paikades ja aegadel on need ürgsed mehe ja naise rollid avaldunud erinevalt. On ühiskondi, kus meestelt oodatakse käitumist, mida eesti keeles nimetatakse “mehelikuks”, kus mehele öeldakse “Ole meheks!” Mees peab olema vapper , valmis võitlema teistega , mees on potentsiaalne sõjamees. Mees ei ole sentimentaalne, ta ei väljenda oma tundeid, eriti mitte haledust, kurbust .
Meilgi on tavaline öelda, et “mehed ei nuta”. Samal ajal on Eestis traditsiooniline külaühiskond olnud egalitaarsem: naistel on siin olnud palju rohkem õigusi ning vabadusi kui näiteks islamimaades või Hiinas, kus naine oli kinnistatud kodu nelja seina vahele, oli rohkem või vähem mehe omand. Samal ajal ei häbenenud mehed vanas Hiinas nutta: Hiina vanas luules kohtame palju pisaraid: luuletaja (väheste eranditega ikka mees) nutab taga oma peret ja kodu. 
On huvitav, et mitmetes keeltes, näiteks inglise ja prantsuse keeles tähendasid sõnad “mees “ (man, homme ) sedasama, mis inimene. Nüüd, feministliku liikumise survel, on Läänemaailmas kasutusele võetud sõnad, mis tähendavad lihtsalt inimest, sõna, mis on eesti keeles ikka olemas olnud – inglise keeles nüüd “human”, “human being”. See sõnakasutus viitab mehe eelisasendile ühiskonnas. Mees on ühelt poolt privilegeeritud inimene, tal on olnud rohkem õigusi. 
Teame ju, et naised said Euroopas valimisõiguse alles XX sajandil, mitmetes islamimaades ei ole neil seda praegugi. Samal ajal pani mehe valitsev seisund talle palju kohustusi, mille täitmine ei olnud paljudele sugugi kerge ega vastanud tema psüühikale. Nii mehed kui naised on teatavasti nii kehaliselt kui psüühiliselt väga erinevad, ning ühiskonnas, kus mehe ja naise rollid on väga rangelt paika pandud, on paljudel nendes rollides püsimine olnud raske, isegi võimatu. 
Teame ajaloost naisi, kes leidsid oma kutsumuse sõdalastena (näiteks Jeanne d'Arc), teame aga mehi, kes meelsamini tegelesid laste ja koduga ega tundnud mingit kalduvust sõdida, olla “mehelikud”. Ka Eesti ühiskonnas on paljudel meestel olnud raske vastata kehtivale meheliku mehe ideaalile, täita nii üldsuse kui lähedaste ootusi selles vallas. Püüd olla mehelik võib meie meestele nii koolis, tööl kui kodus muutuda talumatuks koormaks, millest nad vahel püüavad vabaneda . Olgu siis lihtsalt nuttes , andes vaba voli oma “ebamehelikult” sentimentaalsusele, valides vähem meheliku töökoha (lastearst, moekunstnik, lasteaednik ...) või avaldades oma tundeid näiteks kunstilises loomingus. 
Palju probleeme, isegi traagikat sünnitab see, et mõnigi mees ei saa füsioloogilistel või psüühilistel põhjustel ka vahekorras naistega olla mehelik, olla naisele seksuaalpartner, olla perekonnapea, olla edukas meie konkurentsile orienteeritud ühiskonnas. Pole ime, et mõnedki väliselt edukad mehed otsivad lohutust, kompensatsiooni homoseksualismis (ka siis, kui neil pole selleks selget geneetilist soodumust) või lasevad prostituudil end sadistlikult kohelda, mängivad naise seks-orja. 
Meie meeste kujutlustes seostub armuvahekord eelkõige seksiga ja seksiski peab mees olema mehelik – jõuline, valitsev, vallutav. Suutmatus selles rollis püsida avaldub kõige drastilisemalt impotentsis, erektsioonihäiretes, mis mõjuvad paljudele meestele traumaatiliselt, nad tunnevad oma mehevõimete nõrkuse pärast äärmist häbi. Peenise pikkus ja erektsioni tugevus on tavakujutelmades otsekui mehe mehelikkuse mõõt. Kuigi suur osa naisi on ühel meelel , et seksuaalvahekorras ei ole kumbki neist näitajatest sugugi nii oluline, nagu arvatakse. 
Minevikus, eriti kiriku mõjul on seksuaalsust alavääristatud, häbenetud ja represseeritud. Ideaalne armastus oli midagi, millega seks hästi kokku ei sobinud. Armastus, armumine oli ka midagi, mis kuulus otsekui rohkem naiste maailma. Armunud naist aksepteeriti, armunud mees oli üldsuse ja paraku ka enda silmis ikka rohkem narr . Nüüd oleme sageli kaldumas teise äärmusse, ületähtsustades seksi ja ülerõhutades “mehelikku seksi”, potentsi, peenise suurust ja kõvadust, jõulist seksuaalakti. Seks on siiski vaid osa kehalisest armastusest nagu kehaline armastus on osa armastusest üldse. 
Täielikku rõõmu ja rahuldust saab inimene leida ikkagi armastuse täielikkuses. Kujutelm, et armastusest saab välja jätta kehalise poole on sama ühekülgne ja väär kui kujutelm, et saame leida rahuldust pelgast seksist, kus puuduvad sügavamad tunded, puudub sentimentaalsus, tõeline lähedus teisele inimesele. Robustselt, ent minu meelest tabavalt on selle kokku võtnud keegi vanainimene, kes olevat öelnud umbes nii: “ Teie noored ikka ei tea, misasi on armastus. Vaat kui meie vanamehega noored olime, siis me muudkui n*******e ja nutsime, nutsime ja n*******e.” Ma ei arva , et seksides peaksid mõlemad pooled just nutma , kuid ka nutmises avaldub see vabanemise tunne, purskab välja see, mida me igasuguste konventsioonide, rolliootuste ja häbenemiste tõttu oleme endas kandnud ja mis nüüd teise inimese läheduses leiab lihtsa ja loomuliku väljenduse. Nutta võib nii kurbuse kui rõõmu pärast. Ilmselt vajab inimene mõlemat. Vajab nii naine kui mees ja oleks hää, kui mehed seda endale tunnistaksid ja ei häbeneks anda teise inimese läheduses oma tunnetele täielikku vabadust, unustada selle, mis nad enda meelest peavad olema, mida nad tahaksid olla, vaid oleksid lihtsalt need, kes nad on.
Sven Vabar Jaan Kaplinskist
Kohin , ümin ja sumin Jaan Kaplinski luules
Pidev soov millestki vabaneda, kuhugi ära tahtmine on osa Kaplinski olemisviisist, võibolla tema põhiline olemisviis. Ta aina tahab ära Eestist, linnast, praegusest ajast, kirjandusest, iseendast. Ja siis, kui tal ongi õnnestunud vabaneda, tuleb ta tihtipeale vaikselt tagasi. Aga rahule muidugi ikka ei jää. Kaplinski on “opositsioonis valitsusega ja opositsioonis opositsiooniga” Ei tea, kui palju on selles paradoksaalses olekus zenilikku või taoistlikku või mis tahes muud rahu. Pigem on Kaplinski alati rahutu hing olnud. Lootusetult romantiline inimene, ütles Andres Ehin . Laps, ütles Kaplinski enda ja üldse kõigi meeste kohta ise hiljuti intervjuus .
Tahes-tahtmata on luuletaja natuke naiivne ja alasti oma naiivsuses. Sa oled selles maailmas alasti. Aga ma ei jaksa selles kurjas maailmas enam alasti olla.”[8] Siiski ta on jaksanud, ja korduvalt. On ilmunud hulk tekste, mille kohta pole üldse vale öelda “Kaplinski uued luuletused”. Kuid tõsi on, et pärast kogu “Sõnad sõnatusse” (2005) ning Loomingu sama aasta juuninumbrit pole Kaplinski minu teada kuskil uusi luuletusi avaldanud.
Olen ühte meelt Ain Kaalepiga, kelle jaoks Kaplinski on ennekõike luuletaja, ning kõik ta arvukad teised tegevused tulevad luule järel. Või luulega seoses, luulest lähtuvalt, täpsustaksin. Pealegi on Kaplinski mu lemmikluuletaja.
Kogu Kaplinski luule on tugevalt heliline, auditiivne . Haikude puhul tuleb see helilisus eriti esile. Iseäranis meeldib Kaplinskile muidugi vaikus (mis ei tähenda sugugi tingimata heli puudumist) ja igasugune sumin. Näiteid võiks tuua ohtralt:  “Ristikulõhnas / öö pehme sõba all see / sirtsude sirin” (lk 32); “Vihmasahin kesk-/ öisel järvel nahkhiirte / varjudeta lend” (lk 33). Võibolla just selle sumina pärast meeldivad Kaplinskile üldse igasugused putukad, lisaks sirtsudele ka kärbsed, herilased , mesilased: “Külm kauge päike / kuidas soojendab südant / sumin mesipuus” (lk 57). (Tähelepanelik lugeja märkab, et Kaplinski teeb vahel haikuversioone oma muudest, pikematest luuletustest, mis sunnib taas pöörama pilku hägustele, kuid huvitavate piiridele Kaplinski haikude, „mittehaikude“ ja muude luuletuste vahel) Muidugi on ühtlane sumin lähedane vaikusele, nii nagu kõrvulukustavas kosekohinas on võimalik äkki tajuda vaikust: “Lumemöll neelab / ühtviisi inimhääled / ja autotuled ” (lk 62); “Maisivars krõpsaht / jalgu all – tsikaade laul / kõrraga vakka ” (lk 89). Kaplinski auditiivsus tundub iseseisvat uurimust vääriva teemana: just sellesse suminasse süvenedes võiks ehk tajuda ja seletada midagi väga olulist kogu ta loomingus ja olemuses.

Tunnustused

• Eino Leino auhind (1992)
  
• Riigivapi IV klassi teenetemärk (1997)
  
• Riigivapi III klassi teenetemärk (2006)
  
• Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali esseistikapreemia (2009)
  

Teosed

Luule

• Jäljed allikal (1965)
  
• Kalad punuvad pesi (1966)
  
• Tolmust ja värvidest (1967)
  
• Valge joon Võrumaa kohale (1972)
  
• Ma vaatasin päikese aknasse (1976)
  
• Uute kivide kasvamine (1977)
  
• Raske on kergeks saada (1982)
  
• Tule tagasi helmemänd (1984)
  
• Õhtu toob tagasi kõik (1985)
  
• Käoraamat. Luulet 1956-1980 (1986)
  
• Hinge tagasitulek (1990)
  
• Tükk elatud elu. Tekste 1986-1989 (1991)
  
• Mitu suve ja kevadet(1995)
  
• Öölinnud. Öömõtted. Luuletusi 1995-1997 (1998)
  
• Sõnad sõnatusse (2005; eesti ja vene keeles)
  
• Vaikus saab värvideks (2005)
  
• Teiselpool järve (2008)
  

Proosa

• Kust tuli öö (1990)
  
• Teekond Ayia Triadasse (1993)
  
• Jää ja Titanic (1995)
  
• Silm / Hektor (2000)
  
• Kevad kahel rannikul ehk Tundeline teekond Ameerikasse (2000)
  
• Kajakas võltsmunal (2000)
  
• Isale (2003)
  
• Seesama jõgi (2007)
  
• Jää ...(2009)
  

Üks tema tuntud luuletus
VERCINGETORIX ÜTLES: Caesar, sa võid
võtta meilt maa, kus me elame,
aga maad, kus me surime, ei saa meilt võtta.
Viskasin mõõga sulle jalge ette:
nii olen mina, nii on mu rahvas.
Ma tean, mis tuleb.
Kõik, kes arvernide maal väärisid elu,
ei ela enam
ja nendega, kes jäid,
ei taha mina elada.
Tean ja näen neid juba
õppimas isandate, unustamas isade keelt;
näen neid häbenemas oma siniseid silmi,
oma vanemaid ja karedat kõnet;
näen neid roomlastena, kodanikukirjad põues.
Olgu siis, imperaator, üle su vabariigi
üks keel, üks usk ja üks rahvas.
Olgu su sõdureil, kaupmeestel ja sulidel
ohutu tasane tee
Ultima Thuleni
ja Styxini välja.
Mind pekstakse Kapitooliumil surnuks ,
aga mu armastust ja viha
ei saa surmata.
Mu viha jääb alles
öökullina aastate õõnde huikama hukku
sulle ja su täitmatule linnale ,
Caesar.
Karistus tõuseb kui tamm
su oma tahtmiste tõrust.

Näitekirjandus

Lasteraamatud

• Kuhu need värvid jäävad (1975) koos Tiia Toometiga
  
• Udujutt (1977)
  
• Kes mida sööb, kes keda sööb (1977)
  
• Jänes (1980)
  
• Jalgrataste talveuni (1987)
  
• Kaks päikest (2005)
  
• Põhjatuul ja lõunatuul (2006)
  

Artiklid ja esseed

• „Poliitika ja antipoliitika” (1992)
  
• „See ja teine” (1996)
  
• „Võimaluste võimalikkus” (1997)
  
• „Usk on uskmatus” (1998)
  
• „Kõik on ime” ( Sarjast "Eesti mõttelugu") (2004)
  
• "Paralleele ja parallelisme". (Artiklid ja
  

Kokkuvõte
Kaplinski luule on tugevalt heliline, auditiivne. Haikude puhul tuleb see helilisus eriti esile.
Oma perest olid talle vaimses mõttes kõige olulisemad ema, tädi Mara ja vanaisa. Emalt on ta saand filoloogilised ja kirjanduslikud huvid. On palju kirjutatud sellest, kui raske oli lastel kohaneda nõukogude elus kehtinud kahe tõega. Jaanile polnud see eriline probleem. Tõed, milles tema kasvas olid nii erinevad ja vastandlikud, et nad ei saanud omavahel segi minna.
Kasutatud kirjandus
http://www.tsitaat.com/tsitaadid/autorid/jaan_kaplinsk i
http://jaan.kaplinski.com/
http://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Kaplinsk i
http://my.tele2.ee/svenvabar/teispooljarve.ht m
http://www.mees.eu/artikkel/jaan-kaplinski-ole-meheks/1.html?print=1&cHash=79a6f35fa2
http://lib.werro.ee/index.php/jaan-kaplinski.html
23