Jaan Kaplinski (1)

Jaan Kaplinski
Rait Oja 12H
2010
Elukäik
JAAN KAPLINSKI sündis 22. jaanuaril 1944. aastal Tartus mitme rahvuse, kultuuri ja keele geenide kandjana – isa poolt juudi-poola-tatari, ema poolt mulgi-võru päritolu. Õppis Tartus, lõpetas Tartu Ülikooli 1964. aastal prantsuse filoloogina. Töötas erinevatel aladel Tartus ja Tallinnas, oli vabakutseline kirjanik, teisel ärkamisajal osales poliitikas, hiljem oli professor mitmes Euroopa ülikoolis. Elab Põlvamaal Kõlleste vallas, Mutiku talus .Jaan Kaplinski sai tuntuks kõigepealt luuletajana (esikkogu 1965), hiljem on avaldanud ka proosat : romaane, mälestusteraamatuid ja artiklikogumikke, on võtnud sõna paljudel ühiskonna jaoks olulistel teemadel , kirjutanud filosoofilisi tekste , tõlkinud eesti keelde luulet ja proosat. Jaan Kaplinski on tänapäeva Eesti tuntumaid ja tõlgitumaid kirjanikke. Võru keele oskuse andsid Jaan Kaplinskile lapsepõlvesuved Põlva- ja Võrumaal (Oraval, Eostes , Pindis, Räpina lähedal). Sõjajärgsetel aastatel maasugulaste taludes veedetud aeg lisas olulise panuse isiksuse kujunemisse, tekitas hingeseose loodusega ühtekuuluva mõttelaadiga ja andis võimaluse mõista ühiskonnas toimuva tagamaid teisest vaatevinklist. Loomingu põhiteema on inimese traagiline eraldatus tõelisusest ja selle ületamise võimalused looduse ja kultuuri mõistmise kaudu.Luulet läbib mõte maailma ühtsusest: kõik olemasolev on omavahel seotud ning iga üksikosa kannab endas tervikut – kõiksust. Eriti selgelt väljendub see inimese ja looduse vahekorra mõtestamisel ( "Üks kuningas oli kord maata"). Looduse osana kannab inimene vastutust kõige elava eest. Luuletuse on vormilt mitmekesised , uuenduslikud. Sageli on ühes luuletuses põimunud abstraktne arutlus, konkreetne kirjeldus, jutustus ning fantaasiarikkad kujutluspildid ("Tolmust ja värvidest ").
Jaan Kaplinski on öelnud:
“Emalt olen saand filoloogilised ja kirjanduslikud huvid ja ema kaudu olen seotud ka eemaloleva, Stalini laagritesse kadund isa mälestusega.”
“Tammiku talu Pindis oli aga üpris eriline paik ja temal on mu elus suur tähendus.[…] Tammiku pööning, ait ja raamatukapp avasid minule päris ukse teistsugusesse, alernatiivsesse maailma, kuhu ma kadusin päevadeks ja nädalateks, terveks suveks. […] Nii Eostes vanatädi juures, Räpinas kui Tammikul rääkisin peamiselt võru keelt, mille niimoodi päris korralikult selgeks sain.”
Luule
Kaplinski esimene luulekogu „Jäljed allikal” ilmus 1965 noorte autorite kassetis. Selles raamatus võib juba ära tunda autori ainuomase hoiaku, kuigi vormiliselt sarnaneb ta tolleaegse luule peavoolule. 1967 avaldatud „Tolmust ja värvidest” on seevastu Kaplinski mõjukas ja läbimurdeline teos, mis sisaldab tuntud luuletusi („Vercingetorix ütles”, „Me peame ju väga tasa käima”, „Üks kuningas oli kord maata”). Silma paistab loodusetaju. Suhe ajalooga on pigem tõrjuv. Stiil on elliptiline ja metafoorirohke. Vaheldumisi on paigutatud võimsalt voolav vabavärss ja lõppriimilised tekstid. Seitsmekümnendate aastate algul muutub Kaplinski väljenduslaad napiks. Seda ennustab juba „Valge joon Võrumaa kohale” (1972), mille tekstid on kirjutatud 1967-68. Eriti sõnasäästlik on 1970-72 valminud „Seesama meri meis kõigis” (avaldatud kogus „Uute kivide kasvamine”, 1977), kus Kaplinski näib olevat värsi mõistest loobunud ja koostab teksti peamiselt ühesõnalistest ridadest. Minimalistlikku laadi jätkab veel 1982 ilmunud „Raske on kergeks saada”, aga metafoorsus on siin taandunud.1985 avaldab Kaplinski luulekogu „Õhtu toob tagasi kõik”, mis lööb tema eelnenud luuleloomingust lahku. Valitseb pealtnäha lihtne kirjeldus, millesse põimuvad paradoksaalsed mõttekäigud ja müstilised äratundmised.Stiil on vaoshoitud, ilma tunderõhkudeta. Raamatus „Öölinnud. Öömõtted” (1998) on Kaplinski avaldanud eestikeelsete luuletuste kõrval rea tekste soome ja inglise keeles, „Sõnad sõnatusse” (2005). Aastal 2000 ilmunud „Kirjutatud” on Kaplinski luuletuste koondkogu (üle 900 lk).
Proosa
1980. aastate lõpust hakkas Kaplinski avaldama oma luulele lähedast autobiograafilist proosat: „Jää ja kanarbik ” (ajakirjas 'Looming' 1989, nr 11), „Kust tuli öö” (1990), „Jää ja Titanic” (1995). Üheksakümnendatel aastatel kirjutas ta luule kõrval ka pikemat proosat. Reisikiri „ Teekond Ayia Triadasse” (1993) arutleb antiikkultuuri, mütoloogia ja religiooni üle. „Silm” ja „Hektor” (2000) on ulmejutud. „Kevad kahel rannikul” (2000) on vormilt reisikiri, kuid tegelikult erinevaid teemasid puudutav essee, kus muuhulgas leidub tagasivaateid Kaplinski varasemale luuleloomingule. Pühendusteos „Isale” (2003) on autobiograafiline raamat, mis jutustab peamiselt autori noorusajast. Romaani „Seesama jõgi” (2007) tegevus toimub kuuekümnendate aastate Eestis, kuid hoolimata autobiograafilistest joontest ja äratuntavatest prototüüpidest on siiski tegemist fiktsiooniga.

Esseed

Jaan Kaplinski mahukas esseetoodang on suurelt osalt koondatud kogumikesse „Poliitika ja antipoliitika” (1992), „See ja teine” (1996), „Võimaluste võimalikkus” (1997), „Usk on uskmatus” (1998) ja „Kõik on ime” (2004) jm. "Paralleele ja parallelisme" (2009) sisaldab filosoofilisi arutlusi ja mõtteteri. Kogumik on koostatud aastatel 2000–2001 Tartu Ülikoolis peetud loengute põhjal.
Välismaa tuntus
Jaan Kaplinski on tänapäeva Eesti tuntumaid ja tõlgitumaid kirjanikke. Tema teoseid on tõlgitud inglise, rootsi, soome, prantsuse, heebrea, ungari, läti, leedu, islandi, taani, tšehhi jt keeltesse. Kui 2007. aastal tõlgiti Göteburgi raamatumessi jaoks rootsi keelde 21 eesti kaasaegset kirjandusteost (seda nimetati sajandialguse suurimaks eesti kultuuriekspordiks), oli nende seas ka Jaan Kaplinski "Kusagil maailma äärel". Eesti kutsuti selle raamatumessi peaesinejaks.
Tunnustused

Eino Leino auhind (1992)

Riigivapi IV klassi teenetemärk (1997)

Riigivapi III klassi teenetemärk (2006)

Kultuurikapitali kirjanduse sihtkapitali esseistikapreemia (2009)
Perekond
Jaan Kaplinski on abielus 1969. aastast Tiia Toometiga, kes on kirjanik ja oli 1994-2007 Tartu Mänguasjamuuseumi direktor . Esimesest abielust Küllike Kaplinskiga on tal tütar Maarja Kaplinski (s. 1964). Jaanil ja Tiial on pojad Ott-Siim Toomet (s. 1970), Lauris Kaplinski (s. 1971) ja Lemmit Kaplinski (s. 1980) ja tütar Elo- Mall Toomet (s. 1981).
Minu arvamus
Valisin Jaan Kaplinski eelkõige selle tõttu, et ta oli tegelenud mitme erineva stiiliga- luule, proosa ja romaan. Olin endale seadnud eesmärgiks enne natukene tutvuda J. Kaplinski loominguga kui hakkan tema kohta pisikest raamatukest kokku panema . Selle eesmärgi täitmise käigus lugesin tema luulekogu „Tolmust ja värvidest“. Seal leidsin sellise luuletuse nagu „VERCINGETORIX ÜTLES“, see on täiesti suurepärane luule. See on võimas ja arvatavasti mu lemmik luuletus. Mulle meeldib kuidas ta ütleb luules, et meilt võib võtta maa, kus me elame aga mitte maa, kus me surime ja mind küll tapetakse aga mu armastust ja viha tappa ei saa.
VERCINGETORIX ÜTLES: Caesar , sa võid
võtta meilt maa, kus me elame,
aga maad, kus me surime, ei saa meilt võtta.
Viskasin mõõga sulle jalge ette:
nii olen mina, nii on mu rahvas.
Ma tean, mis tuleb.
Kõik, kes arvernide maal väärisid elu,
ei ela enam
ja nendega, kes jäid,
ei taha mina elada.
Tean ja näen neid juba
õppimas isandate, unustamas isade keelt;
näen neid häbenemas oma siniseid silmi,
oma vanemaid ja karedat kõnet;
näen neid roomlastena, kodanikukirjad põues.
Olgu siis, imperaator, üle su vabariigi
üks keel, üks usk ja üks rahvas.
Olgu su sõdureil, kaupmeestel ja sulidel
ohutu tasane tee
Ultima Thuleni
ja Styxini välja.
Mind pekstakse Kapitooliumil surnuks,
aga mu armastust ja viha
ei saa surmata.
Mu viha jääb alles
öökullina aastate õõnde huikama hukku
sulle ja su täitmatule linnale ,
Caesar.
Karistus tõuseb kui tamm
su oma tahtmiste tõrust.