Jaan Kaplinski lapsepõlv (2)

Jaan Kaplinski lapsepõlv.
Sündis 22. jaanuaril 1941 Tartu naistekliinikus Toomemäel. Tema sünnipäeva pühitseti juba neljakümnendatel ja viiekümnendatel aastatel, tõsi küll, V.I. Lenini mälestuspäeva nime all. Hil-jem see püha kaotati põhjendusega, et Lenin elab igavesti . Nii J.K. isa kui ema olid segavereli-sed. Isa, Jerzy Kaplinski (1901 - 1944?) isa poolt esivanemad olid juudid ja legendide järgi oli keegi neist ka Bütsantsist pagend Laskarise soo esindaja. Isa ema, neiupõlvenimega Dziadulewicz põlvnes Poola tatarlastest, kellest üks 18. sajandi lõpul katoliku usku läks ja sai Amurati asemel nimeks Bonaventura. Jerzy Kaplinski töötas Tartu Ülikoolis poola keele ja kirjanduse lektorina, organiseeris Eesti-Poola seltsi ja poola kirjanduse laiema tõlkimise eesti keelde. Ta pidas avalikke ettekandeid poola kirjanike tähtpäevadel ja kirjutas eessõnasid tõlkeraamatutele ning poola kirjan-dust tutvustavaid artikleid ajakirjanduses, sh. ajakirjas "Looming". Ta oli pidand ka fakultatiiv-loenguid Euroopa kultuuriloost, mida omal kombel viiskümmend aastat hiljem kordas tema poeg "tõlkekabineti" sildi all 1983 - 1986. Isa vanaisa Edward Kaplinski (1834 - 1879 ) oli arhitekt , te-ma vend Leon Kaplinski (1826 - 1873) - maalikunstnik ja kirjanik, 1863. aasta ülestõusust osa-võtja, kes hiljem elas pagulasena Pariisis. Kaplinskite perele kuulunud Leon Kaplinski portree, mille oli maalind nimekas Poola kunstnik Henryk Rodakowski, hävis Tartus sõjatules. Isa isa Zygmunt Kaplinski oli olnd inseneriharidusega ja juhtind sajandi alguses aktsiaseltsi "Prodameta" Sankt-Peterburgi kontorit. Pärast tütre surma lapseeas saatis Z.K. naise ja poja mõneks aastaks elama Šveitsi, Zürichisse, kus neil oli kontakte ka Vladimir Uljanoviga, hiljem Lenini nime all tuntud riigikukutajaga. Tänu sellele ja hilisemale ilmasõjale ja revolutsioonile Venemaal käis Jer-zy Kaplinski koolis mitmel pool: Poolas, Venemaal ja Sveitsis.
J.K. ema Nora Raudsepp (1906 - 1982) oli ema poolt mulk, isa poolt võruke, nii ei ole Jaan K. esivanemate hulgas päriseestlasi, mis võibolla seletab tema käitumises ja loomingus esinevaid ebaeestilikke jooni. Nora K. isa Jaan Raudsepp ( 1877 - 1961) on pärit Eoste külast Põlva lähedalt. Põlva lähedal elab palju Raudseppade suguvõsa esindajaid, kes on kauges suguluses ka naaber-külas Himmastes elanud ja elavate Hurtadega (sh. Jakob Hurt). Abiellumise kaudu on Raudsepad seotud Astidega (sh. Karl Ast), sugulus on ka Zirnaskitega Räpina poolt - seda perekonnanime kandis Nora Raudsepa vanaema Ann.
Nora Raudsepa ema Marie (1881 - 1971 ) neiupõlvenimi oli Jänes, tema ema Anna neiupõlveni-mi omakorda Schulzenberg. Üks Anna Schulzenbergi õdedest - Ida - oli kirjanik Arvo Mägi ema. Jänesed on pärit Mulgimaalt. Schulzenbergid on pärit Hallistest, üks neist, Martin Schulzenberg oli Venemaa esimese duuma saadik Liivimaalt.
Jaan Raudsepp oli üks viiest vennast. Tema isa Juhan oli olnud vallakohtunik, vanem vend ja Soodla talu pärija David vallavanem . Jaan õppis Tartu Õpetajate Seminaris ja töötas natuke aega Rõngus õpetajana, pidi siis ateistlike vaadete pärast õpetajaametist loobuma ja hakkas tegelema äriga. Ta alustas raamatukauplusega Valgas , istus revolutsioonilise tegevuse pärast 1906 Pihkvas vangis, jätkas aga edukat äritegevust kuni 1940. aastani, sellest suurema osa aega Tartus, kus talle kuulus Raudsepa raamatukauplus Küüni tänavas, spordiriistade vabrik ja hulk muude ettevõtete (Tartu Pärmivabrik, a-s Extractor) aktsiaid . Perekond elas algul Tartus Tiigi tänaval (maja on sõ-jas hävind), siis ostis Jaan R. Tartu külje all asuva maja, mille 1912 oli soome arhitekti Valter Thomé projekti järgi lasnud ehitada Aino Kallas, kes seal, alguses Kallaste , siis Lastela nime kandvas majas kuni 1918. aastani ka elas. Seal majas möödusid Jaan Kaplinski esimesed elu-aastad ja sealt on pärit tema elu esimesed suvised mälestused. Pere pidi Saksa sõja-väe nõudmisel majast lahkuma 1943. aasta lõpus. Nüüd on maja Kaplinskitele kui Raudseppade pärijatele tagasi antud.
Raudseppade peres oli neli last, kellest üks, Mart, suri üliõpilasena. Leo õppis õigusteadust ja töötas juristina Tartus ja Tallinnas, hakkas hiljem ikka rohkem tegelema lauluga. Tütar Eva oli arenguhäirega ja töötas nõukogude ajal lihttöölisena. Nora Raudsepp hakkas noorena õppima tantsu ja täiendas end 1920ndatel ja 30ndatel aastatel sel alal Saksamaal Essenis ja Pariisis. 1930ndate lõpul tutvus ta lektor Jerzy Kaplinskiga. Nad abiellusid 1938. aasta märtsis, abielu tunnistajaks ja hiljem poeg Jaani lepitud ristiisaks oli itaalia keele lektor, hiljem kirjaniku ja aja-kirjanikuna tuntud Indro Montanelli. Noorpaari tabas II ilmasõda Poolas, kust nad pärast Poola riigi hävingut pääsid Eestisse. Pärast Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu poolt töötas Jerzy Kaplinski vene keele õpetajana Tartu koolides . 23. juunil 1941 ta arreteeriti, nagu selgub NKVD toimikust, "et vältida võimalikku vaenulikku tegevust". Tema jäljed kaovad 1941. aastal Kirovi oblasti laagrites, kust ta oleks pidanud vabastatama kui Poola kodanik, kuid millegipärast jäi vabastamata ja suri - mõnede andmete järgi laagris 1943 või 1944, teiste järgi vabastatuna teel Poolasse 1944 või 1945. Nii kasvas Jaan isata , nagu paljud tema eakaaslased Eestis ja mujal Euraasias. Teised omaksed pääsesid küüditamisest ja vangistusest. Onu Leo, kes oli Saksa sõjaväes, tegi läbi taganemise Tsehhimaani, vangilaagri, töötas puusepana Ameerikas ja töölisena Rootsis. Tal ei olnud lapsi, nii on Jaan oma vanavanemate ainus järeltulija. Jaani ema kaotas küll oma mehe tõttu võimaluse töötada prantsuse keele õpetajana ja pidi otsima muid võimalusi end elatada, töötades mitmeid aastaid 1950ndate alguspoole veterinaarbakterioloogia laboratooriumis. Jaan Kaplinski esimesed lapsepõlvemälestused on - nagu nimetatud - seotud vanaisa kodu Kallastega.
Ürgfilosoofiliste ja buddhistlikus filosoofias tuttavate küsimuste juurde jõudis lapsepõlves mitmel puhul. Mõtles näiteks, kas siis, kui maailmas oleks ainult sinine värv, sinine oleks üldse sinine: tundis, et sinine on sinine vaid seetõttu, et on olemas muud värvid. Algkooliõpilasena sai selgeks, et on värvipime – daltoonik. See on ehk üks põhjusi, miks see küsimus talle oluline oli. Jõudis oma peaga lähedale ka Zenoni apooriatele. Nimelt küsis endalt, kuidas saab noatera üldse ära lõppeda. Tera läheb aina teravamaks ja veel teravamast saab olla veel teravam . Talle tundus, et sellisel "veel teravam olemisel" ei saa olla lõppu, niisiis ei saa nagu olla lõppu, äärt ka noal. Ometi on teral serv, äär. Midagi ei klappinud.
Elas alates 1944. aasta sügisest Tartus Ülikooli tänavas, alguses oli nende aadress Ülikooli 19 - 2, hiljem 15 - 2. Ka sellest majast ja naabritest on kirjutand ta oma raamatus "Kust tuli öö". Inimeste nimed on muudetud: Leo Pihlapiks on ta nimetand Laur Pehapi, kes oli maja endise omaniku proua Pehapi poeg. Nad elasid kahes toas, köök ja muud kõrvalruumid olid mitmele perele ühised. Hästi mäletab ta veel perekond Bochmanne, kes elasid kahes toas köögi kõrval ja kellel sündis tütar, kellele ta ema aitas leida ilusa nime - Bianca . Mänguseltsilisi tal omas korteris siiski ei olnud kui jätta arvestamata Pehapite kass Ants ja Bochmannide koer Kärr. Veidi suhtles maja teises otsas elava rätsepmeister Uuseni poja Tõnisega ja vahel juhuslikult muude lastega mitme maja ühisel õuel, kuhu pääses kino Ateen (hiljem "Saluut") vastast. Sinna õuele pidi laduma oma talvepuud, mis pärast riidas kuivamist viidi keldrisse. Keldrist tassis tädi Eva nad üles teisele korrusele ja keldris mängis vahel lastega peitust. Maja pööning jäi tal läbi käimata, ta mõtleb praegugi vahel, mida seal võis olla ja tal on kahju, et pole seal ei käind.
Muudest naabritest on tal vähem mälestusi. Kõige halvem oli see, kui nende toa seinte taga peeti pidu. Naabritest eraldas neid ainult suletud ja ehk tekiga kaetud vaheuks, nii kostis seltskonna laul ja kära nende tubadesse ja ei lasnud neil magada. Ehk on see üks põhjus, miks ta tänini kärarikkaid olenguid ei salli ja Pehapi Laur on teda joodikute vastu allergiliseks muutnud. Naabrite hulgas oli paar korda ka mitte-eestlasi, Eestimaa venelased Trudnikovid ja lühemalt sõjaväelendur Silitski, venestund poolakas, kelle naine oli tatarlane ja mängis plaatidelt tatari muusikat. Nendega oli ta läbisaamine hea, vahel isegi parem kui eestlastega. Kui ta juba oskas natuke vene keelt, suunasid ema ja tädi teda seda jutuajamises naabritega kasutama. Mingit vastumeelsust vene keele nagu kõigi muude keelte vastu nende perekonnas ei olnud. Vanaisa, ema ja tädi Mara olid saand venekeelse või osaliselt venekeelse hariduse ja nad kasutasid vene keelt tihti, tsiteerides luuletusi või öeldes mõned laused . Teine perekonnas tuntud keel oli saksa keel, mida oskasid kõik peale tema: vene keelt vanaema ja tädi Eva ei osand. Lendur üllatas neid sellega, et kutsus kord vanaisa, kes ei olnud temaga söandand eriti avameelselt rääkida, kuulama Ameerika Hääle venekeelset saadet, öeldes, et kuulame nüüd vaba raadiot.
Oma perest olid talle vaimses mõttes kõige olulisemad ema, tädi Mara ja vanaisa. Emalt on ta saanud filoloogilised ja kirjanduslikud huvid ja ema kaudu on seotud ka eemaloleva, Stalini laagritesse kadund isa mälestusega. Isast ei ole talle jäänud muud kui paar fotot, paarkümmend polonistika, filoloogia ja filosoofia valda kuuluvat raamatut, mõned märkmed ja kirjad. Paar säilind armastuskirja, mis ta oli kirjutand ta emale ja ühe luuletuse mustandi leidis alles pärast ema surma.
Vanaisa huvid jagunesid poliitika ja looduse vahel. Äriga ta mõistetavalt enam tegelda ei saand: sellest ta küll vanade sõpradega rääkis, kuid sellest ei taiband ta suuremat. Vanaisa oli kaotand oma varanduse . Esi-algu sai ta töötada omal alal, juhatades Tartu antikvariaati, kuid kaotas hiljem selle koha kui endine kapita-list. Tal oli palju vaba aega ja ta viis teda tihti jalutama - Toomele, Tähtverre ja Maarja surnuaiale. Tihti liitus nendega mõni tema sõber. Väljas looduses räägiti palju loodusest, lindudest ja taimedest , vahel ka aiandusest ja põllumajandusest. Kodus räägiti peamiselt poliitikast. Kallaste-Lastela oli olnud külalislahke koht, kus lühemat-pikemat aega elasid mitmed sugulased, tuttavad või las te tuttavad, sealhulgas näiteks kunstnik Ott Kangilaski . Raudseppadel oli ka heategijate ja metseenide kuulsus, tädi Mara mäletas hästi, kuidas uusaastahommikul nende poole vooris mitmesuguseid inimesi, kes kõik tahtsid "prouale ja härrale" head uut aastat soovida, suur osa neist lootis selle tasuks proualt ka mõned kroonid saada ja seda ka sai. Üks inimene, keda Raudsepad püüdsid aidata, oli helilooja Eduard Oja, kes aga vajus aina lootusetumalt alkoholismi küüsi. Nora Kaplinski rääkis ikka, et tema meelest on üks kõige mõjusamaid eesti helitöid Oja kantaat Marie Underi sõnadele kogust "Mureliku suuga " "Ja sammub ja sammub seal sada meest...". Ilmselt ei ole selle kantaadi muusika säilind.
Oli lapsena väga tundlik laituse ja häbistamise vastu, püüdis olla väga hea laps, aga sai aru, et see on väga raske, peaaegu võimatu. Kroonule ei saand ta hea laps olla, kroonu oli nii vastik ja võõras. Kodus aga ja lähemate tuttavate ringis tuli ikka ja jälle välja, et ma oli teinud midagi valesti, et ei olnd hea laps. Teda ei koheldud julmalt ega karistatud väga karmilt, kuid ka ei kiidetud.
Teda saadeti kooli kuueaastaselt. Üks põhjus oli see, et tal ei olnud kodus midagi teha. Ta oli kõik raamatud mitu korda läbi lugenud ja igavles. Ta käis teistele peale, et nad midagi huvitavat teeksid või räägiksid. Ei osand nemadki teda lõbustada ja talle tegevust leida. Sõpru oli tal vähe ja nendegagi ei olnud alati huvitav olla - olid ju nad kõigepealt lihtsalt tema vanemate sõprade lapsed, kellega tal ei pruukinud palju ühist ollagi. Päris omad sõbrad, huvi- ja mõttekaaslased leidis alles ülikoolipõlves. See, et ta teiste lastega eriti palju ei suhelnud, tegi emale muret ja küllap seegi oli üks põhjus, miks teda varem kooli saadeti. Üritus ei läinud kõige edukamalt. Enne kooli oli püütud teda ka lasteaeda viia, kus seal sai käia kokku ainult mõne päeva ja millest tal on väga vastikud mälestused. Seal pidi olema koos suurte jõhkrate võõraste poistega, sööma muna-putru ja päeval magama. Koolis oli ka tuttavaid poisse nagu Kanguri Mart ja Starkopfi Jüri. Alguses tundis end päris hästi ja tegi isegi ulakust , siis aga, kui tuli ilmsiks, et temast ei olnud sportlast (oli sõjaaja vitamiinipuudusest saanud lampjalad ja pidevad haigused olid teinud tema nõrgaks), langes klassi-hierarhias tükk maad allapoole ja muutus selleks endassetõmbunud olevuseks, kes ta oli kogu algkooliaja. Meeste maailmas pole ta end kunagi kodusena tunnud ja sõjajärgne poistekooli algkooli osa oli meeste maailma kvintessents. Ta on sellest kokkupuutest meeste maailmaga kirjutand oma jutus "Armastuse näod" kogumikus "Kust tuli öö". On küsitlend oma poegi ja teisi nooremaid inimesi, kas nende ajal ka koolis nii palju ropendati ja rõvetseti: vastus on olnud ei, nii võib arvata, et nende aeg oli selleski suhtes tõepoolest eriline. Algkoolist, mõnevõrra ka hilisemast ajast on kaasa saanud suure roppude laulude ja salmide tagavara . I Keskkkoolis (Nüüd jälle Hugo Treffneri Gümnaasium) oli populaarne näiteks värsslugu vürst Rasvamaost, kellel oli nii lai persepragu, et igaüks kes tahtis sellest üle ehitada silda jne. jne.
Koolist pärinevad ka ta esimesed isiklikud kontaktid Nõukogude korraga, mida seni tundis vaid perekon-na ja perekonnatuttavate juttude järgi. Ta vahekord selle korraga oli ambivalentne , nagu vist paljudel. Ühelt poolt oli see talle vastik, teiselt poolt aktsepteeris temast paljut. Pahandusi võis tulla aga nii kui teisiti. Joonistustunnis tegi õpetaja Velaine Ternel (hiljem Päi) talle selgeks, et lapsed ei tohi joonistada riigijuhte.
Ta unistas lapsena vahel sellest, et neid oleks Siberisse saadetud . Tema kujutlustes oli majake metsa vahel sügava lume peidus - midagi põnevat ja eksootilist. Lapse lihtsameelsust! Aga oli siis tema lihtsameelsus suurem kui nii paljude täiskasvanute oma, kes siiralt imetlesid Nõukogude riiki, kes Assurbanipali meetoditega, inimesi tappes, hirmutades ja ümber asustades ehitas kommunismi, mis pidi olema kogu inimkonna helge tulevik. Kommunismi ta vähemalt küll ei uskund.
Kuni murdeeani oli kool talle vastik paik, kuhu ta ei tahtnud minna. Eriti muidugi võimlemis-tundi, kus pidi mängima rahvastepalli. Elas rohkem raamatute, unistuste ja huvide maailmas. Ta lapseajusse talletus omaette väike entsüklopeedia. Luges ema kõrval keeleteaduse konspekte, kirjanduslugu, uuris atlast ja joonistas kontuurkaarte, nii et talle said tuttavaks Indoneesia peamised saared ja kõik Kesk- ja Lõuna-Ameerika riigid.
Peale Orava Päevakeste oli ühe suve Räpina ja Võõpsu vahel kaugete sugulaste Kisandite (vanaperenaine Kisandi Liisa oli vist tema vanaisa Jaani sõtsetütar) talus . Seal ei olnud tal mängukaaslasi, puutus kokku aga Peipsiääre inimeste, nii eestlaste kui venelaste eluga, milles oli palju arhailist ja mida nõukogude korra tulek oli vähem vapustanud. See talu köök oli täis prussakaid, kellest kubisesid kõik varjulisemad kohad. Talus oli vaid tosin raamatut, mida hoolega ta luges. Lutsu "Tagahoovis", veel enam aga Vahitorni piibliseltsi poolt välja antud ja levitatud raamatukesi, kus piiblilugusid püüti omal kombel teaduslikult ära seletada.Vahitornlaste poolt pakutud teooria sellest, et maad oli enne veeuputust ümbritsend atmosfääri kohal asuv vee sfäär, jättis talle sügava mulje. Selles oli midagi tolkienlikku, midagi, mis meenutas talle ameerika science fictionit. Räpinas kuulis esimest korda ka, kuidas mehed omavahel naistest rääkisid nii, nagu oli arvanud rääkivat vaid poisikesi. Üks pere väimeestest ütles vist teisele "Naasel piat rinda ja putsi olema". Sellised kogemused lõid esimesed mõrad tema arusaamadele meeste ja naiste vahekordadest ja kõigutasid ta usku sellesse, et kodus omandatud naiste maailma väärtused laiemas maailmas ka naiste jaoks kehtivad.
Peale algkooli oli tema seksuaalses initsiatsioonis oluline roll ka kahel vanaisa sünnikülas Eostes veedetud suvel. Tädi Marta , vanaema õde ja vanaisa venna Davidi naine (kaks venda abiellusid kahe õige ja nii on Marta tütar Aino (Pürkop) geneetiliselt talle tädi ja tema tütred Kai ja Mari - nõbud) oli oma kodust Soodla talust välja aetud ja elas Kahu talus, kust pererahvas oli küüditatud. Soodlas olid sõja järel käinud röövlid, kes tegid talu tühjaks kõigest paremast kraamist, nii oli Marta kodutu ja puupal jas. Võib mainida, et hiljem pidi ta veel paar korda kolima ja elas viimati Pindis Tamrate juures, kus J.K olin veetnud suurema osa lapsepõlve suvedest. Kahul oli Marta ka kolhoosnik ja tema hooldada oli kolhoosi kanala - selles töös J.K. abistas teda natuke, millest samuti on kirjutatud juba mainitud raamatus "Kust tuli öö". Seal on juttu ka ta sõprusest naabrilaste - Mati ja Mallega ja nende ühistest seksuaalse kallakuga meelelahutustest. Tädi Martale ei olnud jäänud kuigi palju lugemisvara . Olid vaid mõned aasta-käigud "Maretit", "Ajakirja Kõi- gile " ja paar kanakasvatuse käsiraamatut, mida ta luges hoole ja huviga, tehes mõttes oma kanala asutamise plaane , mis on küll siiani teoks tegemata. Eostes jooksevad kokku Põlva (Ora) ja Ahja jõgi, esimene tasase vooluga ja mudase põhjaga, teine liivapõhjaga ja kiire vooluga. Ahja külmas vees tegi algust ja esimesed edusammud ujuma õppimisega. See oli üks pöördepunkte ta elus: enne umbes 11 aastaseks saamist ta kartsin vett ja keeldus suplema minemast rohkem kui paar korda suve jooksul, kuigi ema oli viinud teda Pärnu-sse mere äärde ja Elvasse järve äärde. Eostes aga sai veekartusest (keegi arvas , et see algas sellest, et ema teda titapõlves üritas külma veega "karastada") jagu ja pärast seda ei ole ta enam külmetushaiguste käes kannatand. Kui enne oli haiglane ja kidur, muutus nüüd terveks ja pole seni tunnud suuremat põhjust tervise üle kaevata, olles selkombel ühtaegu nii hoiatav kui julgustav näide külma vee mõjust noorele organismile.
Maal veedetud suved tähendasid ka, et ta tegi koos teistega maatööd ja nägi oma silmaga tollase kolhoosielu tragikoomikat, mis on eesti kirjandusse ehk kõige jõulisemalt jõudnud Heino Kiige "Tondiöömaja" ja Viivi Luige "Seitsmenda rahukevade" kaudu. Maaelu katastroofiline seis oli muidugi jutuks nende Ülikooli tänava tagatoaski ja talle on meelde jäänud palju makaabreid lugusid näljastest lehmadest, keda üritati toita kuuseokstega ja kelle jaluleaitamise eest kolhoosnikutele isegi tööpäevi arvestati. Masendatud juttudesse kolhoosikorra kiirest allakäigust segunes ometi vahel ka kahjurõõmu ning lootust, et koos kolhoosidega kukub kokku ka terve vene värk.
Maal puutus omaealiste noortega vähe kokku, seda sündis ehk kõige rohkem jõe ääres supeldes - Võhanduni, mis 50ndate alul oli veel kalarikas ja puhas, oli umbes kilomeeter maad ja seal käidi ikka seltsis ujumas. Tema ujumisoskus oli esialgu veel nigel ja kord pidi Are talle kalda äärest käe ulatama: ta võhm sai enne otsa, kui jalad põhja ulatasid. Õppis ujuma siis samades vetes kui vanaisa (Ahja jõgi) ja vanaema (Võhandu). Vanaema lapsepõlvekodu - Paidra veski oli Pindist kahe kilomeetri kaugusel, seal käis paar korda veskil, viljakott "perävankriga" kaasas. Pindi-Paidra maa on talle nüüdki kahekilomeetrisetee etalon. Käis seda kruusateed palja jalu. Palja jalu elas tegelikult terve suve. Ta esimene liigutus Tammi-kult jõudes oli võtta kingad jalast ja ta ei pannud neid nädalate kaupa jalga. Talle tähendas vabadus võimalust olla palja jalu. Õhtul jalgu tingimata ei pidand pesema - aitas sellest, kui neid hõõruda märjas rohus. Üldiselt magasid Arega enamasti heinalakas ja vestlesid. Ka see oli üks suveelu võludest.
Teda hoiti Tammikul nagu oma poega , isegi rohkem, sest suurematest töödest (näiteks küla karjas käimine, mida tegid pered kordamööda) teda säästeti. Sai veeta nii palju aega raamatutega, kui tahtis, vahepeal meisterdas ka kuuris töötoas midagi, vaatas vaikides, kuidas Are meisterdab või hulkus lähedal metsas. Mingis mõttes oli Tammiku peaaegu tema teine kodu, isegi enam, sest kaht tuba Ülikooli tänaval ei saanud ta kuidagi koduks pidada. Nii oli juba lapsepõlves maalt linna tulek talle ikka traumaatiline kogemus ja on seda mingis mõttes tänapäevani.
Nii Eostes vanatädi juures, Räpinas kui Tammikul rääkis peamiselt võru keelt, mille niimoodi päris korralikult selgeks sai. Murdesugemeid oli palju tema vanaisa, vanaema ja tädi Mara kõnes, temaealised Võrumaal aga ei rääkinud linnakeelt üldse. Ta oleks nüüdki suuteline vabalt võru keelt kõnelema ja kirjutama, kui nüüdne suvekodu ei oleks Tartumaal , kus keelekeskkond on hoopis teine. Nii on ta võru keele oskus alla käinud, kuigi on püüdnud selles keeles kirjutada luuletusi, millest mõned on ka avaldatud. Praegune võru keele renessanss äratab temas kaksi-pidiseid tundeid. Ühelt poolt on see ikkagi tema tõeline emakeel, mille hääbumine on kurb, teiselt poolt ei oska tema meelest enamus noori korralikku keelt enam üldse, nad räägivad lihtsalt eesti keelt võru moodi. Võru keele sügavam omapära, temas peituv teistsuguse maailmanägemise ja filosoofia võimalus on tema meelest paraku kadund. Kuigi kadund ei ole võimalus võru keele säilinud elementidest panna kokku mingi uusvõru keel, mis ei oleks nii sõltuv eesti kirjakeelest, mis on ta meelest üks Euroopa kehvemaid ja tehislikumaid keeli.
Tuleks mainida veel üht paika, kus paar korda emaga suvitas ja millel on muidki kirjanduslikke seoseid , nimelt Jaan ja Marta Portile kuulunud Koplimärdi talu Tartu lähedal Kobratul, Ammejõe ääres. Seal valitses hoopis teistsugune õhkkond. Jaan Port oli ta vanaisa hea tuttav, aiandus-teadlane ja mitmete selle ala käsiraamatute autor. Porti "Koduaed" on neil maal praegugi oluline käsiraamat. Kui ta Jaan Porti nägin, oli liigestepõletik Porti juba raskelt invaliidistand, nii et ta ei saand enam õieti liikuda ning pidi kirjutama kahe sõrmega vaevaliselt masinal tippides. Portide juures liikus ikka mitmesuguseid huvitavaid inimesi, näiteks Mart Lepik ja räägiti huvitavaid jutte , mida võimalust mööda kuulasin. Marta Port oli andekas majandusinimene, kellel oli õnnestund eksproprieerimistest nii oma kui Punaarmees olnud poja, arhitekt Mart Porti nõuga välja tulla. Talle kuulus mitmel pool Eestimaal võõraste nimede all mitu maja. Koplimärdi ei olnud kollektiviseeritud, vaid püsis ka kõige raskemal ajal erataluna, vahest ka seetõttu, et tal oli maad vaid ca 2 hektarit. Marta Port oli energiline ja ettevõtlik. Ta oskas teha raha kõigest, käis kolhoosirahvaga Leningradi turul liha, aedvilja ja lilli müümas, viis piima meiereisse ja pani ka suvitajad tööle. Ta ema mäletas pooleldi õudusega, pooleldi naeruga, kuidas perenaine kord ära sõites andis talle hulga instruktsioone: lehm tuli lüpsa ja mullikatele vikki ette niita. Ema ei olnud elus palju niitnud ega lehma lüpsnud, aga nagu sellisel puhkudel ikka, sai ta selle kõigega kuidagi hakkama. Saime nemdki Mart Kanguriga rasked piimanõud meiereisse veetud ja heinaajal koormatega küüni sõidetud. Korra küll kukkus J.K. koorma otsast alla, õnneks oluliselt haiget saamata. Mõtles, et oleksin Koplimärdil rohkem olnud, oleks maatööd paremini selgeks saand. Mart Kanguriga ja Portide noorema poja Jaaniga käis küll hoolega Ammejões kalal. Ammejõgi oli siis, 1950. aasta paiku veel süvendamata ja väga kalarikas. Isegi need kümneaastased poisikesed said sealt ilusaid suuri latikaid , turbasid ja mõned angerjadki. Hiljem loobus kalapüügist usulistel põhjustel: teadis, et tegelikult ei vajanud neid kalu, mida püüdis - enamus väikestest läks kassile ja tal on paha mõelda ussi konksu otsa ajamisele (vihmaussil on ka vastik lõhn) ning veest tõmmatud kala tapmisele. Ta ei lasnud kaladel lämbuda, vaid tapis nad kohe. Kuid mälestuses sellest, kuidas istus Ammejõe käärus ja vaatas põnevil õngekorki, mida latikas algul üles kergitas ja siis eemale vedama hakkas, on ometi elav ja ilus. Tema vanaisa oli olnud kirglik jahi- ja kalamees, kes veetis palju suvesid Pühajärve ääres ja Pühajärvel. J.K. ei saanud aga kala- ega jahimeest , isegi liha ja kala sööb harva. Ei ole neid tahtnud lapsest saadik, otsekui oleks sündinudki buddhistiks.
Taa elas 50ndate aastate alguses mingit sissepooleelu. Suhtles paari poisiga, kellest lähedasem oli ehk sõprus Kanguri Mardiga . Starkopfi Jüriga käis ka läbi. Tema isa Anton Starkopf oli sel ajal omamoodi pagenduses Moskvas, kus ta anonüümselt tegi tööd tuntud skulptorile ja mitmesuguste preemiate laureaadile Merkulovile - ilmselt ei olnud ta teenistus seal siiski kõige halvem, Eestis oli ta aga muutund "un-personiks", tema nimi, nagu Tuglase, Semperi või Suitsu nimi oli kustutatud raamatutest.
Tema arusaamad kunstist ja kirjandusest olid lapsepõlves kaugel sellest, mida võiks tulevasest kirjanikust oodata. Enamus eesti luulet ei huvitand teda üldse, kui jätta kõrvale Loomingutest leitud arbujate vormikindlad salmid. Talle meeldisid aga näiteks mõned venekeelsed laulud nagu Ristleja Varjaag ja tei-sed, mida siis omaette ka laulda püüdis. Lauluannet tal ei olnud ja küllap laulis valesti, eriti ka selle tõttu, et sageli ta laulu viisi ei teadnudki. Nii oli näiteks vana partisanilauluga madrus ?eleznjakist.
Tema muud lapsepõlveharrastused peale valimatu lugemise olid samuti kirjandusest kaugel. Teda huvitas tehnika, luges hardunult Noore tehniku käsiraamatut ja muud selletaolist kirjandust ja püüdis ehitada raadiot, millest küll suurt välja ei tulnud, peamiselt koduste olude kitsuse tõttu. Vaimsem harrastus oli ilmselt markide kogumine, mille juurde on viimastel aastatel tagasi tulnud. Sellest on tal palju nostalgilisi mälestusi. Käis omastele ja tuttavatele peale, et nad talle marke hangiksid. Jõudumööda seda tehtigi. Tädi ostis talle uhke NSVL postmarkide albumi, keegi tuttav kinkis varemetest leitud margialbumi jäänused ja vanaaegse margikataloogi. Vahetas marke klassivendadega, kellest mõned küll kippusid tema omi "träksima". Ta margikogus vaevalt midagi eriti väärtuslikku oli, see pole aga päris võimatu. Kogu täienes vähehaaval, korra õnestus tal isegi ära osta ühe klassivenna käest suurem kogu. Markide kaudu omandas mingid teadmised geograafiast ja uuemast ajaloost. Pidi saama selgeks, kus käibisid margid kirjaga "Straits settle-ments" ja millal Kesk-Ameerikas tekkis praegune kirju riikidekooslus.
Tema margikogu tabas sama saatus kui paljusid muid asju: ta andis-müüs ema heakskiidul ära. See juhtus siis, kui oli paranemast pärast rasket pimesoolelõikusest - see, mida nüüd nimetatakse ussripikuks, oli lõhkemas ja operatsioon nõudis üldnarkoosi. Haiglast tulles oli kurvameelne, isutu ja nõrk, pisarad tulid kergesti silma ja kõik, mis seni oli huvitanud, ei pakkund enam huvi. Ka margid. Nii loobuski kogust. Nüüd kahetseb seda ja püüab muu kogumise kõrvalt taastada seda vanade markide kogu, mis tal lapsepõlves oli ja millest üksikuid praegugi mäletab. Eriti rumal oli muidugi loobuda Eesti Vabariigi markidest, mida nüüd on hoopis raskem hankida kui oli siis. Tal on kahju ka suurest postkaardialbumist, mille talle jättis sveitslanna pr. Navi, kellel imekombel õnnestus Nõukogude Liidust lahkuda (ta kadund mees oli olnud eestlane) sugulaste juurde Sveitsi . Albumis oli kaarte tema noorusest, sajandivahetusest. Sellegi albumi andis ema õhutusel (mis sa sellega enam teed) ära naabripoisile, kes tema vastu vaevalt olulist huvi tundis. Tema ema ja vanaema kuulusid sellesse inimtüüpi, kes soovib asju ära anda ja ära visata, tema ise on selgelt kollektsionääri tüüp, kes tahaks asju koguda ja hoida. Lapsepõlves ei olnud tal selleks erilisi võimalusi, nüüd on need olemas.
Tema murdeiga sattus kokku suurte muutustega Nõukogude riigis. Selle eale avaldus Hrustsovi "sula" selles, et perekond sai jälle kontakti sugulaste ja sõpradega välismaal. Ta onu Leo Ameeri-kast ja Rootsi sugulased - Pürkopid ja Mägid hakkasid neile saatma riidekraami ja raamatuid. Esi-mesest oli neile väga suurt abi, sest nende omad riidevarud olid päris läbi, tänu onule sai korraliku ülikonna, kõige rohkem oli tänulik Arvo Mägile - väliseesti raamatuid, mida asus ahnelt lugema. Ema sõbrannadelt - Ilse Pariselt Schwarzwaldis ja Marie-Louise Erlenmeyerilt Baselis said ka prantsus - ja saksakeelseid raamatuid. Nii jõudsid tema kätte Albert Camus' "Katk" ja "Võõras" prantsuse keeles ning muudki huvitavat. Maailm avanes just siis, kui seda kõige rohkem va-jas.Kõik tuli korraga . Pere majanduslik olukord paranes. Ema sai jälle töötada õpetajana. Tema virguv kirjandushuvi leidis toitu nii omal maal ilmuvast kui välismaalt saadetust: Arvo Mägi saatis talle masinal ümber löödult pisikese väliseesti luule antoloogia, mille õppis peaaegu pähe.Avastas endale vene ja ingliskeelse luule, luges Lermontovi ja püüdis lugeda Shelleyd, hakkas tõsi-semalt õppima prantsuse keelt. Ja muidugi vajus tema peale murdeiga oma tormi ja tungiga, mida süvendas veel aeg: pärast sulaaja avanemisi tulid ka esimesed rängad tagasilöögid, kõigepealt muidugi Ungari, millele elas meeleheitlikult kaasa.
Mida õpetab meile Jaan Kaplinski?
Kirjanik Jaan Kaplinski saab 22. jaanuaril 61aastaseks. Aastakümnete vältel on ta pidevalt olnud seotud alma mater'iga, viimati TÜ vabade kunstide professorina."Karm ja samas siiski leebe naeratusega isakuju, nii on ta ennast kinnistanud laiemasse mällu just viimasel ajal. /- - - / Tema vaatering on avar ja kosmopoliitne nii on tal üht-teist öelda kaugemategi maailmanurkade kohta. Igasugu kinnisideed, fanatis-mid ja fundamentalismid on talle vastukarva, müstiline ja esoteeriline jama näib teda ärritavat, in-stinktide kultusele paistab ta eelistavat mõistust. Ehkki ta vahel oma daktikaga ära tüütab (me võime ju vabalt kujut-leda lugematagi, mis Kaplinski selle või teise asja kohta arvab), on meil selliseid suurekaliibrilisi vaba-mõtlejaid ju ainult tema üksi.
Nii on iseloomustanud oma kaaspõlvlast enam kui kolme aasta eest Mati Unt, otsides Jaan Kaplinski esseekogu "Võimaluste võimalikkus" arvustuses vastust küsimusele "Mis on "kaplinskilikkus?" Ja nagu toodud repliigist ning kogu arutlusest endast ( Postimees , 24. oktoober 1997) selgub, on just vaba-mõtlejast õpetaja see vorm, millesse hiliskeskikka jõudnud Kaplinski olemus mahutub. Iga suur looja on õpetaja. Tegelikult on iga suur looja ühtlasi õpetaja, mis ei kehti aga ümberpöördult: iga õpetaja ei pruugi olla sugugi looja, enamasti piisab ka vahendamisest ja süsteemihoiust. Stiilide ja voolude murdekohad kunstide, sh kirjanduse ajaloos kujutavad endast akadeemilises terminoloogias väljendatult kursuste või ast-mete vahetust. Nende taga omakorda on aga kindel loojaisik või rühmitus. Zola õpetas oma eksperimen-taalse romaaniga naturalismi , modernistliku luule juurde juhatas meid Baudelaire , nii nagu modernistliku romaani õpetajateks kujunesid Marcel Proust , James Joyce ja Franz Kafka . Eestis endas on kohta nii Noor-Eesti paatosel ja eksperimendil, Tammsaare eepilis-filosoofilisel elukujutusel kui ka arbujate vaimuaristo-kratismil. Põrkumine tõeluse paradoksaalsusega Kaplinski looming on samuti õpetlik. Selle luulelist poolt kokku võttes on Hasso Krull äsja ilmunud ligi tuhandeleheküljelise koondkogu "Kirjutatud" järelsõnas osu-tanud, kuidas Kaplinski on lausa programmiliselt liikunud metafoori kui kunsti olemusliku aluse lammu-tamise suunas. Alul seda retoorilise figuurina täiuseni viies, et seejärel eemalduda ja naasta luuleeelsesse, "keele enese algse ja paratamatu metafoorsuse" juurde. Juba ühes oma kuulsaimas essees "Mis on luu-le?"(Looming 1975, nr 12) väidab ta luule olevat argikeele kohal kõrguva metakeele, mis aga ei toimi argi-keele vastandusena, vaid omamoodi süvendajana. Mõlemad, nii argikeel kui luulekeel , on tõelusega elavas kontaktis, mida Kaplinski meelest ei suuda aga " metafoor -metafoori pärast"- luuletami-ne.Siin näibki ole-vat sobiv koht iseloomustada Kaplinski loojanatuuri mitte siis ainult luule, vaid ka proosa, draama ja esseistika primum mobile't. Selleks on kaemus selle sõna kõige sügavamas tähenduses, elu vahetu taju-mine. Elu ja tõde ühinevad ja avanevad paradoksis, mõnikord lausa absurdis. Ning kokkupuude elutõega on selle paradoksaalsuse avastamine, mis võib olla koguni traumaatiline. Põhiküsimus on selles, "kuidas para-dokse vältimata nendega hakkama saada" (J. Kaplinski, "Usk on uskmatus", Tallinn, Vaga-bund, 1998, lk 73), kuidas hullumata elada teadmises, et must võib olla valge ja kaks korda kaks võib olla ka viis. Argimõistus- ja käitumine ületab selle unustuses (milleks isiku tasandil võivad olla nii töönarko-maania, meelemürgid kui tarbimisuim) või religioonis, millega kollektiivselt unustust kompenseeritakse. Kogu eel-mist sajandit on Kaplinski nimetanud unustuse sajandiks . Ja Lääne tsivilisatsiooni progressimüüt on põge-nemine iseenda paradoksaalsuse eest. Kaplinski suhe elutõega rajaneb valgustatud skepsisel, mida ta tunnistab enesele kõige lähedasemaks ("Usk on uskmatus", lk 69). See tähendab loobumist kindlast usust (jumalasse, mammonasse, rahasse, turumehhanismi, ideoloogiatesse, filosoofilistesse doktriinidesse) ja "hoidmist tõe poole tõe enda pärast" ("Usk on uskmatus", lk 63). Aga isegi selles poolehoius ei tohiks Kap-linski meelest vältida tunnistamast, et ei teata vastuseid. Kaplinskile endale näiteks jääb mõistatuseks, miks kahekümnendal sajandil, aatomi- ja bioloogiasajandil on "inimene osutunud nii vastuvõtlikuks mani-pulatsioonidele, püüdnud nii meeleheitlikult põgeneda vabaduse eest, mida ta samas meeleheitlikult on taga nõudnud ja mille pärast palju verd ja pisaraid valanud" ("Usk on uskmatus", lk.38). Janu algpuhtuse järele Tunnistagem kasvõi tänast Eestit silmas pidades, et see üha süvenev võõrandumine võib aeg-ajalt provo-tseerida lausa apokalüptlisi järeldusi. Kaplinski ei tea vastust. Kuidas saab aga olla õpetaja, kes jätab küsi-musele vastamata? Saab küll. Kui võetakse koos õpilasega imestada asjade üle, milleni mõistus hetkel ei ulatu. Maailma imelikkuse tunne on see, mis annab inimelulegi mõtte, elule, mille paradoksaalsus seisneb ühtaegu enese taasloomises ja hävitamises. Jaan Kaplinski õpetajasõnum on nagu Gautama-looski: käia läbi kogu kogemus, veenduda selles, et miski pole see ega teine ja virguda siis teadmises, et elu teeb elavaks ja-nu algpuhtuse ja ürgühtsuse järele