Referaat - Jaan Kaplinski (1)

Tartu Erakool
Grete Roose
7. klass
Jaan Kaplinski
Referaat
Juhendaja õp
Mari- Mall Feldschmidt
Tartu 2011
Sisukord
1. Sissejuhatus …………………………………… 3
2. Elu …………………………………………….. 4
2.1 Lapsepõlv ja noorus …………………….. 4
2.2 Elu teine pool …………………………… 6
2.3 Jaan Kaplinski tsitaadid…………………..6
3.Looming ……………………………………….. 6
3.1 Ülevaade loomingust ……………………… 7
3.2 Luulekogu analüüs ………………..……….. 8
3.2.2 “ Teiselpool järve”…………….………….. 8
3.2.3 “Õhtu toob tagasi kõik” …………………..9
3.2.4 “ Vaikus saab värvideks” ..………………...9
4. Kokkuvõte …………………………………….. 11
5. Kasutatud kirjandus ……………………….…... 12
Sissejuhatus
Jaan Kaplinski sündis 22. jaanuaril 1941 Tartu naistekliinikus Toomemäel. Jaan Kaplinski on tänapäeva Eesti tuntumaid ja tõlgitumaid kirjanikke. Tema teoseid on tõlgitud inglise, rootsi, soome, prantsuse, heebrea , ungari, läti, leedu, islandi, taani, tšehhi jt keeltesse. Esimene luulekogu „Jäljed allikal” ilmus 1965 noorte autorite kassetis.1980. aastate lõpust hakkas Kaplinski avaldama oma luulele lähedast autobiograafilist proosat.
Selles referaadis tutvustan ma Jaan Kaplinski lapsepõlve, elu ja loomingut. Ma tutvustan kolme luulekogu. “Õhtu toob tagasi kõik”, “Vaikus saab värvideks” ja “Teiselpool järve” Ma analüüsin ka igast luulekogust enda lemmikluuletust ja luuletust, mis pani mind mõtlema.
Elu
Jaan Kaplinski on sündinud Tartus. Ta lõpetas 1958 Tartu 1. Keskkooli ja õppis 1958–1964 Tartu Ülikoolis prantsuse filoloogiat. Seejärel töötas ta paljudel aladel, hiljem sai vabakutseliseks.
Aastal 1980 oli Kaplinski seotud kuulsa 40 kirja koostamisega : ta sõnastas kirja esimese versiooni. 40 kiri tõi kaasa läbiotsimise ja surveavaldusi. Eesti taasiseseisvumise algusaastatel tegutses Kaplinski poliitikuna ja kuulus Eesti Kongressi ning aastail 1992–1993 Eesti Vabariigi Riigikokku.
Praegu elab Jaan Kaplinski peamiselt oma maakodus Vana-Mutiku talus Põlvamaal.
Lapsepõlv ja noorus
Jaan Kaplinski esimesed lapsepõlvemälestused on seotud vanaisa kodu Kallastega. Sealt kolisid sakslased perekonna kesklinna Magasini tänavasse, kust on mõned mälestuskillud: onu Leo saksa sõjaväe mundris, käigud botaanikaaeda, kukk Jaani kiriku tornis, mis paistis aknasse ja ka Eesti Rahva Muuseum Raadil. Järgneb aga 1944 ja hulk sõjamälestusi. Magavat last tassiti pesukorviga keldrisse varjule, vahel tuli tal ka pikki tunde, isegi terve öö varjendites, näiteks botaanikaaia mäe sees. Varjendites oli Jaani sõnul huvitav, täiskasvanutel polnud midagi asjalikku teha ja nad rääkisid huvitavaid lugusid ja tegelesid lastega. Pere oli mitmel pool - Haaslaval, Vastse-Kuustes ja Sauel Tallinna lähedal sõjapaos. Sõjajärgse aja mälestustest on ta kirjutanud pikalt raamatus "Kust tuli öö" Raamat ei ole päris dokumentaalne, kõik oluline on tal kogetud. 
Ürgfilosoofiliste ja buddhistlikus filosoofias tuttavate küsimuste juurde jõudis ta lapsepõlves mitmel puhul. Algkooliõpilasena sai talle selgeks, et ta on värvipime - daltoonik. See on ehk üks põhjusi, miks see küsimus mulle oluline oli. 
Oma perest olid talle vaimses mõttes kõige olulisemad ema, tädi Mara ja vanaisa. Emalt on ta saand filoloogilised ja kirjanduslikud huvid ja ema kaudu on ta seotud ka eemaloleva, Stalini laagritesse kadund isa mälestusega. Isast ei ole talle jäänud muud kui paar fotot, paarkümmend polonistika, filoloogia ja filosoofia valda kuuluvat raamatut, mõned märkmed ja kirjad.
Paar säilind armastuskirja, mis ta oli kirjutand oma naisele ja ühe luuletuse mustandi leidis alles pärast ema surma.
Vanaisa huvid jagunesid poliitika ja looduse vahel. Töötas omal alal, juhatades Tartu antikvariaati, kuid kaotas hiljem selle koha kui endine kapitalist. Tal oli palju vaba aega ja ta viis mind tihti jalutama - Toomele, Tähtverre ja Maarja surnuaiale. Tihti liitus meiega mõni tema sõber. Väljas looduses räägiti palju loodusest, lindudest ja taimedest , vahel ka aiandusest ja põllumajandusest. Kodus räägiti peamiselt poliitikast . Vanaisal ja vanaemal oli palju sõpru ja tuttavaid.
On palju kirjutatud sellest, kui raske oli lastel kohaneda nõukogude elus kehtinud kahe tõega. Jaanile polnud see eriline probleem. Tõed, milles tema kasvas olid nii erinevad ja vastandlikud, et nad ei saanud omavahel segi minna. Nende kodus oodati ameeriklasi ja peeti vene valitsust kõlbmatuks, koolis ja ajalehtedes esinesid ameeriklased kuratliku jõuna ja Nõukogudemaa kehastas kõike positiivset , head ja ilusat . Nii oli muidugi ka kirjanduses, mida tookord avaldati. Kaplinski lugemisvaragi koosnes kahest poolest. Kui ema veel töötas kirjandusmuuseumis , kust ta mõne aasta pärast halva ankeedi pärast lahkuma sunniti, tõi ta sealsest raamatukogust lugeda ühe ""Looduse" Kuldraamatu" teise järel. Jaan mäletab tänini midagi niisugustest raamatutest nagu Karin Michaelise Bibi-lood, Karl May Winnetou -sari, Väike lord Fauntleroy, Roosa saar, Doktor Dolittle ja mitmed teised. Ka muud eestiaegset lastekirjandust puutus talle kätte, sealhulgas Karl Ristikivi "Semud" ja " Lendav maailm". Need laenas perekonnasõprade Starkopfite riiulilt.
Lugemisvara teise poole moodustasid aga purunõukogulikud teosed, nii päris lasteraamatud kui ametlikult täiskasvanutele mõeldud teosed. Jaani tädi Mara, kes töötas raamatupoes, ostis talle enam-vähem kõik raamatud partisanidest ja ka Stalini preemia laureaatide sarja. Luges nad enamuses kõik läbi, mõned igavamad jättis küll pooleli nagu "Kaugel Moskvast" või " Jugoslaavia tragöödia". Sõjajutte aga luges hoolega, sest nende sündmustik oli vahel põnev ja neis ei olnud pikki abstraktseid arutlusi poliitikast. Tänini on Jaanil meeles Ilja Kazakevitöi "Kevad Oderil" ja Viktor Nekrassovi "Stalingradi kaevikutes", mis mõlemad pärinevad kahtlemata andekate kirjanikkude sulest .Õige mitu korda luges Aleksei Tolstoi "Peeter Esimest". Puht sõjaraamatutest olid lemmikuid partisanikomandör Kovpaki "Putivli st Karpaatideni". Arkadi Gaidari teosed talle erilist muljet ei jätnud, küll Lev Kassili "Mu kallid poisid", Kaverini "Kaks kaptenit" ja Katajevi "Valendab üksik puri". Vanaisa kõrvalt luges ka Vene-Jaapani sõjaromaane "Tsusima" ja "Port-Artur". Mitu korda luges ka Gorki lapsepõlve-raamatuid. Eesti kirjandusest meeldis Kaplinskile kõige paremini Lutsu "Kevade" ja mõned muinasjutu- ja muistendiraamatud, meeldis ka Tuglase "Väike Illimar ". Üldmulje eesti kirjandusest oli aga hall ja nukker, selles oli midagi, mis kõlas kokku tolleaja elu halluse ja nukrusega. Neid raamatuid lugedes haaras teda masendus ja melanhoolia , kadus eluisu, mida pidev haigeolemine nagunii nõrgendas. Jaan mäletab Tuglase miniatuure ja sümbolistlikke lugusid, mida lapsena hakkas lausa vihkama . Temas elas realist, kes armastas asju ja tahtis ka kirjandusest lugeda asjade kirjeldusi, mitte tundlemist.
Jaani muud lapsepõlveharrastused peale valimatu lugemise olid samuti kirjandusest kaugel. Teda huvitas tehnika, luges hardunult Noore tehniku käsiraamatut ja muud selletaolist kirjandust ja püüdis ehitada raadiot , millest küll suurt välja ei tulnud, peamiselt koduste olude kitsuse tõttu. Vaimsem harrastus oli markide kogumine, mille juurde on ta viimastel aastatel tagasi tulnud. 
 
Elu teine pool
Kirjanik Jaan Kaplinski saab 22. jaanuaril 70 aastaseks. Tema vaatering on avar ja kosmopoliitne nii on tal üht-teist öelda kaugemategi maailmanurkade kohta. Igasugu kinnisideed, fanatismid ja fundamentalismid on talle vastukarva, müstiline ja esoteeriline jama näib teda ärritavat, instinktide kultusele paistab ta eelistavat mõistust. Ehkki ta vahel oma taktikaga ära tüütab on meil selliseid suurekaliibrilisi vaba-mõtlejaid ju ainult tema üksi.
Jaan Kaplinski tsitaadid
Süda oli raske, ma kirjutasin ja kirjutan kõige rohkem selleks, et hakkaks kergem, et saaksin jälle elada, magada , süüa. (2009)
Kõige raskem on inimesel kanda kaht asja – musta südametunnistust ja nime, see tähendab nimega kaasas käivat – kuulsust , laimu, tähelepanu, imetlust, vihkamist, kadedust. (2009)
Pikksilm teeb meid hardaks ja tõsiseks, mikroskoop paneb muigama. (2009)
Ilmsi sa kohtad neid, kes tulevad sulle külla, unes lähed ise teistele külla.(2000)
Ehk on lihtsalt nii, et ma võtan teisi inimesi tõsiselt, kuulan neid tõemeeli. Mida, nagu elus järjest rohkem kogesin, eriti tihti ei juhtugi: enamasti me ei kuula teisi, vaid ainult ennast. Kui sedagi . (2000)
Looming
Kaplinski esimene luulekogu „Jäljed allikal” ilmus 1965 noorte autorite kassetis. Selles raamatus võib juba ära tunda autori ainuomase hoiaku, kuigi vormiliselt sarnaneb ta tolleaegse luule peavoolule. 1967 avaldatud „Tolmust ja värvidest” on seevastu Kaplinski mõjukas ja läbimurdeline teos, mis sisaldab tuntud luuletusi („Vercingetorix ütles”, „Me peame ju väga tasa käima”, „Üks kuningas oli kord maata”). Silma paistab loodusetaju, mis näib püüdlevat subjekti-objekti piiri kustutamise poole. Suhe ajalooga on pigem tõrjuv, loomupäraselt patsifistlik . Stiil on elliptiline ja metafoorirohke. Vaheldumisi on paigutatud võimsalt voolav vabavärss ja lõppriimilised tekstid, kus väljendus on järsk ja taotleb lühikesi kirkaid vormeleid. Kaplinski ise on selle raamatu kohta öelnud: „Terve luuletuskogu on tegelikult heitlemine piirides, ruutudes, kütketes, enda sõnumine neist lahti, püüd piire liigutada, keset ümber paigutada või temast hoopis loobuda . Kui see viivuks õnnestub, on mina „minata”, osaledes kõigis kujudes , värvides ja kõlades, elu küllalisuses, mille vahetu tunnetamine kõigutab selle olematu minu laululaevas pilvede alla.” Põhijoontes samalaadset luulet sisaldab 1976 ilmunud „Ma vaatasin päikese aknasse”, kus on palju varem kirjutatud tekste (kõige varasemad juba aastast 1958). Seitsmekümnendate aastate algul muutub Kaplinski väljenduslaad napiks. Seda ennustab juba „Valge joon Võrumaa kohale” (1972), mille tekstid on kirjutatud 1967-68. Eriti sõnasäästlik on 1970-72 valminud „Seesama meri meis kõigis” (avaldatud kogus „Uute kivide kasvamine”, 1977), kus Kaplinski näib olevat värsi mõistest loobunud ja koostab teksti peamiselt ühesõnalistest ridadest, nii et luuletust valitseb graafiline vertikaal. Sõnastus on väga metafoorne, peaaegu mõistukõneline. Enam-vähem sarnases stiilis on ka 1973-75 kirjutatud poeem „Hinge tagasitulek ” (avaldatud alles 1990), kus autor eneserefleksiivselt kirjutab: „kui lihtne on otsida leida metafoor või / kuidas seda eesti keeles peaks nimetama / ja lasta tal minna oma elu elama”. Oma poeemi on Kaplinski hiljem iseloomustanud nõnda: „See on šamaani loveretk, kes peab tagasi tooma kadunud hinge. Hinge on meilt röövinud tsivilisatsioon , millesse oleme sattunud ja mida liigse õhinaga teenime, uskudes, et ta on meile andnud vabaduse... Hinge tagasitulek tähendaks ka eestlaste taas-saamist päris-eestlasteks”. Minimalistlikku laadi jätkab veel 1982 ilmunud „Raske on kergeks saada”, aga metafoorsus on siin taandunud. 1985 avaldab Kaplinski luulekogu „Õhtu toob tagasi kõik”, mis lööb tema eelnenud luuleloomingust lahku. Valitseb pealtnäha lihtne kirjeldus, millesse põimuvad paradoksaalsed mõttekäigud ja müstilised äratundmised. Stiil on vaoshoitud, ilma tunderõhkudeta. „Tükk elatud elu” (1991) jätkab samas laadis, raamatusse kuulub ka pikem proosaluuletus „Läbi metsa”. Luulekogu „Mitu suve ja kevadet ” sisaldab peale Kaplinski enese luuletuste tõlkeid hiina luuletaja Su Dungpo (Su Shi) tekstidest. Järelsõnas põhjendab autor valikut sellega, et teda ühendab Su Dungpoga „ kiindumus chan -buddhismisse”. Raamatus „Öölinnud. Öömõtted” (1998) on Kaplinski avaldanud eestikeelsete luuletuste kõrval rea tekste soome ja inglise keeles, „Sõnad sõnatusse” (2005) sisaldab venekeelseid. 2001 on Kaplinski eestinduses ilmunud Laozi ” Daodejing ”. Aastal 2000 ilmunud „Kirjutatud” on Kaplinski luuletuste koondkogu (üle 900 lk), kus autor on teistmoodi rühmitanud kogu oma selleks ajaks ilmunud luuleloomingu.
Ülevaade loomingust
Jaan Kaplinskil on 17 luulekogu.
“Jäljed allikal”
“ Kalad punuvad pesi”
“Tolmust ja värvidest”
“Valge joon Võrumaa kohale”
“Ma vaatasin päikese aknasse”
“Uute kivide kasvamine”
“Raske on kergeks saada”
“Tule tagasi helmemänd”
“Õhtu toob tagasi kõik”
“Käoraamat. Luulet 1956-1980”
“Hinge tagasitulek”
“Tükk elatud elu. Tekste 1986-1989”
“Mitu suve ja kevadet”
“Öölinnud. Öömõtted. Luuletusi 1995-1997”
“Sõnad sõnatusse”
“Vaikus saab värvideks”
“Teiselpool järve”
Luulekogu analüüs
Ma analüüsin kolme luulekogu. “Õhtu toob tagasi kõik” “Vaikus saab värvideks” ja “Teiselpool järve” Ma valisin need luulekogud , sest need tundusid huvitavad. Luulekogus “Teiselpool järve” on põhiliselt loodus teemalised luuletused. Meeleolu on muutlik, kuid enamasti kurb ja mõtlik. Riime ei ole ja kujundid on põhiliselt igatsusest või armastusest.
Mind pani mõtlema luuletus “Kas õun veel”
Kas õun veel
Mäletab
Õunapuid?
Ma mõtlesin sellest, et inimesed peaksid rohkem meeles pidama endale kalleid inimesi. Näiteks kui lapsed kodust välja kolivad on nad liiga ametis enda eluga, et aega leida enda vanematele.
Selles luulekogus on mul kaks lemmikluuletust.
Vette hüpates
Mõtle – vahel ka vesi
Võib haiget saada
Sest tihti ei mõelda oma tegude üle ja teise tunnetele. Inimesed tegutsevad hetke tunnetel ja pärast kahetsevad oma otsust.
Teine lemmik oli “Kui mina mõtlen”
Kui mina mõtlen
Tihasest siis tihane
Vaid rasvapallist
Sest sellest luuletusest oli tunda armastust ja igatsust teise inimese vastu. Kuidas inimene teisest hoolib ja armastab .
Luulekogus “Õhtu toob tagasi kõik” on luuletuste teemaks loodus või teised inimesest. Meeleolu oli kohati rõõmus või mõtlik. Riime ei olnud ja kujundid olid ükskõiksusest, igatsusest ja mälestustest.
Mind pani mõtlema luuletus “Ei ole Jumalat”
Ei ole Jumalat
Ei ole lavastajat,
Ei ole dirigenti.
Maailm toimub ise,
Näidend mängib ise,
Orkester mängib ise,
Ja kui kellegil
Kukub viiul käest
Ja süda jääb seisma,
Ei saa inimene ja surm
Kunagi kokku – klaasi taga
Ei ole midagi, teispoolsus on peegel ,
Milles mulle vaatab otsa
Mu oma hirm oma suurte silmadega
Ja selle hirmu taga, kui ainult hoolega vaadata,
On rohi ja õunapuud ja päevalill,
Mis tasapisi pöörab end päikese poole
Jumalata, lavastajata, dirigendita.
Mind pani mõtlema see, et inimestel on vaja jumalat, vaja kedagi või midagi millesse uskuda . Neil on hea elada arvates, et keegi vaatab neid ja aitab kui vaja. Samas, kui oma mured tõsiselt läbi kaaluda ja kõik võimalused läbi arutada ei ole midagi halba. Alati on midagi hullemat ja, et enamasti tehakse asju hullemaks kui nad tegelikult on.
Minu lemmikluuletus sellest luulekogust on “Ma ei tea, kas iga usklik ”
Ma ei tea, kas iga usklik
On nii rõõmus, et Jumal on olemas,
Kui mina olin, kuuldes
Kodukaku huikamist saaremuult,
Kui juba tosin aastat
On ta pesakast. Nüüd
Juba neli või viis kevadet.
Tema on olemas.
Sest selles oli tunda elevust ja ärevust. Kuidas keegi midagi väga ootas ja lõpuks sai selle. Kuidas ta tundis hetkeks end kõige õnnelikumana, kui keegi teine maailmas.
Luulekogu “Vaikus saab värvideks” teemaks on maailm, armastus ja loodus.
Meeleolu on kurb, kohati rõõmus, kuid mõtlik. Riime ei ole. Kujundid on armastusest, surmast ja igatsusest.
Mind pani mõtlema luuletus “ Vaikivad maa ja marjad ”
Vaikivad maa ja marjad
Leib suhkur ja sool
Vaikijaid on palju
Ikka igal pool
Vaikivad pilved valged
Taevasinagi
Oota küllap varsti
Vaikid sinagi
Selle luuletuse juures mõtlesin, et iga inimene väsib. Kõik vajavad puhkust ja aega iseendale .
Minu lemmikluuletus oli “Mul ei ole oma maad ega oma taevast. ”
Mul ei ole oma maad ega oma taevast.
Mul on ainult üks väike valge pilv,
Keda ma kord koolipõlves kohtasin,
Kui lamasin õuse haohunnikul
Ja vaatasin üles – seal oli piiripääsukesi
Ja pilvi, ka see üks ja ainuke,
See minu oma. Ma tunneksin
ta nüüdki ära läbi kõikide moondumiste,
oleks vaid aega lamada lihtsalt niisama
õues haohunnikul
Selles luuletuses oli tunda igatsust kellegi vastu. See luuletus rääkis sellest kuidas järjest vähem aega pühendatakse tõeliselt tähtsatele asjadele. Kuidas järjest rohkem unustatakse inimesi, kes hoolivad ja armastavad.
Kokkuvõte
Jaan Kaplinski on tänapäeva Eesti tuntumaid ja tõlgitumaid kirjanikke. Tema teoseid on tõlgitud inglise, rootsi, soome, prantsuse, heebrea, ungari, läti, leedu, islandi, taani, tšehhi jt keeltesse. Kui 2007. aastal tõlgiti Göteborgi raamatumessi jaoks rootsi keelde 21 eesti kaasaegset kirjandusteost, oli nende seas ka Jaan Kaplinski "Kusagil maailma äärel". Eesti kutsuti selle raamatumessi peaesinejaks.
Jaan Kaplinskil on 17 luulekogu ja teda on tunnustatud viiel korral. Samuti on Jaan Kaplinski kirjutanud seitse lasteraamatut.
Mina arvan, et Jaan Kaplinski on Eesti kirjandusele väga vajalik ja aitab arendada ning rikastada Eesti luulekogu. Tänu Kaplinskile on meil palju kauneid luuletusi loodusest ja paljust muust .
Kasutatud kirjandus
Luulekogud
“Vaikus saab värvideks”
“Õhtu toob kõik tagasi ”
“Teiselpool järve”
http://www.neti.ee/
http://jaan.kaplinski.com/
http://www.poogen.ee/
http://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Kaplinsk i
12