Loomuõigus - referaat (2)

Sisukord
Sissejuhatus......................................................................................................................................3
Loomuõiguse mõiste........................................................................................................................4
Loomuõiguse tähtsus........................................................................................................................4
Valgustusajastu loomuõiguskoolkond..............................................................................................5
Kaasaegne loomuõigus.....................................................................................................................5
Inimõigused......................................................................................................................................6
Inimõiguste kolm generatsiooni.......................................................................................................8
Positiivne ja ülipositiivne õigus, ajalooline õigus (mõiste ja iseloomustus)....................................9
Kokkuvõte .....................................................................................................................................10
Kasutatud kirjandus ja allikad........................................................................................................11
Sissejuhatus
Loomuõigus on põhimõtteliselt inimeste ühiskondliku elu õiglase korralduse üldkehtivate ja muutumatute printsiipide kogum koos õiguste ja kohustustega riigi ja teiste inimeste suhtes, kuusjuures õigluse mõõt pärineb loodusest, st nii maailmast tervikuna kui inimeste enda loomusest. Igal õigusajaloo perioodil on oma loomuõiguslik tagapõhi koos ajastute spetsiifiliste printsiipidega.
Lomuõigust saab nimetada lihtkeeles inimõigusteks. Igal inimesel on neid õgusi teada, nad on sätestatud ka Põhiseaduses. Nende õigustega inimene sünnib ning keegi ei saa neid temalt ära võtta. Õiguste rikkumisel saab rikkuja ka karistuse.
Läbi aegade loomuõiguse printsiibid ja loomuõiguse mõiste arendasid koos ühiskonnaga. Sellele mõjusid ka suured sündmused (nt.  Suur Prantsuse revolutsioon , Ameerika revolutsion, sõjad) ning valgastusajastu filoosofid arendasid seda mõistet.
Loomuõiguse mõiste
Loomuõigus on loodusõigus või mõistusõigus, mille põhinormid vastavad inimese loomusele (Möldre,L., Toots, A., Ühiskonnaõpetus XII klassile, Tallinn, Koolibri, 1999) Loomuõiguse mõiste tuli kasutusele seoses Rooma riigi eraõiguse kujunemisega ja seda tähistatakse ladina keelse terminiga ius naturale. Loomuõiguseks nimetavad allikad seda, mida loodus õpetab kõigile elavaile olevusile ( I.1.2. pr.; D.1.1.3.). (Ilus,E., Rooma eraõiguse alused. Tallinn, Ilo, 2000. lk. 22). Loomuõigust võib käsitleda kui püüdlust ühendada moraalset ja juriidilist korda kosmose või inimeste loomusega. Õigus seisab inimlike seadusandjate toimingutest kõrgemal ja omaette , moodustades objektiivse printsiibikogumi, mille tõesus on “loomulikule valgusele” ehk mõistusele nähtav ning mis religioosse käsitluse kohaselt väljendab Jumala tahtmist (Blackburn,S., Oxfordi filosoofialeksikon. Tallinn, Vegabund, 2002, lk. 269 ). Moodsa rahvusvahelise õiguse üks “isasid” Madalamaade jurist ja riigimees Hugo Grotius kaitses loomuõiguse teooriat, kuid tema meelest rajaneb loomuõigus pigem mõistusel kui jumalikul korraldusel: loomuõigus on nii püsiv, et isegi Jumal ei saa seda muuta. Aegade vältel on sisustatud loomuõiguse mõistet erinevalt, kuid põhimõtteliselt on selle olemus jäänud samaks – õiguseks, mis inimesel on tema sünnist alates, sõltumata tema elukoha riigist, ja mida keegi ei saa talt ära võtta ( http://elukultuur.wordpress.com/ ).
Loomuõiguse tähtsus
Läbi aegade on loomuõigus olnud kehtiva õiguse kriitika tööriist (Anepaio, T., Hussar , A, jt. Sissejuhatus õigusteadusesse. Tallinn 2004, lk. 36). Loomuõigus kaitseb õiguse jt. moraaliprintsiipide prioriteete õiguse ees ja igavesti ning üldisi väärtusi (k.a. moraaliprintsiipe), mille alge on loomuõiguses. Ta ei loe õiguseks üksnes õigusnorme , s.o puhtalt positiivset õigust, vaid õiguse aluseks on loomuõigus (Liventaal,J., Sissejuhatus õigusteooriasse. II osa. Tallinn, 2002) Loomuõiguse olemuse tähtsust rõhutab ka praegune Rooma paavst Benedictus XVI, kes leiab, et loomuõigus on demokraatliku ühiskonna alus ja selle eiramine tähendab tsivilisatsiooni kriisi. Paavst Benedictus XVI sõnul peab demokraatia vundamendiks olema loomuõigus, et võimul olijaile ei jääks võimalust määratleda, mis on hea ja mis kuri. Paavst määratleb loomuõigust kui Looja poolt inimese südamesse kirjutatud normi. Püha isa näeb loomuõigust kui vabaduse tagatist: „Kui kaalul on fundamentaalselt olemuslikud nähtused ― inimväärikus, inimelu , perekonna institutsioon ja ühiskondlik õiglus ehk teisisõnu inimese kõige põhimõttelisemad õigused ― ei või ükski meeste ja naiste loodud seadus väärata Looja poolt inimese südamesse kirjutatud normi ilma, et ühiskonna alustalad langeks dramaatiliselt löögi alla.Seega on loomuõigus tõeliseks tagatiseks sellele, et igaüks saaks elada vabalt ja austuses tema väärikuse vastu, mis oleks kaitstud kõiksuguse ideoloogilise manipuleerimise ja võimul olijate omavolilise kuritarvitamise eest.” ( http://elukultuur.wordpress.com/ ).
Valgustusajastu loomuõiguskoolkond
Mandri-Euroopa õiguskultuur toetub peamiselt kahele arusaamisele õigusest: loomuõigusele ja positivismile. Loomuõiguse kontseptsioon võidutses Mandri-Euroopas 17. sajandil. Selle koolkonna esindajad väidavad, et eksisteerib ajast ja ruumist sõltumatu õigus, mis rajaneb inimese loomusel ning positiveerub inimese mõistuse abil ja selle kaudu. Kuna sellise loomu- või mõistuseõiguse on kujundanud üleüldise õigluse ja headuse idee, siis peab ta olema inimese poolt loodud õiguskorra (positiivse õiguse) mastaabiks. Valgustusajastul astus Jumala tahte asemele inimeste tahteakt . Kui enne Prantsuse revolutsiooni tähistas vabadus igaühe erilist õiguslikku seisundit , siis revolutsioon muutis vabaduse tähendust. Inimene ise oli oma vabaduse allikas. Loodusõiguslik õpetus kui teooria (“süstemaatiline kord”) avas tee eraõiguslikele kodifikatsioonidele. Preisimaal , Prantsusmaal ja Austrias sündisid suured kodifikatsioonid, mis olid kantud loomuõiguse ideest . 1794. aastal ilmus Preisi riikide üldine maaõigus. 1804. aastal võeti Prantsusmaal vastu valgustusajastu tuntuim koodeks - Code civil des Francais , ehk Prantsuse tsiviilseadustik . 1811.a. Ilmus Austria üldine tsiviilseadustik. Valgustusajastu kodifikatsioonid sundisid taanduma Mandri- Euroopas seni valitsenud kasuistlikkuse. Õigusnorm hakkas üha enam omandama sotsiaalsetele normidele omaseid ja traditsioonilisi tunnuseid.
Kaasaegne loomuõigus
Kuni XX sajandi alguseni ja ka sajandi algul oli valitsevaks huvijurisprudents. Seadused pidid lahendama huvide konfliktid. Tundub, et kaasajal on huvijurisprudents asendunud väärtusjurisprudentsiga. Õigust käsitletakse mingis seoses väärtusmastaapidega. Õiglus õigusloomes garanteerib eesmärgipärase huvide rahuldamise. Õiguslik vaidlus on alati teatud huvide konflikt. Õiglane õigus saab optimaalselt rahuldada ühiskonna huvisid. Õigusega saab ja tuleb luua nende huvide jaoks õiglane kord. Tänapäeval nimetame loomuõigusi inimõigusteks, juriidilises keeles aga inimeste põhiõigusteks ja vabadusteks. Suures osas sisalduvad positiivse õiguse regulatsioonides loomuõiguslikud normid, sel juhul on tegemist kirjutatud loomuõiguslike normidega. Paljud loomuõiguslikud normid ei ole aga otseselt positiivses õiguses kirjas, kuid need on alati tajutavad. Eesti keelde on saksa õigusteooria eeskujul levinud ka mõiste ülipositiivne õigus (überpositives Recht), kuid selline sõnakasutus võib olla eksitav ja jätab mulje, nagu oleks loomuõigus ülimalt positiivne õigus, mida ta siiski oma tähendusest lähtudes olla ei saa. Kantuna Stoa ajastu loomuõiguslikest ideedest, on meie õiguskorda retseptsioon käigus tulnud paljud põhiprintsiibid, mis on alusnormiks paljudele teistele normidele. Nii on loomuõiguse ideest tulnud näiteks hea usu põhimõte ( bona fide), mida tunnustatakse enamiku maailma suurte õigussüsteemide poolt ja mis oli oluline tehingute tegemisel juba Vana-Roomas.
Inimõigused
Inimõigused on iga indiviidi sünnipärased õigused, mis ei sõltu tema rassist, soost ega usutunnuistusest. Inimõigused on leidnud rahvusvahelist tunnustust Inimõiguste Ülddeklaratsioonis, mis kuulutati ÜRO poolt üldkehtivaks aastal 1948.
Inimõiguste üleüldine kehtimine (universaalsus) on tagatud rahvusvahelise õigusega. Nii hõlmavad need ka kodanikuõigusi, mida mõistetakse kitsamalt kui inimõigusi, mida kaitstakse riigisiseselt, näiteks põhiseaduse abil.
Eesti Vabariigi Põhiseaduses on ka olemas peatükk nr II „Põhiõigused, vabadused ja kohustused“
Toon sellest peatükkist mõned väljendid ja paragrahvid, mis hästi iseloomustavad loomuõiguse:
§ 8.  Igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, on õigus Eesti kodakondsusele sünnilt.
§ 11.  Õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.
§ 12.  Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse , poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.
Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav . Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.
§ 13.  Igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. Eesti riik kaitseb oma kodanikku ka välisriikides.
Seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest.
§ 14.  Õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus.
§ 16.  Igaühel on õigus elule. Seda õigust kaitseb seadus. Meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta.
§ 19.  Igaühel on õigus vabale eneseteostusele.
§ 20.  Igaühel on õigus vabadusele ja isikupuutumatusele.
§ 22.  Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.
§ 26.  Igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused , kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks.
§ 28.  Igaühel on õigus tervise kaitsele.
§ 29.  Eesti kodanikul on õigus vabalt valida tegevusala , elukutset ja töökohta.
§ 32.  Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud.
§ 33.  Kodu on puutumatu.
§ 34.  Igaühel, kes viibib seaduslikult Eestis, on õigus vabalt liikuda ja elukohta valida.
§ 37.  Igaühel on õigus haridusele.
§ 40.  Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus.
Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole.
Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.
§ 47.  Kõigil on õigus ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada.
Inimõiguste kolm generatsiooni
Sageli jaotatakse inimõigused  Karel Vasaki järgi kolme generatsiooni.
Esimese põlvkonna õiguste hulka kuuluvad kodaniku- ja poliitilised õigused, mis tulenevad Jean- Jacques Rousseau  ja John Locke'i loomuõiguslikust filosoofiast. Teise põlvkonna moodustavad need majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurialased õigused, mis saavutasid tunnustuse kahekümnendal sajandil koos hüveoluriigi levikuga. Kolmanda põlvkonna õiguste idee tekkis alles 1970ndatel peamiselt arengumaade toetusel. See idee seisneb selles, et lisaks kahe esimese põlvkonna individuaalsetele huvidele on olemas ka kollektiivsed, grupiõigused, näiteks enesemääramisõigus ning õigus arengule.
Teine võimalik liigitus on vabadused ehk inimõigused negatiivses tähenduses (õigused olla millestki vaba) ja õigused ehk inimõigused positiivses tähenduses (õigus millelegi). Vabaduste käsitlus tuleneb peamiselt  angloameerika õigustraditsioonist ning hõlmab kõne-, usu ja kogunemisvabadust. Need õigused viitavad tegudele, mida riik ei tohiks sooritada .
Inimõiguste positiivses tähenduses käsitlus tuleneb peamiselt Rousseau-järgsest kontinentaaleuroopa õigustraditsioonist, tähistades õigusi mida riik peab tagama ja võimaldama. Sinna kuuluvad näiteks õigus haridusele, õiguslikule võrdsusele jne. Paljud 20. sajandi põhiseadused ning näiteks ka Inimõiguste Ülddeklaratsioon sisaldavad inimõigusi positiivses tähenduses.
Positiivne ja ülipositiivne õigus, ajalooline õigus (mõiste ja iseloomustus)
Milline on õige õigus? Positiivne õigus on kehtiv õigus, millelt oodatakse temas kätketud õiguslike lahendite headust ning õiglust. Positiivne õigus võib olla sel juhul õige õigus. Kui positiivne õigus ootusi ei rahulda, siis võidakse pettuda mitte ainult selles, vaid ka õiguses üldse. Õige õigus aga ei saa põhineda üksiku õigusteadvusel. Õige õigus eeldab positiivse õiguse sügavat tundmist ning teaduslikkust. Allikad peavad olema selgemad kui positiivsel õigusel.
Positiivne õigus on inimeste poolt loodud õigus. Ülipositiivne õigus on aga loomu- ehk loodusõigus, mis põhineb jumalikul ilmutusel, inimloomusel või –mõistusel. Loomuõigus näeb ülimat korda. Positiivne õigus saab olla kehtiv ainult siis kui ta vastab ülipositiivsele õigusele.
Loomuõigus on kindlas õiguskorras valitsevad väärtusmastaabid, mis dikteerivad õiguskorra olemuse. Positiivses õiguses on vaja silmas pidada ülipositiivset õigust. Ajalooline õigus tuleneb loomuõigusest. Ajalooline õigus on rahva õigustaju peegeldus. Pole võimalik lugematute üksikisikute laialivalguva, pealiskaudset ja vastuolulist kogemust sellest, mis on õige ja väär kujundada ühtseks õiguspõhimõtete koguks (von Savigny). Õigus peab rahvast välja kasvama, seda ei tohi teha loomulikku arengut arvestamata, kunstlikult.
Kontinentaal-Euroopas jaguneb õiguskord kahte suurde valdkonda: era ja avalik õigus. Need jagunevad veel alavaldkondadeks ning kõrvalvaldkondadeks. Õiguskorra jagunemine määrab ära, milline riigiasutus on kindla kaasuse puhul pädev otsust langetama. Kaasajal on määravaks subjektiteooria . Õiguslik probleem kuulub eraõiguse valdkonda, kui õiguse subjektid on õigussuhetes võrdses seisus (koordinatsioonisuhetes). Avaliku õigusega on tegu siis kui subjektid on alluvussuhetes (subordinatsioonisuhetes). Koordinatsiooni puhul ei saa pooled üksteisele siduvaid otsuseid peale panna. Alluvussuhetes on see võimalik. Ei saa välistada eraõiguses subordinatsiooni ( vanemlik võim) ega avalikus õiguses koordinatsiooni. Subjektiteooria täiendus: probleem kuulub avalikku õigusesse kui vähemalt üks pool esineb vastavas õigussuhtes kui avaliku võimu kandja ja seda võimu ka realiseerib.
Kokkuvõte
Võib väita, et inimõigused on olemuselt seotud inimeste vabadusega – need on õigused, mille vormiks on nõue oma vabaduse puutumatusele. Loomuõigus kaitseb õiguse jt. moraaliprintsiipide prioriteete õiguse ees ja igavesti ning üldisi väärtusi (k.a. moraaliprintsiipe), mille alge on loomuõiguses. Ta ei loe õiguseks üksnes õigusnorme, s.o puhtalt positiivset õigust, vaid õiguse aluseks on loomuõigus. Loomuõiguse olemuse tähtsust rõhutab ka praegune Rooma paavst Benedictus XVI, kes leiab, et loomuõigus on demokraatliku ühiskonna alus ja selle eiramine tähendab tsivilisatsiooni kriisi.
Loomuõigusel on suur väärtus tavainimesele, sest keegi ei saa seda piirata, riik neid õigusi ei sätesta ega paranda, uuenda. See on see õigus, mis igaühel olemas, millega inimene sünnib. Loomuõigus meie silmades näeb välja pigem nagu ühiskonna moraalprintsiibid, nagu käitumisreeglid. Ja oleks väga tähtis neid ülal hoida ja jälgida. Eriti meie kaasaegsel maailmas, kus on kõik võimalik ja piiri pole. Oleks igaühel tähtis meeled pidada, et kõik me oleme inimesed ja kõigil meil on samad võrdsed õigused, neid ei tohi keegi rikkuda.
Kasutatud kirjandus ja allikad

Anepaio, T., Hussar, A, jt. Sissejuhatus õigusteadusesse. Tallinn, 2004

Ilus,E., Rooma eraõiguse alused. Tallinn, Ilo, 2000

Liventaal,J., Sissejuhatus õigusteooriasse. II osa. Tallinn, 2002

Möldre,L., Toots, A., Ühiskonnaõpetus XII klassile, Tallinn, Koolibri, 1999

Narits, R., Õiguse entsüklopeedia. Tallinn, Juura, 2002

http://elukultuur.wordpress.com/

http://et.wikipedia.7val.com/wiki/Inim%C3%B5igused

http://kalah.zzz.ee/index.php/Loomu%C3%B5igus

http://et.oigussotsioloogia.wikia.com/wiki/Loomu%C3%B5igus
11