Füüsika 1 Eksam Kokkuvõte P.Otsnik (0)

Skalaarid ja vektorid : Suurused, mille määramiseks piisab ainult arvväärtusest nimetatakse skalaarideks. (aeg, mass, inertsmoment ). Suurused, mida iseloomustab arvväärtus ( moodul ) ja suund nimetatakse vektoriteks. (Kiirus, jõud, moment). Tähistatakse sümboli kohal oleva noolega F(noolega) . Tehted nendega: Korrutamine skalaariga - a*Fnoolega =aF(mõlemad noolega) Liitmine - Fnoolega = F1noolega + F2noolega. Skalaarne korrutamine: Kahevektori skalaarkorrutis on skalaar , mis on võrdne nende vektorite moodulite ja nendevahelise nurga cos korrutisega. (V1V2) = v1*v2* cosa , kusjuures v1*v2=v2*v1. Vektoriaalse korrutamise tulemuseks on aga vektor , mis on võrdne vektorite moodulite ja nendevahelise nurga sinusega, siht on risti tasandiga, milles asuvad korrutatavad vektorid ja suund on määratud parema käe kruvi reegliga . [v1*v2]=v1*v2*sina.
Ühtlane sirgjooneline liikumine: ühtlane liikumine on keha või masspunkti sirgjooneline liikumine, mille puhul keha massikese või masspunkt läbib liikumise kestel mistahes võrdsete ajavahemike jooksul võrdsed teepikkused . Liigumine on ühtlane, kui kiirusvektor ei muutu (v=s/t= const ) . Sirgjooneline on siis, kui kehaga jäigalt ühendatud sirge jääb paralleelseks endaga. Liikumise lõpuks on keha sooritanud nihke (algus ja lõpp-punkti ühendav vektor).
Ühtlaselt ja mitteühtlaselt muutuv sirgliikumine : Ühtlaselt muutuval liikumisel liigub keha jätkuvalt sirgjooneliselt, ent kiirendus on nullist erinev (a=const). V=v0+-at // s=v0t +- atruut/2 // v=2as. Mitteühtlaselt liikumisel v ja a ei ole const. V=ds/dt ning a=dv/dt.
Ühtlane ringliikumine: v=const, w(nurkkiirus) = 2pi/T = const (T = periood) v=Rw a=an=Vruut/R
Ühtlaselt muutuv ringliikumine: nurkkiirendus w ei ole const, a?t?=dv/dt a= ruutjuur an2 + a?t? (tagurtpidi 3)=dw/dt = a?t?/R a?t?=(tagurtpidi3)*R
Newtoni seadused: Iga põhjus, mis kutsub esile keha kiireneva liikumise on jõud, jõul on suurus ja suund. Ühik N ( njuuton ). Kehas sisalduva aine hulk on mass. Mass on inertuse mõõduks . Ühiks on Kg. 1) Iga keha liigub ühtlaselt ja sirgjooneliselt või seisab paigal, kuni välised jõud seda olekut ei muuda. 2) Keha kiirendus a on võrdeline ning samasuunaline temale mõjuva jõuga F ja pöördvõrdeline tema massiga m, a=F/m. 3) 2 keha mõjutavad teineteist võrdsete ja ühel sirgel ja vastassuunaliste jõuduega. F=-F . Impulsi jäävuse seadus - Vektori suurust p=mv nimetatakse ainepunkti impulsiks. Ainepunktide isoleeritud süsteemi kogu impulss on jääv. Kreeka E m v= const.
Töö, võimsus, energia: Töö – Töö on võrdne kehale mõjuva jõu F ja nihke s skalaarkorrutisega. A=Fs (kui vektorid, siis lisaks *cosa) Ühik on dzaul (J) 1J on töö, mida teeb jõud 1N tee pikkusel 1m. Võimsuseks nimetatakse suurust, mis näitab, palju tööd tehti ajaühiku kestel. N=da/dt = Fv ühik W(vatt) 1W=1J/s 1hj=736W. Energiaks nimetatakse füüsikalist suurust, mis iseloomustab keha võimet tööd teha. Ühiks on J(dzaul). Potensiaalne energia Ep=mgh e keha potensiaalne energia, mille mass on m ja on maast h kõrgusel. Kineetiline energia Ek=mv2/2 = A Ek võrdub tööga, mida tuleb teha, et panna keha massiga m liikuma kiirusel v.
Jõumoment : Jõu F momendiks antud punkti O suhtes nimetatakse vektorilist suurust M, mille määrab avaldis M = rF, r = punktist O jõu rakenduspunkti tõmmatud raadiusvektor. Punkt O, jõud F ja r on ühes tasapinnas. Vektor M on risti selle tasapinnaga. Vektor M on aksiaalvektor. Jõupaar on 2 suuruselt võrdset ning suunalt vastupidist jõudu, mille mõjusirged ei ühti. Jõupaarimoment on risti jõudude mõjusirgetega määratud tasapinnaga ning arvuliselt võrdne jõu mooduli ja jõupaari õla korrutisega. M=FI
Inertsimoment: Ainepunktide süsteemi (keha) inertsmomendiks telje z suhtes nimetatakse summat , mille iga liidetav on ainepunkti massi korrutis tema kauguse ruuduga pöörlemisteljest z. Iz= (kreeka E)*m*r2 (Steineri lause):Inertsimoment sõltub keha massist ja massi jaotusest kehas. Inertsmoment (I) mingi suvalise telje suhtes võrdub summaga , milles üheks liidetavaks on inertsmoment (I) telje suhtes, mis on paralleelne antud teljega , ning läbib keha inertskeset (Raskuskeset) ja teiseks liidetavaks on keha massi (m) telgede vahelise kauguse ruuduga. I = I + ml2.
Pöördliikumise dünaamika põhivõrrand : Mz = Iz*3 (tagurtpidi kolm) ehk siis Moment telje z suhtes võrdub inertsmomenti (I) ja nurkkiirenduse (tagurtpidi 3) korrutisega.
Harmoniline võnkumine : Harmooniline võnkumine on protsess, kus punktmass liigub mööda sirget ning tema asukohta kirjeldav kordinaat (x) muutub ajas siinus (või koosinud) funktsiooni järgi. Harmooniliselt võngub näiteks ühtlaselt nurkkiirusega (w) mööda ringjoont liikuva punkt (m) projektsioon (p) x=A0cos(wt+fii0) (JOONIS). Võnkuva punkti kogu energia võrdub igal ajahetkel kineetilise (Wk) ja potensiaalse (Wp) energia summaga. W = Wk+Wp=mw2 A0/2
Matemaatiline pendel: matemaatiline pendel on kaalutu ja venimatu mass. Periood T = 2pii ruutjuur l/g
Füüsikaline pendel: võib olla iga keha, kui see on nii kinnitatud, et ta saab võnkuda ning kinnituspunkt ei ühti raskuskeskmega. T = 2pii ruutjuur l0/mgl (l0 on inertsmoment)
Võnkumiste sumbumine: Sumbuvaid võnkumisi kirjeldab samuti siinusfunktsioon, kuid selle amplituud väheneb eksponentaalselt. Lainepikkus ( vene L)=B(beeta)*T. B= sumbuvustegur =r/2m (r = keskkonna takistustegur ) eksponent e astmes BT=A(t)/A(t+T) ehk siis Võnkeamplituudi vähenemist kirjeldab sumbuvuse logaritmiline dekrement (lamda Vene L), mis on arvuliselt võrdne kahe samapoolse üksteisele järgneva võnkeamplituudi suhte naturaallogaritmiga.
Harmooniliste võnkumiste liitmine: Kahe ühesuguse sagedusega (w), samasihiliste aga erinevate amplituutidega ja algfaasidega võnkumise liitmisel on summaks jälle sama sagedusega harmooniline võnkumine. Kahe samasihilise kuid erineva sagedusega harmoonilise võnkumise liitmisel on tulemuseks mitteharmooniline võnkumine. Kahe vastastiku ristuva võnkumise liitmisel oleneb tulemus võnkumiste sagedustest ja faasidest: Kui võnkumine on sama sagedusega ja samas faasis, siis summaarne liikumine toimub mööda sirget. Kui võnkumine on sama sagedusega, kuid faasid nihutatud, siis toimub summaarne liikumine mööda ellipsit. Kui võnkumiste sagedused on erinevad, siis täisarvkordsete sageduste suhte puhul, kirjeldavad liitvõnkumisi nn Lissajous ` kujundid.
Lained elastses keskkonnas: v=ruutjuur E/roo E = elastsusmoodul , roo on keskkonnatihedus.
Akustika : Akustika käsitleb elastsuslaineid, millised asuvad sageduste vahemikus infraheli - 20Hz – 20kHz – ultraheli . Füüsika osa, mis käsitleb häält ning tema seost teiste füüsikaliste nähtustega. Lihthelid, liithelid, mürad . Heli minimaalne intensiivsus e tugevust nimetatakse kuuldeläviks. Kuuldelävi (I0) sõltub subjektist ja sagedusest. I0(1000Hz)= 10astmes -12W/m2 Valulävi I=10W/m2. Heli valjus (L). 1 detsibell on hääle selline intensiivsuse nivoo, mille intensiivsuse ja 0-nivoole vastava intensiivsuse jagatise kümnendlogaritm on 1/10. L = 10log l/l0 (dB) intensiivsuse ja valjuse seos. Heliallika akustiline võimsus N=I*S I =intensiivsus, S= sfääri pindala kaugusel R heliallikast S=4piiR2. Levib õhus 330m/s, vees 1407 m/s. Sagedusel 512Hz koefitsent alfa klaasis = 0,027, betoon 0,015. Heli iseloomustavad kõrgus, intensiivsus, tämber . Heli kvaliteeti mõjutab tugevalt järelkaja e reveberatsiooniaja tekkimine kinnises ruumis. Normaalne on 1s.
Bernoulli võrrand: Rõhk (p) on skalaarne suurus, mis näitab pinnaühikule mõjuva pinnaga risti oleva jõu suurust, p=F/s. Ühik on Paskal (Pa) 1Pa= N/m2 1atm=1,01*10astmes5 Pa. Joa pidevuse võrrand – S.index1.v.index1=S.index2.v.index2, kus S on pindala ja v on kiirus. Ideaalse vedeliku statsionaarsel voolamisel voolu kiirus v on pöördvõrdeline toru ristlõike pindalaga S. Bernulli võrrand on, et Statsionaarsel voolamisel ideaalses vedelikus tihedusega (roo) on staatiline rõhk (p), vedelikusamba kaalust tingitud hüdrostaatilise rõhu (roo*g*h) ja dünaamilise rõhu (roo*v2/2) summa jääv suurus. p1 + roo*g*h1 + roo*v.index1aste2/2 = p2 + roo*g*h2 + roo*v.index2aste2/2 = ... = const.
Torricelli seadus: Torricelli seadus määrab anuma avast väljavoolava vedeliku kiiruse. v.index2=ruutjuur 2gh.index1 (JOONIS)
Sisehõõre vedelikus: Sisehõõre Fh vedelikes on võrdeline kiiruse gradiendi (dv/dx) ja vedelikukihi pindalaga (S) ning suunatud liikumise vastu. Sisehõõrdeteguri e viskoossuse (kreeka n. Väljaveninud parem pool) ühikuks on Pa s (paskalsekund) Üleminekut laminaarselt voolamiselt turbulentsele voolamisele iseloomustab Reinoldsi arv. Kriitiline reinoldsi arv Rek=1000. Fh=(kreeka n)*S*dv/dx Re=v*r*roo/(kreeka n) (n ühik on 1 Pa s=10 Puaasi)
Termodünaamika 1. Printsiip: Süsteemile antud soojushulk läheb süsteemi siseenergia juurdekasvuks ning töö tegemiseks süsteemi välisjõudude vastu. Q=U.index2 – U.index1 + A, kus Q on soojushulk, U=siseenergia ja A on töö välisjõudude vastu. Q ühiks = J(dzaul)
Isotermiline protsess: Protsess, kus konstantsel temperatuuril (t0) on antud gaasihulga ruumala (v) pöördvõrdeline rõhuga (p) e p1v1=p2v2 (Joonis)
Isobaariline protsess: temperatuuri tõstmisel 1 kraadi võrra suureneb iga gaasi ruumala 1/273 võrra selle gaasi ruumalalt temperatuuril 0 kraadi. Vt=V0(1+Beetat), kus beeta on 1/273 e ruumpaisumistegur.
Isogooriline protsess: protsess, kus temperatuuri tõstmisel 1kraadi võrra suureneb iga gaasihulga rõhk 1/273 võrra selle gaasi rõhust temperatuuril 0 kraadi, pt=p0(1+kammat) kus kamma = 1/273 e termiline rõhutegur.
Ideaalse gaasi oleku võrrand: (P1V1)/T1=(P2V2)/T2 P on rõhk paskalites, V on gaasi ruumala m3, T on temperatuur Kelvinites. PV/T=A Clapeyroni võrrand. pVkm=RT R=8,31*10astmes3 J/kmol*K – uinuv. Gaasi konstant. Vkm=22,4 mastmes3/kmol
Tahke keha soojuspaisumine : deltal=lt-l0 lt=l0(1+alfat) 1+alfat=joonpaisumise binoom . DeltaV=Vt-V0 Vt=V0(1+beetat) 1+beetat =ruumpaisumise binoom. Beeta =3alfa. Vt=V0(1+3alfat)
Aine agregaatoleku muutused: Tahke – sulamine ja tahkumine, sublimeerumine (tahke- gaas ). Vedel – aurustumine ja kondentseerumine.
Aine oleku diagramm: Y = temperatuur ja X = energia lisamine... Algab siis tahkest... tõuseb kuni Tsulamine.. on stabiilne, mingi hetk hakkab tõusma jälle ja on vedel, kuni keemistemperatuurini.. seal siis on stabiilne. Energia jällegi neeldub ja edasi siis hakkab temperatuur tõusma ning aine on gaasiline. See on kristallilise aine puhul. Amorfsel ainel on sinkavonka joon, ilma stabiliseerumiseta tahkest gaasini.
Soojusmasina kasutegur: Q1=U2-U1+A1 -Q2=U1-U2+A2 Q1-Q2=A1+A2 A=Q1-Q2 (kreeka n)=A/Q1 Kreeka n=(Q1-Q2)/Q1
Laengute vastastikune toime: Elementaarosakesed – Elektron (-) prooton (+) neutron (0) Tavaliselt -+ laneguid võrdselt ja keha on neutraalne . Kui mingil viisil aga luua kehas elementaarosakeste ülejääk, osutub keha laetuks. Elektrilaengud on mateeria primaarseks omaduseks, elementaarosakeste lahutamatuks osaks. Elektriliselt isoleeritud süsteemi (vool ei saa läbida seda piiravat pinda) summaarne laen ei saa muutuda so. Elektrilaengu jäävuse seadus. Vastavalt sellele jaotatakse kõik ained 3. Rühma – dielektrikud, juhid ja pooljuhid . Punktlaeng on laetud keha, mille mõõtmed võib jätta arvestamata, võrreldes tema kaugust teistest elektrilaenguid omavatest kehadest. Coulombi seadus: Jõud millega üks punktlaeng mõjub teisele on võrdeline mõlema laengu suurusega ja pöördvõrdeline laengute vahekauguse ruuduga. F=k* q1q2 /r.astmes2. ++ ja -- tõukuvad. +ja- tõmbuvad.
Elektrivälja tugevus: Laengud mõjutavad üksteist elektrivälja vahendusel. Iga laeng muudab ümbritseva ruumi omadusi. tekitab seal elektrivälja. E=f/q( indeksiga p) kus f-jõud q-proovilaeng E=k(q/r2) k-konstant Elektrivälja iseloomustavat suurust E noolega nim elektrivälja tugevuseks antud punktis. Elektrivälja tugevus on arvuliselt võrdne jõuga, mis mõjub antud väljapunktis asuvale ühikulisele punktlaengule.Punktlaengu väljatugevus on võrdeline laengu (q) suurusega ning pöördvõrdeline laengu ja antud väljapunkti vahelise kauguse (r) ruuduga. Vektor (E noolega) on suunatud piki laengut ja antud väljapunkti läbivat sirget (+) laengust eemale ja (-) laengu poole.Laengute süsteemi väljatugevus on võrdne nende väljatugevuste vektorsummaga mida tekitavad kõik süsteemi kuuluvad laengud üksikult q=+-Ne E noolega= 1/(4∑H0) * q/r2 * r noolega/r . tagurpidi 3indeks0=0,85*10 astmel -11 (F/m)
Senjettelektrikud ja piesoelektriline efekt 1)Ained milles on moodustunud doomenid ehk polaarsed molekulid 2)temp ja mehaaniliste mõjutuste tulemusena muutub potensiaalide vahe. (löök )
Elektrimahtuvus -Elektrostaatikas tähendab elektrimahtuvuse mõiste laengut, mis kulub keha laadimiseks teatud potensiaalini. Keha potensiaal kasvab võrdeliselt talle antud laeguga. q. potensiaal (fii)qC ehk C=q - järelikult: Elektrimahtuvus on laeng, mis tuleb anda juhile, et muuta selle potensiaali ühe ühiku võrra. 1CV=1F (Farad- mahtuvuse ühik) Kera mahtuvuse valem: C=40R
Kondensaatorid, nende ühendamine- Kondensaatoriks nimetatakse üksteise lähedale asetatud ja teineteisest isoleeritud elektrijuhi paari. Juhipaari mahtuvus on C=q1-2 Kondensaatori mahtuvus on laeng, mis tuleb viia kondensaatori ühelt juhilt teisele, et muuta nende potensiaalide vahet ühiku võrra. Plaatkondensaatori elektrimahtuvus on võrdeline dielektriku läbitavusega, plaadi pindalaga ja pöördvõrdeline plaatidevahelise kaugusega. C=0 Sd Laetud juhi energia võrdub laadimisel tehtud tööga. dA=dq Kogu töö keha laadimisel laenguni q on A=*q2 Kondensaatori energia võrdub W=C*U22 JOONIS
Elektrivool -Asetades elektrijuhi elektrivälja hakkab juhis olevatele vabadele laengutele mõjuma elektriline jõud f=qE. See tekitab laengute korrapärase liikumise välja sihis (positiivsed välja suunas, negatiivsed vastassuunas ) Seda nim elektrivooluks .Metallides, pooljuhtides on laengukandjateks elektronid. Elektrolüütides, ioniseeritud gaasides lisanduvad veel ioonid . Vool juhis kestab hetkeni , millal juhi kõigi punktide potensiaalid on võrdsustunud ja väljatugevus juhi sees kahanenud nullini. Et vool ei lakkaks peab juhi osade potensiaalide vahet säilitama. Sellega peab äravoolanud laengud mingit teist teed mööda endisele kohale tagasi viima. Neid tagasiviivaid jõude nim kõrvalisteks jõududeks. Kõrvalisi jõude tekitav seadeldis kannab vooluallika nime. Juhte millede potensiaalide vahet säilitatakse, nim vooluallika klemmideks. Kui voolu suund juhis ei muutu, siis nim voolu alalisvooluks. Elektrivoolu iseloomustatakse tugevusega . Voolutugevus on võrdne ajaühikus juhi ristlõiget läbiva laenguga. I=dq/dt Voolutugevuse ühikuks on (A) amper Voolutugevus on antud kohas vooluga risti asuvat pindalaühikut läbiv voolutugevus. j=dI/dS; j( katusega )=env(katusega), kus j- voolu tihedus (A/mm) e-laengukandjate laeng, n-laengukandjate arv, -laengukandjate suunatud liikumise kiirus.
Elektromotoorjõud -Suurust mis on võrdne positiivse ühiklaengu ümberpaigutamiseks tuleva kõrvaljõudude tööga nim elektromotoorjõuks E. E=A/q (V)volt. Suurust mis on arvuliselt võrdne elektrostaatiliste ja kõrvaljõudude poolt positivse ühiklaengu ümberpaigutamisel tehtud tööga, nim pingelaenguks ehk lihtsalt pingeks U antud ahela osal. U12=1-2+E12. Kõrvaljõudude puudumisel pinge U langeb kokku potensiaalide vahega U12=1-2
Ohmi seadus-Ohm tegi eksperimentaalselt kindlaks seaduse, millele vastavalt mööda homogeenset metallijuhti kulgeva voolu tugevus (I) on võrdeline pingelanguga (U) juhil. I=U/R, kus suurust R nim juhi elektritakistuseks. Takistuse mõõtühikuks on oom () R=l/S, kus l-juhi pikkus S-juhi ristlõike pindala -juhi elektriline eritakistus Ohmi seadus diferentsiaalkujul j=E/ρ (A/mm) R=φ1-φ2+έ/I
Magnetväli vaakumis (Amperi seadus)- Paigalseisva laengu puhul magnetvälja ei täheldata. Magnetväli tekib koos liikuvate laengute ehk elektrivooluga. Magnetvälja põhiomadus on, et ta mõjutab välja asetatud liikuvat laengut ehk elektrivoolu jõuga. Seda nim. magnetiliseks jõuks. Seega: Elektrivool on nii magnetvälja tekitaja kui ka selle mõju vastuvõtja . Amper``I seadus: Juhile avalduv jõud on võrdeline voolutugevusega ja juhi pikkusega ning oleneb juhi asendist magnetväljas ja magnetvälja tugevusest. F=k1BIlsin, kus võrdetegur k1=1 B-induktiivsus ( tesla T) H-magnetvälja tugevus (henri H) μ0H=B
Biot -Savart-Laplacei seadus- Mis tahes voolu magnetväli on arvutatav selle voolu elementide poolt põhjustatud magnetvälja tugevuste vektoriaalse summana, kusjuures vooluelementide väljatugevus arvutatakse valemi dB=k2Idlsin*1r2 abil, kus  on nurk vooluelemendi vektori Idl ja sellelt väljapunkti viiva raadiusvektori r vahel ning dB vektori suund on risti mõlema vektoriga.Hunnik valemeid
Elektrolüüs, -Ained milles elektrivool põhjustab keemilisi muutusi, nim teist liiki juhtideks ehk elektrolüütideks. Nende hulka kuuluvad soolade, hapete või leeliste vesilahused või lahused mõne teise vedelikuga. Voolkandjateks on elektrolüüdis ioonid, milleks lahuses lagunevad lahustava aine molekulid. Vedelikest suurima -ga on vesi (=81) Kui asetada elektrolüüti tahkest juhist plaadid (elektroodid) ja rakendada neile pinge hakkavad ioonid suunatult liikuma tekitades elektrivoolu. katood- neg elektron. anood- pos elektron:-- Katodile liikuvaid positiivseid ioone nim katioonideks. Anoodile liikuvaid negatiivseid ioone nim anioonideks. Elektrolüüti läbiva vooluga kaasneb elektrolüüdi koostisosade eraldumine elektroodidel. Seda nähtust nim elektrolüüsiks.
Elektrolüüsi kas, tehnikas-1.Galvanoplastika- mingi eseme katmine ainega N: grafiidi pulbriga 2.Galvanosteegia- millegi katmine kihiga, hakkab kattuma 3. Elektrometallurgia 4.Elektrolüütiline poleerimine- eemaldatakse pinnakonarused 5.Elektrolüütkondensaatorid 6.Keemilised vooluallikad - patareid -akumulaatorid pliiakud
Optika põhiseadused -Valgus on dualistliku loomuga: temas on nii laine kui ka korpuskulaarsed omadused.Nähtustes nagu interfrents, difraktsioon , polarisatsioon - käitub valgus kui laine. Nähtuses nagu fotoefekt, röntgenefekt jt.- käitub valgus kui osakeste voog.Valguse sirgjoonilise levimise seadus. Valgus levib homogeenses keskonnas sirgjooneliselt.Valguskiirte levimisel, nende lõikumisel nad ei mõjusta üksteist. Valguse peegeldumisseadus. Peegeldunud kiir, lagev kiir ja selle langemispunktist keskondade lahutuspinnale tõmmatud normaal asuvad ühes tasandis ning peegeldumisnurk on võrdne ja vastasmärgiline langemisnurgaga. Valguse murdumisseadus.- Murdunud kiir, langev kiir ja selle langemispunktist keskondade lahutuspinnale tõmmatudnormaal asuvad ühes tasandis ning langemisnurga ja murdumisnurga siinuste suhe on antud keskkondade jaoks konstantne suurus. (Mingi aine murdumisnäitajat vaakumi suhtes nim. tema absoluutseks murdumisnäitajaks. Valguskiire pööratavuse seadus.-Kui orduvalt peegeldunud ja murdunud kiirele vastassuunas lasta langeda teine kiir, siis see läbib sama tee, mis esimene kiir, kuid vastupidises suunas. Langeva kiire energia jaotub peegeldunud ja murdunud kiire energiaks. Kui peegeldunud kiire intensiivsus on võrdne langeva kiire intensiivsusega, siis seda nim. täielikuks peegeldumiseks. Valguse parameetrid-Valguse parameetrid on: valguse kiirus, valgusvoog , valgustugevus, valgustatus, valgsus, heledus. Valgusvoog on kiirgusvoog , mille suurust hinnatakse tekitatud valgusaistingu tugevuse järgi. Φ ( luumen lm ) Valgustugevus on ühikulise ruuminurga kohta tulev valgusvoog. I (kandela cd ) Valgustatust iseloomustatakse pinnaühikule langeva valgusvooga. E (luks lx ) Valguseks nim pinnaühikult kõikides suundades kiiratud valgusvoogu. Valgsus iseloomustab valgusallikat. R (lx ) Heledus iseloomustab valguse kiirgamist (peegeldamist) mingis antud suunas. B ( nitt nt)
Valguse inderferents-Ideaalne monokromaatiline tasalaine on laine, millel on täpselt üks kindel lainepikkus, sagedus ja võnkeperjood. Reaalne elektromagneetiline laine on märksa keerulisem, ta koosneb suurest hulgast sinosoidaalsetest lainetest erinevate sageduste, amplituutide ja faasidega. Kalevimisuunad võivad neil olla erinevad. Lainepikuste vahemik =max-min iseloomustab laine monokromaatilisust. Ideaalsel juhul =0. Suure  puhul on laine vähe monokromaatiline ehk polükromaatiline (mitmevärviline) Valguse puhul meie silm edastab eri lainepikustega lainetest erinevaid värvusaistinguid vahemikus 0,4/0,75m . Valguse spektri värvid on violetne, indiga, helesinine, roheline, kollane, oranz, punane. Polükromaatiline kiirgus ei oma kindlalt lainepikkust, sagedust ja perjoodi. Selliste lainete liitumisel ei teki püsivat inderferentsipilti. Lained on vähe koherentsed . seega lainete küllaldane monokromaatilisus on koherentsuse eeltingimus. - geomeetriline käiguvahe . 0-optiline teepikkuste vahe. Seega on olemas nagu ikka lainete korral- inderfrentsi maksimum, kus valguslained tugevdavad teineteist. – interfrentsi miinimum, kus valguslained kustutavad teineteist. Interfrentsinähtuste rakendusi. – gaasi murdumisnäitajate määramiseks. – väga täpseks pikkuse ja nurkade mõõtmiseks. –pindade töötluse kvaliteedi hindamiseks. Riistu interfrentsi mõõtmiseks nim. interferomeetriteks.
Valguse difraktsioon-nim. geomeetrilise optika seaduspärasustest kõrvalekaldumise nähtust valguse levimisel, mis on tingitud valgusele ette jäävatest tõketest. See avaldub kõige selgemini valguse levimises geomeetrilise varju piirkonda. Juhul kui lainepikkus on märgatavalt väiksem tõkke mõõtmetest, siis on digfraktsioon nõrk ja raskesti avastatav. Just niisugune on olukord valguse kasutamisel . Difraktsiooninähtused on seletatavad Huygensi- Fresneli printsiibi abil, mis kehtib kõikide lainete puhul. Printsiip. Kõiki valguslaine frondi punkte võib vaadelda uute valgusallikatena, millest kiirgunud lainete interfereerumse tulemusena määratakse lainefrondi iga uus asend. Lainefrondi punktidest väljunud laineid nim. sekundaarlaineteks. Kui võnkumine on jõudnud mingisugusesse ruumipunkti, siis see punkt muutub uueks võnkumiste levitajaks. Nii ongi iga lainefrondi punkt sekundaarlaine allikaks. Sekundaarlainete interfereerumise tulemusena tekib uus lainefrondi asend. Lõpmatu hulga lainete liikumise lihtsustamise eesmärgil jaotas Fresnel lainefrondi tsoonideks. Tsoonide asetus lainefrondil aa oleneb väljapunkti P asukohast, milles sekundaarseid laineid liidetakse. Tsoonid joonistatakse punkti O ümber, mis on vaatluskohale P kõige lähem punkt lainefrondil. naabertsoonidest tulevate lainete käiguvahe on /2. Need lained kustutavad teineteist. Kui tõketest vabal lainefrondi osal saab joonistada täpselt paarisarv fresneli tsoone, siis punktis P tekib difraktsiooni miinium. Paaritu arvu puhul jäävad ühe tsooni piirest tulevad lained kustutamata, mis tõttu tekib difraktsioono maksimum. See meetod ei arvesta valguslainete intensiivsuste erinevust. Fresneli tsoonide mmetdiga saab määrata difraktsiooni ümaral aval ja kettal. Difraktsioonivõreks nim. üksteisega paraleelsete pilude süsteemi. Praktilisi rakendusi: valguse lahutamist spektriks difraktsioonivõre abil. – difraktsiooni nähtus määrab ka optilise riistade lahutusvõime . –Röntgni kiirguse puhul.
Valguse dispersioon-Dispersioonoks nim. aine murdumisnäitaja olenevust elektromagnetlaine sagedusest. Aine murdumisnäitajat võib defineerida kahel viisil. 1. Geomeetriline määratlus , mille järgi aine murdumisnäitaja on valguse langemis ja murdumisnurga siinuste suhe, kui valgus langeb ainele vaakumist. 2. Teine määrab murdumisnäitaja levimiskiiruste järgi samades keskkondades . n=sin/sin=c/v kus n- murdumisnäitaja c- valguse levimise kiirus vaakumis. v- valguse levimise kiirus aines. Valguse polarisatsioon- E noolegavõnkumise sihi ja kiiruse V noolega poolt( levimise suund) määratud tasandit nim polarisatsiooniks. Loomulikus valguses vahelduvad erisihilised võnkumised üksteisega kiiresti ja korrapäratult. Valgust, milles võnkumiste sihid on mingil viisil korrastunud nim polariseerituks. Kui valgusvektor võngub ainult ühes tasandis, siis nim valgust lineaarselt polariseerituks
Soojuskiirgus - Kõige levinum on kehade soojendamisest tingitud heelendamine. Seda helendumise liiki nim soojuskiirguseks. Ainus kiirgusliik, mis võib kiirgava kehaga olla tasakaalus on soojuskiirgus. Soojuskiirgus esineb mistahes temperatuuril, kuid madalate temperatuuride korral kiiratakse praktiliselt ainult pikalainelisi (infrapunaseid) elektromagnetlaineid. Soojuskiirgust iseloomustatakse energiavooga, mille suurust mõõdame vattides . Kiirgava keha pinnaühikult kõikides suundades kiratud energiavoogu nim keha energeetiliseks valguseks Re . Kirchhoffi seadus: Kiirgamis-ja neelamisvõime suhe ei sõltu kehast, see on kõigi kehade jaoks ühesugune sageduse ja temperatuuri funktsioon. Mida suurem on keha kiirgamisvõime seda suurem on ka keha neeldumisvõime. Fotoefekt-iks nim elektronide väljumist ainest valguse toimel. Fotoefekti tagajärjel vabanenud elektronid liiguvad elektrivälja mõjul anoodile. Selle tulemusena tekib ahelas fotovool, mille tugevust saab mõõta galvanomeetriga. Selleks, et fotovoolu tugevus saaks nulliks, tuleb kas pidurdavat välja, mille tekitamine pidurduspingega Up. A. Stoletovi seadused: -valguse toimel eralduvad laengud on negatiivsed. –suurim mõju on ultravioletvalgusel. –kehast eraldunud laengu suurus on võrdeline neeldunud valgusenergia hulgaga s.o kvantide arvuga. Katoodist väljunud elektronide arv on võrdeline valgusvooga. Ik Ik- elektronide arv Φ- valgusvoog Suur osa kvantide energiast läheb valgust neelava aine soojendamiseks ja ainult väike osa fotoelektronidele.Peale käsitletud välisfotoefekti on olemas ka sisefotoefekt, mida täheldatakse dielektrikutes ja pooljuhtides. Siin toimub elektronide ümberpaigutamine valentsitsoonist juhtivustsooni. Esimesel tekib auk-, teisel elektronfotojuhtivus. Sisefotoefektil põhineb nn. fototakistite töötamise põhimõte. Moodustuvate laengukandjate arv on võrdeline langeva valgusvoo suurusega. Fototakisteid kasutatakse fotomeetrias ning paljudes automaatika skeemides.