Finantsjuhtimine - konspekt (1)

FINANTSJUHTIMINE
Konspekt
2007
SISUKORD
Finantsvahendite hankimine ja finantsturud . 3
Lühiajalised pangalaenud 5
Pikaajalised finantsallikad ehk kapitalituru tehingud . 6
Aktsiakapitali laiendamine 8
Rahaturu instrumendid 9
Rahaturu fondid 10
Tööstusfinantseerimine. 11
Ettevõtluse riiklik toetamine 11
Kapitalihind 11
Obligatsiooni hind 12
Munitsipaalväärtpaberid 12
Krediidirisk 13
Krediidiriski vähendamise võimalused ja juhtimine. 14
Väärtpaberite hindamine. 15

Finantsvahendite hankimine ja finantsturud.

Finantsvaradega seotud mjandusteooriate ajalugu on suhteliselt lühike, kuid areng on muutunud pidevalt dünaamilisemaks ehk kiiremaks. Kui esialgu toimus finantsteooriate välja töötamine peale majanduses toimunud rahandussündmusi, siis hilisemal perioodil on rohkem arendatud teooriaid , mis võimaldavad finantsjuhtimise kaudu stabiliseerida ettevõtete majandustegevust.
Ettevõtted hangivad oma finantsvarad finantsturgudelt. Finatsturud on institutsioon , kus toimub raha liikumine nendelt kellel on ülejääk neile kelle tulud ei kata ajutiselt kulusid turgudel kehtivate protseduuri reeglite järgi. Rahajuhtimise teoorias on raha hankimise probleemid üheks keskseks , kuna finatsturgude areng liigub globaliseerumise suunas siis muutuvad raha tehingud mitmekesisemaks ja väga dünaamiliseks (kiiremaks).
Finantsturud jagunevad kaheks:

• Rahaturg
  
• Kapitaliturg
  

Peamine erisus nende vahel on kaubeldavate finantsinstrumentide tähtaeg.
Rahaturgudel toimub kauplemine lühiajaliste instrumentidega, mille kasutamise peamine eesmärk on firma likviidsuse probleemide lahendamine.
Kapitaliturgudel toimivad pikaajalised väärtpaberid ja neid kasutatakse ettevõtte pikaajaliste rahastamisprobleemide lahendamiseks.
Finantsturgudel viiakse kokku konkreetse finantsvahendi pakkumine mingi kokkulangeva samalaadse nõudmisega. Raha võib liikuda säästjalt selle vajajale otse finantseerimise teel, sageli kasutatakse ka kaug finantseerimist. Viimane aitab paremini hajutada riske , sest osa nendest võtab kanda finantsvahendaja. Ühiskonnas toimivate finantsvahendajatena erinevad rahaasutused ja nende liigitamine sõltub kehtivatest seadustest ja tingimustest, mida riik seab finantstegevusele.
Üks esmaseid rahaasutuste liigitamise aluseid on liigitada nad:

• Rahaasutused, mis võtavad vastu hoiuseid ning annavad välja laenusid .
  

Pangad (avalikud), Hoiulaenu ühistud ( nende tegevus piirdub liikmelisusega ).

• Rahaasutused, mis ei hoiusta vahendeid
  

Fondi ( Investeerimisfondid), Kindlustusseltsid
Raha vajadus võib olla :

• püsiv ehk pidev,
  
• hooaajaline,
  
• erakorraline vajadus.
  

Püsiv rahavajadus on otstarbekas katta ettevõtte omavahenditega või pikaajaliste laenude ehk krediitidega, seega kasutada kapitaliturgu.
Hooajalise finantsvajaduse teke on seotud sessoonse tegevusega , kus tehtavate kulude ning saadava tulu perioodid ei lange kokku.
Näiteks: Kui on tegemist pikaajalise tootmistšükliga, ehitusvaldkond.
Erakorraline finantseerimise vajadus
Näiteks: Ostjate tasumata arved, mõningate projektide ebaõnnestumised.
Finantsteooriate üks keskne probleem on äriplaanide ehk investeerimisprojektide vastu võtmine ja nendele rahastamise hankimine. Majandusmõtte areng ongi baseerunud praktilise majandustegevuse arengule ja seda võib periodiseerida, jagada etappidesse:
I etapp
1880-1900
Tekkis vajadus luua firmadele nende tegevuse õiguslik keskkond.
Hakkavad kujunema suur ettevõtted, kontsernid.
Hakkavad kujunema investeerimispangad.
Hakkab kuhjuma kapital . (Suure mastaabiline tegevus. Raha hakkas akumuleerima suur ettevõtete kätte.)
II etapp
1900-1920
Hakkab toimuma ettevõtete liitumine.
Suur ettevõtlust hakatakse mõjusamalt riiklikult reguleerima.
III etapp
1920-1940
Pankrotid.
Maksevõime langus ja majanduslik ebaõnnestumine.
Hakatakse reguleerima väärtpaberituru tegevust riiklikult.
IV etapp
1940-1950
Maksevõime taastamine.
Kapitali taas soetamine.
Ettevõtete liitumine.
Finantstegevuse kavandamine.
Hakatakse raha ja kapitali eelarvestama.
V etapp
1950-1970
Firma väärtuse teooria.
Portfelli teooria.
Kapiatali struktuuri arvestamise teooria.
Ettevõtte rahanduse juhtimise ja kontrollimise meetodite arendamine.
Diskonteeritud rahavoogude teooria.
VI etapp
1970-1990
Töötatakse välja kompaktseid finantsjuhtimise teooriaid, et hõlmata ettevõtte finantstegevust tervikuna , see tähendab alates finantskapitali hankimisest kuni selle paigutuse ja majandustulemini.
VII etapp
1990-200...
Juhtimise struktuuri probleemid.
Eeldatakse kompaktset juhtimist.
Korrastatakse normatiivset baasi.
Inflatsiooni probleem.
Finantssektor- omanikud välisomanikud.
Ettevõtte vahendite hankimine rahaturgudelt.
Ettevõtte normaalseks tegevuseks on pidevalt vajalik teatud kogus raha. Lühiajaline raha vajadus on seotud ettevõtte igapäeva tegevusega, et tagada jooksvate kohustuste täitmine.
See tõttu tuleb firmal kasutada lühiajalisi finantseerimise allikaid , millega tekib ettevõttele 2 probleemi:

• Kui suures ulatuses tuleks kasutada lühiajalist finantseerimist.
  
• Millised konkreetsed lühiajalise finantseerimise allikad valida.
  

Esimese probleemi lahendamine on seotud firma lühiajaliste kohustuste tasemega, mis omakorda sõltub sellest milline risk ja kulutuste suhe on vastuvõetavad omanikele, see tõttu peab juhkond väljatöötama strateegia, mis võimaldaks kasutatada võimalikult mitmekesiseid finantseerimise võimalusi, selleks, et hajutada tekkivaid riske.
Lisaks tuleb allika valikul arvestada kindlasti veel teatud asjaoludega, nendeks on :

• Krediidi reaalhind
  
• Konkreetne krediidi pakkumine peab olema vajalikul ajal ja nõutavas summas.
  
• Tulöeb hinnata konkreetse krediidiallika kasutamise mõju teistele allikatele nende krediidi hinnale ja kätte saadavusele.
  

Lühiajalise krediidiallikad võib jaotada kahte põhirühma:

• Kindlustamata allikad on need, mille ainsaks tagatiseks on usk, et laenuvõtja on lepingu lõpptähtajal maksevõimeline.
  
• Kindlustatud laenud on tagatud mingi varaga juhuks kui laenuvõtja ei suuda laenu intressidega tagastada.
  

Kindlustamata lühiajalina laen on äri ehk kommertskrediit:
On üks enam levinud ja paindlikuim finantseerimisallikas. Krediidi saamiseks peab taotleja pöörduma kauba müüja poole ja viimase ülesanne on määrata krediiditaotleja ehk ostja usaldusväärsus ehk krediidi reiting . Üks võimalus on koostada krediidi hinnang, mis seisneb ostja teatud omaduste hindamisel. Positiivse tulemuse saamisel sõlmitakse tarneleping, milles fikseeritakse krediidimüügi tingimused. Suurema hinde saajatel on võimalus saada pikemaid lepingu tähtaegu (paremad järelmaksu ting .) Võib kehtestada ka eritingimused.
Näit.: Määratakse tehingu tasumise tähtaeg, kui tasumine toimub enne tähtaega, kasutatakse boonushindasid ja kui peale tähtaega siis lisanduvad sanktsioonid.
Kommertskrediit on lihtne formaalselt, seega on ta vähe kulukas ja hästi kättesaadav. Positiivne on see, et lepinguga saadavaid kaupu saab kohe kasutada vaatamata sellele, et pole veel tasutud .Laenu saaja saab vastavalt oma võimalustele reguleerida laenu suurust.
Vekslilaen see on väärtpaberi kujul võlakiri, mille võlgnik annab võlausaldajale. Vekslilaen on levinuim lühiajaliste laenude hulgas, sest laenu intress makstakse laenu võtmisel ette ära. Lepingu tähtaja saabumisel on veksli omanikul õigus nõuda lepingu nimiväärtuse tasumist.

Lühiajalised pangalaenud

Lühiajalised pangalaenud aitavad tagada käibevarade ringluse katkematuse, kuna ettevõtte majandustegevuses ei saa tekkida vahesid, siis saab lühiajalise krediidiga katta nii erakorraline kui hooajaline raha vajadus.
Arvelduskrediit , mis on kliendile antud võimalus jääda oma arvelduskontoga mingiks perioodiks miinusesse ehk deebetisse, tavaliselt ei piira pank raha kasutamist mingi otstarbega, piiranguks võib olla limiidi suurus.Limiidi suuruseks antakse 40-60 % firma viimase kuu käibest või keskmisest käibest.
Arvelduskrediit võib olla:
-Garanteeritud, mis tähendab, et limiiti võib kasutada piiranguteta.
- Garanteerimata arvelduskrediit, mis seisneb selles, et limiiti saab kasutada vaid siis kui pangal on vabu rahalisi vahendeid.
Tavaliselt tuleb arvelduskrediidi saldo mingiks hetkeks vähemalt nulli viia ja seejärel jälle krediiti kasutada.
Käibakapitali laen, selle laenu arvelt finantseeritakse täiendavalt käibekapitali, tavaliselt sellist, mis kasutatakse ühes tootmistšüklis kindlal otstarbel kindla toodangu valmistamiseks, seetõttu on sageli tegemist ise likvideeruva laenuga, sest laenu tagasi maksmine toimub nimetatud valmistoodangu realiseerimise laekumist.
Kommertspaberid, tegemist on tavaliselt kuni 6 kuuliste maksekohustustega, eeliseks on tema suhteliselt madal intressimäär ja kommertspaber ei nõua mingi hoiusejäägi olemasolu. Kommertspaberid saavad kasutada ainult tugevad ja krediidi kindlad firmad, kelle puhul laenu tagab nende tuntus.
Faktooring , ettevõtte debitoorne võlgnevus koosneb ostjatelt laekumata arvetest, mille tähtaeg on saabunud või ees. Liigne debitoorne võlgnevus on ettevõttele kallis ja see mõjutab tema maksevõimet ja tulukust. Seetõttu on iga finantsjuhi eesmärk kiirendada laekumisi.Üheks võimaluseks ongi kasutada faktooringut, tegemist on pangalaenu alternatiiviga. Ettevõte müüb ostjatelt laekumata arved, mille laekumistähtaeg on ees faktorile. Faktoriks võib olla finanstasutus või spetsialiseerunud ettevõte. Kasutusel on diskontofaktooring, mille korral faktor tasub ettevõttele võlanõuete eest kohe ja raha kogumine võlgnikelt jääb faktorile. Kuna faktor võtab endale tagasimakse riski, siis maksab ta ettevõttele diskonteeritud nimiväärtuse summa. Tavaliselt sõlmitakse lepingud regressiõiguseta. Regressiõigus tähendab seda, et vastavalt kokkuleppele müüb faktor arved arve müüjale tagasi, kui ostjatelt tähtajaks raha ei laeku.
Akreditiiv , on üks arveldusvorm, mida kasutatakse peamiselt rahvusvahelistes kaubatehingutes, mis on suure väärtusega ja pikaajalise transpordiga. Tehingu pooled lepivad kokku väga täpselt tingimused, mille alusel toimub kauba eest tasumine. Tehingusse kaasatakse nii tarnija kui ostja pank, kelle vahel fikseeritakse tasumise tingimused. Oluline on tasumise hetke määramine. Näiteks: kui tarne on kestnud 48 tundi ja ei ole tekkinud probleemi; kui on läbinud ostja riigi tolliprotseduurid.
Kui tasumise hetk on saabunud, siis edastab vastavad dokumendid tarnija oma pangale, pank kontrollib tingimuste täitmist ja nende kinnitamisel edastab dokumendid ja info ostja pangale, kes kõigi tingimuste täitmisel teeb ülekande tarnija panka. Ostja arvelt võetakse raha maha tavaliselt siis kui ostja kinnitab kauba vastuvõtmist, seega kasutab ta mingil ajal panga lühiajalist laenu.

Pikaajalised finantsallikad ehk kapitalituru tehingud.

Pikaajaliste finantseerimisallikate kasutamine on seotud kapitali struktuuri mõistega, mis tähendab kastatavate finantseerimisallikate koosseisu. Finantjuhtimisega tuleb tagada ja kujundada sellised püsiallikad, mis võimaldab maksimeerida aktsia hinda. Kapitali juhtimise osas tuleksarvestada järgmiste põhimõtetega:

• Ettevõttes kavandatakse kapitalistruktuur lähtuvalt kapitaliturgude võimalustest.
  
• Kapitalistruktuur peab arvestama pankade ootusi ja mõjutusi.
  
• Ettevõttel on kujunenud finantseerimise allikate eelistused.
  
• Arvestada tuleb kapitali struktuuri ja ettevõtte elutsükli seost.
  
• Finantsjuhtimisega tuleb kujundada kapitali optimaalne struktuur, et tagada omanikele maksimaalne kasum ja kapitali optimaalne koondhinne ehk koondmaksumus.
  

Pikaajaline pangalaen
Pikaajalist pangalaenu kasutatakse, kas põhivahendi soetamiseks või püsiva finantsvajaduse katteks - sellisel juhul on tegemist investeerimislaenuga. Sellistele laenudele on omased teatud tunnused :

• Laen võetakse 3-10 aastaks
  
• Tasutakse tavaliselt perioodiliste osamaksetena, mis koosnevad põhivõla osast ning intressidest
  
• Kindlustatakse tavaliselt vallasvaraga välistatud pole ka kinnisvara ja ka hüpoteek
  
• Nende intressimäär on kõrgem, kui lühiajalistel laenudel.
  

Sõltumata tähtajalise laenulepingu põhitingimustest ja arvestades olulisi riske kasutatakse mitmeid täiendavaid lisatingimusi. Näiteks :

• Käibekapitali suurus, millega nähakse ette minimaalse käibekapitali tase
  
• Omafinantseerimine- nõutakse laenusaaja omafinantseerimist umbes 25-30% ulatuses projekti maksumusest
  
• Täiendavad laenud- laenuandja piirab laenuvõtja uute laenude võtmist, võlakirjade emiteerimist või pikaajalisi rendi- ja järelmaksu lepinguid
  
• Juhtivpersonal- suurematest personalialastest muudatustest tuleks eelnevalt teavitada laenuandjat või kooskõlastada.
  

Laenud, mida kasutatakse käibekapitali püsiva juurdekasvu , üksikute põhivara elementide või äriprojektide finantseerimiseks.
Sellise laenu kasutajateks on peamiselt uued ja arenevad ettevõtted, kes vajavad laiendamiseks täiendavaid vahendeid. Laenu summa kantakse, kas laenusaaja arvele osadena või otseselt finantseerimisobjekti kontole.
Liisingfinatseerimine
Tegemist on pikaajalise finatseerimise hübriidvormiga, kus kombineeritakse pikaajalise laenu tingimused ja vara järelmaksuga müügi tingimused. Kasutatakse nii vallasvara , kui ka kinnisvara tehingutes .
2 liiki: Kasutus- ja kapitaliliising.
Peamine erinevus on vara arvestuses.

• Kasutusliisingu perioodil maksab liisija liisingmakseid, mis sisaldab ka intressiosa. Maksele lisandub käibemaks. Tavaliselt jäävad vara hoolduskulud liisingu andja kanda ja lepingu lõpus tagastatakse vara omanikule-liisinguandjale.
  
• Kapitaliliisingu korral läheb vara tavaliselt liisija bilanssi, kes hakkab sellelt amortisatsiooni arvestama. Liisingu andjale tasutakse perioodilisi väljaostu makseid, millele lisandub käibemaks ja eraldi intressiosa. Lepingu perioodi lõpuks tuleb tasuda lepinguobjekti väärtus ja omandiõigus läheb üle liisijale.
  

Tooteliising, kus toote valmistaja või müüja on ise liisinguandja ja kaudseliisingu korral kasutatakse mingit vahendusfirmat.
Positiivse liisingu tunnused:

Liisinguvõtja maksevõime ei nõrgene, sest ta saab hankida vajaliku toote, kui seda vajatakse, mitte siis kui ta on suutunud selleks raha koguda;

Liisingu puhul ei pea ettevõtte oma kapitali siduma seega on kapitali tase stabiilsem ning ettevõte saab vaba raha rakendada muus majandustegevuses;

Liisitud vara saab kohe kasutama hakata tasumine toimub hiljem pikemas perioodis ;

Liising jätab laenu võimalused suhteliselt vabaks, sest liisingut ei saa käsitleda tava laenuna

Liising ei nõua täiendavaid tagatisi.
Võlakirjad
Neid emiteerivad ettevõtted, et kaasata täiendavat kapitali ning emitendile tekitavad nad kohustuse võlakiri mingil tähtpäeval kustutada ning tasuda intressid . Pikaajalise võlakirja hind võib sõltuda mitmetest teguritest, mis lõpuks kujundab võlakohustuse täieliku maksumuse ehk hinna. Mõju avaldavad komisjon maksumusele:

• Emissiooni suurus – Emissiooni kulud on reeglina ettemääratud ja nende proportsiooni osakaal hakkab vähenema emissiooni mahu kasvades (mastaabi efekt). Proportsiooni mahu suurenemisega ei suurene püsi- ja üldhalduskulud;
  
• Emissiooni tähtaeg – Laenu taotlejad soovivad tavaliselt pikemaajalist laenu, samal ajal laenuandjad heameelega pikaks ajaks ei laena, et kujundada tasakaal nõudluse ja pakkumise vahel on pikaajalise võlakohustuse intressi määr reeglina kõrgem, kui lühiajalisel;
  
• Emissiooni riskiaste või riskihinne- Investorid soovivad täiendavate riskide eest saada lisakasumit, mida madalam on võlakirja risk või mida kõrgem on riskihinne, seda madalam on intressi määr;
  
• Emissiooni piiravad tingimused- Mida enam kaitset nõuab võlakirja omanik, seda võiksem on teenitav tulu, mida kõrgemat kaitset nõuab emitent , seda suurem on intress.
  
• Riskivaba jooksev intressimäär- sõltuvalt sellest, millises suunas liiguvad riskivabad määrad, liiguvad ka samas suunas korporatsiooni võlakirja määrad (riigi või keskpanga võlakirjad)
  

Riskid
Aeg
0
( Kuigi intressimäär on riskivaba ja ei lisandu muid riske ei saa liini tõmmata aja teljele, sest inflatsiooni risk jääb alati)
Võlakirju võib emiteerida avalikel, aga ka kinnistel emissioonidel.
Võlakirju on 2 liiki:
Tagatud võlakiri (kõige kindlam on, kui on tagatud hüpoteegiga);
Tagamata võlakiri ehk debentuur .

Aktsiakapitali laiendamine

Võlakirjade omanikud on võrreldavad eelisaktsia omanikega, sest neil on rida sarnaseid kreeditorile omaseid tunnuseid.

Ei ole hääleõigust ehk siis ei võta osa juhtimisest;

Pankroti puhul makstakse nõuded esmajärjekorras;

Garanteeritud tulu sõltumata äriühingu aasta tulemustest.
Ühine joon eelis- ja lihtaktsionäridel:

Saavad dividende;

Aktsiad on tähtaajatud;

Aktsiaid saab väljastada nimiväärtusest 10 või 10 täiskordselt.
Aktsiakapitali laiendamine tuleb korraldada põhjendatult, et tagada ettevõtte varasem juhtimine ja välja töötatud plaanide rakendumine . Kui emissiooni kaasatakse täiendavalt uusi aktsionäre võib toimuda ettevõtte juhtimises või tegevuse strateegias muutusi. (Näiteks uued aktsionärid valivad uue juhatuse jne). Seetõttu on võimaluseks korraldada eelisaktsiate emissioon , kuid takistuseks on, et 1/3 aktsiakapitalist võib olla eelisaktsiaid.
Eelisaktsiate emiteerimisel suudetakse optimeerida ettevõtte kapitalistruktuuri, sest hääletamise koosseis ei muutu. Samal ajal suurenevad ettevõttele mõningad riskid ja peamiseks on kohustus väljamaksta eelisaktsionäride dividendid.
Aktsionäride struktuuri tagamiseks võib kasutada aktsiate emissiooni ilma rahaliste sissemakseteta ja see on fondiemissioon. (Fondiemissiooni võib korraldada ülekursi või reservi arvelt ka kasumi arvelt).
Ülesanne
Ettevõte vajab täiendavalt 10 milj. kr. Korraldatakse aktsiate emissioon.
Palju aktsiaid emiteerida, kui emissiooni kulu aktsia kohta on 15 kr ja aktsia turuhind on 120 kr. Milline on emissiooni rahaline väärtus?
10 milj. kr /(120-15) = 95 238 aktsiat tuleb välja lasta
95 238 * 120 = 11 428 560 teenitakse emissioonist
95 238 * 15 = 1 428 560 kulutatakse aktsiate emissoonil
11 428 560 – 1 428 560 = 10 000 000 kr vaja olev raha

Rahaturu instrumendid

Rahaturg on institutsioon, kus vastavate protseduuride alusel müüakse laenuvõimelise krediidivõtja poolt väljaantud lühiajalisi laenuinstrumente.
Rahaturu riskid on väiksemad kapitalituru omadest . Rahaturg toimib nii esmas - kui ka järelturuna. Rahaturu keskseid eeltingimusi on finantsinstrumentide kõrge likviidsus . Turul eristatakse 4 põhielementi :

• Laenuandjad- ja võtjad;
  
• Finantsturud korraldavas funktsioonis;
  
• Finantsinstrumendid.
  

Enamkasutatavad rahaturu väärtpaberid:
Riigikassa võlatähed ehk T- bills
Tavaliselt tähtajaga kuni aasta. Kasutatakse valitsuse lühiajaliste sularaha vajaduste katteks. Sõltuvalt maksusüsteemist võivad kulud ja laekumised koonduda erinevatele perioodidele, mistõttu võib tekkida likviidsus probleem.
Kasutatakse erinevat liiki võlatähti :
1)Regulaarseeria võlatähed, mida emiteeritakse lühi perioodide järel (nädalas või kord kuus). Kustutus tähtajad võivad olla väga erinevad sõltuvalt raha vajadusest. Müügisessioonid on kindlaks määratud aegadel . Suure mitmekesisuse tõttu on nad hästi kaubeldavad, sest ettevõtted saavad suure hulga vabu rahalisi vahendeid lühiajaliselt teenima panna.
2)Mitteregulaarseeria võlatähed- emiteeritakse juhul, kui on tekkinud erakordne raha vajadus (näiteks loodusõnnetuse tagajärgede likvideerimiseks on vaja kiiresti suurt hulka raha). Sageli kasutatakse neid võlatähti mõne eelneva emissiooni tagsimaksmiseks. Peamisteks investoriteks on kommertspangad, suuremad ettevõtted ja kohalikud oamavalitsused. Atraktiivsust aitavad tagada kindlus , valitsuse poolt täielikult tagatud, likviidsus, võib müüa kommertsturgudel, kuigi on nad mõeldud hoidmiseks tähtajani. Neid võib omandada suurtes koguste. Neid emiteeritakse väga suurtes kogustes , emiteeritakse erinevate tähtaegadega.
Negatiivne pool – suhteliselt madala tootlusega.
Lühiajaliselaenu sertifikaadid – nende nimiväärtus on sageli tavainvestorile liiga kõrge (100 000 kr). Kasutatakse neid likviidsusabi eraldamiseks finantssektorile ja et elavadada ettevõtete osalust väärtpaberi tehingutes.
Deposiit sertifikaadid ehk CD – Tegemist on suhteliselt kõrge nimiväärtusega väärtpaberiga. Kasutati, kui oluliselt hakkas vähenema deposiite pankades.Emiteeritakse väga laia tähtaja skaalaga . Mõnest päevast mitme aastani. Enamkasutuses on lühiajalised, kuna pikemaajalistel puudub järelturg. Kui CD tähtaeg on üle aasta, siis makstakse intressi 2x aastas. CD võib olla edasimüüdav. Selliseid kasutatakse rahaturgudel seetõttu, et nad sobivad hästi lühemaajalisteks raha paigutusteks. CD intressitase on tavaliselt kõrgem sama tähtajaga võlakirja omast. Põhjuseks see, et CD kaubeldavus võib nõrgeneda.
Kommertspaber- vanemaid pärineb 18 saj.-st. S.o. lühiajaline tagatiseta võlatäht ja neid emiteerivad hästi tuntud suurettevõtted. Kasutatakse jooksvateks tehinguteks, mida ei suudeta mingil põhjusel ise rahastada. Kommertspaber võib olla otsene, mida emiteerivad suurettevõtted ise, kellel on vastav kogemus. Võivad olla ka vahendusega- kasutatakse väiksemate ja kogemusteta ettevõttete korral, kus ostetakse sisse diileri teenus.
„+”

• Intressimäär on madalam, kui panga laenudel või teistel lühiajalistel finantsallikatel.
  
• Puudub kompensatsiooni jäägi nõue .Kindluse tagamiseks säilitavad kommertspaberite emitendid krediidi asutustes oma laenulimiite.
  
• Selliselt saadud krediidi maht võib olla küllaltki oluline, mida ta muudelt väärtpaberitelt lühiajaliselt ei pruugi saada .
  

„-„

• Sisuliselt puudub järelturg
  
• Tagatise puudumine
  

Repotehingud- tegemist on tagasiostu tehingutega, see tähendab pank või klient müüb teisele kliendile või pangale finantsvara tingimusel, et üleantud vara müüakse müüjale tagasi. Lepingus fikseeritud tähtajaga ja hinnaga. Neid tehinguid võib käsitleda lühiajaliselaenuna üleantud väärtpaberi tagatisel. Kui tagasiostu tähtpäeva saabudes osutub müüja maksevõimetuks võib ostja väärtpaberi realiseerida ja saadud summa tehingu ulatuses jätta laenu katteks. Kui turult saadi suurem summa on ta kohustatud ülejäänud summa tagastama. Repotehing võib olla tähtajaga ja tähtajata. Tagasiostu summa kajastab intressi.

Rahaturu fondid

Investeerimisel rahaturu väärtpaberitesse võib kasutada rahaturu fondide abi. Tavaliselt on tegemist lahtist tüüpi fondidega. See tähendab, et nende osakuid võib vabalt iga päev osta ja müüa. Tegemist on kõrglikviidsete instrumentidega. Lisaks võimaldavad fondid tulusalt paigutada vaba rahalist ressurssi.
Eraisikutele võib takistuseks olla rahaturu fondide investeerimise miinimum suuruse nõue. Investeerimisfondid pakuvad oluliselt paremaid teenumisvõimalusi, kui pankade rahainstrumendid. Investeerimisfondide olulisus on selleski , et nad võimaldavad osaleda investeerimisel suurtes projektides kuhu üksik investeerija reeglina ei pääse. Suurematel turgudel on intressimäärad oluliselt kõrgemad. Fondidesse investeerimisel on võimalikuks ohuks see, et fondiosak sisaldab tegelikult mingit komplekti fondi poolt valitud investeeringuid. Turgu mitte tundval investeerijal võib tekkida probleeme fondi või tema instrumendi valikul.
Projekti juhtimine on küllaltki levinud kaasaja finantsvorm , see ei ole seotud konkreetse ettevõttega, vaid mingi kindla projektiga. Sageli on nad seotud infrastruktuuri parendamisega ning seetõttu maksumuselt olulised ja osalejad projektis võivad olla erinevad subjektid.
Näiteks valitsus, omavalitsused , krediidiasutused, ettevõtted. Kuna osalejate ring on väga mitmekesine , siis kasutatakse finantseerimisel erinevaid allikaid. Võlakirja emissioon, laenurahad, liisingu struktuurid, jne. Kasutatakse ka välisabina sihtfinantseerimist.

Tööstusfinantseerimine.

Seda kasutatakse spetsiifiliste ettevõtlusvormide korral ja eriti suurettevõtluses. Ettevõte püüab tagada finantseerimise endale võimalikult mugavalt ja selleks moodustatakse tema juurde mingi finantseerimisasutus või avab mõni krediidiasutus ettevõtte teenindamiseks filiaali või kontori. Selline finantseerimismoodus võimaldab operatiivselt ja paindlikult kasutada ettevõtte enda vahendeid samuti vähenevad teenustasud. Investeerimisega ei ole garanteeritud millegagi saadav tulu vaid olemas on tõsised riskifaktorid. Samas võib riskikapital anda aga suurima tulu.

Ettevõtluse riiklik toetamine

Toetuse objektiks on äriprojektid. Riiklik toetus võib olla antud laen või laenu käendus. Eestis rakendatakse seda süsteemi 1994 aastast. Abi saavad väike- ja keskmised ettevõtted. Finantseerimise allikad on riigieelarve aga samuti riigi garantiiga võetavad sise- ja välislaenud. Abi korraldamiseks on moodustatud sihtfinantseerimise erinevad fondid. Nt ettevõtluse krediteerimise sihtasutus . Põhitingimusteks on see, et finantseeritakse arengupiirkondadesse uute ettevõtete loomist ning olemasolevate laiendamist. Samuti neile, kes suurendavad tööhõivet ja eksporttoodangut. Ei finantseerita ettevõtteid kui üle 50% omakapitalist kuulub teistele juriidlistele isikutele või alla 70% omakapitalist kuulub residentidele. Pakutavad krediteerimisvõimalused:

otselaenud alustavale ettevõttele, mis on tegutsenud alla 2 aasta.

otselaenud ettevõtetele, mille majandustegevuse algusest on möödunud üle 2 aasta.

laenud pankade kaudu. Ettevõtted sõlmivad pangaga kokkuleppe krediidi saamiseks ja valitsus garanteerib sellise krediidi. Eeliseks on see, et on madalama intressimääraga.

pangalaenu käendamine. Valitsus käendab kuni 50% ulatuses investeerimislaenusid.
Toetused. On tagastamatu abi. Reeglina ei anta ka toetusi üle 50% projekti maksumusest. Finantseerimine toimub ositi ja sihtasutused määravad projekti järelvaate.

Kapitalihind

Pikaajalised võlakohustused vormistatakse võlakirjade või obligatsioonidena ja sageli on sellised väärtpaberid diskonteeritavad. Väärtpaberi emiteerimisel ei maksta väärtpaberi eest selle nimiväärtust vaid see hinnatakse intressi võrra alla. Seega saab emitent intressimakse ette. Obligatsiooni kustutamisel tuleb emitendile maksta nimiväärtus. Obligatsioonid võib klassifitseerida mitmel alusel: põhiosa tagasimaksmise, aegumise, või intresside väljamaksmise alusel. Obligatsioon võib olla tagatiseta ning ainsaks tagatiseks on usk, et obligatsiooni omanik tähtaja saabumisel on maksejõuline. Tagatisena võib kasutada nii vallasvara kui kinnisvara või hüpoteeki. Kui tagasimaksed toimuvad osadena on tegemist seeriaobligatsiooniga, kuid sageli toimub obligatsiooni kustutamine tähtpäeva saabumisel. Aegumise alusel võib obligatsioonid jagada kolme liiki:

tagasiostetavad on need, kui emitendil on tagasiostmise õigus enne kustutustähtaega.

väljamakstavad obligatsioonid, mida võib samuti enne tähtaega kustutada, kuid võlakirja omaniku valikul.

vahetatav on obligatsioon, mille võib obligatsiooni omaniku soovil välja vahetada sama firma aktsiate vastu.
Intresside väljamaksmise alusel jagatakse obligatsioonid:

registreeritud

kupongiobligatsioonideks
Esimestele makstakse intressi lepingus määratud tähtaegadel isikule, kes on lepingus fikseeritud. Kupongobligatsiooni intressid makstakse obligatsioonikupongide esitamisel, kui väljamakse tähtaeg on saabunud.
Obligatsiooni intressimäär võib olla muutuv, muutusi tehakse perioodiliselt mingi kindlaksmääratud turunäitaja alusel. Sageli kasutatakse hinna määramisel indekseerimist. Tuntakse ka edasilükatud kupongide obligatsioone, mis võimaldavad kupongi väljamakseid akumuleerida. Emitendi huvi obligatsioon tagasi kutsuda tekib juhul, kui turul olevate obligatsioonide hind on langenud alla emitendi poolt välja lastud obligatsiooni omast. Kui näiteks tagasiostetava obligatsiooni kupongi intressimäär on 13%, kuid valitsevaks turumääraks 7%, siis on emitendile tulusam võlakirjad tagasi osta ning refinantseerida need 7%liste võlakirjadega.
Obligatsiooni väärtuse määramisel tuleb arvestada tema oodatavaid rahavoogusid nüüdisväärtuses, milleks tuleb arvutada oodatav rahavoog ning nõutav tulunorm. Obligatsiooni rahavood koosnevad kahest osast:

• Kupongimaksed kustutustähtajani
  

• Kustutustähtajal tagastatavast nimiväärtusest
  

Diskontomäär peab arvesse võtma võimalikke riske ja nõutavat tulu. Väärtuse arvestusmudel ei sisalda tõenäosuslikku tulu jaotust vaid kogu tulu koondatakse oodatavasse tulunormi.
Praeguse väärtuse leidmiseks tuleb: P= Σ J/(1+r)ͭ +M/(1+r)ⁿ
t=1
t-aastate arv 1-perioodi lõpuni
n-võlakirja kestvus
I-intressimakse rahas
M-võlakirja nimiväärtus
r-nõutavad tulunormid, mida investor tahab teenida

Obligatsiooni hind

Eeldatakse, et obligatsiooni hind peaks turul kujunema tema väärtusele ligilähedaseks. Obligatsiooni hind muutub turul tema väärtuse muutumise tõttu, mis sõltub obligatsiooni kustutustähtajast (kui palju aega on jäänud kustutustähtajani), samuti sõltub see nimiväärtusest ja intressimäärast. Mida kõrgem on obligatsiooni intressimäär, seda väärtuslikum ta on, kuid suuremad intressid on seotud ka suurema riskiga. Arvestada tuleb sellega, et tegelikult saadav tulu ja oodatav tulu ei pruugi alati kokku langeda. Lisaks makseriskile tõstab obligatsiooni väärtust ka tema kaubeldavus ehk tagasiostetavus. Tagasiostetava obligatsiooni korral makstakse investorile tagasiostul preemiat, kuid kokkuvõttes ei ole see investorile nii kasulik kui oleks saada intressi makseid edasi. Obligatsioonide hindamisel on otstarbekas jaotada nad vastavalt tähtaegadele riskigruppidesse. Samasse gruppidesse kuuluvate obligatsioonide tulusus peaks olema ligilähedaselt sarnane. Mida madalam on obligatsiooni reiting, seda suuremaks kujuneb tulu tähtajani. Sellise hindamise puuduseks on see, et hindajad on väga erineva tasemega ning seetõttu võivad erinevatesse reitingugruppidesse sattuda ka sellised obligatsioonid, mis oma riskitasemetelt on võrdsed.

Munitsipaalväärtpaberid

Need on omavalitsuste poolt välja antavad väärtpaberid, sageli esinevad nad munitsipaal võlakirjadena. Nende emiteerimise peamised eesmärgid on:

Lühiajalistel obligatsioonidel see, et kiirendada raha laekumist erinevatesse fondidesse enne maksurahade kogumist. Seega kaetakse nendega lühiajaline eelarve defitsiit.

Pikaajaliste munitsipaalvõlakirjade peamised eesmärgid on finantseerida pikaajalisi ning suuri kapitalimahutusi nõudvaid projekte. Sageli on nendeks infrastruktuuri rajatised, haridus jms. Samuti kaetakse pikaajalistest väärtpaberitest saadavatest vahenditest eelarve pikemaajaline defitsiit, mis teatud perioodidel võib suureneda jooksvate tehingute tõttu.
Arenenud riikides kasutatakse selliseid väärtpabereid aktiivselt ja neid võib eristada palju erinevaid liike. Üks levinum võlakirja vorm on:
tagtisest suurema nimiväärtusega obligatsioonid või võlakirjad. Emiteerivad omavalitsused, tagavad neid olulise võ piiramatu maksujõuga. Selliseid võlakirju peetakse hästi tagatuks, sest nad on tagatud emitendi võimega vajadusel kehtestada täiendavaid maksukohustusi.
Teatud objektist saadava tuluga kaetud obligatsioonid. Nende obligatsioonide abil kaetakse selliste objektide finantseerimine, mis hakkavad omavalitsusele tulu tootma ja saadud tulust kaetakse hiljem obligatsiooni kulud, ehk tagasimakse. Näiteks kasutatakse kommunaalsüsteemide rajamiseks.
Tööstuse arendamiseks emiteeritud võlakirjad. Nende rahade eest finantseeritakse tööstusseadmete ja hoonete ehitust ja ostu, seejärel renditakse soetused soodsatel tingimustel ettevõtjatele. Eesmärk on arendada piirkonnas ettevõtlustegevust kaasates uusettevõtjaid, kellel võib olla probleeme laenu saamisega majandustegevuse alustamiseks.
Kupongideta munitsipaalvõlakirjad. Nad ei kindlusta omanikule intressi kuni tagasiostmiseni ja intressid makstakse korraga välja kustutustähtpäeva saabumisel.
Väljarenditud vara eest saadava tuluga kaetud obligatsioonid. Sellised obligatsioonid tagatakse rendituludega, mida saadakse munitsipaalvarade üürimisest. Näiteks tasulised avalikud territooriumid- parklad , büroopinnad, jms.

Krediidirisk

Igasuguse finantsjuhtimise otsuse vastuvõtmine toob paratamatult kaasa ühe olulisema riskina krediidiriski, mis seisneb selles, et väljalaenatud raha ei saada osaliselt või täielikult tagasi. Krediidiriskiga puutuvad eelkõige kokku finantsasutused, kuid ettevõtluses tervikuna tuntakse finantsjuhtimises äri krediidiriske. Finantsjuhtide eesmärk on võimalikke riske vähendada ja riski motiivideks on peamiselt kaks motiivi:

laenuvõtja tegevusest tulenev äririsk on väga kõrge.

kliendi ebaasusus.
Krediidiriski peamine mõju seisneb niinimetatud negatiivsete rahavoogude mõjus ehk finantslepingute tähtaegadest mittekinnipidamises ning tähtaegsete maksete mittetegemises. Krediidiriski on võimalik vähendada, kuid seda ei saa täielikult vältida, järelikult peavad finantsjuhid uurima põhjalikult kõiki tehinguga kaasnevaid võimalikke rahavoogusid, kuid paraku on nende põhjusi väga palju ning seetõttu raske prognoosida, nt juhtkonna muutus, valuutakursid, turuprobleemid.

• Krediidiriski hindamist raskendavad lisaks ebavõrdne informeeritus, mis seisneb selles, et laenuvõtja teab laenuandjast paremini tema tegevusega kaasnevaid riske ja ta püüab neid varjata.
  
• Kahjuliku valiku probleem, mis seisneb selles, et laenuvõtjate ja taotlejate hulgas on tavalisest rohkem neid isikuid, kes on seotud rikantsete tegevustega ja nii satub neid ka laenusaajate hulka rohkem.
  

Kliendi krediidivõime hindamisel rakendatakse väga erinevaid skeeme ja üks teoorias enam käsitletud hindamissüsteem on nimetatud viie C kriteeriumiks.
See põhineb viiel erineval tegevusel:

Iseloom ehk character . Hinnatakse laenuvõtja soovi või soovimatust täita kohustusi. Kõigepealt sõltub krediidirisk sellest palju ja millist infot on larnuvõtja kohta saadaval. Mida rohkem infot, seda väiksemaks muutub krediidirisk, kuid tuleb arvestada, et teabe kättesaadavus ei hõlma ainult laenuandmise eelset perioodi vaid ka selle kasutamise perioodi. Laenuvõtja probleemidest võivad märku anda paljud faktid: finantsnäitajate halvenemine, aruandluse lünklikkus. Info hindamisel võib leida vasturääkivusi kui on esitatud ebaausat teavet. Infot tuleb hankida ka muudest allikatest.

Suutvus ehk capacity . Iseloomustab lenuvõtja võimet täita kohustusi. See on laenuvõtja rahavoo kvaliteet. Krediidiriski mõjutab laenuvõtja rahavoo tase ja stabiilsus. Reeglina makstakse laen tagsi põhitegevuse ehk äritegevuse rahavoogudest, seega mida stabiilsem on nimetatud rahavoog, seda väiksem on risk. Negatiivseks rahavooks laenu tagasimaksmisel võib pidada sellist rahavoogu, mis saadakse varade müügist. Probleemile võib viidata ka täiendav aktsiaemissioon . Kindlasti tuleb tõsiselt suhtuda laenuvõtja uutesse laenudesse, mida kasutatakse vanade refinantseerimiseks. Kõik viimati nimetatud rahavood tekitavad rahavoo ebastabiilsuse ning ei saa olla arvestatavad laenuraha pikaajalisel tagasimaksmisel.

Kapital ehk capital. Kapitali all mõeldakse laenuvõtja finantsreserve ehk laenuvõtja puhasväärtuseks. Puhasväärtus on varade ja kohustuste turuväärtuse vahe, risk on suurem kui puhasväärtus on väiksem ja vastupidi. Puhasväärtuse hindamisel võib kasutada nii absoluutväärtust, kui suhtarvu. Oluline on anda hinnang ka puhasväärtuse struktuurile, mis peamiselt seisneb selles, mille arvelt puhasväärtus on peamiselt kujunenud.

Tagatis ehk collateral . Iseloomustatakse laenuvõtja tagatisvarade olemasolu. Lisaks prognoositavatele rahavoogudele peab olema täiendavalt mingit vara, mida on võimalik suhteliselt kergelt realiseerida. Tagatisena võib kautada ka garantiikirja. See on garandi kirjalik kinnitus , et vajadusel võtab ta laenuvõtja kohustused enda kanda. Garandi kasutamine varalise tagatise asemel muudab tagatise hindamise keerulisemaks, sest nüüd tuleb veenduda ka garandi varade olemasolus ning tema usaldusväärsuses. Tagatisvara väärtus peab täielikult katma laenu põhisumma ja intressid ja reeglina ületama neid 1/3 ulatuses. Selline nõue on vajalik, kuna vara realiseerimine võib toimuda kiirrealiseerimise korras. Mis tähendab aga madalamat hinda.

Tingimused ehk conditions . Mis käsitlevad üldist majanduskeskkonda, majandustingimusi. Kogu krediidirisk ei tulene ainult laenuvõtjaist vaid kindlasti mõjutavad seda makromajanduslikud äritingimused, poliitiline situatsioon, seadusandlus , inflatsiooni tase jms.

Krediidiriski vähendamise võimalused ja juhtimine.

Krediidiriski on võimalik vähendada diversifitseerimise kaudu, mis tähendab riskide hajutamist, mida saab teha kasutades samaaegselt erinevaid projekte. Diversifitseerida aitab mitmekesistamine, seega peaks võlausaldajad kasutama võimalikult erinevaid laenuinstrumente ning erinevaid laenukanaleid. Kuna pangad puutuvad kokku suure hulga riskidega siis on välja töötatud väga konkreetsed riskijuhtimise juhised, eeskirjad, mis on koondatud baaselikomitee pangandusjärelvalve printsiipide hulka:

Peab olema välja töötatud pangalaenu ja investeerimispoliitika. Protseduure ja investeerimispraktikat tuleb pidevalt hinnata sõltumatu hindaja poolt.

Varade kvaliteedi hindamise poliitika ning protseduuride rakendamine ja piisavate reservide olemasolu.

Juhtkonna informeerimissüsteemide olemasolu, et saaks identifitseerida riskid ning nende liigne konsentratsioon. Eriti hoolikas peab olema riskide konsentreerumisel ühele või omavahel seotud isikutele.

Eriti probleemne on omavahel seotud isikute riskide hindamine ning nende vähendamine.

Tuleb jälgida rahvusvahelist keskkonda, maariski, ülekanderiski.
Riskide vähendamisel on oluline pidev kontroll ja järelevalve ning piisavate reservide moodustamine.

Väärtpaberite hindamine.

Häireteta toimiv turumajandus eeldab, et finantsturg toimiks tõrgeteta ja investoritel oleks võimalik valida paljude erinevate finantsinstrumentide vahel. Ka ettevõtete finantsjuhid on huvitatud vabalt toimivast turust, mis võimaldaks neil teha parimaid valikuid ettevõtte majandamisel. Kauplemisel tuleb kokku puutuda kahe mõistega, mida ei tohi omavahel päriselt samastada:

Väärtus

Hind
Väärtuse mõiste võib tähendada näiteks raamatupidamisväärtust, tegelikku väärtust, turuväärtust jne. Kõige lähemale hinna mõistele võib paigutada turuväärtuse mõiste, mis kujuneb nõudmise ja pakkumise tulemusena turul.

• Raamatupidamisväärtus on varade väärtus, mida kajastatakse raamatupidamisbilansis. See mõiste on ajaloolise sisuga ning ei kajasta täpselt varade tegelikku ehk tänast väärtust.
  
• Likvideerimisväärtus, tekib siis kui müüa ettevõtte varasid eraldi, mitte terve firma osana. Likvideerimisväärtusena võib mõista ka summat, mis saadakse firma likvideerimisel, kui müüakse firma tervikvara.
  
• Turuväärtus, see on vara väärtus, mis kujuneb turu pakkumisel . Tavaliselt kõigub vara turuväärtus vara tõelise väärtuse läheduses ning mida efektiivsem on turg , seda rohkem langevad turuväärtus ja tõeline väärtus kokku. Varade tõeline väärtus on vara oodatavate tulevaste rahavoogude praegune väärtus. See väärtus võtab arvesse tulevaste rahavoogude suuruse, ajastatuse ning kaasnevad riskid. Seega on tulevase rahavoo konkreetse väärtpaberi väärtus seotud kolme mõjuteguriga:
  
• oodatavate rahavoogude suurust ja jaotumist ajas
  
• rahavoogude riskimäärad
  
• investori nõutav tulumäär konkreetsest investeeringust.
  

Esimesed kaks iseloomustavad kaubeldavat väärtpaberit ja kolmas investorit, kes teeb vastava otsuse. Sisuliselt on kahe esimese teguri näol tegemist objektiivsete asjaoludega, viimane tegur on aga subjektiivse iseloomuga , sest on seotud investori diskonteerimissooviga. Sõltumata väärtpaberi liigist, tuleb analüüsida oodatava kasu saamiseks oodatavaid rahavoogusid. Kuna prognoosid on alati seotud tõenäosuslikkusega ja investorid ei tea täpselt, millised on konkreetsete rahavoogude tõenäosused, siis ei saada ka tegelikku tulu teada enne tehingu lõplikku realiseerimist. Oodatav rahavoo leidmise valem: kui oodatav rahavoo summa korrutada võimaliku tõenäosusega saadava rahavooga. X̅=xi*P(xi)
Näide: On kolm erinevat võimalikku majanduslikku situatsiooni: langus, stabiilsus ja tõus. Andmed: L-20% 80=
S-50% 100=
T-30% 150=
X̅=20%*80+50%*100+30%*150=111krooni
Selline metoodika sobib lihtaktsiaga kaasneva rahavoo arvutamiseks. Rahavoogude ajaldatud laekumisest saab rääkida täpselt ainult võlakirjade ja eelisaktsiate korral, hoopis keerulisem on dividendisummade arvestus lihtakstsiatega tehingutes.
Finantsjuhtimise korraldamisel on kasutusel teatud üldistavad põhimõtted, mida nimetatakse finantsjuhtimise aksioomideks. Põhimõtted:

Riski ja tulu valik. Finantsjuhtimises ei tohiks kunagi võtta kanda suuremaid riske, kui ei loodeta kompenseerida neid ületava tuluga. Enamik ettevõtteid suudab teatud perioodidel säästa finantsressursse ja järelikult on finantsjuhtide ees probleem, kuidas neid kasutada. On võimalus vaba ressusrss kohe kasutada, kuid tarbimise võib ka tulevikku lükata. Investeeringud tulevikku erinevad riski ning oodatava tulemi poolest. Reeglina annab suurem risk suurema tulu. Raha paigutamisel tuleb alati arvestada, et kõrge tulususega pakutavad instrumendid ja nendega kaasnev risk ei ole omavahel vastavuses. Pakkujad apelleerivadki sageli ostja soovile rohkem teenida ning seetõttu võib investor sattuda pettuse ohvriks. Investeeringute paigutamisel on eesmärgiks alati oodatav tulu, kuid oodatav tulu ilmneb reaalselt aja möödudes.

Raha ajaldatud väärtus. Täna saadud raha on kallim, kui tulevikus saadav raha. Tegeliku väärtuse mõõtmiseks tuleb tuua olevikku projekti tulevased tulud ja kulud. Kui need tulud ületavad kulusid, siis suurendab projekt jõukust ja vastupidi. Et tuleviku tulusid ja kulusid tuua tänasesse tuleb arvestada raha alternatiivkulu ehk intressimäära. Kui suurt intressimäära kasutada tuleneb esimese aksioomi põhimõtetest. Seega tuleb alati arvestada, et investorid nõuavad alati suuremat tulu lisariskide kandmise eest.

Peamine on raha, mitte kasum. Jõukuse mõõtmisel kasutatakse töövahendina rahavoogusid, mitte raamatupidamise kasumit. Ükski firma ei saa investeerida raamatupidamiskasumit, vaid reaalselt laekunud raha. Raamatupidamiskasum võib tekkida virtuaalselt ehk arvestuslikult ilma, et see oleks reaalse rahaga tagatud.

Inkrementaalne rahavoog. Oluline on see, mis põhjustab eeskätt positiivse rahavoo. Finantsjuhtimises tuleks otsuste tegemisel lähtuda alati mitmest alternatiivsest variandist. Projektide valikul on alati keskseks küsimuseks, mis juhtub kui projekt käivitada ja mis saab siis kui seda mitte rakendada. Projekt tasub rakendada juhul, kui ta tagab juurdekasvulise rahavoo. Juurdekasvuline on see rahavoog, mis tekib projekti rakendamisega kaasneva rahavoo ja projekti mitterakendamisega säiliva rahavoo vahena. Kui ettevõtte rahavood projekti juurutamisel ei ole juurdekasvulised, ei anna selline uuendus ettevõttele olulist tulu.

Konkurentsi turud . Raske on leida ainult tulusaid äriprojekte. Tavaliselt on iga finantsjuhi mõtteks leida võimalikult tulutoovaid uuendusi , kuid reaalselt on tunduvalt lihtsam hinnata kasumiga töötavaid projekte, kuid keeruline on leida uusi. Kaasajal on enamik turgusid konkurentsi turud ning seetõttu ei saa suured kasumid toimida turul eriti pikaajaliselt. Põhjuseks see, et suure kasumi otsijad hakkavad turule sisenema ning seetõttu turg täitub, konkurents sunnib hindasid alandama, kuid hinda saab alandada ainult minimaalse nõutava kasumi normini. Seetõttu ei ole alati otstarbekas otsida konkurentsiturgusid, vaid tuleb kasutada võimalusi konkurentsi vähendamiseks:
kasutada toote diferentseerimist ehk eraldamist teistest ja kulueelise saavutamine konkurentide ees. Diferentseerimisega eraldatakse mingi toode konkureerivatest toodetest ja see võimaldab tõsta toote müügihinda, sest hind ei ole alati toote valikul määrav. Üheks võimaluseks on reklaam , teha toode erilisemaks. Toote võib diferentseerida nt patentide, litsentside ehk seadusandlusega . Toote teenindus, pakutakse täiendavaid töid või pikemat garantiid .
Teine eesmärk on kulueelis, peamiseks võtteks on nn mastaabiökonoomika. Tegevusmahtude suurenedes ei suurene kõik kulud võrdeliselt mahu kasvuga. Näiteks püsikulud, üldhalduskulud. Nt suured kaupluseketid. Alati ei ole otstarbekas otsida uusi turgusid ja investeerida sinna, vaid võib proovida luua toote eeliseid .

Efektiivne kapitaliturg. Finantstegevuse ülesanne on suurendada aktsionäride jõukust ja selle mõõduks on aktsia turuhind. Efektiivne kapitaliturg on see, mis kajastab maksimaalselt ja kiiresti kõiki üldsusele teadaolevaid asjaolusid firma tegevuse kohta. Efektiivsel turul kajastub iga muudatus aktsia hindades sedavõrd kiiresti, et üksikud investorid ei saa teenimise eeliseid. Efektiivsel turul on aktsia hind alati lähedane ettevõtte tegelikule finantsolukorrale. Aktsia hindades ei kajasta efektiivne turg spekulatiivseid tehinguid aktsiatega, mis välistab selle, et keegi saaks kasutada tekkivat eelist.
17