Finants juhtimine II töö (4)

Vahendite hankimine finantsturgudelt ja rahandusteooriate areng
Ettevõtted hangivad raha finantsturult ( turg , kus saavad kokku need kellel on tekkinud ajutine raha ülejääk nendega, kellel on ajutine tehvitsiit e. puudujääk). Finantsturg on kohaks, kus toimub finantsvahendite omaniku ajutine vahetus ja kus hangitakse ettevõtte tegevuse finantseerimiseks rahaline resurss.
Finantsturud jagunevad:
1) Kapitali turud – vahendeid kasutatakse pikemaajaliste ja mahukamate projektide finantseerimiseks.
2) Rahaturud – vahendeid kasutatakse likviitsuse juhtimiseks .
Kui raha liigub säästjalt otse lõpptarbijale, siis on see otse finantseerimine . Sageli kasutatakse aga vahendaja abi, et maandada riske ja sellisel juhul on tegemist kaudfinantseerimisega.
Finantseerimisvajadus võib olla:
1) püsiv – selline vajadus on mõtekas katta omakapitali või pikaajalise laenu arvelt. Mis tähendabki raha hankimist kapitali turult .
2) hooajaline finantseerimis vajadus – tuleneb olukorrast, kui firma laekumised ja väljaminekud ei lange ajaliselt kokku. Sageli võib ajavahe olla väga pikk (Nt. põllumajanduses ja töötlevastööstuses – hooajalised). Hooajalisuse põhimõtte võib tekkida majandusvaldkondades, kus tootmisprotsess on väga pikk.
3) erakorraline finantseerimis vajadus – tavapraktikas võib see olla seotud ostjatelt laekumata arvetega; valmistoodang jääb realiseerimata (toodetud lattu).
Finantsjuhtimise teoora raskemaks problmeemiks on investeerimis projektide e. äriplaanide vastuvõtmine ja nende rahastamine. Vastavalt erinevate majandusprobleemide tekkimisele ajaloos ja nende tähtsustamise vajadusele on sellega kaasas käinud ka rahanduslik mõtte areng.
1880 - 1900 periood – puudub õiguslik regulatsioon . Ettevõttete ja suur ettevõttete moodustamine- Hakkab kujunema investeerimis pangandus . Ja kui juba see hakkab toimima, siis tekib kapitali soetamine.
1900 – 1920 periood – toimub massiline ettevõttete ühendamine (liitumine), mille tulemusel tekivad suur konsernid. Hakkab välja kujunema ärihiiglaste (konsernid) riiklik reguleerimine (esmalt nafta tööstus, autokonsernid jne)
1920 – 1940 periood – majanduslik ebaõnnestumine (massilised pankrottid), maksevõime sai oluliseks näitajaks/kriteeriumiks, väärtpaberituru riiklik reguleerimine,
1940 – 1950 periood – tekib hulgaliselt kirjendavaid rahateooriaid (Nt. duratsiooni mudel – millega saab iseloomustada investeeringu tegelikku tähtaega. Kordoni mudel – aksiaväärtuse määramiseks. Markovitsi mudel – portfelli teooria ning ka riskide hajutamise teooria). Tekib uuesti kapitali soetamine (peale I ms.), päevakorras on maksevõime ja pankrotid. Finantstegevuse kavandamine saab alguse. Raha ja kapitali eelarvestamine.
1950 – 1970 periood – hakatakse kasutama diskonteeritud rahavoogusid. Ehk rakendust leiab raha ajaväärtuse konseptsioon. Kasutusele võetakse firma rahanduse, juhtimise ja kontrolli teaduslikud meetodid ( sisekontroll ja siseaudit). Hakatakse hindama firma väärtust. Hakatakse rakendama kapitali struktuuri teooriat.
1970 – 1990 periood - kasutatakse kompaktseid rakendus teooriaid, millega püütakse hõlmata kõiki finantstegevuse aspekte st. finantskapitali hankimise ja paigutamise kõiki küsimusi.
Rahaliste vahendite hankimine:
Rahaturud:
Ettevõtte vajab oma igapäeva tegevuseks mingit kogust raha. Lühiajaline rahavajadus tuleneb ettevõtte kõikide talituste ning tootmise rahavajadusest. Ettevõttel tuleb igapäevaselt täita mitmesuguseid rahalisi kohustusi. Lühiajaliste finantseerimis allikate kasutamise seisukohalt on olulised 2 probleemi: 1) kui suures mahus tuleks kasutada lühiajalist finantseerimist. 2) millised konkreetsed lühiajalise finantseerimise allikad valida.
Ettevõttel tuleb kõigepealt välja selgitada talle kõige sobivam lühiajaliste kohustuste maht. See on piir, kus firma tulukus ja risk on omanikele ja juhtkonnale kõige vastuvõetavamad. Selleks tuleb välja töötada võlakohustuste arvetus mingite perioodiliste tähtaegade kaupa. Selleks võib kasutada erinevaid firma likviitsust iseloomustavaid suhtarve. Tulemusi peaks võrdlema mingite taustnäitajatega.
Lühiajalise krediidi allika valimisel tuleb arvestada 3 põhitegurit.
1) Krediidi reaalhind.
2) Krediidi kättesaadavus vajalikul hulgal ja nõutaval ajal.
3) Konkreetse kreediallika kasutamise mõju teiste allikate hinnale ja kättesaadavusele.
Lühiajalised krediidid võib jaotada kahte põhirühma:

• kindlustamata - kõik need mille ainsaks tagatiseks on laenu andija usk lenuvõtja makseõvimesse tähtaja saabumisel. Seda liiki kõige levinum krediit on äri- e. kaubatehingud. Sammuti kindlustamata laenud komertspankadelt ( arvelduskrediit / laen ). Kindlustamata lühiajalised väärtpaberid.
  
• Kindlustatud - laenudeks on need mida tagatakse erinevate vadega. Ettevõtluses on laenu tagatiseks sageli mitmesugused käibevarad.
  

Kindlustamata allikad:

äri e. komertskrediit (kaubakrediit) – tegemist on ühe kõige paindlikuma finantseerimis allikaga . Krediidi saamiseks peab laenu taotleja esitama tellimuse mõnele oma tarnijale, kes seejärel kontrollib tema krediidikindlust ning positiivse tulemi saavutamisel võib ta sõlmida tarnea lepingu. Tarneat huvitab kõige enam lühiajaline krediidi kindlus , seega tuleb hinnata laenu saaja eelnevat makse suutlikust a) kui tarnijal on varasemad suhted antud kliendiga – on hinnangu andmine suhtelliselt lihtne b) Kui tarnijal puuduvad suhted, tuleb kasutada erinevaid kaudseid kanaleid. Nt üheks võimalikuks info allikaks on nn. krediidihinne (laenu taotlejale esitatakse suhteliselt lihtne küsimustik, mille vastuseid võrreldakse kehtestatud normidega või muu taust infoga ning otsustatakse taotleja usaldusväärsus.)
Kuna hinnang taotlejale võib olla erinev, siis kujunevad selle alusel järelmaksuga müügi tingimused, seega on lepingu tingimuste otsustavaks pooleks rohkem tarnija. Kuna tarnija on huvitatud võimalikult kiiremast raha laekumisest, siis võidakse kasutada enne tähtaega tasumisel mingeid soodus tingumisi.
Kaubakrediidi kasutamine on võrreldes lühiajalise pangalaenuga paindlikum , kergemini kättesaadav ning ei nõua olulisi tehingu kulusid . Positiivne on ka selle kättesaadavus just soovitud ajal. Kaubakrediit saadakse kätte üheaegselt kaubaga ning seega ei vajata eelnevaid kokkuleppe perioode. Kkui ettevõtte funksioneerib normaalsetes tingimustes, on kaubakredii hästi etteplaneeriav, kuna tootmismahud on ettevõttes suhteliselt täpselt fikseeritud.

Vekslilaen – sammuti üks levinud laenutulu liik. Veksel on väärtpaberi kujul võlakiri, mille võlgnik annab võlausaldajale laenu saamisel. Vekslilaen on lühilaenu üks võimalus ja peamine erinevus teistest lühilaenudest on selles, et intress makstakse laenu võtmisel ette ära, hiljem võib võlausaldaja sisse nõuda vekslil märgitud esialgse nimiväärtuse. Laenu võtmisel saab võlgnik oma käsutusse vähem raha, kui vekslile märgitud võlasumma. Küll peab võlgnik veksli eest tasumisel maksma tema nimiväärtuse, seega kasutatakse veksli tehingutes nn diskonteerimist.

Lühiajalised pangalaenud ehk ka eksplatatsioonilaenude eesmärk on tagada käibevara ringkäigu katkematus. Nende laenudega kaetakse nii püsiv, hooajaline või ajutine ajavahemik kaupade tootmis- ja müügitsükli vahel.
Lühiajalise laenu võimalused
Arvelduskrediit
Panga poolt kliendile antav võimalus jääda arvelduskontosaldoga miinusesse ehk deebetisse - klient saab laenu. Üldjuhul ei piira pank arvelduskrediidi kasutamist kindlal otstarbel , vaid klient saab laenulimiiti kasutada vajaduse tekkel. Küll aga reguleeritakse antava krediidi mahtu, mis tavaliselt jääb 30 – 60% piiridesse firma viimaste kuude käibest. Pangad võtavad arvesse ka laenusaaja usaldusväärsuse aga ka omakapitali suuruse. Krediidilimiit võib olla tagatud või tagamata/ garanteeritud või garanteerimata.
Garanteeritud limiit tähendab seda, et limiidi piires võib klient vahendeid piiramatult kasutada ilma täiendavate kokkulepeteta.
Garanteerimata limiit tähendab seda, et raha kasutamisele on seatud mingid tingimused, näiteks ette teatamine, kui pangal on vabu vahendeid. Üldjuhul ei tohi krediidilimiidi kasutusel pangakonto pidevalt miinusesse jääda vaid arvelduslaen antakse kokkulepitud ajaks, mille saabudes tuleb arvelduskonto saldo muuta positiivseks ja tasuda arvelduskrediidi intressid .
Käibekapitalilaen
Selle laenu arvelt finantseeritakse täiendavalt käibekapitali ehk käibesse suunatud kapitali. See on kapitali osa, mida kasutatakse reaalsel kujul ühes tootmistsüklis, näiteks tooraine, kütus, töötasu. Laen antakse kindlaks otstarbeks ja tähtajaks. Käibekapitalilaen on tavaliselt iselikvideeruv st et tagasimaksmine toimub valmistoodangumüügist laekuva raha arvelt. Pank võib rakendada laenu andmisel nõuet, et kliendi arvelduskontol oleks alati teatud rahasumma (kompensatsioonisaldo), mis tavaliselt on kuni 20% laenusummast.
Kommertspaberid
Tegemist on lühiajaliste maksekohustustega, mida müüakse turul lühiajaliste võlavekslite eest. Laenu pikkus on tavaliselt kuni 6 kuud. Kommertspaberi eelisteks lühiajalise krediidiallikana on suhteliselt madal intressimäär, võrreldes pangalaenuga. Samuti pole see seotud minimaalse hoiusejäägi nõudega. Kommertspabereid saavad kasutada aga ainult tugevad ja tuntud firmad, kelle krediidikindlus on turule hästi teada.
Faktooring
Debitoorne võlg koosneb laekumata arvete summast , mis on esitatud ostjale, kuid pole veel laekunud. Suure debitoorse võla haldamine on ettevõttele suhteliselt kallis ja selle all kannatab ettevõtte maksevõime ning võib jääda saamata potensiaalne tulu. Laekumiste kiirendamine on ettevõtte finantstegevuse oluline valdkond , kuna laekumata arve on tasutav krediit teisele ettevõttele. Laekumise kiirendamiseks kasutataksegi faktooringut. Tegemist on laenu ühe alternatiiviga, millega ettevõtted saavad tagada oma lühiajalist finantsvajadust. Faktooringu puhul müüb ettevõte ostjate tasumata arved, mille maksetähtaeg pole veel saabunud kolmandale isikule ehk faktorile. Sõltuvalt seadusandlusest võib faktoriks olla kas pank, panga tütarfirma või selleks spetsialiseerunud asutus. Üks enamlevinud faktooringuliike on diskontofaktooring, mille puhul faktor tasub ostetud võlanõude eest kohe ja raha kogumine võlgnike käest on faktori ülesanne. Kuna arve tähtpäev ei ole veel saabunud ning faktor ei saa olla kindel, kas see arve makstakse, siis ostab ta need arved nimiväärtusest odavamalt ehk diskonteeritult. Normaalsetes majandustingimustes on diskontomäär 0,3 – 4%, kuid suuremate riskide korral ka oluliselt suuremad. Kasutatakse tavaliselt regressiõiguseta faktooringut. Regressiõiguseks nimetatakse poolte kokkulepet faktorile lepinguga kindlustatud õigust müüa faktooringust tulenev nõue ostja vastu müüjale tagasi kokku lepitud regressi rakendamise päeval. Tavaliselt rakendub regress siis, kui ostja ei kanna raha faktori arvele kindlaks päevaks ja sellisel juhul on müüa kohustatud arve tagasi ostma.
Akreditiiv
Akreditiivi puhul on tegemist 3 tehinguosalisega. Ostja lepib pangaga kokku, et akreditiivis kokku lepitud tingimuste täitmisel kantakse raha üle müüja arvele ja seetõttu kasutatakse seda peamiselt suuremahulistest tehingutes, kui on tegemist strateegiliste kaupadega ja mille transport on pikaajaline. Akreditiivis nähakse ette väga täpsed asjaolud , millal pank võib raha üle kanda. Näiteks: kui pank on läbinud lähetaja tollitsooni või kui saadetis on sisenenud ostja territoraalvetesse. Kui kõik akreditiivinõuded on täidetud ja tõendavad dokumendid esitatud ostja pangale, siis maksab pank kauba eest tarnija pangale. Reeglina ei võta ostjapank ostja arvelt raha enne maha, kui ostja kinnitab, et on täidetud kauba vastuvõtmise tingimused (kui kaup on saabunud ostja tolliterritooriumile, mille kohta on olemas dokumendid).
Ettevõtetele raha hankimine kapitaliturgudelt
Pikaajaline finantseerimine on seotud kapitalistruktuuri mõistega, mis tähendab ettevõtte poolt kasutatavate pikaajaliste finantseerimisallikate koosseisu/koostist. Kapitalistruktuuri eesmärgiks on kujundada ettevõtte finantseerimise püsiallikad selliselt , mis võimaldaks maksimeerida hinda.
19.10.2009
22.10.2009
Võlakirjad ehk pikaajalised võlakohustused – tavaliselt on pikaajalised võlakohustused/võlakirjad 10 aastase tähtajaga. Võlakirjad toovad selle väljaandjale kaasa kohustuse maksta võlakirja omanikule perioodilisi intressimakseid ja tähtaja saabudes võlakiri nimiväärtuses tagasi osta. Võlakirja väljaostmisel tuleb arvestada selle tegelikku hinda mõjutavate erinevate teguritega:
a) emissioonimaht või emissiooni suurus – emissiooni kulud on suuremalt jaolt ette kindlaks määratud ja nende suhteline osakaal väheneb emissiooni mahu kasvades (tegemist on mastaabiefektiga ). Mida suurem emissioon seda odavamaks muutub võlakiri – pöördproportsionaalne seos.
b) emissiooni tähtaeg – laenuvõtjad eelistavad laenata pikemaks perioodiks, samal ajal, kui laenuandjad on vastupidisel seisukohal. Et tagada suurem tasakaal on pikaajalised võlakirjad reeglina kõrgema intressimääraga võrreldes lühemaajaliste võlakirjadega.
c) emissiooni riskiaste ehk hinne – investorid soovivad igasuguste täiendavate riskide eest lisatasu. Mida madalam on võlakirjaga seotud risk või mida kõrgem võlakirja hinne seda madalam on intressimäär.
d) emissiooni piiravad tingimused – mida enam kaitset ja õigusi nõuab võlakirja omanik (see kelle käes ta on), seda madalam on tulu mida ta teenib ja mida rohkem nõuab õigusi emitent (ennetähtaegne tagasiostmine) seda kõrgemat intressimäära peab ta pakkuma.
e) jooksev riskivaba intressimäär – sõltuvalt sellest, kuidas liigub turgudel riskivaba intressimäär liiguvad sellega paralleelselt kaasa ka võlakirjade intressimäärad.
Võlakirju võib emiteerida avaliku kui kinnise emissiooni teel.
Võlakirju võib erinevate tunnuste alusel liigitada:
Võlakirja tagatuse alusel – kasutatakse tagatud ja tagamata võlakirju. Tagatiseta võlakirju nimetatakse debentuurideks . Tagatiseks võivad olla aga mitmesugused varad ja üks paremini kindlustatud/tagatud võlakiri on hüpoteekvõlakiri.
Kui laen on tagatud kinnisvaraga siis laenutähtaegsel mittetagastamisel alustatakse vara omandiõiguse ümbervormistamist laenuandjale. Hüpoteegi korral väljastatakse laenu andjale dokument ehk seda nimetataksegi hüpoteegiks ja kui laenu tähtaegselt ei tasuta, siis läheb omandiõigus koheselt üle laenuandjale, kes võib vara realiseerida.
5) Aktsiate emissioon emiteerimise allikana.
Eelisaktsia sarnaneb oma võimalike õiguste ja kohustuste poolest nii võlakirja kui lihtaktsiaga. Sarnasus võlakirjaga on selles, et mõlemale on garanteeritud tulu väljamaksed. Samas sarnaselt lihtaktsiatega on ka eelisaktsiad tähtajatud väärtpaberid.
Võib välja andakoverteeritavat võlakirjad st tähtaja lõpus võib seda vahetada ettevõtte akstia vastu.
Võlakiri ja eelisaktsia on ettevõttele riskantsed, kuna tähtaja saabudes tuleb mõlemale teenitud tulu välja maksta. Lihtsaktsiate puhul ettevõttel pole dividendikohustust. Lihtaktsiate emissioon muudab omanike koosseisu, mis võib mõjutada ettevõtte majandustegevust.
Igasuguse väärtpaberi täiendaval emiteerimisel peab ettevõte arvestama optimaalse kapitali näitajaga. See tähendab riskidele vastava kapitalistruktuuri kujundamist.