Aristotelese-järgne filosoofia: hea elu otsimine (0)

Aristotelese-järgne filosoofia: hea elu otsimine
Pärast seda, kui Sparta lõi Ateenat Peloponnesose sõjas (431-404 e. Kr.), hakkasid Kreeka linnriigid kokku varisema ning kreeka kodanikud järk-järgult demoraliseeruma, alla käima. Selles sõjajärgses atmosfääris domineerisid veel Sokratese, Platoni ning Aristotelese seisukohad, kuid tasapisi hakkas tekkima teatud lõhe filosoofia ning inimeste tegelike psühholoogiliste vajaduste vahele. Veidi pärast Aristotelese surma tungisid roomlased Kreeka territooriumile, muutes juba isegi ebastabiilse olukorra riigis veelgi ebakindlamaks. Sellisel võimuvõitluse perioodil pakkusid komplekssed ja abstraktsed filosoofia koolkonnad vähe lohutust; inimesed hakkasid filosoofias midagi maisemat otsima ; nad tahtsid filosoofiat , mis käsitleks igapäevaelu probleeme. Peamine küsimus filosoofias ei olnud enam „mis on füüsilise, käegakatsutava reaalsuse olemus?” või „mida ning kuidas võivad inimesed mõista ning teada?”, vaid pigem „kuidas on kõige parem elada?” või „mis on hea elu olemus või tuum?” või „mis on seda väärt, et sellesse uskuda ?”. Vastused nendele viimastele küsimustele peitusid järgnevalt tekkinud filosoofiliste koolkondade - skeptikute , küünikute, epikuurlaste, stoitsistide ning viimaks kristlaste seisukohtades.
Skeptitisism ja künism
Mõlemad mainitud suunad – nii skeptitsism kui ka künism olid kriitilised teiste filosoofiliste lähenemiste suhtes, väites, et nood olid kas täielikult valed või ebaolulised inimeste vajaduste selgitamise mõttes. Lahendusena pakkusid nood voolud välja mitte millessegi uskumise (skeptitsism) ning ühiskonnast eemaldumise (künism).
Skeptitsism
Pyrrho (ca 365-275 e. Kr.) oli skeptitsismi kui koolkonna alusepanija – koolkonna, mis põhines usaldamatusel kõigi niinimetatud universaalsete tõdede olemuse suhtes. Nagu te juba teate, olid paljud kreeka filosoofid ( Phytagoras , Platon , Aristoteles ) skeptilised selles osas, mis puutus meie võimesse hankida sensoorsete kanalite kaudu tõeseid teadmisi. Usuti pigem, et sellist informatsiooni peab kas tõeste teadmiste otsingul vältima või kasutama seda ainult kui stardipositsiooni, teadmiste lähtepunkti. Pyhrro laiendas skeptitsismi moraalsetesse ja ratsionaalsetesse küsimustesse: tema arvates ei leidunud ühtki ratsionaalset põhjendust ühe tegevuse eelistamiseks mingile teisele tegevusele. Selle asemel, et sääraste küsimuste üle pead vaevata, leidis ta, et inimene peab lihtsalt olema konformne ja kohanduma selle riigi või paikkonna kommetega, kus iganes ta elab. Tasub välja tuua, et skeptikute filosoofia ei olnud ainult kahtlemise filosoofia. Skeptikud ei öelnud, et „hetkel ma seda ei tea, aga kunagi ehk saan teada” või „ma arvan, et ma tean seda, kuid ma ei ole kindel”. Skeptikud ütlesid hoopis, et „üldse mitte keegi ei saa teada üldse mitte midagi”; ning kiiduväärt järjekindlusega jätkasid nad ka selle nukra fakti teadmise eitamist. Ehk siis – nad eitasid, et nad teavad, et nad mitte midagi ei tea!
Ükskõik mis, mida inimene usub, võib skeptikute sõnul osutuda valeks ning seetõttu võiks inimene vältida eksimisest tekkivat frustratsiooni lihtsalt mitte millessegi uskudes. Samal ajal leidsid skeptikud, et inimesed peaksid sellegipoolest püüdma käituda pragmaatiliselt ning vastavalt selle ühiskonna reeglitele, mille liikmed nad on; oluline oli lihtsalt teada ja uskuda, et tegelikult ei ole nendel ühiskonnareeglitel mitte mingisugust ratsionaalset alust.
Künism
Antisthenes (ca 445-365 e. Kr.), esiküünik; kaotas täielikult usu filosoofiasse ning loobus oma mugavast kõrgklassi elust. Ta uskus, et ühiskond, mis paneb peaasjalikult rõhku materiaalsetele väärtustele, staatusele ja töötegemisele, on ebaloomulik ja moondunud eluvorm ning et sellist elu peaks vältima. Kaheldes kunsti, matemaatika ja õppimise väärtuses, jutlustas Antisthenes „tagasi loodusesse ”-tüüpi filosoofiat, mis tähendas elu, mis on vaba tahtmistest ja kirgedest ning ühiskonna piirangutest ja konventsioonidest. Ta leidis, et tõeline õnn seisneb iseseisvuses. Tegemist oli lihtsa, sõltumatu, loomuliku elu otsingutega, mis iseloomustas kogu antud filosoofilist käsitlust.
Elu, mida Antisthenes pärast aristokraatlikust elust tagasitõmbumist elas, nägi välja järgmine: ta käis läbi lihtsate tööinimestega, riietudes nagu nemad. Ta pidas oma jutlusi vabas õhus ning sellises stiilis, mida mõistsid ka lihtsad, harimatud inimesed. Kogu rafineeritud filosoofiat nimetas ta väärtusetuks; kõike, mida võidakse teada, võib teada ning mõista ka lihtne inimene. Ta laiendas oma „tagasipöördumist loodusesse” seisukohta väga kaugele: tema kujutluses ei oleks pidanud eksisteerima ei mingit valitsust, ei mingit eraomandit, abielu ega etableerunud religiooni. Tema järgijad läksid isegi niikaugele, et mõistsid hukka orjandusliku korra! Ta põlgas ja halvustas luksust ning igasugust meeltele mõeldud kunstlikke naudinguid.
Antisthenese suhtelise kuulsuse ületas tema järgija nimega Diogenes (ca 412-323 e. Kr.), kes oli halva kuulsusega ning pettuse tõttu vanglasse sattunud rahavahetaja poeg. Diogenes otsustas oma isa ületada, püüdes moonutada maailma „kehtivust” või vahetusväärtust - just nagu isa oli püüdnud teha rahaga . Konventsionaalsed sildid nagu kuningas, au, tarkus või õnn olid tema arvates sotsiaalsed maksevahendid või „rahaühikud”, mis olid tema arvates tühised ja sisutud. Eraelus põlgas Diogenes ära nii konventsionaalse religiooni, tavapärased kombed, eluviisi, toidu ja moe. Ta elas kerjusena almustest ja kuulutas oma vendlust mitte ainult kõikide inimeste, vaid ka suisa loomadega. Legend räägib, et kord külastanud teda Aleksander Suur ning küsinud, mida saaks ta Diogenese heaks teha. „Mine valguse eest ära”, oli Diogenese vastus. Ta elas ekstreemselt primitiivsetes tingimustes, mis andis talle hüüdnime „küünik”, mis kreeka keeles tähendab koeralikkust. Esialgselt tähistaski termin „küünik” kedagi, kes on ühiskonnast tagasi tõmbunud ning elab looduslähedast elu.
Diogenese jaoks tähendas vooruslikkus vabanemist materiaalsete väärtuste ihaldamisest, kuna tema arvates olid need asjad ohtlikud ning kiirelt oma väärtust minetavad. Ainult see rahulolu, mida tekitab loobumine ja tagasitõmbumine, on turvaline ning seetõttu väärt, et selle poole püüelda. Oli selge, et küünikute filosoofia oli kõige ahvatlevam nende inimeste jaoks, kes olid maailmas pettunud ning otsisid seetõttu võimalust sellest eemale tõmbuda. Selliste indiviidide jaoks muutusid subjektiivsed väärtused tähtsamaks kui materiaalsed hüved. Nagu me näeme järgnevatest filosoofilistest vooludest , säilis suur osa künismist stoitsismis; siiski ei tundnud stoikud vajadust tsivilisatsiooni mugavustest loobuda . Küünikud mitte ainult ei süvendanud sotsiaalset eraldatust ja tagasitõmbumist, vaid nad ka ründasid ühiskonda, süüdistades seda silmakirjalikkuses, ahnuses, kadeduses ja vihkamises. Õnn seisnevat vaid selles, kui inimene käitub loomulikult; mitte miski, mis on loomulik, polevat küünikute sõnul halb. Elamine sotsiaalsete konventsioonidega kooskõlas, ohverdades end teistele inimestele ja ühiskonnale, olles patrioot ning pühendudes ühistele eesmärkidele – kõik see oli küünikute arvates puhas lollus. Individualismi kõrval pooldasid küünikud ka vaba armastust ning käsitlesid iseendid pigem maailmakodanike kui mingi konkreetse riigi kodanikena.
Epikurism (või epikuurlus ) ja stoitsism
Epikuurlus ja stoitsism olid vastuseks skeptikute ja küünikute väidetele, et filosoofial ei olevat igapäevaelu kohta midagi mõistlikku öelda. Mõlemad suunad olid pühendunud inimeste moraalse tegutsemise ja käitumise teemale ning mõlemad tuginesid empiirilisest maailmast saadavatele kogemustele.
Epikuurlus
Epikuros (ca 341-270 e. Kr.) tugines oma filosoofias Demokritose atomismile, kuid eitas tollele omast determinismi. Epikurose järgi ei kaotavat aatomid , millest inimene koosneb, kunagi oma võimet vabalt liikuda ; seega postuleeris ta vaba tahte olemasolu. Ta nõustus Demokritosega selles, et pärast surma ei ole mingit elu, kuna ka inimese hing koosnevat vabalt liikuvatest aatomitest, mis pärast surma lihtsalt kõik laiali pudenevad. Aatomid ei tekkivat ega hävivat kunagi, nad üksnes paigutuvad ümber. Sellest järeldub, et aatomid, millest inimene koosneb, saavad osaks uuest konfiguratsioonist pärast seda, kui antud persoon sureb . Siiski oletas Epikuros, et mitte miski ei kandu vanast kooslusest uude üle ning ükski vana kombinatsiooni omadus ei pruugi olla uuele omane. Sel viisil vabastas Epikuros inimesed ühest nende peamisest murest: nimelt küsimusest, milline on elu pärast surma ning kuidas peaks inimene selleks valmistuma. Epikuros leidis, et hea elu poole tuleb püüelda just nimelt selles maailmas, kuna ühtegi teist ei ole. Üldiselt uskus ta, et üleloomulike jõudude omistamine loodusele on enamike inimeste jaoks hirmuallikaks ning surematuse idee hävitab inimeste jaoks lootuse kunagi valust ja kannatustest pääseda. Epikuros küll uskus Olympose jumalate olemasolu, kuid ta leidis, et nood ei pühenda ennast tegelikult maailmas ja inimeste eludes toimuvasse. Epikuurlased eelistasid loomulikke seletusi üleloomulikele ning protestisid tugevasti maagia , astroloogia ja ilmutuste ning selgeltnägemise vastu. Epikurose uskmatus üleloomulikkudesse jõududesse oli see, mis sundis tema kirglikku järgijat Lucretiust nimetama teda „religiooni hävitajaks”.
Epikuros ja tema järgijad elasid lihtsat elu. Näiteks koosnes nende söök peamiselt veest ja leivast, mille kohta Epikuros tavatses öelda, et ta on vaimustuses kehalisest heaolutundest, mis kaasneb lihtsa toiduga ning et ta sülitab luksuslikele naudingutele mitte nende endi pärast, vaid ebamugavustunde tõttu, mis järgneb nende tarbimisele . Epikuurlased vältisid seega intensiivseid naudinguid nimelt ebamugavuste tõttu, mis neile sageli järgnevad (nt. seedehäired pärast rikkalikku lõunat) ning ka selle pärast, et sellised ebatavalised naudingud muudavad harilikud, igapäevased kogemused vähem meeldivaks. Seega rõhutas Epikurose poolt kirjeldatud hedonism naudinguid, mis tulenevad põhivajaduste rahuldamisest. Hea elu Epikurose mõttes tähendaski rohkem valu puudumist kui naudingute olemasolu – vähemalt mis puutub intensiivsetesse naudingutesse. Ta soovitas oma järglastele vältida võimu ja kuulsust , kuna sellised asjad muudavad teised inimesed kadedaks ning nendest võivad saada vaenlased. Ta väitis, et targad inimesed elavad oma elu märkamatult. Väga sageli kirjeldatakse epikuurlasi kui lõbujanuseid hedoniste, mis on tegelikult ebakorrektne kirjeldus. Näiteks seksi suhtus Epikuros taunivalt, leides, et see pole kunagi ühelegi mehele midagi head kaasa toonud ; kõrgeim sotsiaalselt saadava naudingu vorm oli tema arvates sõprus.
Nagu näha, oli Epikurose arvates elu eesmärgiks individuaalne õnn, rahulolu, ent tema arusaam õnnest ei olnud lihtne hedonism (valu vältimine, naudingu saamine) – ta oli pigem huvitatud pikaajalisest õnnelikkuse seisundist, mida olevat võimalik saavutada ainult läbi ekstreemsuste ja äärmuste vältimise. Ekstreemsed naudingud olevat lühiajalised ning enamasti tekib nende tagajärjel valu või frustratsioon ; seega pidavat inimesed püüdlema rahu poole, mis tuleneb tasakaalust puuduse ja külluse vahel. Seega ei tohitvat inimesed lihtsalt oma impulsse järgida, saavutamaks head elu; hoopis arutlused ja mõistlikud valikud peavad juhtima inimese tasakaalustatud elu juurde, mis omakorda tagab suurima naudingu hulga pikima aja vältel. Kokkuvõtlikult oli Epikurose arvates hea elu vaba, lihtne, ratsionaalne ja mõõdukas.
Epikurismi mõju vähenes aja jooksul, väldates umbes 600 aastat pärast Epikurose surma. Elu halvenedes, kannatuste ja viletsuse suurenedes pöördusid rõhutud inimesed filosoofia ja religiooni poole, lootes sellelt suuremat lohutust ja tröösti kui künism, skeptitsism ja epikurism pakkuda suutsid. Filosoofid ja teoloogid vastasid sedalaadi vajadusele suureneva müstilisususe astmega religioossetes ja vaimsetes küsimustes. Kristluse tekkeajaks oli juba süvenenud arusaam, et parim elu ootab inimest teisel pool hauda, seega oli jõutud välja epikuurlaste positsioonide vastandini.
Stoitsism
Zeno Citiumist (ca 333-262 e. Kr.) uskus, et maailm on korraldatud vastavalt jumalikule plaanile ning et kõik, mis looduses leidub, kaasaarvatud inimesed, on olemas kindla põhjusega. Stoikud uskusid, et ülim voorus on elada loodusega kooskõlas. Olulisim järeldus selles teoorias oli usk, et kõigel, mis maailmas toimub, on oma põhjus, et ei ole olemas juhuseid, juhuslikkust; ning et kõike, mida elu toob, tuleb lihtsalt aktsepteerida kui osa plaanist. Hea elu stoikute järgi tähendas oma saatuse aktsepteerimist hoolimata sellest, et see võis sisaldada kannatusi. Kõige imetlusväärsemaks omaduseks peetigi julgust kannatuste või ohuga silmitsi seista. Inimene peab küll surema, kuid ei pea seda tegema oiates ja halisedes; teda võidakse vangi panna, kuid ta ei tohi selle üle vinguda; ta võib sattuda eksiili, kuid peab kannatama oma maapagu naeratades, julgelt ning rahulikult . Inimese keha saab küll aheldada, ent mitte tema tahet. Lühidalt, stoik on inimene, kes võib olla haige, valudes või hädaohus, suremas või eksiilis või põlu all, kuid kes on siiski õnnelik. Veel leidsid stoikud, et kõik inimesed on näitlejad näitemängus, milles jumal on osad jaganud ning et olevat meie kohus oma etteaste väärikalt sooritada , milline see siis ka ei oleks.
Stoikud ei väärtustanud materiaalset omandust, kuna see võib hävida või see võidakse ära võtta. Vooruslikkus oli ainus tõeline väärtus. Kõik inimesed pidavat aktsepteerima oma staatust maailmas ja elus ning täitma oma kohust, küsimata, miks asjad on nagu nad on. Rõõm ning nauding elust tuleneb teadmisest, et inimene osaleb kõrgemalt juhitud plaanis, isegi kui see plaan jääb talle endale mõistetamatuks. Ainuke personaalne vabadus olevat valida, kas osaleda selles ülimuslikus jumalikus plaanis või mitte ning sellest otsusest sõltus indiviidi vooruslikkus või ebamoraalsus. Stoikud ei vastanud küsimusele, kuidas saab inimene omada vaba tahet täielikult eeldetermineeritud universumis, mida nad loomulikuks pidasid . Nii stoikud kui ka näiteks kristlased ei suuda selgitada kurjuse olemasolu – kui kõik universumis peaks olema plaanitud jumaliku õnnetoova ettehoolduse poolt, mis siis põhjendab kurjuse olemasolu ning inimese võimet valida kurjust , mitte headust?
Rooma impeeriumis muutus stoitsism tugevamaks kui epikuurlus, mille põhjuseks on võib-olla see, et stoitsism harmoneerus paremini Rooma impeeriumi rõhuasetustega seadustele ja korrale. Senikaua , kui Rooma impeerium suutis tagada oma alamatele minimaalsegi õnne ning turvatunde, säilis stoitsism juhtiva aktsepteeritud filosoofiana. Kui Rooma riik hakkas lagunema – valitsused korrumpeerusid, viljasaagid ikaldusid, tekkisid majanduslikud probleemid ning barbarid tungisid sisse – hakkasid inimesed otsima uut definitsiooni heale elule – sellist, mis pakuks lohutust ja lootust ebakindlal ja ohtliku ajal. Oli aeg, mil vaadati abi saamiseks taeva poole. Enne, kui käsitleda kristlikku maailmakäsitlust, tasub lühidalt peatuda ühel teisel suunal, millest sai hiljem osa kristlikust mõttesuunast:
Neoplatonism
Stoitsismi ja epikuurluse kõrval uuenes Rooma impeeriumis huvi Platoni filosoofia vastu. Paraku rõhutas neoplatonism pigem müstilisi aspekte Platoni teooriates ning pööras vähem tähelepanu selle ratsionaalsetele aspektidele. Üks neoplatonismi suundi kombineeris platoonilist filosoofiat heebrea religiooniga ning tõi seeläbi oma käsitlusse kaks teemat, mis puudusid sel ajal domineerinud religioonides ja filosoofiasuundades: mure üksikisiku surematuse pärast ning tegelemine inimlike kirgede teemaga . Tuleb tõdeda, et segu nendest kahest tuli silmapaistvalt segane, kuid lennukas ning innustav. Segu platonismist ja heebrea religioonist näeme me esimesena Philo filosoofias.
Philo
Teenides sellega ära hüüdnime „juudi Platon”, võttis Philo (ca 25 e. Kr.-50 p. Kr.) oma filosoofilise käsitluse aluseks piiblil põhineva inimese loomisloo. Sellele tuginedes teame, et inimese keha oli loodud mullast, aga tema hing oli osa jumalast. Seega leidis ka Philo, et inimese olemus on duaalne , kahetine: tema keha on midagi madalat ja põlastusväärset ning hing on osake jumalikust olendist. Inimese elu saab seega areneda ühes kahest võimalikust suunast : allapoole, eemale sisemisest jumalikust valgusest ning kehaliste kogemuste suunas, või ülespoole, kehalisest poolest kaugemale ning sisemise valguse suunas. Nagu Pythagoras ja Platon enne teda, leidis ka Philo, et sensoorsed, kehalised kogemused ei saa olla teadmiste allikaks; ta lisas sellele arusaamale omakorda, et sellised kogemused pealegi ka segavad jumala mõistmist ning temaga suhtlemist.
Philo arusaamadest lähtuvalt tulenevad kõik teadmised jumalalt. Jumalikust tarkusest osasaamiseks peab inimese hing aga puhastuma – saama vabaks kõikvõimalikest sensoorsetest segajatest. Inimesed iseenesest ei tea midagi ega saa ka kunagi teadma – ainult jumal üksi omab tarkust ning ainult tema võib seda inimestele edasi anda. Peale hingelise puhastumise, mida võis saavutada näiteks intensiivse meditatsiooni kaudu, võib inimene saada jumalalt teadmisi ka unenägudes või transiseisundis – kuna mõlema jooksul on inimese teadvus lahutatud maistest asjadest. Seega oli Philo filosoofia üks esimesi, mis selgelt rõhutas intensiivse sisemise kogemuse olulisust teadmiste hankimisel.
Hinge tähtsustamine
Rooma periood kestis umbes 30 a. e. Kr. – 300 a. p. Kr. Oma mõju tipus olles hõlmas Rooma impeerium tervet läänemaailma, Lähis-Idast kuni Briti saarteni. Impeeriumi laienemine ning hiljem selle kokkuvarisemine tõi kaasa palju kokkupuuteid võõraste mõjudega, mis puudutasid Rooma kultuuri. Üks selline mõju pärines India ja Pärsia religioonidest – näiteks india vedism, mis õpetas, et täiuslikkust võib saavutada pool-ekstaatiliste transiseisundite kaudu. Teine näide on zoroastrianism, mis õpetas, et inimesed on sunnitud igavesse võitlusse tarkuse ja veatuse ning ignorantsuse ja kurjuse vahel. Kolmas mõjuallikas oli kreeka kultuur, mille olulisust roomlased tunnistasid ning mida nad püüdsid säilitada ning levitada. Kuigi nii stoitsism kui epikurism said rooma filosoofiasuundadeks, pärinesid need kreeka filosoofiast; samuti kehtis see ka neoplatonismi kohta. Veel üks võimas rooma filosoofilise mõtte mõjutaja oli heebrea religioon . Heebrealased uskusid nimelt ühte ülimasse jumalasse, kes, erinevalt pigem ükskõiksetest Olympose ja Rooma jumalatest, oli hõivatud iga üksiku indiviidi juhtimisega. Samuti evisid heebrealased jäiku moraalinorme, ning kui indiviidi käitumine oli selle moraalikoodeksiga kooskõlas, tunnustas jumal inimest; kui ei, siis järgnes jumalapoolne karistus. Seega – inimesed olid heebrealaste nägemuses vastutavad oma tegude eest.
Kõik see oli segu, millest kristlus välja arenes. Aleksandria linn Egiptuses pakkus sobiva raamistiku , kus Ida religioonid , heebrea traditsioon ning kreeka filosoofia kombineerusid varakristlikuks mõtteviisiks.
Jeesus Kristus
Loomulikult koondus kristlik religioon ehk ristiusk Jeesuse isiku ümber (4. a. e. Kr. – 30. a. p. Kr), kes õpetas muude asjade hulgas, et teadmine heast ja kurjast tuleneb jumalast ning kui see teadmine on kord omandatud, peab see juhtima inimese käitumist. Jeesus ise aga ei olnud filosoof , vaid lihtne mees piiratud eesmärkidega, kes oli huvitatud pigem üksikindiviidi religioossest arengust kui oma arusaamade formaliseerimisest ja süstematiseerimisest.
Kuivõrd ükski Jeesuse õpetuste kirjapanijatest ei olnud teda iial kohanud, on jätkuvalt spekulatsioonide küsimus, kui palju on tegelikult tema algupäraseid mõtteid nendes paljudes katsetes tema ideid formaliseerida. Igal juhul hakati neid, kes väitsid, et tegemist on jumala pojaga, kutsuma kristlasteks. Kuid enne, kui kristlus võis saada läänemaailma domineerivaks mõttesuunaks, vajas see filosoofilist baasi ning selleks sai suures ulatuses Platoni filosoofia. Varane kristlik kirik oli, nagu juba öeldud, segu judeo-kristlikust traditsioonist ja platonismist, täpsemalt neoplatonismist (s.t kreeka mõjud). See segunemine toimus järk-järgult ning saavutas haripunkti St. Augustiniga, keda käsitletakse hiljem. Selle segunemise vältel toimus oluline nihe – kreeka filosoofiale omane rõhuasetus ratsionaalsusele asendus rõhuasetusega spirituaalsusele, mis oli omane judeo-kristlikule traditsioonile.
Püha Paulus
Mitmed mõjutused, mis lõikuvad varakristluses, on kenasti välja toodud St. Pauli (10-64) töödes, kes oli esimene, kes väitis, et Jeesus naatsaretlane on Messias. Kord teel Damaskusesse tabas Pauli nägemus, milles talle öeldi, et Jeesus ongi Messias, kelle tulekut Heebrea prohvetid on ammugi ette ennustanud. Pärast seda nägemust sai Saulist Paulus, Jeesusest Kristus ja kristlus oligi tekkinud.
Paulus oli rooma kodanik, kelle hariduslik taust hõlmas nii heebrea religiooni kui ka kreeka filosoofia tundmist. Heebrea traditsioonist võttis ta arusaama, et on olemas ainult üks jumal, kes lõi universumi ning kujundab inimeste käekäiku. Jumal on vastavalt sellele käsitlusele kõiketeadev, kõikjalviibiv ja kõikvõimas. Nendele heebrea taustaga uskumustele lisas Paulus usu sellesse, et Kristus on jumala poeg, kelle too ohverdas, lunastamaks inimesi pärispatust ning tehes sellega võimalikuks iga inimese personaalse taasühinemise jumalaga . Kristuse aktsepteerimine päästjana oli ainuke tee lunastusele .
Pauluse kreeka filosoofa taust oli iseäranis mõjustatud Platonist . Paulus võttis vägagi omaks Platoni arvamuse, et tõelisi teadmisi saab hankida ainult sensoorset informatsiooni vältides. Paulus teisendas selle arusaama jumalikku sädet sisaldava hinge ja maise keha vaheliseks võitluseks. Kuid seejuures tegi ta midagi, mis oleks enamikule kreeka filosoofidele olnud üpriski vastumeelne: ta seadis usu mõistusest või arutlemisest tähtsamale kohale. Ta leidis, et ainuüksi usust piisab personaalseks lunastuseks. Seega ei defineerunud hea elu selle filosoofilise käsitluse järgi enam ratsionaalsetes terminites, vaid inimese valmisolekus alistada oma eksistents jumala tahtele. Elades jumala tahtele vastavalt, garanteeriti inimesele privileeg veeta igavik jumala õnnistuse rüpes pärast maapealse eksistentsi lõppemist. Paljude inimeste jaoks oli see nende maapealseid elamistingimusi vaadates väike hind igavese õndsuse eest.
Hoolimata Pauluse pingutustest jäi tuleviku teoloogidele rodu vastuseta küsimusi: kui jumal on kõiketeadev ja kõikvõimas, kuhu jääb siis veel ruumi inimese vabale tahtele? Ning kui lunastus usu läbi on sedavõrd olulisel positsioonil, siis mis mõttega omab inimene mõistust ja arutlusvõimet?
Vastavalt kristlikule teoloogiale jagati inimene selgelt kolmeks osaks: keha – meie põhiline ebameeldivuste allikas; hing – jumalik säde ja ühtlasi kõige väärtuslikum aspekt inimeses; ning vaim – inimese ratsionaalne osa, mis paistab kõikuvat keha ja hinge vahel, teenides kord üht, kord teist, tekitades sellega pidevaid konflikte hea ning halva vahel inimese loomuses . (Selline jaotus sarnaneb väga ühele teisele teooriale 20. sajandi algusest.)
Püha Augustinus
Jeesuse surmale järgnenud 300 aastat iseloomustasid Rooma impeeriumi järkjärguline lagunemine ning kristluse üha suurenev toetajaskond. Siiski oli kristlus sellel ajajärgul selline, nagu seda käsitles Püha Paulus: kombinatsioon heebrea religioonist ja neoplatonismist, mille puhul lunastus oli saavutatav läbi lihtsa, puhta elu, materiaalsete asjade tühisuse tunnistamise ning pattude pihtimise.
Aastast 313 kuulutas imperaator Constantinus kristluse Rooma impeeriumi ametlikuks religiooniks, millele järgnes debatt teemal, mida teha ülejäänud seltskonna ehk mittekristlastega. Üks väitlevatest pooltest (St. Jerome) leidis, et noid tuleks taunida kui paganaid ja ketsereid; vastasrinne (St. Ambrose) aga leidis, et neid teiste filosoofiate elemente, mis ühilduvad kristlike vaadetega, peaks kirik aktsepteerima. Viimati mainitud liini esikõnelejaks sai Püha Augustinus (354-430). See oli Augustinus, kes kombineeris stoitsismi, neoplatonismi ja heebrea religiooni võimsaks kristlikuks maailmavaateks, mis domineeris Õhtumaade elus ja mõtteviisis kuni 13. sajandini ehk siis 1000 aastat. Autoriteetsed teoloogilised teosed Augustinuse sulest tähistasid keskaja algust ajaloos.
Augustinus keskendus peaaegu täielikult inimese spirituaalsusele. Füüsilise maailma kohta piisas inimestele, kui nad teadsid vaid seda, et jumal on selle loonud. Nagu Pythagoras, Platon ja neoplatoonikud ning ka varakristlased arvas ka Augustinus, et lihalikkust ja kehalisust tasub taunida. Kui inimese mõtted on hõivatud jumalast, siis on inimesel üsna vähe vajadust maiste asjade järele. Augustinuse jaoks tähendas ülim teadmine teadmist jumalast. Inimest nähti dualistliku olendina, kes omas keha, mis ei erinenud kuigipalju loomade omast, ning hinge, mis ei erinenud kuigivõrd jumalast või oli osa temast. Sõda nende kahe aspekti vahel on jäänud ristiusule iseloomulikuks läbi aegade.
Tahe . Augustinuse sõnul räägib jumal iga inimesega tema hinge kaudu, kuid inimene ei pea teda kuulama; ta on vaba valimaks jumala tundmise ja igavese elu ning lihaliku tee (ja saatana ) vahel. Siit tuleneb ka ammugi kerkinud küsimus, miks on kurjus maailmas olemas: ta on olemas sellepärast, et inimesed valivad teda.
Vaba tahte sissetoomine kristlikku teoloogiasse tegi võimalikuks erinevaid asju – vabadusega tuli kaasa ka vastutus. Kui inimene valis hea ja kurja vahel kurja, siis ei jäänud ta mitte ainult ilma igavesest elust, vaid ta tundis ka süütunnet. Augustinuse järgi evivad inimesed sisemist tunnetust, mis aitab neil oma kogemusi hinnata, ning varustab meid teadmistega tõest, eksimustest, kohustustest ja moraalsest õiglusest. Kõrvalekaldumine sellest sisemisest tunnetusest tekitab süütunnet; ning tegelikult ei olegi vaja süütunde tekkimiseks oma sisemisele tunnetusele vastupidiselt käituda – piisab ainult kavatsusest seda teha. Juba mõtlemine millegi patuse kordasaatmisest tekitab samapalju ebamugavat süütunnet kui tegu ise. See toob kaasa inimeste käitumise internaalse, mitte eksternaalse kontrolli, viies kontrollkeskme välisest – karistustest sõltuvast – sisemiseks.
Kristlusel oli sel ajaperioodil hea minek: inimeste jaoks, kes kannatasid nälja, katku, sõdade käes, oli religioon, mis keskendus täiuslikumale, mittefüüsilisele maailmale, lohutav. Orjadele ja teistele madala positsiooniga inimestele pakkus rahuldust õiglustunne teadmisest, et jumal lõi kõik inimesed endasarnaseks ning et viimne kohtumõistmine inimeste üle toimub ühtede ja samade kriteeriumide alusel. Vaeseid lohutas jälle see, et materiaalsed rikkused ei ole hea ja kristliku elu elamisel eelduseks. Ning kurjategijad evisid võimalust andeks saada. Ehk siis, igavene elu taevas koos jumalaga oli kättesaadav igaühele ning ainus tee selleni oli elada kristlikku elu.
Teadmine jumalast. Augustinus arvas, et teadmine jumalast on saavutatav juba inimese eluaja jooksul. Enne sellele seisukohale jõudmist vajas ta inimkogemusest midagi, milles täiesti kaheldamatult kindel olla. Ainuke vaieldamatult kindel asi, milleni ta viimaks jõudis, oli fakt, et ta kahtleb. Ehk siis fakti, et ta kahtleb, ei saanud kahtluse alla seada. Seega tuvastas Augustinus sisemise, subjektiivse kogemuse paikapidavuse, valiidsuse. Augustinus leidis, et on miski, mille puhul sisemine tunnetus, mitte välimine ehk sensoorne , on usaldusväärne. Sellega tuletas ta teise viisi jumala tundmaõppimiseks (esimene oli pühade tekstide kaudu) – selleks oli introspektsioon ehk vaatlustehnika oma sisemiste kogemuste kohta. Introspektsiooni läbi pidi inimene saavutama personaalse kommunikatsiooni jumalaga. Selline kontakt jumalaga tekitas Augustinuse sõnul inimeses tohutu armastustunde, mis oli võrreldamatu teiste inimlike emotsioonidega. Selline tunne olevat inimeksistentsi ülim eesmärk; usk ning emotsionaalne side jumalaga olid Augustinuse arvates tähtsaim, mida inimene võis saavutada.
Nagu näha - mõistus ja arutlusvõime, mis olid ülimuslikud kreeklaste jaoks, muutusid kristluse „süvenedes” väheväärtuslikuks mitte ainult usuga, vaid ka emotsioonidega võrreldes. Sellele positsioonile jäid need peaaegu 1000 aastaks, mille jooksul Augustinuse tööd prevaleerisid ning moodustasid kirikudogmade nurgakivi . Selline nägemus introspektsiooni olulisusest viis inimesed pikaks ajaks empiirilisest maailmakäsitlusest eemale.
Araabia mõjud
Kuigi aastaid 400-1000 peetakse nii-öelda pimedaks keskajaks , kehtis see määratlus valdavalt läänemaailma kohta. Islam oli sel ajajärgul maailmas võimas jõud, mis levis uskumatu kiirusega – kaheksanda sajandi keskel oli muslimite impeerium suurem kui Rooma impeerium oma kõrgajal. See ekspansioon viis araablased kokku vanade lääne kultuuri saavutustega – araabia filosoofid tõlkisid, uurisid ning laiendasid vanu kreeka ja rooma tekste , mille hulgast erilise tähelepanu all olid Aristotelese tekstid. Kasutades neid teadmisi, tegid araablased suuri samme meditsiinis, teaduses , matemaatikas – teadmistes, mille suhtes oli vallutajatel suurim huvi tänu nende teadmiste praktilisele väärtusele. Kui tingimused stabiliseerusid, sattus huvi keskmesse islami ühildamine nende iidsete teadmistega. Palju aastaid hiljem püüdsid kristlased teha sama asja – ühildada Aristotelese ja teiste filosoofide töid ristiusu põhimõtetega – ning need kaks katset osutusid üllatavalt sarnasteks.
Avicenna
Avicenna (980-1037) oli väljapaistev araabia filosoof, paljude raamatute autor – meditsiini, matemaatika, loogika , metafüüsika, muslimi teoloogia , astronoomia , poliitika ja lingvistika vallast . Tema raamat meditsiinist, pealkirjaga „Kaanon”, oli Euroopa ülikoolides kasutusel rohkem kui viis sajandit. Suures osas oma töödest laenas ta mõndagi Aristoteleselt, kuid ta tegi Aristotelese filosoofiasse ka modifikatsioone, mis püsisid sadu aastaid.
Avicenna analüüsis inimese mõtlemist, alustades viie eksternaalse meelega – nägemine, kuulmine, puutetundlikkus , maitse ja lõhn. Seejärel postuleeris ta seitsme „internaalse meele” olemasolu, mis olid üles ehitatud hierarhiliselt. Esimene nendest oli harilik, tavaline meel, mis sünteesib välistelt meeltelt saadud informatsiooni. Teine oli püsiv kujutlusvõime – võime mäletada esimese meele poolt sünteesitud informatsiooni. Kolmas ja neljas olid animaalne ja inimlik kujutlusvõime, mis võimaldab nii inimestel kui loomadel õppida, mida keskkonnas peab vältima ja millele tasub ligi minna, kusjuures inimese puhul võimaldab see meel loovaid kombinatsioone asjadest, mida reaalsuses ei eksisteeri. Viies meel on hinnanguandmise võime, sisemine võime anda keskkonnas leiduvatele objektidele hinnanguid. Kuues meel on võime mäletada madalamate tasemete informatsioonitöötluse tulemusi ning seitsmes võime seda informatsiooni kasutada.
Avicenna tööd avaldasid läänemaailma edasisele filosoofia arengule märgatavat mõju.
Püüd lepitada usku ja mõistust
Umbes teise aastatuhande alguse paiku hakkas Aristotelese filosoofia järkjärgult lääne mõttemaailma tagasi tulema , tuues kaasa inimese arutlus- ja juurdlemisvõime uuesti au sisse tõstmise, mille mõju oli muutunud minimaalseks Püha Augustinuse filosoofias, ent mis oli tsentraalse tähtsusega Aristotelese töödes. Mõistus ja usk tuli omavahel tervikuks siduda ning mõningad filosoofid püüdsid seda ka teha:
St. Anselm
St. Anselm, üks keskaegsetest teoloogidest (ca 1033 -1109) väitis, et taju ja arutlusvõime peavad ja võivad täiendada ristiusku. Mõistuse aktsepteerimine jumalast arusaamise vahendina tähendas olulist eemaldumist varakristlikust traditsioonist, mis oli rõhutanud usku. St. Anselm tõi näite, kuidas saab kasutada arutlusvõimet ristiusu raames; seda näidet tuntakse ontoloogilise argumendina jumala eksistentsi kohta. Tegemist on väitega, mis ütleb, et kui me mõtleme millestki , siis peab see miski, mis on mõtte põhjustaja, olemas olema. Seega, kui me mõtleme mingitest asjadest, peavad olema olemas nende mõtete reaalsed vasted, s.t. asjad. St. Anselm soovitas mõelda olendist, kellest vägevamat ja paremat ei saa endale ette kujutada. See täiuslik olend , keda sel viisil ette kujutada püütakse, ongi jumal, ning kuna me mõtleme temast, ta ka eksisteerib. St. Anselm oli seega esimesi kristlikke teolooge, kes üritas kasutada loogikat, kaitsmaks religioosseid uskumusi.
Skolastika
Pühad sõjad araablastega viisid läänemaailma ringiga uuesti kontakti Aristotelesega – küsimus oli, mida tema töödega õieti peale hakata. Kiriku reaktsioon tagasi võidetud antiikaegsetele kirjatöödele ilmnes kolmes etapis . Kõigepealt tervitati töid rõõmuga, kuid kui leiti, et need sisaldavad mitmeid vasturääkivusi kiriku dogmadega, tauniti neid kui paganlikke. Viimaks tehti pingutusi , et töid osaliselt modifitseerida ning uues vormis sai neid lõpuks kirikudogmade hulka inkorporeerida. Mõned teraseimad mõtlejaid kogu lääne mõtteloo jooksul üldse võtsid endale monumentaalse ülesande sünteesida Aristotelese filosoofiat ja kristlikku teoloogiat – seda sünteesi hakati nimetama skolastikaks.
Mõtlemiskoht: ja mis on sellel kõigel pistmist psühholoogiaga?
St. Thomas Aquinas (1224-1274)
Tasub mainida, et kaasüliõpilased kutsusid seda endassepöördunud suurt kasvu tüüpi „nürimeelseks härjaks”. Omandas doktorikraadi teoloogias erakordselt vara ning ta nimetati Pariisi Ülikooli dominikaani õppetooli juhatajaks.
Aquino Thomas tegi arvatavasti kõige rohkem, sünteesimaks Aristotelese filosoofiat kristliku traditsiooniga. See oli tema peamine saavutus, kuid sellel ei puudu ka oma negatiivne aspekt. Niipea kui Aristotelese tööd olid kirikudogmadesse assimileeritud, ei olnud need enam vaidlustatavad. Tõepoolest, Aristotelese tööd muutusid peaaegu sama pühaks kui piibel . Samas osutus paljugi sellest, mida Aristoteles ütles, hiljem valeks. Samuti rõhutas kirik peamiselt neid ideid, mis tema enda dogmadega kõige enam sobisid; ülejäänusid ideid kas muudeti või ignoreeriti.
Usu ja mõistuse lepitamine. Aristotelese rõhuasetus mõistusele oli nii võimas, et seda ei saanud interpreteerijad ignoreerida. Peale selle oli suur hulk Aristotelese poolt loodud teadmistest empiirilise vaatluse tulemus, mida juhtis loogiline arutlus. Selline rõhuasetus mõistusele asetas kiriku keerulisele positsioonile, kuna senini oli see rõhutanud ilmutuse, usu ja spirituaalsete kogemuste tähtsust ning minimiseerinud empiirilise vaatluse ja ratsionaalsuse osakaalu . Aquino Thomase suurim ülesanne oligi näidata, et mõistus ja usk ei ole vastandlikud. Ta näitas, et jumala mõistmiseni saab jõuda nii ilmutuse, pühakirja, sisemise kogemuse vaatlemise kaudu või ka loogika, arutelu ja looduse vaatlemise kaudu. Aquino Thomas ütles, nagu Aristoteleski, et meeled suudavad anda meile informatsiooni ainult üksikasjade, mitte universaalsete vormide kohta, mida võib sensoorsest informatsioonist vaid mõistuspärase juurdluse abil abstraheerida. Kuid mõistus ning usk ei saa olla omavahel vastuolus , kuna mõlemad viivad välja sama ülima reaalsuse tajumiseni – teadmiseni jumala olemasolust. Filosoof kasutab loogilisi tõendusi ja demonstratsioone tõestamaks jumala olemasolu, samal ajal kui kristlik teoloog omandab teadmise jumala olemasolust läbi usu – mõlemad jõuavad sama tõeni läbi erinevate vahendite.
Aquino Thomase seisukohad, millele leidus ka kiriku sees mitmeid vastaseid, jäid siiski valdavaks ning neid aktsepteeriti viimaks kui ametlikku kiriku doktriini ning mis mõningate modifikatsioonidega on jäänud katolitsismi nurgakiviks tänini.
Üldiselt võttes olid Aquino Thomase olulisimateks mõjutusteks
1) usu ja mõistuspärasuse eristamine, andes võimaluse neid eraldi uurida;
2) looduse uurimise auväärseks, respektaabliks tegevuseks muutmine (kuna seeläbi uuritakse jumalat) ning
3) tõestamine maailmale, et on võimalik mõistuspärane argument, mis on tugevam kui kirikudogma. Samas mõistsid mitmed hilisemad filosoofid tema ideid vastupidiselt, näiteks väideti, et tõepoolest, uskumist ja mõistust peaks eraldi uurima . Kirikutegelaste poolt jäeti tähelepanuta, milline võiks olla sellise väite teoloogiline tagajärg. Selleks tagajärjeks oli, et filosoofia ilma religioosse sisuta muutus taas võimalikuks – võimalus, mida ei olnud läänemaailmas eksisteerinud rohkem kui 1000 aastat.
William Occam : pöördepunkt
William Occamist (1290-1350), inglise päritolu frantsiskaani munk , tunnustas Aquino Thomase välja pakutud eristust usu ja mõistuspärasuse vahel ning hakkas püüdlema viimase poole. Occam uskus, et asjade seletamisel ei ole vaja teha mitte mingeid ebavajalikke, üleliigseid oletusi või püstitada eeldusi – teisisõnu, kõik seletused tuleb alati hoida nii „kitsidena” ehk lihtsatena kui vähegi võimalik. Arusaam, et asjasse mittepuutuvad oletused tuleks seletustelt ja argumentidelt „ära lõigata”, sai tuntuks kui Occami habemenoa printsiip.
Occam kasutas oma „habemenuga” debatis, mis puudutas universaalide olemasolu. Nimelt uskusid mõned õpetlased, et eksisteerivad universaalsed ideed või printsiibid ning et indiviidi empiirilised kogemused on kõigest nende universaalide ilmingud või manifestatsioonid – neid filosoofe nimetati realistideks. Vastupidisel arvamusel olevaid õpetlasi – neid, kes arvasid, et niinimetatud universaalid pole midagi muud kui verbaalsed sildid, mida kasutatakse mingite kogemuste gruppide kirjeldamiseks, millel on omavahel midagi ühist – nimetati nominalistideks. Kuivõrd Occam leidis, et eeldus, mis ütleb, et universaalid omavad mingit iseseisvat eksistentsi, on ebavajalik, liitus ta nominalistidega, väites jõuliselt, et niinimetatud universaale pole olemas, et need on vaid nimetused. Näiteks, kuna kõikidel kassidel on teatud ühiseid jooni, on mugav nimetada kõiki selliste joontega objekte kassideks. Sama reegel kehtib ka koerte , puude, raamatute või misiganes muu objektide või kogemuste klassi kohta. Occami järgi on tõsi fakt, et ühiste joontega kogemused võimaldavad meil nende kogemuste kirjeldamiseks kasutada üldisi nimetusi, ent selliste nimetuste kasutamine ei tähenda, et see nimetus (universaal) eksisteeriks puhta idee, olemuse või vormina ka väljapool meie kogemust. Occam uskus, et me võime usaldada oma meeli selles osas, milline maailm tegelikult on; et me võime maailma läbi vahetu kogemuse tundma õppida ning ei pea muretsema selle pärast, mis jääb meie kogemusest väljapoole.
Seega muutis Occam teadmiste olemust puudutava küsimuse metafüüsilisest probleemist psühholoogiliseks probleemiks. Ta ei keskendunud transendentaalsele reaalsusele, mida oleks võimalik mõista ainult läbi abstraktse arutluse või intensiivse introspektsiooni. Tema jaoks oli küsimus selles, kuidas teadvus kogemusi klassifitseerib, ning tema vastus sellele oli, et me reageerime harjumuspäraselt sarnastele objektidele sarnasel viisil. Me näiteks kasutame terminit naine persooni kohta, kellel on piisavalt ühist kõigi nende persoonidega, keda me veel naiseks kutsume.
Occami filosoofia märkis skolastika lõppu. Hoolimata kiriku püüdlustest teda vaigistada , levitati Occami vaateid laialdaselt ning neid võib vaadelda kui modernse empiirilise filosoofia algust. Tõepoolest on tema käsitlustes tugev vihje saabuvale renessanssile. Siiski, hoolimata oma radikaalsest empirismist, uskus Occam jätkuvalt jumalasse ning leidis, et jumala olemasolu ei saa kunagi looduse vaatlemise läbi kindlaks teha, kuna looduses ei ole midagi sellist, mis otseselt tema olemasolu tõestaks. Seega on jumala olemasolu tõestatud ainult läbi usu.