Antiikfilosoofia (2)

5
Atiikfilosoofia perioodiks loetakse aega mis oli umbes 7saj. e.kr. kuni 6 saj. Sel ajavahemikul pandi alus kõigile filosoofilistele käsitlusviisidele.
Joonianatuur filosoofia - Sugukondliku aaristokraatia võimu lagunemine , türannia ja orjandusliku demokraatia kujunemine ning kaupmeeste, ettevõtjate ja laevaomanike tugeva kihi tekkimine orjapidajate klassis lõid soodsa olukorra Euroopa filosoofia tekkeks. Filosoofia oli eelkõige selle uue, vabameelse ühiskonnakihi ideoloogia, kes huvitus juba oma olemuse poolest tugevasti teaduse arengust. Joonia geograafiline asend võimaldas sel kihil sõlmida tihedaid sidemeid idapoolsete kultuurrahvaste ja teiste Vahemeremaadega nii maitsi kui meritsi ; neist maist sai filosoofia palju ergutust. Filosoofilise mõtte arengut soodustas meresõiduks ja kaubanduseks hädavajalike astronoomia - ja geograafiaalaste teadmiste omandamine ning ka kodumaiste toot -like jõudude arengu jälgimine. Teadusliku maailmavaate tekkimist hõlbustas preestrikasti ja usudogma puudumine. Joonia oli 7. ja 6. saj. e.m.a. kreeka kultuuri keskus. Mileetoses, Joonia tähtsaimas linnas, tekkis joonia natuurfilosoofia. Selle peasiht oli leida vastus küsimusele, mis on asjade muutumises jäävat, mis on ürgalge, millest asjad tekivad ja millesse nad tagasi pöörduvad. Maailma käsitati seejuures ühtse materiaalse tervikuna . Urgalgeks pidas Thales vett või niiskust, Anaximandros apeironit ja Anaximenes õhku. Kõigi kolme arvates oli maailma ürgaluseks materiaalne substants, kuid seda käsitasid nad läbinisti elusana (hülosoism). Joonia natuurfilosoofide materialistlikud ja dialektilised arusaamad olid looduslähedased ja naiivsed. Peale filosoofiliste küsimuste tegelesid nad astronoomia, kosmogoonia, geograafia, geomeetria ja mitmete teiste teadusalaga. Thales oli tegev ka poliitikuna.
Pütagoorlased - Jooniast olid pärit ka Pythagoras , pütagoorliku
filosoofiakoolkonna rajaja, ja Xenophanes , keda enamasti peetakse Elea koolkonnale aluse panijaks. Pütagoorlased olid esimesed filosoofilise idealismi esindajad. Maailma põhialuseks pidasid nad arve ja nende suhteid. Nad olid koondunud kinnisse usulisse liitu, milles pöörati erilist tähelepanu kõlbelistele küsimustele. Pütagoorlastel on teeneid matemaatika, astronoomia ja muusikateooria valdkonnas.
Eleaadid - Selle koolkonna tähtsaim esindaja oli Parmenides . Eleaadid väitsid, et maailma olemuseks on muutumatu, ühtne ja jagamatu olemine, seevastu paljus ja liikumine on üksnes näilikkus ja pettekujutlus. Selle teesi paradoksaalsus ja kogemustele vasturääkivus sundis eleaate Zenonit ja Melissost arendama terav - meelset mõistete dialektikat. Pütagoorlased ja eleaadid väljendasid eelkõige Kreeka linnriikide aristokraatlike ringkondade tõekspidamisi.
Herakleitos ja 5. saj. materialistlikud filosoofid - Erinevalt eleaatidest käsitas joonlane Herakleitos maailma olemust tema igavese muutumisena, vastandite ühtsuse ja pideva võitlusena, mis toimub ühtse, kõiki nähtusi hõlmava seaduse (logos) järgi. Materialist Herakleitos oli antiikfilosoofia objektiivse dialektika silmapaist- vaimaid esindajaid. Koos eleaatidega möönsid Empedokles , Anaxagoras ja Leukippos maailma muutumatu algaine olemasolu. Ent koos Herakleitosega olid nad arvamusel, et reaalne maailm on liikuv, arenev ja paljuslik, ning seletasid seda elementide (Empedokles) , homoiomeeride (Anaxagoras) või aatomite ( atomistid ) ühinemise ja eraldumisega. Selle ajastu materialismi arengu ühiskondlik ja majanduslik alus oli orjandusliku demokraatia õitseng. Ateena , kes saavutas pärast Pärsiaga peetud sõdu lisaks ebakindlale poliitilisele ülevõimule vaieldamatu juhtpositsiooni vaimsel alal, tõrjus kõrvale senised peamised filosoofia keskused Joonia ja Lõuna-Itaalia. Esimene nimekas Ateena filosoof oli Anaxagoras.
Sofistika - Arenenud orjanduslikku demokraatiat iseloomustas hoogne ühiskonnaelu. Rahvakoosolekud , valimised ja kohtuprotsessid äratasid elavat huvi retoorika , argumenteerimisoskuse ja poliitika vastu. Sellega ühenduses loobuti tegele- mast seniste natuurfilosoofiliste küsimustega. Filosoofide tähelepanu köitsid inimese olemusse puutuvad (antropoloogilised) , poliitlised ja eetilised küsimused. Esimestena tunnetasid filosoofide ees seisvat uut ülesannet sofistid . Nende õpetus oli oluliseks eelastmeks Aristotelese loogikale, nad arendasid retoorikat ja aitasid oma tegevusega suurel määral kaasa jõukate vabade kodanike üldise haridustaseme tõusule. Levitades loodusõiguseõpetust, arvustasid nad enamasti iganenud ühiskondlike vaateid, kuid kaldusid seejuures sageli subjektivismi ja relativismi.
Sokrates ja sokraatikud - Sokrates seadis endale esmaseks ülesandeks vabaneda suvalisusest õigeks tunnetuseks vajalike mõistete valdkonnas, sest tunnetuse õigsus oli tema arvates kõlbelise käitumise eeldus. Ta uskus inimese mõistusse ja tõestuse jõusse ning pidas igaüht võimeliseks kõlbeliselt käituma; tema eetika on sügavalt ratsionalistlik. Sokrates ise oli pärit lihtrahva seast, kuid pal jud tema õpilased pooldasid aristokraatiat. Sokraatikute koolkondadest allusid Megara (selle ra-jas Eukleides ) ja tõenäoliselt ka Elise -Eretria koolkond veel tugevasti eleaatide ja sofistide mõjule, kuid ka nemad püüdsid ületada relativismi. Tulemusrikkamalt tegutsesid kürenaikud, kellele olid omased hedonism ja ka ateism , ning küünikud, kes püüdlesid autarkia, see tähemdab üksikisiku sõltumatuse ja enesega rahuldumise poole. Küünikud põlgasid oma aja kultuuri ja ühiskonnakorraldust, paljud neist elasid ise kerjustena. Nii küünikuid kui kürenaikuid ühendas kultuuriviljatus; kerjuste ja vaeste filosoofid ei tunnustanud kultuuri, sest nad olid sellest ilma jäetud, rikka jõudeelu filosoofid soovisid kultuuri ainult parasiitidena nautida.
Antiikfilosoofia klassikalinesüsteem ( Demokritos , Platon , Aristoteles ) -Erinevaist põhieeldusist lähtudes püüdsid Demokkristos, Platon ja Aristoteles rajada filosoofiasüsteeme, mis ühendaksid natuurfilosoofilised, eetilised, gnoseoloogilised, poliitilised ja esteetilised probleemid ning arendaksid neid. Demokritos oli antiikaja nimekaim materialist. Leukippose õpilasena rakendas ta nii objektiivse reaalsuse kui ka kõigi inimtunnetuse alade seletamiseks atomistikat. Nähtumusliku maailma kvalitatiivset külge, mida inimesed tajuvad meeltega, seletas Demokritos kvan- titatiivsete erinevustega - aatomite kuju, suuruse, paiknemise ja liikumisega. Aatomite liikumine oli tema arvates maailma tõeline olemus. Ka tajuv hing koosnevat aatomitest, kuid peentest, liikuvatest tuleaatomitest. Taju ja mõtlemise tekitajaiks pidas Demokritos esemeilt eralduvaid osakesi, mis mõjutavad meeleelundite kaudu hingeaatomeid. Demokritose eetikas põhineb inimese elu eesmärgiks olev õnn tunnetusrahul ja meeleselgusel. Nagu Demokritos, nii lähtus ka tema äge vastane idealist Platon sellest, et on olemas tajude kaudu kogetav nähtuste maailm ja mõtle- misega tunnetatav tõelise olemise maailm. Kuid tõelist olemist käsitas Platon ideede maailmana, mis on kõigest muust sõltumatu ja kulmineerib ülima hüve idees. Ideed on liikumatud, muutumatud ja igavesed , nähtumuslik maailm seevastu muutlik, mööduv ja alalises voolamises. Oma riigiteoorias, mis tugines tema psühholoogiale, levitas Platon Sparta eeskujust innustatuna reaktsioonilis-aristokraatlikku pseudo - kommunismi. Platoni õpilane, kuid mõnes mõttes tema vastane, antiikaja suurim ja mitmekülgseim õpetlane Aristoteles lõi oma aja ulatuslikema teaduste süsteemi. Püsivaimat mõju on avaldanud Aristotelese rajatud loogika, eriti otsustuste, järelduste ja eksijärelduste õpetus. Aristoteles arendas loogikat kui üldist teadusliku tunnetus- metodoloogiat. Seejuures käsitas ta tunnetamist peamiselt kui üksiku tuletamist üldisest, kui liikumist mõistetelt otsustustele ja otsustustelt järeldustele. Induktsioonil, mis kulgeb üksikult üldisele, oli tema arvates tunnetuses üksnes täiendav osa. Oma nn. esimeses filosoofas (metafüüsikas) käsitles Aristoteles kõige olemasoleva ühiseid põhialuseid: vormi ja mateeriat ning nende omavahelist suhet. Vastukaaluks Platoni õpetusele kahest maailmast väitis Aristoteles, et vorm, mis moodustab asja olemuse ja on mateeriast kõrgem, ei eksisteeri mateeriast väljaspool, vaid temas endas, andes talle kuju. Mateeria ise on liikumatu või tal on ainult aktiivne omadus, mis püüab takistada ja pidurdada vormi täiuslikku avaldumist . Vormi tunnetamist pidas Aristoteles teadusliku tunnetuse sihiks. Tugevaist materialistlikest joontest hoolimata on Aristotelese esimene filosoofia põhiliselt idealistlik . Oma vormi- ja mateeriakujutlust püüdis Aristoteles rakendada kõigil teadusaladel. Inimeseõpetuses käsitles ta hinge keha vormina ja mõistust hinge vormina. Sellest lähtus ka tema eetikaõpetus. Õnne, püüdluste ülima eesmärgi, saavutab inimene oma loomusesse kätketud võimalusi, eelkõige mõistust arendades. Eetilised voorused tugi- nevad seejuures mõistuspärasele tegevusele, dianoeetilised voorused arukale mõtlemisele. Vooruslik elu eeldab tahtekasvatust. Riigi peaülesandeks pidas Aristoteles kodanike kõlbelist kasvatamist. Ainult omasugustega kokkupuutes võib inimene kui zoon politikon saavutada kõlbelise täiuslikkuse. Aristoteles oli orjapidajate ideoloog, ta õigustas sõnaselgelt klassierinevusi, kurnamist ning rõhumist. Ta kirjutas ka mitu olulist loodusteaduslikku uurimust .
Hellenismiaja filosoofia (epikuurlased, stoikud , skeptikud) - Aristotelese järgsel ajajärgul toimusid sügavad ühiskondlikud muudatused. Kreeka linnriigid alistusid Makedoonia võimule ja said hiljem Rooma riigi osaks. Tugevad ühiskondlikud vapustused ja julmad sõjad muutsid kogu rahva ning ka üksikisiku elu ebakindlaks. Ateena minetas oma poliitilise tähtsuse. Seni poliitikas tegev linnakodanik tõmbus eraellu, polise iseseisvuse kadumine tekitas uue, kosmopoliitilise mõttelaadi. Paljud inimesed hakkasid filosoofias otsima lohutust, õnne ja juhatust. Pärast ulatuslikke üldistavaid filosoofiasüsteeme võitsid taas poolehoiu peamiselt eetikaalased õpetused. Nende käsitlusobjekt oli inimene; inimkeskne hoiak säilis ka füüsika- ja loogikaküsimuste käsitlemisel, näiteks stoikute ja Epikurose filosoofias. Kuid senine ühiskondlik eetika (küünikud ja kürenaikud olid küll juba varem erandiks ) asendus individualistlikuga. Põhimõtteks sai, et inimene peab vabanema kõigest välisest, sest see on ebakindel ega sõltu temast, ja saavutama sisemise rahu.
Samal ajal arenesid hoogsalt üksikteadused, eriti Aleksandrias , kus filosoofia edusammud olid tühised. Ateena jäi veel kauaks tähtsaks filosoofia keskusena, see oli viimane märk tema möödunud hiilgusest. Aristotelese järgseist koolkondadest on mainimisväärne eelkõige epikuurlaste koolkond. Epikuros , klassikajärgse filosoofia suurim materialist, jätkas Demokritose ja kürenaikute suunda. Tema tunnetusteooria on sensualistlik, natuurfilosoofia atomistlik. Atomistlikus õpetuses tegi ta olulise muudatuse: väitis, et vabal langemisel tühjas ruumis kalduvad aatomid sirgjoonest pisut kõrvale (deklinatsioon). See põhjuseta hälve sai inimese tahtevabaduse natuurfilosoofiliseks põhjenduseks. Inimese ülimaks hüveks pidas Epikuros naudingut, kuid sellega mõtles ta rohkem vaimset kui kehalist , rohkem püsivat kui hetkelist. Nauding või kannatus on tunnused, mille järgi saab otsustada, kas miski on inimese loomusega kooskõlas või mitte. Poliitilise tegevuse asemele, mida Epikuros laitis, seadis ta sõprussuhete arendamise. Ta taotles vabastada inimest surmahirmust ja jumalatekartusest. Epikurose filosoofiat on kujukalt käsitlenud oma poeemis Lucretius. Suur tähtsus - ka haritud roomlaste jaoks - oli stoal, millesse hiljem sugenes üha rohkem usundilisi jooni. Stoikud pidasid inimese elu kõrgeimaks eesmärgiks voorust, mis tähendas neile elu kooskõlas loodusega ja maailmamõistusega (logos). Et nende arvates oli tõeline kõlblus saavutatav üksnes tõese tunnetuse kaudu, omistasid nad suurt tähtsust teooriale . Tunnetusteoorias kaldusid nad sensualismi, loo- dusõpetuses materialismi. Oma teleoloogilistes väidetes ühinesid nad peripateetikute ja platoonikutega Epikurose vastu, ründasid teda äärmise teravusega ja isegi laimasid. Idealistlik on stoikute õpetus hinge surematusest. Diadohhide riikide ja hiljem Rooma impeeriumi kõrgemal seismisele rahvuslikest erinevustest vastas nende teostumatu unistus maailmariigist. Kolmas suur Aristotelese järgne filosoofiasuund on skeptitsism . Mõnd aega oli see valdav ka Platoni akadeemias . Kuigi skeptikute (peamised esindajad Pyrrhon, Arkesilaos, Karneades ja Ainesidemos) tõestusviisid ei ühtinud, oli neil ühine põhiseisukoht: tõene tunnetus on võimatu, seepärast peab inimene hoiduma igasugusest otsustusest. Kui ollakse sunnitud tegutsema, siis piisab tõenäosuse, tavade ja harjumuste järgimisest. Sellise otsustustest hoidumise (epoche) ihaldusväärne eesmärk on apaatia ja ataraksia . Seega kummutasid skeptikud põhimõtteliselt Sokratese ajast alates üldiselt tunnustatud väite, et ülima hüve ja vooruse saavutamise eeltingimus on tunnetus.
Peale eespool mainitud filosoofiakoolkondade, mis kõik mõneti arenesid, ja ka eklektilise filosoofia, mille esindajaiks võib pidada muu seas Cicerot ja Plutarchost, tegutsesid ikka veel Platoni akadeemia ja peripateetikute kool.
Hilisantiikaja filosoofia - Antiikaja lõpu filosoofiat iseloomustab üha tugevnev usundilisus. Maisusele seljapööramist soodustas Rooma riigi langus. Klasse , ühiskonnaakihte ja rahvaid haaranud kindlusetus- ning väljapääsmatustunne. Ka stoikute, küünikute, Aristotelese, skeptikute ja eklektikute õpetusse sugenes usun- dilisi jooni, erandiks oli üksnes epikureism. Platoni filosoofia teisenes uusplatonismiks ning sellest sai hilisantiikaja filosoofia peamine vool. Uusplatonismi tekkele eelnesid katsed ühendada kreeka, Idamaade ja juudi filosoofia (Philon) sugemeid ning pütagoreismi uuendamine. Neid kõiki iseloomustas tugev müstitsism ja tunglemine ülemaisusse. Uus-platonismi rajas Ammonios Sakkas, tuntuimad esindajad olid Porphyrios ja Proklos, kuid keskseks kujunes Plotinos . Uusplatonismis segunesid pütagoreistlikud, idamaised , müstitsistlikud ja Platoni filosoofia sugemed reaktsiooniliseks idealistlikuks süsteemiks, mida käsitati mõneti usundi asendajana. Selle õpetuse põihisisu on emanatsioonisüsteem: jumalikust ühtsusest tuleneb vaimne maailm, sellest ilmub hingeline ja hingelisest materiaalne maailm. Mateeria kui olematus ja ürgkurjus on olemasolu madalaim aste. Inimene peab kõlbelise puhastumise (katarsis) , askeesi ja hinge kehast vabastamise kaudu leidma tee materiaalsest maailmast tagasi ühtsusse. Hing ühineb jumalaga müstilise ühtesulamisena ekstaasis.
Kokkuvõte - Oma rohkem kui 1000-aastase ajaloo vältel on antiikfilosoofia loonud kõik filosoofiaharud peale ajaloofiosoofia. Enamik antiikfilosoofe oli kontemplatiivsel seisukohal ja kaitses ekspluataatorlike klasside ideoloogiat. Materialistide ja idealistide vahel toimus teravaid kokkupõrkeid. Kuid oli ka muid, nii koolkondade kui ka üksikfilosoofide vahelisi teoreetilist laadi vastuolusid. Vaieldi
olemise ja tekkimise (Parmenides ja Herakleit tõefatalismi ja vabaduse ( stoa ja Epikuros), põhjuslikkuse ja teleoloogia (Epikuros ja stoa), naudingu, vooruse ja asketismi vahekorra üle (kürenaikud ja küünikud); arutati natuurfilosoofia ja antropoloogilise filosoofia suhteid (nn. füüsikud, sofistid ja Sokrates) ning küsimust, kas vorm eksisteerib väljaspool mateeriat või selle sees (Platon ja Aristoteles). Mitte alati ei olnud vastuolud otseses seoses filosoofia põhiküsimusega. Nende lahendamise kallal töötati visalt; vahel toimus vihaseid kokkupõrkeid, mis kokku võttes olid kasuks filosoofia arengnemiselese. Mõtlemise arendamine, mis algas koos antiikfilosoofiaga see oli kogu teaduse arengu tähtis eeldus. Antiikfolosoofia, eelkõige materialistliku filosoofia ja Aristotelese aegumatuks teeneks jääb, et nad panid filosoofialele kui teadusele kõikehõlmava ja süsteemipärase aluse, koostasid tema jaoks ka hilisemal ajal kehtiva mõistete süsteemi ning käsitlesid kõiki filosoofia põhiküsimusi või vähemalt tõstatasid need. Antiikfilosoofia mõju on jätkuvalt kestnud tänapäevani. Tema peateene on tolle aja kohta kõrgeimate ja arenenuimate dialektiliste ja materialistlike teooriate loomine. «Kui metafüüsikal on kreeklastega võrreldes õigus üksikasjus, et siis on kreeklastel metafüüsikaga võrreldes õigus üldises. See on üks põhjusi, miks me oleme sunnitud nii filosoofias kui ka paljudel teistel aladel ikka ja jälle tagasi pöörduma tolle väikese rahva saavutuste juurde, kelle universaalne andekus ja tegevus on talle kindlustanud inimkonna arenemise ajaloos koha, millele ükski teine rahvas ei saa pretendeerida. Teiseks põhjuseks on aga see, et kreeka filosoofia mitmekesistes vormides on eos, tekkimisprotsessis olemas peaaegu kõik hilisemad vaateviisid». (Fr. Engels “Looduse dialektika” Tln., 1980, lk 25).