Andrus Kivirähk - referaat (1)

… Gümnaasium
Andrus Kivirähk
referaat
Koostaja : …

... 2011

Sisukord

Sisukord ………………………………………………………..2

Sissejuhatus ...............................................................................3
Kivirähk linnulennult ..................................................................4
Looming ......................................................................................5
Ülevaade teosest .........................................................................9
Midagi põnevat veel……………………………………………18
Kokkuvõte ……………………………………………………..20
Kasutatud kirjandus ……………………………………………21
Sissejuhatus
Mina valisin enda referaadi teemaks Andrus Kivirähi. Ma valisin ta sellepärast, et ta on üsna tuntud kirjanik ning ma olen tema raamatuid lugenud ja need on mulle meeldinud. Andrus Kivirähk on 40-aastane Eesti kirjanik ja ajakirjanik. Andrusel on naine, ning kolm last. Ta on sotsioloog Juhan Kivirähi ja Tiina Kivirähhi vend. Andrus on kirjutanud selle ajaga palju raamatuid ning näidendeid, minu lemmikuteks on ,,Ivan Orava mälestused, ehk, Minevik kui helesinised mäed’’ ning ,, Rehepapp ’’. Viimasest teen ma ka oma referaadis juttu . Referaadis teen ma juttu ka Andruse elust, mis on olnud hästi huvitav.
Kivirähk linnulennult
Tulevane klassik Andrus Kivirähk sündis 17. augustil 1970.aastal. Tema esimesed lood ilmusid kirjanike leksikoni andmetel 1984. Lõpetas Tallinna 32. Keskkooli 1988 aastal ja siirus õppima Tartu Ülikooli ajakirjandust 1988-1993. Ja kuigi Kivirähk on tunnistanud ennast ülikooli akadeemiliseks apsakas, kes armastas rohkem õlut juua ja ühiselamus tuletõrjevoolikuid lahti rullida ning veega mängida ning ta visati seepärast ühikast välja. Ta 1991.aastal aastast ka Päevalehes kultuuritoimetaja ametis. Aga märgiline pööre toimus 1993, mil Kivirähist sai pärast ülikooli lõpetamist Päevalehe huumoritoimetaja koos omaenda huumoriküljega. Ta on abielus ka ajakirjankiuga Ilona Martsongiga ja neil on tütred nimedega Kaarin , Liisa ja Teele.
Kiviräha kirjanduslik noorus möödus mitmes kohas, aga eriti Pikri kaante vahel( Pikker oli nõukogude satiir- ja huumoriajakiri). Ta hakkab Pikrisse ilmuma vaikselt . Murre saabub 1990. aasta keskel, siis hakkab temalt tulema peaaegu igas numbris mõni lugu ja lisaks oma nime all ilmunule kannab ta toodang mõnikord nimesid A.Kiibits, Ü. Jalakas ja K.Rähk. 1992. aasta lõpuks on aga klassiku noorus läbi. Sealt edasi on Kivirähk Päevalehe autor. Ja sel ajal leiab Kivirähk ka oma stiili. Seda peegeldavad lühilood, mis ilmuvad kogumikus ,,Kalevipoeg”(1997). Peale seda hakkasid ilmuma Kiviräha järjelood Ivan Orava mälestustest Päevalehes, mis peagi raiuti raamatuks ,,Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed’’(1995), kõrvalsaaduseks seitsmeosaline teleseriaal ,,Vabariigi valvur ’’(1994-1995), milles Orav sai endale keha Andrus Vaariku abil. Võime ilma häbenemata öelda, et Eesti uus följetoniklassik oli oma 25. sünnipäevaks sündinud.
Looming
Raamatud:

• "Ivan Orava mälestused, ehk, Minevik kui helesinised mäed" (1995; ilmus Päevalehes ning Rahva Hääles; täindatud trükid 2001 ja 2008, Varrak )
  
• " Kaelkirjak " (1995, Tiritamm; 2000 ja 2007 Tänapäev)
  
• "Õlle kõrvale" (1996, AS Vaho)
  
• "Jumala Lood"
  
• "Kalevipoeg" (1997, BNS)
  
• "Vanamehed seitsmendalt. Jalutuskäik vikerkaarel" (1997; Loomingu Raamatukogu )
  
• "Pagari piparkook " (1999, Kupar )
  
• "Liblikas" (1999 ja 2007 Tuum)
  
• " Sirli , Siim ja saladused" (1999, Varrak ja 2002)
  
• "Rahva oma kaitse" (koos Mart Juurega) (2000, Tänapäev)
  
• "Rehepapp, ehk, November" (2000, Varrak; soome keeles Otava 2002 "Riihiukko", tõlkija Kaisu Lahikainen; norra keeles "Trollskap i november", Pax forlag, Oslo 2004, tõlkija Turid Farbregd)
  
• " Sibulad ja šokolaad" (näidendid; 2002; avaldanud koos Tõnu Ojaga)
  
• " Papagoide päevad" (näidendite kogumik; 2002)
  
• " Lotte reis lõunamaale" (2002, Varrak)
  
• " Romeo ja Julia " (2003; soome keeles Absurdia 2004 Romeo ja Julia, tõlkija Mika Keränen)
  
• "Vargamäe vanad ja noored" (2003)
  
• " Limpa ja mereröövlid" (2004)
  
• "Vaene üliõpilane" (2004; sarjast "Kuulamisraamat")
  
• "Vargamäe vanad ja noored lähevad Euroopasse" (2004)
  
• "Wremja. Timur ja tema meeskond " (2004; koos Mart Juurega)
  
• "Wremja. Zorro märk" (2004; koos Mart Juurega)
  
• "Jutud" (kogumik; 2005)
  
• "Adolf Rühka lühikene elu" (näidendiraamat; 2005)
  
• "Vargamäe vanad ja noored tembutavad jälle" (2005)
  
• " Aabitsa kukk" (2006, Eesti Keele Sihtasutus )
  
• "Leiutajateküla Lotte" (2006, Eesti Joonisfilm)
  
• "Mees, kes teadis ussisõnu" (2007)
  
• "Sürrealistid" (näidendiraamat; 2007, Eesti Draamateater )
  
• " Voldemar " (näidendiraamat; 2007,Eesti Draamateater)
  
• " Kaka ja kevad" (2009, Varrak)
  

Lavastatud näidendid:

• "Vanamehed seitsmendalt" (lavastatud Nukuteatris 1992)
  
• "Sibulad ja šokolaad" (lavastatud Noorsooteatris 1993, VAT Teatris 1999)
  
• "Jalutuskäik vikerkaarel" (lavastatud Eesti Draamateatris 1994)
  
• "Rikka õelusel ei ole piire " (lavastatud Nukuteatris 1995)
  
• "Suur lahing Petuulia linna all" (lavastatud Raadioteatris 1996)
  
• "Atentaat Caesarile" (lavastatud Eesti Draamateatris 1997)
  
• "Säärane soolikas ehk Kuidas Kreutzwald oma õnne leidis" (lavastatud Pärnu Endlas 1997)
  
• " Kakand ja kakand" (lavastatud Pärnu Endlas 1998)
  
• "Papagoide päevad" (lavastatud Eesti Draamateatris 2000; ise ka lavastaja )
  
• "Hiired pööningul" (lavastatud Pärnu Endlas 2001)
  
• "Rehepapp" (lavastatud Eesti Draamateatris 2001; lavastaja Hendrik Toompere juunior)
  
• "Rehepapp ja näärisokk (lavastatud Eesti Draamateatris 2001)
  
• "Eesti matus" (lavastatud Eesti Draamateatris 2002; lavastaja Priit Pedajas
  
• "Uus jõuluvana" (lavastatud Eesti Draamateatris 2003; lavastaja Andrus Vaarik)
  
• "Romeo ja Julia"
  
• "Helesinine vagun" (lavastatud Ugalas 2003; lavastaja Taago Tubin)
  
• "Aabitsa kukk" (lavastatud Eesti Draamateatris 2004; ise ka lavastaja)
  
• "Adolf Rühka lühikene elu" (lavastatud Eesti Draamateatris 2005; lavastaja Ingomar Vihmar)
  
• "Teatriparadiis" (lavastatud Vanemuises 2006; lavastaja Ain Mäeots)
  
• "Syrrealistid" (lavastatud Viinistu kunstimuuseumis 2006; lavastaja Hendrik Toompere juunior)
  
• "Voldemar" (lavastatud Eesti Draamateatris 2007; lavastaja Merle Karusoo)
  
• " Vombat " (lavastatud Eesti Draamateatris 2009; lavastaja Merle Karusoo)
  

Stsenaariumid:
Fantaasia - ja huumoriküllased on tema laste animafilmide stsenaariumid.
• " Setu vurle küüsis" (1993)
• "Keegi veel" (1997)
• "Tom ja Fluffy " (1997)
• "Libarebased ja kooljad" (1998)
• "Saamueli Internet " (2000)
• "Lotte" (2000)
• "Lepatriinude jõulud" (2001)
• 7-osaline teleseriaal "Vabariigi valvur" (1994–1995)
• "Wremja: Zorro Märk" (2004)
• "Wremja: Timur ja tema meeskond"(2004)
Wremja kirjutas ta koos Mart Juurega.
Lasteraamatud :

• Kaelkirjak (1995),( vene k 2008)
  
• Sirli, Siim ja saladused (1999),( vene k 2008, läti k 2009, leedu k 2010)
  
• Lotte reis lõunamaale (2002)
  
• Limpa ja mereröövlid (2004)
  
• Sibulad ja šokolaad (2002)
  
• Leiutajateküla Lotte (2006),( soome k 2008, vene k 2009)
  
• Kaka ja kevad (2009),( vene k 2010)
  

Ta kasutab oma teostes palju fantaasiat. Nende päris maailm on meile fantaasia. See tähendab, et meie päriselus ei ole sellised asjad võimalikud. Nagu näiteks raamatus „Siim, Sirli ja saladuse “ oli igal peaaegu igal tegelase mingi imede maa. Täpsemalt lasteaiapoisil Siimul oli oma võlurimaa. Sellest ei teadnud keegi peale ta ise enda. Võlumaale läks ta alati, kui tal oli vähegi aega. Sinna sai ta minna oma toas laua alt. Oma võlumaal olid tal igasugused loomad kellele oli igakord vaja Siimul võluda ühteist. Kuna aga Siimule meeldis väga võluda siis tegi ta seda suurema hea meelega. Sirlil Siimu õel oli aga teine omamoodi koht kus ta käis. Tema käis taevas pilvedes oma pilvebaleriinide juures, kus olid ka kuu ja päike. Nad tegid seal igasuguseid huvitavaid asju, mis meeldis. Küll mängisid modelle või siis hüppasid lihtsalt pilvedes ringi. Sinna taevasse ta sai aga maja liftiga ja sell hetkel kui ta oli seal siis mõistagi lift ei töötanud ja sellest oli seal omajagu jamasid. Siimu ja Sirli ema oli aga oma salajases kohas printsess kus teda austasid mängunukud kes elasid. Pere isa oli aga igas spordialas väga professionaalne. Näites lõi ta poksiringis kõiki vastaseid ühekäega sealt välja. Või siis jäähoki võistlustel ta üksi mängu ära tegi. Oli ka kojamees sellel majal . Temagi oli väga eriline. Ta nimelt oli vetevalla prints ja see veekogu asus tema enda kambris . Ta ei saanud isegi maismaal enam hingata, seetõttu oma enamus aja ta seal vees veetiski. Kui Siim ja Sirli talt küsisid, et kuidas ta sai vetevalla printsiks siis ütles, et unistas ja saigi.
Sellest raamatus tuleb välja see, et kui sa midagi tahad siis tuleb natuke ikka unistada ka, mis loomulikult ei tähenda seda, nüüd päriselt juhtuma hakkavad aga on lubatud seda teha. Selle teoses saab laps ennast kujutada ise sinna maailma ja kujutada ette neid sündmusi kui ta ise oleks seal seda kõike tegemas.
Raamatus „Sibulad ja šokolaad“ on palu toredaid näidendeid nagu näites „Kakand ja Kakand“, „Vapper keefir “ ja „Hiired pööningu“ ning ka teisi veel.
„Vapras keefiris“ on väga ebatavalised tegelased nagu Keefir, Hõbepaber, Pool kilo vorsti Kott itaalia makarone ja veel teisigi selliseid. Sellist lugu lugema hakates juba lapsel tekib huvi, et mis nad küll teha võivad või, mis sündmused juhtuda võivad. See tekitab aga minu arvates suure huvi ja see on väga hea omadus kirjutada lasteraamatuid. Loos Kakand ja kakand sattus põllukakand keldrisse ja kust ta oli väga kurb, kuid ta leidis endale sealt endale armastuse ja talle hakkas seal kohe meeldima.
Ta kasutab ka enda kirjutistes piisavas koguses huumorit kus saavad isegi vanemad inimesed lugedes kõhutäie naerda.
Näites raamatus „Siim, Sirli ja saladuse“ üks koer ütleb, „Mul pole üldse kodus muid vanu asju kui mu vanaema“ siis ütles üks isadest „Ma sokutan ta ära Aafrikasse. Las kantseldab seal ahve ja liidab nende sabasid, pärdikutele ei tee see midagi, nad saavad puu otsa põgeneda, kui rehkendamine juba liiale läheb.“ Ning hobune ütles „Vaata, missugune ma olen! Suur ja nelja jalaga! Ei minul sobi taevasse tõusta! Pai võlur, võlu mulle parem martsipani!“
Näidendis Hiires pööningul oli luuletustega tore nali. Näiteks, I am burning , I am burning, kohe algab lööming, algab lööming. I am learning, I am learnign, see on pööning, see on pööning.
Tunnustused :

• 1993: Lutsu huumoripreemia
  
• 1995, 2000: Eesti kirjanduse aastapreemia
  
• 1998: Friedebert Tuglase novelliauhind
  
• 2001: Virumaa kirjandusauhind
  
• 2006: Nukits – parim lastekirjanik (teos "Limpa ja mereröövlid")
  
• 2008: Nukits – parim lastekirjanik (teos "Leiutajateküla Lotte")
  
• 2010: Nukits – parim lastekirjanik (teos "Kaka ja kevad")
  

Ülevaade teosest

• Rehepapp:
  

"Rehepapp ehk November" on Andrus Kiviräha romaan, mis ilmus 2000. aastal. Raamatu andis välja kirjastus Varrak. 2004. aastaks oli "Rehepappi" müüdud üle
25 000 eksemplari, mis teeb Kiviräha 2000. aastate menukaimaks eesti kirjanikuks .
Tähtsamad tegelased:
*Rehepapp Sander ja tema kratt Joosep
* kubjas Hans ja tema lumememmest kratt
*Liina
*Räägu Rein
* Koera Kaarel
* sulane Jaan
*toapoiss Ints
*nõid Miina
*Muna Ott
*Aida Oskar
*vanapaar Imbi ja Ärni
„Romaan eesti rahva raskest elust mõisahärrade rõhumise all. Rängas olukorras ei jää rahval muud üle kui krabada endale kõike, mida kätte saab, olgu siis naabri sahvrist, mõisaaidast või teede ristmikul vanakurja käest. Loomulikult on mängus ka kõiksugused kratid , tondid ja kollid, kes varitsevad põõsas, silmad põlemas, et paljukannatanud külainimestele veelgi kurja teha.”
Niisuguse lühikokkuvõtte annab teosele tutvustus internetis.
Peab ütlema, et see on üks väga imelik raamat. Kes armastab muistendeid ja muinasjutte, aga samas ka pisut „kiiksuga” huumorit, sellele peaks „Rehepapp” meeldima. Palju on kasutatud kõikvõimalikke eesti rahva ennemuistsete juttude tegelasi, isegi Vanapagan on mängu toodud. Ühest küljest on need tegelased ju vähemalt eestlastele kõik tuttavad, aga selles teoses on kogu see seltskond pandud sellisesse võtmesse, et saab mõelda need kujud ka tänapäeva, samastada nad kellegi või millegagi. Ja kogu see lugu balansseerib peaaegu hea maitse piiril või, nagu öeldakse, noateral, samas siiski komistamata labasusse või korrakski jamaks muutumata. Aga mulle tundub, et eesti lugeja ja mõne muu rahvuse esindaja ei pruugi sellest romaanist mitte sarnaselt aru saada, arvan, et väga oluline, mõistmaks tegelikku sisu, on siiski tunda meie rahvaluulet, muistendeid ja muud sellist kirjandust.
Nali on väga vürtsikas, vinti keeratakse pidevalt juurde, siiski mitte kunagi üle, see lisab teravust ja lausa hasarti lugemiseks, et kuhu siis veel võib asjaga välja jõuda ja kui lolli juttu ajada või lolle tegusid võib üks inimene veel teha… Ja kui arvate , et enam hullemaks minna ei saa, tasub lugeda ka Kivirähki järgmist teost „Mees, kes teadis ussisõnu”, siis näete, et hullemaks saab alati minna! Tõsi on, et need kaks teost teineteist üpris kenasti täiendavad ja hea on mõlemad läbi lugeda, aga see on juba teine teema ja praegu tulen tagasi „Rehepapi” juurde. Igal juhul on Andrus Kivirähk väga andekas kirjanik, laheda jutuga, omapärase huumorimeelega ja huvitava vaatenurgaga elule ja inimestele.
Lähemalt:
Tegevus toimub sakste -aegsel Eestimaal novembrikuu 30 päeva jooksul. Teos on üles ehitatud päevaraamatu sarnaselt, iga peatüki pealkirjaks on kuupäev. Keegi justkui kirjutaks päevikut, kuid kirjutaja ise raamatu tegelane ei ole. Peategelaseks on rehepapp Sander, küla nutikaim mees, kes suudab kavalate nippidega inimestest eemale peletada haigusi ja halbu jõude. Tihti pöörduvad inimesed abi saamiseks tema poole. Lörtsise, vihmase ja lobjakase novembrikuu vältel tuleb rehepapil päris palju ringi sebida, nagu ütleb talle tema seltsiline ja teener kratt Joosep.
Lugu algab esimesel novembril sellega, et Koera-Kaarli tares lebab maas noor mees, kes hoiab kahe käega kõhust kinni ja oigab. See on Koera-Kaarli sulane Jaan, kes oli käinud mõisa sahvrist seepi söömas ja nüüd selle pärast hirmsat kõhuvalu tundis. Ja nüüd oodati appi rehepappi, kes hädalist aitama pidi. Ja abistaja muidugi saabus. Koos kirutakse mõisasaksu , aga rehepapp annab ka head nõu, et piiri tuleb pidada ja mitte labidaga suhu ajada.
Raamatut läbib ka armastuse liin, mis räägib mõispreilist ja temasse lootusetult armunud kubjas Hansust. Selles osas tuleb mängu ka lumememmest kratt, kes Hansule tundmatustest maadest ja hingematvatest armastuslugudest jutustab. Armastuskolmnurga tekitab Liina, kes libahundiks moondatuna Hansu aia taga luusib.
Tegelasi romaanis on terve külatäis. Kaks päris vahvat tegelast, kes mulle meeldisid olid Imbi ja Ärni. Nende ahnust ja toimetamisi oli ikka päris lõbus lugeda.
Ja siis veel sulase Jaani „üllatuskingitus” toatüdruk Luisele, millega ta tahtis Luise südant võita, no see oli ikka tipp, aga lugu ennast ma siinkohal lahti seletama ei hakka, kardan , et ei leia õigeid (ja viisakaid) sõnu…
Pikemalt peatun katku külasse tulekul, sest see lugu iseenesest ja kirjaniku antud kirjeldus meeldis mulle vaat et kõige rohkem kogu romaanis.
Katk tuli külasse. Ta oskas ennast ükskõik kelleks moondada. Külarahval oli teada, et katk tuleb ja nii oldi kokku kogunetud rehepapi tarre . Katk tuli sedakorda kitse kujul, käis läbi kõik talud , kuid need olid kõik tühjad, kuskilt polnud kedagi võtta. Rehepapi talus leidis ta eest hunnikus inimesi, kes olid omavahel läbi põimunud ja katk ei julgenud seda imelooma puutuda vaid tegi selleks korraks minekut. Järgmisel päeval hakati katku taga otsima , kuid ei leitud kusagilt , aga Muna Ott leidis hõbemündi, mille ta kähku suhu toppis, et keegi seda endale ei võtaks. Õhtul koguneti jälle rehepapi juurde, viimasena tuli Muna Ott, kes sealsamas näost mustaks tõmbus ja maha kukkus. Suust hüppas tal välja toosama hõbemünt, muutus valgeks kitseks ja parastas rehepapi ees, et seekord teda haneks ei tõmmatud! Aga rehepapp tegi teoks oma plaani ja kupatas katku ahju, kus see suure vilinaga põles. Enne jõudis ta veel öelda, mis ta sellest rahvast ja nende tegemistest arvab : „Mis elu see teil ka on! Hiilite pimedas ringi ja varastate teineteise tagant, aga oma saagiga ei oska midagi muud peale hakata kui kaevate maasse või õgite keresse või lakute kõrtsis maha.!” Ja tegelikult oli tal õiguski – rehepapi nõuannete järgi riisuti küll peamiselt mõisa viljaaitu, mõisaproua riidekirste, kuid ega naabri sahvergi puutumata jäänud. Oli siis seda vara vaja või mitte. Mis üle, maeti maasse, halltõve raviks visati kõvasti viina . Varanduse nimel poeti või nahast välja. Ja et vara ikka rohkem ja rohkem oleks, tehti aina uusi kratte oma soovide ja ihade täitmiseks. Aida Oskar tegi lausa nii suure, et see tema majapidamisse ära ei tahtnud mahtuda. See krati temaatika tekitabki mõtte, et kirjanik püüab meile öelda – inimene juhindub eelkõige enda ahnusest ja soovidest, kõige tähtsam on, et saaks ise lahedasti ära elatud, teistest hoolimata.
Surma temaatika on samuti käsitlust leidnud. Hukkuvad kubjas Hans ja nõid Minna. Aga see teema ei ole esmatähtis. Rõhutatud on ikka elulisi teemasid – armastus, ahnus ja omakasupüüdlikkus, soov alati teisest parem olla, ükskõik mis vahenditega.
„Rehepapi” saamislugu :
Lapsepõlves meeldis mulle väga muinasjutte lugeda. Torkas silma, et Eesti muinasjuttudes puuduvad kuningad, rüütlid, lohed ja kangelased, kõik on pisike ja madal, aetakse väikest asja. Kui Lääne-Euroopa saatan on vägev ja võimas põrguvalitseja, siis Eesti vanapagan on teadupoolest talupoeg , keda saab tihti tüssata ja kui vaja, siis malakaga peksta. Lääne-Euroopa Libahunt on kohutav põrgujõud, aga Eestis on libahundiks käimine nagu jalgrattaga sõitmine — põhimõtteliselt võiks igaüks seda teha. Varastamine oli ka pisike: kuskilt toodi natuke mune ja pekki, et saaks õhtusööki teha.
Siis tekkiski idee, et võiks kogu eesti mütoloogia kokku siduda ja luua sellise muinasmaailma, kus kõik on sees ning mis oleks alternatiivne eesti eepos.
Kreutzwald on «Kalevipojas» ära kasutanud ainult ühe osa eesti folkloorist, hiiu muistendid, kuid kõik need kratid, puugid ja kogu see värk, mida on tohtutult palju kogutud, on kõrvale jäänud.
Ega inimene suuda seda välja mõelda, mille vanarahvas on välja mõelnud. Need on ikka nii jubedad asjad, mida eestlased on üksteisele rääkinud.
Nii see «Rehepapp» sündiski. Mõni loeb seda kui eestlaste ühist raamatut: kui kanged ja vägevad meie esivanemad ikka olid. Üldiselt on ju orjaaega kujutatud mustades toonides. Eestlane oli selline hallis kasukas talupoeg, kes sai mõisas peksa. Nina oli tal kogu aeg verine ja kõht tühi. Käis ja hädaldas ja vingus. Mõtleme näiteks Vilde või siis Liivi «Varju» peale.
Eestlased olid teenijarahvas, aga võim oli nende käes, sest aidavõtmed olid nende käes.
Teistpidi on see kurb raamat, sest midagi toredat ei ole, kui maailm on nii madal ning vaevab mure, kuidas õhtusöök lauale saada ja päevast päeva selle halli taeva all elada.
Usun, et enamik loeb «Rehepappi» siiski lusti ja lõbuga ning on uhke oma kavalate esivanemate üle.

• Ivan Orav mälestused :
  

I OSA
Raamat "Ivan Orava mälestused" on kirjutatud jutustamise vormis peategelase Ivan Orava silme läbi, kes räägib enda mälestustest alates ajast kui Eesti 1939 aasta augustis okupeeriti kuni Eesti vabaks saamiseni . Orav oli pigem terves raamatus Eestile truuks jääv, ja oli korra isegi metsavend . Raamat oli enamjaolt läbi põhilise ajaloos toimunud sündmustega kirjutatud, aga sellele oli juurde lisatud palju välja mõeldud asju. Näiteks see, kuidas molotov-ribbentropi patk sõlmiti. (I osa, 3 ptk, pakti sõlmimine-mausoleum). I Osa räägibki põhiliselt Nõukogude aja esimestest aastatest.
II OSA
Raamatu teine osa rääkis külmasõja aegsest perioodist, kus NSVLi valitses Hrutšov, Räägiti ka sellisest tuttavast teemast nagu 40. kiri, kus Orav pidi ka minema kirjale alla kirjutama, aga kuna kokkuleppele ei jõutud mida kirjutada vastukaaluks kirjutamisvastasele seadusele, kirjutati midagi kogemata mis Oravale ei meeldinud ning ta lahkus ja asemele tuli Jaan Kaplinski, kes kirjutas kirjale. Millega taheti näidata et eestlased pole maamehed ja nad võtavad kirjutamisvastast seadust tõsiselt.
Siis suri ka Brežnev, mida algul sellise välimusega inimese puhul ei tahetud algul uskuda, kui ta kokku kukkus. Viidi ta Lenini muumia juurde ja kuna nad olid ühes poosis , arvati et Leningi on elus. Nädal hiljem, kui bresnev polnud liigutanud, kuulutati ta siiski surnuks . Sellega hakkas ka Eestis uus ajastu, kui NSVL lagunes, kremli külejst tulid tükid, lenin mädanes, jõed muutusid veeta mudaks, Uural muutus liivaks. õiget juhti polnudki liidul. rahvas oli juba vabadusega harjunud ja hakkas ka antropofile vastu, aga brežneviga läksid asjas taas kontrolli alla. Eestise moodustati ka Rahvarinne , kuhu eesotsa tuli Savisaar kes hakkas Eestit vabastama proovima. Peagi suri ka Brežnev, ja jeltsini võimu all sai Eesti vabaks ja II osa lõpeb Presidendi valmistega.
III Osa
Teosel lisana /boonusesna uues trükis, kus räägitakse vabaks saamise järgsetest sündmustest, kuidas tänu Ivan orvalae ja tema mõistlikusele ei võeta vastu Eestisse nii kergekäeliselt Poola tanke nagu Päts võtis Molotovi tanke. Lühike lisaosa lõpeb sellega, et Eesti liigub järjest paremas suunas ja eestlased ka kodakondsuse saavad.
Kivirähk kirjutas "Ivan Orava" raamatus Orava biograafia:
* 1908 - Sünnib Ivan Orav.
* 1909 - Ivan Orava esimene sõna: "Eesti Vabariik"
* 1911 - Orav teeb esimest korda sepatööd ja lööb oma koerale rauad alla.
* 1915 - Orav läheb kooli ja joonistab klassi seinale Lydia Koidula pildi, mille eest
ta terveks päevaks nurka pannakse.
* 1918 - Orav ehitab vanadest vikatitest ja atradest soomusrongi ning tahab sellega
Vabadussõtta sõita, kuid saab isa käest kere peale.
* 1924 - Orav näeb esimest korda tiblat – Õunapuu otsas peidab end
detsembrimässus osalenud Arnold Sommerling. Orav viskab eluka
kividega alla.
* 1926 - Orav õiendab sepaeksami ja ajab esimest korda habet. Kaks kuud haiglas .
* 1928 - Orav sõidab rongiga Tallinna tikke ostma ja näeb jaamapuhvetis
Konstatin Pätsi. Sõprus esimesest pilgust. Orav ei pöördu enam iialgi
tagasi isatallu.
* 1929 - Õhtul koju tulles lejab Orav oma voodist purupurjus mehe. Saab algus
sõprus Jaan Tõnissoniga.
* 1930 - Laidoner toob oma hobuse Oravale parandada. Suksu saab uued jalad ja
neerud. Eluaegse sõpruse algus.
* 1933 - Orav teeb esimest korda hambaarsti tööd ja tõmbab Tammsarel hamba
välja.
* 1936 - Oraval on lühiajaline armusuhe Berliini olümpial viibiva Kristjan
Palusalu pruudiga.
* 1939 - Viimane vaba suvi. Orav suvitab Pärnus ja lööb Raimond Valgre
ansamblis trummi .
* 1940 - Orav arreteeritakse ja saadetakse külmale maale. Teel õnnestub tal küll
põgeneda, kuid Venemaal ekseldes satub Orav viinakuradi küüsi.
* 1944 - Orav saab kaineks ja tuleb tagasi Eestisse.
* 1945 - Orav läheb metsa ja pühendub võitlusele tibladega.
* 1948 - Lüiajaline armusuhe ühe seenelisega.
* 1949 - lühiajaline armusuhe ühe marjulisega.
* 1952 - kohutavalt sääserohke suvi. Orav tuleb metsast välja.
* 1953 - Stalini surm valmistab Oravale nii suurt rõõmu, et ta teeb esimesele
ettejuhtuvale tütarlapsele abieluettepaneku. Oravast saab naisemees.
* 1955- Orav ehitab Nõmmele maja, kus elab siiani.
* 1957 - Orava aeda siginevad esimesed tiblad. Orav püüab neid mutilõksuga.
* 1961 - Orav sokutab Käbini kabineti põrandalaua alla surnud hamstri.
* 1963 - Orava aeda kukub haige kosmonaut . Orav ravib ta terveks ja laseb taas
lendu.
* 1968 - Oravläheb juubelilaulupeole kolme põrsaga, kellele on pea umber seotud
lõvilakk. Tiblad ei julge "Kolme lõvi" arreteerida.
* 1969- Orav käib Haapsalus mudavanne võtmas ja tekitab tiblades paanikat,
istudes mustas mudas valge ihu ja siniseks värvitud juustega.
* 1971 - Avalikus saunas sokutab tiblad Oravale küüneseene. Tükk aega haiglas.
* 1974 - Orav kuulab nii valjusti "Ameerika Häält", et tervel tänaval purunevad
kõik aknaklaasid.
* 1976 - Orava aias luuribjuba nii palju tiblas, et Orav hakkab neist põlluväetist
valmistama.
* 1978 - Maiparaadi ajal lõhub Orav pika, teravaks ihutud ridva abil tuhandeid
õhupalle.
* 1980 - Orav ei liitu 40 kirjaga, vaid saadab tibladele hoopis kiirtelegrammi,
milles on ainult ropud sõnad.
* 1982 - Brežnevi surma puhul õpetab Orav oma koera ja kassi tantsima ning
annab kuu aega Nõmmel tsirkuseetendusi.
* 1984 - Orav otsustab hakata leskmehekes.
* 1988 - Orav ei ööbi peaaegu terve aasta kodus, vaid käib ühelt miitingult teisele.
Jalad kuluvad 5 sentimeetrit lühemaks ja pükse tuleb kärpida.
* 1991 - Orav hakkab vene sõjaväelasi kandekotis üle Narva jõe viima.
* 1994 - Orav lejab oma ajast viimase, täiesti pehkinud ja ussitanud tibla.
* 1997 - Orav saab presidendilt korraga neli ordenit ja taob neist sepikojas sauna
tarvis leiliviskamis kulbi.
* 1999 - Oraval hakkab eesnääre jupsima ning ta ei tohi enam õlut juua.
* 2001 - Orav on raskelt haige, kuid nähes telviisorist Putinit saab ta kohe terveks
ning otsib pööningult üles oma vana kuulipilduja.
* 2004 - Orav käib igal pühapäeval Toompeal laisku poliitikuid peksmas("Verine
pühapäev")
* 2006 - Viimane suurm töö – orav tõmbab loomaaias elevandil hamba välja.
* 2008 - Ivan Orav saab 100-aastaseks.

• Mees kes teadis ussisõnu:
  

Teose avalause mainib, et jutustatakse lugu kuidas “Mets on tühjaks jäänud” . Need ammused ajad, mil meie esiisad, maod ja kelmikad karud elasid metsas nagu vennad, lahingusse sõi­deti huntide seljas ja kümne tuhande mehe suust kajavate ussisõnade toel appikutsutud Põhja Konna abil saadi jagu kõigist vaenlastest, on mööda saamas. Noorem rahvas kolib metsast küladesse, võtab õhinal üle uued kombed ja usu, asub vaimustunult mõisapõllul kündma ja külvama ning käi­ma kirikus ja õppima saksa keelt, et raudmeeste käest “veelgi vahvamaid ja moodsamaid vigureid üle lüüa” .
Teos oli väga sündmusterikas ja peategelase elu raske ning rusuv. Esimene hoop peategelasele Leemetile oli see, et tema parim sõber Pärtel kolis koos paljude teistega külasse elama, muutes oma nime ristiinimesele sobilikumaks Peetrus . Peagi unustas ta Leemeti , ega tahtnud temaga suhelda, rääkimata sellest, et ussisõnad olid ununenud. Teiseks hoobiks oli, õde Salme , kes hakkas koos elama paksu karu Mõmmiga. Metsas oli tihti nii, et karud meelitasid endale noori neide. (Leemeti emale oli see veelgi rusuvam, sest minevikus oli ta petnud karuga oma meest ning karu oli tapnud Leemeti isa.)
Lisaks sellele elasid metsas ka imelikud elanikud- hiietark Ülgas, kes tahtis ohverdada metshaldjatele suurtes koguses jäneseverd, karjasuuruse hundikarja ja lisaks veel metsa viimase neitsi Hiie . Hiie oli nimelt Leemeti tulevane naine.  Hiie vanemad Tambet ja Mall püüdsid iga hinna eest elada nagu vanadel headel aegadel ,ja täita pimesi muistseid reegleid.
Raamatus kohtame väga huvitavaid karaktereid nagu seda on Leemeti vanaisa, kellel on mürgihambad ja kes ehitas endale inimluudest tiivad, sest tal ei olnud jalgu ja muidu poleks ta saanud liikuda ega võidelda. Leemeti vanaisas oli võitlusvaimu küllaga ja koos Leemetiga nad pidasid nii mitmedki sõjaretked.
Omalaadseks muudavad teose kummalised juhtumid . Viimased inimahvid Pirre ja Rääk kasvatasid kitsesuuruseid täisid ning õpetasid neile ussisõnu. Nad käitusid täiga nagu koeragi käitutakse- täid hoiti nööri otsas ja temaga käidi jalutamas.
Natuke häiriv on, et teoses oli ehk liialt kirjeldatud tapatöid ja vägivalda, kui Leemert vanaisaga raudmeeste vastu võitles.
Rõõmu aga pakkus sündmusterikkus, põnevad karakterid, kummalised juhtumid- mis kõik panevad peategelasele kaasa tundma ja teose sündmustiku üle mõtlema. Teose lõpp on kurb -Leemeti elu läheb raskeks- ta armastatud lähedased surevad, mets jääb tühjaks ja tema üksi. Temast aga saab Põhja Konna valvaja ja hooldaja .. Leemet jäi täiesti tühja ja üksildasse metsa vananema ja oma lõppu, mis osutus ühtlasi ka metsarahva lõpuks, ootama. Oma igavikulises üksinduses sisistas Leemet veel endiselt enda lõbuks ussisõnu:  „Kõik muu minus võib mädaneda, kuid ussisõnad jäävad ikka värskeks. Ussisõnad ja rahulikult tukkuv Põhja Konn.“
Raamat on eelkõige mõeldud inimestele, kellele meeldib põnev sündmustik, kummalised olud, traagiline, kurb lõpplahendus ja sügavam mõte. See võib tunduda imeliku muinasjutuna, milles on pisut eestlaste müüte, kuid see puudutab hoopis olulisemat teemat. Minu jaoks on autor püüdnud meile näidata, mis võib juhtuda kui me, eestlased, unustame oma esivanemad ja päritolu. Kirjanik näitab meile piltlikult, kuidas kunagine vägev metsarahvas on muutunud abituks külarahvaks, kes on unustanud muistsete aegade teadmised ning oskused. Sama võib juhtuda ka meie rahvaga, kui me tahame globaliseeruvas maailmas liialt sarnaneda teistega. Arvan, et teos jätab sügava jälje eesti kultuuri. Raamat ei lase meil kaudselt unustada, et meie oma eesti keel ja kultuur on tähtsad ning kui me kokku ei hoia, ei väärtusta seda, siis see hääbub. Eesti kultuur võib kaduda ilma, et seda oleks edasi pärandatud järgnevatele põlvedele nagu Leemet oma teadmistega, kes suri üksinduses ning viimase mehena , kes teadis kus asub suur ja tugev Põhja Konn ning, kes oskas võimsaid ussisõnu.
Tegelaste iseloomustused:
Leemet – Tagasihoidlik , kuid väga sõbralik ning teadmishuviline. Ta oskas ussisõnu ning ta parim sober oli Pärtel (hiljem ristitud Peetruseks). Tal oli ema ja vanem õde. Isa tappis tal karu ära armuhoos.
Pirru ja Rääk – Ahv-inimesed, kes oskasid ussisõnade abil suhelda ka täidega. Neil oli täikasvandus. Nad elasid ühes koopas , mis oli pilte täis vanast ajast, kuid hiljem asusid elama puu otsa nagu õiged ahv-inimesed kunagi. Nende suurimaks saavutuseks oli kitsesuuruse täi kasvatamine .
Pärtel - Reetlik sõber, kes unustas ussisõnad ning keeldus tunnistamast, et ta neid kunagi osanud oli. Ta ristinimeks sai Peetrus.
Ints – Usside valitseja, Leemeti parim ja lähedaseim sõberanna. Tal on 3 poega .
Andrus Kivirähi tsitaadid:
* Kogu kirik pole muud kui üks suur lasteteater, Disneyland , ainult et selle kristliku Disneylandi
Mikid ja Donaldid ei võta kostüüme iialgi seljast ning nõuavad, et neid ei peetaks mitte
komödiantideks, vaid pühakuteks ja teadusemeestekski. (Eesti Päevaleht)
* Ausus on kiiduväärt voorus, aga ta ei pea olema jäägitu. Kogu tsivilisatsioon põhineb tõe
looritamisel õrna valega. (Eesti Päevaleht)
* Mitte miski ei saa olla koledam, kui sulle ammu tuttava ja armsa inimese muutumine kellekski
võõraks ning arusaamatuks. (“Mees, kes teadis ussisõnu”, 2007)
* Mulle meeldib jalgpall kui vaatemäng, kui meisterlike proffide pakutav meelelahutus.
Sellepärast ei tunne ma mitte mingit huvi ka näiteks Eesti meistrivõistluste vastu, täpselt samuti
nagu ma ei käi vaatamas külanäiteringide lavastusi.
* Inimene peab olema õppimisvõimeline, mitte nagu känd. (“Mees, kes teadis ussisõnu”, 2007)
* Jumal on määranud inimesed mööda maanteed astuma, aga mina sülitan sellele ja turnin trossil .
(“Liblikas”, 1999)
* Lollus on tugevam kui tarkus. (“Mees, kes teadis ussisõnu”, 2007)
* Ebameeldivad asjad on nagu vihm : kunagi nad meile kaela tulevad, aga sellepärast pole mõtet
muretseda seni kuni päike paistab. (“Mees, kes teadis ussisõnu”, 2007)
* Midagi kasulikku pole ühegi jumalaga peale hakata, need on rohkem nagu sõled või helmed ,
lihtsalt ilu pärast. (“Mees, kes teadis ussisõnu”, 2007)
* Inimene tahab endale ikka väikesegi võimaluse jätta, ta ei lepi kunagi paratamatusega.
(“Mees, kes teadis ussisõnu”, 2007)
* Lollus on alandav , mitte tarkus. (“Mees, kes teadis ussisõnu”, 2007)
* Ebaõnn tuleb nagu kibe rohi alla neelata. (“Pagari piparkook”, 1999)
* Pähe õpitud luuletust võib lugeda igaüks ja kellele tahes, kuid oma loodud värsid pühendatakse
vaid ühele ainsale inimesele. Seetõttu on nad ülimalt väärtuslikud. (“Rehepapp”, 2000)
* See on meie, eestlaste, õnnetus, et totraid on palju. Siuksed teevad tervele rahvale häbi.
(“Rehepapp”, 2000)
Midagi temast veel:
* Meeldib sõja filmid.
* Sotsiaaldemokraat .
* Ta ei seisnud balti ketis, aga viibis seal kohal.
* Ei suitseta.
* Napsumees.
* Ta ei oska aotoga sõita.
* Peab Eestlasi vargateks.
* Noorena kartis sõjaväge
Kokkuvõte
Andrus Kivirähk on Eesti kirjanik ja ajakirjanik, ta on kirjutanud romaane, jutte , näidendeid, lasteraamatuid ning tele-ja filmitekste. Kivirähk sai tuntuks naljajuttudega ,,Ivan Orava mälestused”, mis ilmusid ajalehes ja 1995. aastal raamatuna. Väga menukas on olnud romaan ,,Rehepapp ehk November ” , mis läheneb uudselt vanade rahvajuttude ainele. Fantaasia- ja huumoriküllased on tema lasteraamatud ,,Kaelkirjak”, ,,Sirli, Siim ja saladused” ning ,,Leiutajaküla Lotte”, samuti laste animafilmide stsenaariumid, näiteks ,,Tom ja Fluffy ”. Tema näidendid: ,,Eesti matus ”, ,,Kalevipoeg”, ,,Teatriparadiis”. Ta on kirjutanud ka lastenäidenid, mis on ilmunud kogumikus ,,Sibulad ja šokolaad”. Kõige menukam raamat oligi ,,Rehepapp’’ , mis on siiamaani Eesti raamatumüügi edetabelites.
Kasutatud materjal:
http://www.eltk.ee/lastekirjandus/eesti-lastekirjanikud-ja-illustraatorid/andrus-kivirahk
http://et.wikipedia.org/wiki/Andrus_Kivir%C3%A4hk
http://etv.err.ee/arhiiv.php?kullafond_id=135
http://www.tsitaat.com/tsitaadid/autorid/andrus_kivir%C3%A4hk
* "Rehepapp"
* "Ivan orava mälestused"
* "Mees kes teadis ussisõnu"