"Mees, kes teadis ussisõnu" (7)

Tallinna Polütehnikum
Andrus Kivirähk
„Mees, kes teadis ussisõnu“
Koostas: Relika Viilas
Juhendas: Tiina Luik
Saku 2009

Sisukord

Autorist....................................................................................................................................3-4
Raamatust....................................................................................................................................5
Arvamused...............................................................................................................................5-6
Lisa..............................................................................................................................................7

Autorist

Raamatu „Mees, kes teadis ussisõnu“ autor on Andrus Kivirähk.
Ta on sündinud 17. augustil 1970. Andrus Kivirähk õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust. Ta töötab Eesti Päevalehes, kus suur osa tema tekste on esmaavaldatud.
Tema raamatut " Rehepapp " on 2004. aastaks müüdud 25 000 eksemplari, mis teeb ta 2000. aastate menukaimaks eesti kirjanikuks.
Aastast 1996 on Andrus Kivirähk Kirjanike Liidu liige.
Andrus Kivirähk on sotsioloog Juhan Kivirähki vend ja
ta on abielus ajakirjanik Ilona Martsoniga. Neil on tütred Kaarin, Liisa ja Teele.

Teosed:

• "Ivan Orava mälestused, ehk, Minevik kui helesinised mäed" (1995 )
  
• " Kaelkirjak " (1995, Tiritamm; 2000 ja 2007 Tänapäev)
  
• "Õlle kõrvale" (1996, AS Vaho)
  
• "Kalevipoeg" (1997, BNS)
  
• "Vanamehed seitsmendalt. Jalutuskäik vikerkaarel" (1997; Loomingu Raamatukogu )
  
• "Pagari piparkook " (1999, Kupar )
  
• "Liblikas" (1999 ja 2007 Tuum)
  
• "Sirli, Siim ja saladused" (1999, Varrak ja 2002)
  
• "Rahva oma kaitse" (koos Mart Juurega) (2000, Tänapäev)
  
• "Rehepapp, ehk, November" (2000, Varrak)
  
• "Sibulad ja šokolaad" (näidendid; 2002; avaldanud koos Tõnu Ojaga)
  
• " Papagoide päevad" (näidendite kogumik; 2002)
  
• " Lotte reis lõunamaale" (2002, Varrak)
  
• " Romeo ja Julia" (2003)
  
• "Vargamäe vanad ja noored" (2003)
  
• "Limpa ja mereröövlid" (2004)
  
• "Vaene üliõpilane" (2004; sarjast "Kuulamisraamat")
  
• "Vargamäe vanad ja noored lähevad Euroopasse" (2004)
  
• "Wremja. Timur ja tema meeskond" (2004; koos Mart Juurega)
  
• "Wremja. Zorro märk" (2004; koos Mart Juurega)
  
• "Jutud" (kogumik; 2005)
  
• "Adolf Rühka lühikene elu" (näidendiraamat; 2005)
  
• "Vargamäe vanad ja noored tembutavad jälle" (2005)
  
• "Aabitsa kukk" (2006, Eesti Keele Sihtasutus )
  
• "Leiutajateküla Lotte" (2006, Eesti Joonisfilm)
  
• "Mees, kes teadis ussisõnu" (2007)
  
• "Sürrealistid" (näidendiraamat; 2007, Eesti Draamateater )
  
• " Voldemar " (näidendiraamat; 2007,Eesti Draamateater)
  

Samuti on Kivirähk kirjutanud näidendeid ja stsenaariume:

Lavastatud näidendid:

• "Vanamehed seitsmendalt" (lavastatud Nukuteatris 1992)
  
• "Sibulad ja šokolaad" (lavastatud Noorsooteatris 1993, VAT Teatris 1999)
  
• "Jalutuskäik vikerkaarel" (lavastatud Eesti Draamateatris 1994)
  
• "Rikka õelusel ei ole piire " (lavastatud Nukuteatris 1995)
  
• "Suur lahing Petuulia linna all" (lavastatud Raadioteatris 1996)
  
• "Atentaat Caesarile" (lavastatud Eesti Draamateatris 1997)
  
• "Säärane soolikas ehk Kuidas Kreutzwald oma õnne leidis" (lavastatud Pärnu Endlas 1997)
  
• " Kakand ja kakand" (lavastatud Pärnu Endlas 1998)
  
• "Papagoide päevad" (lavastatud Eesti Draamateatris 2000; ise ka lavastaja )
  
• "Hiired pööningul" (lavastatud Pärnu Endlas 2001)
  
• "Rehepapp" (lavastatud Eesti Draamateatris 2001; lavastaja Hendrik Toompere juunior)
  
• "Rehepapp ja näärisokk (lavastatud Eesti Draamateatris 2001)
  
• "Eesti matus" (lavastatud Eesti Draamateatris 2002; lavastaja Priit Pedajas
  
• "Uus jõuluvana" (lavastatud Eesti Draamateatris 2003; lavastaja Andrus Vaarik)
  
• "Romeo ja Julia"
  
• "Adolf Rühka lühikene elu" (lavastatud Eesti Draamateatris 2005; lavastaja Ingomar Vihmar)
  
• "Teatriparadiis" (lavastatud Vanemuises 2006; lavastaja Ain Mäeots)
  
• "Aabitsa kukk" (lavastatud Eesti Draamateatris 2006; ise ka lavastaja)
  
• "Syrrealistid" (lavastatud Viinistu kunstimuuseumis 2006; lavastaja Hendrik Toompere juunior)
  
• "Voldemar" (lavastatud Eesti Draamateatris 2007; lavastaja Merle Karusoo)
  
• " Vombat " (lavastatud Eesti Draamateatris 2009; lavastaja Merle Karusoo)
  

Stsenaariumid:

• " Setu vurle küüsis" (1993)
  
• "Keegi veel" (1997)
  
• "Tom ja Fluffy " (1997)
  
• "Libarebased ja kooljad" (1998)
  
• "Saamueli Internet " (2000)
  
• "Lotte" (2000)
  
• "Lepatriinude jõulud" (2001)
  
• 7-osaline teleseriaal "Vabariigi valvur " (1994–1995)
  

Andrus Kivirähk on osaks saanud ka tunnustustele.

Tunnustused :

• 1993: Lutsu huumoripreemia
  
• 1995, 2000: Eesti kirjanduse aastapreemia
  
• 1998: Friedebert Tuglase novelliauhind
  
• 2001: Virumaa kirjandusauhind
  
• 2006: Nukits – parim lastekirjanik (teos "Limpa ja mereröövlid")
  

Raamatust

Raamat „Mees, kes teadis ussisõnu“ on ühe mehe ( Leemet ) jutustus sellest, kuidas ta üles kasvas. Tema katsumustest, arenemisest ja viimaseks jäämisest.
Jutustus toimub ajal kui viimased inimesed veel metsas elasid ja ussisõnu oskasid. Ussisõnu õpetasid eestlastele kunagi rästikud, sest inimesed ja maod olid vennad.
Probleem seisneb selles, et inimesed ei pea enam vanaaja kommetest ja uskumustest lugu. Inimesed kolivad metsast ära külasse vilja kasvatama, leiba sööma ja kristust kummardama. Samuti on raamatu üheks läbivaks mõtteks viimaseks jäämine. Leemet näeb viimasena suur kala ja Põhja Konna, oskab viimasena ussisõnu, abiellub viimasena metsas, talvitub viimasena madudega, elab viimasena metsas jne. Seda viimaseks jäämist võib pidada ka ülekantud tähenduses uuenemiseks ja sellega kaasnevalt vanade asjade unustuse hõlma langemiseks.

Tegelased

Leemet ( peategelane )
Vootele ( Leemeti onu )
Salme ( Leemeti õde )
Leemeti ema
Leemeti vanaisa
Mõmmi ( Salme karu )
Tambet ( Hiie isa )
Mall ( Hiie ema )
Hiie ( Leemeti naine )
Ülgas ( hiietark )
Pirre ja Rääk ( inimahvi )
Ints ( Leemeti sõber rästik )
Meeme ( Põhja Konna valvur )
Möigas ( tuuletark )
Magdaleena ( Leemeti teine naine )
Külavanem Johannes
Pärtel – Peetrus ( Leemeti kunagine sõber )
Teised külaelanikud koos munkade ja raudmeestega.

Arvamused

Eesti Ekspress : Tiit Noormets (29.03.2007)
“Mis vaevab sinu hinge?” tahaks Andrus Kivirähult küsida. Mis on see valu ja vaev, mis ajab toreda inimese, suure naljamehe ja jutuvestja, valama 384 leheküljele võitlevat, ja sellest võitlemisest sageli lausa hüsteeriliselt tattipritsivat ateismi?
Ja kuidagi ebajärjekindel on autor kogu oma loomingus – vahel on tal külmking sama reaalne nagu talupoeg , lehm või kass ; teinekord on aga haldjad omakonstrueeritud vaenlased, keda tuleb arvutiklaviatuuril materdada. Eriti mage mulje jääb võrdlusest suurteosega “Rehepapp”, mis oli ju eestlasele nina alla torgatud peegel – vaadake, millised me oleme! – ja sellisena meid kõiki puudutav. “Mees, kes teadis ussisõnu” jättis aga punnitatud, vägisi tehtud mulje.
Polnud seal ei huumorit ega satiiri , ladusat jutustust ega kaasahaaravat lugu. Kuigi tuleb tunnistada, et Põhja Konn ja eriti tiibadega vanaisa olid vägevad tegelased.
Tiibadega vanaisa teadis, et vaenlastele ülevalt alla kirvega pähevalamine on väga ergonoomiline tegevus. Võimas vanamees , kelle viha ja vägi oli nii suur, et mõnikord sai ainult kuu peale kähistades väge välja lasta, muidu oleks võinud lõhki minna nagu ventiilita aurukatel. Raske arvata, kas mõni Kivirähu loodud kuju ka meie etnopsüühikasse kargab, aga vanaisal jätkub selleks power’it küllaga. Nii et ühe lugeja pettumus raamatus kui sellises ei tähenda mingil juhul soovitust raamat üldse lugemata jätta. Ei-ei! Lugeja saab näiteks teada, kes oli Põhja Konn. Jälle üks vägev teadmine.
Postimees : Mart Juur (21.12.2007)
Ka ilma Kivirähki romaanita võiks tänavust kirjandusaastat päris hästi kordaläinuks hinnata. «Mees, kes teadis ussisõnu» on siiski igas mõttes väga eriline raamat.
Postimees: Neeme Korv (21.12.2007)
Juba sündides kultuslik . Päev-paar pärast ilmumist juba laialt tsiteeritud. Ei anna end nii kergesti kätte kui «Rehepapp», kuid tervikuna ehk isegi mõjuvõimsam.
Lastekirjanduse uurija: Krista Kumberg (21.12.2007)
Juba sündides kultuslik. Päev-paar pärast ilmumist juba laialt tsiteeritud. Ei anna end nii kergesti kätte kui «Rehepapp», kuid tervikuna ehk isegi mõjuvõimsam.
Minu arvamus:
Mulle meeldib see raamat väga. Olen seda kaks korda lugenud, väga võimalik, et loen kunagi ka kolmandat korda. Raamatus on Kivirähkile omapärast iroonilist huumorit ja mõne koha peal sai isegi naerdud. Mõnes kohas läheb Kivirähk minu jaoks kirjeldamisega veidi liiale. Nagu näiteks kirjeldused sellest, kuidas vanaisal ribisid seljast välja tõmmati või kuidas Ülgase soolikad puu ümber ringe tegid.
Siiski on minu jaoks selle raamatu meeleolu valdavalt nukker ja sünge. Enamikel inimestel ei juhtu pooltki nendest tragöödiatest, mis tabavad Leemetit tema elu jooksul. Samas on see siiski vaid raamat ja välja mõeldis.
Mina soovitaksin seda raamatut kindlasti lugeda, ka neil kellele „Rehepapp“ ei meeldinud.

Lisa

Kasutatud kirjandus ja leheküljed:
Eesti Keele Sihtasutus; Tallinn 2007; Andrus Kivirähk; „ Mees, kes teadis ussisõnu“
http://et.wikipedia.org/wiki/Andrus_Kivir%C3%A4hk
http://www.postimees.ee/211207/esileht/kultuur/302700_print.php
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/36486BB98A869747C2257299004F0129
Pildid :
http://images.google.com/images?gbv=2&hl=en&sa=1&q=Andrus+Kivir%C3%A4hk&btnG=Search+images&aq=f&oq=&aqi=&start=0
7