Aasja ja aafrika kultuurid (1)

HIINA

Hiina kultuuri hälliks peetakse Kollase jõe alamjooksu orgu ja Shandongi poolsaart. Sealt leitud kirjamärgid pärinevad 14. –12. sajandist eKr. Hieroglüüfkirjale panid aluse need samad kirjamärgid, mis olid graveeritud härja või hirve abaluule või kilpkonnakilbile. Kokku on neid umbes 3400.
Koolid tegutsesid Hiinas juba I aastatuhandel eKr ning õpetajaks oli mõni tuntud mõtteteadlane. Üheks selliseks oli näiteks Kong Fuzi (eestipäraselt Konfutsius; 551-479 eKr) ning tema õpetus konfutsianism avaldas hiina kultuuri arengule suurt mõju.
Oli ka teisi mõjutegureid: hiina traditsioonilised usundid, filosoof Laozi õpetus taoism, I aastatuhande algul pKr Hiinasse tunginud budism , hiina teadlaste aktiivne tegevus jne.

• Konfutsianism – eetika- ning filosoofiasüsteem. Konfutsianismi tuumaks on sügava inimlikkuse (ren) tunnetamine , mis tähendab toimimist, arvestades inimsuhete tundikkust. Konfutsius seadis esikohale vanema ja lapse vahelise suhte. Tema vaadete kohaselt pidi laps näitama üles pojalikkust, see tähendab olema oma vanemate vastu kuulekas ja kohusetundlik, kusjuures vanemad võlgnesid talle armastuse ja hoole. Selline suhe kajastus ka mujal, näiteks suhetes mehe ja naise või valitseja ja ministri vahel. Täielik võrdsus oli võimalik vaid sõprade vahel. Konfutsianism rõhutab ka selliseid inimlikke voorusi nagu ustavus , õiglustunne ja otsekohesus .
  

• Taoism (tao- tee) - filosoofiline ja religioosne õpetus. Taoism keskendub üksikisiku suhtele maailmaga. Tao tunnuseks võib olla pideva muutuse ja vahelduse tsükliline kordus, mis avaldub kahe polaarse jõu (näiteks yin ja yang) vastastikuse mõjuna. Taoismi peamised märksõnad on loomulik lihtsus, sundimatu tegutsemine, spontaansus ja kaastunne. Taoistliku arusaama kohaselt tulenevadki õnnetused peamiselt sellest, et inimesi viivad eksiteele pettekujutlused. Põhiõpetuse olulisi printsiipe on toimimatus, mis aga ei samastu liikumatusega. Taoismile on omane tundeline suhtumine: õnnelik olek, leebus, lapselikkus, süütus, rahu. Üks lemmiksümboleid on voolav vesi.
  

• Budism - Budismi eesmärgiks on Buddha Šākjamuni(Siddhārtha Gautama ) eeskujul inimestes virgunud meeleseisundi tekitamine. Budismi aluseks on tõdemus, et on olemas kannatus(1.tõde kannatusest) ja et sellest kannatusest on võimalik vabaneda – kuna kannatusel on põhjus(2.tõde kannatuse põhjusest). Selleks põhjuseks on janu ehk soov. Kannatuse põhjuse kadumisega kaob ka kannatus(3.tõde kannatuse lakkamisest). Selleks, et kaotada kannatuse põhjus ehk janu on õilis kaheksaosaline tee(4.tõde kannatuse lakkamisele viiv tee).
  

Hani riigi perioodil (206 eKr – 220 pKr) tegutsesid pealinnas riigikoolid ametnike ettevalmistamiseks. Matemaatika, astronoomia , meditsiin, õigusteadus jt teadusharud olid kõrgel tasemel.
Olulisemad leiutised :

• Paber
  
• Kompass
  
• Seismoskoop
  
• Must püssirohi
  

Haridus
Hiinas oli nii madala kui ka kõrge astmega koole. 10-30 lapsele palkasid vanemad neile ühiselt õpetaja ning sisustasid klassiruumi lihtsa mööbliga. Kooli läksid lapsed 7-8 aastaselt ning 10 aasta jooksul omandati elementaarne lugemis- ja kirjutamisoskus. Õppetöö kestis koidikust kella 10-ni ning kella 11-st videvikuni, esines ka õhtuseid tunde. Puudusid puhkepäevad, koolivaheaegu oli kolm: kevadel, sügisel ning aastavahetuse paiku.
Tekstide sisuks, mis tuli pähe õppida, oli enamasti eetika, filosoofia, stilistika.
Enne kirjutamiseni jõudmist tuli enne õppida kasutama tušitahvlit koos väikese veenõuga, tušipulka, pintslit ja paberit.
Kalligraafia oli tähtis õppeaine, eriti neile, kes valmistusid riigieksamiteks.
Koolihariduse sai väike osa hiina lastest.
Juba Hani riigis kehtis riigiametitesse pääsemiseks kolmeastmeline eksamite süsteem, täiuslikkuse saavutas see Tangi riigi perioodil (618-907). Eksamite sisu ja maht sõltus enamasti sellest, millist ametit taotleti. Eksaminandid pidi oskama ilusat kirjatehnikat, hästi lugeda ning arvutada, täpselt tsiteerida klassikat. Kuni 807. aastani olid eksamid suulised , hiljem kirjalikud. Esimene etapp toimus maakonnalinnas, teine provintsilinnas ning kolmas pealinnas. Neid, kes lõpetasid kõik kolm etappi edukalt (2-3% kõigist kandidaatidest), ootasid tulusad riigiametid, auväärne õpetlastöö, kõrged tiitlid .
Kultuur/ Arhitektuur
Olulise tõuke andis kultuuri arengule trükikunsti leiutamine . 6. sajandil tunti Hiinas juba puitplaatidelt trükkimist. Hiina raamatukunst oli alguse saanud bambuse ja siidi kasutamisest, 4. sajandil sai raamatumaterjaliks paber. Algul trükiti eelkõige budistlikke tekste, hilejm ilukirjandust ning teaduslikke traktaate.
Õpetlaste Palat (asustatud 7. saj) hakkaskoostama 10’000 köitelist entsüklopeediat, mis valmis 1726. a. Maailma esimene ajaleht ilmus 8. sajandil.
Kirjandus:

• Mitmekesised luulevormid
  

• Novellidesse ilmus realismi jooni
  
• Proosažanrid: reisikirjad, looduskirjeldused, kangelaslood, ajalooline fantastika.
  

Maalikunstis tekkis žanri- ehk olustikumaal . Suure meisterlikkuse saavutasid maastikumaalijad.
Arhitektuuri koha pealt olid linnad ning elamud enamasti planeeritud suunaga põhjast lõunasse, nelinurksetena. Linna piiras kividega voodertatud muldvall , väravate juures olid lasketornid. Valitseja loss asus linna keskel või põhjaosas. Ehitised koosnesid enamasti mitmest hoonest, mida ühendasid sammastikud ja galeriid. Tähtsamad ehitised olid püstitatud kolmeastmelisele terrassile.
Hoonete iseloomulik element oli mitmeastmeline karniis (karniisiks nim. seina ülaosast eenduvat rõhtsat ehk horisontaalset liistu, millel on ehituskunstiline ja ka vett seinale mittelaskev otstarve), mida aga lihtinimeste majadel olla ei võinud. Teine element oli painutatud servadega katus, mis juhtis vihmavee seintest kaugemale.
Puitosade ja katuse värv oli rangelt ette kirjutatud. Keisri lossidel ning tema erilise soosingu alla kuuluvatel templitel kasutati kuldkollast värvi. Valitsushoonetel, ülikute lossidel, templitel kasutati kas rohelist või punast värvi. Ülejäänud hoonetel halli värvi.
Templite ja losside katused kaunistati keraamiliste kujudega. Eelistati draakoneid, föönikseid ja lõvisid, mis sümboliseerisid võimu ja jõudu ning pidid kaitsma loodusõnnetuste eest. Omapära lisasid linnapildile ka budistlikud katusehooned pagoodid – mitmekorruselised tornid.
Tangi perioodile järgnenud sajanditel arenes välja hiina teater, kuigi olid juba tuttavad varematest aegadest nuku- ja varjuteater.
Muusikaline draama kujunes välja 12.-13. sajandil rahvapidudest ning lüürilistest lauludest. Esile kerkis hulganisti dramaturge, kes rääkisid oma näidendites Hiina ajaloost, kritiseerisid seisuslikku korda, rõhutasid patriotismi ning õigluse vajalikkust . Muusikaline draama tõi kirjaoskamatu rahvani Hiina mineviku õppetunde ja rahvusliki kirjanduse väärtusi.
Edusamme tegi tarbekunst . Portselani tootmine saavutas kõrge taseme Songi perioodil (960- 1279 ). Selle aja portselanmõudel on kasutatud palju hallikashelesinist või hallikasrohelist glasuuri , mida ilustab peen pragudevõrk. Suurt tähelepanu pöörati portselanesemete vormi elegantsile ja maalingute kvaliteedile.
Teised kunstkäsitöö harud:

• Kangatikkimine (valmistati kuldtikandiga siidriiet)
  
• Puu- ja luunikerdus
  
• Bambusest majatarvete tootmine
  
• Pisiplastika (mägikristallist, kaltsedonist, ahhaadist, nefriidist jm materjalist esemed)
  

Skulptuur oli peamiselt kultuseaineline. Hiina kunstnikke ja meistrite loomingut hinnati kõrgelt ka väljaspool kodumaad .
Songi ajajärgul kujunes Hiinas välja uus mõtteteaduse suund – neokonfutsianism -, millest sai hiljem riigielu juhtiv ideoloogia. Neokonfutsianismi tuntuim esindaja oli filosoof Zhu Xi ( 1130 -1200). Tema õpetus võeti edaspidi riigieksamite peaaeineks.

• Neokonfutsianism - Konfutsiaanluse reformistlik suund. Ühendas konfutsianistliku inimese ja ühiskonnakäsitluse usundi ja pärimusliku natuurfilosoofiaga.
  

INDIA
India klassikalise kultuuri kujunemise fooniks oli aarjalaste tulek II aastatuhandel eKr ja suure osa Põhja-India hõlvamine. Just neilt pärinevad veeda tekstid (usuhümnid, palved, rituaalide eeskirjad jms), mis kuuluvad india kirjavara vanimasse kihistusse. Veeda usundist arenenud brahmanismi alusel jagunes ühiskond neljaks seisuseks, millest igalühel oli oma tunnusvärv:

Valge kuulus kõrgemaile seisusele braahmanitele (usuasjad, õpetamine)

Punane värv kšatrijatele (riigiasjad, sõjapidamine)

Kollane vaišjatele (põlluharimine, karjandus, kaubandus, käsitöö)

Must šuudratele, kes pidid teenima teisi varnasid
Varnadest madalamal asusid nn puutumatud (mustatöölised, parkalid, pesupesijad jt), kellega suhtlemine oli varnadesse kuuluvatel inimestel rangelt piiratud. Ühiskonna lõhenemine seisusteks (millest hiljem arenes kastisüsteem) mõjutas paljude india kultuurinähtuste teket ja arengut.
Põhja-India väikeriigi prints Siddharta Gautama, keda tuntakse Buddha nime all (566-476eKr), rajas usulis -filosoofilise õpetuse budismi. Magdha riigi õpetlane Vardhamana (599-527 eKr) pani aluse džainismile.

• Džainism - atomistlik ja dualistlik olemisõpetus, protest kastikorra, sisutute ohvrirituaalide ning preesterkonna ülemvõimu vastu, karma ja taassüü tunnustamine.
  

India vaimne kultuur pärandus pikkade sajandite jooksul suulises vormis põlvest põlve. Vanaindia kiri, brahmi, arvatakse olevat tekkinud 7.-6. sajandil eKr.
Esialgu kasutasid kirja vaid kaupmehed arvepidamises, hiljem hakati seda kasutama ka usutekstide kirjapanekuks. Selleks ajaks olid Indias saavutanud hea taseme paljud teadusharud, kirjandus, arhitektuur, kujutav ja tarbekunst.

Haridus

Brahmanismi tõekspidamiste järgi oli hariduse andmise ainuõigus braahmanitel, kuid haridust saada võisid ka teistesse varnadesse kuuluvad inimesed. I aastatuhandel eKr tekkisid braahmani koolid, mis tegutsesid 12.-13. sajandini pKr. See oli kool ,kus õpilane elas oma õpetaja kodus ning seal peale õppimise veel tööd tegema ning palvetama. Õppemaksu asemel tuli peale kooli lõpetamist teha oma õpetajale kingitus. Kursus võis kesta aastakümneid, õppetöö oli suuline , peamiseks aineks veedad.
Õpilane pidi rangel järgima distsipliini :

• Pidi talitsema oma ihasid ning soove
  
• Ei tohtinud süüa liha ega mett ; ei tohtinud kasutada maitseaineid, sealhulgas soola
  
• Ei tohtinud kanda jalatseid
  
• Ei tohtinud käia läbi naistega ega osaleda pidudel, kus lauldi ja tantsiti
  

Ka kšatrijad ja vaišjad võisid õppida braahmani koolis, kuid neil varnadel olid hariduse vallas omad spetsiifilised vajadused. Käsitöölistel läks vaja vastavate alade praktilisi oskusi, kaupmeestel teadmisi arveraamatute pidemisest, sõjamehed omandasid võitluskunste jne.
Budistid ning dšainistid lõid kloostrikoole. Budistlikest õppeasutustes oli tuntuim Biharis asunud Nalanda kolledž (rajati 5.-6. saj), kus õpetati meditsiini, mõtteteadust, grammatikat, loogikat, mehaanikat, metafüüsikat jm. Koolil oli suur raamatukogu. Õpilasi tuli sinna ka väljaspoolt Indiat ning kogu õpilaste arv ulatub ca 10´000-ni. Kolledž hävitati muslimite poolt 1199 . aastal. Nad hävitasid ka palju teisigi koole.
Kogu keskaja jooksul omandas India rahvas vaid käsitööoskused ning hariduse koha pealt vaid suulised teadmised. Kirjaoskus oli minimaalne. India vanimat keelt (kui ka uuemaid keeli: hindi , bengali , pandžabi keelt jt), sanskritti, oskasid lugeda-kirjutada vaid vähesed.

Islami sissetung/mõjutused

13. sajandil vallutasid muslimid Põhja-India ning seal jäi pikemaks ajaks (1206-1526) püsima Delhi sultanaat. Lõuna-Indiat nad vallutada ei suutnud. Delhi valitsejad püüdsid indialasi islamiseerida.
Šahh Firuz (1351-1388) arendas ulatuslikku ehitustegevust:

• Rajati 40 mošeed, 30 medreset, 100 haiglat , 150 silda jm.
  
• Kerkis uus pealinn Firuzabad (selle ehitamiseks kohaletoodud 180 000 inimest – arhitektid , skulptorid, ehitusmeistrid – sunniti astuma islami usku). Ehitusmaterjalid saadi lammutatud hindu templitest.
  

Samal ajal, kui budismi mõju vähenes, elavnes jällegi džainism. Leksikograaf, poeet ning õpetaja Hemachandra (1089-1172) ühendas oma loomingus edukalt aarjalaste kulotuuri džainismi filosoofiaga. Mitmeköitelises sanskritikeelses teoses „Suurte inimeste elu” esitas ta rahvalikus vormis, kuid džainismi seisukohtadelt lähtudes kogu India mütoloogia. Džainistid olid islami mõjude suhtes palju immuunsemad, kui Loode-India ja Bengali hindud.
Kirjandus. Kunst
Keskaja algul said lõpliku kirjaliku vormistuse paljude sajandite jooksul suust suhu kandunud vanaindia eeposed „ Mahabharata ” ja „Ramayana”. Esimene neist käsitleb kahe suguvõsa võimuvõitlust, teine kirjeldab müütilise Rama (jumal Vishnu maise kehastuse) eliseiklusi.
Indias tunti ka üsna laialdaselt puraanasid - hindu pärimuslikku kirjavara -, mille sanskritikeelsed tekstid valmisid lõplikult 10. sajandiks .
Paljudel India rahvastel on tuntud keskajast oma luule. Pandžabi on mõjustatud sufismist – islami müstilis-asketistlikust suunast – ja iraani eeskujudest. Eepilisel luulel oli folkloorne ainestik, bengali luules oli tunda budismi toimet. Tugevalt mõjustas India rahvaste kirjandust bhakti – hinduismi ja hinduistliku kirjanduse vool, mis lähtus isiksuse vabanemise õpetusest. Bhakti sai alguse 4.-5. sajandil ning ta õitseaeg oli 11.-12. sajand. Tekkisid teravad kritiseerijad kastikorra vastu ning propageeriti piiramatut armastust jumala vastu ja sügavat andumust, mille kõrval kahvatusid brahmanismi ortotokssed tõekspidamised, rituaalid ja askeetlus. Bhakti ideed kadusid kõikjale üle maa, leides toetust nii hindude kui ka moslemite hulgas. Kuulsamad poeedid, kes reisid mööda maad ning levitasid bhakti tõekspidamisi luule kaudu Kabir (1440- 1518 ) ja Nanak (1469-1539). Nanak rajas bhaktist islamist mõjutatuna uue usundi – sikhismi.
13.-15. Sajandil arenes hoogsalt kirjandusteadus. Paljud õpetlased uurisid ning kommenteerisid India varasemat kirjavara, sealhulgas nii vanaindia usufilosoofilisi töid kui ka 4.-5. sajandi kirjaniku Kalidasa loomingut, mis kuulub india klassikalisse kirjandusse.
India kunst oli seotud tihedalt religiooniga. Arhitektuuris andsid tooni ühele või teisele jumalusele püstitatud templid, eriti aga Vishnu ning Shiva kultushooned. Oli templeid, mis olid raiutud kaljusse või ehitatud püramiidikujulisena. Mõnda templit kaunistasid rohked tornid, teist jällegi kummaline sõidukit meenutav kuju. Kuid nii rikkad, kui tolleaegsete arhitektide fantaasiad ka polnud oli sel kõigel siiski usuline eesmärk. Peale templite kuulusid ehitiste hulka ka veel paleed ning kindluslossid, kus radžad võisid oma riiki valitseda. Talupidamisemajad olid enamasti viletsad varjualused loomadele ja inimestele.
Muslimitel oli mõju ka india kunstis – kerkisid mošeed, minaretid, kuppelhooned, paviljonid, arkaadid.
Religioon domineeris samuti ka skulptuuris ning maalikunstis. Templeid kaunistasid bareljeefid, skulptuurid ja freskod . Templeid katnud skulptuurid kujutasid enamasti stseene eepostest või templi nimijumaluse austamisest. India raid- ja nikerduskunstnikud lõid ka üksikskulptuure – põhiliselt jumalused . Suure kuulsuse pälvisid tamili kunstnikud . Üheks kaunimaks teoseks peetakse „Tantsivat Shivat”. Rohkesti loodi ka tarkusejumala Ganesha kujusid .
India kultuuri edasises arengus etendas olulist osa 16. Sajand, mil tugevnesid märgatavalt muhamedliku kultuuri positsioonid, kuid samuti algas ka euroopa kultuuri sissetung .

JAAPAN

Tänapäeva Jaapani kultuur on kasvanud kahelt juurelt:

Jomoni kultuur (u. 8000-300 eKr). Iseloomustab originaalne ning teadaolevalt maailma vanim nöörkeraamika. Tol ajal elasid Jaapanis ainude esivanemad , kelle päristolu on siiani vaieldav.

Yayoi kultuur (u. 300 eKr-300 pKr). Jõudis Jaapanisse koos asukatega idast ning lõunast – jaapanlaste esivanematega.

• Ainusid on peetud Jaapani põlisasukateks. Ainu mütoloogia järgi tulid nende esivanemad taevast. Ainude päritolu on teadmata ning ainu keelt peetakse isoleeritud keeleks , millel puuduvad teadaolevad sugulaskeeled . Ühe teooria järgi hakkasid ainud ja jaapanlased asustama Jaapanit umbes üheaegselt, kuid nende vahel puudusid kaua lähemad kontaktid. Ainudel puudub omakeelne kirjandus, kuid eksisteerib rikkalik suuline pärimus. Ainu traditsioonilises kultuuris mehed ei ajanud habet; nii meestel kui naistel oli ühesugune õlgadeni ulatuv juukselõikus. Naised kaunistasid nägu ja keha tätoveeringutega. Traditsiooniline rõivastus oli punutud niinest ning kaunistatud mustritega, talvel kanti loomanahast pealisrõivaid.
  

Jaapani traditsiooni järgi peetakse riigi alguseks 660 a. eKr, mil olevat troonile astunud päikesejumalanna Amaterasu järeltulija neljandast põlvest Jimmu Tenno. Arheoloogilisi ega ajaloolisi tõendeid selle daatumi kohta pole. Hinna allikate kohaselt oli 1. sajandil eKr jaapani saartel üle 100 riigi, nähtavasti hõimuliidu. Jaapanlaste üsnagi ulatustlik ning süsteemne mütoloogia räägib sellest, kuidas jumalad lõid Jaapani saarestiku ning, et jaapanlased ise põlvnesid neist. Müüdid panid aluse shintole ning samuti olid nad olulised mõjutegurid jaapani kultuuri arengus.

• Shinto (Šinto, Šintoism) - Šintoism on ajalooline Jaapani religioon, mis on segu looduse ja esivanemate kultustest. Šintoismis kummardatakse jumalusi , kamisid (tõlgituna „jumalaid“). Hiljem sai ta koos budismiga Jaapani ametlikuks religiooniks. Šintoismil puuduvad pühakirjad (on vaid rahvusajaloo ürikud) ja usuline seadustik . Šintoismil puudub oma teoloogia , küll aga on moraaliõpetus, mis järgib suures osas konfutsianismi. Olulisel kohal on perekond, loodusearmastus, füüsiline puhtus ja kaide-esivanemate vaimude kummardamine - 4 šintoismi alustala. Kõige tähtsam jumal – Amaterasu.
  

Hiina kultuurimõjude sissetung
Yamato perioodi (300-710) võib pidada jaapani keskaja alguseks, tekkisid traditsioonilise elu muutused.

• Koerast tulnud sisserändajate vahendusel tutvuti hiina hieroglüüfkirjaga, mis pani aluse jaapani kirjakeelele
  
• Uusasukad tõid endaga kaasa ka uusi oskusi põllunduse ja käsitöö vallas
  
• Samuti jõudis Jaapanisse ka konfutsianism ning budism
  

Budismi ning shinoto pooldajate vahel tekkisid ägedad lahkhelid . Peale shinoto pooldajate lüüasaamist püstitati prints Shotoku (574-622) juhtimisel 6. sajandi lõpul esimene budistlik tempel ning sellele järgnesid peagi teised. Budism omas õukonnas domineerivat seisundit ning peale Shotoku poolt Hiinasse saadetud saatkonda 607. aastal (luues ametliku kontakti mandri suurvõimuga) tugevnes budismi mõju Tõusva Päikese Maal veelgi. Siiski ei suutnud buda mungad jaapanlaste loodususundit maha suruda. Rahva nii mõttemaailmas kui ka elulaadis jäi shinoto oma traditsioonilisele kohale. Kujunes kahe usundi kooselu, mis kestab tänini. On esinenud rahu ning võitluse perioode , valitseval positsioonil küll üks, küll teine.
Haridus
Enne hiina hieroglüüfi tulekut puudus jaapanlastel oma kirjasüsteem ning õppetöö toimus suulises ja praktilises vormis. Hõimutarkade kaudu said tuntuks müüdid ning teated ajaloost. Külades olid õpetajateks käsitömeistrid ning taidurid. Buda mungad õpetasid budismi ning konfutsianismi põhitõdesid, hieroglüüfi, mida loeti jaapani keeles. 8. sajandil rajati Narasse kõrgema astme kool, provintsidesse aga hulganisti elementaarkoole. Kyoto lähedal avas buda munk Saicho 12-aastase kursusega kloostrikooli, kus õppimine käis läbi kuulamise, mõtlemise ning meditatsiooni.

• Nara kõrgemas koolis õppis ligi 430 õpilast 9 õppejõu juhendamisel. Kool pidi tagama lõpetajale riigiametniku hariduse. 20-50 õpilasega provintsikoolid olid ette nähtud kohalikule eliidile. Suure populaarsuse pälvisid Jaapanis munkadest rändõpetajad.
  

Õpiti kalligraafiat, maalimist. Tähtsalt kohal olid hiina luule ning jaapani luule ja muusika - need pidid looma harmooniatunnetuse, mõtterahu ning õige moraali.
NARA AJASTU (8.sajand). HEIANI PERIOOD (8.-12.sajand)
710. aastal sai Narast Jaapani esimene püsipealinn.

• Õitses budistlik kultuur
  
• Ehitati kloostriansamleid, templeid ja pagoode hiina eeskuju järgi
  
• Riigielu aluseks koodeks , mis koosnes -1500 artiklist
  
• Tugevad poliitilised/kultuurikontaktid Hiina Tangi riigiga
  
• Tõlgiti hiina luulet, püüti rakendada Hiina eksamissüsteemi
  
• Hiinast jõudis Jaapanisse ka teejomise tseremoonia
  

Hiina kultuuri domineerimisest hoolimata elas edasi ka jaapani kultuur ning juba 6. sajandil pandi kirja jaapani mütoloogiat ja ajaloolisi andmeid. Nende materjalide alusel koostati kaks olulist ajalooraamatut, mis näitasid, et jaapanlastel olid oma ajaloo- ning kultuuritraditsioonid juba ammu enne hiina sissetungi.

„ Kojiki ” („Märkmeid muistswetest asjadest”) 712. aastal

„Nihongi” („jaapani annaalid”) 720. aastal
Trükikunst tekkis Jaapanis Nara ajastu lõpu poole (770.a). algul trükiti puitplaatidele, hiljem alates 15. sajandist liikuvate hierogklüüfide abil. Jaapani silpkiri kana võeti kasutusele hiina kirjamärgkide kõrval 8. sajandil.
8. sajandi lõpul sai Jaapani pealinnaks Heian, praegune Kyoto.

• Keisrikoda eemaldus budismist, hiinameelsus nõrgenes
  
• Suurt mõju omasid provintsieliidist pärit sõjaväelased, eesotsas vägede juhataja – šogun.
  
• Shinoto positsioonid tugevnesid
  
• Uut jõudu kogus jaapani traditsiooniline kultuur – lihtne ja tagasihoidlik arhitektuur; shinoto jumalusi kujutav raidkunst; maastike ja fauna aineline kunst
  
• Õistes jaapani klasikaline poeesia , mille domineerivaks vormiks oli 5- realine ja 31-silbiline tanka
  
• Ilmus suur ametlik antoloogia „Vanema ja praeguse jaapani luule kogu”
  
• Kirjutati esseesid; ilmus esimene jaapani romaan
  
• Keisrite puhkepaik ehitati traditsioonilises jaapani stiilis – värvimata puust seinte ja põrandaga ning küpressikoorest viilkatusega, mida toetasid ümmargused postid .
  

Rüütlikultuur
Provintsieliidi mõju kasv viis 12. sajandi lõpul šogunaadi – suurfeodaalide sõjalise valitsuse kehtestamisele. Ilmalik võim koondus šoguni kätte, keiser säilitas vaid shinoto usujuhi positsiooni. Provintsides võimutsesid vana jaapani aristokraatiat esindavad ülikud, kes tuginesid oma sõjalisele kaaskonnale – samuraidele. Samuraide elu ja tegevust sätestas range aukoodeks – bushido („sõjamehe tee”). Samuraid pidid armastama ja kaitsma kodumaad ning oma isandat, kelle vasallid nad olid, austama keisrit ja esivanemaid, õppima ning ennast füüsiliselt arendama, saavutama täieliku enesevalitsemise ja surmapõlguse. Kui samurai sõdima läks pidi ta unustama oma kodu, perekonna ning isikliku elu. Samurai sooritas seppuku (harakiri) vürsti surma korral. Tema au nõudis talt seda.

• Harakiri ('kõhu lahtilõikamine') on väga piinarikas moodus enesetapu sooritamiseks. Seppuku oli feodaalses Jaapanis ( 1192 –1868) suhteliselt laialt levinud, kuuludes bushidō koodeksi ja sõdalase distsipliini koosseisu. Samuraile oli seppuku võimalus surra demonstreerides au, julgust , lojaalsust ja iseloomu kas alternatiivina vääritule surmale vaenlase kätes või karistusena millegi eest.
  

Uued ilmingud kultuurielus
Õukonnas oma senise mõju kaotanud otsisid uusi võimalusi läbi jaapanlikkuse rõhutamise, sintoistide parema läbisaamisega. Munk Nichiren ( 1222 -1282) püüdis kombineerida shinoto ja budismi ideaale. Kõrgelt haritud mõtteteadlane ja poeet Kaneyoshi (1402- 1481 ) tegi katset harmoniseerida budisltlikku filosoofiat, konfutiaanlikku eetikat ning shinoto rahvuslikke traditsioone. Osa zen-budismi sektidest järgis sama eesmärki.
Tekkis rahvuslik luuleteooria ning ajalooteadus . Ajaloolisi sündmusi hakati käsitlema kriitiliselt, ühe või teise idoloogia seisukohalt. 13. sajandil pandi alus shinoto teoreetilisele käsitlusele – sintoismi keskuse Ise mungad kirjutasid raamatu „Shinto viis osa”.
14. sajandi keksel tekkis Kyoto ümbruses klassikaline teater no-teater, kus maskidega näitlejad esitasid muusikalist tantsudraamat. No-trupid tegid turneesid mööda maad.
ETIOOPIA
Etioopia oli asustatud juba vanemas paleoliitikumis. VI aastatuhandel eKr tungisid Nuubia aladelt Etioopiasse, samas tõrjudes välja sealse põlisrahva, kušiidid – tänapäeva etiooplaste esivanemad. I aastatuhandel eKr toimus Lõuna-Araabiast Saaba kuningriigialadelt pärit semiidi hõimude immigratsioon , mis tõi Etiooopiasse isalmimeelse araabia kultuuri elemente – keel, kiri, ehituskunst jm. Legendi järgi põlvnes Etioopia valitsejadünastia kuulsa Iisraeli kuninga Saalomoni ja Saaba kuninganna abielust . Ka viimane Etioopia keiser Haile Selassie I, kes oli võimul 1930-1974, pidas end Saalomoni dünastia liikmeks.
Aksumi kultuur
Põhja-Etioopias tekkinud semiidi kolooniatest kujunes 1.-2. sajandil pKr mõjuvõimas Aksumi riik.täna soodsale asendile hakkas Aksum mängima tähtsat rolli Vahemeremaade , Aasia ja Aafrika kaubavahetuses ning selletõttu muutus ka ta avatuks eri kultuuride mõjudele.
Arhitektuur/ Keraamika /Muud esemed:

• Ehituskunsti õjutasid araabia, süüria ning india arhitektuur
  
• Iseloomulikud monoliitsed kivisteelid (ülalt ahenevad neljakandilised reljeefidega kaetud sambad, millel tipus viil või palmett; kõrguselt erinevad, kõige suurem oli 33 meetrit kõrge ning kaalus 700 tonni.
  
• Osa savinõusid on lihtsad ning osa kaunistatud punase või musta värvi geomeetrilise mustri või taime- , linnu-, maoornamentikaga
  
• Terrakotat esindavad nais- või loomafiguurid
  
• Kuld - ning hõbemündid
  

Kristlik traditsioon
Aksumi riik jõudis oma võimsuse tippu 4. sajandil pKr kuningas Ezana valitsemisajal. Ezana pälvis oma kuulsuse vallutusretketega kui ka ristiusu vastuvõtmisega. Ristiusule panid Etioopis aluse noored süürlased Frumentius ja Aedesius, kes sattusid 4. sajandi algul Aksumisse orjadena , hiljem sai esimesest Aksumi peapiiskop . Etioopia kiriku rituaalides segunes kristlik kombestik kohalike tavadega – teatud tseremooniatel põristati trumme ja tantsitroomagsi, uue kiriku sisseõnnistamisel ohverdati loomi jne. Olenemata headest suhetest Ida-Roomaga tekkis siiski nende vahel lõhe – 451. aastal Kalcedonis peetud IV oikumeeniline kirikukogu mõistis hukka monofüsiitluse, mida Etioopia kirik järgis.

• Monofüsiitluse kohaselt on Kristusel ainult üks olemus, erinevalt Halkedoni kontsiili poolt 451. a. vastu võetud seisukohast , et Kristusel on kaks olemust: jumalik ja inimlik.
  

Täna kloostrite ja kirkute rajamisele 6. ja 7. sajandil juurdus ristiusk kindlamalt ning hakkas laiemalt levima rahva seas Aksumis. Hiljem omandasid kloostrid suure majandusliku ja poliitile võimu, kristlus tugevdas riiki märgatavalt ning valitseja sai end tunda erilise väljavalituna. Islami teke ja levik 7. sajandil, araablaste ülemvõim Punasel merel ning nende ekspansioon Aafrikasse lõikasid Aksumi muust maailmast ära. Katkes side kristlike Vahemeremaadega ja nõrgenes riigi majanduslik positsioon – Aksumi tsivilisatsiooni loojang.
Etioopia kultuur 10.-16. sajandini
Aksuni kultuuri kandis edasi lõunapoolsetel aladel tekkinud Etioopia riik. 13. sajandil hõlmas see suuremat osa endise Aksumi riigi territooriumist. Taassünd hakkas 12. sajandil ning see seostus Zague dünastia võimuletulekuga. Keskuseks oli Aksumist kagusse jääv Lalibela linn. Sel ajal raiuti linnalähedasse mägipiirkonda 11 kaljukirikut. Kõige suurem ja ilusam neist on aga Maailma Lunastaja (pikkus 33,5m , laius 23,5m , kõrgus 11m), kuhu olevat ka maetud arhitekt Sidi -Meskel. Kirikus asub püha kivi, millel legendi järgi olevat Jeesus Kristus õnnistanud keiser Lalibelat.

• Kujutav kunst tugines eeskätt kristlikule traditsioonile – esindavad maalitud ning nikerdatud ikoonid .
  
• Kõrgel arenenud juveelikunst – eriti hõbeehted.
  
• Puidust, hõbedast või pronksist tseremoniaalristid
  

Saalomoni dünastia taastamine 1270. aastal ei katkestanud kloostri- ja kirikuehitust. Hääbus Aksumi arhitektuuristiil – monoliitsete kiviehitiste asemel kerkisid linnadesse ja küladesse savitellistest ja puidust väikesi nelinurkse või ümmarguse põhiplaaniga kirikuid jm hooneid . 17. sajandil algas arhitetkuuris uus tõus – eeskujuks olid Euroopa, peamiselt portugali ehituskunst. Rajati ka uus pealinn Gondar (Tana järve lähistele) kuhu ehitati kivist keisripalee, arvukalt kirikuid, ülikute elumaju jm. Üle Sinise Niiluse ehitati kivisillad. 16. sajandi II poolel ja 17. sajandi I poolel külastas Etioopiat mitu katoliiklikku missiooni Portugalist , Prantsusmaalt, Hispaaniast eesmärgiga allutada Etioopia paavsti ülemvõimule. Kohaliku kiriku vastuseis viis selleni ,et 1630. aastal saadeti katoliiklased Etioopiast välja mistõttu jäi riik järgneva kahe sajandi jooksul eurooplastele suletuks .
Kirjandus
Etioopia vanimad kirjamälestised on raidkirjad, mis pärinevad 6.-5. sajandist eKr ja on saabakeelsed, seejärel kreekakeelsed. Alles maa ristiusustamise ajal 4. sajandil pKr ilmus raidkirjadesse kohalik geesi keel, mis säilis mitmeid sajandeid ning on tänapäevalgi kasutusel. 13. sajandi lõpul algas etioopia kultuuri renessanss – peamised kirjandusliigid olid kroonika ning pühakute elulood . 14. sajandi algul kirjutatud „Keisrite üllus” jutustab Etioopia tekkest ning tema valitsejate kuulsurikastest tegudest. Järgnevatel sajanditel ilmus veel mitu kroonikat, kuid alles 16. sajandi kroonikad olid järjekindlamad ning täpsemad – mõjutusi saadi Euroopa kultuurilt.
AAFRIKA
„Inimühiskonna hälliks” nimetatud Aafrika on ainus manner, kust on seni leitud arheoloogilist luumaterjali inimese evolutsiooni kõigist arenguetappidest. Aafrika etendab maailma kultuuri ajaloos tähtsat osa, siin on eksisteerinud palju kõrgkultuure, millest tuntumad on:

• Vana-Egiptuse tsivilisatsioon
  
• Troopiline ja Lõuna-Aafrika ehk nn Must Aafrika
  

Paraku on Troopilise ja Lõuna-Aafrika keskaegsest kultuurist vähe säilinud – kliimaolud ning teised loodustegurid on avaldanud hävitavat toimet ehitistele ning kunstiesemetele. Kuigi paljudel Aafrika rahvastel puudus kirjakeel ei tähenda, et neil kultuuri üldse polnud – ajaloolased tuginevad peamiselt suulisele pärimusele või arheoloogiaallikatele, võimaluse korral ka araabia rännumeeste kirjeldustele.
LÄÄNE-AAFRIKA
NOKI (u 500 eKr – 200 pKr )
Noki kultuur tekkis tänapäeva Nigeeria aladel. Arheoloogilised leiud , mis pärinevad Noki kultuuri õitseajast I aastatuhandel, tõendavad seal elanud rahva kõrget arengutaset . Oldi tuttavad rauasulatusega – siit sai alguse ka teistesse Lääne-Aafrika piirkondadesse levinud terrakotaesemete (nõud, kujud) valmistamine. Iseloomulikud olid Noki keraamikale terrakotapead. Savist looma- ning inimpäid vooliti ainulaadses stiilis.
JORUBAD
Riikide kujunemine oli jorubadel pikaajaline protsess ning nähtavasti seotud I aastatuhandel toimunud rahvasterändega Troopilises Aafrikas. Majandus- ja kultuurikeskusteks saanud linnriigid tekkisid põhiliselt 11.- 12. sajandil. Samas eksisteeris jorubade püha linn Ife juba 8. sajandil. Pärimuse kohaselt olevat jumal loonud just seal musta ja valge inimese. 13. sajandil oli Ife tõeline suurlinn – linna ümbritsesid muldvall ja kraav, savist majad olid varustatud veevärgiga, peatänavaid katsid keraamilised plaadid , linna keskel asus tervest hoonete kompleksist koosnev valitsejaloss. Tunti rauasulatamist ja rauatöötlemist, kuid valmistati vaid kultusesemeid. Pronksivalu alal olid Ife käsitöömeistrid eriti osavad – see keeruline pronksivalutehnika võis pärineda Egiptusest. Nii pronks- kui ka terrakotakujud on ife kuulsamad elemendid.kujutati jumalaid, kuningaid, õukondlasi ning auväärseid esivanemaid.
GHANA (4. sajand pKr)
Ghana oli rajatud Senegali ja nigeri jõe vahelisele territooriumile, tänapäeva Ghanast umbes 800 km loodes . Riigi nimi tuleneb valitseja tiitlist – ghana ehk sõjapealik. 8. sajandi araabia allikate kohaselt olevat Ghanas lõppematud kullavarud ning Ghana valitseja kõige rikkam maa peal. Ghana kuld oli tähtis nii Põhja-Aafrika kui ka Lähis-Idale ja Euroopale , isegi Inglismaa hankis sealt kulda. Kumbi-Saleh, Ghana pealinn, oli oma 15 000 elanikuga Lääne-Aafrika suurim linn. Ta koosnes kahest linnast, mida lahutas 10-km vahemaa . Ühes linnas elas valitseja oma lähikondlastega ning teises linnas olid sunnitud elama muslimitest kaupmehed, tealdased ning islami vaimulikond. Kahe linna vahelisel mal paiknesid tavaelanike majad. Gaanlased ehitasid peamiselt savist, puust ja pilliroost, muhamedlaste linnas olid aga kivist hooned. Linna maju ümbritsesid lopsakad aiad. Arheoloogilised leiud:

• Rauast käärid
  
• Noad jm tööriistad
  
• Naelad
  
• Relvad
  

MALI
Sõdadest ja naabrite kallaletungidest nõrgestatud Ghana lagunes mitmeks väikeriigiks ja 13. sajandil ühendas islamiusuline riik Mali nad enda omadega. Sarnaselt Ghanale oli ka Malil suured kullavarud. 11. sajandil vastuvüetud islam tugevdas Mali majandus- ja kultuurisidemeid Põhja- Aafrikaga ; paljud Mali valitsejad sooritasid oma usu kinnituseks palverännakuid Mekasse – tähelepanuväärseim oli mansa (valitseja) Musa palverännak 1324.-1325. aastal. Musa valitsusajal algas riigi õitseng. Mali linnad olid nii kaubanduskeskused kui ka islami kultuuri ja teaduse kantsid Troopilises Aafrikas. Eriti kogus kuulsust Timbuktu – sinna tuli mansa Musa kutsel palju õpetatud mehi Egiptusest. Üks neist oli poeet ning arhitekt as-Saheli – projekteeris mansa Musale lossi ning tänini säilinud Sankore mošee, mille juurde asustati Troopilise Aafrika esimene kõrgkool; mošee juurde kuulus ka veel rikkalik raamatukogu, kuid kahjuks on sealsed vanimad raamatud hävinud. Üliõpilasi saabus sinna kogu Aafrika lääneosast, kuid sisse said vaid need, kes läbisid edukalt sisseastumiseksami – tuli teada peast Koraani. Õppetöö toimus araabia keeles.
IDA-AAFRIKA
SUAHIILI
Juba I aastatuhandel eKr osalesid Ida-Aafrika rannikualad rahvusvahelises merekaubanduses – välja viidi elevandiluud, ninasarvikusarvi, kilpkonnakilpe kookosõli jm vastutasuks rauatoodetele, relvadele, nisule ning puuvillriidele. Kohalike kaupmeeste keel oli bantu . Suahiili kultuur kujunes aafrika ning araabia kultuuri baasil – 7.-8. sajandil tõi islami laialdane levik sinna palju araablasi. Suahiili keel on tänapäeva Ida-Aafrika tähtsamaid keeli ning kuulub bantu keelte idarühma. Selles on palju araabia mõjusid – kaua kasutita araabia tähestikku, alles 20. sajandil vahetus see ladina tähestiku vastu. Umbes 40-st suahiili linnast olid suuremad Mombasa, Sansibar, Kilwa, Muqdisho. Osadest linnadest kujunesid kaubandusega tegelevad linnriigid, kus valitses silami usk ning võim oli araabia dünastia käes, kuid suuremaosa elanikkonnast moodustasid siiski Aafrika põlisrahvad. Linnad paistsid silma oma jõukusega:

• Ehitati mošeesid, paleesid, kivielamuid
  
• Kõrgel tasemel käsitöö
  

Toodeti ka vahetuskaupa Aafrika sisealadele – savinõud, helmed, klaastooted , puuvillriie.
LÕUNA-AAFRIKA
ZIMBABWE . MONOMOTAPA
Suur-Zimbabwe (13.-15. saj) oli keskaegse Lõuna-Aafrika vanimaid ning võimsamaid riike, mille rajasid bantu hõimud. Nimetus tuleneb sõnadest dzimba dzamabwe – kivist hooned. Linna ümbritses umbes 300 m pikkune , -10 m kõrgune ja 3-5 m paksune ringmüür, mis oli laotud graniidiplokkidest ilma mördita. Taoline suur müür pidi pakkuma nii kaitset vaenalste eest kui ka rõhutama valitseja vägevust ning mõjukust. Valitsejal oli koos oma õukondlastega küllalti luksuslik elu – kalliskivide, kulla ja vasega kaunistatud palees söödi Pärsiast või Hiinast pärit taldrikutelt ning kanti rõivaid, mis olid valmistatud India erksavärvilistest puuvillkangastest. Riigi jõukus rajanes maavaradel – kuld, vask, tina. Teadmatutel põhjustel hülgasid elanikud linna 1450 . Aastal ning siirdusid põhjapoolsetele aladele – alguse sai Monomotapa ehk Makaranga (Päikeseriik). Riik kauples kulla, elevandiluu , loomanahkade ning orjadega. Erinevalt Suur-Zimbabwest ehitati Monomotapas väikesi teivasaedadega ümbritsetud puu- ja savimaju.
Riigi valitsejat, kes kandis mwene mutapa (uurija) tiitlit , austati kui jumalat. Alamad ei tohtinud teda vaadatagi – nad võisid talle läheneda vaid roomates, pilk maas ; audentsi ajal tuli tema häält kuulata kardina või mõne vaheseina tagant. Usuti ,et kui valitseja on hea tervise juures, siis õitseb ka riik. Vanaduse tundemärke ilmutavale valitsejale mürki. Lõvi oli püha loom – usuti ,et pärast valitseja surma läheb ta hing lõvi sisse. Monarhi võimu tähiseks ja riigi õitsengu sümboliks oli tuli – tuli põles seni kaua kuni valitseja elas, kui ta ära suri kustutati kõik tuled riigis ning süüdati alles uue valitseja troonileasumisel.
UUSAEG
Tõsisem huvi Troopilise ja Lõuna-Aafrika vastu tärkas eurooplastel 15. sajandil seoses Musta Mandri rikkalike kullaleiukohtadega ning Indiasse viiva meretee otsimisega. Tugev euroopa kristlik kultuur tõi suuremaid muutusi. Aafrika kultuuritraditsioonides hakkas aina rohkem ilmnema euroopalikke jooni – Aafrika uue aja algus.


14