India, hiina ja jaapani kunst (3)

India kunst
India kunsti valdkonda kuulub peale India enda ka suur osa Indoneesiast ja Indo-Hiinast. India on vastu võtnud ja enesesse sulatanud palju võõraid mõjutusi – nii vanast Mesopotaamiast kui ka Vana – Kreekast. India rikkalikust kunstiajaloost saab esile tuua ainult mõningaid üldisi jooni ja mõhimõtteid, mis eraldavad india kunsti Euroopa omast.
Indose jõe orus (tänapäeva Pakistanis) hakkas 3. aastatuhandel e.Kr. välja kujunema üks inimkonna vanemaid kõrgkultuure. Selle tähtsaimad linnad olid Harappa ja Mohenjo- Daro . Sealsed linnad olid 2-3 korruselised põletatud tellistest majad. Keraamilised ja pronksist esemed olid nappide kaunistuste, kuid otstarbeka vormiga .
India kõige keerukam ja fantaasiaküllasem on hinduismi mütoloogia. Peajumalateks on kõige looja Brahma, säilitaja Višnu ja hävitaja Šiva, lisaks arvutu hulk teisi jumalaid, pooljumalaid, deemoneid ja kangelasi.
3. saj e.Kr valitses suurt osa Indiast rahuarmastav kuningas Ašoka, kes levitas budismi. Tema ajast on pärit mitmekümnetonnised monoliitsed Buddha mälestussambad, mille tipus on budistlike sümbolitega kaunistatud kapiteelid. Üht sellist kapiteeli võib näha India Vabariigi vapil. Umbes samal ajal hakati ehitama ka stuupasid – poolkerakujulise kupliga kaetud ehitisi Buddha mälestuseks. Ašoka laskis neid oma riiki püstitada umbes 84000 tükki.
Indias on arhidektuur ja skulptuur sulandunud omapäraseks tervikuks ja eraldi neist kahest rääkida on raske. Templid – peamised vana kunsti mälestusmärgid – meenutavad rohkem monumente kui ehitisi meie mõistes. India templi kõige püham paik, kus asub jumalakuju, on tavaliselt väike, tempel selle ümber aga võis kasvada suureks, paljude ruumidega ehitiseks. Siseruumis oli kujusid tavaliselt vähe, aga India pühakodade välisseinad näivad koosnevat lausa skulptuuride massist.
India skulptuuri iseloomustab dünaamilisus, mänglevus ning liigutuste ja žestide äärmine mitmekesisus. Maistest proportsioonidest ei peeta kinni niisamuti mitte anatoomiast , sest esinevad inimesed mitme pea ja paljude jäsemetega, samuti inimestest ja loomadest kombineeritud olendid. Materjaliks on põhiliselt kivi, kuid on ka iidsetest aegadest kasutatud vaske ja pronksi.
India skulptuuri valitsevaks vormiks on reljeef. India kunst tahab rõhutada, et miski ei kao ega lõpe täiesti, vaid kõik kordub.
India kujutava kunsti suurim õitseaeg oli Guptade dünastia ajal (4.-7. Sajand p.Kr.)
Peale skulptuuri oli Indias hästi arenenud ka maalikunst . Kuulsad on Ajanta kaljutemplite seinamaalid oma meela iluga.
Hiina kunst
Hiina kunsti arengust on palju selgem ülevaade kui India omast, sest hiinlased ise hakkasid juba väga ammu oma kunsti arengut jälgima ja ajaloolisi ülestähendusi tegema.
Hiina arhidektuur on enamasti rajatud keerukale palkkonstruktsioonile. Ehitiste üheks iseloomulikuks elemendiks on reljeefidega kaunistatud ja värviliseks maalitud palk, mida kasutatakse sammasteks, taladeks, piitadeks. Iseloomulik on hiina ehitiste eriline katusevorm ja armastus mitmekorruliste katuste vastu, mille materjaliks on kasutatud glasuuritud savist katusekive. Kiviehitisi on vähem ja neiski on palju ülevõetud puitehitiste konstruktsioonist ja vormikõnest.
Kõige olulisemas ehitised olid müürid. Üldtuntud on Suur Hiina müür. Kuid müüridega ümbritseti ka losse , templeid, kloostreid, linnajagusid ja linnu.
Muistses Hiinas ei loetud skulptuuri kõrgete kunstide hulka nagu maali ja kalligraafiat. Sellest hoolimata on skulptuuri viljeletud üsna palju. Materjali kasutus oli väga lai – keraamika , kivi, pronks, puu, elevandiluu jne. Erinevatel ajajärkudel on väga erinevates suurustes skulptuuriteoseid tehtud. Hiina skulptuuri iseloomustab peen ja puhas detailide töötlus, armastus voolava joone ja vormi vastu ning peen pinnakäsitlus.
Hani dünastia (206 e.Kr. – 220 p.Kr.) ajal kujunes Hiina rahuliku õitsengu aeg. Siis kujunesid välja konfutsiaalsus ja taoism, suurte mõtlejate Kong Fuzi ja Laozi ideedele tuginevad õpetused. Konfutsianism taotles ühiskonna harmooniat ja pidas selle saavutamise vahenditeks traditsioonide austamist, äärmuste vältimis ja mõõdukust. Taoism seevastu rõhutas inimese vabadust ja sõltumatust ühiskonnast. Mõlemad osalt vastandlikke väärtusi rõhutanud õpetused on teineteist täiendanud näiteks nõnda, et välispidiselt elatakse konfutsianismi, aga sisemiselt taoismi põhimõtete järgi.
Arhidektuuri ja skulptuuri peeti hiinas käsitööks, maalikunsti ja kalligraafiat aga vaimseks loominguks. Hieroglüüfide kaunilt kirjutamine ja maalimine kuulusid ülemkihi hariduse hulk. Hiinas seetüttu oli palju maalikunstnikke-asjaarmastajaid, nende hulgas olid ka mitmed keisrid.
Hiina maalikunsti peamiseks vormideks on tuši- ja akvarellmaal paberil või siidil. Temaatikas domineerivad inimene, loomad, maastik .
Chani koolkond. Chani usulahu munkadest maalijad 13. Sajandil panid pearõhu lihtsusele. Nende arvates ei saa budismi tõdesid väljendada sõnades, küll aga visuaalsetes kujundites. Kujutis ise tehti ainult ühte nurka, kuna ülejäänud pildipind jäeti tühjaks, nagu vaataja ettekujutusele vaba ruumi andmiseks . See kompositsioonivõte avaldas eriti tugevat mõju jaapani kunsti arengule ja sealtkaudu ka Euroopa kunstile.
Jaapani kunst
Jaapani kultuur arenes kaua suhteliselt omaette. Põllumajandusega hakati tegelema viimastel sajanditel e.Kr. aga näiteks rauda õpiti kasutama alles 3. saj p.Kr. Külades elanud hõimuliidud võitlesid omavahel, kuni jõuti ühtse riigi loomiseni 5. saj teisel poolel.
Jaapanlaste algne usund sintoism õpetab, et kogu loodus on hingestatud. Sintoism ei soosinud kujutavat kunsti, kuid templeid hakati ehitama juba 3. Sajandil. Nende eeskujuks olid talumajad ning vanimatel templitel olid kõrged ja paksud õlgedest viilkatused, mis toetusid puust postidele. Ühe sellise templi vorm on säilinud, sest rohkem kui tuhat aastat on iga 20 aasta järel ehitatud selle templi täpne koopia, misjärel vana tempel on pidulikult hävitatud,
6. Sajandil jõudsid jaapanisse peamiselt Korea kaudu budism ja hiina kunsti mõjud, sealhulgas kiri, maalikunst, skulptuur ja mitmed ehitustehnilised võtted. Need ei kustutanud siiski kohalikku traditsiooni, vaid segunesid sellega. Näiteks hakati katuseid ehitama savist katusekividest, aga ehitiste mahtue jaotus muutus vähe. 7. Sajandil asutati pealinn Nara lähedale Horyuji buda usu klooster , mille tempel on vanimaid puitehitisi maailmas.
7.-8. Sajandil valmistati kloostrites hulgaliselt erineva suurusega Buddha kujusid, peamiselt pronksist või võrvitud puust. Koostrid ja buda mungad muutusid riigi tugevaimaks jõuks. Munkade mõju vähendamiseks kolisid keisrid 794. Aastal Narast uude pealinna, praegusesse Kyotosse, kuid nende võim jäi rohkem kui tuhandeks aastaks peamiselt tseremoniaalseks.
Kyoto õukonna tellimisel arenes elamismõnu ja esteetilisi naudinguid pakkuv ilmalik kunst. Elati suhteliselt väikestes majades, mille järsult tõusvad katusenurgad rõhutavad hoonete kergust ja õhulisust. Mugavuse nimel loobuti hiina arhidektuurile omasest sümmeetriataotlusest.
Hiinast õpitud kirjakunsti arendati suurema luksuse suunas. Hiina kalligraafias on hieroglüüfid enamasti nelinurksed, selged ja korrapäraselt ridades, aga Jaapanis levis vabam, spontaansem ja mänglevam ilukiri. Eelistati kirjakunsti visuaalse ilu ühendamist kaunisisuliste luuletustega, et pakkuda naudingut nii silmadele kui ka mõtetele.
Alates 12. Sajandist levis Hiinast Jaapanisse chan -budism, mida Jaapanis tähistati sõnaga “zen“. Zen- budistid on veendunud, et tõde ei saa sõnadega väljendada. Seepärast tahavad nad ennast vabastada kõigist mõttesüsteemidest, raamatutarkusest ja rituaalidest. Lihtne elu, pidev kehaline harjutamine ja vaimne endassesüüvimine peaksid viima ootamatu selginemiseni, tõelise arusaamiseni kõigist asjadest. Zeni kloostrid kujunesid samuraide poegade kasvatusasutusteks.