Lähis-Ida, Aafrika ja Ameerika muinaskultuurid (0)

Mait  Kõiv
Lähis-Ida, Aafrika ja Ameerika muinaskultuurid
10.11
Lähis-Ida muinaskultuurid
(„ Tsivilisatsioon  ja riikluse teke“ M.Kõivu ekursus TÜs, „Vanaaeg“ M.Kõivu ja S.Stadnikovi 
ekursus TLÜs“)
Harri  Hiiemaa – Aafrika
Egiptus  – Sergei  Stadnikov
Mesopotaamia  – Amar  Annus
Egiptus ja Mesopotaamia on kujunenud teineteisest sõltuvalt,  suhtlemine  toimus enne, kui seal 
tsivilisatsioon kujunes. Nende vahe on siiski küllalt suur selleks, et neid vaadelda kui erinevaid 
tsivilisatsioone, mitte ühe tsivilisatsiooni eri osasid. Ei saa öelda ka, et üks oleks teise esile 
kutsunud, nad tekkisid paralleelselt (4. aastatuhandel eKr). Induse tsivilisatsioon on tekkinud 
hiljem, Induse tsivilisatsioon ei kujunenud Mesopotaamia tsivilisatsioonist isoleeritult. Ta ei ole 
Mesopotaamia tsivilisatsiooni üks osa, kuid ta on Mesopotaamia tsivilisatsioonist mõjutatud.
Viljaka  poolkuu  alalt hakkas tsivilisatsioon levima – Euroopasse ( Egeuse  tsivilisatsioon), ka 
Nuubiasse, Etioopiasse (Egiptuse tsivilisatsiooni kaudu). 
Tsivilisatsioon levis ka India ookeani kaubandussidemete kaudu,  araabia   kaupmehed  rajasid nn 
Suahiili  linnu, mis hankisid toorained Ida-Aafrika tagamaadelt ( elevandiluu , kuld ,  orjad ), seda 
müüdi ranniku kaubalinnades kuni Hiinani. See stimuleeris  Zimbabwe  riigi esilekerkimist 
(kuningad hankisid kraami, mida araablastele müüdi).
Teine kaubandussuund kujunes peale Põhja-Aafrika langemist  araablaste  kätte 7. saj. Kaubateed  
liikusid läbi Sahaara ja mööda rannikut. Seal kujunesid Ghana  ja  Mali  riigid. 
Nigeri  jõe  suudmealal  olid Joruba (Yoruba) riigid, milles oli omapärane neegrikultuur. Alates 11. 
sajandist kujuneb seal nö ehe Aafika tsivilisatsioon. Nad olid küll  kontaktis  isami  kultuuriga , kuid 
ise ei olnud islamiusulised ja säilitasid omanäolisuse.
Teine enam-vähem iseseisev tsivilisatsioon oli  Kongo . Algusaega pole teada, kuid seal oli juba riik 
15. sajandil, kui portugallased sinna jõudsid. Portugallaste suhted Kongo riigiga olid erinevad, kui 
17. sajandil Kongo riik allutati portugallastele.
Hiina kujunes eraldi ja iseseisvalt (Tiibet ja  Himaalaja  on seal vahel).  Tsivilisatsioonide vahelised 
kontaktid on seal kohaliku tsivilisatsiooni kujunemise ajal praktiliselt väljaspoole olematud.
Ameerika – tsivilisatsioonid kujunesid II aastatuhandel eKr, Andides võib-olla ka III aastatuhande 
lõpp eKr. Need on omavahel erinevad tsivilisatsioonid, on kujunenud omaette , üksteisest 
sõltumatult.
Varased  põlluharijad
U 10 000 eKr. Jeeriko  (9. aastatuhandel eKr), seal  kandis  kujunes kogu viljaka poolkuu ulatuses 
omavahel lähedaselt seotud põlluharimiskogukondade võrgustik (seal oli neid palju). Tähtis on nt ka 
Abu Hureyra (Süürias, Eufrati läheduses), kus oli linn. Juba 11. aastatuhandel oli seal suhteliselt 
suur asula (kus hooned olid ümmargused onnid), kus ilmselt tunti ka teravilja kuid pole kindlalt 
teada, kas see kultiveeriti või kasutati looduslikult kasvavat. 10 aastatuhandel kliima külmenes ja 9. 
aastatuhandel juba kultiveeriti. 
Türgi territooriumil on teadaolevalt vanim megaliitiline ehitis – Göbekli  Tepe  (küngas, milles on 
mitu sõõri, mis on piiratud steeridega, mis kandsid ilmselt katust.  Steelid kujutasid loomi). Ilmselt 
oli tegemist kultusobjektina. Pärit on see 10 aastatuhandel. Selle kultuskeskuse lähedusest ei ole 
leitud asulat, ilmselt oli mitmete lähimate asulate kultuskeskus. Ei ole aga teada, kas nende 
elanikkond tegeles põlluviljelusega või mitte. Kui ei  tegelenud , siis on tegemist ainulaadse sellise 
kultuskeskusega, sest kõik teised megaliitehitised on seotud põlluharijate asulatega. 
Samast  piirkonnas on juba 7 aastatuhandel eKr leitud protokirjamärke, millega märgistati ilmselt 
kogutud andamit. Seal on ka suhteliselt suured hooned, milles ei ole märke majanduslikust 
ebavõrdsuset ega sotsiaalsest kihistusest – spekuleeritakse, et võis olla mingi kogukondlikult 
korraldatav kogumis ja jaotamis  mehhanism ).
Egiptuse ja Mesopotaamia tsivilisatsiooni põlluharimine oli erinev viljaka poolkuu  omadest  (viljaka 
poolkuu piirkonnas sajab vihma, E ja M ei saja). Põlluharimisühiskond sai tekkida tänu 
irrigatsioonisüsteemidele, m oli enne hõredalt asustatud. 6 aastatuhandel eKr hakkasid kujunema 
suuremad asulad, kus esialgu ei ole näha sotsiaalseid hierarhiat (lossivaremeid). On palju sarnase 
põhiplaaniga suurmaju, mida peetakse suurperede residentsideks).  Selgelt on eristatavad aga 
templid (templiplatvormid, millest hiljem kujunesid tsikuraadid). Seega on nähtav mudel, kus 
kogukonda  integreeriv asutus on tempel. Selliseid templikeskseid asulaid tekkis nii Põhja- kui 
Lõuna-Mesopotaamias. 4. aastatuhandel keskel kerkis esile Uruki linn. 4. aastatuhandel teist poolt 
nimetatakse Lõuna-Mesopotaamias Uruki  perioodiks . Uruk ei olnud aga kaugeltki ainuke linn, kogu 
Mesopotaamia oli kvaasilinnriiklike põlluharimisasulatega asustatud.
4. aastatuhat on mitmete tehnoloogiliste muutuste aeg – purjelaev ( paat  tegelikult), künnipõllundus, 
ulatuslikud  irrigatsioonisüsteemid, ratas (leitud nii Mesopotaamiast, Põhja- Kaukaasiast , Poolast), 
kedrakeraamika (4. aastatuhande keskpaigas). 
Mesopotaamia 
4. aastatuhendel II poolel oli Uruki linna keskmeks kujunenud kaksiktemplikompleks – E-Anna e. 
Inanna  tempel ( taevajumalanna ) ja Ani ( taevajumal ) tsikuraat . Sellest kompleksist on  leitud 
esimesed nö tsivilisatsiooni märgid, protokiilkirjas aruanded.  Tekste  on kahte tüüpi – silinderpitsatid 
(majandustegevuste saaduste kogumise kontrolli vahendid, seega tempel oli nö koguv institutsioon  
ning majandus oli templimajandus. Kui suurt osa elanikest templimajandus hõlmas, seda kindlalt ei 
tea) ja  ametite  loendid (seega oli juba sel ajal teatud  hierarhiline  templiadministratsioon). Eanna 
pühamust on leitud nn Uruki  vaas  (kujutan reljeefina  andami   toomist ), mis näitab, et andami 
kogumine oli religioosselt sanktsioneeritud. Seega tempel mitte ainult ei korraldanud andami 
toomist vaid andami toomine oli käsitletav andami toomisena  jumalale .  See süsteem tekkis ilmselt 
3 aastatuhandel eKr.
Seega võib öelda, et tsivilisatsiooni ja riikluse  tekkekoht  Mesopotaamias on Uruki linn umbes 4. 
aastatuhandel eKr. Urukil olid tõenäoliselt laialdased välissuhted (Uruki silinderpitsatite jälgi on 
leitud Süüriani välja). Ilmselt osteti sisse tooraineid (puit ja kõik muu selline). Ilmselt tempel toimis 
ka  vahetuse  koordineerijana. 
Ei ole selge, kas sellised laialdased suhted tähistasid ka Uruki hegemooniat,  arvamusi  on nii poolt 
kui vastu.
3. aastatuhandet kuni 24. sajandini peetakse klassikaliseks linnriikide ajastuks. Uruk läbib teatud 
languse ning on vaid üks paljudest linnriikidest. Seda aega nim varadünastiliseks perioodiks. 
Kujuneb välja klassikaline kiilkiri sumeri keeles. Protokiilkirja järgi öeldakse, et alates selle 
tekkimisest 34-33 saj eKr on Lõuna-Mesopotaamias elanud sumerid  (sest klassikaline kiilkiri on 
üheselt välja kasvanud protokiilkirjast).
Sumerid on Lõuna-Mesopotaamias üsna isoleeritud rahvas. Põhja-Mesopotaamias on semiidid , kes 
võtsid  kiilkirja  üle 3. aastatuhande keskel eKr, põhjapool oli ka Eelam, mis võttis kiilkirja üle (kuid 
nende keel ei ole suguluses sumeri ega semiidikeeltega). Sumeri linnade toponüümid ja ka mitmed 
sõnad on pärit mingisugusest teisest keelest (ei  semiidi  ega eelami), selle järgi võib eeldada, et 
sumerid ei ole 7. aastatuhandel eKr sisse rännanud esmaasukad. Samas ei tuvasta arheoloogiline 
leiumaterjali mingisugust kultuurikatkestust. Sumeri mütoloogias ei ole ka ühtegi märki, mis viitaks 
sellele, et sumerite jaloolises mälus oleks midagi sisserännule viitavat (legendide järgi on sumerid 
loodud jumalate poolt kohapeal). 
 
On isikuid, kes seostavad sumeri keele soomeugri keeltega: sumeri keel on aglutinatiivne keel (st 
järelliiteline, erinevalt semiidi keeltest). Osa keeleteadlasi kinnitavad, et on ka sarnaseid sõnu.
Alates 3 at on olemas küllalt suurel määral kiilkirjadokumnte. Enamasti on need erinevate 
linnriikide templidokumentatsioon, mida on üpris raske tõlgendada ( tausta  teadmata).  On ka mõned 
kuningate nö eneseülistustekstid, aga vähe. Ühiskonna rekonstrueerimisel on seega oht 
ületähtsustada templi  osakaalu . 
Sumeri kuningate nimekirjadesse tuleb  suhtuda  kui mütoloogiasse. Need on koostatud umbes 2. 
aastatuhandel eKr, Uri III dünastia valitsejate ajal ( valitsejad vajasid eneselegitimatsiooni). 
Varasemad kuningad on nimekirjas ilmselt täiesti legendaarsed, uuemad on ilmselt osalt ajaloolised. 
Vaid 6 nimetatud kuninga olemasolu on teiste dokumentidega tõestatav.
Uri III dünastia ajal loodi ka kangelaspoeemid, mis jutustavad lood kuninganimekirjas olevatest 
kuningatest (nt Gilgameš). 
Kombeks on jagada süsteem kolmeks sektoriks: tempel, kuningas ja kodanikud. Templi eesotsas on 
templiisand (En - isa), on olemas põhjalik  administratsioon  ja täpne  dokumentatsioon . Templi 
juures töötasid käsitöölised, tegeles ekspordiga, olid ulatuslikud maavaldused, mida harisid 
templisõltlased (võisid olla rentnikud, sulased, pärisorjad, vms ei teata kindlalt. Tekstides öeldaks 
„mehed“).
Kuningas – kandis ka vahel  tiitlit  En (isa), vahel Ensi ( isand ) või Lugal (suur mees, vägev mees). 
Eri linnriikides kasutati erinevaid variante. Linnriikidevaheliste suhete arengus hakati ülemkuningat 
nimetama Lugal ja Ensist sai alamkuninga tiitel.
Kuningas oli väejuht ja kohtumõistja (kasutatakse ka tiilit/ väljendit „Rahva hea  karjane “). Sumeri 
kuningaid ei jumalikustatud, küll aga oli jumalanna Nihursaa ( maajumalanna ) neid imetanud/ oma 
süles  hoidnud  ning seega oli neil  jumalik õnnistus ja nad olid lihtrahva ja templi vahel ühenduse 
pidajad.
Kuninga  majapidamist  nim suur maja (egal), otseselt kuningalossi ei olnud.
Kuningatega seostub ka  kompleks , mida nim Uri kuningahauad. 16 hauas on kaasa  maetud  ka 
inimesi (kuni 74 inimest ühes hauas) ning uhkeid objekte. Muude hulgas ka nn Uri  lipp (standard), 
millel on kujutatud inimfiguure), tema otstarve on teadmata. Lipuks nimetatakse seda sellepärast, et 
seda ilmselt  kanti  puust teiba otsas.
Need hauad  on isoleeritud selles mõttes, et sumeri matusekombestik on väga lihtne ja uhkeid 
hauapanuseid ei ole.  Ka ei figureeri need isikud sumerite kuningate nimekirjas (kahe isiku nimed 
on teada, aga kuningateks neid ei nimetata).
Erasektor on jätnud endast suhteliselt vähe jälgi. Nad ei pidanud bürokraatlikku arvet oma tegevuse 
üle. Ilmselt oli see küllalt arvestatav. Jõukamate kodanike hulgas oli sumeri linnriikides ka teatud 
poliitiline sindatus. Osades sumeri linnriikides eksisteeris nn unken e. rahvaring.  Mainitud  on ka nn 
abba uru (linnavanemad). Ei ole teada, kuidas need kaks on omavahel seotud. Pole ka teada, kellest 
unken koosnes ja mida ta tegelikult tegi (unkeni olemasolu põhjal on räägitud isegi sumeri 
linnriikide demokraatiast, nt Taani  teadlane  Thor Jakobsen, kasutavad oma arvamuste tõendiks 
stseeni „Gilgameš ja Akka´st“).
Kodanikke juhtis kuningas sõjaretkel (pole tõendeid professionaalse sõjaväe olemasolust sumeri 
linnriikides). Lagaši kuningas Eannatum on ülistanud oma võitu  Umma  linnriigi üle reljeefil (nn 
Raisakullide  steel ), mis on parim näide sellest, kuidas sumerid sõdisid. Teine kujutis on nn Uri 
standard, millel on ka vanim teadaolev ratta kujutis). 
Üldine arusaam on see, et areng läks templi poliitilise osatähtsuse vähenemise ja kuninga poliitilise 
osatähtsuse suurenemise suunas (tõendina kasutas seda, et varastes linnriikides pole märki  templist  
eraldi seisvast valitsejatest, hiljem tekkisid märgid eraldi  olevast  väepealik- kuningast ). 
Valitseja- preester (ilmselt võimuhaaraja) Urukagina püüdis taastada vana olukorda, mis seisnes 
sellest, et ta „taastas Ensi põllud jumalale“, st andis kuninga valdusi tagasi templile  ning ilmselt 
kaitses ka lihtrahvast võimustruktuuride omavoli vastu.
Sumeri  linnriigid  olid lakkamatus  vaenus  (st tõenäoliselt kindlustatud). Tüliküsimusteks olid 
põlluharimismaa ja Kiši kuninga tiitel (oli formaalselt sumerite ülemvalitsejate tiitel). 24. sajandi 
keskpaiku suutis Umma valitseja Lugalzargesi allutada linnriigid „kuni alumise mereni“ (st Pärsia 
laheni), mis oli esimene kord, kui nii suur maa-ala ühendati. Tema võim jäi aga lühikeseks, sest 
Sargon (Šarrukin – Tõeline Kuningas, enesele võetud nimi) võitis Lugalzargesit ja ühendas 
piirkonna oma võimu alla. Tema vallutusega seoses on esimest korda palgasõdureid mainitud. Ta 
jõudis oma valdustega Pärsia lahest Vahemereni (“Ta pesi oma relvad alumises meres ja siis pesi 
oma relvad ülemises meres“). Tema riik jäi ilmselt linnriikide konglomeraadiks, kus  Akkadi   linnriik  
oli juhtiv. 
Sargon oli semiit. Semiidid elasid Mesopotaamia põhjaosas (Eufrati kesk- ja ülemjooksul). Sargoni 
vallutuse ajaks olid Mesopotaamias elavad semiidisuguvõsad pikka aega olnud paiksed, juba 3 at 
eKr hakkasid nad kasutama oma keelel kohndatud kiilkirja. Sargoni riigis sai akkadi keelest 
riigikeel . Sumeri keel käibis jätkuvalt, kestsid edasi ka linnriigid (ainult et Akkadi ülemvõimu all). 
Ta rajas ka traditsiooni, mida hiljem järgisid Lõuna-Mesopotaamia valitsejad: pani oma tütre 
Kuujumalanna  preestriks.
Kas Sargon end jumalikustas, pole teada. Küll aga jumalikustas end tema pojapoeg  Naramzin , kes 
kasutas tähemärki, mis edaspidi sümoliseeris jumalikustatud valitsejaid. Pärast surma austati 
Naramzini kultuslikult (templid,  preestrid , jms). Ta võttis kasutusele ka  tiitli  Nelja Ilmakaare 
Kuningas. Naramzin on esimene Mesopotaamia kuningas, kelle kohta on kindel teadmine, et ta 
ennast jumalikustas.
22. sajandil eKr Akkadi  suurriik lagunes . Mesopotaamia  suurriigid  ei olnud reeglina eriti püsivad, 
sest Mesopotaamia oli välismõjudele ja -vallutajatele väga avatud. 
21. sajandit eKr nimetatakse sumeri  renessansiks . Esile tõusis nn Uri II dünastia. Uruki valitsejad 
(sumerid) ühendasid territooriumi ning viisid oma pealinna üle Uri. Nende riik hõlmas sumeri 
linnriikide alasid. Nende riik oli väga tugevalt tsentraliseeritud, võib öelda, et see riik tähistab 
Mesopotaamia riikide tsentraliseerituse tippu. Kuningas oli ka templi saanud täielikult oma kontrolli 
alla, kuninga ja templi  majapidamised  olid ühte sulanud. Templi majapidamised aga kontrollisid 
praktiliselt kogu riigi majandust. 
Sel perioodil ehitati nt Uri kuujumalanna tsikuraat. Kuingate jumalikustamine saavutas oma 
haripunkti  (nt kuningas oli ühel tasemel Enlili poegadega, kuningat ülistati hümnidega - „Jumalatest 
pärinev, ilus ja tark, õppinud kirja, tundis  viit  keelt, kõik tahavad tema nõu kuulda, ta on parim 
ennustuskunstis, tal on kaunis hääl, ta mängib kõiki pille ja teab kõiki hümne, ta on ehitaja“ 
(kuningate tähtis kujutis oli templi ehitaja). Kuningas esines ka jumalana pühal abielutseremoonial 
jumalanna Inanna ja Dummuzi/Tammuzi vahel). 
Uri III dünastiakuningatel oli  eelnevast  lähtuvalt suur huvi oma võim legitimiseerida ja sellega koos 
loodigi kuningate nimekirjad ja kangelaspoeemid.
 
II aastatuhat eKr tõi kaasa murrangu. Mesopotaamia riigistumise protsess kiirenes. Semiidi rahvas 
amurrulased hakkasid imbuma Mesopotaamia  aladele . Nad asusid valitsejate juurde sõjaväelastena 
teenistusse ning tegid karjääri. Hiljem usurpeerisid nad valdava osa valitsejate positsioonidest. Sel 
perioodil toimus ka sumeri alade semiidistumine. Sumeri keel  kadus  igapäevakõnest kuid säilis 
teaduskeelena veel pikka aega. 
Väike- Aasiasse  jõuavad sel perioodil indoeurooplased ( hetiidid ). 19.-18. sajandist eKr alates on 
indoeuroopakeelsed  rahvad  Assüüria tekstides nähtavad. Üks  teooriatest  ütleb, et võimalik, et 
Väike- Aasia  oli üks indoeurooplaste algkodudest ja rändekeskustest.
Indoeurooplastega koos ilmub ka oluline muutus sõjakunstis – hobused ja hobukaarikud. II 
aastatuhandel ilmuvadki sõjakaarikud lahinguväljale. I aastatuhandel eKr hakkab kaarikusõit 
taanduma ning esile kerkivad ratsaväed.
Mesopotaamias hakkavad domineerima suurriigid (nt Eelam, Assüüria, Mari, Babüloonia). Püsima 
jäävad Põhja-Mesopotaamias Assüüria ja Lõuna-Mesopotaamias Babüloonia. Mõlmad olid etniliselt 
semiidid, mõlema riigi kultuurkeel oli akkadi keel (küll eri  murded ), kasutati kiilkirja. Austasid 
paljuski sama panteoni, olid samad traditsioonid. Tähtsamad erinevused panteonides olid 
peajumalad: Assur ja  Marduk . Riigid püsivad kuini Pärsia  impeerium  nad 6. sajandi keskel alistab.
Semiidi elanikkond elas ka Vahemere idarannikul Kaananis. Seal toimus sel perioodil otsustav 
areng tähestikkirja poole (ka seal tunti muidugi kiilkirja). Kujunes kaks kirja: 
1) Põhja-Kaananis  nn Ugariti tähestik (oli väga kiilkirjapõhine  visuaalselt , kirjutustehnika oli 
sama – puupulgakesega savitahvlile. Kasutai vaid Ugariti  linnriigis . Ugariti tähstikus on 
säilinud Ugariti valitseja lossiraamatukogu (arvestatav läänesemiidi kirjavara). Ugariti 
linnriik hävitati nn mererahvaste rände käigus u 1200 eKr. Pärast seda Ugariti tähestikku 
enam ei kasutata.
2) Lõuna_kaananis nn Foiniikia linnriikides kujunes nn lineaarne tähestik, mis oli mõjutatud 
Egiptuse kirjast. See tähestik hakkas arenema suhteliselt varakult, kuid varasemaid näiteid 
pole säilinud, sest kirjutati papüürosele. U 1000 eKr on selle kirja hea näide Byblose 
kuninga Ahirami sarkofaagilt. Kiri sel ajal koosnes 22 märgist.
12. sajand eKr on tuntud kui katastroofide aeg.
I aastatuhande alguses hakkasid levima aramealased, kelle keelest sai kogu piirkonna nö  lingua  
franca, akkadi keelest sai riigikeel kuid seda ei kasutatud enam laialdaselt suhtluskeelena. 
Sel ajal hakkasid levima ka kaamelid (ilmselt aramealaste kaudu).
I aastatuhande esimestel sajanditel eKr on tähestikkirjade buum (aramea tähestik, kreeka alfabeet, 
etruski  tähestik, jne), mis kujunesid välja suhteliselt väikse aja jooksul – u 1000-700.
I aastatuhande esimesel poolel eKr  jätkub Assüüria ja Babüloonia riigi omavaheline võimuvõitlus, 
sinna jääb ka nende riikide  hiilgeaeg (Assüüria u 9.-7. sajand eKr, Uus-Babüloonia 6. sajandil eKr). 
Suurriigid domineerivad, kuid Mesopotaamia on linnatsivilisatsiooni areaal. Linn oli ikka 
tsivilisatsiooni  kese . Linnad aga toimisid jätkuvalt  omavalitsuslike üksustena (tegelikult 
linnriikidena). Linnades oli aga arvestatav linnakodanikkond, kes valitsesid oma linna ise – oli 
esindus . Ilmselt oli ka mõjukas kaupmeeskond. Kodanikkond  ei ole nii selgelt allutatud tsentraalsele 
kontrollile  nagu oli sumeri linnriikides. Nt Kaneši linn, milles olid nö perefirmad (nt naine oli 
Assuris ja korraldas tootmist, mees aga oli Kanešis ja korraldas kaubavahetust. Nende vahel käis 
kirjavahetus . Mees realiseeris kauba ja hankis  tooraine , mille toimetas Assurisse).
Templimajapidamised säilised ning olid kuninga kontrolli all. Kuningad lasid templitel  toimida kui 
suurmajapidamistel. Tempel ja tsikuraat olid kõrvuti. Samas ei pääsenud templist otse tsikuraati, 
tsikuraadi sissekäik oli eraldi.
Kuningas oli suur ülemvalitseja, kes valitses paljude linnriikide ja templite üle. Kuningavõimu 
ideoloogias oli erinevus Lõuna- ja Põhja-Mesopotaamia vahel. Lõuna-Mesopotaamias rõhutasid 
kuningad oma vastutust ja kuulekust jumalatele (Head karjane), Põhja-Mesopotaamias rõhutati 
sõjalist vägevust ja päritolu.
Kuningad alamate majandustegevusse eriti ei  sekkunud . Palju oli sõltumatuid elanikke (awilu – 
kodanik/ mees), kes ei olnud aga vabastatud kohustustest kuninga suhtes (kui kuningas pidas 
vajalikuks neile mingeid kohustusi panna). Muškenu olid majanduslikus sõltuvuses olevad inimesed 
(kas kuningas või templist), umbes nagu rentnikud. 
Kuningad hakkasid andma teenistusvaldusi, millega koos kaasnes ka sõjateenistuskohustus 
( valdused  olid ilmselt suhteliselt väikesed). Selle valduse koos teenistuskohustusega võis edasi anda 
või sellest ka  loobuda .
Kuningas sel perioodil elas lossis. Säilinud on nt Mari kuningalossi varemed, mille põhjal on tehtud 
ka rekonstruktsioon.
Hammurapi  seaduste kogu
Üks seaduste kirjapanemise eesmärke oli Hammurapi kuningavõimu ülistamine, selle näitamine, et 
kuningas on jumalate soosik ning oma rahva hea karjane.
Tähtsal kohal on omandi- ja  varasuhted , ka kaubandussuhted. Ilmneb ka nö tarbijakaitse eelkäija – 
mis juhtub klient , kui talle on antud ebakvaliteetset kaupa ning sellest on mingit kahju sündinud.
Seadused reguleerivad ka perekonnaõigust (eesmärk on lahendada võimalikke vastuolusid). Abielu 
on varaline suhe, akt, millega pruudi perekond annab naise peigmehe kätte. 
Assüüria suurriik
Tõuseb esile 9. sajandil eKr. Tegemist oli vasallriikidest ümbritsetud tuumikalaga. Vasallriikides 
reeglina jäeti/pandi võimule kohalikku päritolu dünastia (olenevalt sellest, kas riik oli alistunud ise 
või vastu võidelnud). Kohalikud valitsejad kippusid olema ebalojaalsed, mis tõi kaasa lakkamatuid 
mässe. Võib öelda, et Assüüria kuningad sõdisid lakkamatult. Assüüria eliitvägi koosnes kaarikutest 
ja ratsaüksustest, ajalavägi aga talupoegadest. Erinevatele sõjakäikudele võeti kaasa erinevate 
piirkondade talupojad.
Mässude lõpetamiseks hakkasid kuningad kasutama kolme peamist meetodit: 
1) nö kallutatud julmus mässu mahasurumise käigus;
2) massiküüditamised;
3) Tiglatpilesar III reformis Assüüria riiki eesmärgiga tagada stabiilsus: a) ta bürokratiseeris 
riiki ning tõstis madalamalt positsioonilt inimesi kõrgematesse ametitesse, pani ühte 
ametisse kaks meest, kes üksteis kontrollisid, b) korraldas ümber vasallriikide valitsemist, 
pani nende juhtkonda ka madalamatest kihtidest pärit inimesi, c) rajas Assüüria 
professionaalse armees (sealkandis ilmselt esimene professionaalne  armee ) – kaarikuvägi, 
ratsavägi, jalavägi, piiramistehnikavägi.
Religioon  ja mütoloogia
Sumeri ja semiidi kultuurid mõjutasid vastastikku üksteist. Pärast semiitide muutumist etniliselt 
domineerivaks rahvaks suhtusid semiidid sumeri kultuuri austavalt. Kirjutati ümber sumerikeelseid 
tekste, kohandati sumeri legende, sumeri jumalaid seostati  semiidi jumalatega, jne. Seega on 
tegemist sumeri-semiidi segakultuuri ja segareligiooniga.
Religiooni põhilähtekoht: jumalad lõid inimesed, selleks, et inimesed nende heaks tööd tegid. 
Jumalad jagasid maa ära (linnriigid), igal linnriigil on oma  kaitsejumal , kes on ka selle linnriigi 
omanik. Linnriigis on jumala koda ja templimajapidamine, mis jumalat toidab.  Jumalaid austati ka 
igapäevaste rituaalidega  templis  (jumalakujuga tegeleti põhiliselt). Jumala vajadused olid ülimalt 
inimlikud.
Ka  panteon oli inimlik (ning väga sarnane Kreeka panteonile). Jumalad on patriarhaalne  suurpere. 
Jumalatele on omane nii inimlik välimus kui ka inimlikud pahed. 
Panteoni eesotsas  seisid  An, Enlil  ja  Enki . 
An (semiidi  Anum ) on taevajumal. Tema linn oli Uruk. Seal asus ka tema tütre E-Anna/Inanna 
tempel. An on nö viljatu taevas (sinine taevas, ta on vana ja väärikas ning otseselt ei sekku, või kui 
sekkub siis nõuandega. Ta on jumalate isa aga mitte kuningas). 
Enlil on jumalate kuningas ning taevajumal, tuulte, tormide, jne jumal (En – isand, lil – õhk). 
Kuningad olid tema erilise eestkoste all, ta kaitses ka kuningavõimu. Tema võimu all oli ka taevast 
lähtuv viljakus (vihm). Tema kultuskeskus oli  Nippur , seega sai Nippuri templist sumerite  keskne  
pühamu.
Enki (semiidi Ea) on maajumal  (En – isand, ki – ma), ka magedate, viljastavate vete ( Apsu ) jumal, 
ka viljakuse jumal (kui Apsu isand). Ka ehitaja ( kanalite ), seega tsivilisatsiooni tooja, ning sageli 
omistatakse talle legendides ka inimese loomist. Müütides annab ta inimestele head nõu.
Peakolmiku taga on järgmine plejaad.
Ninhursag (nin – ema/  emand , hursag – kivirinnatis, mäed, mis piiravad Mesopotaamiat põhja 
poolt, tsivilisatsiooni piir) oli emajumalanna, ka metsiku looduse kaitsja. Sünnituse kaitsja.
Ninhursagi ja Enlili poeg oli Ninurta. Ninurta oli hursagi (mägede, kaitsva mäepiirde) looja. Ta 
purustas ähvardava kivisõjaväe ning lõi rusudest mäed ja annetas selle oma emale. Ninurta taltsutas 
erinevaid loomi.
Seejärel on taevane   kolmik .
Utu (semiidi Šamaš) on päikesejumal, kes sõidab päikesekaarikus üle taeva ja näeb kõike ning on 
seetõttu ka jumalik kohtunik  ja maapealse seaduse kaitsja. Loojunud päikesena on ta allilma 
kohtunik. Ta näeb ka tulevikku ning on ennustamisega seotud. 
Nanna  (semiidi Sin) on kuujumal . Uri linna patroon. Ta sõidab kuulaevukesega üle tava ning  valdab  
taevalikku tarkust: kalender, täheteadus, tähtede järgi  ennustamine , ajaarvamine.  Ta sarnaneb Anile, 
mõlemad on taevaste tarkuste kehastajad.
Jumalanna Innanna (semiidi Ištar) esineb nii Nanna kui Ani tütrena. Innanna on taevakuninganna. 
Ta on erootiline jumalanna: seksuaalne paljunemine (veidi seotud ka abieluga, aga vähe), 
prostitutsioon (templiprostitutsioon oli tähtsal kohal). Ta on sõjakas, esineb ka kaarikute emandana 
(Egiptuses) ja meresõidu emandana (Foiniikias), sõjajumalanna. 
Innanna põhiline  partner  oli Dummuzi (semiidi  Tammuz ). Omaette Dummuzi templeid polnud, ta 
kuulus Innanna kultuse juurde. Erinevates allikastes on ta kas Innanna vend või poeg aga alati tema 
armastatu . 
Allilma  kujutus  Mesopotaamias on küllaltki sarnane Kreeka omaga. Allilma nimetus tähendas 
„Koht kust tagasi ei tulda“. Mesopotaamia tsivilisatsioon on tugevalt orienteeritud siinpoolsusele. 
Kõik, mis tuleb – hea või halb – tuleb maapealses elus. Kui inimene ise ei saa  tasutud (või talle 
tema teod kätte makstud), siis tasutakse need tema järglastele. Üks olulisemaid allikaid teispoolsuse 
kohta on Gilgameši  eepos .
Allilma asukoht on ebaselge . See on kusagil allpool. Võib-olla maailma äärel (akkadikeelse 
Gilgameši eepose järgi).  Allilmas  valitsevad Innanna  õde Ereškigal ja tema abikkasa Nergal 
(haiguste käskija). Sumeri eeposeversiooni järgi on Gilgameš surma järel allilma  jumalus  (ka 
kohtumõistja?). Mille üle aga  kohut  mõistetakse ja mis saab pärast kohtumõistmist, seda pole 
tänapäeval teada.
Maailma tekkimine
Maailma tekkimisest on kaks põimuvat versiooni.
Versioon 1: oli maa-ja-taevas (Anki), mis tuli lahutada ja nende lahutamisel tekkisid maa (an) ja 
taevas (ki).
Versioon 2: olid veed (Nammu), millest tõsteti maa. 
Tuntud on Babüloonia maailmaloomise eepos  Enuma  Elis, milles nimetatakse vetevalda Apsu. 
Kesksed tegelased on Apsu ( magevesi , mehelik alge) ja  Tiamat  ( soolane  vesi – ehk Pärsia laht? - 
naiselik alge). Neist sündisid vastandite paarid ja palju jumalaid, nende hulgas An (ja tema poeg 
Ea). Jumalaid said palju, nad häirisid Tiamati ning Apsu ja Tiamat otsustasid jumalad hävitada. Ea 
uinutas oma loitsudega Apsu, kes  tapeti  ning Ea sai jumalate valitsejaks. Tiamat sünnitas 
merekoletise  Kingu , kellega sai palju järglasi. Nad tõstsid Ea vastu mässu. Eal oli sündinud poeg 
Marduk (sumeri algses versioonis ilmselt Enlil). Marduk juhtis jumalate võitlust koletiste vastu ning 
võitis ja tappis Tiamati. Tiamat lõigati lõhki ning tema ühest poolest tehti taevas ja teisest maa. 
Kingu verest tehti  inimkond . Teised koletised pandi templit ehitama. Mardukist sai vastavalt teiste 
jumalate varasemale lubadusele (ta nõustus Tiamatiga võitlema vaid sellel tingimusel) kõigi 
jumalate kuningas.
Marduki  vangistasid aga vaenulikud jumalad, tema vabastas ta poeg kirjakunsti jumal Nabu.
Arvatakse, et see eepos loodi II aastatuhande lõpul eKr. Eepost kanti avalikult ette Babülonis Akitu 
pidustustel. Pidustused olid pikad ja  uhked ning lõppesid Marduki ja Ištari rituaalse abieluga (keda 
esindasid kuningas ja Ištari preestrinna). Akitu pidustused olid ka  odra  lõikuspidustused.
Legendide järgi sai inimesi liiga palju ja neid hävitati algul taudi, siis nälja ja lõpuks üleujutusega. 
Enne üleujutust valitses maa peal 5 dünastiat. Pärast üleujutust tuli kuningavõim taas maapeale 
(algul Kiši linnas, siis hakkas mööda linnasid käima).
Kangelaseepos  oli Mesopotaamia kirjanduse kõige levinum vorm. Tuntud on nt eeposed 
Enmenkari, Lugalblanda ja Bilgameši (ehk siis semiidipäraselt Gilgameši) seiklustest.
On nt lugu sellest, kuidas Enmenkar piiras üht linna ning võitis alles siis, kui kohale toodi tema 
poeg Lugalbanda (müüt, millest hiljem tekkis Kreeka legend  Trooja  sõjast. Lugalbanda=Achilleus).
Gilgameši kohta oli terve tsükkel, mis sai ilmselt oma lõpliku kuju Uri III dünastia ajal.
Bilgameši kohta oli sumeritel palju poeeme. Sumerikeelset pärimust hakkasid semiidid akkadi 
keelde adapteerima juba II aastatuhandel eKr. Mingil hetkel loodi nende tõlgitud/ adapteeritud 
poeemide põhjal akkadikeelne koondeepos, mis aga uuendusena annab eeposele filosoofilise 
alatooni (surelikkuse üle mõtisklemine), mida sumeri poeemides ei olnud.
Gilgameši eepost  kandvad tahvlid on leitud Assupanipali raamatukogust (seega on nad pärit 7. 
sajandist eKr, kuid eepose  tegelikku valmimisaega see ei anna). Arvatakse, et eepos loodi kuskil 
12.-11. sajandil eKr, st umbes samal ajal mis Enuma Elis.
Egiptus
Egiptuse areng on mõneti hilisem kui Mesopotaamias. Egiptuse org oli asustatud juba vaarses 
paleoliitikumis. Millegi pärast ei olnud Niiluse org asustatud aga  viljelusmajanduse  kujunemise ajal 
(u 10 000 eKr), küll aga elasid jõe orgu ümbritsevates poolkõrbetes (kliima oli niiskem kui 
tänapäeval) karjakasvatajad, kes kliima  kuivenedes tõmbusid kõrbealadelt Niiluse orgu. Niiluse 
orus soodustas põlluharimist Niiluse üleujutused, mis kujundasid ka Egiptuse kolm aastaaega 
(üleujutuse kuud, viljakasvatusekuud, kuivuse kuud). Veetaseme tõus oli suhteliselt etteaimatav – u 
1, 5 meetrit. Jõeoru pind sai üleujutuse veega suhteliselt ühtlaselt kaetud. Põldu harida oli suhteliselt 
lihtne, settemuda oli väga viljakas. Seega kujunes ilms irrigatsioonita asustus ja asulad. Asulad olid 
aga suhteliselt tagasihoidlikud. Kiire areng algab 4. aastatuhande teisel poolel eKr. Sel ajal 
kujunesid Egiptuses rikkalikud matused (ülikuhauad), on märke rudimentaarsest 
mumifitseerimisest. Kujunesid ka kompleksid, mida võiks lihtsateks lossideks pidada.
Kujunes kolm keskust Ülem-Egiptuses: Abydos, Nagada , Herakaonypolis, mille ühinemisel tekkis 
algne riik. Sealt on leitud olulised objektid 1) skorpionkuninga  skepter , millel kujutatakse  kuningat, 
kes kandis Ülem-Egiptuse valget krooni; 2) Nameri  palett , milles kujutatakse valitsejat, kes kandis 
algul valget krooni ning  paleti teisel poolel nn Alam-Egiptuse punast krooni. Tõlgendatakse sedasi, 
et kui skorpionkuningas ühendas Ülem-Egiptuse siis Namer ühendas Ülem- ja Alam-Egiptuse.
Vana riik: 1) püramiidide eelne aeg; 2) püramiidide ehitamise periood – nt Giza püramiidid 26. 
sajandil eKr; 3)  väiksed püramiidid
I vaheperiood : 22.-21. sajand eKr – mingitel põhjustel jagunes Egiptuse riik mitmeks osaks
Keskmine riik (20.-17. sajand eKr): Egiptuse kirjanduse kõrgaeg, nt kirjutati „ Sinuhe  jutustus“, 
Teeba  kaitsejumal  Amon tõuseb panteoni tippu. Ühendamine lähtus  Teebast , kuid Teeba kuningad 
pöördusid võimalust mööda Vana riigi traditsioonide juurde tagasi. Pealinn viidi  delta  juurde (Itani/ 
Itawy), surnuid maeti väikestesse püramiididesse
Keskmise riigi ajal algas Egiptuse suurem professionaliseerumine, rajatakse  ka esimesed suuremad 
irrigatsioonisüsteemid, võeti kasutusele šaduffid.
II vaheperiood: (17.-16. sajand eKr) Egiptuse pärimuses võõrvallutajate aeg, nn Hyksos, tulid  deltas  
võimule, Egiptus oli jagatud kaheks – delta oli Aasia päritolu hüksoslaste käes, Ülem-Egiptus Teeba 
valitsejate käes. Nn hüksoslased tõid  Egiptusesse  sõjakaarikud, mis levisid Egiptuses väga kiiresti. 
Hüksoslaste ülemvõimu tulemuseeks oli see, et Egiptus avanes  senisest  enam väljaspoole, 
hüksoslaste pealinnast Avarisest (deltas) on leitud Egeuse-Kreeta stiilis freskosid, seega olid 
hüksoslaste valitsejatel Kreetaga  tihedad sidemed. See aeg tõi kaasa ka Egiptuse militariseerimisele. 
Teeba valitsejad vallutasid Alam-Egiptuse tagasi ning algas Egiptuse  ekspansioon  Aasiasse.
Uus riik tähistab Egiptuse suuriirgi aegu, kus Egiptus oli ilmselt maailma suurim riik –  Thutmosis  
III ja  Ramses  II valitsusajad.
Uue riigi nõrgenemine algab 12. sajandi algul eKr. 11. sajandil eKr  Egiptus taas lagunes.
III vaheperiood
Hiline  Egiptus
Egiptuse ühiskond
Egiptuse ühiskond on juba alates tekkimisest rõhutatult hierarhiline ühiskond. 
Egiptuse valitseja (vaarao/ kuningas) peamine ülesanne oli hoida maailmakorda ehk Maati. Maat  
kätkes endas kõike. Selleks, et Maat toimiks, pidi kuningas tegema kaks asja: 1) ta pidi igal juhul 
ühendama Alam- ja Ülem-Egiptuse (kui need pole ühendatud, siis Maat ei toimi); 2) ta pidi 
peletama kaose jõudu (mida kehastas kõrb). 
Kuninga jumalikkus avaldus mitmes aspektis: 1) titulatuuris ( Horos , Kahe Maa Isand, Ra poeg, 
Kuninga nn Horos-nimi kirjutati kuningalossi fasaadi kujuttavasse ristkülikusse, mida nimetati 
sereh.
Ülem-Egiptuse sümbol oli pillirookõrs, Alam-Egiptuse sümbol olimesilane. Need sümbolid 
tähistasid ka kuningavõimu. Kuningas kandis ka kahte krooni – Ülem-Egiptuse valge kroon ja 
Alam-Egiptuse punane kroon. Lisaks oli mitmeid kroone, nt sinine sõjakroon.
Kahe maa isandana oli kuningas ka kahte maad kaitsvate jumalannade lemmik: raisakotkas (Ülem-
Egiptus) ja  kobra  (Alam-Egiptus). Kobra esineb ka eraldi kuningat kaitsva sümbolina, oli kinnitatud 
kuninga peaehtele.
Ra  pojana  kirjutati kuninga nimi tavaliselt kartušši. Karušši sõlm sümboliseeris kaitset ja kõiksust).
Lisaks oli  kuningal  ka nn Horose  kuldnimi.
Sünnimi – Ra pojana kasutatud nimi.
Horose kuldnimi, Horose nimi ja veel üks nimi olid kõik kuninga poolt võetud nimed, mida kasutati 
koos erinevate tiitlitega, mis teeb kuningate jälgimise ja identifitseerimise sageli keeruliseks.
Nimede kaudu ilmneb ka kuninga seos jumalatega. Seos on kolmetine. 
1) Elus kuningas on Horos. Kuningat samastati Horosega. Müüdi järgi oli Horos viimane jumalik 
valitseja ning kuningad seega tema väimu pärijad ja edasikandjad.
2) Surnud kuningas oli  Osiris , surnute riigi valitseja ja kohtumõistja. 
Võõraid maid valitses Seth, kes kehastab ka kaose jõude, mida kuningas peab kogu aeg võitma. 
Samas kehastab Seth ka Alam-Egiptust, samas kui Horos ja Osiris kehastavad Ülem-Egiptus ning 
müüdi järgi sõlmitud kompromiss, millega jagati  Osirise , Horose ja Sethi vahel ära maailm, 
sümboliseeris Alam- ja Ülem-Egiptuse ühendamist. 
3) Kuningas oli Ra poeg. Kui keskmise riigi ajal hakati Ra-d seostama Amoniga, siis hakati neid 
nimetama Amon-Ra poegadeks. 
Kuna kuningad olid jumalad, siis neid tuli rituaalselt teenida. Seega oli praktiliselt kõik kuningaga 
seotu  rituaalselt korraldatud. Kuninga delegeeris nt oma ohverdamise ainuvõimu preestitele
Opet pidustused toimusid igal aastal. Amon-Ra kuju ja kuningas suundusid Karnakist Luxori 
templisse, kus suletud ruumis toimus kuninga ja tema isa suhtlemine ning peale seda pöördus 
Amon-Ra kuju tagasi Karnakki, kuninga võim oli aga aastaks taas kinnitatud.
Kuninga 30. valitsuaastal toimusid nn Sed-pidustused, kus kuningas pidi teatud territooriumile ringi 
peale  jooksma  (kuid oli ka variatsioone). 
Tähtis  rituaal  oli ka  jaht , kus jahitavad loomad sümboliseerisid kaose jõude. Sama ka sõjaretkedega. 
Sõjaretked pidid olema ainult  edukad  (jumal ei kaota kunagi!), seega ükskõik milline oli sõjaretke 
tegelik tagajärg, üles kirjutati see alati võidukana. 
Kuningatel oli  haarem  (Egiptuse abielu reeglina oli muidu paarperekond). Seega oli ka palju lapsi. 
Järgmise kuninga pidi sünnitama kuninga peanaine, kes oli enamasti kas kuninga õede või poolõde 
(ka teiste naiste hulgas võis olla kuninga õdesid-poolõdesid). Vahel võis kuninga abikaasa rollis olla 
kuninga tütar (kui esimene nn suur naine oli ära surnud). 
Õdedega abiellumise põhjus oli võib-olla see, et kuna kuningas oli väga jumalikustatud, siis sooviti 
seda „Jumalikku karismat“ hoida perekonnas.
Ritualiseerimise alla kuulub ka püramiidide ehitus. Püramiid oli atribuut, millega kinnitati kuninga 
jumalikkust. Mida jumalikum on kuningas, seda paremisi suudab ta kinnitada Maati aj eemal hoida 
kaose jõud.
Ülemkiht Egiptuses oli teenistuslik. Kuningas oli kogu autoriteed allikas, ülikkond oli 
ideoloogilises mõttes kuninga orjad. Sisuliselt ülemkiht oli siiski ilmselt suuresti aristokraatlikku 
päritolu. Kuningas määras küll ametisse, kuid tavaliselt määras ta ametisse sama perekonna 
esindaja.
Vana ja keskmise riigi ülikkond oli suhteliselt vähe spetsialiseerunud, ei olnud  preestrite  ega 
sõdurite otseselt eritatavat kihti. Kõrgülikkonnast allapoole jäi  seltskond , kes täitis riigiametite 
funktsioone roteeruvalt (ilmselt poole aasta kaupa). Suurem spetsaialiseerumine algab keskmise 
riigi ajast, kus  vallutusretked  Nuubiasse tõid vajaduse professionaalse sõjaväe järele. Sõjaväge tuli 
aga värvata, mis tõi kaasa nekrutivõtmise süsteemi. Sõjamehed elasid omaette sõjaväelistes 
asulates, kui nad jõudsid teatud vanusesse, siis said nad  maatüki, millel pensionipõlve pidada. 
Kujunes välja ka professionaalne ohvitserkond, mis on selgelt näha alates teisest vaheperioodist 
(kaarikusõitjad olid  aristokraadid , nendest  kujunes sõjaline  aristokraatia , mille tipp oli 
kuningavõimuga tihedalt seotud). Uue riigi lõppfaasis hakkasid sõjalise aristokraatia esindajad 
jõudma ka kuningatroonile.
Teine grupp, kes hakkas Uue riigi ajal esile kerkima, olid preestrid. Vana riigi ajal iseseisev 
preesterkond puudub. Templid hakkasid esile kerkima Keskmise riigi ajal, Uue riigi ajal muutus 
keskseks   Karnaki  tempel (Amon-Ra temple) ning kuningad hakkasid delegeerima riigifunktsioone 
preestritele. Templid toimisid suurte riiklike majanditena, mis finantseerisid ennast. Templite juurde 
kuulusid ka varasalved tagavaradeks. Sellega seoses kujunes templite eesotsas täisprofessionaalne 
preesterkond, mis tõi kaasa soolise nihke preesterkonnas – naised kadusid preestrifunktsioonist. 
Templites olid kahes  astmes  preestid. Kõrgemad preestid olid tuntud kui jumala teenrid, nemad 
tegelesid reaalselt jumala teenimisega (nagu Mesopotaamias tegeleti ka Egiptuses jumala kujuga 
hommikust õhtuni). Teised oli nn puhtad preestrid, kes pidi olema teinud läbi intsiatsioonirituaalid 
ning pidid hoidma oma füüsilist puhtust, et olla väärikad jumala ette ilmuma. Nende ülesandeks oli 
nt jumala kuju kandmine jms. Jumala teenrid olid aristokraadid, puhtad preestrid ei pruukinud olla 
aristokraadid.
Võib rääkida omaette preestrisuguvõsadest, millest kuningas määras uusi preestreid. Uue riigi ajal 
sattusid preesterkonna ja sõdalaste huvid vahel konflikti, kuigi nad olid omavahel perekonniti sageli 
tihedalt seotud. Nii preestrid kui sõdalased olid kuninga nõunikud ja osalesid välispoliitikas 
(preestrid diplomaatilistel missioonidel, sõdalased arusaadavalt kuidas).
Preestid olid ka  intellektuaalne  ülikkond. Templite juures olid nn elumajad, kuhu talletati käsikirju, 
jagati kooliõpetust, peeti filosoofilisse debatte, kujundati ja pandi kirja müüte, jms.
Alamkihid oli kindlalt riigi võimu all. Nad kõik olid kuninga suhtes kohusetäitjad. Alates Keskmise 
riigi ajast olid nad jaotatud erinevatesse kategooriatesse, millel olid erinevad õigused ja kohustused: 
1) sõdurid (kes olid oma teenistusaja läbinud), 2) vabamad talupojad, kelle  koormised olid 
väiksemad nin kes ei pidanud osalema riiklikel ehitustöödel), 3) pärisorja olukorras talupojad, kes 
andsid ära u kolmandiku oma saagist ning kelle tegevus oli allutatud riiklikule kontrollile nende 
andamite üle  pidasid arvet kirjutajad, kes moodustavad vahekihi ülikkonna ja talupoegade vahel.
Egiptuse jumalad
Egiptuse jumalad ei moodustanud ühte kindlat perekonda. Egiptuses olid erineva lokaalsed 
ideoloogiad, mis rääkisid maailma loomisest  erineval  moel ning käsitlesid ka maailma loojatena 
erinevaid jumalaid. Nende hulgast tõusevad esile kolm  koolkonda : 1) Heliopolise koolkond, käsitles 
loojana Ra-d, 2) Hermopolise koolkond, mille keskseks jumalaks on Tot/  Thot  aga ka Amon (Thoti 
seostasid kreeklased oma jumala Hermesega, sellest ka nimi), 3) koolkond, mille keskeskseks 
jumalaks oli  Ptah .
Kõigi  koolkondade  järgi oli aglseks  elemendiks  vesi (Nun), millest jumal-demiurg maailma välja 
võlus.
Heliopolise koolkonna järgi käis asi nii:
Oli ürgookean Nun (ürgkaos), millest  kerkib  mätassaarekene, mis oli nö korra ilming (pea igas 
templis oli templijärv, mis oli sümboolselt jäänuk kunagisest kaosest). Nunist kasvas välja  Atum  
(Kõik, Kõik=Ra). 
Ra oli päikesejumal. Tal oli kaks ilmingut:  skarabeus  ja Aton (silmapiirile tõusev päike, mille kiirte 
otsas on elu andvad hieroglüüfid)
Ral oli kaks last, Šu (õhk) ja  Tefnut  (niiskus, atmosfäär). Inimesed tulid Ra pisaratest, jumalad aga 
Ra higist.
Šu ja Tefnuti  abielust  tulid Geb (maa - mees) ja Nut (taevas - naine). Gebile pärandati võim 
maailma üle. Nut neelab igal õhtul päikese ning sünnitab selle  hommikul  taas. Mõne legendi järgi 
on Nut  lehm .
Gebil ja Nutil olid lapsed Osiris, Isis , Seth ja  Nephthys , mis annavad legendi kuningate võimu 
algusest.
Eelpoolnimetatud jumalad moodustavad nn Heliopolise enneaadi (üheksa).
Osirist kujutatakse muumiana (mumifitseeritud kuningas), kes on valges kookonis, tunnusena on 
tema habe ülespoole konksus (elavate kuningate habe oli sirge). 
Vahel samastus Horos Raga, siis nimetati teda Ra-Harahte (Ra silmapiiril, võidutsev Ra), kujutati 
pistriku peaga kuid pealael päikeseketas.
Horos oli kõrguste isand. Tal on mitmeid ilminguid. Nt Harueris, sellises ilmingus oli ta Ra poeg ja 
Sethi vend.
Harisieris oli oma ilmingus Isise ja Sethi poeg.
Horost kujutatakse aga alati pistrikuna, ta on seotud kõrgustega ning ta on kuningas.
Sethi kujutati sageli loomana – siga, koer. Teda  seostatakse  Apet-maoga, kes ähvardas Horost 
allmaailmas. Enamasti kujutatakse Sethi pika koonuosaga tundmatu loomana, keda nimetatakse 
tüfooniliseks loomaks (kreeklased seostasid Apet- madu oma Typhoniga, sellest ka tüfooniline 
loom). 
Ra laste hulka kuulus Maat, keda võidi kujutada Ra silmana aga enamasti udusulena või väikse 
jumalannana, kellel udusulg peas.
Veel oli Ra laste hulgas  Anubis  (šaakal), kes oli muumiavalmistaja -  ta aitas Osirise muumiat Isisel 
ja Nephthysil valmistada.
Ka  Hathor oli Ra laps (Hathor – Horose koda), kes oli kas lehma kujuline, lehm päikeseketas 
sarvede vahel või naine, kellel  sarved ja sarvede vahel päikeseketas (Ra ja  Nuti  tütar). Hathor oli 
viljakuse jumalanna, lõbustuste (pillimäng, tants, pidustused) jumalanna, võõrastemaade jumalanna 
(Byblose, Punti ja Läänekaare emand), Läänekaare emand=surnuteriigi emand. Hathor võis  ilmuda  
ka jõehobu ja lõvina. Lõvina oli ta väga  verine . 
Lisaks olid tähtsal kohal Thot, kes oli koos Amoniga üks Hermopolise süsteemi maailma loojaid. 
Thot oli jumalate kirjutaja, kes seostati ka kuu ja kalendriga. Thoti kujutai iibisena (Maati abikaasa) 
ja ahvina. Thot osales keskse tegelasena Osirise kohtus allilmas, kes märkis kõik vajaliku üles. 
Amon oli üks hermopolise kaheksast algsest jumalast, samas oli ta ka see, kes hanena maailma 
tekitas (munes muna. Munejana on aeg-ajalt märgitud ka Thot). Teeba jumalana samastati Amonit 
Raga. Ta oli enne olnud mingisugune õhujumala funktioon ning seetõttu kujutati teda inimkujul 
sinisena. Teda kujutatakse kuningana troonimas, kahe pika  sulega  kroon peas. Tema jumalikkust 
näitab ülespoole keerdus habe. Amoni loomne vorm on oinas.
Ptah oli Memphise  peajumal  ning Memphise süsteemi järgi maailma looja. Ta oli jumal-käsitööline 
ning käsitööliste kaitsja. Teda kujutatakse sageli kookonis mumifitseerituna kuid ümara peakattega. 
Tema ise ei olnud loom kuid tal oli loomne ilming – härg  Apis . Apis oli üheaegselt nii Ptahi ilming 
kui tema Ba (elujõud, vägi).       
Surmajärgsus
Egiptlased  elasid paljuski surmaootuses ning surma ettevalmistuses. Üks tingimus, mis tuli 
surmajärgse elu saavutamiseks täita, oli saada maetud Egiptusesse. Ei ole selge, kellele sai osaks 
surmajärgsus. Uue riigi ajal selgelt kõigile. Vana riigi ajast on aga surmajärgsusest rääkivad tekstid 
nö püramiiditekstid, mis on juhised kuningatele. Muudest isikutest peale kuninga seal  juttu pole. 
Küll aga on siiski ülikute  hauakambrid , milles on uhked matused, mis ilmselt eeldavad surmajärgset 
elu. Keskmise riigi ajast on nn sargatekstid, mis on mõeldud peale kuninga ka selgelt ülikkonnale. 
Uue riigi ajal ilmusid papüüruserullid, mida pandi sarkadesse kaasa (tuntuim neist on nn Surnute 
raamat). Ka vaesed inimesed järgisid teatud matuserituaal (lihtsamalt öeldes soolasid surnukeha  
sisse).
Egiptuses jätkub surmajärgne elu nii nagu elu, ainult, et paremini, ilma muredeta. Selleks, et asi 
saaks jätkuda, peavad olema läbi  viidud  teatud  rituaalid . Nende hulka kuuluvad palsameerimine  
(surnukeha puhtaks rookimine,  soolamine  ja õliga sisse määrimine), kindlad matuserituaalid ning 
kindel keskkond hauakambris (nimi, ritualiseeritud elulugu, seinamaalid, mis näitasid igapäevaelu – 
nii üliku kui tema teenijate ja talupoegade), kohaste  ohvrite  toomine, jne.
Egiptlastel puudus hinge mõiste, kuid inimene jätkas oma eksistentsi mitmel erineval moel, millest 
tähtsaimad on: 1) Ka (inimese duubel, mis tekib koos sünniga ning millega inimene ühineb pärast 
surma. Ka püsib korralikult hauakambris); 2) Ba (elujõud, vägi), mis võib hauaakambrist lahkuda. 
Bale  joonistati väljapääsuks hauakambrisse valeuks; 3)  Ankh (elujõud, mis tekkis pärast surma 
muumia  suu rituaalse avamisega ning mis viib inimese nö „tähtede juurde“). 
Surnuteriigi e allilma asukoht pole selge. Allilmas käib päike, seal on kõik teistpidi . Surm käib 
läänes, seal on kuskil läänepoolne mägi ja pillirooväljad, kus on surnud. Lisaks neile kahele on 
surnu kindlasti ka oma hauakambris.
Keskmise riigi ajal tekkis Osirise kohtu motiiv, milles toimub surnu südame  kaalumine . Anubis 
toob surnu Osirise palge ette. Seal kaalutakse surnu südant, mis peab olema kergem kui Maat. Thot 
paneb kaalumise tulemused kirja. Lisaks on kohal Õgija (Amut), kes paneb nahka selle surnu, kelle 
süda on raskem kui Maat. Sellele inimesele surematust osaks ei saa. 
24.11
Ameerika ja Aafrika tsivilisatsioonid
Põlluharimine ja  karjakasvatus  on peamiselt tulnud viljaka poolkuu alalt. Karjakasvatus Sahhaara 
alal on alguse saanud aga umbes 9 aastatuhandest eKr, mille kohta arvatakse, et see võib olla 
iseseisvalt arenenud. Põlluharimine algab alates 5 aastatuhandest Egiptuse läheduses Lõuna-
Sahhaara idaosas ( Kush , Aksum).  Hiljemalt  3 aastatuhendel hakatakse troopilistel aladel viljelema 
troopilisi taimi, mis on ilmselt algupärase päritoluga.
Metallide kasutamine sai ilmselt alguse Tšaadi järve piirkonnas umbes 1 aastatuhende esimestel 
sajanditel eKr, taas on küsimus, kas  tehnoloogia  leiutamine on kohalik või välismõjutustega. 
Lõunapoolses Niiluse alal oli küllalt tugev kohapealne rauatöötlustraditsioon. Rauatöötlusvõtted 
võisid  liikuda  mitte ainult põhjast lõunasse vaid ka lõunast põhja, st Kushi alalt Egiptusesse.
Etniliselt on Aafrika väga killustunud, kuid väga suur grupp on bantu keeli kõnelevaid hõime. 
Arvatakse, et nende lähtepunkt on Kameruni piirkond, kust on hiljem toimunud väljaränne ida 
poole (järvistu piirkonda) ja sealt edasi lõunasse. Väljarännet dateeritakse umbes alates 2 
aastatuhendest eKr. Kuivõrd troopikaviljade  kasvatamine  sai alguse suhteliselt bantude läheduses ja 
ka rauakasutusega on sama olukord, siis on teooria, et bantud oma migratsiooniga levitasid neid. 
Seega oli põlluharimine ja karjakasvatus Aafrikas suhteliselt laialt levinud.
Aafrikas puudub tegelikult pronksiaeg. Kuigi pronksivalu oli tundud, ei muutnud see kunagi 
peamiseks tööriistade materjali.
Allikmaterjaliga on probleem, sest Aafrikas (peale Egiptuse) ei kujunenud tsivilisatsioonidel kirja 
(enne eurooplaste tulekut), seega ei eksisteeri nende ühiskondade kohta oma kohalikku kirjalikku 
allikmaterjali. Seega on peamised kirjeldused etnoloogilised ning pärinevad võõrastelt ränduritelt. 
Esimesed kirjelduse pärinevad araablastelt (alates 7. sajandist pKr), järgmine suur grupp on 15.-16. 
sajand (eurooplaste koloniaalvallutused), kus esimesed allikad pärinevad portugallastelt. 
Kirjeldatakse kohalikke kompleksseid ühiskond, kus paljudel juhtudel võib kõneleda riigist. Kogu 
informatsioon oli aga eelkõige rannikualade kohta. Aafrika sisemaad jõudsid eurooplaste vaatevälja 
sageli alles 19. sajandil. Selleks ajaks olid seal riigid, mis aga oli varem, seda pole teada.
Probleemiks oli ka see, et aafriklased reeglina ei ehitanud püsivast materjalist  hooneid , mis ei jäta 
endast jälgi. 
On olemas aafriklaste  suulised  pärimused, mis ulatuvad näiliselt paljude sajandite taha, kuid need 
pärimused on selgelt mütologiseeritud ning võivad mingit ajaloolist tuuma  sisaldada , kuid selle 
välja  selgitamine  on öörmiselt kahtlane.
Kush ehk  Nuubia
Eksisteeris Egiptuse lõunapiiril juba 2 aastatuhandel eKr (st Keskmise riigi ajal). Riik oli 
kultuuriliselt väga sõltuv Egiptusest, nt 1 aastatuhandel on Kushi valitsejad Egiptuse titulatuuri 
suures osas omaks võtnud. Kushi pealinn Napata paiknes Niiluse neljanda kärestiku juures. Kushi 
viimane hiilgeaeg oli 8 saj eKr, kus Kushi valitsejad tegelikult vallutasid Egiptuse (kuni deltani), ka 
riigi pealinn viidi mõneks ajaks üle Teebasse. 
6. saj algul eKr sai Kush Egiptlastelt lüüa ning Kushi põhjaosa  vallutati   egiptlaste  poolt. Riigi 
keskus viidi üle lõuna poole, Niiluse 6.-7. kärestiku juurde, pealinna nimi oli Meroe. Lõuna pool 
olid  loodusolud ka soodsamad. Samas nõudsid vihmaveest tingitud üleujutused tammide ja 
irrigatsioonisüsteemi ehitamist. Lõuna pool oli ka traditsiooniline rauatöötlemiskeskus. 
Oma osa mängisid ka välismõjud Jeemenist, kus oli juba 1 aastatuhandel eKr kujunenud arvestatav 
tsivilisatsiooni kese. Mõjud jõudsid Kushi  Etioopia  kaudu ning ka see oli üks riigi keskme lõunasse 
liikumise põhjustest. Kultuuriline sarnasus oli aga ikka väga suur Egiptusele, nt valitsejad rajasid 
püramiide (mis küll väliskujult Egiptuse omadest veidi  erinesid ). Ka  jumalused olid egiptusepärased 
(nt Amon, lõvipeaga jumal Aphedemak, kes oli küll kohaliku päritoluga). Pikka aega käibis Kushis 
Egiptuse hieroglüüfkiri, alates 4 sajandist eKr  tuleb araabia mõjude kaudu käibele foiniikia 
alfabeetkiri (nn Meroe kiri), mida kirjutati kohalikus keeles (seda tänapäeval ei osata tõlkida).
Üldine  tendents  oli see, et riigi kese nihkus pidevalt Vahemerest eemale, ajaliselt on Meroe 
hiilgeaeg samal ajal Ptolemaioste Egiptusega.
Aksum
Umbes esimese aastatuhande alguse (pKr) paiku alates tõusis esile Punase mere  kaldal  olev Aksum, 
mille peamised mõjud tulid Jeemenist (Aksumi rannikul elas juba varem hulk araabia kaupmehi). 
Kui Aksum hakkas tugevnema, siis ta lõikas ära Meroe sideme Punase merega ning see tõi kaasa 
Meroe taandumise.
Aksumi hiilgeaeg on u 1.-7. sajand pKr. Aksumis räägiti lisaks kohalikule keelele üht semiidi 
keeltest, geetsi keelt, mida kirjutati foiniikia tähestikust põlvneva alfabeedi abil.
Kohalik ülikkond oli tihedates sidemetes araabia kaupmeestega ning vahendas neile kaupu 
sisemaalt (lõhnaained ja elevandiluu). Kohalik aristokraatia oli omakeelne, kuid samal ajal ka 
kosmopoliitne: olid suhted nii Araabiamaailmaga kui Kreeka- Rooma   maailmaga . Seega kasutati 
õukonnas palju ka kreeka ja geetsi keelt. 
Umbes 4. sajandil võttis üks Aksumi valitsejatest, Ezana, vastu ristiusu, mis pani aluse kristlikule 
traditsioonile Etioopias.
Aksumi kuningad rajasid oma pealinna mitmekümne meetri kõrguseid hauamonumente ehk steele 
(nn Aksumi steelid).
Aksumi väline võimsus jõudis haripunkti 6. sajandi lõpul, neil olid valdused ka Jeemenis ning nad 
liikusid ka põhja poole (570-571 jõudis üks Aksumi valitsejatest ka Meka alla).
Riigi langus algas 7. sajandil. Langus võis olla seotud araablaste vallutustega, mis lõikasid 
piirkonna põhja poolt ära kristlikust Vahemere-ruumist ning kaubateed kaotasid oma tähenduse. 
Tekkis  isolatsioon , kus Aksumi kristlik kirik arenes omaette.
Järgnevat perioodi nimetatakse tumedaks perioodiks, on sarnasusi  Euroopaga samal perioodil 
(algsed läänisuhted jms). Umbes 12. sajandil algab uus tõus. Riigi taasühendajaks nimetatakse 
kunningas Lalibelat, kelle ajast pärinevad näiteks neli kuulsat kaljukirikut. Tegemist on sel perioodil 
juba Etioopia riigiga. 13. sajandil tuli võimule nn Saalomoni dünastia (pidas end kuningas 
Saalomoni ja  Seeba  kuninganna järglasteks, seda pärimust olid kasutanud varem ka Aksumi 
kristlikud kuningad). Kujunes välja küllalt tugev riik (mõningaste tagasilanguse tõi Omaani 
sultanaat), aga 1270. aastat loetakse Etioopia keisririigi alguseks.
Aafrika savanniriigid
Sellesse piirkonda tulid mõjud Vahemere  piirkonnast . Juba Rooma riigi ajal oli suur kaubatee, mis 
läks Nigeri piirkonda (kuld, elevandiluu, ka orjad). Suheldes Rooma kaupmeestega said kohalikud 
valitsejad vahendeid, millega allutada ümberkaudseid piirkondi oma võimule.
Esile tõusis 1 aastatuhandel Nigeri kahe haru vahel asuv Jenne-Jeno (Dženne). Linna valitsemisest 
pole eriti palju teada, kuna pole leitud ühtegi lossi ega ka selgelt eristuvat templit. 
Jenne ei kujunenud  suuremaks  võimukeskuseks, küll aga seal lähedal asuv Ghana. Pealinn oli 
Kumbi -Saleh. Riigi hiilgeaeg langeb 9.-11. sajandisse, riigi tekkimisaeg pole aga kindlalt teada 
(võib-olla 4. sajandil). Tegemist oli selgelt riigiga.  Valitsejal  oli ka nt ratsavägi (hobused saadud 
kauplemise teel). Valitseja soosis araabia kaupmehi ning kasutas neid ka nõunikena.
Ghana riik pneb alguse riikide jadale piirkonnas (riik tõuseb, püsib, langeb põhjapoolsete rünnakute 
ohvriks, tõuseb järgmine riik). 
13. sajandil tõusis esile Mali riik, mille ajal hakkas sile kerkima Timbuktu Nigeri jõe ääres. Mali 
kuningad võtsid vastu islami usu, elanikkonna enamus oli jätkuvalt siiski vana usku. Mali 
kuningatest on tuntud 14. sajandi esimesel poolel valitsenud kuningas Mansa-Musa (kuningas 
Musa), kes korraldas palverännaku Mekasse (ja lohistas endaga kaasa tohutul hulgal kulda, mida ta 
reisi käigus jagas). Palverännakul nähtust sai ta inspiratsiooni ning otsustas  tega  oma riigist 
kultuurse riigi ja pani alus Timbuktus Sankore madrasale (õppeasutus), mis on tuntud tänapäevani).
Mali riik langes 14. sajandi lõpus. Järgnevalt tõusis esile Songhai riik (pealinn  Mgao ), mis püsis 16. 
sajandi lõpuni kus ta sai marokolastelt lüüa. Timbuktu hiilgeaeg jääb Songhai perioodi.
Ka Tšaadi järve ääres tekkisid riigid, mis olid sarnased Ghana ja tema järglastega. 14. sajandist levis 
ka seal  islam . Nt Kanem-Bornu riik. Üldine  loogika  oli sama – sõjakas aristokraatia hankis 
hobuseid araabia kaupmeestega kaubeldes, kaubandusteed läksid küll läbi Sahhaara ja üle Egiptuse. 
Peamised kaubandusartiklid olid elevandiluu ja orjad, tegemist oli ka ise orjanduslike riikidega.
Alates 16. sajandist sattusid need riigid kindlalt türklaste mõjusfääri ning alates 16. saj levisid seal 
ka  tulirelvad .
Nigeri jõe ( sisemaa  delta) ja Kanem-Bornu riikide vahel kujunesid savanni ala nn Hause linnriigid, 
mis eksisteerivad alates 14. sajandist (võib-olla ka varem). Olid sõbralikes suhetes oma  naabritega , 
tähtsaim kaubandusrtikkel olid orjad.
Linnriikidel olid kuningad, kellel oli rituaalne võim kuid nende võimu piirasid ametnikud (olid nt 
ka orjadest ametnikud) ja aristokraatlikud nõukogud, mis kontrollisid kuningate tegevust. Sellised 
jooned on iseloomulikud lõunapoolsetele Aafrika riikidele. Iseloomulik on ka suur võim mõningatel 
naistel, nt nn Kuningliku Ema positsioon (kes ei pidanud olema kuninga bioloogiline ema), kellel 
oli suur mõju kuninga otsustele ja suur roll järgmise kuninga valmisel.
Atlandi ookeani rannikuga piirneval ala oli samuti palju riike. Territoorium oli juba üsna vara 
põhjapoolsete isalamiriikidega kontakstis, kuid islam seal võimule ei saanud ning kohalik 
kultuuritraditsioon oli väga tugev. Need riigid jäävad suuresti vihmametsa-aladele, mis mõjutas tse-
tse kärbeste olemasoluga suurte kariloomade kasvatus (st ei olnud võimalik kasvatada hobuseid ega 
seega rajada ka suurt ratsaväge).
Sellel territooriumil kujuneb välja Yoruba/ Joruba tsivilisatsioon, mille juured ulatuvad juba 
aastatuhande vahetusse. Oli nn Nok-kultuur, millest pärinevad varaseimad Aafrikas säilinud 
skulptuurid  (terrakota). Jorubadel kujune u aastal 1000 linnriikide tsivilisatsioon. Nendest esimene 
(mida  hilisemad  jorubad lugesid oma emalinnaks) oli Ife (Ile Ife – Ife linnriik). Seal oli väga 
jõudsalt arenenud rauatöötlemistraditsioon ning pronksivalu ja muu. Neil oli ka  komme  sillutada 
oma tänavaid potikildudega, mis on arheoloogide  jaoks väga suur rõõm.
Piirkonnas oli kaks rahvast – jorubad (lääne pool) ja edo (ida pool). Kultuuriliselt linnriigid aga 
põimusid ning mõlemad lugesid Ifet oma emalinnaks (kuigi tegemist pole isegi sugulasrahvastega).
Tegemist oli linnriikide konglomeraatidega – üks linnriik domineeris teiste üle. Benini  hiilgeaeg oli 
14.-15. sajand (suhtlesid nt portugallastega tihedalt).
17.-18. sajandil oli tähtis Oyo, kes kasutas ratsahobuseid.
Sarnaselt hausa linnriikidele oli rituaalse võimuga kuningas, kelle võimu piirasid nõukogud (Oyos 
oli kaks nõukogu – poliitilise ja religioosse võimuga). Ka nendes linnades oli nn Kuninga Ema.
Väiksemates linnriikides oli kuninga võim suhteliselt piiratud, riiki juhtisid nõukogud. Tegemist oli 
orjanduslike riikidega, eurooplaste saabumisega muutus see piirkond orjakaubanduse keskpunktiks.
Legend:
Oli jumal Olurun, kes vallandas maailma loomise, kuid ei sekku hiljem maailma asjadesse (Aafrika 
uskumustes nimetatakse neid uinuvateks jumalateks). Tal oli kaks  poega  Obatala ja Oduwada. 
Obatalale tegi isa ülesandeks ronida taevast käit mööda alla ja luua maailm, kuid Obatala jõi ennast 
purju ja jäi magama. Seega lõi maailma tema vend Oduwada (tegi peotäiest mullast maailma ja pani 
kuke  seda kobestama ning külvas palmipuu. Puu kasvas 16 haruliseks. Obatala ärkas üles, sai venna 
peale pahaseks ja tegi  savist  inimesed. Oduwadal oli hulk poegi ja tütreid, kes rändasid laiali ja 
panid aluse  paljudele  linnadele. Nende hulgas oli tähtsaim noorim poeg Oranmaiya, kes läks edo 
aladele ning oli seal valitseja ja sai lapse kohaliku üliku tütrega, kellest sai Benini valitsejasoo 
alusepanija. Hiljem röndas Oranmaya põhja poole ning pani aluse Oyo valitsejasoole.
17. sajandi lõpul 18. sajandi alguses kerkis piirkonnas esile Asanti impeerium, mille rajas  pealik  
Osa  Tutu (kujunes välja Asante linnriigist). Selle riigiga pidasid 19. sajandi lõpul suuri sõdu Inglise 
koloniaalvõimud. Kuningal oli sügavalt ritualiseeritud võimuga (sümbolid  kuldne  tool ja kuldne 
elevandisaba). Kuningas oli ülemkohtunik, vaid  temal  oli õigus mõista inimesi surma. 
Oli kaks nõukogu (kõrgem ja madalam) ning Kuninglik Ema, kellel oli õigus rahva ees kuningaga 
riielda. Nõukogu valis kuninga, mille pidi heaks kiitme üleriigiline rahvaesindus. 
Pealinna Kumase (Kumasi) nõukogu kuulas ärainimeste kaebused enne seda, kui nad kuninga palge 
ette lasti. Lisaks nõukogudele oli ka noorte meeste esindus, kellega vanemad enne otsuseid 
läbiröökimisi pidasid.
Kongo
Kongo riik oli kindlasti olemas 15. sajandi lõpul (pärimuse järgi oli kujunenud u 100 aastat varem). 
Kuningas – Mani Kongo, oli piiramatu võimuga, asevalitsejate kaudu kontrollis  ka sisealasid. 
Portugallaste tulekul oli Kongo riigil portugallastega head suhted, portugallased aitasid kongolasi 
vaenlaste vastu (tulirelvad), riigist sai ka üks orjakaubanduse lähtemaadest. Kongo valitsejad võtsid 
üsna ruttu vastu ristiusu, katekismus tõlgiti juba 16. sajandil kohalikku keelde. Sõlmiti ka 
segaabielusid. 
17. sajandi teisel poolel oli Kongol konflikt portugallastega ja Kongo riik sai lüüa ning tema 
võimsus lakkas.
Aafrika idarannik
Aafrika idarannikul elas bantu elanikkond. Sinna hakkasid juba 1 at  tulema  araabia kaupmehed, 
pärast islami levikut kaupmeeste tulek intensiivistus. Kaubeldi elevandiluu ja orjadega. Aafrika 
idarannikule tekkisid araabia kaubalinnad, mille valitseja olid küll araabia päritolu kuid olid 
tihedates sidemetes kohaliku bantu ülikkonnaga. Seega kõneldi kõrgseltskonnas araabia keelt ja oli 
islami usku, kohalik rahvas kõneles aga araabia mõjutustega bantu keelt, mida nimetati 
rannikukeeleks ehk suahiili keeleks. Sellest on tulnud ka nimetus suahiili linnad. Antud linnad 
polnud tegelikult osa Aafrika tsivilisatsioonidest sest tegemist oli väga tugevate araabia 
kultuurimõjudega. Kaubalinnades oli  monarhia , mida piirasid nõukogud.
Kaubalinnad eksisteerisid seal kuni portugallaste tulekuni. Kaubalinnade languse tõi kaasa ühelt 
poolt kullahinna langus (Ameerika kuld) ja  teiselt  poolt portugallaste tekitatud kaos vanades India 
ookeani kaubandussuhetes).
Lõuna-Aafrikas kujunesid samuti riigid, mis olid osa kaubandusahelast. 11.-13. sajand oli seal 
juhtiv Magangubwe, 13.-15. sajandil Zimbabwe (ilmselt), 16. sajandil Mupata riik 
(kaubandussuhted portugallastega), milles kuningavõim oli äärmuseni ritualiseeritud. Kuninga tiitel 
oli mnewemupata (uurija – religioossete saladuste  tundja ). Ühe rituaalina tuli teda matkida. 
Kuningas pidi olema füüsiliselt perfektne, vananenud kuningas pidi mürki võtma, et tuleks 
järgmine.  
Aafrika  sisemaal  olid kindlasti riigid olemas kuid neist on väga vähe teada. Paljud neist riikidest 
olid pärimuse järgi vallutuspõhised, kus karjakasvatajad (pärimuse järgi pärit põhja poolt Niiluse 
ülemjooksult) olid lõuna poole tungides alistanud kohalikud põlluharijad. Riikides oli kaks kihti – 
karjakasvatajatest vähemus, kes valitses andamikohustusliku põlluharijate enamuse üle. Nt  Rwanda  
ja Luba  Lunda .
Buganda (suahiili keeles  Uganda ) asus Victoria järve põhjakaldal. Selles riigis ei ole pärimust 
vallutusest. Kui  inglased 19. sajandi keskpaigas sinna jõudsid, oli tegemist  rangelt  tsentraliseeritud 
absoluutse monarhiaga. Pealinnas oli u 40 000 elanikku, valitseja  palee  oli 4 km2 pindalaga. 
Kuningas oli polügaamne. Riigis oli bürokraatlik valitsusüsteem. Kuningas määras peaministri 
konsulteerides oma ema ja õdedega. Olid olemas piirkondade  asevalitseja , teedeehitus  oli korgel 
tasemel, postisüsteem, tugev armee (u125 000 meest), Victoria järvel laevastik.
Ladina-Ameerika tsivilisatsioonid
Ameerikas oli kaks peamist originaaltsivilisatsiooni. Mõlemas ei kujunenud välja  olulisemat  
karjakasvatust ega ka loomset transporti (seega ka mitte künnipõllundust). Ka metalli kasutus oli 
mõlemas piirkonnas suhteliselt  sekundaarne . Metalle  küll kasutati (vaske ja pronksi) kuid sellel 
polnud olulist majanduslikku ega sõjanduslikku mõju (st metallurgiat ei rakendatud eriti tootmises, 
tehti aga uhkeid ehteid). Seega jäävad antud tsivilisatsioonid paljuski neoliitilisteks. 
Kiri oli küll olemas ( maajade  juba  ammu , asteekidel oli  piltkiri , inkadel sõlmkiri) aga hispaanlased 
olid oma hävitustöös väga põhjalikud.
Peamiselt teame nende riikide kohta  hispaania  preestrite kirja pandud pärimuste ja jutustuste kaudu.
Ameerika tsivilisatsioonide poliitiline ajalugu on seega meile teada vaid 15. sajandist, varasema 
ajaloo kohta on vaid arheoloogilised andmed.
Andide  tsivilisatsioonid
Andides hakkavad tsivilisatsioonid juba umbes 3 aastatuhandel eKr. Seal eristub kaks piirkonda. 
Esiteks  kitsas  rannikuvöönd ( Peruu ), kus sai tsivilisatsioon alguse. Sellele  alale  on iseloomulik väga 
väike sademete hulk. Jõed kannavad rannikule vett, mis võimaldab põlluharimist, mis põhines 
irrigatsioonisüsteemidel. Perioodiliselt toimuvad sellel alal hoovuste muudatustest põhjustatud 
kliimamuutused (nn El Nino), mis tõenäoliselt põhjustasid kriise  ja ka riikide langust.
Teiseks Andide platood (nt Titicaca järve piirkond ja teised sarnased alad), kus oli samuti oluline 
niisutuspõllundus. 
Rannikualal oli 3 aastatuhandel kindlasti juba põlluharimine. Oluline oli ka  kalastus , isegi on 
arvatud, et tsivilisatsioon võis esile kerkida eelkõige kalastuspõhiselt. Kultuure on selles piirkonnas 
olnud palju.
Esimene keskus on Caral (umbes 2700 eKr). See oli rituaalkeskus, kus elas tõenäoliselt paar  tuhat  
inimest. Seal on 19 püramiidi (kõrgeim 18 meetrit) ning sellele tsivilisatsioonile iseloomulik 
süvendatud ringhoov. Kindlustusi ei olnud, puudub ka valitseja residents ja rikkalikud ülikuhauad. 
Kasutusel oli kuni 21. sajandini eKr, st samaaegselt linnriikide ja Akkadi riigiga Mesopotaamias 
ning Vana riigiga Egiptuses. 
Teise aastatuhande alguses oli rannikuorgudes arvukalt selliseid rituaalkeskusi (nt ka Sechin Alto). 
Sealt on leitud tapetavate vangide kujutisi müüridel. Alates teisest aastatuhatest on leitud ka 
keraamika  jäänuseid.
1 aastatuhendel on  tähtsamaks keskuseks Chavin de Huantar (kõrgaeg umbes 9.-3. sajand eKr). See 
on kaugemal sisemaal, ilmselt asus sisemaa ja rannikuareaalide  piiril  suur rituaalkeskus, millel oli 
väga lai religioosne mõju. Sealt pärinevad esimesed jumaluste  kujutised (El Lancon steel) ja 
Raymondi steel. Sellel kujutatud jumala kultus oli nii ruumiliselt kui ajaliselt lai (nt veel 17. saj 
andil  tehti  Chavini  palverännakuid). Selle keskuse ümber on linn ning leiduvad ka uhked 
ülikuhauad. 
3. -7. sjandil kujunes esimene suurem territoriaalne riik Moche Peruu põhjaosas. See ühendas 
mitmed jõeorud (varem oli põhimõte, et üks jõeorg – üks rituaalkeskus ja ilmselt ka üks poliitiline 
üksus. Linnriigilaadsed?). Pealinnas Mochas oli kaks uhket ehitist – valitseja palee ja rituaalkeskus. 
Linnasl oli suur tänavatevõrk ja ka kanalite süsteem. Linnast veidi eemalt Sipanist on leitud 
suurejoonelised ülikumatused (12 hauda, kolm neist eriti uhked), kuhu on kaasa  pandus  ka inimesi.
Moche kultuur paistab silma om keraamika ja kõrgetasemelise metallurgiaga (ehted). 
Juba 1 aastatuhandel eKr tekkisid siemaal kultuurid (Titicaca järve ümbruses). Seal on kaks 
tähtsamat kultuuri – Caracas (eKr) ja  Nasca  (umbes Moche kultuuriga üheaegselt). Seal on 
kujunenud sõdalaskultuur, mida iseloomustab trofeepeade kogumine (kanti nt vöö küljes). Seal 
kujunes ka mumifitseerimise komme. Surnud maeti maa- alustes  nekropolides. Nacas kujuneb välja 
ka nn geoglüüfide traditsioon (u 3.-7. sajand), alguses joonistati nö elukaid, hiljem geomeetrilisi 
kujundeid. Nende eesmärgid pole teada. 
Kultuuriareaal oli esimesel aastauhandel pKr juba lai. Seal kerkisid kaks impeeriumi: Tiwanaku 
(Tihvanacu) lõunas ja Wari (Huari) põhjas. Need kerkivad esile 6.-7. sajandil pKr. 
Tiwanacu ehitati  kanaleid ning põldu hariti  kanalite vahel nö saarekestel ning andsid selle tõttu mitu 
saaki aastas (vesi soojendas). Linna keskmes oli rituaalkeskus. Linnas oli kaks templit, tuntud on 
Kalasasaya tempel, kus asub nn Ponche  monoliit  ning hiljem  inkade  poolt sinna toodud Päikse 
värav.
Keskuse kultuurimõju oli laialt levinud ning selle järgi on määratletud riigi hüpoteetilised piirid.
Wari riigi keskuse on suur linn, mis oli ka kultuskeskuseks. Ka selle riigi territoorium on 
rekonstrueeritud kultuurimõjude ja administratiivkeskuste põhjal.
Wari riigist pärinevad mitmed inkade poolt hiljme kasutatud asjad: terasspõllud, teedeehitus, gipu 
(sõlmkiri).
9.-10. sajandil käivad riigid alla ja kaovad (Wari lõpp seostatakse El Ninoga). Järgmised suured 
impeeriumid tekivad alles 15. sajandil ( inkad ). Samas oli kogu vaheperioodi vältel hulganisti 
kõrgetasemelisi keskusi. Põhjas, kunagise Moche riigi territooriumil, kujunesid Sicani kultuur, mille 
keskusest on leitud uhkeid ülikuhaudu (kuna kaks on maetud astmikpüramiidide alla, siis võib 
arvata, et valitsejat jumalikustati). Ülikuhaudadest on pärit uhken surnumaskid, mis kujutavad ühte 
teatud jumalust (nn Sicani jumalus), kes on prevaleeriv jumaluste kujutistes. 
Sicani  aladelt  on ka esimesed pärimused, nt jutt valitseja Naylampist, kes tuli ja rajas selle riigi. 
Seal on motiiv, mis erinevates pärimustes kordub: valitseja tuli parvega põhja poolt. Ta rajas riigi ja 
siis lahkus (ajas tiivad laiali ja  lendas  ookeani peale minema). 
Sicani kõrgaeg on 11. sajand.
13. sajandil tõuseb esile Chimu riik. Palinn oli  Chan Chan. 
Selle riigiga algab aeg, mille pärimused on enam-vähem teada. Ka sealne riigi rajaja Taycanamo 
saabus pärimuse järgi põhja poolt parvega. Seejärel vallutas ta keskse oru, tema pojapoeg vallutas 
ümbruskonna orud ja pani aluse kuningasoole. Taycanamol oli pärimuse järgi 10 poega, keda 
tuntakse kui 10 Chimu kuningat. Neil kuningatel võib olla teatud reaalne taust kuna linna 
rituaalkeskuse moodustas ristkülikukujuliste kvartaliga areaal, mille sees oli 10 kompleksi (nn 
Ciudadela), mille puhul on tegemist ehk valitseja residentsidega, mis on rajatud ajaliselt üksteise 
järel (inkadel oli nt süsteem, et  eelmine  kuningas ei pärinud eelmise kuninga varandust, seega võis 
Chimus  olla traditsioon, et iga kuningas pidi endale ise  laskma  ehitada residentsi).
Wari riigist võeti Chimus üle terasspõllud ja teedeehituse. Võib öelda, et Chimu riik on otsene 
kultuurisild Wari riigi ja inkade vahel (kes alistasid Chimu riigi).
Inkad
Inkad olid väike rahvas, kes rääkisid ketšua keelt. Trminit  inka  kasutati eelkõige valitseja 
tähistamiseks. 
Inkad elasid Titicaca järvest  loodes . Nende pealinnaks oli  Cuzco  juba umbes 12.-13. sajandil. 
Algselt oli tegemist perifeerse moodustisega, millel ei olnud mingit rolli poliitilistes sündmustes. 
Pärimuse järgi toimus maaima loomine Titicaca järve ääres. Inkad seostasid end Tiwanacuga kuid 
mingisuguseid pärilussidemeid ilmselt ei ole. 
Inkade riigi alguseks on kokkuleppeliselt  1438 (välja arvutatud suulise pärimuse alusel nii et mitte 
eriti usaldusväärne  daatum ). Inkadel oli siis ühe naaberrahvaga konflikt. Inkasid valitses Viracocha 
Inka, kes ei suutnud pealinna kaitsta ning põgenes. Võitlust vallutajate vastu hakkas  juhtima  üks 
tema teistest poegadest Cusi Yupanqui, kellele ilmus jumalik nägemus, mis täitis ta väega, millest 
inspireerituna ta võitis, lisaks teatasid preestrid talle soodsaid endeid ning ta haaras võimu (oma isa 
saatis ta pagendusse, endise troonipärija lasi varsti tappa). Ta võttis omale nimeks Pachachutec 
(„suur muutja, maavärin, kataklüsm“). Teda peetakse inkade impeeriumi rajajaks. Ta võttis ühe oma 
poegadest (Tupac Yupanqui) kaasvalitsejaks ning alustas vallutusretkedega.  Muuhulgas  vallutati 
Chan Chan ja likvideeriti Chimu riik. Inkade riik liitis  poliitiliselt kogu Andide tsivilisatsiooni 
areaali. 
Inkade riiki nimetati Tawantisuyu – nelja ilmakaare riik ning see jagunes  neljaks  provintsiks 
(Antisuyu, Collasuyu, Cuntinsuyu, Chianchansuyu). Riik oli äärmiselt tsentraliseeritud, valitseja oli 
päikesejumala kehastus, absoluutne valitseja. Oli küll 16-liikmeline nõukogu, mis koosnes 
provintside ja Cuzco esindajatest, kes aga ei piiranud kuninga võimu vaid andsid talle nõu. Ka nö 
ülempreester ja  peaminister oli kuninga käsualused.
Kuningas oli polügaamne, tema naised olid valdavalt alistatud piirkonna aristokraatide tütred. Tema 
peanaine oli reeglina valitseja õde. Peanaise  poegade  hulgast valis ta oma järglase (ei  kehtinud  
primogenituur). Sageli võttis ta selle poja kaasvalitsejaks. 
Valitseja samastus päikesejumala Intiga täielkult. Tema surnukeha mumifitseeriti ning neid 
surnukehi kanti protsessioonidel avalikkuse ees.  Muumiaga  kaasnes ka muumiakultus ning olid 
kinnintatud suured valdused, mis seda kultust üleval pidasid. Seetõttu ei saanud järgmine kuningas 
ka eelmise valduseid, sest need valdused jäid muumiale ja tema  perekonnale , kes jäid muumia 
hooldajateks. Kuningas pidi omale uued valdused vallutustega hankima.
Kuningas resideerus Cuzcos. Seal asus  Inti  tempel, suur keskväljak, mis oli inkade arusaamise järgi 
maailma keskpunkt. Lisaks oli linnas  kindlus -tempel. Linn oli jagatud nelja põhikvartalisse.
Riik oli rangelt hierarhiline ja tsentraliseeritud. Ülikkond ei moodustanud kompaktset  seisust  ning 
oli jagatud alaseisusteks: 1) ketšua ülikud – tihedalt seotud keisri ja tema perekonnaga, kohalikud, 
kõrgeim  eliit . Nende hulgas määrati kõrgemad ametnikud. 2) nn inkad privileegi poolest, st 
lähedaste piirkondade aristokraadid, kes oli nn tõeliste inkadega seotud abielude kaudu, 3) alistatud 
rahvaste aristokraatia, kelle hulgast määrati tavaliselt provintside alamvalitsejad.
Alamkiht oli jaotatud riiklikult reglementeeritud sugukondadeks ehk aylle. Neil oli ühisvara, 
eraomandust kui sellist polnud. Maavaldused olid jagatud nö perekonnamaadeks (millest perekond 
end toitis), mida jagati perioodiliselt ümber, teine osa jagunes nö riigimaaks ja selleks, millest peeti 
ülal hooldamist vajavaid sugukonnaliikmeid. Kõigile kehtis töökohustus, mille üle pidasid arvet nn 
giputundjaid. 
Abielu oli riigis kohustuslik (meestel 25. eluaastaks, naistel 18. eluaastaks). Kui ise ei abiellunud, 
siis pandi paari.
Olid ka sõltlased, kes töötasid teiste juures ning massiküüditamise käigus ühest impeeriumi otsast 
teise asustatud aylled, kes olid samuti teatud sõltuvas seisuses. 
Sõjavägi oli tõhus, oli sõjaväekohustus. Relvastus oli heal tasemel (kuigi valdavalt mitte metallist). 
Inkad võtsid üle varasemad kultuuri ja ehitussaavutused.
Inkadel olid paljud sõjalised tugipunktid (tänapäeval tuntuim on Macchu Picchu).
Oli olemas institutsioon nimega accla ehk nn päikeseneitsid, kes eraldati 8. aastaselt nö 
kloostritesse, kus nad õppisid. 12. aastaselt tehti valik – osa anti naisteks, teised jäid eraldatult 
elama. Nad tegelesi kudumise ja ketramisega. Cuzcos asus keskne  kogukond , kust valis omale 
lisanaisi ka valitseja. Valitseja valitud naistel oli mõne aja pärast (ja peale lapse sünnitamist) õigus 
minna koju ning riik varustas nei kõige vajalikuga.
Inkade jumalad
Viracotcha – maailma looja, hiljem ei sekkunud. Kujutati kahe sauaga. Ta lõi maailma Titicaca järve 
ääres. Ta lõi esimesed inimesed, kuid need olid gigandid ja hävitati üleujutusega. Hiljem tegi ta 
järgnevad inimesed ning pärandas võimu oma vanemale pojale Intile ja lahkus üle Vaikse ookeani. 
Ta rändab ning võib kunagi naasta.
Inti on päikesejumal, peajumal ja voljakusjumal, keda kujutati sageli päikesekettana. Inti oli abielus 
oma õe  Mama  Kilyaga, kes oli öö- ja kuujumal, ka emaduse jumal ning kalendri ja ajaarvamise 
jumal.
Nendega on seotud kaks rituaali -  Intiga  talvine  pööripäev (24. juuni), paast ja hiljem pidutsemine, 
Mama Kilyaga  kuuvarjutused , mis tähistasid eluka rünnakut kuu vastu, elukat peletati lärmiga ja 
taeva poole  relvi  loopides.
Inti määras oma maiseks järglaseks oma poja, esimese inka valitseja  Manco Capac, kes abiellus 
oma õega ning suundus Inti juhatamisel Titicaca äärest Cuzcosse.
Kesk-Ameerika tsivilisatsioonid
Tsivilisatsioonid said Kesk-Ameerikas alguse  kolmes  piirkonnas: 1) vihmametsades, 2) põhja pool 
Mehhiko  kiltmaal (Zapoteci kultuur) ning  3)  Yucatani  poolsaarel ( maajad ).
Täiesti vihmata piirkondi seal ei ole. Kliima oleneb eelkõige kõrgusest. Talvel on kuivaperiood , 
suvel  vihmaperiood .
Mehhiko kiltmaal on kuivaperiood suhteliselt pikk, seega oli vajalik kunstlik  niisutus ..'Maajade 
aladel oli mõnes osas vaja aga rajada süsteeme  soode  kuivendamiseks.
Kogu piirkonnas hakatakse põlluharimisega tegelema juba 3 aastatuhendel eKr (kasvatati peamiselt 
maisi), tsivilisatsioonid hakkasid tõusma 2 aastatuhandel eKr.
Olmeegid
Esimene rahvas on olmeegid, elasid rannikul ja vihmametsades. Nimi pärine asteekidelt, 
enesenimetus ega keel pole säilinud.  Asteegid hankisid sealt piirkonnast kautšukit ning nimetasid 
seda kummimaaks (olmeca) ja sealt ka nimi. Piirkonnas kujunesid 2 aastatuhndel paljud poliitilised 
keskused, mida võib nimetada linnriikideks. Üksteise järel tõusevad seal esile San Lorenzo  (13.-9. 
sajand eKr) ja La Venta (9.-4. sajand eKr). La Venta langus tähendab ka olmeekide tsivilisatsiooni 
lõppu. 
Linnadele on iseloomulikud püramiidid ja nende keskel rituaalväljakud. Tuntud  leiud  on inimese 
suurused kivipead (kujutavad ilmselt valitsejaid või jumalaid). On leitud ka palju jaaguari kujutisi, 
jaaguar oli valitseja võimukuse sümbol (piirkonna kõige suurem kiskja). On leitud ka kummipalle.
La Venta oli suurem kui San Lorenzo, ka on asula üldplaan hierarhilisem. 
5. sajandist eKr pärinevad kas esimesed glüüfid sellest piirkonnast. Ka Mehhiko mägismaal on näha 
kirja algeid. 
Tsivilisatsioon levis olmeekide juurest laiali kolmes suunas – Zapotecide piirkonda, Mehhiko 
kiltmaale ja Yucatani poolsaarele. Mehhiko mägialade areng on väga üheaegne olmeekide arenguga, 
sest olmeekidel olid nendega tihedad kaubandussidemed.
Zapoteegid
Keskus oli Oaxaka (Oahaka) org, kus kerkis 2 aastatuhande lõpus kujunes  silmapaistev kohalik 
keskus San Jose Mogote (on leitud ülikumatuseid). Umbes 5. sajandil eKr jäeti see keskus suuresti 
maha ja keskus kolis üle  Monte  Albani mäele. Sellest sai zapoteegi tsivilisatsiooni silmapaistvaim 
keskus, mis püsis tähtsana 8. sajandini pKr. Monte Albani ühest pühamust on leitud mitukümmend 
kivitahvlile kujutatud ohverdatud inimeste kujutust (nn Tanzantes – tantsijad).
Ka zapoteekidel oli oma kiri (juba Kristuse eelsel ajal), on leitud ka kalendrilisi tähistusi (ka 
zapoteegid tundsid kahe kalendri süsteemi – rituaalne kalender 650 päeva aastas ja päikesekalender 
365 päeva aastas, mis ühtisid iga 52 aastase tsükli järel.
Mehhiko kiltmaa
Kujunes Texcoco järve ümbruses (tänapäeval on sellel kohal  Mexico  City). Kujunes välja 
niisutuspõllundus, omavahl hakkasid  konkureerima  kaks keskust: Cuicuilco ja Teotihuacan. 
Cuicuilco hukkus vulkaanipurske tagajärjel.
Teotihuacan hakkas kiiresti arenema ning muutus väga suureks. Linn oli ristkülikukujulise 
üldplaneeringuga. Linnas oli suur põhja-lõunasuunaline tänav (steegid nimetasid seda hiljem 
Surnute  teeks ), teest ühele poole jääb üks kahest hiigelsuurest astmiktemplist, nn Päikesepõramiid, 
teine suur astmiktempel , Kuupüramiid asub nn Surnute tee alguses. Tee lõunapoolses otsas oli 
madalam tempel, mida asteegid nimetasid Quetzalcoatli templiks. Selle templi alt oli leitud 
hulgaliselt ohverdatud inimesi.
Ka elamukvartalid olid ristkülikukujulise planeeringuga, osa  rikkamad , osa vaesemad.
Üldmulje on ülimalt ritualiseeritud valitsemisest. Ei ole aga mingeid märke kirja kasutusest.
Kui suurt ala Teotihuacan poliitiliselt kontrollis, pole teada. Tema kunstilist mõju on tunda Yucatani 
poolsaareni välja.  Teotihuacani hiilgeaeg on 2.-6. sajand. 7. sajandist on märke, et elamukvartalites 
märke põlengutest. Edasi on see linn suuresti maha jäetud.
7.-8. sajandil on nii Monte Alban kui  Teotihuacan langenud ning järgneb poliitilise killustatuse 
periood, kujunes ilmselt hulganiselt  linnriike  nii Mehhiko kiltmaal kui zapoteekide alal. 
Maajad
Varasemad asulad on Yucatani idarannikul (tänapäeva  Belize ) olemas juba 1 aastatuhandel eKr. 
Aastatuhande teisel poolel hakatakse seal rajama ka astmikpüramiide. Sealt on sellest ajast leitud ka 
selgeid märke maajade hieroglüüfkirjast. 
Üks linnriikidest, El  Mirador , muutub umbes 4.-3. sajandil eKr piirkonnas juhtivaks. Peale tema 
langust, umbes 3. sajandil pKr tuleb rääkida paljude võrdsete linnriikide süsteemist, millest mõned 
küll kerkivad teistest esile,  kuid on pidev  konkurents , mis muutub kiiresti (ajaloolises mõttes 
kiiresti). 
3.-9. sajand on nn maajade klassikaline periood. Seal t on teada hulgaliselt maajade 
hieroglüüftekste. Tegemist on valdavas enamuses kuningate enesekehtestus/ eneseülistus  tekstidega . 
Maaja linnad ei olnud väga suured (suurimas linnas, Ticalis, oli kuskil 100 000 inimest, enamasti 
aga paar kuni paarkümmend tuhat inimest). Linn koondus ümber rituaalkeskuse, mille ümber 
laiusid radiaalselt kvartalid (elamukompleksid). Keeruline on tõmmata linna ja maa vahele piiri, 
kuna radiaalteed jätkusid ka linnast väljaspool.
Valitseja kandis tiitlit ahau (püha isand), ta oli jumalale lähedal ning jagas lähedust jumalatele läbi 
sugulussidemete. Mida lähemalt oli perekond valitsejaga sugusluslikult seotud, seda lähemal 
jumalikkusele oldi. Seega oli kõrgem ülikkond vähemalt formaalselt kuninga sugulased.
Kuningas  seostus  eriti lähedalt päikesejumala ja maisijumalaga. 
Olid olemas preestrisuguvõsad ning sõjalisi funktsioone täitvad suguvõsad. Perioodi lõpul 
aristokraatia võimalus kuningat kontrollida ilmselt suurenes ( ilmuvad aristokraatia nõupidamiskojad 
arheoloogilisse leiumaterjali).
Lihtrahva  staatusest  informatsioon puudub. Hilisema ( hispaanlaste ) andmete alusel oli elanikkond 
isiklikult vaba kuid andamikohustuslik. Samas on selgelt näha, et hiliselperioodil oli 
ühiskonnastruktuur suuresti muutunud ning seetõttu on raske järeldusi teha.
Kuningad armastasid end näidata  kui väejuhti, tekstides ülistati võite vaenlaste üle. Kuningas 
alandab tüüpiliselt vangi.
Linnriikide vahel toimusid kroonilised sõjad. Kuna võim käis pidevalt ühe või teise linnriigi kätte, 
siis pole tänapäeval eriti kindel, mitmest maajade riigist saab rääkida, on räägitud 60 linnriigist aga 
ka nt 5 regionaalriigist (sellises süsteemis pole aga unitaarriike, tegemist on linnriikide 
konglomeraadiga, kus üks riik korjab teistelt andameid). 
9. sajandil toimus maajade aladel järsk langus (nn maajade katastroof), mille põhjus pole teada. 
Linnade elanikkond vähenes, kuningat võim kahanes ja kaovad glüüftekstid ning seega ka 
kirjalikud andmed. Ühe põhjusena on välja toodud maa üleharimine, ka kliimamuutus ning ka 
lakkamatud konfliktid. Ilmselt oli tegemist mitme põhjuse kokkulangemisega. Seega lõpeb 9. 
sajandil maajade klassikaline periood. Samas jätkus maajade tsivilisatsioon kuni hispaanlaste 
tulekuni 16. sajandil (ka kiri oli, kuid kirjutised hävitati hispaanlaste poolt).
Samal ajal tugevnesid põhjapoolses Yucatanis  Chichen  Itza, mis oli silmapaistev 10.-11. sajandil 
(kuigi mõjukas juba ka 9. sajandil). Chichen Itza hävines 12. sajandil (võib olla tolteekide 
sissetung ?). 13. sajandil tõusis esile Mayapan seal läheduses. Linnu on selles piirkonnas aga 
mitmeid. 
Mayapan on erinevalt varasematest maajade linnadest kindlustatud. Mayapan oli omamoodi 
föderatsiooni pealinn. Mayapanis keskset ritauaalkeskust ei ole. On hulk väikseid rituaalkeskusi, 
mis on segamini  elamukvartalitega. Seda võib vaadata kui ühiskonna tsentraliseerituse vähenemist. 
Mayapani valitses nn multepal (ühisvalitsus), st Mayapani koguti kokku föderatsiooni liikmete 
valitsejad, kes elasid koos Mayapanis ning valitsesid föderatsiooni koos Mayapani kuningaga 
(samas olid ka teatud määral pantvangiseisuses). 15. sajandi keskel Mayapan hävitati ülestõusuga 
(allutatud alade ülikute ülestõus). 
Mayapani langemise järel tõusis esile Kitšee, mis hispaanlastele hoogsalt hiljem vastupanu osutas.
Maiade  usk
Maiadel oli väga selgelt struktureeritud maailmapilt . Maailm oli 3-astmeline: ülalilm, keskilm, 
allilm . Ülalilmas (mis jaguneb 13 osaks) on jumalad, ka surnute tee, keskilmas on pühaduse 
väljenduseks mäed ja  koopad  (püramiidid sümboliseerivad mägesid) – koobaste kaudu saab allilma. 
Allilmas (Xibalba) on kaks suuremat jõge (allilma pääseb lisaks koobastele ka allikate kaudu). 
Allilma keskus on palliväljaks (mis asub keskilmse palliväljaku all). Allilma palliväljak on maisi 
lähtekohta.
Horisontaalselt  jaguneb maailma neljaks ilmakaareks, millega seostusid omad värvid ja tähendused.
Maailma läbib maailmatelg/maailmapuu (kujutatakse vahel ka  maona ), mis läbib  ilmakaarte  
ristumispunkte. Maailmapuu hoidmisega on ennast seostanud maiade valitsejad, kes selle est 
hoolitsevad ja seda kasvavad (paralleelid Egiptuse vaaraoga).
Maiade jumalad
Itzamna – loomisjumal. Kujutati vanamehena, kortsus  ja hambutu alalõuaga. Tal oli 
obsidiaanpeegel.  Peegel oli šamanismi märk. Tema lõi maailma ning pani paika maailmapuu 
asupaiga (pani paika ka ühe maailmapuud toetavatest koldekividest). Ta oli šamanistlik jumal, ka 
seotud arstimisega, seotud ka kuningate ja kuningavõimuga.
Kinich Ahau (päiksesilmne isand), keda kujutati Itzamna  noorema  variandina. Taloli sageli 
kujutistel lõuahabe ja maokujulised vuntsid . Allilmas võtab ta jaaguari kuju ning jaaguarina oli ta 
sõjajumal ning seostus tugevalt  maia  valitsejaga. Oli kuningavõimuga kõige  tihedamalt  seotud 
jumal.
Chak – vihmajumal . Klassikalisel perioodil kujutati teda sageli poolenisti maona. Ta oli ka 
viljakusjumal , elas koobastes niiskuses (koopad on kohad, kus sünnivad vihmapilved), ta avas 
maapinna maisijumala sünniks. Teda austatakse Yucatanil rahvausundis siia maani (tema auks 
peetakse pidusööke).
Kuujumalannal oli kaks aspekti – nn jumalanna I, kes oli noor ja ilus ( kuusirp ) ja jumalanna O, kes 
oli vana ja hirmus. Selles aspektis oli ta seotud vikerkaarega ning kandis nime Ix Chela. Vikerkaar 
oli maiade arust ebameeldiv, selle  otsad viisid allilma (vikerakaar kasvas välja allilm pärakust ning 
oli nö allilma peeretus). Samas oli ta ka  viljakusjumalanna .
Maisijumal – taas on kaks aspekti: lehismaisi jumal (kehastab noort võrsuvat maisi) ja 
tonsuurmaisijumal (kujutati maisitõlviku sarnase peaga). Maisijumal samstub osaliselt ka Hun 
Punahpuga (aga mitte täielikult).
Kišin – surmajumal, kujutati luukere aga ka kõduneva surnuna. 
Pot Pol  Puhh (rahvaraamat)
Maiade maailmaloomise eepos, pandus kirja hispaania keeles ümberjutustusena.
Kaks jumalikku tegelast lõid maailma oma dialoogi käigus ( nimetades  asju). Lõpuks sündisid nn 
kangelaskaksikud: Hun Hunaphu ja Vugab Hunapu, kes mängisid palli ja häirisid sellega allilma 
valitsejaid. Allilma valitsejad kutsusid nad allilma ja tapsid. Hun Hunaphu maeti allilmse 
palliväljaku alla. Tema pea aga riputati maailmpuu otsa ja see omandas viljastavad võimed. Ühe 
allilmse jumaluse tütar Xkik tuli puu juurde ning jäi rasedaks. Ta saadeti maapealsesse sfääri, kus ta 
sünnitas järgmise paari kaksikuid: Hunahpu ja Xbalanque, kes tegid mitmeid kangelastegusid. Aga 
siis mängisid palli ja tülitasid allilmseid jumalaid, kes ka nemad allilma kutsusid. Juhtus palju asju 
aga lõpuks võitsid kaksikud allilmseid jumalkaid pallimängus ja ohverdasid allilmsed jumalad. 
Seejärel äratasid nad oma isa ellu ning too tõusis ellu maisijumalana. Kui mais oli tekkinud, siis 
tekkis ka võimalus luua inimkond. Jumalad tegid maisist ja oma verest taigna, millest tegid 
inimesed (siit tuli  asteekide  hilisem põhimõte, et inimestel on jumalate ees verevõlg, mida tuleb 
jumalatele tasuda).
Verevõlast tulenes kuningate kohustus toita jumalaid verega, mida kuningas peab maailma toimes 
hoidmiseks tegema.  Veri  on erinevas   hinnas , sõltub sellest kellelt ta tuleb. Seega on jumalatele väga 
meelepärane kuninga ohvri toomine. Sellest tulenevad vererituaalid, mis jagunevad oma enda vere 
laskmiseks (mehed tegid sisselõikeid sageli oma suguelunditesse) ja inimeste  ohverdamine . 
Verekaotus põhjustas hallutsinogeenset olekut, mida peeti jumalatele lähemale jõudmiseks ning 
kujutatakse nn nägemusmaona.  
Palju ohverdati võidetud vaenlasi , nt võidetud valitsejat tavaliselt piinati ja tema verd lasti, seejärel 
viidi ta püramiidi tippu ning tapeti.
Tähtis osa maiade usus oli rituaalsel pallimängul (hiljem religioon muutub, nt Mayapanis ei ole 
enam rituaalset palliplatsi). Oli kaks võistkonda (vahel kaotajameeskond ohverdati), kes kandsid 
kaitserõivaid. Pall tuli ajada läbi seinale kinnitatud rünga, ilmselt käsi kasutamata: täpsed reeglid 
pole teada. Pallimängul oli kosmoloogiline tähendus – see oli maailmapuu ja maisi taastootmine.
Maiade maailmapilt on tsükliline. Tsüklis oli väga oluline 52 aastane periood.
Maiadel oli kahekümnendsüsteem (põhiarvud on 1, 20, 400, 8000 ). Selle peale on üles ehitatud ka 
rituaalkalender (tzolkin), mis koosnes kolmeteistkümnest kahekümnest (kolmteist oli ülalilma 
kihistuste  arva ), seega kolmteist korda kakskümmend päeva).
Maiad  kasutasid ka päikesekalendrit, mis oli samuti koostatud 20 päevastest tsüklitest, millele 
lisandus veel 5 päeva aasta lõpus (need olid väga halvad ja ohtlikud päevad).
Kalendrite alguspäevad ühtivad 52 aasta järel. 
Maiadel oli ka nn pikk ajaarvestus, mis oli lineaarne. See algas maisi  loomisega  (11. august 3114 
eKr) ning järgnesid ühikud, mida korrutati kogu aeg 20ga – 20 päeva, seejärel  erandina  korrutati 20 
18-kümnega (360 ehk aasta), päeva ja edasi korrutati kahekümnega, jne.
20x18x20x20 – nn baktun, pikkus 144 000 päeva. Pot Pol  Puhhi  järgi kestab inimkond 13 baktuni 
(u 5125 aastat, lõpeb 20. detsember 2012).
Mehhiko
Mehhiko oli poliitiliselt killustatud ning sinna tundis 10.-11. sajandil põhja poolt tolteegi rahvas, 
kes asus elama Texcoco järvest loode suunas ning rajas Tollani linna (pärimuste järgi, tänapäeva 
nimetatakse seda linna Tula). Seal oli rituaalkeskus. Tolteegid kontrollisid 11.-12. sajandil Mehhiko 
kiltmaad. Nende võim langes 12. sajandi lõpus uute sissetungijate rünnakute järel. Tolteeke pidasid 
Mehhiko kiltmaa rahvad (ka asteegid) kultuuritoojateks ja esiisadeks. 12. sajandil tulid Mehhiko 
kiltmaale ka põhja poolt asteegid (nimi tuleb müütilisest päritolukohast Aztlan – koht, kus elavad 
kured/haigrud). Asteegid ise nimetasid end mexica. 
Oma pärimuse järgi olid asteegid alguses üsna hädised. Üks kohalik valitseja andis neile maad 
Texcoco järve lähedal. Nende jumal Huitzilopochtli käsul nad aga reetsid asteegid kuningat ning too 
ajas nad minema. Asteegid läksid Texcoco järve  saarele  ning panid seal aluse oma  linnale  
Tenochtitlanile. 
Asteekide esiletõus langeb 14. sajandi teisele poolele. Piirkonna linnriigid sõdisid omavahel ning 
asteegid vahetasid vastavalt oma kasule pooli. 15. sajandil oli moodustunud kolm linnriiki – 
Tenochtitla, Texcoco ja Tlacopan, kes moodustasid sõjalise liidu ühise vaenlase vastu. Seda liitu 
loetakse asteegi impeeriumi alusepanekuks. Antud liit muutus kiiresti agressiivseks ning alistas 
kogu Texcoco järve ümbruse oma võimule, ka hakkas Tenochtitlan domineerima oma liitlaste üle. 
15. sajandi teisel poolel oli saadud oma kontrolli alla suur territoorium ning oli kujunenud asteekide 
impeerium. 
Asteekide impeerium, erinevalt inkade impeeriumist, jäi siiski linnriikide ühenduseks.
Tenochtitlan oli ristküliku  kujulise  põhiplaaniga, keskel oli rituaalkompleks, mis oli piiratud 
ristkülikujulise müüriga. Valitsejate residentsid jäid sellest väljaspoole. Suure astmikpüramiidi tipus 
oli kaksiktempel (sõjajumal Huitzilopochli ja vihmajumal Tlaloci templid, kus ohverdati inimesi).
Tenochtitlani põhjaosas asus linnaga kokku kasvanud Tlatelolco linn, mis kujunes 
kaubanduskeskuseks (algselt oli omaette saar). 
Järve ümbruses olid põllumaad, järvel endal aga ka kunstpõllud, nn chinampa, mis olid väga 
viljakad .
Impeerium koosnes linnriikidest. Igal linnriigil oli oma valitseja, kes oli nime poolest ülikute 
valitud (väiksemates linnriikides ka tegelikult). Nad tegutsesid asteekide valitseja ülmvõimu all. Ka 
asteekide valitseja oli nime poolest valitud, kuid valis valitseja kindel perekond endi hulgast.
Kuningal oli kolm funktsiooni – ülemväejuht, ülmkohtunik ja ülempreester. Tema peamine ülesanne 
oli maailmakorda hoida ning seega inimohvreid hankida ja jumalatele ohverdada.
Asteekide linnriigid pidasid ka rituaalseid sõdu, mille eesmärgiks oli vange hankida (nn lillesõjad), 
sõda algas ja lõppes märguande peale.
Riigis oli selge hierarhiline ülikkond, kelle ring oli küllaltki lai.
Lihtrahvas  oli isiklikult vaba kuid maksukohuslased. Nad olid jagatud sugukondlikesse 
moodustistesse – nn calculli. Jäika kontrolli alamrahva üle (erinevalt inkadest) ei teki. Lihtrahvas 
oli ka sõjaväekohuslik ning neil oli võimalus vapruse läbi kõrgele tõusta. Parimatest sõduritest 
moodustati eliitüksused (jaaguarisõdalased ja kotkasõdalased).
Eraldi koolid olid ülikutele aga ka alamrahvale,  kusjuures  hariti isegi alamrahva tüdrukuid.
Asteekide usk on oma üldloogikalt üsna sarnane maiade  usule . Asteekide usk on hübriidusk, milles 
on vähemalt kaks komponenti: 1) vana Mehhiko usk ja sellest pärinevad jumalused, 2) 
Huitzilopochtli.
Maailma lõi jumal, kes oli kahesooline ning lõi sedasi maailma. Tal oli 4 poega, kes panid aluse 
neljale päikesele ehk maailmatsüklile. Kui eelmised tsüklid olid läbi, sai alguse viies tsükkel, mille 
rajas päikesejumal Tonatiuh. Loomine sai alguse Teotihuacani linnas. Ka see tsükkel lõpeb kunagi, 
aga ei teata millal. Asteegid pidasid iga 52 aastase tsükli järel suurt pidu tänuks, et uus tsükkel 
algab. 
Loodi päike kuid päike ei liikunud, kuna vajas liikumiseks verd. Sulismadu jumal Quetzalcatl 
ohverdas päikesele jumalad (lõikas välja nende südamed) ning seejärel hakkas päike liikuma.
Tezcatlipocal oli obsidiaanpeegel, kes nägi oma peeglist kõike kurja ja oli seega karistva jumalus. 
Ta oli ka maajumal. Quetzalcatl  kukutas  ta ja Tezcatlipocal muutus jaaguariks. Ta seondus ka sõja ja 
kuningavõimuga.
Quetzalcatl ehk sulismadu. Teda austati juba Teotihuacanis. Ta oli tuule jumal ja viljakuse jumal. 
Inimkujul kujutati teda ka pardinokaga. 
Tlaloc  on vihmajumal, ka  piksejumal , seotud vee ja maisiga, st ka viljakusega. Seostus mägedega, 
elas koobastes. Ta jagas küllust ja viletsust. Asteekide pärimuse võttis ta asteegid Tenochtitlani 
saarel vastu.
Huitzilopochli – peajumal, sõjajumal, ka mõningates  aspektides  päikesejumal ja  viljakusejumal  
(sümbioosis Tlaociga). Juhtis asteegid Tenochtitlani. 
Ka asteekidel on usu järgi verevõlg jumalate ees, seega on tähtsad verelaskmisrituaalid, nii  enesel  
kui (eriti) teistel. Inimohvrite toomisel aga ei olnud asteekide rituaalis mõistet „liiga palju“.
Hea ohver oli sõjamees, ta oli ohvrina jumala asemik, kelle eest hoolitseti,  suremine  ohvrina oli 
auasi, surma  minemine  pidi olema väärikas.  
Osa ohvreid söödi hiljem rituaalse kannibalismi korras ka ära.