Hiina ja Jaapani kunst (0)

HAAPSALU KUTSEHARIDUSKESKUS
HIINA & JAAPANI KUNST

Indrek Aas
K09B
Haapsalu 2010
HIINA KUNST
II aastatuhandel e.Kr. – pronksiaegne: Shang – Yimi riik
11.-3. saj. e.Kr. – Zhou riik
6.-5. saj. e.Kr. – raua kasutuselevõtt
551-479 e.Kr. – Kong Fuzi
6. saj. e.Kr. – Laozi
221-207 e.Kr. – Qini dünastia
221-210 e.Kr. – Shi Huangdi kannab esimesena keisri tiitlit
214 e.Kr. – Suure Hiina müüri ehitamise algus
206 e.Kr. – 220 p.Kr. – Hani riik
136 e.Kr. – Konfutsianism saab riiklikuks ideoloogiaks
618-907 – Tangi riik
960- 1279 – Songi riik
1271- 1368 – mongolite Yuani dünastia
1368- 1644 – Mingi dünastia
1644-1912 – Mandžude dünastia
Hiina kunsti arengust on olemas märksa selgem ülevaade kui India kunstist, sest hiinlased ise hakkasid juba väga ammu oma kunsti arengut jälgima ja ajaloolisi ülestähendusi tegema. Hiina kunstikultuur on peaaegu katkematult jätkunud pronksiajast kuni tänapäevani välja. Juba IV aastatuhandel e.Kr. loodud kõrgetasemeline keraamika ja II aastatuhandel e.Kr. kujunenud arhitektuurivormid elavad järgmistel aastatuhandetel edasi.
Arhitektuur . Hiina arhitektuur on enamasti rajatud keerukale palkkonstruktsioonile. Ehitiste üheks iseloomulikuks elemendiks on reljeefidega kaunistatud ja värviliseks maalitud palk, mida kasutatakse sammasteks, taladeks, piitadeks. Iseloomulik on ka hiina ehitiste eriline katusevorm ja armastus mitmekorruseliste katuste vastu, mille materjaliks on kasutatud glasuuritud savist katusekive. Ehitisi kaunistatakse ohtralt värvilise keraamika ja puunikerdustega. Kiviehitisi on vähem ja neiski on palju üle võetud puitehitiste konstruksioonist ja vormikõnest.
Kõige olulisemad kiviehitised olid müürid. Üldtuntud on Suur Hiina müür. Kuid müüridega ümbritseti ka losse , templeid, kloostreid, linnajagusid ja linnu. Suur Hiina müür ei suutnud siiski tõrjuda kõiki vaenlasi . Mongolid eesotsas Tšingis-kahaaniga vallutasid Hiina 1210. Aastal ja nende võim püsis 1368. Aastani. Järgnes Mingi dünastia valitsemisaeg, mil hakati taastama hiinalikke traditsioone. 15. Sajandil ehtiati kivist keiserlik loss Pekingis
Skulptuur . Muistses Hiinas ei loetud skulptuuri kõrgete kunstide hulka nagu maali ja kalligraafiat. Sellest hoolimata on skulptuuri viljeldud üsna ohtralt. Materjal on kõikvõimalik – keraamika, kivi, pronks, puu, elevandiluu jne. Mõningatel ajajärkudel on loodud väga suuremõõtmelisi skulptuurteoseid, teistel jälle miniatuurseid . Eriti tuleb märkida hiinlaste oskust materjali omapära ära kasutada. Näiteks puu juurte ja oksatüügaste loomilikke kõverusi, mõhnu ja lohke arvestades on loodud väga huvitavaid ja fantastilisi puunikerdusi. Hiina skulptuuri iseloomustab peen ja puhas detailide töötlus, armastus voolava joone ja vormi vastu ning peen pinnakäsitlus. 1974. aastal leiti Hiina riigi ühendunud ja aastal 210 e.Kr. surnud Qini dünastia keisri Shi Huangdi hauast sadu elusuurusi põletatud savist, kuid ilma glasuurita sõdurifiguure. Kujud on kehavormide edasiandmise poolest küllalt skemaatilised , kuid rõhutavad tabavalt inimeste hingeelu isikupära.
Konfutsianism ja taoism. Järgnes Hiina rahuliku õitsengu aeg Hami dünastia ajal (206.eKr.-220 p.Kr.). Siis kujunesid välja konfutsiaanlus ja taoism, suurte mõtlejate Kong Fuzi ja Laozi ideedele tuginevad religioossed õpetused. Konfutsianism taotles ühiskonna harmooniat ja pidas selle saavutamise vahenditeks traditsioonide austamist, äärmuste vältimist ja mõõdukust. Iga inimene peaks kohusetundelikult täitma oma sotsiaalse rolli nõudeid. Taoism seevastu rõhutas inimese vabadust ja sõltumatust ühiskonnast ning pidas viimast loodusega võrreldes ebaloomulikuks ja suhteliseks. Inimesel pole mõtet sekkuda asjade loomulikku käiku, vaid õigem on elada lihtsat looduslähedast elu.
Mõlemad osalt vastandlikke väärtusi rõhutanud õpetused on teineteist täiendanud näiteks nõnda, et välispidiselt elatakse konfutsianismi, aga sisemiselt taoismi põhimõtete järgi
Hani ajastu kultuuri, sealhulgas ka kunsti mõju on ulatunud tänapäevani. Sellest ajast pärineb hiina kunstnike oskus nii reljeefikunstis kui ka maalingutes väga nappide ja tinglike vahenditega kujutatud elavalt inimesi ja loomi. Tihti on kujutistest võimalik välja lugeda keerukat ja peent psühholoogilist iseloomustust ning ka õpetlikke jutustusi.
Kalligraafia . Arhitektuuri ja skulptuuri peeti Hiinas käsitööks, maalikunsti ja kalligraafiat ( ilukirja ) aga vaimseks loominguks. Hieroglüüfide kaunilt kirjutamise ja maalimine kuulusid ülemkihi hariduse hulka. Hiinas oli seetõttu palju maalikunstnikke-asjaarmastajaid, nende hulgas olid ka mitmed keisrid. Sellist maalikunsti ei esitatud avalikult, vaid nauditi kõrgema seltskonna siseringis.
Pärast Hami dünastia langemist 3. sajandil hakkas Hiinas levima budism , varsti küll konfutsiaanluse ja taoismiga segunedes. Budism tõi kaasa omapäraseid arhitektuuri ja kujutava kunsti vorme. Levisid kaljusse raiutud templid ja omapärased ehitised – pagoodid. Pagood on ehitis- monument , sümboolne austusavaldus Buddhale (nagu india stuupagi). Tavaliselt püstitati pagood pühakusäilmete matmiskoha peale. Pagood on mitmetahuline tornitaoline ehitis, mille korruste vahel on iseloomulikud üleskaarduvate servadega katuseräästad. Hulgaliselt loodi ka Buddha figuure. Nende hulgas on hiiglaslik , 7. Sajandil loodud 25 m kõrgune kuju Luoyangi lähedalt, aga palju enam on pronksist ja kivist pisiplastikat.
Maalikunst . Hiina maalikunsti peamisteks vormideks on tuši- ja akvarellmaal paberil või siidil. See nõuab määrmist kindlust ja osavust, iga joon ja plekk peab olema läbi kaalutud, sest tehnika ei võimalda mingite paranduste tegemist – pehme paber või siid imeb värvi silmapilkselt endasse. Temaatikas domineerivaid inimene, loomad, maastik . Kui maastik iseseisva teemana hakkas Euroopas esinema alles 16. Sajandil, siis Hiinas harrastati seda juba 4. Sajandil. Taoism, mis eriti Lõuna-Hiinas oli valitsevaks ideoloogiaks, õpetas inimese ja looduse ühtekuuluvust.
Songi dünastia (960-1279) maastikumaal.
Sel ajal tõusis maastik isegi üheks peaalaks ja tekkis põhiline murrang ka vormilises küljes: seniste pidevate kontuuride ja selgelt eraldatud üksikvormide asemele astub vormide ja joonte hajumine, s.t. lineaarse vormikäsitluse asemele tuleb maaliline. Kasutusele võetakse õhu- ja värviperspektiiv. Selle saavutamiseks jäetakse esi- ja tagaplaani või mitmete plaanide vahele vaba ruumi, millega vihjetakse atmosfäärile. Hiina maastikumaalid jätavad mulje, nagu oleksid nad tehtud varahommikul, kui jõgedest, järvedest ja orgudest tõuseb udu, millest ulatuvad välja puuladvad, mäed ja künkad.
Hiina maalis ei püüta vaatajale anda pildist ühekorraga ülevaadet, vaid pilti võib ja tuleb vaadata järk-järgult. Sellest on tingitud ka rullformaat. Maal on tehtud paberi- või siidirullile, mis mõnekümne sentimeetri laiuse juures võib olla isegi meetreid pikk.
Chani koolkond. Chani usulahu munkadest maalijad 13. sajandil panid pearõhu lihtsusele. Nende arvates ei saa budismi tõdesid väljendada sõnades, küll aga visuaalsetes kujundites. Kasutati ühevärvilisi tušši ja võimalikult lihtsaid motiive : terve puu asemel kujutati näiteks ainult oksa – kogu objekti asemel üht võimalikult iseloomulikku ja olulist detaili, millest piisab vaataja mõttele kindla suuna andmiseks . Kujutis ise tehti ainult ühte nurka, kuna ülejäänud pildipind jäeti tühjaks, nagu vaataja ettekujutusele vaba ruumi andmiseks. See kompositsioonivõte avaldas eriti tugevat mõju jaapani kunsti arengule ja sealtkaudu ka Euroopa kunstile (impressionistidele, kes tegutsesid 19. Sajandi II poolel).
Hiinas tekkis ka graafika varem kui Euroopas, sest eeldused olid paberi ja trükikunsti näol olemas.
Tarbekunst . Väga kõrgetasemeline on hiina tarbekunst. Peamised alad on metallehitistöö, nikerdused , tikandid, email - ja lakktööd ning eriti portselan . Hiinast toodud portselanesemed said tõukeks portselani leiutamisele ka Euroopas. Spetsiifiliselt hiinapärane materjal jadeiit, veidi läbipaistev kollaka, roheka või pruunika värvusega kivim , millest tehakse ehteid ja pisiplastikat. Hiina tarbekunsti iseloomustab puhas töötlus ja fantaasiaküllane vormirikkus.
JAAPANI KUNST
Jaapani kultuur arenes kaua suhteliselt omaette . Põllumajandusega hakati Jaapanis tegelema ka viimastel sajanditel e.Kr., aga näiteks rauda õpiti kasutama alles 3. sajandil p.Kr. Külades elanud hõimuliidud võitlesid omavahel, kuni jõuti ühtse riigi loomiseni 5. sajandi II poolel
Jaapanlaste algne usund sintoism õpetab, et kogu loodus on hingestatud. Usutakse, et jaapanlaste keiser (tenno), kes on vahendajaks taeva ja maa vahel, pärineb päikesejumalannast. Sintoism ei soosinud kujutavat kunsti, kuid templeid hakati ehitama juab 3. Sajandil. Nende eeskujuks olid talumajad ning vanimatel templitel olid kõrged ja paksud õlgedest viilkatused, mis toetusid puust postidele. Ühe sellise templi vorm on säilinud, sest rohkem ku ituhat aastat on iga 20 aasta järel ehitatud selle templi täpne koopia, misjärel vana tempel on pidulikult hävitatud. Püstpalkidele teotuv massiivne katus on jäänud jaapani rahusliku arhitektuuri üheks omapäraks tänaseni.
Budismi mõjud. 6 sajandil jõudsid Jaapanisse peamiselt Korea kaudu budism ja hiina kunsti mõjud, sealhulgas kiri, maalikunst, skulptuur ja mitmed ehitustehnilised võtted. Need ei kustutanud siiski kohalikku traditsiooni, vaid segunesid sellega. Näiteks hakati katuseid valmistama savist katusekividest, aga ehitiste mahtude jaotus muutus vähe. 7. sajandil asutati pealinn Nara lähedale Horyuji buda usu klooster , mille tempel on vanimaid puitehitisi maailmas. 752. aastal ehitatud Suure Buddha Saal Todaiji kloostris Naras on maailma suurim puitehitis . Kloostrites lisandusid viilkatustega hoonetele hiina arhitektuuri mõjul pagoodid, kuid nende katuseräästad ulatuvad Hiinaga võrreldes tornist kaugemale ja kaarduvad hoogsamalt ülespoole. Ehitised hakkasid seisma valgest kivist alusel, millele toetuvad lakitud puust postid, mis kannavad katust. Seinad postide vahel võivad olla väga õhukesed ja kerged.
7.-8. sajandil valmistati kloostrites hulgaliselt erineva suurusega Buddha kujusid , peamiselt pronksist või värvitud puust. Kloostrid ja buda mungad muutusid riigi tugevaimaks jõuks. Munkade mõju vähendamiseks kolisid keisrid 794. aastal Narast uude pealinna, preagusse Kyotosse, kuid nende võim jäi rohkem kui tuhandeks aastaks peamiselt tseremoniaalseks, eriti pärast seda, kui 1192 . aastal sõjapealikud (šogunid) muutusid Jaapani tegelikeks valitsejateks. Šogunid viisid oma võimukeskuse Kamakurasse, praeguse Tokyo lähedale.
Ilmalik kunst. Kyoto õukonna tellimusel arenes elamismõnu ja esteetilisi naudinguid pakkuv ilmalik kunst. Elati suhteliselt väikestes majades , mille järsult tõusvad katusenurgad rõhutavad hoonete kergust ja õhulisust. Mugavuse nimel loobuti hiina arhitektuurile omasest sümmeetriataotslusest. Tube eraldavad liigutavad vaheseinad ja lükanduksed, millele maaliti maastikupilte või üksikuid loodusmotiive. Maaliti ka otstest puupulkadega varustatud paberirullidele nagu Hiinas. Jaapanis nimetati vertikaalselt rippuvat rulli kakemono, aga põikrulli makimono. Puust põrandatel polnud mööblit, vaid õlgmatid (tatamid) ja maalidega kaunistatud sirmid.
Hiinas õpitud kirjakunsti arendati suurema luksuse suunas (värvilised paberid , kullapritsmed jms.). Hiina kalligraafias on hieroglüüfid enamasti nelinurksed, selged ja korrapärastes ridades, aga Jaapanis levis vabam, spontaansem ja mänglevam ilukiri. Eelistati kirjakunsti visuaalse ilu ühendamist kaunisisuliste luuletustega, et pakkuda naudingut nii silmadele kui ka mõtetele.
Jaapani tarbekunstis levis ka lakkehistöö ja lihtsa, kuid elegantse vormiga keraamika
Šogunite õukonnas viljeldi sõjakamat, vägivaldsema sisuga kunsti, näiteks valmistati värvitud puust hirmuäratava välimusega, maskitaolise miimikaga valvurite figuure. Jaapani tarbekunsti üheks suursaavutuseks on külmrelvad, mida kasutasid samuraid (jaapani rüütlid).
Zen-budismi mõjud. Alates 12. sajandist levis Hiinast Jaapanisse chan-budism, mida Jaapanis tähistati sõnaga „Zen”. Zen- budistid on veendunud, et tõde ei saa sõnadega väljendada. Seepärast tahavad nad ennast vabastada kõigist mõttesüsteemidest, raamatutarkusest ja rituaalidest. Lihtne elu, pidev kehaline harjutamine ja vaimne endassesüüvimine peaksid viima ootamatu selginemiseni, tõelise arusaamiseni kõigist asjadest. Seetõttu eisaa zeni õpetaja esitada mingit teooriat või seletust, kuid saab olla eeskujuks oma elustiiliga ja aidata õpilasi napisõnaliste, paradoksaalsete vihjetega. Zeni kloostrid kujunesid samuraide poegade kasvatusasutusteks.
Kunstis võib zeni mõju näha kalligraafia spontaansuses ja maalikunstis, kus peamiselt tühjal pinnal on ainult mõned jõulised ja näiliselt lohakad pintsitõmbed, mis vihjavad loodusele. Zen-mungad eelistasid värvipiltidele maalimist ainult musta tušiga.
Samasuguse vaimsusega on jaapani pargikunst. See väldib reeglipära ja sümmeetriat ning jätab mulje nagu juhuslikult kujunenud, kuid muinasjutuliselt mitmekesisest ja põnevast aiast .
Puulõiketehnika. Hiinast jõudis Jaapanisse puulõiketehnika. Sajandeid kasutati seda vaid usuliste tekstide illustreerimiseks. Alles 17. sajandil hakkas puulõige laiemalt levima, saavutades täisküpsuse järgimisel sajandil. Esialgu trükiti ühe paadiga mustvalge pilt, millele lisati värvid pintsliga . Hiljem levis mitme plaadi ja värviga trükkimine, mille kõrgaeg oli 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi I poolel. Puulõikekunst levis massiliselt ja selle publikuks oli peamiselt linnade lihtrahvas . Puulõigete temaatika oli mitmesugune, kuid tähtsal kohal oli igapäevane elu, mida kujutati realistlikult, kuid sageli humoristlikult ja karikatuurselt, samuti naised, taimed, loomad, maastikud, teatristseenid, kuulsad näitlejad ja muu selline.
Värvilise trükigraafika tähtsamad meistrid olid KITAGAWA UTAMARO (1753-1806), KATSUSHIKA HOKUSAI ( 1760 -1849) ja ANDO HIROSHIGE (1797-1858). Neist kõige kuulsam on Hokusai. Suuremas osas loomingus on ta kujutanud humoristlikult rahvalikke tüüpe. Euroopas sai ta kuulsaks eriti oma looduspiltidega, millel võib tihti näha jaapanlaste püha mäge Fufžijamat.
Jaapani puugravüüride julge ja üldistav joon, tinglik ruumikujutus ja osalt loodusest erinevad värvid innustasid 19 sajandil uuenduslikke kunstnikke Euroopasse.