Veiste geneetika (0)

Eesti Maaülikool - Põllumajandus - Aretusõpetus

1 Hindamata

Geneetika kui teadus ja selle koht bioloogias, uurimismeetodid ,-harud.
Geneetika on teadus organismide pärilikkusest. Geneetika on seotud paljude bioloogia ja teiste loodusteaduse harudega. Tihedalt on geneetika seotud tsütoloogiaga ehk rakuõpetusega. Samuti mikrobioloogiaga ja viroloogiaga, sest tänu kiirele paljunemisele osutuvad sageli just mikroorganismid sobivateks geneetika uurimisobjektideks. Tihedalt on geneetika seotud ka biokeemiaga, sest tänu biokeemilistele uurimistele avastati geneetilise informatsiooni
säilimise ja realiseerumise seaduspärasused. Geneetika on tihedalt seotud matemaatikaga.
Populatsioonigeneetika matemaatilised meetodid on põllumajandusloomade selektsiooni aluseks. Peale eelnimetatute on geneetika otseselt või kaudselt seotud veel paljude teiste teadusharudega (füsioloogia, embrüoloogia, immunoloogia , antropoloogia, meditsiin ,
veterinaaria jpt). Molekulaarsel tasemel uuritakse organismis toimuvate biokeemiliste reaktsioonide ja valgusünteesi geneetilist determineeritust ning rakutuumas paiknevate nukleiinhapete struktuuri ja funktsioone. Samuti mutatsioonide teket ja olemust. Seda geneetikaharu nimetatakse molekulaargeneetikaks. Põhiliselt kasutatakse selles geneetikaharus biokeemilisi ja biofüüsikalisi meetodeid , kus katseobjektideks on enamasti mikroorganismid. Tsellulaarsel (raku tasemel) ehk tsütogeneetikas uuritakse rakuorganellide (põhiliselt kromosoomide, kuid ka ribosoomide, mitokondrite jne) osa geneetilise informatsiooni säilitamisel ja realiseerimisel, kromosoomide mikrostruktuuri ja nende muutusi, kromosoomiarvu ja karüotüübi (kromosoomistiku) erinevusi eri liikidel jne.Organismi tasemel geneetilised uuringud on kõige vanemad. Põhimeetodiks sellel
tasemel on hübridoloogiline meetod, kus ristamiskatsete abil tuvastatakse geneetilise
informatsiooni pärandumise seaduspärasusi. Selle meetodiga hinnatakse vanemate pärilikke iseärasusi nende järglaste tunnuste põhjal. Selleks ristatakse omavahel erineva geneetilise informatsiooniga isendeid. Populatsiooni (isendite kogum teatud territooriumil) tasemel uuritakse peamiselt loodusliku ja kunstliku valiku toimet populatsiooni genofondile ning evolutsiooni geneetilisi seaduspärasusi. Seda geneetika haru nimetatakse populatsioonigeneetikaks. Siin on põhiliseks meetodiks matemaatiline analüüs.
2.Pärilikkuse ja pärandumise mõiste.
Pärilikkus üldisemalt on organismi võime anda omataolisi järglasi.
Pärilikkust ei või segi ajada pärandumisega, mis tähistab ainult geneetilise informatsiooni edasiandmise protsessi ja selle seaduspärasusi. Pärilikkuses kui nähtuses on kaks aspekti:
- informatsiooni säilitamine ja selle edastamine (pärandumine);
- informatsiooni realiseerumine organismi elutsükli, st ontogeneesi kestel (fenogenees).
3.Molekulaargeneetika alused.Nukleiinhapped kui geneetilise info edasikandjad.
Molekulaargeneetikas on tänapäeval peamiseks uurimisobjektiks nukleiinhapped, nende
struktuur ja funktsioonid geneetilise informatsiooni säilitamisel ning edasiandmisel. Kui
eelnevatel perioodidel uuriti pärilikke nähtusi eelkõige kõrgematel, suguliselt sigivatel
organismidel, siis tänapäeval on nendeks mikroorganismid (ainuraksed, vetikad , bakterid,
viirused ja mikroseened). 1944.a avastasid Avery, MacLeod
ja McCarty, et geneetilise informatsiooni materiaalseks aluseks on nukleiinhapped - DNA ja RNA. Olenevalt sellest, kas nukleiinhapete koostisse kuulub riboos või
desoksüriboos, jaotatakse neid ribonukleiinhapeteks (RNA) ja desoksüribonukleiinhapeteks
(DNA). Nad erinevad üksteisest ka nende koostises leiduvate lämmastikaluste poolest.
Lämmastikaluseid on kokku viis: puriinalused - adeniin (A) ja guaniin (G);
pürimidiinalused - tümiin (T), tsütosiin (C) ja uratsiil (U). Lämmastikalustest esineb RNA molekulis adeniini (A), guaniini (G), tsütosiini (C) ja uratsiili (U), kuid puudub tümiin (T).
4.DNA ja RNA ehituse põhiprintsiibid.
DNA paikneb rakutuumas kromosoomides. Erandiks on munarakud , kus osa DNA-st paiknebka tsütoplasmas. DNA sisaldab adeniini, guaniini, tsütosiini ja tümiini (puudub uratsiil). DNA on biheeliksi kujuline (kujutab endast kaksikspiraali, mis on pöördunud kellaosuti liikumise suunas) ning üksikute molekulide vahekaugus on konstantne (0,34 nm). 1) DNA on paremale (kellaosuti liikumise suunas ) keerduv polünukleotiidahel, kus
monomeerideks on nelja tüüpi nukleotiidid (A,T,G,C);
2) DNA polümeerse ahela diameeter on ca 2 nm;
3) ahela pöörde pikkus piki telge on 3,4 nm;
4) DNA molekul koosneb kahest polünukleotiidahelast, mille väliskihis asuvad
vaheldumisi suhkur ja ortofosforhappejääk, seespool aga lämmastikalused;
5) ahelad on komplementaarsed: tümiini vastas teises ahelas asub alati adeniin (T-A)
ning tütosiini vastas aga guaniin (C-G); ahelate komplementaarsus tuleneb
lämmastikaluste molekulide ruumilisest struktuurist;
6) kaks polünukleotiidahelat DNA molekulis on vastassuunaliselt keerdunud (antiparalleelsed);
7) ahelate komplementaarsus võimaldab DNA molekulil end kopeerida.
DNA molekul kujutab endast keerdtreppi, kus trepiastmete paariks on lämmastikaluste paarid (A-T ja G-C). Ahelate komplementaarsus seisneb selles, et nukleotiidijärjestus ühes ahelas tingib kindla nukleotiidijärjestuse ka teises ahelas.
RNA
Ligikaudu 90% RNA-st paikneb tsütoplasmas (põhiliselt ribosoomides) ja 10% rakutuumas.RNA osaleb geneetilise informatsiooni realiseerumises. RNA struktuur sarnaneb DNA omale,kuid ta molekul koosneb ühest polünukleotiidahelast. RNA koosneb riboosist, fosforhappejäägistja lämmastikalustest, kusjuures tümiini (T) asemel on polünukleotiidahelas uratsiil (U). Rakusesineb RNA kolme vormina:
1) transpordi RNA (tRNA)
2) matriits e informatsiooni RNA (mRNA)
3) ribosoomi-RNA (rRNA).
Kõik need RNA vormid osalevad valkude biosünteesil, kusjuures neil on seejuures erinevad funktsioonid. mRNA toob rakutuumast geneetilise info valgu sünteesiks vastavatesse rakuorganellidesse – ribosoomidesse. tRNA transpordib aminohapped tsütoplasmast ribosoomidesse ning dešifreerib geneetilise info. rRNA kuulub ribosoomide koostisse ja osaleb valgusünteesil
5.Geneetilise info liikumine rakus—matriitssünteesi olemus..
Matriitssüntees - geneetilise informatsiooni ülekanne. DNA paikneb rakutuumas ja on seotud kromosoomidega, RNA aga tsütoplasmas.
Geen - funktsionaalselt piiritletud lõik DNA molekulis, mis asub kromosoomis kindlas kohas ehk lookuses. geneetiline info ei liigu valgult -valgule või valgult DNAle
või RNA-le. Sellest järeldus, et geneetilised põhiprotsessid rakus seisnevad spetsiifiliste
biopolümeeride järjestusstruktuuri täpses reprodutseerimises uute molekulide sünteesil. Informatsiooniülekanded matriitssünteesidel võivad olla järgmised:

_____ tõenäoliselt toimuvad ülekanded

------- põhimõtteliselt võimalikud ( spetsiifilised ülekanded)
6.DNA replikatsioon .
DNA replikatsiooni, kus mõlemad ahelad pärast lahknemist vesiniksidemete katkemise
tagajärjel despiraliseeruvad ning moodustavad enda kõrvale üksikutest nukleotiididest uue ahela,nimetatakse poolkonservatiivseks. Sellise replikatsiooni puhul säilivad lähte-DNA mõlemad ahelad kõrvuti uute polünukleotiidahelatega.
DNA replikatsioon algab molekuli kindlast punktist (replikaatorilt). Kõrgemate
organismide kromosoomi-DNA ülipikkades molekulides on selliseid alguspunkte mitu,
prokarüootidel üks.DNA sünteesi katalüüsib ferment DNA-polümeraas. DNA-polümeraas liigub pärisuunaliselt läbi ca 1000 nukleotiidipaari ja sünteesib üht ahelat , seejärel liigub teisel ahelal samapalju tagasi, sünteesides uut ahelat suunaga 3´- 5´mõlemal puhul.Kõrgematel organismidel toimub replikatsioon kiirusega 0,2...2,5 μ/min, madalamatel 30
μ/min. Kõrgematel organismidel toimub replikatsioon üheaegselt mitmes punktis, st
kromosoomi-DNA-s on mitu replikaatorit (punkti), kust kahendumine algab, ja seetõttu
toimub terve kromosoomis sisalduva DNA replikatsioon mõne minuti jooksul. Kromosoomis on mitu (200-1000) replikoni.
7. RNA BIOSÜNTEES --- TRANSKRIPTSIOON .
Kõikide RNA-vormide biosüntees (transkriptsioon) toimub rakutuumas, kusjuures matriitsi osa täidab DNA. Matriitsina RNA sünteesil toimib üks DNA ahelatest, mille järgi, vastavalt komplementaarsuse printsiibile, sünteesitakse üheahelaline RNA. Transkriptsiooni teostab vastav ensüüm RNA-polümeraas, mille toimel katkevad kahe DNA ahela vahelised vesiniksidemed ning DNA biheeliks keerdub järk-järgult lahti. Seejärel sünteesib RNApolümeraas ühe DNA-ahelaga komplementaarse RNA molekuli. Kuna RNA molekulis on tümiin asendunud uratsiiliga, siis rakendub transkriptsioonil järgmine komplementaarsus:
DNA : A –G –C -T
RNA: U –C –G -A
Pärast transkriptsiooni DNA ahelad ühinevad ning DNA omandab endise biheeliksikujulise struktuuri. Seega toimub RNA transkriptsioonil informatsiooni ümberkirjutamine DNA-lt RNA-le. RNA-sünteesi võib vaadelda sarnaselt DNA replikatsiooniga. Mõlemal juhul toimub DNA molekuli despirasliseerumine ning DNA täidab matriitsi osa. Erinevus seisneb selles, et replikatsioonil kopeeritakse mõlemad ahelad, transkriptsioonil aga ainult üks. Pärast transkriptsiooni ühineval teineteisest eraldunud DNA ahelad, mida replikatsioonil ei toimu.
8. Valgusüntees
Valgusüntees kui geneetilise informatsiooni realiseerumise põhietapp
Oma täpse replikatsiooniga säilitab DNA geneetilise informatsiooni ja annab seda edasi
rakkude pooldumisel põlvest põlve. Geneetilise informatsiooni realiseerumine fenotüübiks,selle translatsioon («tõlkimine») on pärilikkuse teine külg. Translatsioonil toimub valkude biosüntees, mille käigus geneetiline informatsioon «tõlgitakse» keemiliste reaktsioonide keelde.
Kõik keemilised reaktsioonid organismis toimuvad fermentide (ensüümide) osavõtul. Fermendid otsustavad lõppkokkuvõttes selle, millised tunnused organismil kujunevad. Nii on DNA põhifunktsiooniks elusas rakus spetsiifiliste valkude sünteesi juhtimine, sellest õige informatsiooni säilitamine ja edasiandmine. kõik valgud ( proteiinid ) on polümeersed ühendid, kus monomeerideks on aminohapped. Omavahel ühinenud aminohapped moodustavad polüpeptiidahela, mis kindlas ruumilises konfiguratsioonis moodustabki valgumolekuli või osa sellest. Valgud erinevad üksteisest aminohapete arvu, nende nomenklatuuri ja järjestuse poolest polüpeptiidahelates. Esimeseks etapiks valgusünteesil on DNA-s sisalduva geneetilise informatsiooni (nukleotiidijärjestuse) transkriptsioon matriits-RNA-le. See toimub rakutuumas. Seejärel väljub mRNA rakutuumast ja viib endas sisalduva informatsiooni valgusünteesi paika -ribosoomidesse. Ribosoomid paiknevad tsütoplasmas ja koosnevad rRNA-st ja valgust. Tavaliselt moodustavad ribosoomid polüribosoome (polüsoome), kus ribosoome hoiab koos mRNA-molekul. Valgumolekuli «ehituskivid» aminohapped transporditakse polüsoomile tRNA molekulide abil. mRNA molekuliga seostub esimene tRNA molekul, mida nimetatakse initsiaator –tRNA-ks. Selleks peab initsiaator–tRNA komplementaarselt paarduma initsiaatorkoodoniga AUG ( metioniin ). tRNA molekuli kolme järjestikulist nukleotiidi, mis on komplementaarsed mRNA koodoniga, nimetatakse antikoodoniks. Seega on initsiaatortRNA koodoniks UAC. Initsiaatorkoodon määrab ära, milline on mRNA molekuli nukleotiidide jaotuvus järgnevatesse koodonitesse.Valgusünteesi järgmine etapp seisneb aminohapete asetamises õigesse järjestusse vastavalt mRNA-ga etteantud geneetilise informatsiooni dekodeerimisele. Seejuures osalevad fermendid, mis aktiveerivad aminohappeid ja kindlustavad peptiidsideme tekke aminohapete vahele. Seda etappi valgusünteesil nimetatakse translatsiooniks. Sisuliselt on see geneetilise
informatsiooni ülekandmine valgule. Aminohapped asetatakse järjestusse, mis vastab mRNA koodonite järjestusele. Valgusüntees toimub hämmastava kiirusega: nii näiteks nõuab 146 aminohappest koosneva hemoglobiini β-polüpeptiidahela süntees kõigest 21 sekundit, seega liitub ühes sekundis 7aminohapet.
9. Geneetiline kood ja selle põhiomadused.
iga aminohappe koha määrab DNA
biheeliksi pinnal asuv iseloomulik romblohk, mille moodustab kindel nukleotiidide kombinatsioon. geneetiline kood on tõepoolest tripletne («kolmetäheline»), pidev (ilma
«vahemärkideta») ja kattumatu (ühe koodoni «tähed» ei kuulu eelnenud ega järgnevasse koodonisse) ning geneetilise informatsiooni lugemine algab DNA kindlast punktist ja toimub ühes suunas.
Geneetilise koodi põhiomadused:
1) Tripletsus. Iga aminohappe koht polüpeptiidahelas määratakse koodoniga, mis
koosneb mRNA kolmest nukleotiidist (DNA kolmest nukleotiidipaarist). Näit.
aminohappele fenüülalaniin (Phe) vastavad nukelotiidide tripletid: UUU ja UUC,
leutsiinile (Leu) aga CUC, CUU, CUA ja CUG jne.
2) Pidevus. Polünukleotiidahelas ei ole koodonid üksteisest mingil viisil eraldatud, vaid
järgnevad vahetult üksteisele. Puuduvad «tekstisisesed kirjavahemärgid». Ühe
nukleotiidi väljalangemise korral koodonist loetakse koodonisse järgneva tripleti
esimene nukleotiid , mille tagajärjel muutub kogu informatsioon.
3) Kattumatus. Iga nukleotiid kuulub ainult ühte koodonisse. Kattumatusest tuleneb
asjaolu, et aminohapete järjestus polüpeptiidahelas on üksteisest sõltumatu.
4) Kolineaarsus. Koodonite järjestus mRNA-s ja aminohappejääkide järjestus
polüpeptiidahelas on lineaarselt kõrvutatavad. (näit. mRNA-s on nukleotiidide
järjestus järgmine:
CUCUUUAUG siis polüpeptiidahelas on aminohapped järjestatud vastavalt
leutsiin (CUC)-fenüülalaniin (UUU)-metioniin (AUG) jne.
5) Terminaatorkoodonid. Nende koodonite funktsiooniks on polüpeptiidahela sünteesi
lõpetamine ja ahela vabastamine ribosoomilt. Need koodonid ei määra ühegi
aminohappe kohta polüpeptiidahelas (nonsenss-koodonid). Neid on kolm ja nad on
nimetatud järgmiselt: UAG - merevaik, UAA - ooker ja UGA - opaal .
6) Ühetähenduslikkus. Koodonid määravad alati ühtede ja samade aminohapete koha
polüpeptiidahelas, seda kõigis olukordades (näit. UUU määrab alati fenüülalaniini
asukoha polüpeptiidahelas).
7) Sünonüümsus. Üht ja sama aminohapet võib kodeerida mitu tripletti (2...6). Ainult
metioniini ja trüptofaani kodeerib üks triplet, vastavalt AUG ja UGG.
8) Universaalsus . Seniste andmete kohaselt kodeerivad tripletid vastavaid aminohappeid
kõigil organismidel ja viirustel . Geneetilise koodi universaalsus on kaalukaks tõendiks
evolutsiooniteooriale ja tõestab kõigi organismide põlvnemise ühtsust.
10.Geenmutatsioonid.DNA repratsioon .
Nukleotiidijärjestus DNA molekulis pole absoluutselt muutumatu, vaid ainult suhteliselt
püsiv. Lämmastikaluse järjestuse muutumine toob aga kaasa geneetilise informatsiooni muutuse - mutatsiooni. Mutatsioonid võivad tekkida iseeneslikult, vigade tõttu DNA replikatsioonil või tugevatoimeliste keskkonnategurite toimel. Keharakkudes tekkinud mutatsioone nimetatakse somaatilisteks, sugurakkude mutatsioone aga generatiivseteks. Mutantne DNA on replikatsioonil tavaliselt
sama stabiilne kui selle lähtevorm, mistõttu mutatsioon kopeeritakse DNA replikatsioonil.
Geenmutatsioonid jaotatakse järgmiselt:
1. Tähenduslikud mutatsioonid, mille puhul muutub koodoni tähendus ning geneetilise
informatsiooni sisu DNA molekulis. Tähenduslikud mutatsioonid võivad tekkida
kolmel põhjusel:
a) nukleotiidipaari (de) väljalangemisel – mikrodeletsioon
b) nukleotiidipaari(de) lisandumisel – insertsioon
c) nukleotiidipaaride asendumine - asendusmutatsioon (A-G või T-C). Asendusmutatsioon on tähenduslik ainult siis, kui see muudab koodoni tähendust ja põhjustab ühe aminohappe asendumist teisega . 2. Mõttetud mutatsioonid - tekib triplet, mis ei kodeeri ühtki aminohapet ja lõpetab
polüpeptiidahela sünteesi (terminaatorkoodon).
3. Sünonüümsed mutatsioonid - koodon asendub sünonüümse (sama aminohapet kodeeriva) koodoniga ja polüpeptiidahela aminohapetejärjestus ei muutu.
DNA reparatsioon
Organismidel on evolutsiooni käigus välja kujunenud fermentsüsteemid, mis kindlustavad geneetilise info säilimise suhteliselt muutumatuna ja liikide püsimise. Absoluutne muutumatus katkestaks evolutsiooni.
Sellised fermendid on võimelised nö. parandama (repareerima) DNA struktuuris tekkinud
vigu juba replikatsiooni eel, selle käigus või järel krossingoveri teel.
Siiani teatakse kahte reparatsiooni tüüpi:
- valgusreparatsioon ja
- pimereparatsioon.
Valgusreparatsioonil taastatakse ultraviolettkiirgusega vigastatud DNA-molekuli
normaalne struktuur nähtava valguse toimel. Valgusega lahutatakse kaksik-N-alused -
dimeerid - ja taastatakse DNA algstruktuur.
Pimereparatsioonil toimub fermentide toimel kõigepealt DNA vigastatud ahelalõigu
«väljalõikamine», seejärel sünteesitakse DNA-polümeraasi toimel terve DNA ahela järgi uus ahelaosa komplementaarsuse printsiibil.
Teine võimalus on parandada viga krossingoveri (DNA osade vahetuse) käigus. Ka siin
osalevad spetsiifilised fermendid.
Reparatsioon aeglustab DNA replikatsiooni ca 10 tuhat korda. Kui normaalseks replikatsiooni tempoks loetakse 1 000-1 500 nukleotiidi sekundis, siis ühe vea parandamine võtab aega ligikaudu 10 sek.
DNA reparatsiooni uurimine on toonud mõningat selgust ka mutatsioonide tekkeprotsessi:arvatakse, et mutatsioonid tekivad reparatiivsete fermentide häirete tõttu (puuduvad
«remontijad»).
11. Tsütogeneetika alused . Kromosoomid .
Tsütogeneetika põhiliseks uurimisobjektiks on kromosoomid, milles sisaldub kogu raku geneetiline informatsioon. Iga kromosoom koosneb kahest pikast peenest spiraalsest niidist – kromatiidist DNA paikneb põhiliselt
rakutuumas olevates kromosoomides ja DNA hulk rakus on püsiv.
Kromosoomid on pärilikkuse materiaalsed kandjad ja nad kindlustavad geneetilise
info edasikandmise järglastele.
Kromosoomid «teevad» endast täpse koopia, registreerivad kõik temas toimunud
muutused, kodeerivad geenide abiga tunnuste määramise süsteemi ning lahknevad
seaduspäraselt rakujagunemise protsessis.
Kromosoom kujutab endast aheldunud geenide süsteemi, mis kindlustab geneetilise info
hoidmise ja edasiandmise. Geen on pärilikkuse ühik, ta kujutab endast DNA molekuli osa,mis määrab ära teatud tunnuse kujunemise. Geen sisaldab ca 600 nukleotiidipaari. Geenid kontrollivad kindlate valkude sünteesi ja mõjutavad ühe või teise tunnuse arengut. Nad asuvad kõikide rakkude tuumas ja koosnevad tohutust hulgast geenidest, mis on kõik vajalikud organismi normaalseks arenguks. Inimesel on 46 kindla kuju ja suurusega kromosoomi, pooled neist on pärit ema munarakust, pooled isa seemnerakust. Kokku moodustavad nad 23 kindla kuju ja suurusega paari. 1.-22. kromosoomipaar (autosoomid) on mehel ja naisel ühesugused, 23. paari moodustavad sugukromosoomid X ja Y,
12. Geneetilise info liikumine rakus mitoosis ja meioosis. Rakud jagunevad mitoosi ja meioosi käigus. Mitoosi abil paljunevad keharakud ja meioosi käigus tekivad sugurakud . Mitoosi tagajärjel tekkinud rakud on diploidse kromosoomistikuga, meioosi tagajärjel tekkinud rakud aga haploidse kromosoomistikuga. Näiteks inimese puhul on mitoosi abil paljunenud rakkudes ka 46 kromosoomi. Meioosi käigus tekkinud sugurakkudes aga 23kromosoomi( poole vähem). Mitoosile järgneb alati interfaas, ja alles siis saab toimuda uus paljunemine. Interfaasi jooksul toimub: 1.) kasvamine, 2.) ühekromatiidiliste kromosoomide muutumine kahe kromatiidilisteks 3.) raku osade paljunemine.
MITOOS. Eristatakse nelja faasi. ( profaas, metafaas , anafaas, telofaas .)
1.) Profaas. A.) tuumamembraan laguneb,
B.) kromosoomid keerduvad kokku.
C.) tsentrioolid liiguvad raku poolustele
D.) tsentrioolide vahele tekivad kääviniidid. ( NB! Tsentrosoom koosneb tsentrioolidest.)
2.) Metafaas. A.) kromosoomid liiguvad raku keskele ühele tasandile
B.) kääviniidid kinnituvad kromosoomide tsentromeeridele.
3.) Anafaas. A.) kääviniidid hakkavad lühenema ja tõmbavad kromatiidid üksteisest lahku.
4.) Telofaas. A.) kääviniidid kaovad
B.) moodustuvad tuumamembraanid
C.) kromosoomid keerduvad järk-järgult lahti.
D.) rakumembraan nöördub sisse.
13. Isendi karüotüüp,kromosoomide liigitus nende ehituse alusel????.Diploidsus, haploidsus , genoom , homoloogia .
Kromosoomistik ehk karüotüüp on kromosoomide kogum indiviidi keha- või suguraku tuumas
Diploidsus on liigiomase kromosoomikomplekti kahekordsus indiviidi (raku) kromosoomistikus, tähis on 2x. Diploidsus võib tähendada ka liigi normaalsele diplofaasile (viljastatud munarakule) vastava kromosoomistiku olemasolu, mida loodusteadustes tähistatakse 2n. Valdaval enamikul loomadel langevad mõlemad määratlused kokku. Erandid on levinud polüploidsetel liikidel (näiteks taimed), kus diplofaasis kromosoomikomplektide arv on üle kahe (2n > 2x).
Haplodiploidsus tähendab, et ühe soo organismidel on haploidsed rakud ja teisel sool diploidsed rakud. Kõige sagedamini on isastel haploidsed rakud ja emastel diploidsed rakud. Sellistel liikidel on isased arenenud viljastamata munadest ja emased viljastatud munadest. Haplodiploidsust on leitud putukate hulgast, eriti sipelgate, mesilaste ja herilaste seast Genoom on ühes liigiomases kromosoomikomplektis (haploidne kromosoomistik) sisalduv geneetiline materjal. Genoomi iseloomustatakse kromosoomide arvu ja tüüpide, DNA-koguse, DNA nukleotiidjärjestuse tüüpide, geenide arvu ja vastastikuse paiknemise ja teiste taoliste tunnuste kaudu. Inimese genoomi moodustavad 24 kromosoomi: 22 autosoomi ja 2 gonosoomi, X ja Y. Inimese haploidne (sugurakkude) genoom koosneb seega 23st kromosoomist; keharakud ( somaatilised rakud) on aga diploidsed, s.t. neis on 46 kromosoomi. Genoomi mõistet kasutatakse ka rakuorganellide geneetilise puhul, näiteks mitokondrite ja plastiidide genoom
Homoloogilised kromosoomid on liigi kromosoomikomplekti mingi kromosoomi eksemplarid kas sama või eri indiviidide kromosoomistikus. Homoloogilised kromosoomid on kujult ja suuruselt sarnased ning sisaldavad enamasti samu geneetilisi lookusi samas järjestuses. Homoloogiliste kromosoomide lookustes võivad olla samad või erinevad alleelid . Suguliselt sigivate organismide diploidne kromosoomistik koosneb homoloogiliste kromosoomide (homoloogide) paaridest, millest igaühes on üks kromosoom saadud isalt, teine emalt, ning meioosis need kromosoomid paarduvad ja lahknevad eri gameetidesse või spooridesse.
14.Sugukromosoomid ja soo määramine.Soo määramise tüübid,XX-XY,XX-XO,ZZ-ZW,ZZ-ZO SÜSTEEM Sugupool määratakse kõrgematel organismidel sugukromosoomidega ehk gonosoomidega.
Kromosoomide käitumise uurimine meioosis ja viljastamisel viis järeldusele, et
kromosoomides paiknevad geenid ja see omakorda andis vastuse küsimusele, kuidas toimub soo määramine 1) epigaamne - sugu määratakse pärast viljastamist
2) progaamne - sugu määratakse enne viljastumist
3) sügaamne - sugu määratakse viljastamise momendil
Nii XX-X0 kui ka XX-XY-süsteemi korral on isane heterogameetseks sugupooleks
(moodustab kaht tüüpi sperme - X0 või XY), emane aga on homogameetne (kõik munarakud
sisaldavad X-kromosoomi -XX). Kuna X- ja Y - kromosoomidega spermide moodustumise tõenäosus on võrdne (50%), siis
peab ka isas - ja emassugupoolega järglasi sündima võrdselt. Ka tegelikkuses on see nii. Lindudel, roomajatel ning kaladel ja liblikatel on heterogameetseks sugupooleks emased. Selleks, et eristada sellist soomääramise tüüpi eelnevatest, tähistatakse nende
sugukromosoome e gonosoome isastel ZZ ja emastel ZW. Ligilähedane sellele soomääramise
tüübile on ZZ-Z0 tüüp mõnedel liblikatel, kus emastel on ainult üks sugukromosoom (Z0) ja
isastel mõlemad kromosoomid (ZZ).
Imetajatel (ka inimesel) määrab Y-kromosoom alati isassugupoole arengu, vaatamata
sellele, kas isendil on üks või mitu X-kromosoomi (sugukromosoomidega XY, XXY, XXXYisendid on alati isased).
15.Tunnuse mõiste. Kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed tunnused
Tunnuse all mõistetakse organismi morfoloogilisi, füsioloogilisi ja biokeemilisi iseärasusi, mille järgi määratakse erinevate organismide erinevust ja sarnasust .
Geneetikas on kõik tunnused jaotatud kvantitatiivseteks ja kvalitatiivseteks tunnusteks.
1. Kvantitatiivsete tunnuste alla kuuluvad isendi suurus (mõõtmed), elusmass,
varavalmivus , produktiivsus, konstitutsioonitüüp jne - st sellised tunnused, mis leitakse
mõõtmise, loendamise ja arvutamise teel. Suurusi väljendatakse ühikutes kg, t, tk, cm, m, % jne ning koefitsientidena.
2. Kvalitatiivsed tunnused on niisugused, mille poolest isendid erinevad üksteisest
välimuselt - värvus, sarvede, kõrvade kuju jm.
Silma järgi on isendeid lihtsam hinnata kvalitatiivsete tunnuste alusel. Kvantitatiivsete
tunnuste alusel hindamine on täpsem isendite mõõtmise, kaalumise jms järel, st pärast
arvutamist.
Enamik koduloomade majanduslikult kasulikke omadusi, nagu suurus, elusmass,
varavalmivus, produktiivsus jne. on määratud polügeenselt st korraga mitme erineva geeni poolt. Seetõttu ongi põllumajandusloomade geneetikas valdav enamus uurimistöid ja praktilise selektsiooni probleeme seotud just kvantitatiivsete tunnustega.
Geneetilist erinevust loomade vahel ei ole võimalik otseselt mõõta, võrrelda saab vaid
suure arvu geenide keskmist mõju populatsioonide keskmiste ja isendite omaduste
variatsioonide kaudu. Geenide keskmisele koosmõjule alluvat tunnuste pärilikkust
vaadeldakse kui statistilist probleemi, mis on käsitletav tõenäosusteooria seaduspärasuste abil, kusjuures genotüüpe vaadeldakse kui tervikuid, eristamata üksikute geenide mõju.
Geneetikas käsitletakse ka organismide muutlikkust ehk variatsiooni . Muutlikkus on
oma olemuselt kahesugune: - pärilik (geneetiline)
- mittepärilik (mittegeneetiline).
Pärilik muutlikkus on tingitud geneetilise info (pärilikkuse) erinevusest isendite vahel.
See võib olla põhjustatud geneetilise info materiaalse aluse (DNA ja kromosoomide)
muutumisest (mutatiivne muutlikkus) või informatsiooniüksuste (geenide) erinevatest
kombinatsioonidest ( kombinatiivne muutlikkus).
Sugulisel sigimisel säilivad põlvest põlve ainult mutatsioonid, geenikombinatsioonid
uuenevad aga igal viljastumisel, st igas põlvkonnas. Pärilik muutlikkus on evolutsiooni
aluseks, selle materjaliks. Keskkonnatingimused võivad modifitseerida organismi tunnuste avaldumist ontogeneesi jooksul (fenogeneesi) tema reaktsiooninormi piires. Need elutingimustest põhjustatud tunnuste muutused ei pärandu järgnevale põlvkonnale, sest nendega ei kaasne geneetilise info samasuunalist muutumist. Geneetiline informatsioon võib üksikutes rakkudes muutuda vaid juhuslikes suundades, seda niisuguste tugevatoimeliste keskkonnategurite – mutageensete faktorite mõjul nagu ioniseeriv kiirgus ja mõned keemilised ained.
16. Mittepärilikkuse vormid
Mittepärilik muutlikkus jaguneb:
a) modifikatsiooniline-tekib organismidel keskkonnatingimuste mõjul
b) paratüübiline-on tingitud looma vanusest , tervisest, sugupoolest.
17.Pärilikkuse vormid
Pärilik muutlikkus jaguneb:
a) kombinatiivne-tuleb esile, kui omavahel ristatakse erinevatesse tõugudesse kuuluvaid loomi või erinevaid taimesorte (taimeliike). Sellise ristamise tagajärjel tekivad uued geenikombinatsioonid
b) korrelatiivne-organismi arenemine toimub pärilike faktorite ja keskkonnatingimuste mõjul, nö nende kontrolli all
c) mutatsiooniline--kui organismil on tekkinud juhuslik, täiesti uus omadus, tunnus, mida ei ole esinenud tema vanemail
18. Mutatsioonide klassifikatsioon geeni toime iseloomu järgi. Mutatsioonid jagunevad geeni toime iseloomu järgi järgmiselt:
Amorfsed mutatsioonid (tingivad tunnuse kadumise)- korral jääb genoomist tingitud tunnus välja arenemata
Hüpomorfsed (nõrgendavad tunnust)- korral nõrgeneb mingi tunnuse väljendusaste võrreldes esialgse tüübiga
Hüpermorfsed (tugevdavad tunnust)- korral tugevneb tunnuse väljendus
Antimorfsed ( toimivad vastupidises suunas)- muutub oluliselt tunnuse iseloom
Neomorfsed (tingivad uue tunnuse)- areneb täiesti uus tunnus
19. Kromosoommutatsiooni tüübid
Sõltuvalt kromosoomi struktuuri muutumise iseärasustest jaotatakse kromosoommutatsioonid
nelja tüüpi:
- deletsioonid e kaod;- kaotab kromosoom osa kromatiinainest, st osa geene.
- duplikatsioonid e kahekordistumised;- mis tekib ühe homoloogse kromosoomi fragmendi liitumisel teise kromosoomiga
- inversioonid e ümberpöördumised; Kromosoom peab
ühest kohast katkema, et eraldunud geenide plokk ümber pöörduks. Inversiooni tagajärjel muutub geenide järjekord normaalsega võrreldes vastupidiseks
- translokatsioonid e ümberpaiknemised.
Kromosoomifragment liitub mittehomoloogse
kromosoomiga. Translokatsiooni tagajärjel muutuvad aheldunud geenirühmad
20. Genoommutatsioonid . Euploidsus ( mono -di-auto- ja alloploidid) Kõikidel loomaliikidel on kindel kromosoomiarv - diploidne keharakkudes ja haploidne
sugurakkudes. Normaalset haploidset kromosoomistikku või kõiki nendes kromosoomides
paiknevaid geene, mis pärandatakse järglasele ühelt vanemalt, nimetatakse genoomiks. Genoommutatsioon tähendab aga kromosoomide normaalse arvu
muutumist (genoomi muutust), kusjuures geenide ja kromosoomide sisemine struktuur võib
jääda muutumatuks või olla muutunud (geen- ja kromosoommutatsioonide tõttu).
Genoommutatsioonid jaotatakse kahte tüüpi:
1) euploidsus - haploidse kromosoomiarvu kordne suurenemine või vähenemine;
2) aneuploidsus - kromosoomiarvu suurenemine või vähenemine mõne kromosoomi
võrra, mis pole haploidse arvu kordne.
Euploidsus
Monoploidsete (haploidsete) organismide karüotüüp moodustub ühest genoomist - iga
kromosoomi on neil ainult üks (kromosoomiarv n).
Diploidsetel organismidel on aga igast kromosoomist (teatavaid tunnuseid määravate
aheldunud geenide rühmast) kaks eksemplari (kromosoomiarv 2n). Seejuures võib diploidne
kromosoomistik pärineda ühelt liigilt (ühetaoline: 2n) või on see moodustunud kahe lähedase liigi hübridiseerimisel (erinevate genoomide ühinemisel: n1 + n2).
Kui isendil on üle kahe genoomi, nimetatakse neid polüploidseteks. Ühe liigi piires
tekkinud polüploide (ühetaoliste genoomidega – näit. AAAA-, kus A tähistab ühte genoomi) nimetatakse autoploidideks (autopolüploidideks). Erinevate liikide hübrididseerimisel, kui lähtevormid on polüploidsed, tekivad nn alloploidid (allopolüploidid) (mitu erinevat genoomi
21.Aneuploidsus. Klinefelteri sündroom
aneuploidsus - kromosoomiarvu suurenemine või vähenemine mõne kromosoomi
võrra, mis pole haploidse arvu kordne.( esimestel on üks kromosoom ülearu, teistel aga puudu) Selle nähtuse avastas C. Bridges 1916. aastal äädikakärbsel. inimesel esineva Downi sündroomi Aneuploidsust on kunstlikult tekitatud röntgenikiirgusega ja mõnede keemiliste ainetega. Klinefelteri sündroomi (gonosoomid XXY) on kirjeldatud kassidel, kel see esineb koos nn. kilpkonnavärvusega. Ka koertel ja sigadel on leitud gonosoomidega XXY isendeid. Sigadel
esineb Klinefelteri sündroom koos hermafrodiitsusega (isendil esinevad nii isas- kui ka
emassuguorganid rudimentaarsel kujul). Klinefelteri sündroomi on täheldatud ka jääradel,
kusjuures sellega kaasneb günekomastia (piimanäärme areng isasloomal).
Klinefelteri sündroom esineb ka veistel. Sellega kaasnevad kasvu- ja arenguhäired
(«kastraaditüüp»), bilateraalne munandite alaareng , seksuaalfunktsioonide ( erektsioon ,
ejakulatsioon) puudulikkus. Gonosoomidega XXXY (triplo-XY) hobune on interseksuaalne.
Klinefelteri sündroomi võib kirjeldada üldise valemiga: 2A + nX + mY, kus n ja m on
sõltumatud arvud ja võivad varieeruda vastavalt 1...4 ja 0...2-ni.
22.Mosaiiksus ja kimäärsus. Kimääri all mõistetakse isendit, kelle erinevate kromosoomidega rakupopulatsioonid pärinevad rohkem kui ühest sügoodist. Tuntakse sekundaarset ehk postsügootset kus erinevad rakupopulatsioonid kombineeruvad kahe või mitme isendi kudedest pärast organogeneesi algust. Primaarne kimäärsus tekib kahe või enama embrüo rakkude ühendamisest
Mosaiikorganism tekib ühest sügoodist, ühe munaraku ja spermi ühinemisest. Geneetilise mosaiigi ja kimääri erinevus seisneb selles, et mosaiik pärineb ühest sügoodist, kimäär aga kahest või mitmest.
23. Geenide interkromosoomse rekombinatsioon e.Mendelismi olemus sugulisel sigimisel.(mõisted?)
Interkromosoomne rekombinatsioon esineb kõikidel põllumajandusloomadel.
Interkromosoomse rekombinatsiooni korral toimub aleelipaaride ümberjaotumine sugulisel sigimisel, mis tuleneb kromosoomide lahknemisest meioosis ja nende juhuslikust paardumisest isas ja emassuguraku ühinemisel viljastumisel. Selle tagajärjel muutuvad geenikombinatsioonid eri isendite homoloogsete kromosoomide samades lookustes. Põllumajandusloomade paljude tunnuste päritavus, nende lahknemine ja omavaheline kombineerumine avalduvad otseses kooskõlas geenide interkromosoomse rekombinatsiooni seadustega Sellisteks tunnusteks on mitmesugused välistunnused ( karvkatte ja sulestiku värvus, märgised, sarvilisus jne.
GEEN-pärilikkuse elementaarüksus.DNA lõik, mis määrab ära RNA sünteesi.
GENOTÜÜP- on indiviidi (sageli ka raku) kogu geneetiline informatsioon
FENOTÜÜP-on indiviidi füsioloogiliste, keemiliste, käitumiste, arenguliste, biokeemiliste ja ehituslike tunnuste vaadeldav kogum. Fenotüüp kujuneb organismi arengus (mida nimetatakse fenogeneesiks), genotüübis sisalduva info realiseerumise tulemusena, tihti sõltuvalt ümbritsevast keskkonnast ja selle tingimustest
ALLEEL —ühe geeni erivorm (dominantsed ja retsessiivsed )
Üht ja sama tunnust määravate geenide eri
vorme - retsessiivseid ja dominantseid ning kodominantseid nim alleelideks või alleelseteks geenideks, nähtust ennast aga alleelsuseks. Alleelsed geenid asuvad homoloogsete kromosoomide paaris samas kohas - lookuses, Lookus (ladina sõnast locus 'koht' on klassikalises geneetikas kromosoomi piirkond, kus paikneb mingi geen
HOMOSÜGOOTSUS-ühe geeni samad alleelid(AA-dominantne)
HETEROSÜGOOTSUS-üks alleel on dominantne,teine retsesiivne(aa-retsesiivne) Isendit, kelle teatud geenilookuses on ainult retsessiivsed geenid (aa, bb, jne) nimetatakse
homosügootseks retsessiivseks ning isendit kellel on geenilookuses ainult dominantsed
geenid (AA, BB, CC jne.) nimetatakse homosügootseks dominantseks.
24. MONOHÜBRIIDNE RISTAMINE .Mendeli 1 ja 2 seadus.Tunnuse intermediaarne pärandumine.Polüalleelsus.Retsiprookne ristamine.Letaalsete geenide toime.
Ristamist , kus jälgitakse ainult ühe alleelipaari pärandumist, nimetatakse monohübriidseks. Kuna homosügootsed isendid moodustavad ainult üht tüüpi sugurakke (B bõi b), siis 1.
põlvkonna hübriidid on kõik ühesuguse genotüübiga – heterosügootsed (Bb). Seega kehtib siin Mendeli I seadus: esimese põlvkonna ristandite ühetaolisuse e ühtlikkusseadus.
Homosügootsete isendite ristamisel saadakse esimeses põlvkonnas (F1) kõik ühetaolised järglased. Ühetaolisus kehtib nii genotüübi kui ka fenotüübi kohta. Kui
dominantsus puudub, on F1-hübriidid kahe vanema vahepealsed; st heterosügootsus avaldub fenotüübiliselt intermediaarselt
Mendeli II seadus - tunnuste lahknemise e segregatsiooniseadus
Heterosügootsete esimese põlvkonna hübriidide omavahelisel ristamisel saadakse
teises põlvkonnas tunnuste lahknemine kindlates lahknemissuhetes: fenotüübilt 3:1,
genotüübilt 1:2:1. Kui aga on tegemist heterosügootse intermediaarse avaldumisega, siis on fenptüübiline lahknemissuhe 1:2:1. Viimasel juhul langeb fenotüübiline lahknemissuhe kokku genotüübilise lahknemissuhtega.
Sellise näite võib tuua andaluusia kanade kohta. Mustade (BB) ja valgete (bb) lindude järglased on hallid (Bb). Hallide lindude omavahelisel ristamisel (Bb . Bb) saadakse fenotüübiliseks ja genotüübiliseks lahknemiseks 1:2:1. Musti linde (BB) saadakse 1/4, halle (Bb) 1/2 ja valgeid (bb) 1/4.
Lahknemine polüalleelsuse (alleeliseeria) puhul toimub analoogiliselt monohübriidse
lahknemisega dialleelsuse korral, sest diploidsel isendil ei saa samast seeriast olla üle kahe alleeli.
Geenid alleeliseerias mõjutavad enamasti ühe ja sama tunnuse arengu astet. Ühe seeria alleele tähistatakse ühe ja sama tähega, märkides juurde sümbolid või numbrid, mis tähistavad eri tunnuseid määravaid alleele. Nii näiteks mõjutab küülikutel pigmendi hulka ja jagunemist karvkattes (karvavärvust) geen C. PolüalleelsuLahknemissuhe ja järglaste fenotüüp ei olene sellest, kas emassugurakk on dominantse ja
isassugurakk retsessiivse alleeliga või vastupidi. See selgus nn retsiprooksel ristamisel, kus dominantsete ja retsessiivsete tunnustega isendeid võetakse nii emadeks kui ka isadeks: P ♀s on põllumajandusloomadel üldtuntud. Isendi homo- või heterosügootsuse tuvastamiseks täieliku dominantsuse korral (kui genotüübiga AA isendid on fenotüübilt sarnased Aa genotüübiga) kasutatakse taandristamist ehk tagasiristamist retsessiivse vanemvormiga. Sellist taandristamist nimetatakse ka analüüsivaks ehk testristamiseks. Nii genotüübiline kui ka fenotüübiline lahknemissuhe testristamisel on 1:1. Olulisel määral võib lahknemissuhet mõjustada kolmas tingimus. Esinevad nn letaalsed geenid (letaalsed mutantsed alleelid), mis on isendile surmavad embrüonaalses arengus või postnataalse perioodi algul.

.DOC Laadi alla originaalfail 12 lk · .doc · 60 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 12 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2008-12-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti

60 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kuusiku Õppematerjali autor

küs.vastused

kontrolltöö

Sarnased õppematerjalid

docx

Veterinaargeneetika I KT kordamisküsimused

1. Geneetika kui teadus ja selle koht bioloogias. Geneetika harud ja uurimismeetodid. Geneetika on teadus organismide pärilikkusest. Tihedalt on geneetika seotud tsütoloogiaga ehk rakuõpetusega. Samuti mikrobioloogiaga ja viroloogiaga, sest tänu kiirele paljunemisele osutuvad sageli just mikroorganismid sobivateks geneetika uurimisobjektideks. Geneetika on tihedalt seotud ka biokeemiaga. Populatsioonigeneetika matemaatilised meetodid on põllumajandusloomade selektsiooni aluseks. Molekulaarsel tasemel uuritakse organismis toimuvate biokeemiliste reaktsioonide ja valgusünteesi geneetilist determineeritust ning rakutuumas paiknevate nukleiinhapete struktuuri ja funktsioone. Samuti mutatsioonide teket ja olemust. Seda geneetikaharu nimetatakse molekulaargeneetikaks. Põhiliselt kasutatakse selles geneetikaharus

Veterinaargeneetika

pdf

Loomageneetika 1 osa

EESTI MAAÜLIKOOL VETERINAARMEDITSIINI JA LOOMAKASVATUSE INSTITUUT LOOMAGENEETIKA I OSA LOENGUKONSPEKT ÕPPEAINES VL.0779 ARETUSÕPETUS ÕPPEVAHEND EMÜ ÜLIÕPILASTELE Koostajad: A. Lüpsik E. Orgmets H. Viinalass TARTU 2009 GENEETIKA KUI TEADUS JA SELLE KOHT BIOLOOGIAS Geneetika on teadus organismide pärilikkusest. Mõiste geneetika tuleneb kreeka keelest ja tähendab sünnisse, põlvnemisse või tekkesse puutuvat. Tänapäeval on geneetika kujunenud bioloogia üheks keskseks haruks, sest ta uurib kõikidel organismidel esinevat nähtust pärilikkust ja selle muutumist ning geneetilise informatsiooni edastamise ja realiseerumise seaduspärasusi organismi elutsükli jooksul. Geneetika arengust sõltuvad elusorganismide

Aretusõpetus

docx

VETERINAARGENEETIKA

VETERINAARGENEETIKA Geneetika kui teadus ja selle koht bioloogias Geneetika on teadus organismide parilikkusest. Moiste geneetika tuleneb kreeka keelest ja tahendab sunnisse, polvnemisse voi tekkesse puutuvat. Geneetika on kujunenud nuudisaja bioloogia uheks keskseks haruks, sest ta uurib koikidel organismidel esinevat nahtust parilikkust ja selle muutumist ning geneetilise informatsiooni edastamise ja realiseerumise seadusparasusi organismi elutsukli jooksul. Geneetika arengust soltuvad elusorganismide soovikohase muutmise, valkude biosunteesi kontrolli ja ka pollumajandusloomade selektsiooni edasised edusammud. Geneetika on seotud paljude bioloogia ja teiste loodusteaduse harudega.

Geneetika

docx

Geneetika kordamisküsimused

Geneetika kordamisküsimused 1. Mis on kromosoomid? Kromosoom on rakutuuma element, mis moodustub mitoosi- või meioosiprotsessiks (ainult siis mikroskoobist nähtav). Kromosoomid on moodustunud kromatiinist (DNA ja valkude kompleks), on kepikujulised struktuurid ja sisaldavad geene. Iga kromosoom koosneb ühest DNA molekulist. 2. Telomeer, tsentromeer Telomeer on DNA ahela piirkond, mis asub kromosoomi otstes. Telomeeri ülesandeks on kaitsta kromosoomi otsi kahjustuse eest. Iga jagunemise käigus väheneb DNA ahela pikkus kromosoomi otstest just telomeeride piirkonnast, see on hea selleks, et kahjustada ei saaks olulised geenid. Teiseks telomeeri ülesandeks on rakujagunemiste regulatsioon. Nimelt on rakk jagunemisvõimeline kuni telomeeride kriitilise pikkuseni ning selle pikkuseni jõudes lõpetab rakk jagunemise. Telomeeridega on arvatavasti seotud nn. "kellamehhanism", mis takistab kõrgemate organismide normaalsete rakkude piiramatut jagunemist. Iga jagunemistsükliga

Geneetika

docx

Geneetika I vastused

GENEETIKA I KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS 1. Kaasaegse geneetika rakendusalad meditsiinis ja kohtumeditsiinis. MEDITSIIN Geneetilised uuringud on alati olnud suures ulatuses seotud meditsiiniga ja nende eesmärgiks on olnud meditsiiniprobleemide lahendamine. Need uuringud on võimaldanud leida viise võitluses nakkushaigustega ning kindlaks teha geene, mis on otsustavad pärilike haiguste tekkel. Geneetikute töö tulemuseks on ka efektiivselt töötavad vaktsiinid. 1

Geneetika

doc

Geneetika I kordamisküsimused

1. kasutatakse geneetikat isikute tuvastamisel (DNA sõrmejäljed) – mittekodeerivas DNA järjestuses on erinevused (kordusjärjestused), mis on igal inimesel erineva pikkusega. Lisaks leiab geneetika kasutust geenmutatsioonide uurimisel, mis põhjustavad haigusi – tsüstiline fibroos (kahjustab organite epideelrakkude ioonkanaleid ning tekib limakiht + põletik), Huntingtoni tõbi (neuronid hakavad surema liigutuste kehvenev koordineerimine), fragiilne X (tugev alaareng), Alzheimeri tõbi (ei ole alati seotud geenmutatsioonidega; ilmneb dementsus ja haige ei tunne enam inimesi ära), rinnavähk + südame veresoonkonna haigused (2 geeni –

Geneetika

doc

Geneetika I kordamisküsimused

inimorganismist tuvastada haigust tekitavaid mutantseid geene millist ravi, hooldust patsient vajab. Meie käitumine, isiksuse omadused on suures ulatuses geneetiliselt määratud. N: alkoholism, skisofreenia on geneetilise eelsoodumusega. Kohtumeditsiinis isikute tuvastamiseks. Põllumajanduses muundatud köögi- ja teravili, koduloomade tõuaretus, taimed kahjurite kindlaks. Kloonimine lammas Dolly `97, inimkloon. Paljudes riikides keelatud. 2. Geneetika väärkasutused. Eugeenika (kunstlik valik) heade tunnustega (kõrge intelligentsus, tugev tervis) vanematel tuleb soodustada järglaste saamist, kehvade tunnustega (madal intelligentsus, vaimsed haigused, alkoholism) vanematel aga takistada. 20-nda sajandi I poolel paljudes maades.N: USA-s steriliseeriti indiviidid, keda peeti idiootideks või kriminaalideks. Julmeim: juutide, mustlaste jt rahvaste massiline hävitamine natsistlikul Saksamaal

Geneetika

doc

Eksami piletid

1.Tähtsamad momendid geneetika ajaloos: *1865-99-geneetika sünd, pärilikud alged *1900-43 areneb klassikaline geneetika, mis põhineb mendelismil ja morganismil *1944-70- molekulaargeneetika *1971-areneb geenitehnoloogia 2.Mendel- pani aluse geneetikale, ettekanne taimede hübriididest (1865) De Vries-1901 mutatsiooniteooria looja (1901) Johannsen- tõestab, et muutlikus võib olla pärilik ja mittepärilik, mõisted geno- ja fenotüüp, geen ja populatsioon. Vavilov- formuleerib päriliku muutlikkuse homoloogiliste ridade seaduspärasuse (1922). Kultuurtaimede tekkekolded ehk tsentrumid (1927)

Geneetika

Rohkem sarnaseid