Vana-Rooma kokkuvõte (1)

Vana- Rooma
Suur osa Apeniini poolsaarest tunti juba vanaajal Itaalia nime all. Ainult tänapäeva Põhja-Itaalia –Lombardia maakond –jäi toonase Itaalia piiridest väljapoole. Paljud Itaalia piirkonnad on mägised ,kuid sellegipoolest on maa tasasem ja põlluharimiseks sobivam kui Kreekas.
Hõimud. Itaalikud – II aastatuhandel Apenniini poolsaarele rännanud ning seal paikseks muutunud indo-euroopa hõimud. Keelelis -etniliste tunnuste järgi eristatakse Latiumis ja Lõuna-Etruurias elanud latiine ja faliske ning Lõuna-Itaaliani rännanud umbreid, sabelle ja oske (brutid, kampaanid, lukaanid, sabiinid , samniidid). Itaalikute hõimudest olid tähtsaimad sabellid, umbrid, oskid ja latiinid.’
Itaalia rahvad sattusid varakult Vahemere kesk-ning lääneosas kaubelnud ning kolooniaid rajanud foiniiklaste ja kreeklaste kultuurimõju alla. 8-6 sajandit eKr rajasid kreeklased Itaalia lõunarannikule ja Sitsiiliasse hulga linnu ,mille seas suurimad olid Tarentum Itaalias ja Sürakuusa Sitsiilias. Lõuna-Itaalia ja Sitsiilia rannikualadel moodustasid kreeklased nüüd enamuse elanikkonnast. Sel ajal, kui Balkani poolsaare aladel ja Väike- Aasia rannikul olid juba tekkinud kreeka linnriigid , ühendasid Tiberi jõe ääres paiknevatel küngastel elavad maaharijad ning karjused alles oma asulaid ja lõid väikese keskuse, mis sai nimeks Roma. Apenniini poolsaarel ja Sitsiilias olid tollal olemas juba kreeka kolooniad .
Itaalia keskosas Latiumi maakonnas hakkas 8 sajandil eKr esile kerkima Rooma linn. Roomalased nagu teisedki Latiumi elanikud olid rahvuselt latiinid ja kõnelesid ladina keelt. Roomlased võtsid palju üle kreeka kultuurist : kujundasid kreeka alfabeedi põhjal oma tähestiku , olid tugevalt mõjutatud nende jumalatest ja müütidest , kirjandusest ja filosoofiast ning üldisest elulaadist. Rooa tsivilisatsioon pani omakorda aluse keskaegse Euroopa arengule.
Etruskid elasid Itaalia loodeosas, nende keel oli erinev . Nad ei olnud ei itaalikute ega kreeklaste sugulasrahvas. Maa kus nad elasid, kandis nende järgi nime Etruusia. Nende päritolu pole teada. Varasest ajast puutusid etruskid kokku foiniiklaste ja kreeklastega, keda huvitasid Vahemere lääneosa metallileiukohad. Etruskide ajaalugu ja kultuuri tunneme eeskätt arheoloogilisete leidude ning Kreeka ja Rooma autorite teoste kaudu. Etruskid olid suurepärased meresõitjad ja kardetud piraadid .Arheoloogiliste leidude põhjal võib väitea ,et etruskide käsitöö, eriti metallitöötlemine ,oli kõrgelt arenenud. Selle rahva minevikku peidab salapära, sest teadlased ei suuda veel täielikult mõista etruski kirja ning roomlased, kui olid 100 aastat näinud vaeva etruskite alistamisega, pühkisid 4. sajandil e.m.a. maa pealt nende linnad.
Kõige silmapaistvamad etruskide mälestised on kaljusse raiutud või kiviplokkidest laotud hauakambrid , mida on leitud tuhandeid. Etruskide matusepaigad olid elavate linnaade omamoodi koopiad: hauakambrid paiknesid tihedalt teineteise kõrval ja nende vahel kulgesid tänavad. Etruskide hauakambrid näitavad , et nad pöörasid suurt tähelepanu elule pärast surma. Hauakambreid kaunistavate elurõõmsate ja värviküllaste seinamaalingute põhjal võib arvaa ,et nende meelest järgnes surmale midagi meelidavat ja võib-olla koguni ihaldusväärset. Hauakambrite seinamaalidel näidati eelmise kaunimaid pooli: pidusid muusika ja tantsuga, jahiretki, spordivõistlusi või siis mõnusaid viibimisi pereringis. Terrakotast, s.t. põletatud savist kirstud kujundati tolleaegsete lamendite eeskujul.
Etruskkide puhul on tähelepanuväärne naiste küllalt kõrge positsioon ühiskonnas. Näiteks seisis hauakirjades surnu isa nime kõrvall pea alati ka ema nimi, mõnel juhul isegi ainult ema nimi. Hauakambrite maalinguilt on ka näha ,et pidusöökidel osalesid ka naised ,kes pikutasid lavatsitel meestega kõrvuti.
Roomlased pidasid etruske väga jumalakartlikuks rahvaks. Etruskide usulised tõekspidamised on jäädvustatud pikkades , rituaalseisd eeskirju sätestavates pühades tekstides. Eriti kuulsaks said etruskid aga jumalike ennete tõlgendamise kunstiga, mida roomlased sageli etruski õpetuseks nimetasid. Ennetesse suhtuti ülimalt tõsiselt ja jumalate tahet uuriti iga olulisema ettevõtmise eel. Väga oluline oli ennustamine ohvriloomade siseelundite, eriti maksa põhjal.
Roomlaste esiisaks peetakse legendi järgi Trooja sangarit Aeneast, kes olevat saabunud pärast Trooja langemist Itaaliasse. Tema poeg rajas Alba Longa linna, kus sündisid kaksikud, jumal Marsi ja kuningatütre Rea Silvia pojad. Sel ajal oli aga võimul Amulius, kes oli troonilt kukutanud oma venna Numitori, seadusliku kuninga, ja tapnud tema pojad. Amulius hakkas kartma oma võimu pärast ja laskis heita vennatütre kaksikud Tiberi jõkke. Veevool kandis kaksikud kaldale ja nende kisa peale jooksis kohale emahunt.
Hunt ei teinud lastele viga ja hakkas neid hoopis oma piimaga toitma. Pärast märkasid kaksikuid karjused ja üks neist võttis lapsed kasvatada. Ta pani neile nimeks Romulus ja Remus . Vennad kasvasid tugevateks ja julgeteks sõdalasteks. Nad tapsid Amuliuse ja seadsid uuesti võimule oma vanaisa Numitori. Vennad ei tahtnud jääda Alba Longasse ja asutasid uue linna sellesse kohta, kust karjused olid neid  leidnud. Linna rajamisel Palatinuse künkale tekkis nende vahel tüli, kui Remus hüppas pilkeks üle Romuluse vastehitatud linnamüüri. Romulus tappis Remuse ja lõpetas ehituse üksi. Tema järgi saanudki Rooma oma nime (ladina keeles Roma).
Rooma linna tekkimine:
Rooma linn tekkis Kesk-Itaalias Tiberi jõe alamjooksul Latiumi maakonnas . Seal elavatest latiini rahvusest karjuste ja maaharijate kogukonnad koondusid aja jooksul suurematesse linnataolistesse asulatesse- riiklike moodustise keskustesse. Rooma oli üks nendest . Ladina keelest sai hiljem Rooma riigi ametlik keel. Kujunes ka ladina tähestik, mida me kasutame tänapäevani.
Pärimuse järgi valitsesid Roomas esialgu seistse kuningat (aastatel 753-509 eKr), kolm viimast neist olid etruskid . Arheoloogiliste leidude põhjal võime järeldada, et just etruski kuningate valitsusajal kujunes Roomast tõeline linn. Küngastevahelisse orgu rajati sillutatud turu- ja koosolekuplats foorum , järsunõlvalisele Kapitooliumi künkale aga kindlus . Kuningas valiti ametisse rahvakoosolekul ja ta valitses koos vanemate nõukogu senatiga.
Rooma ajalugu jaotatakse kolme etappi :
Kuningate periood (VIII-VI sajand e.Kr.)
Vabariigi periood (VI-I sajand e.Kr.)
Keisririigi periood (I sajand e. Kr. – V sajand p.Kr.)
Kuningate periood:
Rooma ühiskond oli valdavalt talupojaühiskond, sest enamik roomlasi hankis elatist põlluharimiseda. Ühiskonna täisväärtuslikeks liikmeteks peeti maaomanikke. Rikkad roomlased teenisid sõjaväes ratsaväelastena, keskmise jõukusega ja vaesemad aga jalameestena. Kõige vaesemad kodanikud olid enamasti maata ja seega väeteenistusest vabad. Riigile ja ühiskonnale võisid kasuks tulla eeskätt nende lapsed mistõttu vaeseid kodanikke nimetati proletaarideks. Nende õigused olid piiratud ,kuid sellegi poolest arvati ka nemad Rooma kodanike hulka. Rikkaid ja vaesemaid roomlasi ühendas sageli patrooni ja kliendi vahekor. Vaesem roomlane andis end sõltlasena rikka ja mõjuka kodaniku eestkoste ja kaitse alla. Eestkostjat nimetati patrooniks, sõltuvat kliendiks.
Varase vabariigi perioodil jagunesid Rooma kodanikud kahte õiguslikult selgelt eristatud klassi : patriitsideks ja pleibedeks. Patriirsid ( ehk isad ) , olid suursuguste suguvõsade liikmed. Neile kuulusid ka kõik kodanikuõigused:a ainult nemad pääsesid riigi- ja preestriametisse ning senatisse. Ülejäänud kodanikud oli pleibed ( ehk rahvahulk ) . Ka nende hulgas oli rikkaid inimesi, kuid oma keskmiselt jõukuselt jäid pleibed patriitsidele selgelt alla. Abielud nende vahel olid keelatud. Pleibed moodustasid enamuse armeest.
Armee :
Rooma armee tegi ajaloo jooksul läbi olulisi muudatusi. Vabariigi algusaegne kodanikest ja liitlastest koosned vägi asendus hilise vabariigi ajal elukutselise palgaväega, mille korraldus kujunes lõplikult välja keisririigi ajal. Hoolimata muutustest jäid sõjaväe ülesehitus , relvastus ja võitlustaktika suurel määral samaks. Roomlastel oli võimas laevastik, nad olid oma aja parimad kindluse piirajad ,kasutades selleks katapulte (kivi-ja nooleheitemasinaid) , müürilõhkujaid ja piiramistorne, millest sõjamehed võisid otse rünnatava kindluse müürile tungida. Sõjaväkke värvati itaallaste kõrval üha enam ka provintside elanikke.
Rooma sõjaväe peamine väeüksus oli leegion . See koosnes umbes 5000 mehest, peamiselt raaskerelvastusega jalaväelastest.
Kaheteistkümne tahvli seadused:
V sajandi keskel e.Kr. saavutasid plebeid võitluses patriitsidega mõningaid tulemusi. Pleebsi survel valiti kümneliikmeline komisjon seaduste kirjapanekuks. Kirjapandud seadused avaldati nn. Kaheteistkümne tahvli seaduste nimetuse all. Kaheteistkümne tahvli seadused andsid tunnistust eraomanduse arenemisest eelkõige maale, karjale, orjadele , õigusest läbi võõra maa karja ajada, vett juhtida või liikuda . Sellel ajal tekkis mõiste piiramatust omandist. Omandi rikkumist karistati karmilt. Näiteks, seda, kes öösel söötis paljaks võõra põllu, ootas surmamõistmine. Surmanuhtlus ähvardas süütajaid ja neid, kes sooritasid öisel ajal varguse. Varguse eest päeval määrati kõrge trahv .
Vabariigi periood.
Iseloomustavaks jooneks Rooma vabariigi varajasele perioodile on orjapidamise kasv. Areneva orjandusliku korra tingimustes etendas sõda Rooma majanduses suurt tähtsust. Võitlus käis naabritega uute territooriumide vallutamise, maafondi laiendamise, uute karjamaade ja orjade omandamise pärast. Naturaalmajanduse tingimustes ei saanud Roomas olla palgalist sõjaväge.. Rooma armee kujutas endast endiselt kodanikest maakaitseväge
Keisririigi periood.
I sajandit e.Kr. iseloomustab käsitöötehnika täiustumine peaaegu kõigil tootmisaladel. Arenes tööjaotus. Heast kunstimaitsest ja meisterlikkuse kõrgest tasemest annavad tunnustust metallitooted ja keraamikatööstuse tooted. Tööriistad jäid sel ajajärgul siiski primitiivseks Toodete turustamine oli piiratud ja massiline tootmine võimatu. Töökodades töötasid peamiselt orjad , aga teatud osa etendasid ka vabad väikekäsitöölised. Töökojad töötasid peamiselt sisseveetaval tooraine baasil.
Varase Rooma keisririigi ajalugu iseloomustab linnade arenemine. Nende arv tõusis mitme tuhandeni. Keisririigi lääneosas jagunesid linnad mitmesse kategooriasse. Kõrgemasse järku kuulusid kolooniad, neist alamal seisid munitsiipiumid, millele järgnesid veel mitut liiki linnad. Mõningaid linnu loeti ka keisririigi ajastul edasi liitlaslinnadeks, teisi nimetati vabadeks. Ühele või teisele linnale omistatud järgust sõltus see, milliseid õigusi tema elanikud omasid, millised olid nende linnade juriidilised alused ja kas neile võimaldati maksusoodustusi. Impeeriumi idaosas säilitasid linnad hellenismi ajal ja ka varem kehtinud korra.
III sajandiga algab hilise Rooma keisririigi ajajärk. Elanikkonna maksustamises võeti kasutusele uus süsteem. Varast keisririiki iseloomustas maksude mitmekesisus , kus olulist osa etendasid kaudsed maksud . Hilises Rooma keisririigis omandasid suure tähtsuse otsesed maksud, eelkõige maamaks . Elanikkonnalt hakatakse võtma peamiselt natuuras tasutavat maksu
Ühiskond:
III – sajand – Rooma riigikord oli siiski aristokraatlik. Riiki juhtisid igal aasal valitavad riigiametnikud – magistraadid - ( valiti igasse ametisse korraga vähemalt kaks meest. Iga ametnik pidi arvestama kolleegi arvamusega, sest esilepürgijat oli hõlbus takistada. Kõrgematesse ametisse võis kandideerida siis, kui madalamad ametid juba läbitud).
Senaatoriseisuse moodustasid Rooma riigi ülikud , senaatoriperekonnad. Algselt oli see Rooma linnriigi aristokraatia , kuid keisririigi ajaal tõusis senaatoriteks ka esmalt Itaalia ja seejärel provintsiaristokraatia esindajad. Nad olid kõrgemates riigiametites, nende seast määrati leegionite ülemaad ja enamik provintside asevalitsejad.
Ratsanikuseisusesse kuulusid rikkad ja mõjukad roomlased, kes jäid väljapoole senaatoriseisust. Algselt loeti ratsanikeks neid ,kellel oli jõukust hankida endale ratsahobune ja teenida ratsanikuna sõjaväes. Neist said impeeriumi rahaasjadega tegelevateks ametnikeks. Sageli määrati ratsanikke ka kohtunikeks.
Lihtrahva enamiku moodustasid linnade käsitöölised ja maal elavad põlluharijad: väikemaaomanikud ning rentnikud. Kui linnad kasvasid, suurenes ka proletaaride ehk varatute linnaelanike hulk. Kõik nad olid Rooma kodanikud.
Roomas oli orjanduslik ühiskond. Vallutussõjad võimaldasid orje pidevalt juurde tuua ja orjatöö osatähtsus oli siin arvatavasti veelgi suurem kui Kreekas. Orjad olid pärit eri rahvusest ja ühiskonnakihtidest, nende seal oli nii kõrgelt haritud kreeklasi kui ka tsiviliseerimata barbareid. Orje kasutati peaaegu kõigis eluvaldkondades. Orjad olid seaduse ees vaid omaniku vara ehk ,,kõnelevad tööriistad’’. Omanik võis orjaga teha ,mida soovis, varasemal ajal ka tappa. Sageli lasti orje vabaks. Mõned orjad kel oli võimalik raha teenida , ostsid end vabaks, mõned vabastati tänutäheks ustava teenistuse eest või lihtsalt heast südamest. Vabakslastu sai kohe rooma kodanikuks, kuid jäi tavaliselt kliendina oma senise isandaga seotuks.
Perekond ja naiste positsioon:
Perekond oli patriarhaalne , kogu võim kuulus pereisale, kelle voli all olid lisaks naisele, alaealistele lastele ja abiellumata tütardele ka täiskasvanud pojad koos oma naiste ja lastega, samuti kõik ülejäänud kodakondsed , kaasa arvatud orjad. Vabariigi ajal oli pereisal õigus pereliikmeid ka surma mõista. Naised olid seaduse silmis enamasti isa , abikaasa või mõne meessugulase eeskoste all. Poliitilisi õigusi neil polnud ja ka kohtus pidi neid esindama meessoost eestkostja. Abielu , mis tüdruku jaoks sõlmiti tavaliselt vahetult pärast murdeiga , tähistas minekut isa käe alt abikaasa eestkoste alla. Naise tähtsaimaks vooruseks loeti truudust abikaasale. Samas oli naisel võimalik ka abielu lahutada ja teatud juhtudel koguni iseseisvalt , ühestki mehest sõltumatult elada. Peremees ja perenaine võtsis koos astu külalisi ja tegid ühiseid vastuvisiite.
Laste kasvatamine pere ülesanne, sõltus rikkusest ja ühiskondlikust positsioonist. Praktiline, poiste puhul sõjalise suunitlusega. Kreeka kultuuri mõjul hakati tähelepanu pöörama vaimsele haridusele: kreeka keel, kultuur, rooma kirjandus, ajalugu. Rikkamatel oli koduõpetaja, kes oli tavaliselt kreeka päritoli ori või vabaksalstu. Koolis käisid ka tüdrukud. Õpetus kestis kaua, eesmärk saada avaliku elu tegelaseks.Sageli saadeti pojad õppima Kreekasse tuntud õpetlaste juurde kõnekunti õppima. Ka sõjaline ettevalmistus.
Magistraadid jagunesid :
Konsulid ( neid oli 2) , olid kõrgeimad magistraadid. Neile kuulus kõrgeim võim riigis. Sõja ajal juhtisid nad Rooma armeed.
Preetorid (neid oli 8) järgnesid tähtsuselt konsulile ja võisid vajadusel asendada . Neile tähtsaim ülesanne oli korraldada õigusemõistmist , kuid nad võisid ka juhtida sõjaväge.
Tensorid- valiti endiste konsulite hulgast viieks aastaks. Nende ülesanne oli kodanike loenduse korraldamine ja senaatorite nimekirja koostamine. Seda ametit peeti väga auväärseks, sellesse valiti enamasti eakad ja autoriteetsed mehed , kelle sõnal oli riigiasjades otsustamisel suur kaal.
Diktaator määrati ametisse konsulite ja senati kokkuleppel vaid siis ,kui riiki ähvardas tõsine oht. Ta sai ametis olla kuni pool aastat, sel ajal kuulus talle piiramatu võim. Pärast ametiaja lõppu pidi ta oma tegudest aru andma ja nende eest vastutama.
Rahvatribuunid (arvult 10) pidi kaitsma lihtrahva huve. Neil oli õigus panna veto (keeld) ükskõik millise riigiorgani otsusele ,juhul kui see oli vastuolus lihtrahva huvidega .
Vanemate nõukogu Senat :
Senat ehk valitsev riiginõukogu koosnes vabariigi hiilgeajal umbes 300 liikmest ehk senaatorist. Hiljem see arv tõusis. Nende hulka kuulusid endised ja tegevad magistraadid. Ametis olid nad eluaeg . Senat kujundas nii riigi sise- kui ka välispoliitikat, juhtis sõjandust ja rahaasju.
Rahvakoosolekud :
Rooma riigis polnud ühtset rahvakoosolekut, eri asjade otsustamiseks kogunes rahvas erinevatel alustel korraldatud eritüübilistele koosolekutele. Koosolekutel valiti magistraate , otsustati sõja ja rahu üle ning kinnitati senatis heakskiidetud seaduseelnõusid.
Rooma õigus:
Rooma riik toimis seaduslikul alusel. Seadused määrassid kindlaks nii riigikorra kui ka kohtupidamise . Kõik Rooma kodanikud oli readuse kaitse all. Neid ei tohtinud ilma kohuta süüdi mõista ega karistada . Kõigil kodanikel oli õigus edasi kaevata kõrgemale seadusandjale - vabariigis rahvakoosolekule, keisririigis aga keisrile.
Itaalia ja Provintsid :
Roomlased ei surunud võidetud rahvastele peale ühesuguseid alistumistingimusi , vaid sõlmisid igaühega eraldi kokkuleppe. Sellist kohalikke olusid ja konkreetseid tingimusi arvestavat ülemvõimupoliitikat nimetasid roomlased põhimõtteliseks ,, jaga ja valitse’’. Kuna alistatud rahvaste ja riikide sõltuvustingimused olid erinevad ,ei saanud nad ühiselt Rooma vastu välja astuda ja roomlastel oli võimalik õhutada aeg-ajalt pingeid ning vastuolusid oma alluvate vahel.
Rooma kodanikud olid Itaalias elanike seas pikka aega selges vähemuses. Kuid roomlased jagasid kodakondsust riigile osutatud teenete eest nii üksikisikutele kui ka tervetele linnadele. Järjest rohkem linnu sai munitssiipiumi staatuse: elanikud said Rooma kodakondsuse ,kuid linnad säilitasid kohaliku omavalitsuse. Vabariigi lõpuperioodil ,III sajandil ,kuulutati kõik keisririigi vabad mehed Rooma kodanikeks.
Erinevused riigi ida-ja lääneosa vahel:
Majanduse arengu poolest ja romaniseerumise ulatuselt jagunesid provintsid kahte suurde rühma : idapoolseteks ja läänepoolseteks.
Idaprovintsid , kuhu kuulusid eeskätt Kreeka, Väike-Aasia, Süüria ja Egiptus , olid kõrge kultuuri ja jõukate linnadega maad juba ammu enne seda ,kui roomlased nad vallutasid. Hellenismiperioodist alates kõneldi idas peamiselt kreeka keelt ja nii jätkus see ka Rooma võimu all.
Lääneprovintsid- Põhja-Aafrika, Hispaania , Gallia ja Britnnia – olid enne roomlaste vallutamist suuremal jaolt alles riigi ja tsivilisatsiooni tekke staadiumis . Vahemerest eemal, eriti põhjapoolsetel aladel ,oli linnu vähe. Ühiskond säilitas siin selgelt põllumajandusliku üldilme.
Meelelahutus:
Roomlased armastasid veriseid vaatemänge – elukutseliste gladiaatorite ( e. mõõgavõitleja) võitlusi. Arvatavasti võeti see komme üle etruskidelt, kelle matuserituaalide juurde kuulus sageli orjade või surmamõistetute võitlus lahkunu haual. Kõige tavalisem jõukatsumine oli kahe erinevas relvastuses võitleja vahel , omavahel lasti võidelda ka metsloomadel või gladiaatoritel metsloomadega. Kõikjal rajati võitluse toimumiseks ringikujulisi või ovaalseid monumentaalseid areene- amfiteatreid, neist tuntuim on Colosseum Roomas. Gladiaatorite jõukatsumiste kõrval nautisid roomlased ka hobukaarikute võidusõite hipodroomil .
Peale gladiaatorite võitluste käidi ka teatris. Rahvapärastesse naljamängudesse sulandati Kreeka eeskujusid. Välisilmelt oli Rooma teater üsna kreekapärane. Varasemal perioodil oli lava ja pealtvaatajate istekohad enamasti puust. Esimesed kivist teatrid rajati vabariigi lõpul. Erinevalt Kreekast puudus Rooma teatris koor, näitlejate dialoogid vaheldusid laulupartiide ehk aariatega. Näitlejate ühiskondlik positsioon oli madal ja nende hulgas oli isegi orje. Suur osa näitemängudest olid hellenismiperioodi Kreeka komöödiate mugandused.
Linnaad ja ehituskunst:
Ajaarvamiste vahetusel elanud keiser Augustus tundis uhkust selle üle. et ta tellistest Rooma asemele jättis endast järele marmorist pealinna. Veel tänapäevalgi näitavad rohked varemed tolleaegsete ettevõtmiste ulatuslikkust ja julgust . Võidukate väejuhtide auks püstitati võidu- ehk triumfikaari.
Kombeks oli ka ehitada tähtsatele isikutele hauakambreid, mida Halikarnassose hauakambri rajaja kuninga Mausolose nime järgi hakati nimetama mausoleumideks. Eriti suurejoonelised olid avalikud lõbustusasutused. Rooma oli juba antiikajal miljonilinn . Tema suurim teater Colosseum mahutas 50000 pealtvaatajat. Roomas oli nii valitsejate paleesid kui mitmekorruselisi üürikorteritega maju vaesemale rahvale. Tavaline roomlane elas aga majas , kus ruumid koondusid lahtise laega aatriumi ümber. Vihmavee jaoks oli aatriumi põrandas bassein. Maja taga asus sammasõu taimede ning purskkaevuga. Et kõrvuti ehitatud majadel oli aknaid vaid esiseinas ning enamik ruume sai valgust aatriumi kaudu, maaliti toaseinte elustamiseks sinna vahel aknaid-uksi koos neist paistvate vaadetega.
Religioon :
Sarnane kreeklastele ja etruskitele.
Iga asi oli hingestatud, migi jõud e nuumen . Igal majal olid kaitsevaimud, laarid, kes kehastasid esivanemate hingi. Igal perel oli maokujuline kaitsevaim – geenius , kes tagas prekonna püsimise. Jumalad olid suuresti üle võetud kreeklastelt.
Jupiter – Zeus
Mars – Ares - erinevalt kreeklastest oli austatud jumal.
Juno – Hera
Neptunus – Poseidon
Pluto –Hades
Ceres –Demeter
Prosepina –Persephone
Minerva – Athena
Apollo – Apollon
Diana – Artemis
Mercurius – Hermes
Venus – Aphrodite
Baccus –Dionysus
Saturnus –Kronos
Vesta – Hestia
Idamaised ja hellenistlikud usundid Roomas
Austati paljusid jumalaid. Erinevate rahvaste uskumused sageli põimunud.Itaalias Bacchuse kultus .Austati Egiptuse Isist, kellest sai Vahemere maades austatuim jumalanna. Teda kujutati sageli Horos-last süles hoidmas, samamoodi nagu hiljem jumalaemaJeesuslapsega. Abikaasa Osiris . Riitusi peeti kitsas ringis , osalesid vaid pühendatud.
Kristluse teke
Rooma võimu all oli Palestiina , kus usk oli monoteistlik .Uskusid messiasse. Messia ootusel põhines ka I sajandil pKr Juudamaal tegutsenud jutlustaja Jeesuse õpetus. Tema õpetus leidis pooldajaid alamkihtides, tekitas umbusku ülemkihis. Tema suhted preesterkonnaga vaenulikud. Preesterkond nägi temas Moosese seadusest taganejat. Kui Jeesus 30 pKr Jeruusalemma saabus, lasid juudi preestrid ta Kolgata mäel risti lüüa. Juurdus usk, et Jeesus oli messias e Kristus(salvitu). Kristlus tekkis juutide usust.
Kristluse levik
Neid, kes uskusid Jeesusesse kui Kristusesse, hakati kutsuma kristlasteks. Levitajad apostlid . Kaks tähtsamat Peetrus ja Paulus . Peetrus –Jeesuse jünger õpetaja eluajal. Pärast tolle surma rändas Rooma, kus pani aluse kristlikule kogudusele, sai esimeseks Rooma piiskopiks.Paulus –pöördus ristiusku pärast Jeesuse surma, kõige mõjukam kristluse levitaja Roomas. Ta rändas Süürias, Väike-Aasias ja Kreekas. Koguduse juht –piiskop või presbüter.
Pühakiri
Vana Testament –messia ilmumist kuulutanud prohvetite õpetus. Kristlastele sama püha kui juutidele. Kristlaste jaoks pidi aga sisaldama Vana Testamendi kuulutuste teostamist ja uue ajastu sissejuhatamist Jeesuse Kristuse poolt. Tõlgitud heebrea keelest kreeka keelde.
Uus Testament –I saj kirjutatud evangeeliumid. Markuse, Matteuse, Luuka ja Johannese evangeeliumitest said pühakirja osad. Lood apostlite tegudest, apostlitelt pärinevad kirjad.Johannese ilmutusraamat, mis kirjeldab saatana võimutsemist jumalariigi saabumise eel ja viimset kohtupäeva.
Algusest peale kreeka keeles.
Piibel –Vana Testament + Uus Testament.
Terve piibel ladina keeles IV saj pKr Hieronymuse poolt.
Matteus – ingel või inimene. Sümboliserib Jeesuse sugupuud evangeeliumi alguses.
Markus –lõvi. Sümboliseerib Ristija Johannese hüüdajt häält kõrbes.
Luukas –sõnn. Ristija Johannese ise ohvrit.
Johannes –kotkas. Johannese evangeeliumi kõrget teoloogilist mõttelendu.
Kristlased ja Rooma
Rooma riigivõimu silmis oli ristiusk ebasoovitav, keeldumisest keisrile rituaalset austust avaldada nähti märki allumatusest. Kristlus oli Roomas keelatud.46 pKr –esimest korda kui kristlasi Roomas taga kiusati. Hukati Peetrus ja Paulus. Tagakiusamisest hoolimata levis ristiusk järk-järgult kogu Rooma riigis.
13