Ühiskonna valitsemine, rahvusvahelised suhted ja kaasaegse maailma mitmepalgelisus (3)

Ühiskonna valitsemine (riigi kui terviku juhtimine)
Haldamine – administreerimine (parlamendi ja valitsuse otsuste elluviimine)
Demokraatlik valitsemiskord:
1) tuginemine põhiseadusele
2) võimude lahusus
3) kodanikuvabaduste ja -õiguste tagamine, kõigi võrdsus seaduste ees
4) regulaarne vabade valimiste korraldamine
Põhiseaduslik valitsemine, mille puhul võimu teostatakse ja piiratakse, seadusega määraud viisil. Piirangud: a) sisulised ja b) protseduurilised
Demokraatlik valitsemine:
a) võim ei ole koondunud ühe isiku kätte
b) võim on avalik ja kontrollitav
c) võim seisab rahvale võimalikult lähedal
Presidentalism – riigipea ehk president täidab ka peaministri ülesandeid, st on administatsiooni (valitsuse) eesotsas. Uus administratsioon kinnitatakse pärast presidendi-, mitte kongressivalimisi; presidendil on õigus ministrid valida Kongressiga konsulteerimata ja selle koosseisu mittearvestades. USA näitel on seadusliku võimu esindajaks kahekohaline parlament ehk Kongress , mis peab kinnitama kõik suuremad kulutused, riigieelarve ja muud olulised otsused. Presidendil omakorda on õigus kõigile Kongressi ettepanekutele ja otsustele veto peale panna. Seaduste algatamise õigus kuulub vaid Kongressile. Võimuharud on võrdlemisi iseseisvad, mis ühelt poolt on positiivne (pikaajalised valitsused), teisalt võivad kaks võimu hakata üksteisele vastu töötama.
Parlamentarism – rahvas valib parlamendi, selle tulemustest lähtuvalt moodustatakse ka valitsus (traditsiooniliselt esitab president enim hääli saanud parteile ettepaneku moodustada valitsus). Parlament omakorda peab moodustatud valitsuse kinnitama. Parlament valib ka presidendi (kui ei ole tegu just konstitutsioonilise monarhiaga). Riigipea ehk presidendi roll parlamentaarses riigis on kinnitada ametisse apoliitilised kõrged ametnikud (kohtunikud, sõjaväe juhtkond , õiguskantsler, riigikontrolör jne), täita tseremoniaalseid- ja/või esinduslikke ülesandeid (kõnede pidamine, autasustamine, kõrgete külaliste võõrustamine jne) ning olla tasakaalustajaks valitsuse ja parlamendi suhetes. Parlamendile kuulub seadusandlik võim ehk õigus algatada seadusloomet ja neid vastu võtta, valitsusele aga täidesaatev võim ehk nemad rakendavad seadusi ning viivad ellu poliitikat. Suur osa seaduste eelnõusid tehakse siiski valitsuse poolt ning saadetakse siis parlamenti menetlusse.
Parlamendi töökorraldus – parlamendile, nagu öeldud, kuulub seadusandlik võim. Seadusi algatada, menetleda ja vastu võtta. Lk 105-109 räägib lähemalt parle töökorraldusest ja ülesannetest, pane tähele ka seaduse menetlust (108-109) (menetleda ja vastu võtta seadusi; ratifitseerida välislepinguid; kinnitada riigieelarve; kinnitada presidendi esitatud kõrgemate riigiametnike kandidatuurid; kontrollida täitevvõimu/valitsuse tegevust – ülesanded)
Koalitsioon – parteid, kes moodustavad valitsuse. Tuleb ette ka valitsusi, kus kõik ministrikohad on ühel parteil , aga siis räägitakse parteivalitsusest, mitte koalitsioonist.
Opositsioon – erakonnad , kes ei kuulu valitsusse. Nende kohustusks on kritiseerida valitsuse ettepanekuid ja pakkuda neile alternatiive (mõistuse piires, eks)
Valitsuse moodustamise põhimõtted – alustuseks valib rahvas Riigikogu. Valimistel enim hääli saanud erakonnale teeb president hea tava kohaselt ettepaneku moodustada valitsus. Valitsuse koosseisu kinnitab Riigikogu. Moodustamise kohta pikemalt lk 112
Monarhia ja vabariik – monarhia ehk valitsusvorm , kus võim on pärandatav; vabariigi puhul toimuvad valimised. Mis aga otseselt ei tähenda, et monarhia peab olema ebademoktraatlik – konstitutsioonilise monarhia puhul on monarhi võimsiiski põhiseaduse jm piiratud.
Poliitilised ideoloogiad. Ideoloogia on korrastatud ideedekogum, mis propageerib konkreetseid vaateid; poliitiline ideoloogia annab oma hinnangu toimuvale ja pakub omapoolse nägemuse ideaalsest ühiskonnakorraldusest. Parempoolsed ideoloogiad pooldavad pigem erasektorit ja sotsiaalseid erisusi, vasakpoolsed aga avalikku sektorit ja võrdsust ühiskonnas.
Liberaalid peavad tähtsaimaks indiviidi vabadust, st indiviidile peab olema loodud maksimaalne tegutsemisvabadus, majanduses pooldatakse turumajandust, vabaturgu. Madalad maksud , vähe seadusi ja minimaalne riigipoolne sekkumine, mis võiks pärssida ettevõtluse või indiviidi arengut. Sotsiaalpoliitika lähtub sellest, et riik ei peaks looma kulukaid sotsprogramme vaid motiveerima inimesi töötama. Igaüks on oma õnne sepp .
Sotsiaalliberaalid tõlgendavad vabadust kui tingimust, mitte kui eraldi eesmärki ning näevad riigi rollina majanduse reguleerimisest ja sotsiaalpoliitika loomist kujul, mis toetaks igaühe arengut.
Konservatism on liberalismi vastand, ühisk tugineb traditsioonidele, rahvuslusele ja kristlikule moraalile. Pooldavad stabiilsust ja vaid järkjärgulisi reforme. Kollektiiv (rahvus, suguvõsa, kogukond jne) on tähtsam kui indiviid. Pooldavad siiski sotsiaalsete erisuste säilitamist. Majanduses riigi sekkumise vastu, kaitsevad eelkõige rahvuslikku kapitali. Pooldavad eraomandit ja möödukaid makse. Peavad olulisemaks pigem füüsilist kui sotsiaalset turvalisust; viimase peab tagama perekond.
Sotsiaaldemokraatia keskne väärtus on võrdsus (võrdsed võimalused kõigile). Majanduses pooldavad segamajandust, st erasektorile lisaks on suur roll ka riiklikul sektoril. Majandus reguleeritakse eelkõige maksusüsteemi abil, vältimaks suuri toimetuleku erisusi eri ühiskonnakihtide vahel. Pooldavad astmelist tulumaksu – suurema palga saajad maksavad rohkem makse, raha laekub sotsiaalvaldkonna edendamiseks, tagamaks kõigile väärika elatustaseme.
Kommunism on radikaalne vasakpoolne ühiskonnakäsitlus – majandus on riigistatud, eraomand puudub. Mentaliteediks on, et kõigilt vastavalt võimalusele ja kõigile vastavalt vajadusele.
Kuigi tänaseks hetkeks on vasak- ja parempoolsus üksteisele lähenenud. Mõlemad rõhutavad aktiivse kodaniku ideaali , st kodanikul pole ainult õigused, aga ka kohustused. Teiseks suhtumine heaoluriiki, mida liberaalid enam ei eita. Kõige suurem erinevus on säilinud suhtumises võrdsusesse – uusparempoolsed leiavad, et elatustaseme määrab indiviidi isiklik pingutus , samas kui uusvasakpoolsed on veendumusel, et riik peab sekkuma, luues uusi töökohti, tegema vajatava hariduse kättesaadavaks ja kontrollima palgapoliitikat.
Erakonnad. Agentuurid, mis koondavad kokku teatud sotsiaalsete gruppide huvid ja propageerivad valijate hulgas oma ühiskonnaprogrammi, mis on üks erakonna põhidokumente, selles esitatakse oma nägemus kõigi ühiskonnavaldkondade kohta. See annab olulist informatsiooni partei ideoloogia kohta, samas valimisperioodil tullakse välja eraldi valmisplatvormiga, kus need samad ideed on lühemalt ja tabavalt (lihtsamalt) kirja pandud (püüdmaks valijate tähelepanu). Erakonna eesmärgiks on saada võimu juurde, et teostada oma ideed poliitikas (milleks on vaja ka valimisi). 50-60. aastate erakondi nimetatakse massiparteideks, kuna hääleõigus oli Euroopas levinud ka naistele ja mustanahalistele, mistõttu hakati parteidesse pidevalt uusi liikmeid värbama. Klassijaotusega vastavalt olid toonased erakonnad selgepiiriliselt vasak- ja parempoolsed. Kuna masside aktiivsusele järgnes 60ndatel langus, hakati erakondi nüüdsest nimetama populistlikeks. Parteid, kes väidavad, et esindavad kogu rahvast, mitte enam vaid mõne konkreetse klassi huve. Populistliku partei eesmärgiks on pääseda võimule, mis ei eelda enam palju parteiliikmeid, aga võimalikult palju valijaid. Seetõttu on parteide programmid hägusamaks muutunud, sest igaühe hääl on muutunud oluliseks ning seega antakse tihti välja katteta lubadusi (mida pole võimalik teoks teha, a la ühel ajal kõrged ja madalad maksud, eks).
Sotsiaalsed liikumised. Killustunud võrgustikud, puudub selge ülesehitus, toetajaskond muutuv ja laialivalguv. Nende tegevus ei puuduta otseselt osalejate positsiooni (ei sotsiaalset ega ka majanduslikku), pigem propageerivad vaimseid väärtusi ja võitlevad keskkonnaprobleemide vastu. Pooldavad otseseid aktsioone, mitte lobismi. Ei tohi ajada sassi survegruppidega (kategooriakaitse grupid on org. või ühendused, mis seisavad ühe konkreetse grupi elu- või äritingimuste parandamisega; edendamisgrupid on veidi hägusamad, aga edendavad väärtusi või tegevusi, millest on kasu kogu ühiskonnale).
Soovide läbisurumiseks kasutatakse nii otsest kui ka kaudset survet . Kasutatakse avalikku arvamust või lähenetakse otse tippametnikele, parlamendiliikmetele jt.
Valimiste funktsioonid: tagada võimu regulaarne ja seaduspärane vaheldumine; vahendada kodanike nõudmisi; määratleda rahva usaldust võimu vastu. Lisaks hariv funktsioon – rahvas on kursis poliitika, parteide jm. Samas on selle roll tänapäeval vaieldav, sest infoühiskonna kodanik on niigi pidevas infotarbimises, lisaks tehakse poliitilist reklaami pea pidevalt.
Vabade valimisete põhireeglid:

valimised on üldised – hääleõigus on täisealisel teovõimelisel inimesel (kui valitakse parlamenti, siis kodanik; kohalikel valimistel peab olema alaline elanik). Ei rikuta inimõigusi, puuduvad varanduslikud piirangud.

valimised on vabad – kandidaate võivad üles seada kõik legaalsed parteid ja kodanikud; kodanikku ei tohi mõjutada

valimised on ühetaolised ehk võrdsed – kõigil on oma valimisplatvormi tutvustamiseks võimalikult võrdsed tingimused (eelis on muidugi rikkamatel erakondadel); kõigil on vaid üks hääl ja hääled on võrdsed.
Valimiste etapid:

valimisteks ettevalmistamine (korralised ja erakorralised valimised). Kontrollitakse, kas kandidaat kandideerib vaid ühes kohas, on tal kodakondsus , on ta valimisealine. Kandidaat peab maksma kautsjoni, mis valitus osutumisel talle tagasi makstakse, vastasel juhul läheb see riigituludesse.

valimiskampaania. Tutvustatakse parteide või üksikisikute valimisplatvorme, toimub saadikute registreerimine

hääletamine. Oma hääle andmine

häälte lugemine. Mandaatide ehk saadikukohtade jagamine. Toimub tänapäevasel interneti- ja arvutiajastul üsna kiirelt. Esialgsed tulemused on teada juba 3-4 tunni möödumisel, samas lõplikud tulemused avalikustatakse alles pärast laekunud apellatsioonide ülevaatamist (või kui nende esitamise tähtaeg on möödas).
Valimiskäitumine. Kui varemalt mängis rolli klassikuuluvus, siis pärast 80ndaid see enam nii pole. Selle ajani hääletas töölisklass peamiselt vasakpoolsete poolt ning jõukam kesk- ja kõrgklass parempoolsete poolt. Praegu ei ole enam eelistused nii selgepiirilised, kuna elatustase ja sotsiaalne strktuur on ühtlustunud ja paindlikumad. Programmid on muutunud hägusamaks ning tihti lähtutakse otsuse tegemisel erakonna suhtumises konkreetsesse probleemi. Mõni teadlane leiab, et roll on ka massimeedial – usutakse, et telesaated , ajakirjandus jm tõstavad valijate huvi poliitika vastu. Teisalt arvatakse, et vastastikkune poriloopimine jällegi peletab inimesi poliitikast eemale. Kolmandad on aga arvamusel, et massimeedi pakub lihtsalt rohkem infot juba huvitundvatele, samas jätab senini apaatseid kodanikke siiski külmaks. Pikaajalises demokraatias avaldavad mõju perekondlikud traditsioonid, isiklikud kogemused, samas on valmiskampaania mõju siiski suur – nt nii USAs kui ka Eesti langetab ligikaudu kolmandik valijaid otsuse alles viimase nädala jooksul.
Valimissüsteemid:
Majoritaarne – winner takes it all. Valimissüsteem sunnib sarnaste vaadeta parteisid ühinema, seega on poliitilisel maastikul tegevad umbes 2-3 suuremat parteid. Valimistel moodustatakse ühemandaadilised valimisringkonnad, st igast ringkonnast pääseb parlamenti vaid üks (häälteenamuse saanud) kandidaat. Parlamendivalmistel kasutatakse lihthäälteenamuse põhimõtet (st võidab enim hääli saanud kandidaat), presidendivalmistel aga absoluutse häälteenamuse nõuet, st võitjaks osutud kandidaat, kes sai 50 % + 1 häältest. Kui keegi nii palju hääli ei kogu, saavad edasi suurema toetuse kogunud isikud ja selles voorus piisab võiduks lihthäälteenamusest.
Plusspooleks on selgus ja lihtsus – kõigile on arusaadav, kes ja kuidas võitjaks tuleb. Teisalt on sellel süsteemil ka puudusi, nt on eelised suurparteidel, lisaks tekivad ka nn. kaotsiläinud hääled – kui ühes ringkonnas kandideerivad roheline, liberaal ja sotsiaaldemokraat ning liberaal saab 40 % häältest, roheline 25% ja sots 35%, siis 60% häältest jääb esindamata.
Proportsionaalne – saadikukohad jagatakse parteide vahel võrdeliselt neile antud häältega. Mitmemandaadilised valimisringkonnad (erandkordades on kogu riik vaid üks valimisringkond, nt Eesti europarlamendi valimistel). Riigikogu valimised viiakse läbi 12 piirkonnas. Kandidaadid seatakse üles erakonna valimisnimekirjas, st valija peab eelistama pigem üht või teist erakondlikku programmi, mitte isikut. Osades riikidest (nt Holland) saabki hääletada vaid partei poolt. Nimekirjad jagunevad avatud ja suletud nimekirjadeks. Esimese puhul korrastatakse kandidaatide järjekord pärast häältelugemist ümber (suurema toetuse saanud tõusevad ettepoole , st parlamentipääs sõltub valijate eelistustest ); suletud nimekirja puhul uut pingerida ei tehta ja kodanike tahe mõjutab ainult erakonna saadikukohtade arvu parlamendis. Kes kohtadele pääsevad, sõltub erakonna otsusest .
Puudused seisnevad häältelugemise keerukuses ning erakondade suures mõjus valimistulemustele (suletus nimekirjade puhul). Vältimaks parlamentipääsemise võimalust inimestel, kes on valmistel võib-olla vaid sadakond häält saanud, on kehtestatud häälte alampiir . Samuti kipub hajuma saadiku isiklik vastutus, lihtsam on pugeda partei seljataha ? Samas on kandidaatidel võrdsemad šansid saada parlamendis esindatud ning hääled ei lähe kaduma.
Hübriidsed valimissüsteemid seisnevad selles, et majoritaarne ja proportsionaalne on omavahel ühendatud. Tavaliselt jagatakse sellisel juhul pooled parlamendikohad ühe ning pooled teise süsteemi alusel. Igal kandidaadil on kaks häält – ühe annab majoritaarse süsteemi põhimõttel kohaliku ringkonna kandidaadile, teise proportsionaalsuse põhimõttel konkreetse erakonna üleriigilise valimisnimekirja kandidaadile.
Valimiskümnis – minimaalne häälte protsent, mille erakond peab saavutama parlamenti pääsemiseks.
Kvoot – minimaalne häälte arv, mille kandidaat peab saavutama parlamenti pääsemiseks.
Bürokraatia – administratiivse korrastatuse mudel, millega tegeleb ametnikkond . On omandanud teatava negatiivse tähenduse, kuna säärane paberimajandus võib olla äärmiselt jäik, ebaefektiivne ning ette tuleb tülikaid protseduure. Samas pole selleta võimalik poliitikat ellu viia, ühtlasi hoiab bürokraatia süsteemi stabiilsust ning tegeleb inimressursside juhtimisega.
Korruptsioon – ametiseisundi kuritarvitamine (äraostetavus jne)
Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõte – lahususe vorme on mitu, tasakaalustates enimlevinud. Seisneb selles, et kolm võimu (seadusandlik ehk parlament, täidesaatev ehk valitsus ja kohtuvõim) on üksteisest eraldatud, kuid samas vastastikkuses sõltuvuses – ühe funktsioonina on üksteise kontrollimine.
Riigikontroll. PõS ptk XI Maksumaksja huvides ja palgal tegutsev audiitor . Uurib, kuidas riik ja KOVid maksumaksja raha on kulutanud ning midagi maksumaksja sellest saanud on.
Õiguskantsler. Sõltumatu ametiisik, kelle tööülesandeks on teostada kontrolli Riigikogu, Valitsuse ja KOVide õigustloovate aktide (põhi)seaduslikkuse üle. Õiguskantsler on Eesti ombudsman .
Obmudsman ehk õigusvahemees. Eestis siis õiguskantsler. Riigiamet , mis vaatab läbi kodanike kaebusi bürokraatliku omavoli üle. Ombudsmanil puudub volitus midagi nõuda, tema töö on olla soovitajaks (kui aga miski õiguskantsleri hinnangul PSiga vastuollu läheb, on tal võimalus anda asi Riigikohtusse)
Kohalik omavalitsus . (KOV) Kohalike võimuorganite õigus ja võime seaduse piires (lähtuvalt kohalike elanike huvidest) korraldada ja juhtida oma vastutusalasse kuuluvat ühiskonnaelu. (ametisse valitud nõukogu või esinduskogu liikmed)
Kesk- ja regionaalvõimu suhted. Ma ei saa aru sellest. Regionaalvõim on keskvõimu esindaja, vahendajaks keskvõimu ja kohalike võimude vahel. A ma ei tea sellest küll mitte muhvigi. KOVid põhimõtteliselt organiseerivad oma elu ise, aga tegevuseks saadakse raha riigilt (keskvõimult). Ehk siin ongi tegelikult mõeldud kohaliku võimu suhteid riigiga, sest ma tõttöelda küll ei tea, et regionaalvõimul mingit muud erilist eesmärki või asja oleks.
Kohtuvõim. Poliitilise süsteemi üks osa, mis ei allu ei täidesaatvale ega seadusandlikule võimule. Ülimuslik võim, mis kindlustab õigusriigi põhimõtet. Ülesandeks on õiguskorra tagamine ja kodanike õiguste kaitse.
Eesti kohtusüsteem. Lk 122-125 Eesti kohtusüsteem on kolmeastmeline. Esimese astme kohtuteks on 4 maakohut, mis lahendavad tsiviil-, kriminaal - ja väärteoasju ning 2 halduskohut, mis tegelevad avalik-õiguslikest suhetest tekkinud vaidluste jt haldusasjadega. Teiseks asmeks on apellatsioonikohus ehk ringkonnakohtud , kus vaadatakse läbi vastavasse tööpiirkonda jäävate esimese astme kohtude lahendite edasikaebused. Kolmas aste on Riigikohus, mis vaatab kohtulahendid läbi kassatsiooni korras, lisaks teeb põhiseaduslikkuse järelvalvet, esimees on Märt Rask.
Euroopa Nõukogu. Mitte ajada segamini Euroopa Liidu Nõukoguga. ENi kuulub pea 50 riiki Euroopast ja Aasiast ehk siis tegu on rahvusvahelise organisatsiooniga, mille põhilisteks tegevusvaldkondadeks on inimõigused, haridus , kultuur ning sotsiaalsed ja keelelised õigused. Olulisem saavutus on Euroopa inimõiguste konventsioon , millega asutati ka Inimõiguste Kohus.
Inimõiguste Kohus. ENi inimõiguste kaitseorgan, mis lähtub oma tegevuses sellest samas konventsioonist, pädevus hõlmab kõiki riike, mis on konventsiooni ratifitseerinud (rahvusvahelise leppe kinnitaminu). Kohtusse saab pöörduda, kui liikmesriik ei suuda tema õigusi kaitsta või siseriiklikud võimalused on end ammendanud. Kaebuse võib esitada riik ka teise riigi vastu. (üksikisikut inimõiguste kohtusse kaevata ei saa). Eestit esindab seal momendil Rait Maruste.
Euroopa Liidu institutsioonid :
Euroopa Liidu Nõukogu ehk Ministrite Nõukogu on põhiline otsuseid tegev institutsioon, jagab seadusandlikku ja eelarvealast võimu europarlamendiga, kindel koosseis puudub. Euroopa Parlament EU parlamentaarne institutsioon. Valimised europarlamendi toimuvad iga viie aasta tagant. Peakorter asub Strasbourgis, töö toimub ka Brüsselis ja Luksemburis. Põhilised volitused on õigus anda seadusandlikke akte ; rahandusalased volitused; järelevalve täidesaatva võimu ehk Euroopa Komisjoni üle.
Euroopa Komisjon koosneb viieks aastaks ametisse nimetatud 27 volinikust, kelle kinnitab ametisse europarl. EU eestkõneleja rahvusvahelistes suhetes, teostab EU ühispoliitikat, täidab eelarvet ja kindlustab lepingute täitmise. Ülesandeks esindada ja kaitsta EU kui terviku huve. Hetkel on komisjoni president Jose Manuel Barroso. Täidesaatev võim.
Euroopa omudsman. Uurib EU institutsioonide ja asutuste tegevuses aset leidnud haldusliku omavoli juhtumeid ja teeb nende kohta ettekandeid. Peamiselt korraldab uurimisi EU kodanike kaebuste põhjal, kuid võib seda teha ka omaalgatuslikult.
Regioonide Komitee on nõuandev komitee, mille 317 liiget on liikmesriikide kohalike- ja regionaalvõimude esindajad.
Euroopa Kontrollikoda kontrollib rahaliste vahendite korrakohast haldamist.
Euroopa Keskpank on EU institutsioon, mis vastutab eurotsooni rahapoliitika eest. Nõukogusse kuuluvad Keskpanga juhatuse kuus liiget ning eurotsooni riikide keskpankade presidendid , neid riike on 16.
Euroopa Kohus. Euroopa Liidu kõrgeim kohtuvõim, mis tagab seaduste järgimise lepingute kohaldamisel ja tõlgendamisel. Mitte ajada segi Inimõiguste Kohtuga või Haagi Rahvusvahelise Kohtuga, mis on ÜRO kõrgeim kohtuorgan.
Rahvusvaheline suhtlemine ja kaasaja maailma mitmepalgelisus
Globaliseerumine ehk üleilmastumine viitab sellele, et ühiskonnad on ühtlustumas. Maailm on üks ja terviklik koht ning ükski riik ei saa end teiste suhtes isoleerida , ühiskonnad on üksteisega sõltuvuses. Globaliseerumise kolm mõõdet on majanduslik (tekivad rahvusvahelised korporatsioonid), kultuuriline (kultuuritarbimine ja –väärtused ühtlustuvad, kujunevad ühesugused kultuurisümbolid) ja poliitiline (rahvusvahelised organisatsioonid tugevnevad ning kujundavad senisest enam üleilmset valitsemist, paralleelselt väheneb rahvusriikide mõju). Toimub ka internatsionaliseerumine ehk rahvusvahelistumine, mis tähendab tihedamat läbikäimist riikide ja rahvaste vahel – majanduslikus mõttes kaubavahetus (tooraine hangitakse ühes kohas, valmistoodant tarnitakse teise)
Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia. Selle kaudu mõõdetakse nii progressi kui ka regressi – vaesemates riikides on selline tehnoloogia luksus ning see süvendab pidevalt vahet edasijõudnumate riikidega, mistõttu räägitakse tänapäeval digitaalsest lõhest infovahenditele juurdepääsu omavate ja mitteomavate iimeste vahel. Info kättesaadavus suureneb pidevalt, kuid see ei toimu ühtlaselt kõikjal.
Maailma rassiline , rahvuslik ja religioosne mitmekesisus . Põhilised tegurid inimeste identiteedi kujundamisel. Rahvus ehk ühtse etnilise päritolu, tavade, keele ja kultuuriga inimeste kooslus ja religioon ehk uskumuste ja rituaalide kogum on tänapäevases maailmas olulisemad kui rass , mis on tänaseks võrdlemisi laialivalguv määratlus. Suhtumine erinevatesse rassidesse sõltub sellest, millisena kujundavad suhtumist ühiskonna mõjukamad grupid.
Maailma mitmekultuurilisus – kultuuriliselt ühtlased on need riigid, kus kodanikud kõnelevad üldiselt sama keelt, tunnistavad sama usku ja pärinevad samalt maalt (nt Norra). Sellistes ühiskondades on vähemusrühmade kaasamine ühiskonda võrdlemisi kerge. Kahekultuurilised riigid on need, kus elab kaks arvukat kogukonda, kes erinevad üksteisest nii keelelt kui sageli ka usundilt. Kolmas tüüp ehk multikultuurne ühiskond muutub tänapäeval aga ühe sagedasemaks – ühiskonnas on domineeriv grupp ning mitmeid vähemusgruppe. Kusjuures domineerival grupil ei pruugi olla mitte arvuline ülekaal, selle grupi positsioon ühiskonna hierarhias on kõige kõrgem.
Riikide sotsiaal-majandusliku ja poliitilise arengu erinevused.
Globaalprobleemid : rahvastiku-, keskkonna- ja sotsiaalprobleemid . Globaalprobleemide all mõistetakse nüüdisühiskonna arenguraskusi, mille ületamiseks on vaja kogu inimkonna või suurte piirkondlike inimrühmade (mitme riigi) jõupingutusi.
Globaalprobleemid jagunevad võimalikeks ja tegelikeks.

• Tuumakatastroof oli esimene globaalprobleem, mida inimkond endale teadvustas
  
• Keskkonna saastumine – süsinikdioksiidi osatähtsuse suurenemine õhus, globaalne soojenemine
  
• Happevihmad
  
• Veekaitse – joogi- ja niisutusvesi, maailmameri .
  
• Demograafiline plahvatus arengumaades. Rahvastiku kiire juurdekasv sööb ära majandusliku juurdekasvu , mullastiku väljakurnamine
  
• Linnastumine
  
• Toitluskriis – näljahäda- ÜRO ekspertide hinnangul moodustab inimese päevane energiavajadus 2500-2600 kcal , kriitiline punkt on 1600 kcal. Ligi 22% arengumaade elanikest toitub allpool kriitilist punkti – Lõuna- ja Kagu-Aasias 27%, Aafrikas 22%, Ladina-Ameerikas 13 ja araabia maades 11%
  

Eesti riigi rahvusvaheline asend.
Julgeolekuriskid ja -poliitika.
Rahvusvahelise suhtlemise põhimõtted:

• Lahendada erimeelsused rahumeelselt
  
• Hoiduda jõu kasutamisest ja sellega ähvardamisest
  
• Austada riikide territoriaalset terviklikkust; suveräänsust
  
• Mitte sekkuda teiste riikide siseasjadesse
  
• Austada inimõigusi ja inimese põhivabadusi
  
• Edendada riikidevahelist koostööd
  
• Jälgida rahvusvahelise õiguse norme
  

Peamised vahendid:

• Diplomaatilised suhted – üks riik tunnustab teist diplomaatiliselt; vormiline algus on siis, kui suursaadik kui riigi ametlik esindaja võetakse riigipea poolt vastu. Diplomaatiliste suhete katkestamine on äärmuslik samm, mis viitab kerkivale sõjaohule.
  
• Majanduslik koostöö – toimib mitmes vormis ning sõltub kaasatud riikide olukorrast ja nendevahelistest suhetest. Lisaks kaubavahetusele, koostootmisele jm annavad jõukad riigid teistele maadele ka majandusabi (välisabi). Arenguabi seisneb raha või kaupade annetamises, ka vajalike spetsialistide lähetamises. Aidatakse ka soodsate laenudega (Marshalli plaan). Humanitaarabi osutatakse looduskatastroofide käes kannatanutele, ka tsiviilelanikele sõja üle elanud riikides.
  
• Lepingud – kolmas põhivahend. Mõni leping on aluseks rahvusvahelistele organisatsioonidele, teised sätestavad allakirjutanute käitumisstandardid. Lepinguid on kahe riigi vahel (Eesti-Vene piirileping) ning mitmete riikide vahel, sellisel juhul on leping allakirjutamiseks pidevat avatud, st uued riigid saavad lepinguga ühineda.
  

Põhimõtteliselt läks sellega ühte auku ka riikidevaheline ja valitsustevaheline koostöö. Ma loodan.
Tähtsamad ülemaailmsed ja regionaalsed organisatsioonid:
ÜRO – Ühinenud Rahvaste Organisatsioon , loodi 1945. aastal. II ms lõppedes jõuti arusaamisele, et rahu tagamiseks peab olema töös rahvusvaheline organisatsioon. Eesmärkideks on ühendada rahvad (st vältida sõdu), tugevdada rahvusvahelist julgeolekut, kaitsta demokraatiat ja edendada rahvaste igakülgset koostööd. ÜROd juhib Peaassamblee (koguneb kord aastast NY ÜRO peakorteris, kujutab endast rahvusvahelist foorumit, iga liikmesriik võib saata viis delegaati. Aruteludel räägitakse pea kõikidest ÜRO põhikirja järgi tema valdkondadesse kuuluvaid teemasid, vastu võetakse resolutsioonid, aga need on ainult soovituslikud) poolt viieks aastaks valitud peasekretär (Ban Ki- Moon hetkel). ÜRO allorganisatsioonide hulka kuuluvad UNICEF (pakub humanitaar- ja arenguabi arengumaade lastele ja nende emadele) ja UNESCO (edendab haridust ja kultuuri). Teadma peab kindlasti ka Julgeolekunõukogu, mille põhiülesandeks on lahendada ja ennetada riikidevahelisi tülisid, agressioone ning tagada rahu. Sinna kuulub 15 riiki, millest viis on alalised (Hiina, Prantsusmaa, USA, Suurbritannia ja Venemaa), ülejäänud kümme valitakse iga kahe aasta tagant. Viiel alalisel liikmel on kõigele õigus veto peale panna, st otsuseid võetakse vastu vaid alaliste liikmete konsensusel (mis on muidugi ka omamoodi probleem, arvestades, et sinna kuuluvad Hiina ja Venemaa :D). Julgeolekunõukogu otsused on kõikidele liikmesriikidele kohustuslikud. Eesti liitus 1991. aastal.
NATO – Northern Atlantic Treaty Organization ehk Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon. Loodi kui sõjalis-poliitiline riik, tänapäeval tegevus laienenud . Hoolimata sõjaliseks organisatsiooniks olemisest ei ähvarda NATO jõuga, puudub oma sõjavägi – väeüksused moodustatakse liikmesriikide relvaüksustest. Kollektiivse enesekaitse põhimõte ehk relvastatud rünnak ühele liikmele on kallaletung kõigile lepinguosalistele, mis juhul on lubatud relvajõu kasutamine.
WTO – Maailma Kaubandusorganisatsiooni tegevusvaldkonnaks on riikide omavahelise kaubanduse reguleerimine. Loodi 1995. aastal, Eesti liitus 1999. aastal. Peadirektor hetkel Pascal Lamy.
Euroopa Nõukogu – Mitte ajada segamini Euroopa Liidu Nõukoguga. ENi kuulub pea 50 riiki Euroopast ja Aasiast ehk siis tegu on rahvusvahelise organisatsiooniga, mille põhilisteks tegevusvaldkondadeks on inimõigused, haridus, kultuur ning sotsiaalsed ja keelelised õigused. Olulisem saavutus on Euroopa inimõiguste konventsioon, millega asutati ka Inimõiguste Kohus. Eesti liitus 1992. aastal.
OSCE – Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon tegeleb konfliktide ennetamise, kriiside ohjamise ja püüdega aidata kaasa konfliktijärgsele sotsiaalsele taastustööle. Julgeolekule lähenedes pöörab OSCE erilise tähelepanu just kodanikuõigustele ja -vabadustele. Asutati 1975. aastal. Eesti 1992. aastal.
Euroopa Liit – Tänasel kujul sai alguse 1992. aastal Maastrichi lepinguga, lõimumine algas aga 1951. aastal Euroopa Söe- ja Teraseühendusega. Majanduslik-poliitiline rahvusvaheline organisatsioon, mis kätkeb 27 liikmesriiki. EU tähtsaimatest institutsioonides on juttu ühiskonna valitsemise failis. Organisatsioon on n.-ö. „kolmesambaline“:

• Ühisturg, majandus- ja rahaliidu nõuded. Liidu kodakondsus, keskkond, teadustöö, haridus ja koolitus
  
• Koostöö ühise välis- ja julgeolekupoliitika vallas
  
• Justiits - ja siseküsimuste poliitika
  

Euroopa integratsioon – probleem ilmselt seisneb selles, et EU hävitab rahvusriikide identiteeti. Sellest olulisem on ka riikide poliitilise iseseisvuse säilimine.