Riik ja erinevad organid (0)

Riik
Ãœhiskond - suurte inimhulkade kooselu korrastatud viis. jagatakse kolmeks sektoriks:
1) avalik sektor - riigi omavalitsusasutused
2) erasektor - eraettevõtted
3) mittetulundussektor - kodanikuühendused
Avaliku sektori tähtsaimaks osaks on riik, see on istitutsioonide kogum, mis korraldab valitsemist ja viib ellu teatud eesmärke.
Ühiskonna teadustele omaselt võib riiki defineerida mitut moodi: inimeste tegevus ühiskonnas toimub suurel määral reeglitega määratud ruumis. Peamisi reegleid loob riik. Reegleid loovad ka teised institutsioonid , nagu koolid, perekond, ettevõtted.
Institutsiooniks nim. formaalsete ja mitteformaalsete eeskirjadega seotud ja püsivat kogumit, mis kirjutavad ette lubatud käitumismalle ja määravad lubatud tegevuse piire .
Riik - õiguslikust aspektist : õiguslik - avalik organisatsioon , mis oma õiguskorra loomisel on oma territooriumil piiramatu ja rahvusvahelistes suhetes sõltumatu igast muust võimust. Ühiskonnateadus vaatleb riiki kui sotsiaalset nähtust, mille kõige olulisem tunnus on võimu teostamine .
Võim - tähendab valitsemise alluvussuhteid ja tema tuumaks on vägivalla kasutamine võõra tahte allutamiseks. Sellised suhted on vajalikud ühiskonnaelu korrastamiseks.
Riigi tunnused: 1) Riik on alati seotud võimu teostamisega, riigi võim on ülimuslik ja sõltumatu.
2) Riigi otsused vormistatakse kirjalike õigusnormidega ning need on kõigile kohustuslikud.
3) Riik omab kontrolli kindla territooriumi üle.
4) Riigi institutsioonid on avalikud, nad vastutavad kollektiivselt otsuste tegemise ja elluviimise üle.
Riigi elemendid:
Riiki iseloomustavad 1933. aasta Montevideo konventsiooni kohaselt järgmised elemendid:
1) territoorium - maa-ala, millel toimib riigi võim. Kõik sellel maa-alal asuvad isikud on allutatud riiklikule võimule. Peale selle kuuluvad territooriumisse territoriaalveed (akvatoorium, maapõu, maa kohal olev õhuruum ja mis jääb riigi piiridesse, riigilipu all sõitvad laevad, rahvusvahelistes vetes, sõjalaevad ka võõrsadamates, gaasitrassid rahvusvahelistes vetes, territoriaalvees kuulub kalapüügiõigus ja loodusvarade kasutamises õigus kaldariigile.) Merepiiri kaugus kaldast või saaret, on 12 meremiili. Territooriumi osaks võib olla ka eraldi asum , teisteriikide vahele jääv ala(nt venemaal kaliningradi oblast (venemaal eks klaav, teised riigid ütlevad en klaav)). Riigi tegevus saab avalduda ainult ruumiliselt määratud maa-alal, seepärast kaitsevad riigid kõigi vahenditega oma terviklikkust(nt venemaa sõda tsetseenias). Väikerahvastel on küll rahvusvaheliselt õigus lahku lüüa ja luua oma riik, kuid ÜRO poolt pole loodud konkreetset mehhanismi kuidas seda teha. Harilikult toimub see sõdade abil. Riik võib osal territooriumil piirata oma võimu kasutust , andes sellele alale omavalitsuse e autonoomia . Nt Soome oma andnud ulatusliku autonoomia Ahvenamaale(seal räägitakse aint rootsi keelt)
2) kodanikkond - kodanikke saab vaadelda kahest aspektist: ühelt poolt on nad demokraatliku riigi elemendiks , kes teostavad riigivõimu(rahvahääletus, valimised). Teiselt poolt on kodanikud riigivõimu tegevuse objektiks, st. et riigi võim korraldab ja reguleerib kodanike elu.
Kõik kriigis elavad inimesed ei kuulu kodanikkonda. Näiteks Eestis elab üle 100 000 vene kodaniku. Ja veel umbes 100 000 kodakondsuseta isikut. + kahekordse kodakondsusega isikud. See tekitab meile nii poliitilisi, sotsiaalseid ja kultuurilisi probleeme. Kodakondsus on püsiv õiguslik seos isiku ja riigi vahel. Ta annab kodanikele rea õigusi.
Kodanikkonna etnilisest e. rahvuslikust koosseisust lähtudes liigitatakse riigi rahvusriikideks ,paljurahvuselisteks e. Pluralistlikeks riikideks. Rahvusriigile on iseloomulik riigikeele seadustamine, sünnijärgse põhimõtte järgimine kodakondsuspoliitikas ja rahvuskultuuriliste tingimuste arvestamine naturaliseerimisel. Puhtaid rahvusriike on vähe. Nt: jaapan (99% elanikest on jaapanlased ). Rahvusriigi ja vähemusrahvuste suhted võivad esineda järgmiselt:
1. kultuuriline pluralism – vähemuse kultuurilise eripära tunnustamine põhirahvuse poolt ning vähemuse kultuurilist ja poliitilist integratsiooni.
2. assimilatsioon – vähemusrahvuse vabatahtlik või sunnitud sulandumine põhirahvuse hulka.
3. setsessionism – vähemusrahvuse püüe saavutada kultuurilist ja eriti poliitilist sõltumatust, eraldumispüüet iseseisva riigi loomiseks.
Riigivõim
Võim on võime ja võimalus allutada inimene temast väljaspool seisvale võõrale tahtele, see tähendab aga jõu või vägivalla rakendamist. Kerkib küsimus, millistel tingimustel on vägivalla kasutamine õigustatud. Vastus võiks olla järgmine: Õigustatud on selline jõud, mille kasutamise piirid määrab õigus.
Võim võib avalduda kahel kujul: valitseva poliitilise võimuna ja mittevalitseva e. Korraldava võimuna.
Mittevalitsev võim (nt koolivõim) võib luua küll reegleid kollektiivi liikmete tegevuse reguleerimiseks, kuid tal ei ole vahendeid, et tagada nende reeglite tingimusteta täitmine.
Valitsev võim on selline võim mille eest ei ole võimalik taganeda. Valitsemine tähendab saavutada käskude ja seaduste tingimusteta täitmine. Selline omadus on riigivõimul. Poliitikateadlased eristavad kolme võimu kasutamise tüüpi: 1) traditsiooniline võimukasutus on rajatud usule olemasoleva võimu seaduslikkusse ja pühadusse. See on iseloomulik keskaegsele võimule.
2) karismaatiline võim on rajatud võimu teostava isiku personaalsele veetlevusele ja juhitalendile. Nt stalin, hitler . Neilt oodatakse imesid.
3) ratsionalistlik ehk seaduslik ehk bürokraatliku võimu legitiimsuse tüüp. Võim saab oma õiguspärasuse seadustest , mis annavad võimukandjale õiguse valitsemiseks. See on iseloomulik modernsele ühiskonnale. Inimeste võimule kuuletumise põhjuseks on mõistlik kaalutus . Vajadus rakendada sundi tekib vajadusest piirata kuritegevust.
Riigivõimule ainuomased tunnused:

Riigivõimul on ainuõigus kehtestada seadusi ja kontrollida nende täitmist.

Riigivõimul on ainuõigus koguda makse ja otsustada maksude kasutamise üle.

Riigivõimul on seadusega antud ainuõigus kasutada vägivalda julgeoleku ja sisekorra tagamiseks.

Riigivõimu otsused on kohustusliku kõigile, kes asuvad antud riigi territooriumil.

Riigivõimul on õigus ja kohustus korraldada igapäeva elu ehk teostada avalikku haldust ning esindada riiki rahvusvahelistes suhetes.

Riigivõimul on üks keskpunk – vabariigi valitsus ja riigikogu, ja selge võimuasutuste hierarhia .
Riigiorganid ehk institutsioonid ja nende tunnused
Riigiorganid on riigistruktuuri koostisosad, isikud või ametiasutused, kes täidavad kindlaid ülesandeid ja moodustavad riigivõimu toimemehhanismi.
Neid võib liigitada mitut moodid:

• funktsioonide järgi võib eristada seadusandlikke, täidesaatvaid ja kohtuorganeid.
  
• Asendi järgi saab eristada kesk- ja kohalikke organeid
  
• Tegutsemisviisi järgi võib eristada ainuisikulisi ( president , õiguskantsler, riigikontrolör) ja kollegiaalseid organeid (riigikogu, valitsus)
  

Eesti olulisemad riigiorganid on:

• esmaseks riigiorganiks ja kõrgeima võimu kandjaks on rahvas, kes teostab oma võimu hääleõiguslike kodanike kaudu riigikoguvalimistel ja rahvahääletustel.
  
• sekundaarseks riigiorganiks on riigikogu, millele rahvas deligeerib oma seadusandliku õiguse.
  
• riigikogule allutatud täidesaatvaks organiks on Eesti Vabariigi valitsus, mis viib ellu sise- ja välispoliitikat.
  
• valitsuse kõrval on teise astme riigiorganiks president , kes on Eesti riigi pea. Ta esindab riiki rahvusvahelises suhtlemises. Kuulutab seaduse välja ja peab tasakaalustama parlamendi ja valitsuse suhteid.
  
• Kohtuvõimu teostavad kohtuorganid, kes on seadusandlikust ja täidesaatvast võimust sõltumatud.
  
• õiguskantsler kontrollib riigi ja omavalitsuste tegevuse õiguspärasust.
  
• Riigikontrolör kontrollib riigiorganite majanduslikku tegevust ja riigivara otstarbekohast kasutamist.
  

Valitsemisintstutsioonide aluseks on valgustusajast pärinev Montesquieu idee võimude lahususest. – 1) et eraldi peavad olema täidesaatev, seadusandlik ja kohtu võim. 2) võimude vastastikune kontroll ja tasakaal. nt: riigikogu valib presidendi. president aga kuulutab välja seadusi. Kui president leiab et seadus ei vasta põhiseadusele, saadab ta seaduse tagasi riigikogusse(suspensiivse veto (keeld) õigus). Kui riigikogu ei muuda seadust, siis saab president nad kaevata riigikohtusse. Riigikogu saab võtta ka presidendi kriminaalvastutusele.
Riigiasutuse iseloomulikud jooned:

neil on kindel sisemine struktuur ja hierarhia

nad moodustatakse riigi poolt õigusakti alusel kindlate ülesannete täitmiseks.

nad saavad oma tegevuseks raha riigi eelarvest

töötajateks on palgalised riigiametnikud ehk avalikud teenistujad (e. bürokraadid)
POLIITILISED REŽIIMID e. valitsemisviisid
Poliitilise valitsemisviisi iseloom sõltsub paljudest teguritest nt sellest kas ja kuidas toimub kontroll valitsuse tegevuse üle, kuidas leiavad arvestamist kodanike sotsiaalpoliitilised huvid, millised on kodanike võimalused mõjutada poliitikat ja kuidas riik kasutab sunnivahendeid oma poliitika elluviimisel.
Poliitilise režiimi tüübid:

Demokraatia on valitsemisviis, millest võimu kasutamist legitiveerib ja kontrollib rahva tahet. Kontrolli tagab õigusriik, kus austatakse ja järgitakse seadusi, kus kehtib isiku-, informatsiooni-, ja sõnavabadus. Jälgitakse võimude lahususe põhimõtet ja kehtib sõltumatu kohtuvõim. Kujundlikult tähendab demokraatia rahvavõimu. Valitsuse ainsaks seaduslikuks aluseks peetakse enamuse tahet, mis põhineb kodanike poliitilised võrdsusel, põhimõttel „üks inimene, üks hääl“. oluline on ka kõigi kodanike osavõtt valimistest, rahva tahte välja selgitamiseks.

Autoritaatse võimukasutuse puhul legitimeerib võimu kasutaja (isik või valitsus) oma käsud ja korraldused kodanike tahtest sõltumatult, kasutades selleks jõumeetodeid. sellisel võimukasutusel ei ole põhiseaduslikke piiranguid, kuigi põhiseadus võib olla olemas, kuid seda kasutatakse enamasti kodanike käitumise mõjutamiseks. autoritaarne võim ei püüa tungida üldjuhul kodanike isiklikku ellu, vaid püüab saavutada avalikku kuuletumist oma käskude ja korralduste suhtes. nt: Pätsi vaikiv ajastu, mis kehtestati aastal 1934. tänapäeval on autoritaarne võim iseloomulik absoluutsele monarhiale(nt saudi araabia . ja teokraatlikule olnarhiale nt valtikanile.

Totalitaarne võimukasutus püüab allutada kodanike kõik eluavaldused . st. kontrollile allutatakse ideoloogia, kultuur, ja ka isiklik elu. sellist kontrolli rakendatakse suvaliselt ja kodanikel puudub selle üle igasugun e põhiseaduslik kontroll. kuivõrd totalitaarset võimu ei ole keegi vabatahtlikult nõus tunnistama, siis rakendab riik selle saavutamiseks politseinike meetodi. politsei on totalitaarse võimu tähtsaim instrument. eriti julgeoleku organid . nt KGB. totalitaarsed võimud olid itaalias mussolini ajal, saksamaal hitleri ajal, nsv liidus kommunismi nime all. kommunistlik totalitarism politiseeris täielikult ka kodanike eraelu. ka usulised veendumused said poliitilise tähenduse. nt: põhja-korea, hiina, vietnam , kuuba.

diktatuur on selline võimukasutus, mille puhul valitseja ehk diktaator on piiramatu võimuga, ta ei toetu rahva enamuse tahtele vaid mingile kitsale ringkonnale – sõjaväele, parteile, sotsiaalsele klassile. võimukasutus on täielikult suvaline. seadusandlikul tegevusel ei ole isegi vormilist osa. poliitilised sidemed nõrgenevad ja kaovad, kodanikuõigused puuduvad, otsustusmehhanism on impulsiivne ja agressiivne. diktatuuril võib olla erinevaid tüüpe. üksikisiku, grupi ja sõjaväeline diktatuur.
Riigi vormid
Antiikajal eristati monarhiat , aristokraatiat ja demokraatiat. 15. sajandil monarhiat ja vabariii. tekkisid kombinatsioonid, niiet sageli võib konkreetset riiki liigitada eri riigivormide alla.
Tänapäeval eristatakse põhiliste riigivormidena 1) monarhiat, millest valitsev võim lähtub ühe füüsilise isiku tahtest. monarhi tahet ei piira õiguslikud eeskirjad. ta kehastab kõrgeimat võimu riigis seepärast ei ole monarhistlikul riigivormil avalik-õiguslik vaid eraõiguslik iseloom. monarh seisab õiguslikult väljaspool riiki. tänapäeval on selline olukord võimlik teokraatlikus riigis. sellisteks riikideks on nt saudi araabia, kus on säilinud aboluutse monarhia teokraatlik riigivorm . riigipeaks on kuningas, kellele kuulub seadusandlik, täidesaatev, kohtu ja usuvõim. kuigi 1993 aastal võeti vastu põhiseadus, ei ole lubatud seal poliitilised erakolnnad ning ei toimu valimisi. näiteks võib tuua veel araabia ühendemiraadid, vatikani linnriigid. demokraatia võidulepääs muutis ka monarhistlike riikide õiguslikku iseloomu. – riik muutus avalik-õiguslikuks subjektiks. kõige kaugemale on selline areng läinud rootsi kuningriigis. põhiseaduse järgi on rootsi kuningas riigipea , kes juhatab teatud juhtudel ka valitsuse istungi, kuid kui kuningas tahab riigist lahkuda, siis peab saama valitsuse nõusoleku.
kui kuningas ei suuda 6 kuud oma ülesandeid täita, siis otsustab Riksdag kas seda tuleb vaadata tagasiastumisena ja et kuningas ei ole võimul jumala tahtest vaid parlameni armust. riigivormina võib monarhia esineda mitmel kujul, esiteks pärilikuna, kus troon kuulub kindlale perekonnale, ehk dünastiale nt inglismaa, rootsi. teiseks on valitav monarhia. kolmandaks absoluutne monarhia. neljandaks konstitutsiooniline monarhia, kus kuninga võimu piirab parlament (rootsi, taani, norra, luksemburg). eriliseks on näiteks andorra vürstiriik, riigi korralduse iseärasuseks on seal kaasvürstlus seetähtendab et riigipeaks on kaks isikut. prantsusmaa president ja hispaania piiskop. vastandina absoluutsele monarhiale nim. konstitutsioonilist monarhiat ja parlamentaarset monarhiat piiratud monarhiaks.
2) vabariik on riigivorm kus kõrgeim riigi tahe on alati suurema või väiksema kolleegiumi tahe. kõrgemad riigi organid täiedetakse valimiste teel. levinud mõtteviisi jaoks tundub vabariik ainuvõimaliku riigivormina. kuigi veel 20. sajandi algul oli euroopas vaid 3 vabariiki: prantsusmaa, šveits, San Marino . Demokraatlikul vabariigil on olnud mitmesuguseid vorme. tänapäeva demokraatlik vabariik on esindusdemokraatia . mille puhul kõrgeimad riiklikud funktsioonid kuuluvad valitavale rahvaesindusele. esindusdemokraatial on vabariigina 2 vormi: parlamentaarne ja presidentaalne vabariik.
presidentaalses vabariigis valitakse riigipea ja esindusorgan (parlament) teineteisest sõltumatult. sõltumata sellest kas valitsus moodustatakse esindusorgani liikmetest(prantsusmaa) või selle väliselt(USA). vastutab valitsus oma tegevuses mitte parlamendi vaid presidendi ees. presidendil on parlamendi seaduste suhtes suspensiivne vetoõigus. kuid presidendil ei ole õigus parlamenti laiali saata. presidentaalsüsteemi sünnimaaks on USA.
parlamentaarne vabariik on riigivorm, kus esindusorgan ehk parlament on kõrgeima riigivõimu kandja, selle moodustab esmane riigiorgan – rahvas. üldise valimisõiguse alusel. valitsuse moodustab parlament ja valitsusel peab olema ka parlamendi usaldus. president täidab parlamentaarses vabariigis põhiliselt esindusfunktsioone.
Riigikorralduse põhivormid
Riigivormide all mõistetakse mõnikord ka riigikorralduse põhivorme. nendeks on ühtne ehk unitaarriik nt eesti vabariik ja liitriik ehk föderatsioon. unitaar ehk ühtsesse riiki iseseisvaid riike ei kuulu. unitaarriigil on tsentraliseeritud riigivõimu ja valitsemisorganid . ühtne seadusandlus . tema territoorium on jagatud haldusüksusteks, millel ei ole iseseisvust, vaid nad on keskvõimu kohalikud esindused(eestis maavalitsused). tänaäeval on enamik riike unitaarriigid. Liitriigil ehk föderatsioonil on küll teatud ühisorganid(nt usa valitsus, kongress, politsei), kuid peale nende on liitu moodustavatel osariikidel iseseisvad seadusandliku ja täidesaatva võimu organid. väljaspool föderatsiooni pädevust on osariigid suveräänsed. monarhiate vahel moodustatud liitriike nimetatakse unioonideks, mis jagunevad personaal- ja reaalunioonideks, personaalunioonis ühendab riike ühine riigipea. näiteks ühe riigi pea võib pärida ka teise riigi trooni. kuna valitsevad dünastiad on abielude kaudu sageli sugulased, siis võib mingi trooni vabks jäämine monarhi surma tõttu konflikte selle täitmiseks eri dünastiate poolt nt 17. 18. saj. euroopas toimus vabaks jäänud troonide hõivamiseks rida sõdu mida tuntakse pärilussõdade nime all(hispaania, austria, poole pärislussõjad). ühise riigipea olemasolu et riigid kaotaksid iseseisvuse. need riigid jäävad rahvusvahelise õiguse subjektideks ja võivad sõlmida ka omavahel lepinguid. selliseid liitriike esineb siiski harva.
Reaalunioonid on rahvusvaheliste lepingutega loodud liidud, mille eesmärk on tavaliselt korraldada ühist riigikaitset. reaalunioonil on üks riigipea ja rahvusvahelises suhtlemises tunnistatakse õiguse subjektina vaid uniooni. siseriiklikes küsimustes on liidu osalised süveräänsed. reaaluniooniks oli näiteks austria-ungari aastatel 1867-1918. taani ja island 1918-1944. vabariikidevahelised liidud jagunevad konföderatsioonideks ja föderatsioonideks. konföderatsioon on vabariikide liit, mis sõlmitakse rahvusvahelise lepinguga teatud eesmärkide saavutamiseks. harilikult on selleks välispoliitika kordineerimine iseseisvuse kaitseks ja omavahelise majanduskoostöö tihendamine. näiteks SRÜ ja Euroopa Liit.
Konföderatsioonil ei ole ühist riigipead. ühisküsimused otsustab osariikide esindajate konvent, millest riigid võtavad osa diplomaatiliste esindajatega. konvendi otsuseid viivad ellu liidus osalevate riikide riigiorganid. konföderatsioon ise ei ole rahvusvahelise õiguse subjekt . subjektideks on riigid ise.
föderatsioon on liitriik, mis tekib riigiõigusliku akti liituvate riikide ühise põhiseaduse vastuvõtmise tulemusel. niisugust riigikorralduse vormi omavad USA, india, mehhiko, saksamaa, austria, brasiilia, nigeeria jt. föderatsioonil on oma riigipea ja keskorganid. föderatsiooni kompetentsi kuuluvad eelkõige riigikaitse , välispoliitika ja rahanduse korraldus. peale selle peavad võivad sinna kuuluda muude eluvaldkondade korraldus. nt ülemkohus usas. kõiges muus säilitavad liitriigid siseasjade korraldamises suveräänsuse. isegi nõukogude liidus väljendus liiduvabariikide suveräänsus nende õiguses astuda välja nsv liidust ehkki see õigus oli formaalne tegelikult ja puudus juriidiline mehhanism selle õiguse realiseerimiseks. peeti seda siiski vajalikuks.
Kohalik omavalitsus
Kohalik omavalitsus on poliitiline institutsioon , mis täidab oma võimu funktsioone riigi piiratud haldusterritooriumil. (nt linnas, maakonnas või vallas.) Oma iseloomult on kohalik omavalitsus dualistlik institutsioon. ühelt poolt on ta riikliku halduse üks lüli, mis luuakse riikliku tahte teostamiseks riigi teatud haldusterritooriumil. Kohaliku omavalitsuse territoriaalsed piirid määrab tavaliselt mitte suva, vaid looduslikud, majanduslikud ja ajaloolised tõsiasjad, mis seovad teatud piirkonna elanikke elanikke omavahel tihedamalt kui naaberpiirkondade elanikkonnaga. Kuivõrd omavalitsus moodustatakse omavalitsuspiirkonna kodanike poliitilise tahteväljendusega ja ta täidab oma ülesandeid suhteliselt iseseisvalt. Siis on kov-il poliitilise institutsiooni tunnused ja teatud analoogia osariigiga liitriigi koosseisus. Oluliseks erinevuseks on aga see, et omavalitsusel puudub suveräänsus.
Omavalitsuse erilist seisundit kaasaegses ühiskonnas rõhutab Euroopa Nõukogu poolt 1985. aastal vastu võetud Euroopa Kohaliku omavalitsuse harta. Selles on sätestatud reegel, mille kohaselt riik ei või omavalitsuse võimu piires teha muutusi ilma omavalitsuse kohaliku kogukonnaga nõu pidamata. Riikliku haldussüsteemi osana on kohalik omavalitsus demokraatliku valitsemisviisi üks avaldusvorm. Tuues demokraatlikku süsteemi võimalused osaleda võimu teostamisel. See muudab effektiivsemaks ka administratsiooni tõlgenduse. Kohalike valimiste kaudu on kodanikel võimalus valida oma esindajaid, kes langetavad otsuseid, mis puudutavad valijate elu ja selle kvaliteeti laias teapasoolis(ulatuses). Lääne-Euroopa kohaliku omavalitsuse kujunemises võib eristada 3 arengusuunda ja vastavalt ka 3 omavalitsuse tüüpi või traditsiooni. Need erinevused tulenevad riigi ja omavalitsusorganite vahekorrast.
Inglismaal algas kohalike omavalitsuste ajalugu 1830. aastail, kui võeti vastu vaeste seadus ja teised sotsiaalset hoolekannet puudutavad seadused. Nende seadustega anti valitsuse kohaliku administratsiooni organitele juriidilise isiku õigused, loodi esindusorganid ja viimaste poolt moodustatavad täiedesaatva võimu asutused. Täidesaatva võimu organid olid suhteliselt iseseisvad, kuigi vastutasid oma töös esindusorganite ees. Valitsusastustel ongi inglismaal vaid järelvalve organi funktsioonid.
Prantsusmaal seevastu on kohalik võim madalama astme riigiorganite teostada. Valitavad omavalitsusorganid täidavad nende juures vaid nõu andvaid üleandeid. Samuti iseloomustab Prantsuse omavalitsussüsteemi range ja tsentraliseeritud administratiivkontroll. 1980. aastatel kui presidendiks oli sotsialist Mitterand laiendati omavalitsuse õigusi.
Saksamaal sulasid riigi- ja omavalitsusorganid ühte. See süsteem tugines keskajast pärit tavale, mille kohaselt kogukonnad võisid ise oma asju korraldada.
Ida-Euroopas hakati taastama omavalitsusi peale kommunismi kokkuvarisemist 1990. algul. See oli demokraatia taastamise oluline osa.
Tänapäeval on kohalike omavalitsuste korraldus paljuski ühtlustunud ja eristada võib neid selle järgi, et kas ollakse suhteliselt iseseisvad või tegutsetakse rohkem riigiorganite funktsioonides. Mis puutub kohalike omavalitsuste funktsioonidesse, siis eri riikides võivad need erineda väga oluliselt. Nii kuuluvad nt politsei ja koolid mõnel maal kohaliku omavalitsuse kompententsi. Teises riigis võivad aga alluda riigile.
Kohaliku omavalitsuse organid tegutsevad piirkonna elanike nimel ja huvides. Algul oli nende tähtsaimaks ülesandeks vaeste hoolekanne . Ajapikku on funktsioonid laienenud ja sageli vastutavad omavalitsused kogu kohaliku elukorralduse eest. Erinevus seisneb selles et valitsuse kohalikud organid(nt maavalitsused eestis) moodustatakse riigiametnikest ja ka maavanem on riigiametnik , kes nimetatakse ametisse 5 aastakse. nemad töötavad riigi järelvalve all. Kohalik omavalitsus koosneb samuti ametnikest. neid määrab ametisse kohalik omavalitsus ise. unitaarriigis ehk ühtses riigis on omavalitsusorganid allutatud riigi keskvalitsusele. Kõigis riikides on ühiseks jooneks see, et omavalitsuste esindusorganid moodustatakse poliitilise esindusena. St et ei valita sõltumatuid kodanikke, vaid erakondade esindajaid.
Omavalitsuste täitevorganeid moodustatakse arvestades rohkem isikute erialast kompetentsi ja mitte parteilist kuuluvust. põhjus on selles et täitevorganid on tundlikud ja alluvad kergemini valijate kontrollile.
Eestis olid esimesteks omavalitsuorganiteks 15. sajandil tekkinud balti-saksa rüütelkonnad ja nende asutused. Nende kaudu säilitas balti aadel oma võimu talurahva üle ka pärast eesti liitmist venemaaga. Talurahva kohalik omavalitsus hakkas kujunema 19. sajandi algul kui koos pärisorjuse kaotamisega loodi valla kogukonnad(harilikult mõisa piirides). Valla üldkoosolek ehkki mõisniku kontrolli all valis oma esindaja. Eesimaal talitaja ja Liivimaal vöömüldri. tema vahendas talurahva ja mõisa suhteid.
Järgmine etapp omavalitsuste arengus algas 1866. aastal valla seaduse vastuvõtmisega. Mõis kaotas oma võimu valla üle. Kogukonna üldkoosolekul valiti valla volikogu ja valla ametnikud. Vallavanem sai ka politseinikult ülesanded. Peale Eesti iseseisvumist seadustati omavalitsused 1920. aasta põhiseadusega. 1938. aasta põhiseadusega Pätsi autoritaarse võimu ajal allutati kohalikud võimuorganid riigi kontrolli alla. Nõukogude ajal olid küla nõukogud kommunistliku partei ja keskvõimu tööriistaks. nende põhiseadslik iseseisvus taastati peale eesti taasiseisvumist. 1993. aastal võttis riigikogu vastu kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse. Sellekohaselt on valla või linna võimuorganitel õigus, võim ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu lähtudes elanike õigustatud vajadustest, huvidest ning arvestades valla või linna iseärasusi. Elanike tahet saab kindlaks teha valimiste, ka rahvaküsitluse, rahvahääletuse või rahvaalgatuse teel.
Kohaliku omavalitsuse korralduse põhimõtted Eestis:

kohalike küsimuste iseseisev ja lõplik otsustamine ning korraldamine.

igaühe seaduslike õiguste ja vabaduste kohustuslik tagamine vallas ja linnas.

Seaduste järgimine oma ülesannete ja kohustuste täitmisel.

valla ja linna elanike õigus osaleda kohaliku omavalitsuse teostamisel.

vastutus oma ülesannete täitmise eest

tegevuse avalikkus

avalike teenuste osutamine
Omavalitsuse teostamise organiteks on volikogu, see on omavalitsusüksuse elanike esinduskogu. Ja linna või vallavalitsus, mis on volikogu poolt moodustatud kohaliku võimu täitev organ. Omavalitsusel on kehtestada makse (nt reklaamimaks, teede sulgemise maks) ja peale panna koormisi inimestele. volikogu suurus sõltub elanike arvust ja ulatub seitsmest kuni 31 liikmeni, sõltuvalt sellest, kas elanikke on vähem kui 2000 või üle 50 000. Volikogu valimised toimuvad iga 4 aasta tagant ja võivad hääletada ka mittekodanikud , kes on elanud vallas või linnas elamisloa alusel vähemalt 5 aastat.
Poliitilised ideoloogiad
Ideoloogia mõiste ja roll
Ideed ühiskonnaelu korraldamisest ja hinnangud sellele mängivad olulist rolli ühiskonna arengus. Nad võivad ühiskonna arengut kiirendada ja ka pikendada. nt: kommunistlik ideoloogia NS Liidus. Nad võivad jagada inimesi vastasleeridesse ja vastupidi, võivad ka kokku liita. nt laulva revolutsiooni ajal eesti. See kui tugeva mõju mingi ideedesüsteem omandab oleneb sellest kuidas ta sobib oma aegruumi ja sõltub ka sellest kuidas need ideoloogiad taeavitatakse. Laia leviku saavutavad need ideoloogiad mis pakuvad lahendusi paljudele probleemidele. nt 1970. aastatel muutus populaarseks roheliste ideoloogia, sest kiire tööstuse areng tõi loodushoiu probleemid selgelt nähtavale.
Ideoloogia on korrastatud ideekogum, mis propgeerib kindlaid väärtusi. Seega pole ideoloogia erapooletu seletusviis, vaid peab ühtesi nähtusi soovitavateks, teisi aga taunitavateks.
Poliitilised ideoloogiad, millele tugineb erakondade tegevus, annavad hinnangu eksisteerivale poliitikale ja pakuvad oma nägemuse ideaalsest ühikonnakorraldusest. Poliitiline ideoloogia seletab kuidas võiks korraldada majandust ja sotsiaalseid suhteid, kaasata rahvast valitsemisse, lahedada toimetuleku ja võrdsuse küsimusi.
Need ideoloogiad, mis pooldavad pigeb erasektorit ja sotsiaalseid erisusi on parempoolsed . Need aga kelle jaoks on tähtsad avalik sektor ja võrdsus ühiskonnas on vasakpoolsed (pahempoolsed).
Parempoolsed ideoloogiad

Liberalism - Näide: Reformierakond . Liberalism peab ülimaks väärtuseks indiviidi vabadust. Ühiskond peab olema nii kujundatud, et luua maksimaalne vabadus indiviidi tegutsemiseks. Riigi rolli näevad liberaalid just vabaduse kindlustamises seaduste ja sõltumatu kohtusüsteemi abil. Vabaduse ideest lähtuvad ka kõik teised liberaalide vaated. Majanduses pooldavad nad vaba turumajandust, konkurentsi, avatud turgusid ja minimaalset riigi sekkumist (õhukest riiki- riik sekkub minimaalselt inimeste ellu ja majandusse). Kõrged maksud , rohked seadused ja eeskirjad piiravad nende meelest ettevõtluse arengut. Liberaalide sotsiaalsed nõudmised on majanduspoliitikaga tihedalt seotud. Nii lähtutakse heaolu tagamisel samuti vabaduse, konkurentsi ja individualismi põhimõtetest. Kuigi sünnilt on kõik inimesed võrdsed sõltub igaühe elujärg isiklikest jõupingutustest. Seepärast pole õiglane karistada inimesi kõrgete maksudega. Inimesele peab jääma võimalus otsustada kas ta kulutab teenitud raha toidule, eluasemele, lõbustustele või investeerib eriharidusse, tervisekindlustusse või kogub raha tuleviku pensioni jaoks. Riik ei pea tegelema kulukate sotsiaalprogrammidega, vid peab motiveerima inimesi rohkem töötama.

Sotsiaalliberaalid – nemad tõlgendavad vabadust kui isiksu arengu tingimust, mitte kui omaette eesmärki. On oluline et inimestel oleks oma vabadust võimalik mõistlikult millegi jaoks kasutada. Sellest tulenevalt peaks riik ikkagi majandust reguleerima ja looma sotsiaalpoliitikat, mis toetaks inimese arengut. Riik peab aitama luua töökohti.

Konservatism – kujunes välja liberalismi vastandina 18. sajandil. Neneda arvates tugineb ühiskond traditsioonidele, rahvuslusele ja kristlikule moraalile. Seepärast pooldavad nad stabiilsust ja ettevaatlike järkjärgulisi reforme. Kuigi kollktiiv(rahvus,kogukond,suguvõsa) on tähtsam kui üksikisik, ei tähenda see sugugi võrdsuse ülistamist. Pigem vastupidi. Konservatiivid pooldavad sotsiaalsete erisuste säilitamist, nii rahvuslikult kui varanduslikul alusel. Majanduses on konservatiivid sarnaselt liberaalidega riigi sekkumise vastu. Ning eraomanduse ja mõõdukate maksude poolt. Erinevus seisneb aga selles et konservatiivid kaitsevad eeskätt rahvusliku kapitali ja oma ettevõtjate huve. Nad suhtuvad tõrjuvalt avatud majandusruumi ja võivad koondada kaitsetollide ja kaitsekvootide kehtestamist. nt Margaret Tatcher oli euro kasutuselevõtu vastu. ja inglased ei poolda ka euroopa liidu ühtset majanduspoliitikat. Sotsiaalse heaolu tagamisel peavad konservatiivid esmatähtsaks suguvõsa, naaberkonna, kirikukoguduse, seltside ja tööandja rolli. Kohusetundlikult töötav inimene peaks teenima piisavalt, et kindlustada nii enda kui ka oma perekonna toimetulek . mehed! Riik maksab abirahasid ja toetusi peamiselt nendele, kellel puudub perekonna tugi. Tervikuna peaks riik tegelema pigem inimeste füüsilise turvalisuse ja sotsiaalse turvalisuse, seepärastpööratakse konservatiivide poolt suurt tähelepanu kohtutele ja korrakaitse arendamisele.

Kristlik demokraatia – konservatismi pehmem haru, mis kujunes välja euroopas peale II maailmasõda ja eeskätt saksamaal. Kristlik demokraatia pöörab ropult tähelepanu heaolu riigile ja kodanikuühiskonnale. Leitakse, et turumajandus põhjustab liiga suurt majanduslikke ebavõrdsust ning riigi ja 3. sektori ülesanne on seda leevendada. Kristlik demokraatia on väga populaarne saksamaal, kus sõjajärgsetel aastatel viidi ellu ka selle ideoloogia ühiskonna ideaal sotsiaalne turumajandus. See on ühiskonna kord, mis ühendab endas vaba turumajanduse ning avaliku sotsiaalturva süsteemi.
Vasakpoolsed ideoloogiad

Radikaalsemat ühiskonnakäsitlust, mis nõuab majanduse riigistamist ning rikkuse võrdset jaotamist inimeste vahel, tuntakse kommunismi nime all. Kommunistlik ideoloogia on säilinud veel Põhja- Koreas , Vietnamis, Hiinas, Kuuba.

Sotsiaaldemokraatia – on enamlevinud just skandinaaviamaades, Taani, Norra, Rootsi jne. Sotsiaaldemokraatia keskseks väärtuseks on võrdsus, täpsemalt võrdsed võimalused kõigile. See tähendab et ühiskond peab tagama igale oma liikmele inimõiguse võimaluse saada haridust ja arstiabi , omandada elukutse ja leida tööd. Edasi sõltub heaolu juba sellest kuidas ta suudab kasutada ühiskonna poolt pakutavaid võimalusi. Majanduses pooldatakse segamajandust, kus erasektori kõrval eksisteerib ka kaalukas riiklik sektor. Valitsus reguleerib majandust eeskätt maksusüsteemi abil. Levinud on astmeline tulumaks, selle põhieesmärgiks on vältida suuri toimetulekuerisusi rikaste ja vaeste vahel. Suurema tulu saajad peavad maksma rohkem, aga nad saavad sealt ka osa tagasi, nt lastetoetused vms. Riigi raha läheb üldiselt omavalitsustele, hariduse ja sotsiaalvaldkondade edendamiseks. Riik peab pehmendama turukonkurentsi mõju ja tagama igale inimesele väärika elatustaseme. Ka imigrandid peavad saama tasuta meditsiini ja hariduse teenuseid. ja saama sotsiaaltoetusi.
Ka skandinaaviamaades kärbitakse sotsiaalkulutusi ja karmistatakse riigi imigratsioonipoliitikat. Moodne vasak- ja parempoolsus lähenevad üksteisele, laenavad üksteiselt põhimõtteid. Üha rohkem rõhutavad mõlemad, et kodanik peab olema aktiivne. Ainsaks erinevuseks on see, et võrdsust mõistetakse erinevalt. uus parempoolsed leiavad et inimene peab ise pingutama, vasakpoolsed rõhutavad aga rohkem riigi osale. ja riik peab ka kontrollima palka.
Erakonnad
Miks on erakondi vaja?
Erakonnad on olemas ka totalitaarses riigis, nt kommunistlik partei NSVL -s, Kuubas. Tegemist on seal harilikult ühe parteiga, kellele kuulub võimu monopol . Riik ja partei on sellises riigis harilikult kokku kasvanud. Nt kompartei kontrollis NSVL-s seaduse loomet, jagas tarbekaupu, kortereid jne.
Demokraatlikus ühiskonnas on ideoloogiaid palju. Erakondade vahel on valimiskonkurents. Erakonnad esindavad teatud gruppide huve. nt reformierakond on eraomanike huvide kaitsja (tööandjate partei). Selleks aga et grupi huve ellu viia, on vaja saada võimule. Sinna aga pääseb valimiste teel. Ajalooliselt kujunesidki erakonnad välja kui valimisvõitluse agentuurid , kelle ülesandeks oli koondada teatud gruppide huve ja propageerida oma õhiskonna programmi valijate hulgas. Programm ongi erakonna üks põhidokumente, mis esitab nägemuse kõigi ühiskonna valdkondade ja poliitika suhtes. Programmi aluseks on mingi ideoloogia. Tavaliselt vaadatakse programm üle enne valimisi. Kuna programmid on väga mahukad, siis koostatakse valijate jaoks lõhike ja lööv valimisprogramm ehk platvorm . Valimised on tänini erakondadel väga tähtsal kohal. sest võimule pääseb ainult valimiste kaudu. Kuna ühe partei valitsusi meil ei ole, siis luuakse harilikult koalitsioonivalitsus. Ja selle koalitsioonitöö aluseks sõlmitakse erakondade vahel koalitsioonileping , mis on sageli tähtsam kui mingi ideoloogia, sest valijad ja rahastajad hindavad erakondi kordasaadetu, mitte aga ideoloogiate järgi.
Parteide areng 20. sajandil
20. sajandi keskpaigaks said valima ka naised. Eesti oli üks esimesi riike kus naised said valima. Soome esimene. Ja ka mustanahalised. Ja parteide ülesandeks sai töö massidega – ajalehed, spordiorganisatsioonid, spordiklubid, rahvapeod. Püüti suurendada liikmeskonda. 1950. – 60. aastatel võib erakondi nimetada massiparteideks. Nad jagunesid selgelt parem- ja vasakpoolseteks.
Edaspidi kadus noorte huvi poliitika vastu – tekkisid noorsooliikumised nagu hipid. Ka parteid muutsid oma tegevust. Nende programme on raske eristada, sest alusideoloog pole enam selgelt arusaadav. Tekkisid populistlikud parteid, kes väitsid et nad esindavad kogu rahvast.
Populistliku partei eesmärk on lihtne – tuleb võita valimised ja pole tähtis palju parteid liikmeid on. Lubadusi jagatakse kõigile. Populistid räägivad, et tahavad vähendada valitsemiskulusid. Oluliseks on muutunud ka läbirääkimised teiste parteidega. Sõlmitakse omavahelisi kokkuleppeid, tänu sellele on parteidel lihtsam moodustada ka koalitsioonivalitsust.
Eesti erakondade asetus vasak-parempoolsel skaalal
Ideoloogiliste tõekspidamiste ähmasus on tekitanud küsimuse kas parteisid saab üldse eristada ideoloogiate järgi. Arvatakse, et põhimõtteliselt ikkagi saab neid eristada ja see peaks aitama meid ka valimistel, kui ka valitsuse poliitika mõistmisel. Vasakparteide hulka kuuluvad Eestis Keskerakond ja Eesti Sotsiaaldemokraatlik Partei. Mõlemad pooldavad astmelist tulumaksu ja käibemaksumäära alandamist eluliselt vajalikelt kaupadelt(toit, elekter, kommunaalteenused).
Iseloomulikult vasakpoolsusele usuvad ka nemad, et haridus peaks olema kõigile kättesaadav ühishuvis, mistõttu erakoole ja tasulist haridust nad ei propageeri. Sotsialdemokraate eristab keskerakonnast suurem rõhuasetus tööhõiveküsimustele. Keskerakonnal on aga esikohal sotsiaaltoetused ja sotsiaalteenused. parempoolsed parteid ei ideoloogia poolest nii ühtsed kui keskerakond ja sotsid. reformierakond tugineb liberalismile. IRL(Isamaa ja Res Publica Liit – 2006 ühinesid) toetub aga kristlikule demokraatiale ja rahvuslusele. IRL toetab rohkem rahvuslikku kapitali. Reformierakond on aga avatud turumajanduse poolt. Nende arvates on lauskonkurents kasuks nii ettevõtlusele kui ka avalikule sektorile. Seepärast on paljudes omavalitsustes mitmed varem omavalitsustele kuulunud ülesanded antud erasektorile. Prügivedu, haljastus .
Peamised valimissüsteemid

Majoritaarne ehk enamusvalimiste süsteem. See on kõige vanem. Esmakordselt kasutati seda Inglismaal 300 aastat tagasi. Peale Inglismaa kasutatakse seda ka endistes Briti asumaades nagu Uus- Meremaal , Indias, Kanadas. Valimisringkonnad on ühemandaadilised (igast ringkonnast pääseb parlamenti ainult 1 kandidaat, see kes saab kõige rohkem hääli). Kandideerib tavaliselt 4-6 inimest, kes esindavad erinevaid erakondi. Ajoritaarse süsteemi puhul on tähtis tulla esimeseks, sest võitja võtab kõik. Mõnes riigis kasutatakse ka absoluutse häälteenamuse nõuet. See tähendab et võitja peab saama kindlasti üle 50% häältest. Kui seda ei juhtu korraldadatse valimiste teine voor. Ja teises voorus võidab see, kes saab rohkem hääli (lihthäälteenamus). Kuna valimised on kallid, siis kasutatakse teist vooru harilikult presidendivalimistele, nt prantsusmaal. Majoritaarse süsteemi plussiks on selle lihtsus ja selgus. Igaühele on selge kes ja kuidas parlamenti pääseb. Puuduseks on aga see, et annab eelised juhtivatele suurparteidel ning diskrimineerib väiksemaid. Teiseks probleemiks on lihthäälteenamuse puhul kaotsi läinud hääled. Enamus hääli läheb kaduma ja neid ei arvestata enam kuskil ja seega ei peegelda see süsteem täpselt valijaskonna eelistusi.

Proportsionaalne valimissüsteem (võrdeline valimissüsteem). Seda peetakse õiglasemaks. Kuid kahjuks on see süsteem ka üsna keerukas. Proportsionaalne süsteem jagab saadikukohad parteide vahel proportsionaalselt ehk võrdeliselt neile antud häältega. Oletame et parlamendis on 100 kohta ja mingi partei saab 7% valijate häältest. Siis saab partei 7 kohta parlamendis. Tegelikkuses on häälte jagamine keerulisem ja valimisseadusega on võimalik seda muuta soodsamaks kas suurtele või väikestele erakondadele. Valimissüsteemi teiseks tunnuseks on mitmemandaadilised valimisringkonnad. Tavaliselt 5-15 mandaadilised ringkonnad. Näiteks Eestis on europarlamendi valimistel ainult 1 valimisringkond, mis on kuuemandaadiline. Tähendab et europarlamenti pääseb 6 inimest. Riigikoguvalimised viiakse läbi aga 12 ringkonnas. Proportsionaalse süsteemi 3 tunnus on see, et kandidaad seatakse üles erakonna valimisnimekirjas. Seega valijad ei vali isikuid vaid peavad tegema valiku partei programmide vahel. Hollandis näiteks saabki hääletada vaid erakonna poolt mitte konkreetse isiku poolt. Nimekirju võib koostada kahe põhimõtte alusel: avatud nimekirja puhul reastatakse kandidaadid peale valimist ümber nii et nende poolt lähevad need kes on rohkem hääli kogunud. Suletud nimekirja puhul uut pingerida ei tehta. Valijate tahe mõjutab vaid seda mitu inimest ühest nimekirjast parlamenti pääseb. Kes need personaalselt on, seda otsustab partei. Proportsionaalse süsteemi peamiseks puuduseks ongi häälte lugemise keerukus ning erakondade suur mõju valimistulemustele, eriti suletud nimekirjade puhul. Selliste vigade vältimiseks kehtestatakse sageli teatud häälte alampiir mida kandidaat võib saavutada. Kritiseeritakse sedagi et valimisnimekirjade ja häälte ülelugemise tõttu kipub kaduma saadiku isiklik vastutus mida asendab erakonna positsioon. Plussiks on see et hääled ei lähe kaduma ja parteidel on võrdsemad šansid olla parlamendis esindatud . See on oluline noortes demokraatiates nagu Eestis, kus erakondi on palju ning nad esindavad väga erinevaid sotsiaalseid huve. Tervikuna tagab proportsionaalne süsteem vaitsemises pluralismi paremini, mistõttu ta ongi rohkem levinud.
Valimissüsteem Eestis
Proportsionaalset süsteemi kasutatakse eestis nii europarlamendi, riigikogu ja volikogude valimistel. Mandaatide arv valimisringkonnas on riigikoguvalimistel keskmiselt 8 mandaati. Mandaate kokku saab olla nii palju kui palju on riigikogus kohti. Võib kandideerida partei nimekirjas, kuid pole keelatud kandideerida ka üksikisikuna. Et osutuda valituks peab koguma vähemalt niipalju hääli nagu seadusest tulenevalt on kehtestatud. Seda häälte miinimumnormi nimetatakse kvoodiks. ( 8 mandaati. 80 000:8=10 000 hääle peal on kvoot ja need mis üle selle on, siis ülejäänud hääled lähevad üle järgmisele, kes üleval pool temast nimekirjas on. – see ongi häälte üle kandmine, mis on proportsionaalse süsteemi üks põhitunnuseid). Et vältida pisiparteide pääsemist riigikokku on kehtestatud ka valimiskünnis. See on 5%. Sest muidu muutuks riigikogu pilt väga kirjuks. Kui erakond üle 5% häältest ei saa, siis ta riigikokku ei pääse. Et vältida nö naljameeste pääsemist riigikokku on kehtestatud valimiskautsion ( rahasumma , mida kandidaat peab maksma). Kui osutud valituks, saad raha tagasi. Kui ei osutu, jääd rahast ilma. Palju vaieldakse tänapäeval selle üle kas kasutada suletud või avatud nimekirju. Riigikogu valimistel kasutatakse mõlemaid, kuid europarlamendi ja volikogude valimistel ainult avatud nimekirju.
Euroopa Liit (Valitsemiskorraldus)
Kas riikide liit või liitriik?
Euroopa Liit on ainulaadne koostöövorm. Esimest korda ajaloos on riigid loobunud osaliselt oma suveräänsusest ehk iseseisvusest ja kandnud selle üle EL juhtorganitele.
Ülesehituse poolest on EL-l nii valitsusvahelisele kui ka riigi ühesele koostööle iseloomulikud jooned. Valitsusvahelise koostöö korral säilitab iga liikmesriik(27) oma iseseisvuse. Riigi ülene koostöö aga eeldab, et osa otsustusõigusest loovutatakse ühisorganitele.
Kõige autoriteetsem EL institutsioon seadusandlik ministrite nõukogu tegutseb nagu rahvusvaheline organisatsioon, kus kõik riigid on võrdsed. Teine mõjukas struktuur Euroopa Komisjon kujutab endast aga riigi ülest üksust st. Komisjoni liikmed esindavad Euroopa Liitu mitte oma riike. Riigiülest koostööd kasutatakse põhiliselt seaduste loomisel. Valitsustevaheline koostööd kasutatakse ühiste välis- ja julgeolekupoliitika vallas justiits - ja siseasjades. See tähendab, et otsused langetatakse läbirääkimiste tulemusel. Euroopa Liit omab kõiki Euroopa riikidele omaseid institutsioone – on olemas esinduskogu ehk parlament, täiedesaatev võim, kohus ja sõltumatu keskpank . See annab alust väidetele, et EL polegi enam rahvusvaheline organisatsioon, vaid suur liitriik ehk föderatsioon. Kuigi erinevusi siin on.
Põhilised institutsioonid:

Ülemkogu – käib koos harilikult 1 korra aastas ja riiki esindavad reegline valitsusjuhid ja presidentaarsetes vabariikides presidendid. Ülemkogu arutab kõige põhimõttelisemaid küsimusi ja kavandab euroopa liidu arengut.

Ministrite nõukogu – tema on peamine seadusandlik institutsioon, kuigi viimasel ajal saab üha enam õigusi seadusloomes ka Euroopa Parlament (EP). Ministrite nõukogus esindab igat liikmesriiki üks minister seega on ministreid 27. Oleneb millist küsimust arutatakse. Kui küsimuse all on põllumajanduspoliitika koosneb ministrite nõukogu põllumajandusministritest. Teistest tähtsamaks peetakse välisministrite koosseisu. Sest lisaks välispoliitikale arutavad nad ka sisepoliitikat näiteks liidulepingute muutmist. Oluline roll ministrite nõukogu tegevuses on eesistuja institutsioonil. See koht kohustab eesistuja riigi esindajaid juhtima istungeid. Eesistuja riik vahetub iga poole aasta tagant. Seega pool aastat on tal ka suurem vastutus, aga samas ka suuremad võimalused kui võtta päevakorda neid küsimusi millest see riik on huvitatud. Samuti valmistab ta ette päevakava. Otsuseid võtab ministrite nõukogu vastu hääletamise teel. Omapärane on see, et ministritel pole hääli võrdselt, vaid vastavalt oma riigi rahvaarvule. Suurematel riikidel on 29 häält (saksamaa, prantsusmaa) ja väiksematel vähem. Eesti ministril vaid 4 häält. See tähendab et väikeriigid peavad tegema tihedamat koostööd, muidu suuri mõjutada ei saa. Otsus loetakse vastuvõetuks kui selle poolt on antud vähemalt 258 häält (enamus häältest). Sellisel juhul on tegemist nn kvalifitseeritud häälteenamusega. Juhul kui kaalul on mõne riigi elulised huvid peavad otsuse poolt hääletama kõik nõukogu liikmed. Kuna üheski dokumendis ei ole öeldud mis on eluline huvi, võib iga riik blokeerida otsuse vastuvõtmise nõudes ühehäälsuse põhimõtte rakendamist. Praktikas juhtub seda aga väga harva. Näiteks hullulehma taudi ajal 1998. Otsustas ministrite nõukogu keelustada Briti loomaliha impordi mandrile, siis blokeeris Briti põllumajandusminister oma vetoga (keeluga) nõukogu töö mitmeks nädalaks.
Ministrite Nõukogu õigusaktid

Kõige rangem on määrus, mis kuulub täitmisele kogu mahus kõikide liikmesriikide poolt. Ta on ülimuslik kõigi teiste õigusaktide suhtes.

Direktiiv kuulub samuti täitmisele. Näiteks iga liitmesriik peab kohandama oma seadusi niimoodi, et oleks tagatud naiste ja meeste võrdsed õigused vastavalt EL direktiivile. Eestis on tagatud see soolise võrdõiguslikkuse seadusega ja võrdse kohtlemise seadusega.

Otsus ja arvamuse avaldus. Otsus adresseeritakse ühele konkreetsele riigile, ettevõttele või eraisikule ja otsuse täitmine on kohustuslik. Arvamusavaldus on soovitusliku iseloomuga .
Euroopa Komisjon
Euroopa Komisjoni võib tinglikult pidada EL valitsuseks. Erinevalt Ministrite Nõukogust on see alaliselt tegutsev organ, mis asub Brüsselis. Komisjon koosneb 27 volinikust, kelle kandidatuurid nimetatakse liikmesriikide valitsuste poolt ja hääletatakse ametisse Euro Parlamendi poolt. Volinik peab oma tegevuses lähtuma EL, mitte aga koduriigi huvides. (Eesti volinik on Siim Kallas). Näiteks ei tohi Siim Kallas transpordivolinikuna luua Eestile soodsamaid tingimusi või kuidagi Eestit eelistada. Iga volinik vastutab kindla poliitika valdkonna eest nagu välissuhted, põllumajandus ja sotsiaalküsimused, transport jne. Komisjoni juhib president kelleks 2004. aastast alates on hispaanlane Jose Manuel Barroso .
Kuna tegemist on EL täitevvõimuga, kes vastutab ühenduse tõhusa toimimise eest, siis vajavad volinikud arvukalt bürokraatiat. Komisjoni tähtsamateks allüksusteks on 26 peadirektoraati, mida võib võrrelda ministeeriumitega. Ametnikke on umbes 17 000, kelles viiendiku moodustavad tõlgid. Kuigi tavaliselt kasutatakse töö keeltena inglise, prantsuse ja saksa keelt, tuleb iga dokument või ka nõupidamine tõlkida kõikidesse liikmesriikide ametlikesse keeltesse. Töökohad administratsioonis täidetakse avaliku konkursi korras, kus võivad osaleda kõigi liikmesriikide kodanikud.
Euroopa Komisjoni ülesanded:

Teeb ettepanekuid edasise arengu kohta, algatab seaduste eelnõusid ja valmistab ette Ministrite Nõukogu ja Euroopa Ülemkogu istungid.

Jälgib Ministrite Nõukogu otsuste täitmist, olles avastanud rikkumise võib komisjon liikmesriigilt nõuda trahvi , näiteks suhkrutrahv Eestile või pöördub Euroopa Kohtu poole.

Seisab EL õigusnormide rakendamise eest

Esindab EL rahvusvahelistes organisatsioonides, nt Maailma Kaubandusorganisatsioonis

Haldab EL eelarvet .
Euroopa Parlament
Euroopa Parlament on liikmesriikide valijaskonna assamblee, mis on aastate jooksul läbi teinud olulisi muutusi. Parlamendi saadikuid hakati otse valima alles 1979. aastal. Pärast Euroopa Liidu järjekordselt laienemist 2004. aastal on Parlament suurenenud 732 saadikuni. Tugevnenud on ka parlamendi roll. Kui algul ei saanud parlament kuidagi mõjutada seadusloomet, siis nüüd on parlamendil mitmes küsimuses vetoõigus (võib seaduseelnõu tagasi lükata). Parlamendil on oluline roll ka Euroopa Komisjoni kujundamisel – kinnitab ametisse volinikud. Kui parlament ei ole komisjoni tööga rahul, võib ta avaldada umbusaldust komisjonile ja sellega komisjoni laiali saata. Parlament valitakse iga 5 aasta järel liikmesriikide kodanike poolt otseste valimistega. Saadikumandaadid jagatakse riikide vahel vastavalt nende rahvaarvule. Näiteks saksamaalt valitakse 99 saadikut, soomest 13 ja eestist 6 (neid peab teadma.- Vilja Savisaar -Toomast, Ivari Padar, Indrek Tarand, Siiri Oviir, Tunne Kelam, Kristiina Ojuland.) igaüks kellel on EL kodakondsus võib hääletada ja seada üles oma kandidatuuri ja seda ei pea tegema tingimata oma riigis. Näiteks Eesti kodanik, kes õpib Oxfordis võib hääletada Inglismaal ja kandideerida Euroopa Parlamenti Soome Sotsiaaldemokraatliku partei nimekirjas. Parlamendis koonduvad saadikud mitte riikide vaid ideoloogiafrakioonide kaudu. Seepärast ei räägita saadikute kohta, et ta on kreeka või prantsusmaa saadik, vaid et ta on roheline, konservatiiv , sotsialist jne.
Seadusandliku võimu jagunemine
Europarlamendil puudub seadusandlik võim selle klassikalises tähenduses. Seadusandlik funktsioon on jagatud parlamendi ja ministrite nõukogu vahel. Sõltuvalt arutatavast probleemist võib parlament mängida mitmesuguseid rolle:

Otsuste vastu võtmiseks on vajalik parlamendi nõusolek – uute liikmete vastuvõtt, parlamendi valimiste muutmine, euroopa keskpanga tegevus ja euroopa kodakondsuse küsimused.

Olemasolevate liidulepingute muutmise, uute algatamise või ratifitseerimise(kinnitamine) osas pole europarlamendil üldse sõnaõigust. Näiteks paljud lepingud ratifitseeritakse liikmesriikide parlamentide poolt. Europarlament ei saa ka osaleda välis- ning julgeolu poliitika küsimuste arutamisel.

Mitmes valdkonnas on nõutav parlamendi ja ministrite nõukogu koostöö – transport, keskkond, arenguabi , tööohutus. Kahe institutsiooni koostöö tähendab, et otsuse projekt läbib kummaski kogus 2 lugemist. Tuleb siiski tõdeda, et erimeelsuste korral jääb peale reeglina Ministrite Nõukogu seisukoht.

Mõnes tundlikus küsimuses nagu tarbijakaitse ning diplomite vastastikuse tunnustamise korral on nõutav nii ministrite nõukogu kui ka euro parlamendi toetus. Seda protseduuri nimetatakse kaasotsustamismenetluseks. Siin saab rääkida ka euro parlamendi reaalsest vetovõimust, sest kui parlament ei nõustu ministrite nõukogus vastu võetud eelnõuga jääb vastav õigusakt vastu võtmata.
Euroopa Kohus
Kohus jääb tihti tahaplaanile ja näib teiste institutsioonide kõrval vähetähtsama, tegelikkuses on aga just kohus paljudel juhtudel EL integratsiooni mootoriks. Nimelt on Euroopa Kohtul ainuõigus tõlgendada EL aluslepinguid ja sellest tulenevaid seadusakte. See tähendab et kohtu seisukoht on kõigile riikidele täitmiseks kohustuslik. Kohus kaitseb ka kodanike ja ettevõtete huve. Igal euroopa liidu kodanikul on õigus paluda kohtult abi. Valitsused peavad täitma kohtuotsuseid. Teiselt poolt valvab kohus selle järgi, et ühised huvid oleksid arvestatud. Sageli saavadki kohtuasjad alguse sellest, et kohtusse pöördub euroopa komisjon ehk valitsus. Kui tekib vastuolu näiteks mõne eesti seaduse ja euroopa liidu õigusakti vahel siis tuleb muuta Eesti seadust, sest Euroopa seadusaktid on ülimuslikud. Kohtusse kuulub igast riigist üks kohtunik , neid on kokku 27. Nimetatakse ametisse riikide valitsuste poolt 6 aastaks. Kuidas nad annavad vande tõotades lahendada kohtuasju sõltumatult oma riigivalitsusest. Kohus on hakanud arutama väga mitmesuguseid kohtuasju, mis on seotud näiteks tööõiguse, sotsiaalõiguse, sugupoolte võrdõiguslikkusega ning haridustunnistuste tunnustamisega. Ainult kriminaalõigus on jäänud selleks alaks kus rahvusriiklikud seadused on ainupädevad ja Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõtet ei rakendata.
Rahvusvahelise suhtlemise põhimõtted
Muutuv julgeoluku situatsioon
Julgeolu olukord on vahel olnud turvalisem ja rahu paremini tagatud, siis olukord jälle pingestub, näiteks järgnes 2. maailmasõjale nö külm sõda, mille raamesse mahtusid omakorda pingelõdvendusperioodid kui NSV Liit ja USA kärpisid vastastikku relvastust. - 1960.-1970. aastatel. Külm sõda lõppes 1991. aastal NSV Liidu lagunemisega. Ja 20. Sajandi viimane aastakümme oli suhteliselt rahulik. 21. Sajandi algul olukord halvenes, põhjuseks oli Islami vundamentalism ja nende poolt kasutataud terrori taktika . 11. September 2001 – terroristid ründasid VHO kaksiktorne. Üheks põhjuseks on ka USA agressiivne välispoliitika. Nt Iraak ja Afganistaan. Kõige üldisemalt sõltub rahvuslik julgeolek kolme riigi faktoritest. 1) Põhjalikest ja olulistest muutustest mõnes suurriigis. Nt Venemaal. 2) Suhetes suurriikide vahel. Nt usa ja venemaa 3) tehnoloogilistest avastustest sõjatööstuses, nt tuumapomm, kosmoserelvad.
Maailmas on küll ligi 200 riiki, kuid enamasti ei mõjuta nendes toimuv ülemaailmset julgeolekut. Nt kodusõda Kongos, mis on juba toimunud aastakümneid, põhjustab ebastabiilsust riigis endas, kuid selle rahvusvaheline mõju on nullilähedane. Hoopis teise tähendusega on suurriikides toimuv. Uus USA president võib muuta riikide suhtlemistava või ka teiste riikide relvastuskulusid. Nt Kennedyga seostatakse suhete paranemist NSV Liiduga. Samuti Gorbatšovi algatatud uuendused viisid kommunistliku majandussüsteemi kokkuvarisemiseni. Sellega lõppes ka vastasseis lääne demokraati ja totalitaarse NSV liidu vahel, mis oli mõjutanud rahvusvahelist elu kogu 20. Sajandi jooksul. Siiski oleks ekslik arvata, et sellega kadusid ka regionaalsed julgeolu huvid. Nt Venemaa ei ole heaks kiitnud NATO laienemist. See mõjutab ka näiteks eesti ja vene suhteid.
Põhitähelepanu pööratakse suurriikidele ja nende poliitikale. Suurriikide ühendust tundakse kui Suurt Seitsmikku. Lühendina tähistatakse: G-7 (Great Seven). Sinna kuuluvad USA, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Suurbritannia , Jaapan, Kanada . Algul oli see jõukas tööstus.. hiljem kutsuti sinna ka venemaa, kuigi majanduslikult jääb ta teistele alla, näitab see, et venemaast sõltub rahvusvaheline poliitika küllaltki palju. G-7 pole alaliselt tegutsev organisatsioon. Riikide liidrid kogunevad vaid aeg ajalt arutama olulisi probleeme. Julgeolu küsimustes pole oluline vaid majanduslik võimsus vaid ka tema tugevus relvastuse ja luuretehnoloogia alal. Nt tuumapommi leiutamine ja edusammud kosmoseuuringutes mängivad suurt rolli. Tuumariigid mängivad suhtelist suurt rolli ka siis kui nende üldine arengutase on suhteliselt madal. Nt Pakistan, India, Lõuna-Aafrika, Iisrael, Põhja-Korea.
NSV Liidu lagunemisele aitas kaasa Ronald Reagani nn tähesõdade programm, mis pidi kaitsma lääne-riike NSV Liidu tuumarelva eest. Tuumarelva levikut jälgib väga tähelepanelikult Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur.
Rahvusvahelise suhtlemise põhimõtted
Suhtlemise üldtunnustatud normid on kujunenud aastasadade jooksul ja vaatamata eri huvidele usutakse valdavalt, et suhtlemine peab toetuma läbirääkimistele ja õigusnormidele, mitte relvajõule. Kui varem lähtuti põhimõttest, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega ei iseloomusta see enam tänast riikide läbikäimist.
Üldtunnustatud rahvusvahelise suhtlemise normid ehk põhimõtted on:

Tuleb hoiduda jõu kasutamise või sellega ähvardamisest.

Tuleb lahendada tülid rahumeelselt, kuid alati see pole võimalik.

Pidada kinni riigipiiride puutumatusest ja austada riikide territoriaalset terviklikkust.

Tuleb austada riikide suveräänsust ehk iseseisvust ning sellest tulenevaid õigusi.

Mitte sekkuda teiste riikide siseasjadesse.

Tuleb austada inimõigusi ja põhivabadusi.

Edendada koostööd riikide vahel

Järgida rahvusvahelise õiguse norme.
Rahvusvahelise suhtlemise vahendid:

Diplomaatilised suhted saavad alguse kui üks riik tunnustab teist diplomaatiliselt. Vormiliselt tähendab see suursaadiku kui riigi ametliku esindaja vastu võtmist riigipea poolt. Vormilise tunnustuse andmisel või ära võtmisel on välispoliitikas suur tähendus. Fakt et USA jätkas eesti vabariigi tunnustamist de jure (juriidiline tunnustamine on kõige tähtsam). De jure ka Nõukogude okupatsiooni aastatel kergendas Eesti taasiseseisvumist. Ka teised lääne riigid tunnustasid meid suhteliselt kiiresti ja see mõjutas ka kremli otsust taastada meie iseseisvus (tunnustada eesti vabariiki). Diplomaatiliste suhtete katkestamine on rahusvahelistes suhetes äärmuslik samm, mis viitab kerkivale sõjaohule. Suhete halvenemist näitab ka see kui riik kutsub oma suursaadiku ära nö konsultatsioonile (see tähendab juba rusika näitamist). Suhete halvenemist märgib ka teise riigi diplomaadi väljasaatmist maalt. Kui diplomaati tahetakse välja saata, siis ta kuulutatakse ebasobivaks isikuks ehk persona non grataks. (Diplomaadid ei tööta ühe koha peal kaua, tavaliselt vahetatakse iga 5 aasta tagant.)

Majanduslik koostöö võib toimuda mitmes vormis ja oleneb ka riikidevahelistest suhetest. Toimub kauba vahetus, investeeringud, kaastootmine. Jõukad riigid annavad ka mitmesugust abi. Antakse kasutada vajalikke spetsialiste. Mõnikord antakse abi ka soodsa laenuna. Sageli on abi taga ka riikide ja organisatsioonide varjatud huvid. Nt rahvusvaheline valuutafond (IMF) andis 90. Aastatel ulatuslikke laene kes- ja idaeuroopa riikidele, mis vabanesid kommunismist, kuid esitas karmid tingimused, et laenude abil tuleb ehitada üles liberaalne turumajandus ja igal aastal peame laenude kasutuse kohta aru andma. Kuhu ja kuidas me selle raha oleme paigutanud. IMF kirjutas meile ka seda, et kuidas üles ehitada pensionisüsteem ja millistel tingimustel võib suurendada sotsiaalkulutusi. Välisabi eri riigiks saadab humanitaarabi , mida antakse nendele riikidele kes on üle elanud looduskatastroofi või on üle elanud sõja. Nt 2004 aastal andis abi kagu-aasiale üleujutuste tagajärgede likvideerimiseks.

Rahvusvahelised lepingud. Need on seaduslikult siduvad dokumendid, mille kaudu 2 või enam riiki vormistavad mingi kokkuleppe. Mõni leping on aluseks rahvusvahelisele või piirkondlikult organisatsioonile, nt ÜRO põhikiri ja Euroopa Majandusühenduse asutanud Rooma Leping. Teist liiki lepingud sätestavad alla kirjutanud riikide käitumist standardid, nt Euroopa Tavarelvastuse leping, sõjavangide kohtlemise leping, topelt maksustamise vältimise lepingud. Lepingud võivad olla sõlmitud kahe riigi vahel nt eesti-vene piirileping. Või mitme riigi vahel. Mitmepoolsed lepingud on sageli alla kirjutamiseks pidevalt avatud, see tähendab, et lepinguga võivad ühineda uued ja uued riigid. Nt venemaa juhtis 2004 aastal tähelepanu sellele, et Eesti pole liitunud Euroopa Tavarelvastuse lepinguga, mis annab NATOle õiguse paigutada eestisse kui oma liikmesriigi territooriumile täiendavat relvastust. Sama lepinguga piiratakse ka venemaa õigust suurendada oma relvaüksusi eesti piiri läheduses (leningradi ja pihkva oblastis).
Rahvas saab välispoliitikat mõjtada avaliku arvamuse kaudu. Nt suur osa ameeriklasi oli iraagi ründamise vastu 2003 aastal. Toimusid suured meeleavaldused. Kuigi sõda ei õnnestunud ära hoida, pidi president Bush algatama juurdluse, et selgitada välja kas sissetund oli õigustatud. Teiselt poolt võib avalikkust ka kurjasti ära kasutada. Avaliku arvamusega saab manipuleerida ja panna rahvast uskuma, et mingi riik on ohtlik. Kui rahvast panna uskuma, et mingi riik ähvardab teda võib suurendada sealseid kulutusi või õigustada ka sissetungi teise riiki.
ÃœRO
Vajadust rahu kindlustada tundsid poliitikud eriti teravalt II maailmasõja lõppedes ja jõuti arusaamale, et rahu tagamiseks tuleb luua rahvusvaheline organisatsioon ja selleks saigi Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ehk ÜRO. Ingl. keelne UNO (united nations organisatioon ). ÜRO eesmärkideks seati ühendada rahvad, vältida selle kaudu sõdu, tugevdada rahvusvahelist julgeolekut, kaitsta demokraatiat ja edendada igakülgset koostööd. Täna on praktiliselt kõik riigid ÜRO liikmed. ÜRO-d juhib peaassamblee poolt 5 aastaks valitav peasekretär, kes on praegu Ban Ki- Moon . Ja peasekretär peab seisma kogu organisatsiooni ja maailma tervikliku arengu eest ja ei tohi anda eeliseid ühelegi riigile. Seepärast ei tegele üro ainult rahu tagamisega , vaid ka arengu programmidega, millega toetatakse vaesemate maade arengut. Sageli antakse toidu ja meditsiiniabi Aafrika riikidele. Tuntud on ka üro laste probleemidega tegelev allorganisatsioon Unicef . Haridust ja kultuuri edendab aga Unesco . Kuna orgaisatsioon on suur, on palju ka ametnikke. ÜRO-le heidetakse ette liigset bürokraatiat ja asjaajamise aeglust. Üro väikse efektiivsuse peamiseks põhjuseks on siiski riikide äärmiselt erinevad huvid (arenenud ja arengumaade vastuolud). Samuti puuduvad ÜRO-l sunnimehanismid millega kohustada liikmesriike vastuvõetud otsuseid ka ellu viima. ÜRO loodi 1945. aastal San Fransico. 10. detsembril 1948 võeti vastu Inimõiguste Deklaratsioon . Nõrkus ongi selles, et ÜRO otsused on soovituslikud. Deklaratsioonis on kirjas, et need kes on sellele alla kirjutanud püüavad seda ka täita. Globaalse julgeoleku seisukohast on tähtsamateks Julgeolu Nõukogu peaassablee. Peamiseks ülesandeks on lahendada peamisi tüliküsimusi, ennetada ja maha suruda ülestõuse ja tagada rahu. Iga ÜRO liikmesriik võib pöörduda Nõukogu poole palvega lahendada teda puudutav konflikt. Teiselt poolt on igal riigil kohustus anda osa oma relvajõududest Julgeoleku Nõukogu käsutusse (nn sinibaretid). Just Julgeoleku 15. riigi esindajatest, kellest 5 on alalised liikmed ja 10 valitakse iga 2 aasta tagant ümber. Alalist esindatust omavad tuumariigid, kes olid ühtlasi ka ÜRO asutajad – Hiina, Prantsusmaa, Venemaa, Suurbritannia ja USA. Need olid ka II maailmasõja võitjariigid. Saksamaa ja Jaapan ei ole tänaseni saanud alaliseks liikmeks, kuigi nad seda tänaseni nõuavad. Igal alalisel liikmel on õigus panna neile vastuvõetamatule otsusele veto. Täitma peab neid otsuseid, mille poolt hääletavad kõik. Julgeoleku Nõukogu otsused on kohustuslikud kõigile ÜRO liikmesriikidele, Peaassamblee otsused on soovituslikud. Peakorter asub New Yorgis .
Peaassamblee koguneb üks kord aastas. Iga riik võib saata peaassambleele ühistelekaardi. Sageli võtavad peaassamblees ka riigipead. Seal hulgas ka Toomas Hendrik. Peaassamblee arutab kõiki küsimusi mis tema põhikirja ette on nähtud. Samas võib iga riik teha ettepaneku mingi probleemi arutamiseks. Assamblee võtab vastu resolutsioone (otsuseid), mis on paraku üksnes soovituslikud. Väga olulised või praktilist tegutsemist nõudvad asjad edastatakse Julgeoleku Nõukogule, kes saab nende täitmise muuta kohustuseks . ÜRO on ainuke ülemaailmse ulatuse julgeoleku organisatsioon.
NATO ehk Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (North- Atlantic Treaty Organisation )
Loodi aastal 1949. Loodi kui sõjalispoliitiline liit Nõukogude ohu vastu. Eestist sai NATO liige 2004. Tänaseks on NATO eesmärgid laienenud. NATO rahastab ka kultuuripärandit ja kultuuripärandi säilimist ja mitmesuguseid teadusuuringuid. Viimastel aastatel on tähtsaks muutunud ka kriiside ohjamine ja rahuvalve. Eestlased on olnud ka rahuvalvuris Kosovos, Afganistaanis, Iraagis jt. Kuigi tegu on sõjalise organisatsiooniga, hoidub NATO reeglina jõuga ähvardamisest. NATO-l oma sõjavägi puudub. Tema väeüksused moodustatakse liikmesriikide relvaüksustest, mis lähevad NATO väejuhatuse alluvusse alles tõelise sõjaohu korral. Samas kehtib organisatsioonis kollektiivse enesekaitse põhimõte, see tähendab, et kallaletungi ühele liikmele käsitletakse kallaletungina kõigile lepinguosalistele. Sellisel juhul on lubatud ka relvajõu kasutamine. Uus julgeoleku situatsioon see tähendab kommunismiohu kadumine ja selle asendumine islami terrorismiga on sundinud ka NATOt ka oma strateegiat muutma . Vähendatud on tuumarelvade osatähtsust, kuid samas on muudetud nad täpsemaks. Vähendatud on sõjavägesid. Esikohale on nüüd kerkinud kiire reageerimisaeg , koostöövõime, paindlikus. Tihti tuleb tegutseda võõras kultuurikeskkonnas. Seepärast on väga tähtsaks muutunud ka psühholoogiline treening . Õpetatakse kuidas suhelda vaenulikult meelestatud elanikega ilma relva kasutamata. Täna on peamiseks ülesandeks ühendada euroopat, mitte kaitsta Lääne-Euroopat Ida-Euroopa eest. Kuigi Venemaa ei ole NATO liige, võtab ta aktiivselt osa NATO tegemistest ja nende vahel käib aktiivne suhtlemine. Kõik see suurendab Euroopa stabiilsust.
Euroopa Julgeoleku– ja Koostöö Organisatsioon ( OSCE )
Organisatsiooni eesmärgiks on suurendada julgeolekut Euroopas koostöö kaudu. Sellele panid aluse 1975. aastal NATO ja Nõukogude blokki kuuluvad riigid. Täna on OSCE-l 55 liiget, sealhulgas ka Eesti. Erinevalt NATO-st pole organisatsiooni käsutuses sõjalisi üksusi. Organisatsioon püüab konflikte ennetada, ohjata kriise, aidata kaasa konflikti tagajärgede likvideerimisele, sealhulgas inimõiguste tagamisega. OSCE saadab konfliktipiirkondadesse oma missioone, kes püüavad hoida vaenutsevaid pooli lahus ja taastada normaalset elukorraldust. 2004. aastal tegutsesid missioonid 16 riigis. 1990. aastatel töötasid missioonid ka Eestis ja Lätis, et jälgida Vene vähemuse olukorda pärast riikide taasiseseisvumist ja kodakondsuse taastamist. Riigist, kus olukord on normaliseerunud ja inimõigused tagatud, viitakse OSCE missioon ära. Ka Eestist on missioon lahkunud. Selle asemel tegutseb valitsuse juures OSCE esindaja, kes tegeleb Nõukogude sõjaväe pensionäride inimõigustega. Suurt tähelepanu pööratakse kodaniku õigustele ja vabadustele. Sageli saadetakse oma vaatlejaid jälgima kas üks või teine riik peab kinni vabade valimiste nõuetest. Viimastel aastatel tegeletakse ka kodanikuorganisatsioonide koolitamisega ja vaba ajakirjandusega.
Inimesed kui rahvas poliitikasubjektidele
Väga mitmesuguste tunnuste alusel võib jagada poliitikas inimesed järgmisteks tüüpideks:

Aktivistid – inimesed, kelle suhtumine poliitikasse ja võimu on otsivalt aktiivne. Nad tunnevad poliitika ja võimu tähendust ning vajalikust ühiskonnas. See ei tähenda, et nad alati toetavad kehtivat võimu. Nad võivad olla aktiivsed ka opositsioonis. Näiteks Harta12 koostajad, nad on võimul opositsioonid, ometi aktiivsed ja tahavad poliitikat muuta. Küll aga püüdlevad nad alati aktiivselt selle poole, et võim läheks sellele poliitilisele jõule, keda nad ise toetavad. Aktivistid on poliitikast ja selle probleemidest teravalt huvitatud ning ka hästi informeeritud. Muidugi võib informeerituse ja huvi tase olla erinev, sest see sõltub inimese intellektist, poliitilise elu avatusest jne.

Pädevad vaatlejad – mõistavad samuti poliitika ja võimu vajalikkust . On poliitilisest elust huvitatud ja väga hästi informeeritud. Erinevalt aktivistidest nad ise poliitikas aktiivsed ei ole. Võivad sekkuda poliitikasse mõjutuste tõttu. Võivad pidada vajalikuks osaleda poliitikas murrangulistel aegadel . Siis nad otsekui tunnetavad, et nüüd peab, nüüd on minu tund löönud. Nt Heinz Valk. Alo Mattiisen . Selle etapi möödumisel pöörduvad nad oma professionaalse tegevuse juurde. Osa aga nakatub poliitikast ja jäävad aktivistide hulka. See inimtüüp on tavaliselt väga autoriteetne . Neil on suur mõju teistele isikutele. Sageli esineb seda inimtüüpi kirjanikke ajakirjanike (nt Juhan Aare ), muusikute, teadlaste ja teiste loomeinimeste seas. Nt ka Lennart Meri, Marju Lauristin, Egdar Savisaar, Jaak Jõerüüt, Enn Põldroos (maalikunstnik), Mati Hint ( keeleteadlane ) jpt. Pole kahtlust, et niisugused inimesed on ühiskonna arenguks väga vajalikud.

Pädevad kriitikud – erinevad eespool nimetatutest, eelkõige selle poolest, et nende suhtumine poliitikasse ja võimu on selgesti eitav. Suur huvi poliitika vastu ja hea informeeritus tuleneb eelkõige soovist tõestada poliitika ja võimu mittevajalikkust ja negatiivset osa inimese eneseteostamisel ja ühiskonna arengus tervikut . Nende arvates poliitika ja võim ahistavad inimest. Ka pädevad kriitikud on sageli autoriteedid, eriti siis kui kehtiv võim pole rahva hulgas eriti populaarne. Võivad osaleda mitmesugustes liikumistes mis ei ole poliitilised. Nt green peace . Pädevad kriitikud on otsekui püsivad porisejad, kes ole kunagi võimuga rahul. Siiski on neil ka positiivne roll. Nad ei anna võimule rahu ega võimalda neil vaikselt ja rahulikult oma asja ajada ja hoiavad võimu pidevalt ärkvelolekus.

Passiivsed inimesed – suhtuvad võimu ja poliitikasse eitavalt või neutraalselt. Nad ei huvitu sellest ega ole ka eriti informeeritud poliitilisest elust. Informeeritus võib olla erinev, sõltub vaimsuse tasemest kui spetsiifiline huvi poliitika vastu puudub. Nende puhul on tegemist enesepettusega. Ka nende hulgas võib olla ka spetsialiste ja nad võivad olla toredad inimesed. Passiivsus võib väljendada ka teatud protesti ja eitavat suhtumist võimu tegevusse. Seda väljendab madal osavõtt valimistest või rahvahääletustest. Ka eestis loevad ennast passiivseks väga paljud inimesed. Osaliselt annab siin tunda nõukogude võimu järelmõju. Osaliselt on tegemist pettumisega selles vabariigis mis me oleme loonud. Passiivsuse levik on nagu hoiatussignaal.

Apoliitiliselt võõrandunud inimesed – suhtuvad samuti eitavalt poliitikasse ja võimu. Nad ei osale poliitilises elus, pole sellest huvitatud ega ka informeeritud. Nad elavad kui väljaspool ühiskonda ja ühiskonna suhtes on neil tõrjuv hoiak. Samal ajal võib seda tüüpi inimeste seas olla väga andekaid isiksusi. Teistest sagedamini võivad nad kalduda konformismi (muganduda, alistuda). „Ükskõik mis toimub, ma püüan sellega kohaneda.“
Mõisted:
indiviid – looduslik – loomulik ehk bioloogiline kategooria. Me kõik oleme omamoodi looduslapsed, kes on sündinud võrdsete ja vabadena. Kusjuures meie tahet ja nõusolekut ei küsinud keegi. Kõik inimesed on indiviidid .
Isik – juriidiline kategooria, mida saab identifitseerida ainult temale omaste tunnuste järgi. Eesnimi , nimi, sünniaeg, koht, elukoht, töökoht, vanemad, eriala jne. Praktiliselt on kõik indiviidid isikud. Välja arvatud need, kes on juriidiliselt emigreerunud. Näiteks need kes on elanud terve elu metsas loomade hulgas.
Isiksus – sotsiaalne kategooria, mis tähendab, et isik tunnetab ennast ühiskondlikult, talon oma väärtused, arvamus iseendast, ja suhetest ümbritseva keskkonnaga. Ta annab aru oma tegudest ja käitmisest ja on võimeline neid juhtima. Ta on teovõimeline inimene. Ta võib olla positiivne, negatiivne, kuritegelik, ajalooline, tavainimene jne. Ta on võimeline ka vastutama. Isiksused on väga erineva arengutasemega.