Tunnetuspsühholoogia seminar III küsimused ja vastused (0)

• Aisting on välis- või sisekeskkonna üksikute nähtuste või nende omaduste peegeldumine teadvuses. Aistingutest saadud info tõlgendub ajus tajukujundiks.
  

Aistingu teke

• retseptoritest e tundenärvilõpmetest – võtavad ärritusi vastu ja muundavad ärritusenergia närviimpulssideks;
  
• närvikiududest – mis toimetavad närviimpulsse edasi;
  
• vastavatest peaaju piirkondadest – kus toimub närviimpulssidena saabunud info töötlemine.
  

• Aistingute adaptsioon ehk ärritajaga kohanemine . Valgus( 2min)-hämarus ( 30 min), lõhnad, puuteaistingud
  

• Kompensatsioon - ühe aistinguliigi korvamine teisega
  
• Sünesteesia ehk teiseste aistingute teke. Värvide kuulmine , külm-sinine värvus, soe-kollane värv
  

• Nägemine - silmad
  
• Kuulmine - kõrvad
  
• Maitsmine - keel
  
• Haistmine - nina
  
• Kompamine - nahk
  

• Retseptoriteks on mitut tüüpi maitsmispungad (keelel ja suus , ka söögitoru ülemises kolmandikus, kokku ca 10 000). Maitsmisrakud on epiteelrakud, mis on koondunud maitsmispungadess ning toimivad kui närvirakud.
  

• Eristusläveks nimetatakse minimaalset stiimuli väärtuste erinevust, mida vaatleja on suuteline vähemalt 75%-l katsekordadest avastama .
  
• Absoluutne lävi määratakse ära stiimuli minimaalse intensiivsusega, mille puhul ta (vähemalt 50 % juhtudest) üldse avastatakse.
  

• Weberi seadus: j.n.d. moodustab konstantse e. muutumatu osa standardstiimuli intensiivsusest
  
• Fechner : kui suurendada ärritust geomeetrilises progressioonis, siis suureneb aistingu intensiivsus aritmeetilises progressioonis
  

• Fechner üldistas E.Weberi seaduse, et väljendada sensoorse ja füüsikalise intensiivsuse vahelist seost.
  

• Erinevate sensoorsete kvaliteetide jaoks on närvisüsteemis (NS) eri neuronid (e. närvirakud)- spetsiifilisuse teooria;
  

• Kõrva ül. on vastu võtta helivõnkeid (õhust), analüüsida helispektreid, kodeerida info NS jaoks ja saata edasi kõrgematesse keskustesse.
  
• Kõrvas on mitmed struktuurid, mis tajumisel aitavad helilaineid juhtida ja võimendada: -Helilained sisenevad kõrva kuulmekäiku, pikkusega umb. 3,5 cm, ja tekitavad vibratsiooni selle lõpus olevas kuulmekiles ehk trummikiles. Edasi panevad helivõnked liikuma keskkõrvas (nim. ka trummiõõneks) kuulmeluukesed (vasar, alasi , jalus), ja edasi kanduvad ovaalakna kaudu sisekõrva.
  
• Sisekõrv on luuline keeruka ehitusega lümfivedelikuga täidetud labürint, kus paiknevad nii tasakaalu- kui kuulmisorgan. Kuulmisega tegeleb sisekõrva osa, mille nimi on (välise sarnasuse tõttu) tigu (cochlea). Heli paneb võnkumbasilaarmembraanil paiknevad karvrakud (1 seesmine rida ja 3-4 välist rida, kokku umb 24 tuh rakku), nende deformatsioon kattemembraani vastu tekitabki impulsid teonärvis.
  
• Kohateooria (ehk resonantsiteooria) järgi (H.von Helmholtz ) on basilaarmembr.eri osade karvrakud tundlikud erineva kõrgusega helide suhtes- st reageerivad erineva sagedusega võngetele). (maksimaalse väljundi koht on olemas iga sageduse jaoks)
  

• Sagedusteooria (ehk jooksva laine teooria) autor G. von Bekesy (Nobeli preemia 1961) leidis, et Helmholtzil oli õigus vaid osaliselt: ovaalakna stimulatsioon paneb võnkuma basilaarmembraani ja heli kõrguse taju sõltub tõesti lainetuse kohast, kuid see on nii keskmiste ja kõrgemate sageduste puhul. Kuid madala, näit. 50 Hz sageduse korral võngub juba kogu membraan ja inimkõrv tajumadalamaidki helisid . Sagedusteooria kohaselt on ka membraani võnkesagedus seoses stiimuli sagedusega, ning see sagedus kantaksegi üle närviimpulssideks.
  

• Keha orientatsiooni ruumis tunnetatakse vestibulaar-elundi abil, mis paikneb oimuluu püramiidi osas ( tinglikult öeldes- kummaski sisekõrvas – sealt lähtuvad kõrvuti nii vestibulaarnärv kui kuulmisnärv)
  
• Vestib.elundi moodustavad esik ja 3 poolringkanalit
  
• vastutab  süsteem tasakaalu sälilitamise eest ja kompenseerib pea liikumisest tulenevaid näilisi asukohamuutusi
  

• Silmas on mitmed abistruktuurid, näit. lääts ( lens ) ja vikerkest e. iiris , mis tagavad sobiva proksimaalse stiimuli, s.t. võrkkestakujutise (retinal image ) tekke
  
• Kui valgus on jõudnud võrkkestale e. reetinale, siis transformeeritakse ta vastavate retseptorrrakkude – kepprakkude (rods) umb. 120 milj., ja koonusrakkude (cones), umb. 6 milj. vahendusel närviimpulssidek. Retseptorid annavad erutuse edasi bipolaarsetele rakkudele ja need omakorda ganglionrakkudele
  

• Young’i -Helmholtzi teooria e. trikromaatiline värvitaju teooria. - Värvide nägemise retseptorrakke ehk koonusrakke on 3 liiki ja nad erinevad maksimaalselt tundliku ala lainepikkuse poolest, iga rets .tüüp vastab erineval määral eri värvi valgusele (erinevus on ka erutuse tekke kiiruses ). Kolm värvustundliku retseptori tüüpi eraldi tekitavad ühe baasvärvi aistingu (kas sinine, roheline, v. punane). Kõik teised värvused on nende segud (NB!aditiivsel segamisel ). Sellele teooriale tekitab probleeme negatiivsete järelkujundite ja vastandvärvuste tajumine ; samuti näiteks see, et kollane ei ole segu.
  
• Värvikonstantsus: objektid näivad olevat sama värvi sõltumata muutunud valgustustingimustest (NB!eluliselt tähtis)
  

• Visuaalsete kontuuride omadused on väga olulised vormide äratundmisel. Need avastatakse vastavate detektorite (feature detectors) abil, mis paiknevad nii võrkkestas (ganglionrakud) kui ajus (on nt. servade, orientatsiooni, vormide, liikumise detektorid). Spetsiaalsed rakud reageerivad teatud kindlatele stiimuli omadustele – näit. nurkadele või servadele. Selliste detektorrakkude selektiivne adaptatsioon võib seletada teatud muutusi tajus , mis leiavad aset pärast pika aja jooksul teatud kindlat tüüpi stiimuli jälgimist; nagu näiteks liikumise järelefekt.
  

• interpositsioon ja kattumine
  
• lineaarne perspektiiv ja suhteline kõrgus/suurus
  
• varjud ja valgusnurk
  
• õhuperspektiiv
  
• tekstuurigradiendid
  
• tuttav suurus
  
• suhteline suurus + lineaarne perspektiiv +
  + tekstuurigradient
  
• liikumistunnused
  

• nähtavat maailma tajume me kolmemõõtmelisena, vaatamata sellele et võrkkestale langev kujutis on kahemõõtmeline. On olemas teatavad sügavustunnused ja sügavust peab olema võimalik tajuda mitmel viisil. Sügavustaju tunnusteks on – okulomotoorsed, monokulaarsed ja binokulaarsed. Liikumise abil – pea ja keha liimumisel ja teiste objektide liikumisel on oluline osa. Need liikumised tekitavad liikumisparalla. Lähedasemad esemed näivad liikuvat kiiremini seejuures vaatleja liikumisele vastassuunas. Samuti tekitab liikumine nn optilise voolu mustreid
  
• tekstuurigradient –
  

• Nägemise puhul toimub objektide ära tundmine peamiselt nende vormitunnustel. Vormi transpositsioon : tajutud vorm jääb samaks isegi siis kui kõik tema osad muutuvad, st vaatamata teatavale variatiivsusele esinemisviisis või teatavate osade varjatusele
  
• Gestaltpsühholoogia – rõhutas et organisatsioon ja struktuur on kogu vaimse tegevuse aluseks. Rõhutab eelkõige tervikliku vormi tajumise tähtsust, kusjuures selle terviku kujunemises on tähtsad terviku osade vahelised suhted ja nende kujunemise printsiibid.
  
• Enne kui tuntakse ära vorm, toimub nägemisvälja liigendamine e kujutise osade väljaeraldamine, See hõlmab nt figuuri ja tooni eraldamist
  
• Visuaalne liigendamine jätkub grupeerimisega mille aluseks on: lähedus, sarnasus, suletus , hea jätkuvus ja ühine saatus
  
• Maksimaalse tõenäosuse v sarnasuse printsiip – tendents interpreteerida proksimaalset stiimulit vastavalt sellele välismaailma stiimulile mis kõige suurema tõenäosusega sellise kujutise tekitav
  

• Ülalt alla töötlus kujutab endast tajuhüpoteeside esitamist, mis seejärel kontrollitakse alt üles protsessi abil
  

• Waterfall illusioon ehk liikumise järelefekt on tuntud juba Aristotelese poolt kirjeldatuna. Vaadates koske , nägi ta teatud aja pärast jõe kallast liikumas . Liikumise järelefekt tekib pärast ca 60 sekundilist liikuva objekti jälgimist. Pärast liikumise jälgimise lõppu tajutakse tausta liikumist, mis on vastassuunaline. Katsed näitavad, et liikumise järelefekt on seotud nende spetsiifiliste rakkude väsimisega nägemissüsteemis, mis kandsid peamist koormust antud suunas liikumismuljet edasi andvates rakupopulatsioonides. Tasakaalu rikkumine nn suunadetektorite rakupopulatsioonide vahel põhjustabki illusoorse liikumise, mis tundub reaalsena (Sekuler, Gans, 1963).
  
• Kestus ehk järeltoime. Tajumine ei lakka siis kui stiimul on oma toime lõpetanud, vaid see püsib mõnda aega nn sensoorses mälus. Eredalt lühiajalist valgussähvatust võib tajuda kuni 2 sekundit pärast kustumist. Selle ajaj jooksul on stiimulis sisalduv info tervikliku tajukujundi saamiseks täiesti kasutatav.
  

• Autokineetiline efekt tekib statsionaarse ehk liikumatu valgustäpi vaatlemisel täielikult pimedas ruumis. Kuigi valgustäpi asukoht jääb muutumatuks, tundub tahtmatult tekkivatest silmapilgutustest sõltuvalt mulje valguspunkti liikumisest, mis on sarnane tegelikule valguspunkti ruumis liikumisele.
  

• Võimaldab õigesti tajuda objektide heledust sõltumata objektile (v. selle osale) langevast erinevast valgusvoost (nt. valguses ja varjus olevate osade ühesugune tajumine). heledustaju sõltub kahe heleduse suhtest – kujutiselt ja foonilt peegeldunud valgusest (heledusest-luminance). Eeldatakse, et valgustustingimuste muutus põhjustab ühevõrra nii figuuri kui ka fooni tajumise muutumist. Seega nendevaheline suhe jääb samaks, kuigi valgustatus muutub. Heleduskontrasti puhul: objekt näib muutuvat tumedamaks, kui foon ümber muutub heledamaks. Tõenäoliselt on heleduskonstantsuse aluseks sama kaasasündinud mehhanism, mis avaldub heleduskontrasti puhul. Suurus- ja vormikonstantsuse puhul võib olla tegemist ka õppimisega, kuid see toimub siis väga varases eas
  
• Ajalised ja ruumilised vastastoimed on kasulikud
  
• Tajumises raskendavad nad
  

• Kui protsess – tunnetusprotsess mis vältimatult seotud tajuga, ka mäluga
  
• Regulatsiooniprotsess mis seotud teadvusega
  
• Tähelepanu on psüühilise tegevuse suunamine objektile , mille on isiksuse jaoks püsiv või situatiivne tähendus
  

• maht – objektide hulk, mida tähelepanu jõuab haarata mingi aja jooksul. Tähelepanu pole piiramatu mahuga, sekundi murdosa vältel võib ta hõlmata vaid 5-9 objekti. Seetõttu ei saagi me kõike korraga märgata.
  
• jaotuvus – tähelepanu saab samaaegselt jaotada mitme objekti või tegevuse vahel, see võib olla edukas juhul kui need objektid/tegevused on omavahel seotud. Nt kui autojuhtimine on selge, siis võime vabalt jälgida ka liiklust . Seostumatute tegevuste korraga sooritamine osutub raskeks või isegi võimatuks. Nt ei suuda me autot juhtides ajalehte lugeda.
  
• koondamine – mõeldakse tähelepanu keskendumist ühele objektile/tegevusele. Eri tegevused eeldavad seda erineval määral. Nt nõuab matemaatikaülesannete lahendamine ilmselt suuremat keskendumist kui telereklaamide vaatamine.
  
• püsivus – täiskasvanu suudab hoida tähelepanu antud objektil/tegevusel tavaliselt 15-20 minutit, siis kaldub see kõrvale. Väikelastel püsib tähelepanu ~5min. kui on käsil huvitav tegevus, püsib tähelepanu kauem.
  
• ümberlülitatavus – me saame tahtlikult oma tähelepanu ühelt objektilt /tegevuselt teisele üle kanda. Kergemini lülitub tähelepanu uutele ja huvitavatele asjadele. Kui käsilolev tegevus meid väga köidab, on ümber lülituda raskem.
  

• tugevus – valjud helid, ere valgus, intensiivsed värvid;
  
• suurus – suur plakat, pealkirjad raamatutes, ajakirjades ja ajalehtedes;
  
• kontrast – pikakasvuline inimene lühikasvuliste seas või vastupidi;
  
• liikumine – liikuvad reklaamid ;
  
• kordumine – kedagi pidevalt nähes hakkame talle tähelepanu pöörama;
  
• uudsus – õpetaja uus soeng .
  

• Ajutüve retikulaarformatsioon
  
• Taalamuse mittespetsiifilised rakutuumad
  
• Ajukoore otsmikusagar kui suunav ja koordineeriv piirkond
  
• Silmaliigutusi reguleerivad kesksed
  
• Kiirusagara moodulsüsteemid
  
• Parema ajupoolkera dominantsus aktivatsioonis
  

• Teadvus on välise maailma ja iseenda olemasolust, tegudest ja seisunditest teadlik olek.
  

• Tähelepanu koos teadvusmehhanismide peab teostama hea valiku info hulgast, tuleb ohverdada palju muud infot. Teadvustatud tajud ja mõtted on piiritud, suur osa infotöötlusest leiab aset nn teadvusvälises psüühikas
  

• Informatsioon ümbritseva maailma kohta on hajutatud erinevate aju osade vahel. Nt nägemisväljast luueakse ajus üle 30 erineva tõmmise mis kõik pisut erineval viisil kaardistavad nägemisvälja ning need saadetakse erinevatesse ajuosadesse
  

• Kooma
  
• Sügav uni
  
• Pinnaline uni
  
• Paradoksaalne uni
  
• Unisus
  
• Virgus
  
• Ülivirgus
  
• Hüpnagoogsed seisundid
  

• Peeglikatse ahvidega – magava looma laubale tehakse lõhnatu, maitsetu ja nahal tundetu värviga suur punane laik, seda ilma peeglita ei näe. Kui loom ärkvel puudutab oma laupa , nuusutab kätt millega ta seda katsub, hõõrub laiku siis võib oletada et loomal on olemas enda peeglis äratundmise võimed
  
• Lapsed võivad end peeglis ära tundma õppida alates 2. Eluaastast. Selleks ajaks hakkab laps märkama teisi, imiteerima, tundma emotsioone, mis eeldavad eneseteadvust
  

• teeta-lainete ilmumine;
  
• lihastoonuse alanemine
  
• kiirete silma liigutuste kadumine
  

• aeglased kõrgevoltaazilised negatiivse järelsakiga lained (K-kompleksid),
  
• üksikud deltalained
  
• silmade liigutused on kadunud.
  
• lihastoonus mõõdukalt alanenud.
  

• Delta-lainete osakaal EEG-s on 20-50%
  3. ja 4. unestaadiumit kokku nimetatakse ka sügavaks e. aegleaseks e. deltauneks.
  

• ajuelektrilise aktiivsuse tõusule ja on ligilähedane ärkvelolekule.
  
• väga madala lihastoonusega;
  
• kiireid silmade liigutusi, REM-episoodi ajal kiired silmade liigutuse ei esine püsivalt vaid lühemate perioodidena;
  

• Une funktsioonid on kehaline ja vaimne taastootmine. Oluliselt on uni seotud ka mälu ja kehatemperatuuri regulatsiooniga ja immuunsuse toetamisega.
  
• Hoida energiat
  
• Aju püsiv termoregulatsioon
  
• Kudede taastamine
  
• Hiljuti õpitud materjali kinnistumiseks
  

• Õppimise hüpotees : unes mängitakse läbi geneeriliselt tingitud käitumisprogrammid
  
• Unustamise hüpotees – une ajal kustutatakse mälust juhuslikud ja mittevajalikud mälestused, säilitades ajule vajaliku infotöötlusmahu
  
• Evolutsiooniline hüpotees – unenäol on hirmu stimuleerimise funktsioon, et inimene õpiks eluohtlikes olukordades reageerima