Kordamisküsimused ja vastused-taju-tähelepanu-teadvus ja uni (0)

Kordamisküsimused: Taju. Tähelepanu. Teadvus Autor: R.  
TAJU
1. Milles seisneb aistingu ja taju erinevus? Kirjelda tajuelamuse  tekkeprotsessi.
Aisting on füsioloogiline protsess, mille tulemusena toimub välise stiimuli üksikute 
omaduste tuvastamine (nt. värv, heledus, kuju)
Taju on psüühiline protsess, mille tulemusena tuntakse ära tervik, aistingud 
organiseeritakse tähenduslikeks objektideks.
Distaalne stiimul - proksimaalne stiimul - tajukujund  2. Kuidas toimub visuaalse info töötlemine ajus? Millised on põhilised  visuaalse töötlemise rajad nägemissüsteemis (parvo- ja magnosüsteemid; MIS
ja KUS süsteemid).
Aju nägemiskeskuse kõigil rakkudel on "eelisatud stiimul" ja iga rakk erutub kõige 
kiiremini siis,
kui vaateväljas on temale vastav konkreetne stiimul.
Esmane nägemisaisting saadetakse kuklasagarasse.
Mis- ja kus- rajad - pea tagaosas asuvast esmasest visuaalsest korteksist pärit teave
edastatakse
alumisse temporaalkorteksisse (nn mis-süsteemi) ja posterioorsesse 
parietaalkorteksisse (kus-
süstem).
Mis-süsteem - visuaalne rada, mis viib aju nägemiskeskusest oimusagarasse, see 
on eriti oluline
objektide tuvastamisel, ütleb kas tegemist on kassi, õuna või millegi muuga.
Kus-süsteem - visuaalne rada, mis viib aju nägemiskeskusest kiirusagarasse, see 
on eriti oluline
objektide asukoha määramisel ruumis ja liigutuste koordineerimisel, ütleb kas objekt 
asub üleval
või all, paremal või vasakul.
Tunnuste tuvastamise hierarhia - tunnuste tuvastamise võrgustik, milles alumisel 
tasandil on joontunnuste tuvastajad. Need aktiveerivad järgmise tasandi tuvastajad, 
mis reageerivad lihtsamate joontunnuste kombinatsioonidele.
Alt- üles töötlus: Kõigepealt tuvastatakse joontunnused (üksiktunnused) Tunnused 
kombineeritakse keerulisemateks vormideks.
Ülalt-alla töötlus: Minnakse tervikult detailidele, arvestatakse ka konteksti. 
Kõigepealt püstitatakse stiimuli omadustele tuginedes hüpotees ning seejärel 
kontrollitakse stiimuli omaduste vastavust sellele.


3. Kirjelda taju võrgustikumudelit. Aju nägemiskeskuse kõigil rakkudel on "eelisatud stiimul" ja iga rakk erutub kõige 
kiiremini siis, kui vaateväljas on temale vastav konkreetne stiimul.
Esmane nägemisaisting saadetakse kuklasagarasse. Mis- ja kus- rajad - pea 
tagaosas asuvast esmasest visuaalsest korteksist pärit teave edastatakse
alumisse temporaalkorteksisse (nn mis-süsteemi) ja posterioorsesse 
parietaalkorteksisse (kus- süstem). a taju võrgustikumudelit, sh alt-üles ja ülevalt-alla
töötlust kujutiste äratundmisel. 
Tunnuste tuvastamise hierarhia - tunnuste tuvastamise võrgustik, milles alumisel 
tasandil on joontunnuste tuvastajad. Need aktiveerivad järgmise tasandi tuvastajad, 
mis reageerivad lihtsamate joontunnuste kombinatsioonidele.
Alt- üles töötlus    :  Kõigepealt tuvastatakse joontunnused (üksiktunnused) Tunnused  kombineeritakse keerulisemateks vormideks.
Ülalt-alla töötlus    :  Minnakse tervikult detailidele, arvestatakse ka konteksti.  Kõigepealt püstitatakse stiimuli omadustele tuginedes hüpotees ning seejärel 
kontrollitakse stiimuli omaduste vastavust sellele. Tahtlik (ülalt alla) - suunad tahtlikult millegi peale
Tahtmatu (alt üles) - aktiveerib ootamatu stiimul 4. Mis on ambivalentsed kujutised ja mida nad tajuprotsesside kohta  ütlevad? Visuaalne kompositsioon, mis võimaldab hõlpsasti rohkem kui ühte tõlgendust, 
mõnel juhul muutub kujutise ja tausta määratlus, mõnel juhul tajutav sügavuse 
korrastus. Sellise kujutise puhul on stiimul ise neutraalne, mis on kujutis ja mis on 
taust, sõltub sellest, kuidas me asja näeme. Taju suudab pilti mitmeti tõlgendama, 
kuid kaldub tajuma ühte rohkem kui teist. Kahetine nägemine - näiteks mõned inimesed näevad pildil vaasi, teised aga kahte 
nägu/ vana naine & noor naine jne. 5. Vormitaju: joontunnuste tähtsus. Nägemise puhul põhineb objektide äratundmine peamiselt nende vormitunnustel. Vormi transpositsioon: -tajutud vorm jääb samaks isegi siis, kui kõik tema osad 
muutuvad (näit. helistiku muutus!), st vaatamata teatavale variatiivsusele 
esinemisviisis; või teatavale osade varjatusele. • Kuni kuueaastased lapsed kalduvad
esemeid rühmitama värvi, vanemad juba vormi järg


6. Millistest seaduspärasustest lähtub tajusüsteem nähtava sisendi  korrastamisel (sõelumisel)? Seleta lahti tajulise grupeerimise printsiibid 
(geštaltpsühholoogiast!).   Enne kui tuntakse ära vorm, toimub nägemisvälja liigendamine ja kujutise osade 
väljaeraldamine e tajuline sõelumine Erinevad geštaltpsühholoogia printsiibid seletavad, kuidas toimub tervikpildi 
eraldamine osadeks ja nende objekti osade ühendamine tervikuks  Geštaltpsühholoogia – rõhutas, et organisatsioon ja struktuur on kogu vaimse 
tegevuse aluseks. GP teooria rõhutab eelkõige tervikliku vormi tajumise tähtsust, 
kusjuures selle terviku kujunemises on tähtsad terviku osade vahelised teatud 
suhted ja nende kujunemise printsiibid); *Gestalt = üldkuju; tervik, mis on midagi 
rohkemat kui osade lihtne summa. Visuaalne liigendamine jätkub grupeerimisega, mille aluseks on mitmed geštalt-
teooriast tuntud printsiibid: -lähedus, -sarnasus, -suletus, -hea jätkuvus, -’ühine 
saatus’ jmt
  
7. Sügavustaju (kaugustaju) monokulaarsed ja binokulaarsed tunnused.  
Monokulaarsed vihjed: ● Lineaarne perspektiiv - paralleelsed jooned, mis suunduvad meist eemale,  tunduvad kaugenedes progreseeruvalt üksteisele lähenevat. Selline joonte 
koondumine loob 2D pildis sügavustunnetuse. ● Õhuperspektiiv - valgus hajub atmosfääris liikudes, eriti siis kui atmosfäär on  tolmune/udune. Kaugemal olevad objektid kaotavad kontrastsust ja tunduvad 
hägused. Pildil olevate objektide kontrastsuse vähendamine jätab mulje, et 
need objektid on kaugemal. ● Tekstuurigradient - tekstuuri tugevus/tihedus väheneb kaugemal paikevatel  objektidel. ● Kattumine - lähemal olev objekt katab mingi osa kaugemal olevast objektist.
● Varjutus - 2D pinnad ei jäta varje. Varjude olemasolu vihjab 3D objekti  nägemisele. ● Objekti identiteet - me saame hinnata objekti kaugust reetinal oleva pildi  suuruse põhjal. Seda saab teha siis, kui teame objekti tegelikku suurust. ● Sügavusteravus - kui üks pildi regioon on terava tekstuuriga ja teine regioon  on hägusa tekstuuriga, siis tunduvad need regioonid erineva sügavusega. ● Liikumisparallaks - objekti pildi liikumine üle reetina vaatleja pea liikumise  tõttu. Näiteks: vaatlejast on erinevatel kaugustel kaks paigalolevat objekti. 
Pea liigub! Lähemal oleva objekti pilt läbib reetinal suurema vahemaa. 
(autosõit)


Binokulaarsed ja okulomotoorsed vihjed: ● Konvergents - silmad pöörduvad sissepoole fokuseerimaks lähemal olevat  objekti. ● Akommodatsioon - silma kohanemisvõime eri kaugusel asuvate esemete  selgeks nägemiseks. See toimub silmaläätse kumeruse muutmise teel. 
Lähemal asuvate esemete vaatlemisel on lääts suurema kumerusega kui 
kaugemal asuvate esemete vaatlemisel. ● Stereopsia - sügavustunnetus, kui ümbrust vaadatakse mõlema silmaga.  Binokulaarne nägemine tekitab kaks kergelt erinevat pilti kummagi silma 
reetinale. Need erinevused annavad informatisooni, mida aju saab kasutada 
sügavuse arvutamiseks. 8. Kuidas on võimalik tajuda sügavust liikumise kaudu? sügavuse tajumisel on väga tähtis osa meie endi pea ja keha liikumisel ning teiste 
objektide liikumisel. Need liikumised tekitavad fenomeni nimega liikumisparallaks – -
lähedasemad objektid näivad “liikuvat” kiiremini, seejuures vaatleja liikumisele 
vastassuunas; Samuti tekitab liikumine nn optilise voolu mustreid Optilise voolu kiirus - muutus reetinal – võimaldab hinnata liikumise kiirust ja 
objektide kaugust/sügavust (nt lennuki maandamisel piloodi pilk fikseeritud 
ekspansioonifookusesse, mis näib paigalseisvana) 9. Milles seisneb binokulaarne disparaatsus ja kuidas tekitatakse  binokulaarsete tunnuste abil sügavustaju?
Binokulaarne disparaatsus - erineval kaugusel asuvad stiimulid tekitavad erineva 
kujutise vasaku ja parema silma võrkkestale. Sügavustaju mitmed närvimehhanismid on ilmselt kaasasündinud, kuna avalduvad 
väga varases eas (nii inimestel kui loomadel); seda kinnitavad katsed nägemisväljas 
olevate objektide väga järsu ilmumisega (suurenemisega) (looming) - see tekitab 
vaatajas reaktsiooni kiirelt lähenevale objektile (silmade pilgutamine, tõrjereaktsioon 
jm.). 10. Liikumistaju: tegeliku liikumise tuvastamise mehhanismid; liikumise  füsioloogilised detektorid.  1. reaalne liikumine 
2. 2) stroboskoopiline liikumine, nim. ka “näiv liikumine” (apparent motion) - nt  liikumatud lähestikku asetsevad valgustäpid järjestikku süttides (vahe umb. 
40-200 ms) tekitavad liikumise mulje (st põhjuseks mitte otsene liikumine 


võrkkestal vaid avastatakse asukoha muutusi ajas!) Sõltub: heledusest, 
ekspositsiooniajast, sisselülitamiste vaheajast ! 3. indutseeritud liikumine Nt kuu ja pilved - interpreteeritakse valesti; kontekst indutseerib liikumise; sõltub 
fooni kiirusest, suurusest, kaugusest, vormist; pilgu fiksatsioonipunktist jm. Sõltuvalt 
neist faktoritest võib visuaalne kontekst liikumistaju moonutada. 4. autokineetiline liikumine 
5. liikumise järelefekt (seletatakse liikumisdetektorite selektiivse  adaptatsiooniga; pikaaegne stimulatsioon ühes suunas tekitab 
väsimuse, pärast liikumise lakkamist erutuvad “vastassuunalised” 
detektorid) – vt veejoa illusioon! Liikumise füsioloogilised detektorid: reetina perifeerne osa; magnotsellulaarne 
süsteem; tektopulvinaarne süsteem; kiirusagar (‘KUS’-süsteem); oimusagara 
mediaalne ja ülemine mediaalne osa; ajukoores keerukas spetsialiseerumine erineva
suuna ja kiirusega liikumistele. 11. Kuidas osalevad silmaliigutused liikumise tajumisel ja milles seisneb  silmaliigutuste kompenseerimine? Iga liigutus toob kaasa mõnevõrra erineva vaate ja põhjustab seega võrkkestale 
langeva kujutise muutuse. Silmaliigutuste komepnseerimine- kui objekt liigub paremalt vasakule, nii et selle 
kujutis silma võrkkestal nihkub ühest asukohast teise ning samal ajal silm liigub 
vasakult paremale, siis võtab meie aju silmade asendi muutustest tingitud nihked 
arvesse, kuid meile tundub, et liikumist ei toimunud, kuna silma liikumine oli 
võrkkestal toimunud nihkega täpselt võrdväärne (ja vastassuunaline). 12. Kuidas/miks  tekib näiline liikumine ja indutseeritud liikumine?  Näiline liikumine- liikumise tajumine, mille tekitavad liikumatud stiimulid, mis asuvad
esmalt ühes asendis või asukohas ja seejärel pärast sobivat ajavahemikku teises 
asendis või asukohas.
Põhjustab asukoha järsk muutus liikumise tajumise isegi siis, kui liikumist tegelikult ei
toimunud (ei maailmas ega silma võrkkestal).
Indutseeritud liikumine- tajutav liikumatu stiimuli liikumine, mille põhjustab 
tavaliselt ümbritseva raamistiku või lähedal asuvate objektide liikumine. 13. Bioloogilise liikumise iseärasus ja avastamine.   Reaalse liikumise erijuhtum: bioloogilise liikumise avastamine (G.Johansson) – nt 
eristatakse jooksu liikumismustrit käimismustrist juba 200 ms ekspositsiooni korral. 


14. Mida tähendab ja kuidas tekib tajuline püsivus (konstantsus)? Too  näiteid!
Tajuline püsivus- taju omadus luua objektist stabiilne pilt, isegi kui stiimul muutub 
vaatamistingimuste tõttu. Kui objekt kaugeneb, siis tema suurus justkui muutub, aga 
inimene teab, et tegelikult ei muutu (Stiimuli muutus, aga tajukujund jääb ikkagi 
samaks).
Eemal oleva objekti teatud tunnuste, näiteks kuju, suuruse ja heleduse õige 
tajumine, ehkki proksimaalne stiimul muutub erinevate vaatamistingimuste tõttu.
Kui näeme ust erinevate nurkade alt, näib see ikka neljakandiline, ehkki silma 
võrkkestal olev kujutis sellest on sageli trapetsikujuline. Tajulist püsivust saavutame 
alateadlikult, eemal oleva objekti kuju tajume ja tunneme selle ära, isegi kui see on 
kaugel. 15. Millal/miks  taju eksib?  Kui tähelepanu on suunatud kindlale objektile, siis tähelepanu kontsentratsioon 
sellele võib segada teiste objektide teadvusse jõudmist, mis näitab, et tähelepanu 
võib väga kergesti pidurdada ja tähelepanuvälja piirata. 
nt selline nähtus on ‘ tähelepanematusepimedus’ /inattentional blindness/ 
http://www.youtube.com/watch?v=IGQmdoK_ZfY  
nt ka ‘muutusepimedus’ /change blindness/  https://www.youtube.com/watch?
v=bh_9XFzbWV8  
Põhjused: objekti silmatorkavus, tp. fokuseeritus, piiratud töötlusressurss töömälus, 
ootused, kogemus. 
NB! Igapäevaelus nt põhjustab liikluses õnnetusi. TÄHELEPANU
16. Defineeri „tähelepanu“ mõiste.  Tähelepanu on kognitiivne selektsioonimehhanism ajus, millel on iseloomulikud 
mahu või ressursi piirangud ja kindlate närvivõrgustike aktivatsioon erinevate 
tähelepanu allmehhanismide kaasatuse korral
ESITLUSEST: Tähelepanu on selektsioon infotöötluses; psüühilise tegevuse 
suunamine ja kontsentreerimine objektile, millel on isiksuse jaoks püsiv või 
situatiivne tähendus. 17. Kuidas erinevad tahtlik (ülalt alla) ja tahtmatu (alt üles) tähelepanu? Tahtlik (ülalt alla) - Tahtlik, aktiivne, (inimese) enda poolt sisemiselt suunatud 
(väliste) stiimulite tuvastamine.  Iseloomulik on tähelepanu kontrollseadistus: teatav 
režiim, mis määrab ära, millises suunas tähelepanu on kallutatud (hoiakud, isiksus, 
mälestused, instruktsioon jne.). Ka eelnevad sündmused mõjutavad tähelepanu 
kontrollseadistust (suunad tahtlikult millegi peale; tahtlik; tomb mingi regimi alluse 
(hoiakud, mälestused, kogemused); subjekt juhib ise; teadmistepõhine, lihtsamaks 
raskemaks, andmetepõhine).


Tahtmatu (alt üles) -reflektoorne, passiivne, (väliste) stiimulite automaatne 
tuvastamine. Aktiveerib ootamatu stiimul; tahtlik; reageerimine välistele stiimulitele 
(hõige, karjatus); automaatne; raskemast lihtsamaks.
Objektide terviklikuks ja täielikuks tajuks on vaja tähelepanu, kuid elementaarsete 
üksiktunnuste märkamisel võib toimida ka POP-OUT –efekt (mis on automaatne ja ei
vaja tp suunamist) ! - seda tõendavad otsinguajad visuaalse otsingu metoodika 
puhul (Anne Treismani katsed)                  NB! Tahtliku ja tahtmatu tähelepanu eristamine lähtub eelkõige tahteliste protsesside
osalusmäärast tähelepanus. 18. Too näiteid tähelepanu piirangutest ja kallutatusest; mis on selle  põhjuseks?  Too näiteid, kuidas tähelepanu piirangud ja kallutatus mõjutavad 
meid igapäevaelus.
Tähelepanu piiratus seisneb selles, et ühele stiimulile keskendumise aeg on piiratud.
Kuigi inimene on võimeline tegema mitut asja korraga, ei ole mõlemad tegevused 
kunagi sama efektiivsed. Näiteks on uuringud näidanud, et autojuhi reageerimine 
punase tule vahetusele on poole aeglasem siis kui ta räägib telefoniga. Kallutatus- 
valgusvihk laval, etteantud infost olulisema välja töötlemine 19. Mis on ja miks tekib tahtmatu tähelepanu? Tahtmatu tähelepanu (alt üles) - reflektoorne, passiivne, aktiveerib automaatselt 
(välise)stiimuli; tahtlik; reageerimine välistele stiimulitele (hõige, karjatus).
Objektide terviklikuks ja täielikuks tajuks on vaja tähelepanu, kuid elementaarsete 
üksiktunnuste märkamisel võib toimida ka POP-OUT–efekt (mis on automaatne ja ei 
vaja tp suunamist) ! 
Elementaar- ja kompleksomaduste tajumine visuaalse otsingu katsetes: PILT 17 
KÜSIMUSES


20. Visuaalse otsingu metoodika tähtsus tähelepanuprotsesside uurimisel.  Paralleelne ja järjestikune töötlus.   
Tähelepanu peamine ülesanne on välja valida meeleelundeid pommitava infotulva 
seast oluline ja hetkevajadustega kokkulangev teave. Nägemisvälja jääv info 
aktiveerib miljoneid neuroneid visuaalses korteksis. Tähelepanu suudame suunata 
visuaalse stiimuli puhul umbes 55 ms kiirusega. 21. Kirjelda tähelepanu peamisi omadusi!  ● Valivus (selektiivsus)- objekti ja müra eristamine  (D.Broadbenti filtriteooria)
● Maht- (G.miller “Maagiline arv 7+/- 2…)
● Püsivus- (nt valvsuskatses avastatud signaalide % järsk langus esimese 20  min jooksul..) ● Jaotuvus- multitasking- mitme asja korraga tegelemine
● Ümberlülitatavus
● kontsentratsioon- vs hajuvus- (kummal parem? kas naistel v meestel?  VASTUS: meestel) 22. Kirjelda faktoreid, mis võivad tähelepanu mõjutada, ja kuidas.  ● temperatuur     (üle 40 kraadi C..)  ● müra     (tugev suurend.valivust, virgust, kuid ka vigu keerukates ül., vähendab  täpsust, alandab mälu mahtu)  ● ärevus     -”- nikotiin;  ● amfetamiin     -”- (kuigi suurendab reakts.kiirust)  ● magamatus    ; (-väsimus) -“-  ● alkohol    ;  ● rahustid     (kõik funkts. halvenevad) ● motivatsioon    e. tulemusest huvitatus (suureneb tempo, valivus, virgus,  reag.kiirus, täpsus; suureneda võivad vead) 23. Tähelepanu peamised ajumehhanismid. Mitu keskust, millest olulisimad on: ●   ajutüve retikulaarformatsioon (üldine virguse tase); 
●  taalamuse mittespetsiifilised rakutuumad (üldine teadvustatus ja valmisolek); 
●  ajukoore otsmikusagar kui tegevust suunav ja koordineeriv piirkond! 
●  silmaliigutusi reguleerivad keskused. 
●  kiirusagara moodulsüsteemid (nt erinevad tp jagamise/ümbersuunamise ja    tähelepanu koondamise jaoks, Posner jt. 1994 jj).  ●   parema ajupoolkera dominantsus aktivatsioonis! 24. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ADHD) sümptomid ja nende arvesse  võtmine õpetamisel. 
Väljendub püsivuse puudumises ja pidurdamatuses, ebasüstemaatilises 
tegutsemises, eriti olukorras, kus neile esitatakse kindlaid nõudmisi; sageli on hea 
võime lahendada loovülesandeid.


- kaasamine õppetöösse
- proovimine ja katsetamine 
- rahulikkus ja järjekindlus 
- kiitmine
- liikuvus
- interaktiivsus TEADVUS JA UNI
25. Teadvuse mõiste sisu ja aspektid  Teadvus on hetkest hetkesse kulgev teadlikkus iseendast, oma mõtetest ja 
keskkonnast. Teadvus on keerukate elusorganismide ajus loodud töökeskkond, mida
põhjustavad miljardite närvirakkude ehk neuronite omavaheline suhtlemine ja 
koostöö.  26. Teadvuse peamised omadused ja funktsioonid. Teadvuse omadused: 
Subjektiivsus (puhta vahetu kogemuse omamine, mille eksistents on ilmne esimese 
isiku perspektiivist võetuna, sisu mis ilmneb meile teatud viisil nt: hambavalu valu, 
punase roosi punasus)
Omavaatelisus (teadvusekogemused kuuluvad alati alati isikule, on selle omad, 
teadvuseseisund on antud inimesele, nt: ma tunnen neid omaenese vaatepunktist ja 
suhtun enda seisukohalt) 
Intentsionaalsus (tüüpiliselt käib teadvus alati millegi kohta, tal on oma sisu ja objekt)
Transparentsus (teadvusväli on “läbipaistev”, menäeme asju ja nende omadusi, aga 
mitte teda ennast - meenutus)
Püsivus, sidusus (puhas aisting või kogemus on jagamatud)
Terviklikkus, ühtlus (teadvus kombineerib ja ühendab erinevad sisud terviklikuks 
muljeks) 
27. Aju ja teadvus. Sõlmimisprobleem. Töökeskkonna hüpotees. Teadvuse töökeskonna hüpotees on teadvuse neuraalse aluse hüpotees. Selle 
kohaselt tekitavad teadvuse spetsialiseeritud neuronid, nn töökeskkonna neuronid, 
mis võimaldavad meil moodustada stiimulitest või mõtetest dünaamilisi tervikkujutisi. 
Sõlmimisprobleem - sõlmitakse läbi sünkroonsuse. Kõiki omadusi sõlmitakse 
erinevates ajupiirkondades (on eraldi piirkonnad liikumise, värvi ja kuju 
analüüsimiseks, mis asuvad üksteisest aju mõistes kaugel nagu Elva Pariisist). 
Seega kuidas teab aju, et kokku kuuluvad näiteks punane värv, auto kuju ja vasakule
liikumine? - See ongi sõlmimisprobleem. 28. Uuritavad teadvuse seisundid ja metoodikad. Teadvuse seisundi mõistet tähistatakse meditsiinis psüühilise aktiivsuse üldist taset, 
millega seostub võime vastu võtta, analüüsida ja sünteesida ärritusi ning neile 
reageerida. Näiteks kui teha punane laik otsaette ning vaadata: kui loom/laps hakkab


enda otsaesist katsuma, siis võib arvata, et loomal/lapsel on enda 
äratundmisevõime.  29. Kognitiivne teadvustamatus. Teadvustamatu tunnetus - väljaspool teadvust aset leidvad tunnetuslikud ehk 
kognitiivsed tugiprotsessid, mis teevad võimalikuks taju, mälu ja mõtlemise.  30. Mis on pimenägemine ning mida see teadvuse kohta ütleb? Pimenägemine on kahjustus esmases ajupiirkonnas (ei näe objekti), kuid inimene on
võimeline teatud määral ruumis orienteeruma ja tegema sihipäraseid liigutusi. See 
on tõestus, et meie psüühika teatud aspektid võivad toimida, ilma et me neid 
teadlikult kogeksime.  31. Eneseteadvus ja selle uurimine Eneseteadvus - teadlik olemine ja arusaamine iseendast. Inimese teadvusseisundit 
saab muuta hüpnoosi teel, religioossete harjutustega (meditatsioon), ravimite, 
alkoholi ning narkootikumidga. 
Tulenevalt une-ärkveloleku tsüklist on füsioloogiliselt normaalsed kaks teadvuse 
seisundit:  1.) ärkvelolek - isik on täielikult orienteeritud oma isikus, ajas, ruumis ja  situatsioonis 2.) uneseisund - teadvustatud tunnetus on välja lülitatud Teadvuse hägunemise raskusastmed:  1.) Obnubilatsioon - kõige leebem seisund, kus inimene on justkui hägune (ühel  hetkel saab aru, teisel mitte 2.) Somnolents - magamise sarnane seisund, reageerib kõnetamise peale
3.) Soopor - uimsus (sügav uni), millest ei saa enam üles äratada, tüsistus
4.) Kooma - kesknärvisüsteemi kahjustus, raske trauma tagajärg 32. UNI: Ööpäevarütmid ja une tekkemehhanism. Kirjelda faktoreid, mis  võivad tähelepanu mõjutada, ja kuidas. .
Ööpäevarütmid e tsirkadiaanne rütm on une ja ärkveloleku rütm. Seda süsteemi 
mõjutavad mitmed välised tegurid, sealhulgas nägemisnärvist tulev teave päeva ja 
öö vaheldumise kohta ning söögiajad, mis on samuti kehasiseseid rütme suunavad. 
Tähelepanu võivad mõjutada unerohud ning stimulandid nagu kofeiin, kokaiin ja 
amfetamiin, mis vähendavad unevajadust ja tõstavad energiataset ning tuju, ent 
tekitavad sõltuvust, millega võivad kaasneda psühholoogilised ja meditsiinilised 
probleemid. 33. Mis on une peamised (võimalikud) funktsioonid? Hoida energiat, termoregulatsiooni, õpitu kinnistamiseks, soovimatute mälestuste 
unustamiseks, kudede taastamine, närvirakkude detoksifikatsioon, vähendada 
unustamist jne.


34. Kirjelda une staadiume ja tsükleid. Kuidas võib unepuudus mõjutada  igapäevaelus hakkama saamist?
Unepuudus halvendab tervist, mälu ja õppimisvõimet, tekitab stressi ning vähendab 
eluiga.
Une staadiumid: 1. staadium - “sissejuhatav” unefaas, kerge uni, millest on lihtne ärgata nt: müra  tõttu, kogete eredaid ning kiiresti vahelduvaid kujutisi 2. staadium - kestab u. 20 minutit, südametegevus aeglustub, madal  lihastoonus, kehatemperatuuri langus, unevärelused, unesrääkimine 3. staadium - veel sügavam uni
4. staadium - raskesti äratatav, sageli looteasendis, uneskõndimine (3. ja 4.  staadium u. 30 minutit) Pärast sügava une faasi jõuab inimene REM-unne (pulss ja hingamine kiirenevad, 
justkui inimene oleks ärkvel ja saaks füüsilist koormust). Tegu on kiirete 
silmaliigutsutega (rapid eye movement e. REM). Ööune esimene REM-periood on 
lühim, pärast selle lõppu pöördub magaja kergema une faaside kaudu tagasi 
sügavamatesse faasidesse. Öösse mahub keskmiselt 4-5 REM-perioodi.  35. Millised on enamlevinud seletused unenägude nägemisele? Unenäod on seotud REM-unega. Unenäod võivad olla pelgalt muu ajutegevuse 
kõralnähud.
Freudistlik lähenemine - näeme unes oma soove ja hirme.
Õppimise hüpotees - unes mängitakse läbi geneetiliselt tingitud käitumismustrid. 
REM-une ajal stimuleeritakse ajupiirkonnaosi, mis on seotud õppimisega. Uni 
kergendab õpitu meeldejätmist.
Unustamise hüpotees - une ajal kustutatakse mittevajalikud ja juhuslikud mälujäljed.
Evolutsiooniline hüpotees - unel on hirmu simuleerimise funktsioon - aitab inimesel 
eluohtlikes olukordades ellu jääda.
Aktivatsiooni-sünteesi mudel - kujundid, mida me unes näeme on tingitud juhuslikest 
närviaktsioonidest. Kui aju aktivatsioon tõuseb aju kõrgemale tasemele, siis aju 
hakkab tegema sama, mis ärkvel olles, ehk püüab aru saada ebamäärastest 
stiimulitest ning anda neile tähendust. Õppematerjalid:
• Gleitmani jt õpikust peatükid:  „Taju“ ja „Teadvus“ • Bachmanni õpikust teema:  „Tähelepanu ja tähelepanelikkus“ • Loengukonspektid „Taju“, „Tähelepanu“ ,  „Teadvus. Eneseteadvus. Uni“