Taju ja taju tunnused (2)

Taju
1. Millised on sügavustaju monokulaarsed tunnused?
Tunnused:

• Interpositsioon ja kattumine
  
• lineaarne perspektiiv ja suhteline kõrgus/suurus
  
• Varjud ja valgusnurk
  
• Õhuperspektiiv
  
• Tekstuurigradiendid
  
• Tuttav suurus
  
• Suhteline suurus + lineaarne perspektiiv + tekstuurigradient
  
• Liikumistunnused
  

Kuidas toimub sügavuse tajumine liikumise abil?
Silma läätse kumeruse muutumine ehk akkomodatsioon . Silma jõudvas optilises voos on eristav parameeter , mis määrab kujutise suurenemise kiiruse alusel, kui palju on aega kokkupuuteni veepinnaga.
Sügavustaju tunnused võivad olla:

• Okulomotoorsed
  
• Monokulaarsed
  
• Binokulaarsed
  

sügavuse tajumisel on väga tähtis osa meie endi pea ja keha liikumisel ning teiste objektide liikumisel.
Need liikumised tekitavad fenomeni nimega liikumisparallaks –
-lähedasemad objektid näivad “liikuvat” kiiremini, seejuures vaatleja liikumisele vastassuunas .
Millise kahe tunnuse kombineerimisel saadakse tekstuurigradient ning mida see kirjeldab?
Suhteline suurus ( eespool ja tagapool olevad asjad, kui asi on väiksem siis arvad , et see on kaugemal) +lineaarne perspektiiv (detailid on tihedamad, näitavad sügavust)+ tekstuurigradient (jooned lähevad kokku)
Mida kaugem, seda tihedamaks muutub muster. Selle järgi saab aru, mis on ees ja mis on taga.
2. Kuidas toimub tervikliku vormi tajumine? Seleta lahti tajulise grupeerimise printsiibid !
Enne kui tuntakse ära vorm, toimub nägemisvälja liigendamine e. kujutise osade väljaeraldamine (segregation). See protsess hõlmab nt figuuri ja fooni eraldamise (mis iseenesest ei tulene proksimaalsest stiimulist, vaid juba tajusüsteemi tööst, - nagu näitavad katsed pööratavate figuuridega (reversible figures ) –ajaline vastastoime !)
Kuidas seostub maksimaalse sarnasuse/tõenäosuse printsiip tajulise grupeerimisega?
Kui näeme mingit pilti, siis kõigepealt eraldame sellest mingi osa. Tajusüsteemis on erinevad osakonnad, mis tegelevad erinevate küsimustega.
Heajätkuvuse printsiip – pole võimalik, et kaks ruutu saavad kokku niimoodi , et nad oleksid ühtekuuluvad.
3. Millised on kujutiste tajumise töötlusmehhanismid?
Kuidas on kontekst seotud „ülalt-alla“ töötlusega ning mis võib juhtuda, kui konteksti mõju on liiga tugev?
Kriteerium, mille põhjal nimetatud suundi eristatakse, tuleneb tajupildi tekkimiseks vajaliku info töötlemise erinevatest teooriatest . Nn alt-üles info töötlusteooria järgi ( bottom -up processing) moodustub tajupilt ainult sensoorse info analüüsist vastupidiselt info ülalt-alla töötlusteooriale (top-down processing), kus tajupilt moodustub sensoorse informatsiooni mõtestamises lähtudes kogemuses olevast .
Tooge igapäevaelust näiteid, mille puhul võiks toimuda a) paralleelne töötlus, b) seriaalne ehk järjestikune töötlus.
Paralleelne – üks erinev täht teiste ühesuguste tähtede seast. Leiame erineva tähe ruttu üles. – üks erinevus.
Seriaalne – rahvahulga seest tuttava leidmine – mitu tunnust millega erineb teistest
4. Mis on reaalse liikumise ning näiva ja indutseeritud liikumise peamine erinevus? Seletage lahti stroboskoopilise liikumise mehhanism !
Näiv ehk strboskoopiline liikumine – kus kiiresti toimuvaid ärritusi tõlgendatakse liikumisena.
stroboskoopiline liikumine, nim. ka “näiv liikumine” (apparent motion ) - nt liikumatud lähestikku asetsevad valgustäpid järjestikku süttides (vahe umb. 40-200 ms) tekitavad liikumise mulje st põhjuseks mitte otsene liikumine võrkkestal vaid avastatakse asukoha muutusi ajas! Sõltub: heledusest, ekspositsiooniajast, sisselülitamiste vaheajast !
optimaalne e. “reaalse liikumise” mulje tekib 60 ms-se asünkroonsuse korral; 60-200 ms piirkonnas tekib nn fii-liikumine ehk objektitu liikumine; üle 200 ms intervalli korral nähakse juba eri objektidena/
 Stroboskoopiline efekt on näivat liikumist põhjustavatest liikumistest kõige rohkem inimeste poolt rakendust leidnud. Sellele põhineb filmide näitamine kinos ja joonisfilmide valmistamine. Süstemaatiliselt demonstreeris stroboskoopilist efekti esmakordselt Max Wertheimer (1912), lülitades pimedas ruumis valguspunktid sisse ja välja 50 millisekundilise vahega, kusjuures teine valgusallikas asus esimesest veidi eemal. Faktorite seas, mis determineerivad, kas tajutakse liikumise stroboskoobilist efekti või mitte, on peale pausi kahe stiimuli vahel olulised veel valgusallikate kaugus teineteisest, valgussähvatuse kestus, valgusallika suurus ja vaataja subjektiivne kogemus ehk nö treenitus . Mis puudutab pausi kestust kahe stiimuli vahel, siis tuleb märkida, et optimaalseks pikkuseks loetakse vahemikku 30 millisekundist kuni 300 millisekundini, kusjuures 30 ms – 60 ms korral tajutakse liikumist mittesujuvana. Kuigi paus 0 s tähendab tegelikku liikumist, on 0 sekundile lähenemisel - ülilühikeste ajaintervallide juures (alla 30 ms) - liikumise avastamine häiritud sarnaselt 300 ms-st kauem kestva pausiga kahe stiimuli vahel ( Graham , 1965). 
Esilekutsutud ehk indutseeritud liikumine - kui vaadata liikumatut objekti liikuval taustal jääb mulje, et taustal olev objekt liigub
Indutseeritud liikumine, mida on uuritud põhjalikult Karl Duncker`i (1938) poolt, tekib olukorras, kus üks reaalne liikumine põhjustab teise mittereaalse liikumise. Uuringud on näidanud, et suuremat objekti nähakse statsionaarsena ja väiksemat liikuvana. Indutseeritud liikumise kõigile tuntud näiteks on reaalsest pilvede liikumisest tingitud Kuu illusoorse liikumise nägemine öises taevas. Samuti on kõik tõenäoliselt seisva rongi aknast välja vaadates tunnetanud, et liigutakse selle rongiga , kus ollakse, kuigi tegelikult liigub kõrval teine rong .
5. Milles seisneb liikumise järelefekt ning millist nähtust see kirjeldab?
seletatakse liikumisdetektorite selektiivse adaptatsiooniga; pikaaegne stimulatsioon ühes suunas tekitab väsimuse, pärast liikumise lakkamist erutuvad “vastassuunalised” detektorid)
Waterfall illusioon ehk liikumise järelefekt on tuntud juba Aristotelese poolt kirjeldatuna. Vaadates koske , nägi ta teatud aja pärast jõe kallast liikumas . Liikumise järelefekt tekib pärast ca 60 sekundilist liikuva objekti jälgimist. Pärast liikumise jälgimise lõppu tajutakse tausta liikumist, mis on vastassuunaline. Katsed näitavad, et liikumise järelefekt on seotud nende spetsiifiliste rakkude väsimisega nägemissüsteemis, mis kandsid peamist koormust antud suunas liikumismuljet edasi andvates rakupopulatsioonides. Tasakaalu rikkumine nn suunadetektorite rakupopulatsioonide vahel põhjustabki illusoorse liikumise, mis tundub reaalsena (Sekuler, Gans, 1963).
6. Mis on autokineetiline liikumine? Kuidas on silmaliigutused seotud tajumulje stabiilsusega?
Autokineetiline efekt tekib statsionaarse ehk liikumatu valgustäpi vaatlemisel täielikult pimedas ruumis. Kuigi valgustäpi asukoht jääb muutumatuks, tundub tahtmatult tekkivatest silmapilgutustest sõltuvalt mulje valguspunkti liikumisest, mis on sarnane tegelikule valguspunkti ruumis liikumisele.
7. Seletage lahti heleduskonstantsuse alusprintsiip !
Heleduskonstantsus
-võimaldab õigesti tajuda objektide heledust sõltumata objektile (v. selle osale) langevast erinevast valgusvoost (nt. valguses ja varjus olevate osade ühesugune tajumine. Konstantsus on häiritud juhul kui valguse-varju lisatunnused puuduvad (heleduskontrast)
Seletus: heledustaju sõltub kahe heleduse suhtest – kujutiselt ja foonilt peegeldunud valgusest (heledusest-luminance). Eeldatakse, et valgustustingimuste muutus põhjustab ühevõrra nii figuuri kui ka fooni tajumise muutumist. Seega nendevaheline suhe jääb
samaks, kuigi valgustatus muutub.
Heleduskontrasti puhul: objekt näib muutuvat tumedamaks, kui foon ümber muutub heledamaks.
Miks on taju ajalised ja ruumilised vastastoimed kasulikud? Mis on neis tajumist raskendavat?
Aitavad kaasa objektide õigele kujutamisele.
Ruumiline vastastoime- läbiv printsiip ehk lateraalne intribitsioon – pidurdab enda kõrval olevat rakku. Selle tulemusena annab tugevama signaali. Kui esitada kõrvuti erineva heledusega ribasid (6-kõige heledam, 1-must). Kui aju vaatab seda pilti, siis tajume heleduse eristumisi lainetena.
Ajaline vastasmõju – üks ja sama rakk reageerib uuele stiimulile natuke teistmoodi.
8. Milles seisneb inimeste tajuelamuste piiritletus? Too näide selle kohta, mil moel on keskkonna tajumine piiritletud ?