Taju. Tähelepanu. Teadvus (0)

Kordamisküsimused:      Taju. Tähelepanu. Teadvus
TAJU
Milles seisneb aistingu ja taju erinevus? Kirjelda tajuelamuse tekkeprotsessi.
Aisting on füsioloogiline protsess, mille tulemusena toimub välise stiimuli üksikute omaduste
tuvastamine (nt värv, heledus, kuju). Aistingud on tähenduseta informatsiooni ühikud.
Taju   on  psüühiline   protsess   ajus,   mille   tulemusena   tuntakse   ära   tervik,   organiseeritakse
aistingud tähenduslikeks objektideks.
Tajuelamused on tähendusega mustrid, kujundid või helid. Tajumine on aistingute sidumise
tagajärjel tekkiv kogemus. Taju on enamasti indiviidi varasematest kogemustest kallutatud
tõlgendus, mitte reaalse sündmuse kujutamine. Taju kaudu luuakse meeleorganitest saadetud
andmete põhjal terviklik pilt. Kuidas toimub visuaalse info töötlemine ajus? Millised on põhilised visuaalse töötlemise
rajad nägemissüsteemis (parvo- ja magnosüsteemid; MIS ja KUS süsteemid).
Tajuline püsivus – taju omadus luua objektist stabiilne “pilt”, isegi kui proksimaalne stiimul 
muutub vaatamistingimuste tõttu. (Nt muutub stiimuli asukoht, orientatsioon, suurus vm).
Objekti kauguse ja kujutise suuruse seos.
Lähemal olevad objektid tekitavad suurema kujutise. Kaugemal olevad objektid tekitavad
väiksema kujutise.
Teadvusväline tuletamine – H.von Helmholzi seletus vormijäävusele (sama objekt liigub)
kauguse muutudes – aju võtab kaugust arvesse, st arvutab teadvusväliselt (1909).
Mis-süsteem – visuaalne rada, mis viib aju nägemiskeskusest oimusagarasse; see on eriti
oluline objektide tuvastamisel.
Kus-süsteem – visuaalne rada, mis viib aju nägemiskeskudsest kiirusagarasse; see on eriti
oluline objektide asukoha määramisel ruumis ja liigutuste koordineerimisel.
Pea   tagaosas   asuvast   esmasest   visuaalsest   korteksist   pärit   teave   edastatakse   alumisse
temporaalsagarasse (mis-süsteem) ja tagumisse parietaalsagarasse (kus-süsteem). Kirjelda   taju   võrgustikumudelit,   sh  alt-üles   ja   ülevalt-alla  töötlust   kujutiste
äratundmisel.
Tervikuks-sidumine – kokkusidumise probleem – sõlmimisprobleem – probleem, millega aju
seisab silmitsi, kui on tarvis stiimuli elemendid uuesti tervikuks kokku panna, pidades silmas
asjaolu, et need elemendid analüüsitakse esmalt eri närvirakkude süsteemides.
Alt-üles töötlus – joontunnuste tuvastajatelt keerukamate tunnuste tuvastajateni jne rea üha
suuremate   üksuste   kaudu.   (Stiimuliks   on   oleva   sõna   esimese   tähe   täiendav   talumuslik
analüüs)
Ülevalt-alla töötlus – teadmispõhised protsessid, protsessid, mida suunavad ideed ja ootused,
mis tajuja antud olukorras on. (Mõtted looma mõistest aktiveerivad, mis seejärel aktiveerivad
neis sisalduvad tähed) Mis on ambivalentsed kujutised ja mida nad tajuprotsesside kohta ütlevad?
Ambivalentne kujutis on visuaalne kompositsioon, mis võimaldab hõlpsasti rohkem kui ühte
tõlgendust, mõnel juhul muutub kujutise ja tausta määratlus, mõnel juhul tajutav sügavuse
korrastus.
Sellise kujutise puhul on stiimul ise neutraalne, mis on kujutis ja mis on taust, sõltub sellest,
kuidas   me   asja   näeme. Taju suudab pilti mitmeti tõlgendama, kuid kaldub tajuma ühte rohkem kui teist. Vormitaju: joontunnuste tähtsus.


Peamine vahend asjade äratundmiseks on nende vormi tajumine. Joontunnused aitavad asja
ära tunda isegi siis, kui me seda tervenisti ei näe. Nt tunneme ära kassi, kellest puu tagant
paistab sinult pea ja käpp. Millistest   seaduspärasustest   lähtub   tajusüsteem   nähtava   sisendi   korrastamisel
(sõelumisel)? Seleta lahti tajulise grupeerimise printsiibid (geštaltpsühholoogiast!).
1) Sisendi tunnus- võtame arvesse selle, mis tegelikult meie silme ees on
2) Me valime, millised objektid on äratundmiseks tähtsad, millised mitte
3)   Oluline   on   viis,   kuidas   tõlgendame Taju üheks omaduseks on tunnuste alusel tervikpildi osadeks lahutamine/grupeerimine. 
Enne kindla vormi ära tundmist toimub sõelumine.
Tajulise grupeerimise printsiibid: värvus, selge jätkuvus, lihtsus, lõpetatus. Sügavustaju (kaugustaju) monokulaarsed ja binokulaarsed tunnused.
Kaugusvihjed:
Monokulaarsed (ühe silma põhised):
Ülekattumine (interpositsioon) – üks objekt on teise peal
Silmalihaste abil – akommodatsioon
Tekstuurigradient
Lineaarperspektiiv (kaugustunnus)
Valgus ja vari
Liikumisparallaks (s[gavustunnus) Binokulaarsed (kahel silmal põhinevad):
Binokulaarne disparaatsus - erineval kaugusel paiknevad stiimulid tekitavad erineva kujutise
vasaku ja parema silma reetinale.
Silmalihastest tulenev kohandumine (vergents) – divergents ja konvergents.
Info liigub samal ajal mitmes suunas – ei saa eristada selgeid “töötlusfaase”.
Nägemisinfo töötlusega tegelevad mitmed alad – väga spetsiifilised. Kuidas on võimalik tajuda sügavust liikumise kaudu?
Liikumisparallaks - sügavustunnus, mis põhineb asjaolul, et kui vaatleja liigutab, liiguvad
lähedal asuvatest objektidest silma võrkkestale langevad kujutised kiiremini kui kaugemal
olevate objektide kujutised. Autoga sõites maas liiguvad jooned liiguvad kiirelt, kuid kaugel
olevad   majad,   liiguvad   aeglaselt Optiline voog - kui me liigume objekti poole, siis võrkkestas muutub pilt. Milles seisneb binokulaarne disparaatsus ja kuidas tekitatakse binokulaarsete tunnuste
abil sügavustaju?
Binokulaarne   disparantsus   -   kahe   silma   vaadete   erinevus,   annab   olulist   teavet   maailmas
leiduvate
kaugusseoste   kohta. Erinevus   on   seda   väiksed,   mida   kaugemal   asub   objekt   vaatlejast.
Sügavustunnus   -   kaks   vaatlejast   eri   kaugusel   asuvat   objekti   tekitavad   silma   võrkkestale
mõnevõrra   erinevad   kujutised.


Vasaku silma puhul on need kujutised võrkkestal tihedalt lähestikku, parema silma puhul on
need teineteisest kaugemal. Liikumistaju:   tegeliku   liikumise   tuvastamise   mehhanismid;   liikumise   füsioloogilised
detektorid. Kuidas   osalevad   silmaliigutused   liikumise   tajumisel   ja   milles   seisneb   silmaliigutuste
kompenseerimine?
Iga   liigutus   toob   kaasa   mõnevõrra   erineva   vaate   ja   põhjustab   seega   võrkkestale   langeva
kujutise
muutuse.
Silmaliigutuste kompenseerimine- kui objekt liigub paremalt vasakule, nii et selle kujutis
silma võrkkestal nihkub ühest asukohast teise ning samal ajal silm liigub vasakult paremale,
siis võtab meie aju silmade asendi muutustest tingitud nihked arvesse, kuid meile tundub, et
liikumist   ei   toimunud,   kuna   silma   liikumine   oli   võrkkestal   toimunud   nihkega   täpselt
võrdväärne (ja vastassuunaline). Kuidas/miks  tekib näiline liikumine ja indutseeritud liikumine? Bioloogilise liikumise iseärasus ja avastamine. Mida tähendab ja kuidas tekib tajuline püsivus (konstantsus)? Too näiteid!
Eemal oleva objekti teatud tunnuste, näiteks kuju, suuruse ja heleduse õige tajumine, ehkki
proksimaalne   stiimul   muutub   erinevate   vaatamistingimuste   tõttu. Kui näeme ust erinevate nurkade alt, näib see ikka neljakandiline, ehkki silma võrkkestal olev
kujutis   sellest   on   sageli   trapetsikujuline. Tajulist püsivust saavutame alateadlikult, eemal oleva objekti kuju tajume ja tunneme selle
ära,
isegi kui see on kaugel. Millal/miks  taju eksib?
Kogemuse   tõttu   võib   kontekst   taju   valesti   mõjutada.   Kui   vaatlustingimused   on   piiratud,
tekivad vead. Edasine piisav analüüs võimaldab olukorras selgusele jõuda. TÄHELEPANU
Defineeri „tähelepanu“ mõiste.
Tähelepanu on kognitiivne selektsioonimehhanism ajus, millele on iseloomulikud mahu või
ressursi   piirangud   ja   kindlate   närvivõrgustike   aktivatsioon   erinevate   tähelepanu
allmehhanismide kaasatuse korral Kuidas erinevad tahtlik (ülalt alla) ja tahtmatu (alt üles) tähelepanu?
Alt-üles   -   tahtmatu,   reflektoorne,   passiivne,   eksogeenne,   (väliste)   stiimulite   automaatne
detekteerimine.   Haaravad   tähelepanu   ootamatult   ilmuvad   ja   uudsed   objektid   äratavad
tähelepanu.  (imelikud  asjad,  liikuvad  asjad,  metsikud  loomad,  eredad asjad,  ilusad asjad,
metallist asjad, sõnad, löögid, veri jne)
Ülalt-alla   -   tahtlik,   aktiivne,   endogeenne,   (inimese)   enda   sisemiselt   suunatud   (väliste)
stiimulite   detekteerimine.   Tähelepanu   kontrollseadistus:   teatav   režiim,   mis   määrab   ära,


millises suunas tähelepanu on kallutatud (hoiakud, isiksus, mälestused jne ja ka eelnevad
sündmused mõjutavad tähelepanu kontrollseadistust)
Too   näiteid   tähelepanu   piirangutest   ja   kallutatusest;   mis   on   selle   põhjuseks?   Too
näiteid, kuidas tähelepanu piirangud ja kallutatus mõjutavad meid igapäevaelus.
Tähelepanuressursid on piiratud: selle seletuse on R.Desimone ja J. Duncan välja pakkunud
kallutatud   võistluse   teooria:   toimub   erinevaid   objekte   representeerivate   retseptiivväljade
vaheline võistlus piiratud töötlusressursi nimel.
Iga päeva elus:
Illusoorsed sidumised- tähed erinevat värvi, mis värv meelde jääb.
Praiming- nn tähelepanu ülessoojendus-mehhanism (L_ _ L _ _ A _)
Tähelepanematusepimedus-   kui   tähelepanu   on   suunatud   teatud   objektile/tegevusele,   siis
võivad samas stseenis mõned objektid, mis ei ole seotud ülesandega, jääda teadvustamata.
Muutusepimedus – katset korratakse seni kuni katseisik erinevused leiab nt kahel pildil.
Dihhootilise kuulamise katse – kõrvaklapid asetatakse pähe, ning mõlemast klapist korratakse
erinevaid sõnu. Sageli jäävad meelde ainult need, mida paremast kõrvast kuuldi.
Kokteilipeo fenomen – keskendumine ühele stiimulile (nt enda nimi) suure „müra“ sees. Mis on ja miks tekib tahtmatu tähelepanu?
Vanim   ning   lihtsaim   tähelepanu   alaliik.   See   on   passiivne,   sõltub   ärritajate   eripärast   (nt
intensiivsus   või   seos   isiksuse   hetkel   valdava   vajadusega)   ja   tegevuse   eesmärkide   suhtes
välistest sündmustest. Tahtmatu tähelepanu mehhanismiks on orienteerumisrefleks. Visuaalse   otsingu   metoodika   tähtsus   tähelepanuprotsesside   uurimisel.   Paralleelne   ja
järjestikune töötlus. Kirjelda tähelepanu peamisi omadusi!
Eksperimentaalselt mõõdetavad tähelepanu omadused on valivus, maht, püsivus, jaotuvus ja
ümberlülitatavus.
Valivus – seotud võimega edukalt häälestuda selle info vaimsele töötlusele, min on seotud
teadliku eesmärgiga, vaatamata isegi segava info olemasolule.
Maht – selle määrab üheaegselt selgelt tajutavate objektide hulk.
Püsivus – mõõdetakse efektiivsus- ja ajanäitajate alusel olukorras, kus kestvalt on vaja tähele
panna informatsiooni ühest infokanalist või ühe infoliigi piires.
Jaotuvus – mõõdetakse olukordades, kus üheaegselt on tarvis sooritada kaks või rohkem
tegevust.
Ümberlülituvus – signaalid on erinevad või kanaleid rohkem kui üks ja isik peab lülituma
ühelt teisele.
Tähelepanu on vaja selleks, et selekteerida suurest andmekogust olulist. Kirjelda faktoreid, mis võivad tähelepanu mõjutada, ja kuidas.
Tähelepanu   sõltuvus   ööpäevarütmist   Tähelepanu   sõltub   ka   ööpäevarütmist   –   virgustase
muutub   päeva   jooksul,   põhjuseks   peamiselt   hormonaalsed   kõikumised   (nt.   kortisool).
Tähelepanuvõime: • tõuseb kl 8-12 • langus on kl 12-15 • uus tõus kl 15-21 Veel   mõjutavad   tähelepanuvõimet:   -   temperatuur   (üle   40   kraadi   C..)   -   müra   (tugev
suurend.valivust, virgust, kuid ka vigu keerukates ül., vähendab täpsust, alandab mälu mahtu)


- ärevus -”- - nikotiin; -amfetamiin -”- (kuigi suurendab reakts.kiirust) - alkohol; -rahustid
(kõik funkts. halvenevad) - magamatus; (-väsimus) -“- - motivatsioon, tulemusest huvitatus
(suureneb tempo, valivus, virgus, reag.kiirus, täpsus; suureneda võivad vead) Tähelepanu peamised ajumehhanismid.
Parema   ajupoolkera   roll:   ruumieiramissündroom   (hemispatial   neglect)   –   parema   alumise
kiirusagara kahjustusega patsiendid eiravad vasakut nägemisvälja. Ajumehhanismid:
Keskused:
ajutüve retikulaarformatsioon(üldine virgutusaine),
taalamuse mittespetsiifilised rakutuumad(üldine teadvustavus ja valmisolek),
ajukoore otsmikusagar kui tegevust suunav ja koordineeriv piirkond,
silmaliigutusi  reguleerivad   keskused,  kiirusagara  moodulsüsteemid(nt   tp reguleerimise/ümberjagamise ja tähelepanu koondamise jaoks),
parema ajupoolkera dominatsus aktivatsioonis. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ADHD) sümptomid ja nende arvesse võtmine õpetamisel.
ADHD   –   hüperaktiivsus   tähelepanu   puudusega.   Peamised   tunnused   on   hüperaktiivsus,
tähelepanu puudumine ja impulsiivsus.
Õpetamisel tuleks jälgida, et laps ei suuda kaua ühel kohal püsida- seega tuleks võimaldada
lapsele   lühemad   õppimisajad.   Samuti   tuleks   vähendada   tähelepanu   kõrvalejuhtimise,
hajumise   riske.   Kindlasti   tuleks   kaasata   õppetöösse   liikumist   aga   kindlasti   mitte
võistlusmomente.   Tuleb   olla   järjekindel   ja   omada   kindlat   rutiini,   sest   nendele   lastele   ei
meeldi  äkk-muudatused. Tuleb teadvustada  lapse probleemi  ja mitte  segamini  ajada  seda
halva käitumise või halva kasvatusega. TEADVUS JA UNI
Teadvuse mõiste sisu ja aspektid
Teadvus on välise maailma ja iseenda olemasolust, seisunditest ja tegudest teadlik olemine.
Aspektid???????????? Teadvuse peamised omadused ja funktsioonid.
●   Subjektiivsus   ja   omavaatelisus o   indiviidi   perspektiivist   vahetu   kogemuse   omandamine o subjektiivne kvaliteet, mis on antud selle aistingu omajale, kuidas maailm ilmneb just talle
o   unikaalne/personaalne ●   Intentsionaalsus o ollakse teadlikud millestki- teadvus käib alati millegi kohta, teadvusel on sisu ja objekt
●   Transparentsus o   teadvusväli   on   „läbipaistev" o   me   näeme   asju   ja   nende   omadusi,   aga   mitte   teda   ennast-   meenutus
●   Ühtsus,   terviklikkus o teadvustatud kogemus on ühtne
●   Pidevus,   sidusus o tavateadvus on ajas invariantne ja pidev, jagamatu teadvusväli


Aju ja teadvus. Sõlmimisprobleem. Töökeskkonna hüpotees. Uuritavad teadvuse seisundid ja metoodikad. Kognitiivne teadvustamatus. Mis on pimenägemine ning mida see teadvuse kohta ütleb?
Pimenägemine   on   kahjustus   ajus   esmases   nägemispiirkonnas   (ei   näe   objekti),   kuid   on
võimeline   teatud   määral   ruumis   orienteeruma   ja   teha   sihipäraseid   suunatud   liigutusi.
Teadvuse   kohta   ütleb   see:   sa   tajud   ümbrust,   isegi   kui   sa   ei   näe   seda.
Kuidas   nimetatakse   seda   sügavustaju   märki,   mis   tuleneb   läätse   kuju   muutusest?
Akommondatsioon   Binokulaarne   disparaatsus   on   oluline   sügavustajuks.
Ajukoore esmane nägemiskeskus paikneb kuklasagaras. Eneseteadvus ja selle uurimine.
● Aju jälgimise aparatuursel meetodil.
●   Käitumuslikud   eksperimendid ○   ülesanne   katses   osaleja   jaoks   on   sama,   kuid   tänu   mingile   uurijapoolse   muutuja
muutumisele   osaleja   kas   teadvustab   stimulatsiooni   või   mitte ○   uuritav   kirjeldab   oma   subjektiivseid   muljeid ○ näiteks praimingukatsed, liikumisega indutseeritud pimedus
● Peegli eksperiment UNI: Ööpäevarütmid ja une tekkemehhanism. Mis on une peamised (võimalikud) funktsioonid?
Une funktsioonid:
-et hoida energiat
-aju püsiv termoregulatsioon
-närvirakkude detoksifikatsioon
-kudede taastamine
-sälitada geneetiliselt programmeeritud käitumismustreid
-vähendada unustamist
-hiljuti   õpitud   materjali   kinnistumiseks   (nt   Jenkins   ja   Dallenbach,1924   –   tõid   põhjuseks
interferentsi  vähenemise une ajal)
-uni aitab unustada ebasoovitavad mälestused Kirjelda   une   staadiume   ja   tsükleid.   Kuidas   võib   unepuudus   mõjutada   igapäevaelus
hakkama saamist?
1. staadium ~ 5% uneajast
alfa lained (ärkveloleku lained) hakkavad kaduma, asenduma kiirete ebaregulaarsete teeta
lainetega. Ärkvelolek läheb üle uinumiseks. Uni veel pinnapealne. Südametöö ja hingamine
aeglustub, lihased lõdvestuvad – kukkumise tunne. Võivad esineda ka nägemis- ja kuulmis-
hallutsinatsioonid. Kestus - mõni minut.
2. staadium ~50% uneajast
domineerivad   teeta   lained,   iseloomulikud   on   “unespindlid”   (1-2   sek,   kiired   rütmilised
elektrilise   aktiivsuse   puhangud),   ja   K-kompleksid   (hetkeline   aktiivuse   vähenemine).


Lihastoonus väga madal. Kehatemperatuuri väike langus. Võimalik unesrääkimine. Kestab
~20 min.
3. ja 4. staadium ~20% ehk 100 minutit
3.staadium – inimene vajub veelgi sügavamale unne, ilmuvad suure amplituudiga ja madala
sagedusega delta lained. 4.staadium – sügavaim uni, domineerivad delta lained, väga raske
inimest äratada.
Kõik   staadiumid   esinevad   öö   jooksul   üleminekutena   mitu   korda,   moodustades   unetsükli.
Ühes öös leiab aset keskmiselt 5 unetsüklit.
REM-une staadium ~25% uneajast
REM-une   lained   väga   sarnased   ärkveloleku   lainetele.   Inimene   ‘näeb   und’.   (Kleitman   &
Aserinsky,   1950-ndatel   katsed!)   -tekib   90-100   min   peale   uinumist;   -kiired   sakaadilised
silmaliigutused, jälgitavad suletud laugude tagant järskude hüppetaoliste suunamuutustena; -
EEGs desünkroniseeritud lained, sarnased alfa ja teeta lainetega (ainuüksi ainult EEG abil
pole eristatav); -südametegevus ja hingamine kiirenevad (“aktiivne uni”) -lihaskond üldiselt
atooniline (vahel võivad esineda lühiajalised tõmblused- nägu, sõrmed) -aju verevool 80% -
äratuslävi sama, mis sügavas unes, kuid on tõenäoline ka spontaanne ärkamine. Kuidas mõjutab unepuudus igapäevaelu?
nõrgestab immuunsüsteemi, tõstab vähki haigestumise riski, südameveresoonkonnahaiguste
ja diabeedi riski, suurendab tõenäosust muutuda ülekaaluliseks, halvendab vaimset tervist
halvendab mälu ja õppimisvõimet
viib emotsionaalsele ebastabiilsusele ja ülemäärasesse stressi
katserottidel   vähendanud   eluiga   2-3  aastalt   2-3   nädalani   (väheneb   ka   siis  kui   vähendada
üksnes   REM-und),   ka   inimestel,   kes   pidevalt   unepuuduses   (alla   6   tunni/ööp.)   eluiga
vähenenud.
REM   une   deprivatsioon:   unisus,   keskendumisvõime   ja   mälu   halvenemine.   REM   une
depriv.halvendab sooritusvõimet  siiski vähem kui sügava une depriv.
10% inimestest vajab rohkem  kui   8 tundi und ööpäevas;  ja  5% saab hakkama ainult 5-6
tunniga ööpäevas
sama vajalik kui hingamine ja söömine Millised on enamlevinud seletused unenägude nägemisele?  Õppimise hüpotees - magamine kergendab õpitu meeldejätmist. Unes mängitakse läbi
geneetiliselt tingitud käitumisprogrammid.  Unustamise hüpotees - une ajal kustutatakse mälust ebavajalik ja juhuslik info, et jätta
ruumi vajalikule.  Evolutsiooniline hüpotees - unenäol on hirmu stimuleerimise funktsioon, et inimene 
õpiks eluohtlikes olukordades reageerima.  Freudistlik lähenemine - kõik meie unenäod või enamus neist on ,,sooviunenäod”, st. 
meie unenäod on meie alateadlikud soovid.