Tomatite kasv erikeskkondades (0)

Tallinna Ühisgümnaasium
Tomatite kasv erikeskkondades
Uurimistöö
Autor: Ruuder Liisa
11.C klass
Juhendaja : Järv Leili
Tallinn 2011

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Mõisteteleht 4
1 Taimede eluks vajalikud tingimused 5
1.1 Valgus 5
1.2 Temperatuur 6
1.3 Vesi 10
1.4 Toiteelemendid 12
1.5 Keskkonna happelisus 14
2 Tomati keskkonnanõudlusest 15
3 Materjal ja metoodika 17
4 Tulemused 19
4.1 Katse tulemused kasvuhoone keskkonnas 19
4.2 Katse tulemused väliskeskkonnas 19
4.3 Katse tulemused toakeskkonnas 19
5 Arutelu 21
Kokkuvõte 22
Kasutatud kirjandus 23
Lisad 24

Sissejuhatus

Mind on terve elu huvitanud kõik, bioloogiaga seonduv . Seega polnud mul mingid kahtlust, et valin uurimistööks midagi bioloogiaalast. Edasisi valikuid mõjutasid minu elukoha võimalused ja nii otsustasime, et viin läbi katse , tomatitele sobivaima kasvukeskkonna väljaselgitamiseks. Püstitasime tööhüpoteesi: „Eesti tingimustes on kasvuhoone tomatitele sobivaim kasvukeskkond kasvuhoones.“
Uurimistöö koosneb kahest osast. Neist esimeses, üldteoreetilises osas, antakse ülevaade tomatitaimede erinevatest keskkonnanõudlusest. Teises, empiirilises, osas, antakse ülevaade katse metoodikas ja selle tulemustest ning võrreldakse omavahel erinevates keskkondades kasvatanud taimede tulemusi ja arutletakse teooriaandmete ja katsetulemuste üle.
Siinkohal tänan kõiki, kes mind aitasid: oma juhendajat, Leili Järve, ja samuti oma vanemaid, abi ja nõuannete eest.

Mõisteteleht

Assimilatsioon
on organismis asetleidvate ainevahetuslike protsesside kogum, kus lihtsamatest keemilistest ühenditest sünteesitakse keerulisemad ühendid
fotosüntees
on looduses toimuv protsess, mille käigus eluorganismid muudavad fotoaktiivsete pigmentide,nt: klorofülli kaasabil, valgusenergia keemiliseks energiaks
fototsünoos
taimekooslus on taimeliikide seaduspärane rühmitus, mis kujuneb teatavates keskkonnatingimustes vastavalt liikide omavaheliste suhete ja nõudlustele keskkonna suhtes
koaguleerumine
kalgendumine
kutiikula
värvitu vahakiht taime kattekudede pinnal
protoplasma
on organismi raku elusaine, mis esineb tsütoplasma- ja karüoplasmana
substraat
toitekeskkond
transpiratsioon
vee auramine taimedest
turgor
taimeraku siserõhk
vegetatsiooniperiood
kasvamisperiood

Taimede eluks vajalikud tingimused

Valgus

Valgus on roheliste taimede elus esmajärgulise tähtsusega tegur, sest valguseta ei toimu assimilatsiooni, orgaanilise aine produtseerimist, valguse puudumisel kasvanud taimed on etioleerumid st. neil puudub klorofül. Taimede kasv sõltub valguse intensiivsusest ja valguse kestvusest (päeva pikkusest).Organismide reaktsiooni ööpäevase valgus-ja pimedusperioodi muutustele nimetatakse fotoperiodismiks, mis avaldub kõige selgemini taimeriigil.( Laas 1967)
Päeva pikkuse muutumine kutsub taimedes esile mitmesuguseid ehituslikke ja talituslikke muutusi. Näiteks sõltub paljude taimede õite moodustumine ööpäevase valgus-ja pimedusperioodi pikkusest. Vastavalt sellele eristatakse kahte taimerühma:

Lühipäevataimed (nt kanep, tubakas , daalia), neil moodustuvad õied ainult siis, kui päevavalguse periood ei ületa 12 tundi.

Pikapäevataimed (nt kartul ), vajavad õitsemaminekuks enam kui 12- tunnist päevapikkust.
Lisaks nendele on ka taimeliike, mille elutegevus ei sõltu nii otseselt päeva pikkusest. Selline fotoperiodismita taim on nt. võilill. (Viikmaa, Hein 2006)
Valguse hulk jaotub aga maakeral ebaühtlaselt, olenedes maakera asendist päikese suhtes, atmosfääri paksusest ja koosseisust, pilvitusest jne. Maakera valgustatus suureneb, liikudes pooluselt ekvaatorile. Nähtavate kiirte mõju ehk päikese radiatsiooni mõõdetakse kalorites. Põhja pool valitseb sagedase pilvituse ja õhu suure niiskuse tõttu hajutatud valgus: otsene kiirgus moodustab ainult pisut üle 30 protsenti kogu kiirgusest, seevastu on lõunas ülekaalus otsene kiirgus.(Laas 1967)
Roheline taim, mida nimetatakse sageli elavaks laboratooriumiks, on võimeline moodustama anorgaanilisesta ainest orgaanilist ainet. Seejuures omastab ja salvestab roheline taim ainult 1/1800 atmosfääri tungivast päikese valgusest ning muudab selle kasutavaks kõigile elusolenditele. Mida paremad tingimused loome taimedele päikesekiirguse kasutamiseks, seda enam suurendame nende saake . Kuid ka erinevate valguskiirte toime on erinev. Kõige suurem tähtsus roheliste taimede elus on spektri kollasel kuni punasel kiirtel. (Laas 1967)
Eri puu- ja põõsaliigid nõuavad oma normaalseks kasvuks ja arenguks erineval hulgal valgust. Mõned liigid on valguse suhtes väga nõudlikud ja suudavad eksisteerida ainult täisvalguse korral, teised on aga märksa vähem nõudlikud ja kasvavad küllalt hästi ka tunduvalt väiksema valguse juures, üksikud liigid on suutelised normaalselt eksisteerima isegi küllalt tugeva turbe korral. Puu- ja põõsaliike, mis on kõige nõudlikumad valguse suhtes, nimetatakse valgusnõudlikeks ehk valguslembelisteks. Kõige vähema valgusega leppivaid liike aga nimetatakse varjutaluvaiks, vahepealsete omadustega liike nimetatakse poolvarju taluvaiks. Valgusnõudlikud liigid reageerivad teravalt valguse puudumisele. Ühekülgse valguse korral areneb neil ühekülgne võra või tüvi. Valgusnõudlikel ja poolvarju taluvatel taimedel on peamiselt valguslehed, varjutaluvatel puuliikidel on võras valgus-ja varjulehed. (Laas 1967)

Temperatuur

Taimestiku koosseis teatud rajoonis ja taimede geograafiline levikolenevad suurel määral temperatuurirežiimist, sest elulised protsessid taimedes kulgevad ainult teatud temperatuuri tingimustes. Liikudes ekvaatorilt põhjapoole, esineb taimestikus suuri muutusi, mida tingib maapinnale langeva päikeseenergia erinev hulk. Jämedates joontes eristatakse troopilise-, paraja - ja külmakliima taimi. Vähene soojushulk vegetatsiooniperioodil ja madal temperatuur talvel piiravad taimede levikut põhja ning põhjustavad metsata tundrate ja alpi aasade teket. Temperatuuri tingimusi mõjutab suuresti ka kohakõrgus (vertikaalne tsonaalsus ). Temperatuur avaldab suurt mõju taimedes kulgevatele füsioloogilisetele protsessidele, esmajoones transpiratsioonile ja fotosünteesile. (Laas 1967)
Üksikute liikide elutegevus kulgeb ainult teatud temperatuuri piires. Hingamine ja fotosüntees algavad juba madala temperatuuri juures ja on optimumis umbes 30’ne kraadi juures. Seemnete idanemiseks on vajalik vesi, sest ilma veeta pole võimalik kesta pehmenemine, tuuma paisumine ja fermentide tegevus, see aga tähendab, et temperatuur peab olema üle null kraadi. Igale taimeliigile on seemnete idanemiseks omane teatud temperatuuri optimum, maksimum ja miinimum, samuti on eri taimeliikidel arengu eri staadiumide läbimiseks vajalik teatud kindel temp, režiim.(Laas 1967)
Puu-ja põõsaliike jaotatakse nende pikemaaegse madala temperatuuri taluvuse suhtes sageli järgmisesse viide rühma:

Täiesti külmakindlad (pakasekindlad) liigid- taluvad temperatuuri langust -305 kuni -50 kraadi ja isegi madalamale, samuti ka teisi ebasoodsaid tingimusi. Siia kuuluvad sookask , arukask, harilik haab, harilik ja siberi kuusk , harilik mänd, mitmed põõsaliigid, nagu suur läätspuu, kääbusseedermänd, mitmed pajuliigid jne.

Külmakindlad liigid- taluvad külma - 25 kuni - 35 kraadini. Siia kuuluvad kanada , torkav, engelmanni ja serbia kuusk, amuuri korgipuu , harilik elupuu jt. sireliliigid ja enamik pajuliike.

Suhteliselt (mõõdukad) külmakindlad liigid- taluvad temp. langust -15 kuni -25 kraadini.. Siia kuuluvad euroopa ja kaukaasia nulg, harilik jugapuu, harilik pöök, kreeka ja must pähklipuu jt.

Külmahellad (soojalembesed) liigid- taluvad temp. langust -10 kuni -15 kraadini. Siia kuuluvad euroopa kastanipuu, korgitamm , sekvoia jt.

Väga soojalembesed liigid- taluvad ainult lühiaegset temp. langust kuni -10 kraadini, mõned liigid ei talu isegi temp langust alla 0 kraadi. (Laas 1967: 26)
Puittaimede elus on väga olulise tähtsusega nende võime hästi taluda madalat temp. ja teisi talvel esinevadi ebasoodsaid tingimusi. Siiski esineb paljudel liikidel külmakahjustusi. Külmapoolt surmatud taimeosad mustuvad, lehed kaotavad turgori ja hukkuvad. Taimede hukkumist madala temp tagajärjel põhjendatakse sageli protoplasma veekaotuse ja koaguleerumisega rakuvaheruumides moodustuvate jääkristallide tõttu, mis põhjustavad ka rakkude rebenemise. (Laas 1967)
Metsatsooni puu- ja põõsaliigid on hästi kaitstud talve karmide tingimuste vastu. Lehtpuude pungad ja okaspuude okkad ning pungad taluvad hästi talve kahjulikkust: pungi tatavad tihedalt kattesoomused, paljudel okaspuu liikidel on pungad kaetud vaigukorraga, avatud pungadega liikidel esineb tihe karvastus ( lodjapuu jt.), mis vähendab talvist auramist jne. (Laas 1967)
Kuid kõigele sellele vaatamata vigastab madal temp. puude ja põõsaste puhkeperioodil pungi, üheaastasi ja ka vanemaid võrseid, harvem tüve ja juuri. Lehtpuuliikidel paranevad vigastused üldiselt märksa paremini, nt ladvapunga või ka viimase aasta võrsete vigastamisel moodustuvad uued võrsed külg-või uinuvatest pungadest. Okaspuudest paranevad noores eas saadud külmavigastused teistest paremini lehiseliikidel. (Laas 1967)
Suurt kahju tekitas puudele või põõsastele madal temp. 1939/40. aasta talvel, mil see langes alla -40 kaadi. Tugevasti kannatasid isegi mitmed kodumaised liigid, nagu harilik tamm, saar jne. Eriti kannatasid aga mitmed eksoodid, kuigi paljud talusid madalat temp. ka väga hästi. Isegi selline külmakindel liik nagu harilik kuusk kannatas 1939/40. aastal, kuid peamiselt seal, kus juba eelneval suvel avaldas kasvule negatiivset mõju põud, mis nõrgestas kuuse kasvujõudu. (Laas 1967)
Kuid tähtis ei ole ka ainult absoluutselt madalaim temp., väga tähtis on ka teatud madala temp. vältlus, tuulesuund ja tugevus madala temp ajal jne. Näiteks 1949.a 14. jaanuaril oli veel sula, kuid 15. jaanuaril langes temp. -1 kraadilt -37 kraadini. Selline madal temp. mis järgnes sulale ilmale, tekitas rohkesti koorelõhesid, sest puutüve sisemised kihid ei jahene nii kiiresti kui välimised. Mõni kord ei olegi temp., mis tekitab puudele küllalt olulist kahju, eriti madal, kahjustuse suurus oleneb siiski puude füsioloogilisest seisundist ja nende ettevamistumisest talvitumiseks.(Laas 1967)
Oluline on ka, et juurdekasv lõpeks sügisel õigeaegselt, et võrsed täielikult puituksid, moodustuksid ladvapungad ja lehed variseksid normaalselt. Taimede vastupidavust madalale temp. mõjutab ka oluliselt talvine transpiratsioon. Transpiratsioon jätkub talvel nii igihaljastel okaspuudel kui ka lehtpuudel. Kuid üldiselt määrab liigi külmakindluse ilmastiku iseloom, kasvukoha tingimused, vanus, geograafiline päritolu jne. Mida tugevamini on taim arenenud, seda kergemini parandab ta ka tekitatud vigastused. Seega on vastupidavus madalale temp. paljude tegurite komplitseerutud koosmõju tulemus.(Laas 1967)
Siiski tuleb meeles pidada, et ka ülemäära kõrge temp. võib taimedele olulist kahju tekitada ja isegi nende hukkumist põhjustada. Peamiseks taimerakkude vigastamise ja surmamise põhjuseks on kõrge temp., samuti kui madala temp. korral on vee eemaldumine rakuplasmast, mis rikub plasma ülipeent struktuuri. Taimede kuumakindlus, samuti kui külmakindlus, oleneb paljudest teguritest. Üldiseks reegliks on, et mida vähem vett sisaldavad rakud , seda kuumakindlam on taim. Suurt tähtsust omab samuti plasma kuumakindlus. Vähem kannatavad kuuma tõttu ka taimed mis on hästi kaitstud paksu kutiikulaga, vahakirmega või karvadega, sest need vähendavad vee aurumist ja takistavad seetõttu taimede kuivamist.(Laas 1967)
Taimede kasvu mõjutab suuresti ka mulla temp., eriti põhjapoolsemates piirkondades, kus mullapinna sügava läbikülmumise ja võrdlemisi madala temp tõttu esineb vegetatsiooniperioodil ka igikelts . Mulla temp. avaldab suurt mõju eelkõige juurte imamistegevusele. Sügisel, seoses temp. langusega, algab parasvöötmes lehtede varisemine. Õhu ja mulla temp seletud ka see, et tundras vaatamata väikesele sademete hulgale, esineb suvel niiskuse küllus, sest aurumine on väike ja taimede kadu on on väike. Seega ebasoodsate tingimuste korral kas taim kohastub nendega või mitte. Isegi on võimalik, et taim sureb või liik omandab omapärase kääbusja taime kuju. (Laas 1967)

Vesi

Vesi on temperatuuri kõrval olulisemaid tegureid taimede elus, sest rohelised taimed ei saa veeta eksisteerida, samuti on vesi soojuse kõrval oluliseks teguriks taimede tonaalsel jaotumisel.(Laas 1967)
Taimekoed on väga veerikkad, sisaldades kuni 80 protsenti ja isegi rohkem vett. Vee koos vees lahustunud mineraalsete ühenditega hangib taim mullast juurestiku abil. (Laas 1967)
Juurte poolt hangitud vesi kulutatakse:

orgaanilise aine sünteesiks

transpiratsiooniks

säilib vesi taimede kudedes ja rakkudes vajaliku turgori saavutamiseks
(Kõige rohkem vett kasutavad taimed transpiratsiooniks.)(Laas 1967)
Orgaanilise aine moodustamiskeks kuluva vee hulk on tühine, võrreldes transpiratsiooniks kuluva veega, see on ligikaudu 1000 korda väiksem. Transpiratsiooniks kuluva vee hulk oleneb liigi bioloogilistest iseärasustest, vee rohkusest ja ümbritseva keskkonna tingimusest. Mulla vee vähesuse korral ka transpiratsioon väheneb, näiteks kuivas kliimas transpiratsiooni intensiivsus väheneb 30 kuni 70 protsendini, võrreldes selle intensiivsusega täielikult veega varustatud mulla korral. Üldine veekadu transpiratsioonil ei olene ainuüksi transpiratsiooni intensiivsusest, vaid ka lehtede hulgast, nende pinnast: mida lopsakamalt liik kasvab, seda suurem on ka veekadu.(Laas 1967)
Suurim tähtsus taimede elus on siiski tilkvedelal veel. Aastane sademete hulk metsatsoonis ulatub 500-700 mm-ni. Osa neist sademetest kasutavad ära taimed, osa aurustub , osa aga satub mulla kaudu põhjavette.(Laas 1967)
Talvituvatele taimedele, eriti eksootidele, on tähtis lumikatte paksus. Sageli külmuvad külmahellad liigid kuni lumekorrani. Paks lumi väldib mulla sügavat külmumist ning ühtlasi aitab suurendada kevadisi veevarusid. Kuid lumi võib põhjustada ka kahjulikult mõjuvad lumevaalimist ja lumemurdu, eriti sulalume korral. Niisketel muldadel esineb sageli külmakohrutamist, mille tagajärjel taimed kas hukkuvad või vigastatakse nende juuri. (Laas 1967)
Suurt tähtsust omab ka suhteline õhuniiskus, mis põhjapoolsemas piirkonnas ulatub kuni 80 kuni 90 protsendini, langedes kuivadel perioodidel harva 50 protsendini., lõunarajoonides põuaperioodidel langev aga isegi kuni 25 protsendini.(Laas 1967)
Mullas esinevad veed:

Gravitatsioonivesi, mis liigub mullaosakeste-vahelistes suurtes vaheruumides.

Kapillaarvesi, mis liigub mulla väikestes kapilaarides.

Hügroskoopsusvesi (seotud vesi), kuulub mulla surnud veevarude hulka, kuna seda ei ole taimed võimelised omastama. (Laas 1967)
Olenevalt veevarudest jaotatakse kõik taimed kolme rühma: hüdrofüüdid, mesofüüdid ja kserofüüdid.

Hügrofüütiteks nimetatakse neid taimi mis kasvavad märgadel kasvukohtadel.

Mesofüütideks nimetatakse taimi, mis kasvavad suhteliselt niisketel kasvukohtadel, st. värsketel või niisketel muldadel. Mesofüüdid tavaliselt liigset niiskust ei talu, sest nad kannatavad siis mulla halva õhutavuse tõttu, veepuudusel aga hajustab neid põud. Traspiratsiooni reguleerimiseks on mesofüütidel hästi arenenud õhulõhede aparaat.
(Kuid on palju hüdrofüütide ja mesofüütide vahele jäävaid taimi, mis on nendele vahepealsete omadustega. Osa liike on lähedasemad ühele või teisele rühmale.)
3. Kserofüütideks nimetatakse taimi, mis võivad kasvada kuival kasvukohal, suutes taluda nii füüsilist kui ka füsioloogilist kuivust. Need taimed on kohastunud vastavateks tingimusteks, teised taimed sellistes tingimustes ellu ei jää. (Laas 1967)

Toiteelemendid

Me teame, et taimed, ka kultuurtaimed , vajavad kasvamiseks ja arenemiseks vajalikke tegurite hulgas kindlaid toiteelemente. Tingimata on tarvilikud järgmised põhitoiteelemendid: süsinik, hapnik, vesinik , lämmastik, fosfor , kaalium, kaltsium , väävel, magneesium , ja raud. Peale nende vajavad taimed veel vähesel hulgal ka veel mikroelemente: boori, vaske, tsinki, mangaani , molübdeeni, koobaltit ja mõned kultuurtaimed veel joodi. (Õun 1980)
Ühtegi toiteelementi teisega asendada pole võimalik. Ühe elemendi puudumine
taime toitekeskkonnas põhjustab tõsiseid häireid taime elus. Saagi suurus ja kvaliteet sõltuvad kasvutegurist mida on suhteliselt kõige vähem. Eelnevast järeldub, et suurte ja kvaliteetsete saakise saamiseks tuleb taimi varustada piisavas koguses kõigi tarvilike toiteelementidega.(Õun 1980)
Süsinikku saavad taimed süsihappegaasina lehtede kaudu õhust. Teised elutegevuseks ja saagi moodustumiseks vajalikud toiteelemendid võtavad taimed peamiselt
juurte kaudu koos veega toitekeskkonnast, milleks on põhiliselt muld . Taimede kasvamine ja arenemine on seega lahutamatus seoses toitekeskkonnaga ning sõltub peamiselt selle viljakusest so. Mulla võimest varustada kasvavat taime toitainetega (ja ka maksimaalsete vee hulkadega).(Õun 1980)
Toitekeskkonna taimetoitainesisaldus ei ole kunagi püsiv, sedamööda kuidas
taimed kasvavad ja arenevad, võtavad nad mullast ära toitaineid. Seega on nende varusid pidevalt täiendada. Toitainete varude täiendamist toitekeskkonnas (mullas) nimetatakse väetamiseks ja ained, millega toitaineid mulda viiakse, väetiseks. Väetised on anorgaanilised või orgaanilised ained, mis sisaldavad üht või mitut taimele vajalikku toiteelementi. Ühendit, millest taim omastab toiteelementi, nimetatakse toimeaineks.(Õun 1980)
Mullas on tavaliselt kõige rohkem puudus lämmastikust, fosforist j a kaaliumist. Kohati ka kaltsiumist, magneesiumist ja mõnest mikroelemendist. Kultuuride kasvatamisel rabaturbal või mingil teisel taimetoitaineid vähesisaldaval substraadil (põhk, saepuru jt.) tuleb aga kõik taimedele vajalikud põhi-ja mikroelemendid anda kas tahkete keemiliste ainetena või vees lahustatult toitelahustena. (Õun 1980)

Keskkonna happelisus

pH on ökosüsteemide seisundi oluline näitaja ja mõjutab organisme nii otseselt kui ka kaudselt . Näiteks, kui mulla pH on alla 3 või üle 9, kahjustuvad enamiku soontaimede juured. Mulla happelisus sõltub peamiselt kolmest faktorist: mulla koostisest, pinnase läbilaskevõimest ehk pinnast läbiva vee hulgast ning ajafaktorist, kui kaua vee läbimine aega võtab. (Tamm 2011)
Keskkonna happelisus e. pH näitab vesinik –ja hüdroksiidioonide tasakaalu uuritavas keskkonnas (substraadis, lahuses). Mida madalam pH, seda kõrgem on vesinikioonide kontsentratsioon hüdroksiidioonide suhtes. Ja vastupidi - mida kõrgem pH, seda kõrgem on hüdroksiidioonide kontsentratsioon vesinikioonide suhtes. Keskkonna happelisuse skaala moodustavad väärtused 0-st 14-ni (Lisa 1). Neutraalse keskkonnareaktsiooni puhul (pH 7) on vesinik– ja hüdroksiidioonide hulk võrdne. pH väärtused üle 7 loetakse alustelisteks ja alla 7 happelisteks. pH skaala on logaritmiline: pH langus ühe ühiku võrra tähendab vesinikioonide arvu kümnekordistumist.(Tamm 2011)
Taime veega varustamine toimub läbi kasvupinnase, mis sisaldab lahustunud mineraalaineid. Nende kättesaadavus sõltub otseselt mulla pH-st. Eriti mastaapselt on pH-st mõjutatud mikrotoitainete kättesaadavus, sest neid vajab taim väikestes kogustes ja kõrvalekalded avalduvad jõulisemalt. (Tamm 2011)
Mulla happelisuse vähendamise võimaluseks on lupjamine ,selle abil tõstetakse mulla pH-taset. Lubjata võib aastaringselt. Kuid lupja tuleks siiski laotada niiskele mullale, siis hakkab see kiiremini mõjuma. Paljudele aiataimedele sobiv pH on 6–6,5. Happeline muld (näiteks pH 5) sobib põõsasmustikatele, rododendronitele ja okastaimedele. ( http://www.kekkila.ee )

Tomati keskkonnanõudlusest

Tomatit on 1a soojalembesed taimed. Kasvu ja arengu erinevatel perioodidel on erinevad nõudmised välistingimustele. Nad võivad kasvada ja vilju kanda pika päeva ja pideva päevavalguse korral. Lühikest päeva vajab ainult istiku staadiumis. Vee vajadus on päris suur. Neile on niiskust eriti vajalik õiepungade moodustumise ajal. Kui sellel ajal ei kasteta, siis õied langevad maha ja viljade moodustumise ajal areneb tipumädanik. Veepuudusel pinnases alaneb saagikus, kuigi kiireneb nende valmimine, kuid kuiva ja niiske perioodi järsul vaheldumisel viljad lõhenevad. Sealjuures tomatid ei kannata kasvupinnast, mis on lähedal põhjaveele, sest juured on siis vaevatud õhupuudusest, aeglustub nende kasv ja nad võivad hukkuda. Pinnase liigniisutamine kutsub esile taimede välja venimist ja lehtede liiga laialdast kasvu. Halvasti taluvad tomatid ka liiga suurt õhuniiskust, pikaldast vihmast ilma. Õhu liigniiskus loob tingimused taimede haigestumiseks pruunlaiksusesse ja fütoftoroosi, raskendab tolmlemist. ( http://www.seemnemaailm.ee )
Tomateid võib kasvatada erinevatel pinnastel, kuid paremini kasvavad nad kergetel liivsavimuldadel või saviliivmuldadel, hästi läbisoojenevatel muldadel, mis sisaldavad rohkesti orgaanilisi aineid.( http://www.seemnemaailm.ee )
Noored taimed vajavad kõige enam lisaväetamist fosforväetistega. Viljade moodustumise ajal kasutab tomat väga palju ära lämmastiku, kusjuures selle nõudlus suureneb koos lehtede ja varte edasi kasvamisega, ja saavutab maksimumi õitsemise ja viljakandmise perioodil. Tagades piisava koguse lämmastikku taime vajadusteks, on vajalik meeles pidada, et liigne lämmastik lehtede kasvu ajal pidurdab viljade kasvu, soodustab taime hõrenemist, haigustesse ning kahjuritega nakatumist. Taimede vajadus kaaliumis kasvab tasapisi (alates varte moodustumisest) ja saavutab kõrgstaadiumi viljade kasvamise ajal. Ebapiisav kaltsiumi kogus viib taime haigestumiseni viljade tipumädaniku, peale selle, kärbuvad varte tipud , juurestik areneb nõrgalt. ( http://www.seemnemaailm.ee )
Selle või teise toiteelemendi puudus häirib normaalset ainevahetust taimedes, mis viib välisilme muutusteni ehituses, suuruses, lehtede ja varte värvuses, erinevas värvuses surnud kudede ilmumiseni jne.( http://www.seemnemaailm.ee )
Tomatite kõrget saagikust võib saada ainult omades tugevaid terveid istikuid, hästi ette valmistatud mulda, ja pidevalt hoolitsedes taime eest.
( http://www.seemnemaailm.ee )

Materjal ja metoodika

Uurimisaluseks taimeks valiti tomatitaimed kasvuhoone sordist “Maike”. Kokku kasvatati vegetatsiooniperioodi 21.05 kuni 23.09.2010.a, vältel üheksat tomatitaime. Katse seati üles kolmes võrdses rühmas, igas rühmas oli katse alguses kolm 81 päeva vana tomatitaime. Taimed istutati kasvukohta 21.05. Kasvukohas tagati kõigile taimedele sama koostisega muld. Kasvutingimusteks olid:

toatingimused

välistingimused

kasvuhoonetingimused
Katse ajal kasteti ja väetati kõiki tomatirühmi samaaegselt, samas koostises veega ning väetati sama kontsentratsiooni- ja koostisega väetiselahusega. Väetisena kasutati kanasõnniku vesilahus .
Katse ajal mõõdeti kõigis kolmes rühmas samaaegselt bioloogilisi parameetreid:
1. pikkust sentimeetrites
2. loendati viljade arvu
Katse ajal mõõdeti keskkonnaparameetritest õhutemperatuuri (Joonis 2.). Bioloogiliste parameetrite mõõtmistulemused on esitatud Tabelis 1. Taimede viljumisparameetrid on on esitatud Tabelis 2.
Joonis 2. Õhutemperatuur keskkonnaparameetritest (kraadid)
Tabel.1. Tomatitaimede kasvuparameetrid (cm)
21.05.
05.06.
19.06.
31.06.
14.07.
28.07.
12.08.
01.09.
Toatingumised
1. taim
13,0
30,0
50,0
50,0
55,0
55,0
57,0
64,0
2. taim
11,0
21,0
40,0
X
X
X
X
X
3. taim
11,0
X
X
X
X
X
X
X
Väistingimused
1. taim
25,0
60,0
100,0
140,0
151,0
157,0
162,0
165,0
2. taim
20,0
55,0
80,0
150,0
161,0
170,0
174,0
179,0
3. taim
20,0
70,0
120,0
155,0
162,0
168,0
176,0
181,0
Kasvuhoonetingimused
1. taim
10,0
84,0
110,0
127,0
133,0
140,0
146,0
150,0
2. taim
13,0
90,0
120,0
144,0
149,0
153,0
158,0
162,0
3. taim
14,0
92,0
123,0
150,0
159,0
164,0
170,0
175,0
X- Väljalangenud taim
Tabel 2. Tomati viljumisparameetrid (tükki)
19.06.
31.06.
14.07.
28.07.
12.08
01.09.
Toatingimused
1. taim
0
0
0
0
0
0
2. taim
0
X
X
X
X
X
3. taim
X
X
X
X
X
X
Kasvuhoone tingimused
1. taim
5
10
15
19
21
22
2. taim
9
15
20
26
29
33
3. taim
0
0
7
11
16
18
Välistingimused
1. taim
6
14
20
24
24
25
2. taim
21
22
29
31
36
38
3. taim
12
21
27
30
33
35

Tulemused

Katse alguses istutatud 9 taimest hukkus vegetatsiooniperioodi jooksul kokku kaks taime. Kõige suurem väljalangevus: kaks istikut, oli toatingimustes kasvanud taimedel. Istikute väljalangemine toimus kogu ulatuses enne viljumise algust. Välis- ja kasvuhoonetingimustes taimed välja ei langenud. Kõigil välistingimustes kasvanud tomatitaimedel esines vegetatsiooniperioodi lõpus ruugehallituse poolt põhjustatud viljakahjustusi.

Katse tulemused kasvuhoone keskkonnas

Kasvuhoonetingimustes kasvanud taimede keskmine pikkus (L) oli 123cm (Lmax = 175cm, Lmin = 150cm) ja keskmine juurdekasv vegetatsiooniperioodi jooksul (∆L) oli 149,7cm (∆Lmax = 162,7cm, ∆Lmin = 137,7cm). Kasvuhoonetingimustes kasvanud taimedel moodustus keskmiselt (n)16.2tomatit ( nmax = 33ja nmin = 18). Katseaegne keskmine kasvuhoone sisetemperatuur (t) oli 33,80C (tmax = 380C ja tmin = 27 0C).

Katse tulemused väliskeskkonnas

Välistingimustes kasvanud taimede keskmine pikkus (L) oli 124,9cm (Lmax = 181cm, Lmin = 165cm) ja keskmine juurdekasv vegetatsiooniperioodil (∆L) oli153,4 cm (∆Lmax = 159,4cm, ∆Lmin = 143,4). Välistingimustes kasvanud taimedel moodustus keskmiselt (n) 24,8 tomatit (nmax = 38 ja nmin = 25). Katseaegne keskmine välistemperatuur (t) oli 27,20C (tmax = 350C ja tmin = 20,90C).

Katse tulemused toakeskkonnas

Toatingimustes kasvanud taimede keskmine pikkus (L) oli 45,5 cm (Lmax = 64,0 cm, Lmin = 11,6cm) ja keskmine juurdekasv vegetatsiooniperioodil (∆L) oli 52,4cm. Toatingimustes kasvanud taimedel ei moodustunud ühtegi vilja. Katseaegne keskmine toatemperatuur (t) oli 24,70C (tmax = 270C ja tmin = 220C).

Arutelu

Kasvatasin kolmes eritingimustes ühevanuseid ja ühest sordist tomatitaimi. Kasvutulemused olid üsna sarnased välistingimustes (Lisa 2) ning kasvuhoone tingimustes (Lisa 3), kuid toatingimustes (Lisa 4) taimed ei andnud soovitut tulemust. Sest tubane kliima oli taimede jaoks liiga ränk. Toas oli stabiilselt erakordselt kuum ning kuiv keskkond. See sai kahe tomatitaime jaoks otstavaks ning nad surid välja n-ö kõrbesid ära. Üks taim pidas vastu ning jäi elama, kuid õisi ega vilju ei moodustunud. Vastupidiselt toas kasvatatud taimedele olid välistingimustes ning kasvuhoonetingimustes kasvatatud taimed väga suure saagikusega ning kasvuperioodil kasvasid väga jõudsasti. Kuid iga tingimuse juures oli üks miinus . 2010. aasta suvi oli erakordselt kuum ning sobilik tomatite kasvatamiseks. Kuid tuleks mainida, et kohati liiga kuum, sest kasvuhoones kasvatatud tomateid ohustas samuti ära kõrbemine, ning see pidurdas viljade valmimist ning saagikust. Ära kõrbemise vältimiseks tegime me suured tuulutusavad kasvuhoonesse.
Välistingimustes kasvatatud tomatite kliima oli kasvamiseks väga sobilik ning viljade saagikus oli teistes tingimustes kasvatatud tomatitest kõige suurem, kuid see tomatisort , mida ma kasutasin polnud mõeldud välistingimustes kasvatamiseks. See tõttu ei sobinud tomatitele öösiti ning hommikuti maha langenud kaste. See põhjustas tomati viljadele ruugehallitust. Selle pärast ei saanud me ka väljas kasvatatud tomateid süüa.
Kõige enam kasvatatakse meie kliimas tomateid kasvuhoones, kus saab neile pakkuda/luua kõige soodsamaid kasvutingimusi. Vaatamata sellele, mängib olulist rolli ka jahe väliskliima ( Bender 2001). Vastupidiselt Bender (2001) kasvatustulemustele, oli minu katse ajal ilmastik erakordselt kuum ning seega sobilikum tomatite kasvatamisele. Liigne kuumus päevasel ajal üle 30-32 0C, kasvuhoones vähendas tomati õietolmu viljastamisvõimelisust ( http://www.hansaplant.ee ) ning see vähendas kasvuhoones kasvanud taimede saagikust.

Kokkuvõte

1. tomatitaimed vajavad kasvuks ja arenguks sobivat keskkonda
2. tomatitaimede edukaks kasvatamiseks tuleb valida kasvukeskkonnale sobiv tomatisort
3. 2010. aasta erakordselt kuumal suvel oli tomatitaimedele sobivaim kasvukoht välistingimustes
Seega ei leidnud minu tööhüpotees: „Eesti tingimustes on tomatitele sobivaim kasvukeskkond kasvuhoones“, 2010.a. erakordsetes tingimustes kinnitust.

Kasutatud kirjandus

Laas E. 1967. Dendoroloogia. Tallinn, Valgus, :25-26,28-32

Mehevits E, Mulla lupjamine. http://www.kekkila.ee/aednik/viherwiki/aiakool/maaparandus/mulla-lupjamine , 11.04.2011

Olavi , Küsi eksperdilt, http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=893&kw=tomat 13.04.2011

Ušakov J.N.,Kogemustest tomatite kasvatamisel, http://www.seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=55 , 17.02.2011

Viikmaa M, Hein K. 2002. Bioloogia õpik gümnaasiumile. Tartu, Eesti loodusfoto, : 93

Õun E. 1980. Aiakultuuride väetamine. Tallinn, Valgus, : 6-8

Lisad

Lisa 1
pH skaala, autori pilt
Lisa 2
Väliskkeskkonnas kasvanud tomatitaimed, autori pilt
Lisa 3
Kasvuhoone keskkonnas kasvanud tomatitaimed, autori pilt
Lisa 4
Toatingimustes kasvanud tomatid, autori pilt