PAPILLOOMVIIRUSTE POOLT PÕHJUSTATUD KASVAJAD (0)

25
Iluravi Rahvusvaheline Erakool
Kosmeetiku eriala
Kati Sepp , Ave Liiviku, Triin Ruukel, Merli Mikko , Birgit Pajuri, Birgit Taliväting
PAPILLOOMVIIRUSTE POOLT PÕHJUSTATUD KASVAJAD
Referaat
Tartu 2009
SISSEJUHATUS
HIV kõrval jäetakse tahaplaanile väga tõsine viirus – papilloomiviirus Human Papilloma Virus (HPV), mille levikust ja ennetamisest ollakse suhteliselt vähe teadlikud. Papilloomiviirused on väikesed ja väga salakavalad DNA viirused , mis ei anna esialgseid sümptomeid. Inimesel on neid teada üle 100 tüübi. Enamik neist tekitavad healoomulisi käsnjaid moodustisi, mis on madala riski HPV-d. Halvaloomulisi kasvajaid tekitavad kõrge riski ehk onkogeensed HPV-d.
Referaadis tuleb käsitlusele papilloomviiruste üldine iseloom - nakatamine, paljunemine, hiaguse teke, levik; madala riski HPV-de poolt põhjustatud healoomulised kasvajad - soolatüükad ja kondüloomid ning sellised onkogeensed HPV haigused nagu nahavähk ja emakakaelavähk. Iga haiguse puhul on inimese jaoks oluline teada, kuidas sellest hoiduda ja millised võimalused on raviks, kui ollakse juba haigestunud.
1. PAPILLOOMIVIIRUS
Papilloomiviirused on väikesed DNA viirused, mis nakatavad epiteelirakke. Inimese papilloomiviirusi ehk HPV-sid teatakse üle saja tüübi. Üle poole neist tekitavad healoomulisi kasvajaid kätel (soolatüükad), jalgadel, suuõõnes, kehal. Ligikaudu nelikümmend HPV-d nakatavad suguelundeid. Neist enamik põhjustab healoomulisi, kuid tülikaid kasvajaid – kondüloome. Peale selle on teada mõned ohtlikud, suure riskitüübi viirused, mille tõttu võib areneda emakakaela vähk. Papilloomiviirused võivad tekitada veel kõrivähki ja anogenitaalpiirkonna vähkkasvajaid ning väga harva nahavähki. (loodusajakiri.ee 23.02.2009)
Papilloomiviirused on koespetsiifilised: nad nakatavad ainult kindla organi epiteelkude . Sellepärast ei tekita soolatüükaid põhjustavad viirused emakakaela vähki ega kondüloomiviirused soolatüükaid. (loodusajakiri.ee 23.02.2009)
Papilloomiviirus paljuneb lokaalselt, viirus ei anna kunagi süsteemset nakkust - ta ei levi organismis laiali, vaid jääb selle koha peale, kust ta sisenes. Kui nüüd teatud aja pärast inimese immuunsüsteem tunneb ära, et temas kasvab võõrorganism ja see on papilloom, siis ta töötab välja immuunrakud sissetungija vastu, mis hävitavad viirusnakatatud rakud - näiteks tekkinud soolatüügas kaob nahalt murdeeas ootamatult ära, kuna immuunsüsteem modifitseerub ning organism suudab viirusest nakatanud rakud ise ära hävitada. (vedur.ee 23.02.2009)
1.1 Papilloomiviiruste paljunemine
Papilloomiviirus paljuneb ja saab küpseks ainult nakatatud peremeesraku DNA- ja valgusünteesiaparaati ära kasutades. Haavakese kaudu naha epiteelkoes tungib viirus basaalrakkudeni ja siseneb rakumembraani sissesopistumise abil rakku. Tuuma sisenenult hakkavad viiruse DNA ja valgud tegutsema, sundides rakku viiruse DNA-d paljundama ja viirusele vajalikke valke tootma . Kuna basaalrakud muudkui paljunevad, siis on viirusele kasulik neid mitte ära tappa, vaid lasta neil rahulikult poolduda. Viirus muudab oma valkude E5, E6 ja E7 abil rakkude paljunemise isegi aktiivsemaks, ning viirusega nakatunud kiiresti jagunevad rakud moodustavadki tüüka. Et rakku mitte ära tappa, laseb viirus rakul toota ainult sada kuni kakssada viirusgenoomi koopiat. Seda osa viiruse elutsüklis nimetatakse vegetatiivse paljunemise etapiks. Seejärel jaotatakse raku jagunemisel viiruse DNA võrdselt tütarrakkude vahel. Basaalkihist ogakihti ja granulaarkihti liikuvad rakud kaotavad paljunemisvõime ja muutuvad sarvrakkudeks. Nüüd kaob ka papilloomiviiruse delikaatsus ja järgneb üldine rünnak. Algab ohjeldamatu viiruse DNA ja kapsiidivalkude süntees – aktiivse paljunemise etapp. Kui rakk on tootnud piisavalt võõrast DNA-d ja valke, algab rakus uute viiruste tootmine.(loodusajakiri.ee 23.02.2009)
1.2 Nakatumine
Ülekanne toimub naha või limaskestade kontakti kaudu. Nakatumisel tungib viirus keha rakkudesse, haiguslikke muutusi esialgu ei teki ja inimene ei tea, et ta on nakatunud. Viirus on niivõrd levinud, et nakatuda võivad kõik. Arvatakse, et 70-75% meestest ja naistest on mingil eluperioodil olnud nakatunud HPV viirustega, ise seda teadmata. Enamasti suudab  inimese immuunsüsteem viiruse mõne kuu või aasta jooksul hävitada ning tavaliselt on mehed viiruse edasikandjad, kuid ise haigestuvad nad väga harva (loodusajakiri.ee 23.02.2009).
1.3 Levik
Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangu kohaselt oli 2001. aastal maailmas umbes 630 miljonit (9%-13%) HPVga nakatunud inimest. Aastas esineb arengumaades 409 400 emakakaelavähi uut juhtu ning arenenud maades – 83 400 juhtu. Maailmas sureb aastas emakakaela vähki umbes 250 000 naist. Emakakaelavähi kõrgeim esinemise sagedus on Aafrikas, Ladina-Ameerikas ja Indias. Domineerivateks etioloogilisteks teguriteks on 16 ja 18 tüüp, mille arvele tuleb lugeda 73,5% emakakaela vähi juhtudest Aasias, 65% Aafrikas ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikas ning 71,5% Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Nendele tüüpidele järgneb etioloogiliselt tähtsuselt 45 tüüp Aafrikas ja Aasias, 33 tüüp Euroopas ja Põhja-Ameerikas ning 31 tüüp Ladina-Ameerikas. (tervisekaitse.ee 23.02.2009)
Papilloomiviirusnakkuse ealises levikus on täheldatud kolme varianti :
(tervisekaitse.ee 23.02.2009)

• Kolumbias, Kostariikas ja Mehhikos esineb esimene kõrge nakatumissagedus tütarlastel teismelise ea lõpus ja kahekümnendate aastate algul ning nakkuse teine sagenemine naistel üle 50 aasta vanuses;
  
• Argentiinas on esinemissagedus kõrgeim 25-35 aasta vanustel naistel ning vanuse tõusuga see väheneb;
  
• Nigeerias, Indias ja Peruus on vähi esinemissagedus ühtlaselt kõrge kõigi vanuserühmade naistel.
  

1.5 HPV vastu vaksineerimine
Emakakaelavähk tekib umbes ühel tuhandest nakatunust ning emakakaela vähk areneb välja 10-25 aasta jooksul pärast nakatumist. Eestis sureb igal aastal emakakaela vähki  umbes 70 naist ning peaaegu kõik emakakaela vähi juhud on põhjustatud HPV-viiruse poolt (tervisekaitse.ee 23.02.2009). Sellepärast on väga oluline HPV vastu vaktsineerida . Tänapäeval on võimalik vaktsineerida end kõrge riski HPV tüüpide vastu ning kõige parema tulemuse annab vaktsineerimine enne suguelu algust. Vaktsineerida võib alates üheksandast eluaastast. Vaktsineerimine koosneb kolmest vaktsinatsioonist kuue kuu jooksul ning vaktsineerimine on tasuline. Vaktsiin kaitseb enamlevinud vähki põhjustavate HPV tüüpide eest, kuid mitte kõigi vähki tekitavate tüüpide eest ning seetõttu on oluline regulaarselt kontrollis edasi käimine. (telliskiviarstid.ee 23.02.2009)
1.4 HPV liigitamine
Laias laastus on võimalik jagada HPVd viite eri gruppi.(ebc.ee 23.02.2009)
Healoomulised nahapapilloomid
HPV 1
soolatüükad
Halvaloomulised
nahapapilloomid
HPV 5, HPV 8,
HPV 47
epidermodysplasia verruciformis
Healoomulised
limaskesta papilloomid
HPV 13, HPV 42
HPV 6, HPV 11
genitaalide papilloomid,
kondüloomid
Pahaloomulised
limaskesta papilloomid
HPV 16, HPV 18, genitaalide papilloomid, mis tihti
HPV 31, HPV 33
genitaalide papilloomid, mis tihti arenevad edasi vähiks
Segatüüpi papilloomid
HPV 2, HPV 57

2. KONDÜLOOMID

Kondüloomid on valged või nahavärvi näsad, esinedes kõige sagedamini välistel suguelunditel või pärakupiirkonnas, nii naistel kui meestel. Harvem esinevad kondüloomid ka tupes või emakakaelal. Aeg-ajalt võivad kondüloomid põhjustada selliseid haigusnähte nagu kipitus, sügelus või valu. ( hpv.ee 22.02.09)
Genitaalanaaltüükad olid tuntud juba antiikajal, kuid alles 1954. a. tuvastati haiguse seksuaalne levik. Et tekitajaks on papillomiviirus , avastati 1969. a elekronmikroskoobi abil. Tänapäeval on kondüloomid üks kõige tavalisemaid sugulisel teel ülekantavaid haigusi genitaalidel. (Rajangu, Kaur 1999:161)
Kondüloomid jagunevad: (vita.ee 22.02.09)

• Teravad kondüloomid - kas tüügaste või lillkapsasarnased vohandid, mis naistel võivad lokaliseeruda välissuguelunditele, kusitisse, tuppe ja emakakaelale. Meestel paiknevad eesnahal, sugutilukil, võivad olla ka peenise vaos või kusitis. Kondüloome võib leida ka pärakust või selle ümbruse limanahalt.
  
• Lamedad kondüloomid - laigu- või sõlmekesetaolised punakas-roosad piirdunud kolded, mida diagnoositakse tsütoloogilise uuringuga.
  

2.1 Kondüloomide levik
Kondüloomid on väga levinud. Uuringust saadud andmete kohaselt esineb elu jooksul kondüloome ligikaudu 10 % naistest ja meestest. ( hpv.ee 22.02.09) Kõige sagedamini leitakse genitaalkondüloome 20-24- aastastel isikutel, olenemata HPV tüübist. Paljudel genitaalkondüloomidega naistel on samaaegselt emakakaela infektsioon. (Rajangu, Kaur 1999:162)
Nakkuse saamise eelduseks on mikrotrauma, kustkaudu pääseb viirus inimese kudedesse ja hakkab arenema. Võimalik, et see toimub aastaid märkamatult. Ameerikas tehtud uuringutest selgus, et 60 protsendil naistudengitest, kellel polnud mingeid kaebusi, oli viirus kudedes olemas. Nad olid nakatunud, kuid haigusnähud polnud veel tekkinud. (Koik. epl.ee 22.02.09)
Suguelu elavatel isikutel toimub HPV- infektsiooni ülekanne sugulisel teel. Kõige nakkusohtlikum periood on infektsiooni esimene aasta, mil nakatub 2/3 seksuaalpartneritest. Ülekanne toimub kergesti, selleks ei ole vaja pikaajalist seksuaalsuhet. Inkubatsiooniperioodi pikkus on väga erinev ( ühest kuust mitme aastani), keskmiselt 2-3 kuud. Orogenitaalse kontakti korral on ülekande risk väike. Ainult harva võivad papilloomid tekkida huultel või suuõõnes. Mõnedel juhtudel on nakkuse ülekanne toimunud tõenäoliselt sõrmede, käterätikute või muu sellise abil. (Rajangu, Kaur 1999:162-163)
Ka lastel võib leida genitaalidel HPV koldeid, kuid enamik juhtudest paiknevad perianaalselt/anaalselt. Anogenitaalsete kondüloomide esinemine lastel sageneb, mis on ilmses seoses HPV- infektsiooni sagenemisega täskasvanutel. (Rajangu, Kaur 1999:177)
HPV ülekanne lastele võib toimuda mitmel viisil : (Rajangu, Kaur 1999:177)

• genitaalkondüloomidega emadelt sünnituse käigus. Sel viisil saadud infektsiooni korral tekivad papilloomid kõris, ilmenedes varases lapseeas ;
  
• trantsplatsentaarselt;
  
• autoinnokulatsioon (inokulatsioon - mikroobide või muu antigeense materjali viimine organismi) sama lapse nahal olevatest tüügastest;
  
• heteroinokulatsioon viiruse naha- või genitaaltüübist (seksuaalne või mitteseksuaalne kontakt infitseeritud isikuga ). Siin mängib olulist rolli dermatiidi ravimine toopiliste kortikosteroididega Kui analüüsitakse lapse anogenitaalseid kondüloome, tuleb arvesse võtta ühes voodis magamist, ühiste saunalinade ja pesemisvahendite kasutamist.
  

2.2 Kondüloomide ravi

Kuna papilloomviirustele toimivat antiviirusliiku ravimit ei ole, on kondüloomide ravi eesmärgiks eemaldada kaebusi põhjustavad kliiniliselt nähtavad genitaalkondüloomid ja seega vältida viiruse ülekannet, kuna arvatakse et ülekanne võib toimuda kontaktil haiguskoldega. Paljudel haigetel tekib ravi järgselt kondüloomide vaba periood. Kondüloomide eemaldamie võib, aga ei pruugi vähendada nakkuslikkust. Ravimata jätmise korral nähtavad kondüloomid võivad iseeneslikult kaduda, jääda muutumatuteks või suureneda nii suuruselt kui arvult . Ei ole kinnitust , et nähtavate kondüloomide ravimine mõjustab emakakaelvähi arengut. (Rajangu, Kaur 1999:170)
Ravi eesmärgiks on efektiivne epidermise destruktsioon. Tuleb teha raviplaan, sest enamikul patsientidel ei piisa ühekordsest raviprotseduurist. Enne genitaalkondüloomide ravi tuleb haiget uurida muude sugulisel teel levivate haiguste suhtes ja kaasnevad genitaalpõletikud eelnevalt ära ravida, kuna nad aktiviseerivad HPV- infektsiooni. (Rajangu, Kaur 1999:170)
Olenevalt kondüloomide suurusest ja asukohast võib valida mitme ravivõimaluse vahel. Arst võib otsustada kondüloomidele määritava spetsiaalse kreemi või lahuse kasuks. Mõnede kondüloomide eemaldamiseks võib kasutada külmutamist, põletamist või laserravi . Kui kondüloomid nimetatud raviviisidele ei allu, võib arst eemaldada need kirurgiliselt (hpv.ee 22.02.09)
Genitaalkondüloomide koduseks raviks võib arst määrata järgmised peale määritavad preparaadid:

• Padophyllotoxin – toimeaine padofüllotoksiin takistab rakkude mitootilist jagunemist, lõhkudes sellega nakatunud kudet. Maksimaalne rakunekroos toimub 3-5 päeva pärast;
  
• Imiquimod – toimeaine imiquimod soodustab tsütotoksiinide produktsiooni, mis omavad antiviiruslikku aktiivsust.
  

On olemas võimalus, et kondüloomid tulevad pärast ravi tagasi, kuna neid põhjustavad HPV tüübid on ikka organismis. (hpv.ee 22.02.09)
Kuna ravi suure tõenäosusega ei garanteeri haigustekitajaist vabanemist, peavad nii patsient kui tema seksuaalpartnerid teadma, et patsiet võib jääda nakkavaks isegi siis, kui kondüloomid on kadunud. Kondoomide kasutamine võib vähendada, kuid mitte vältida ülekande riski nakatumata partnerile. (Rajangu, Kaur 1999:176)
Paistab et kondüloomid on seksuaalelu elavale inimesele paratamatus , mille vältimine on juhuslikku laadi . Võimalik on ainult vähendada riski, olles monogaamses suhtes ja kasutades kondoomi. Sugulisel teel nakatuvate haiguste levik on suures osas kinni seksuaalkasvatuses ja teadlikus seksuaalkäitumises, mis omakorda eeldab eneseväärikust – hoolimist endast ja end ümbritsevatest.
3. EMAKAKAELA VÄHK
Naiste pahaloomuliste kasvajate diagnostika ja raviga tegeleb selline meditsiini haru nagu günekoloogiline onkoloogia. Raviarstiks on günekoloog, kes on saanud lisaväljaõppe just vähiravi alal . Tegemist on spetsialistiga, kes on võimeline pakkuma sobivaimat ravi ning mis ei ole ka vähetähtis - tal on kogemus just samasuguste haigete ravis .
Onkoloog-günekoloog ravib välissuguelundite ehk vulva vähki, tupe vähki, emakakaela vähki, emaka vähki, munajuha vähki, munasarja vähki (joonis 1.) ning trofoblasti pahaloomulist haigust ehk lootemuna väärastumisest tekkinud kasvajat. ( cancer .ee 22.02.2009).
joonis 1.
Emakakaela vähk on üks sagedamini esinevaid vähke naistel. Emakakaela vähk on välditav ja algstaadiumis kergelt ravitav. Emakakaelal esineb sagedasti põletikke ja haavandeid, mis on soovitatavalt vajalik ravida. Siiski ei ole nad vähieelsed seisundid , nagu veel hiljuti arvati. Emakakaela vähieelseks seisundiks loetakse düsplaasiat oma kolme raskusastmega. Arvatakse, et düsplaasia üleminek vähiks võtab aastaid ja seega on aega emakakaela ravida piisavalt. Tegelikus elus näeme üha sagedamini niinimetatud välkvorme, kui ühe aasta jooksul on välja kujunenud väljendunud haigus. (cancer.ee 22.02.2009)
Algav emakakaela vähk ei anna mingit kliinilist pilti ja leitakse juhuslikult günekoloogilisel kontrollil muutusena rakuproovis. Edasi järgneb emakakaela vaatlus mikroskoobiga ehk kolposkoopia , mille käigus võetakse proovitükk. Sellise vähistaadiumi ravi on patsiendile lihtne operatsioon , kus emakakaelast lõigatakse ära kahjustunud osa. Säilib menstruaalfunktsioon ja võimalus lapsi saada. (cancer.ee 22.02.2009).
Kui aga on tegemist invasiivse vähiga, mille korral patsient kurdab ravile allumatut valgevoolust, ebareeglipäraseid veritsusi, vereeritust füüsilisel pingutusel või suguelu järgselt, kaugelearenenud juhtudel ka valu ja turseid suguelunditel, on ravi juba märksa tõsisem. Võimalusel kombineeritakse kirurgilist, kiiritusravi ja keemiaravi . Sageli ei ole kirurgiline ravi teostatav efektiivses mahus ning siis teostatakse kiiritusravi või kiiritusravi ja keemiaravi kombinatsiooni. Invasiivse emakakaela vähi kirurgiline ravi on väga ulatuslik, mille korral lisaks emakale, emakamanustele, emakakaelale, emakakõrvalkoele eemaldatakse ka tupest vähemalt üks kolmandik ja vaagna lümfisõlmed. Operatsioon on raske nii kirurgile kui ka patsiendile, sest häireid võib täheldada eelkõige põie talitluses ja seksuaalfunktsioonis pikka aega, sageli ka püsivalt. Tihti lisandub operatsioonile kiiritusravi, millel samuti kõrvalnähud, mis võivad anda vaevusi kogu ülejäänud eluks. Kui regulaarsel profülaktilisel kontrollil võib haiguse avastada eos ja ravi on patsiendile väga kerge, siis arenenud vähi ravi on patsiendile küllalt raske ja sageli püsivate elu kvaliteeti häirivate tagajärgedega (cancer.ee 22.02.2009).
Emakakaelavähi alaliigid: (cancer.ee 22.02.2009)

• Lamerakuline vähk
  
• Adenokartsinoom
  
• Teised epiteliaalsed vähid
  

Kõige sagedamini esineb emakakaelal lamerakuline vähk.
3.1 Emakakaelavähi leviku teed
Emakakaela vähk levib organismis sarnaselt muude vähkkasvajatega:
( kasvaja .net 22.02.2009)

• otsene levik (levik emakakaelast edasi tupele, tupevõlvidele, vaagna seinani , naaberorganitesse või emakakeha suunas)
  

• levik lümfiteede kaudu (lümfogeenne levik)
  
• levik vere kaudu (hematogeenne levik).
  

3.2 Haiguse olemus
Emakakaelavähk on haigus, mille puhul vähirakud tekivad ja hakkavad paljunema emakakaelal. Emakal eristatakse kaks osa: emakakeha ja emakakael . Neis esinev kartsinoom (vähk) on erineva kliinilise pildiga ja nõuab erinevat ravi. Emakakael on pealt kaetud nn  lamerakkepiteeliga. Just sellest areneb emakakaela vähk. Emakakaela vähki haigestumine näitab noorenemistendentsi, esinedes sageli 20-40-aastastel naistel. Kaugele arenenud emakakaela vähkide arv suureneb üle 45- aastaste naiste hulgas.
3.3 Haiguse tekkimise riskitegurid
Emakakaela vähktõve teket põhjustavad mitmed faktorid. Neist tähtsaimaks peetakse just papilloomiviirust. Emakakaela vähi teket soodustavad varane suguelu algus ja paljud seksuaalpartnerid. Enam esineb emakakaela vähki suitsetavatel naistel.
3.4 Uuringud
Nakkuse avastamiseks tehakse HPV test. HPV test tuleb teha kõikidele naistele, kelle emakakaelalat leitakse ebanormaalseid rakke (PAP test on positiivne) ja naistele, kes on vanemad kui 35 aastat. Emakakael on hästi uuritav. Spaatli ja spetsiaalse harjakesega võetakse emakakaelalt ja emakakaelakanalist äigepreparaat mikroskoopiliseks uuringuks. Kui selle uuringuga leitakse emakakaelal düsplaasia või kartsinoom, võetakse enne ravi alustamist kas skalpelli või elektrilinguga kahtlasest kohast veel tükike histoloogiliseks uuringuks.
Kuna emakakaela kartsinoom on noorte naiste haigus, peaks emakakaela düsplaasia avastamiseks kõik naised alates 18. eluaastast läbima igaaastase günekoloogilise läbivaatuse koos nn Pap-testiga. Kui kolm või enam järjestikust analüüsi on olnud normaalsed, võib kokkuleppel arstiga läbivaatusi ja proove teostada  edaspidi ka harvem.
( kliinikum .ee 22.02.2009).
3.5 Ravi/ Protseduurid
Kõikidel emakakaela vähiga naistel on olemas ravivõimalus.
Kasutusel on kolm ravivõimalust:

• operatsioon (kasvaja eemaldamine kirurgiliselt);
  
• kiiritusravi (vähirakud hävitatakse kiiritusega);
  
• kemoteraapia (vähirakkude hävitamine spetsiaalsete medikamentidega).
  

Operatsioonimeetoditest valib arst vastavalt igale konkreetsele haigusjuhule ühe järgmistest meetoditest: Emakakaela konisatsioon. Konisatsioon tehakse koetüki võtmiseks histoloogiliseks uuringuks, samuti düsplaasia ja vähi algstaadiumi raviks. Sel puhul eemaldatakse emakakael koonusjalt skalpelli või elektrilinguga. Emakas ise jääb alles. Totaalne hüsterektoomia: eemaldatakse emakas, munasarjad ja munajuhad . Radikaalne hüsterektoomia: eemaldatakse emakas, munasarjad, munajuhad, vaagna lümfisõlmed ja tupe ülemine osa. Kui emakakaela kasvaja on levinud emakast väljapoole, võib olla vajalik eemaldada koos emaka, munasarjade ja tupega ka pärasool või kusepõis (olenevalt sellest, kuhu kasvaja on levinud). Seda operatsiooni nimetatakse eksenteratsiooniks. (kliinikum.ee 22.02.2009)
Kiiritusravi hävitab vähirakke ja vähendab kasvajat. Kiiritusravi võib olla väline ( kiiritav aparaat on väljaspool keha) või õõnesisene (radioisotoop viiakse plastiktoruga õõnde, kus vähikude paikneb). Kiiritusravi kasutatakse nii iseseisvalt kui ka kombineeritult kirurgilise raviga. (kliinikum.ee 22.02.2009)
Kemoteraapia puhul kasutatakse vähirakkude hävitamiseks medikamente, mida manustatakse kas tablettidena suu või vedelikena veenide kaudu. Kemoteraapiat nimetatakse ka süsteemseks raviks, sest medikamendid ringlevad vereringesse sattudes kogu organismis ja hävitavad seal vähirakke. (kliinikum.ee 22.02.2009)
4. NAHAVÄHK
Nahavähk on üks tavalisemaid vähi vorme, mis ei vali oma ohvreid. Eriti suvel peaks silmas pidama ohutusnõudeid, et tavalisest sünnimärgist vähikolle ei saaks. Nahavähk on naharakkude ebanormaalne kasv, mis kõige rohkem areneb välja päikesepõletustest, kuid mis võib ka pesitseda päikesevalguse eest varjul kehaosadel. Nahavähk saab alguse naha pealmises kihis, epidermises. Epiderm on õhuke nagu pliiatsi joon ja see kaitseb naharakke. Epidermi naharakud tavaliselt arenevad kontrollitult ja korrastatult. Terved uued rakud lükkavad vanad rakud naha pinna poole, kus need surevad ja vahetuvad välja. Seda protsessi kontrollib DNA, geneetiline materjal, mis sisaldab instruktsioone iga keemilise ja bioloogilise protsessi kohta sinu kehas. Nahavähk tekib siis, kui toimub selle protsessi talitlushäire. Kui DNA saab kahjustatud, toimuvad instruktsioonides muutused, mis võivad tekitada rakke, mis kasvavad kontrolli alt välja ning moodustavad vähirakkude masse . Suur osa DNA kahjustustest tekib ultraviolet -kiirgusest (UVK), mida leidub päikesekiirtes ja solaariumides. UV kiirgused jagunevad kolmeks: ultraviolet A (UVA), ultraviolet B (UVB), ultraviolet C (UVC). Ainult UVA ja UVB kiired jõuavad maapinnani. UVC kiirgus neeldub atmosfääri. Teadlased uskusid varem, et UVB kiirgusel on oluline osa nahavähi moodustumisel. UVB tõepoolest põhjustab ohtlikke muutusi naha DNA-s, kaasa arvatud onkogeneesi aktiveerumine võib normaalsed rakud pahaloomuliseks muuta. UVB kiired tekitavad päikesepõletust ja mitmeid basaalrakulisi ja lamerakkude vähke. Kuid ka UVA-l on oma osa nahavähis, see tungib nahast läbi veel sügavamale kui UVB, see nõrgestab naha immuunsüsteemi ja tõstab nahavähi riski, eriti melanoomi. Solaariumid toodavad eriti kõrgeid UVA kiirte doose, millega muutub see eriti ohtlikuks ( ateena .ee 23.02.2009).
Päikesekiirgus ei põhjenda ära melanoomide või teiste nahavähkide teket, mis ilmnevad päikesele ligipääsmatutes kohtades. Pärilikkus võib ka oma rolli mängida. Nahavähk võib areneda toksiliste mürkidega kokkupuutel või kiirgusravis (ateena.ee 23.02.2009).
Nahavähi alla mõistetakse mittemelanoomseid pahaloomulisi nahakasvajaid. Neist sagedasemad- basaalrakk-kartsinoom ja lamerakk -kartsinoom. Aktiinilised keratoosid on tavalisemad kasvajaeelsed seisundid. Kõige tõsisemad neist on melanoomid ( derma .ee 23.02.2009).
Kõik need vähitüübid on tõusuteel- suur osa neist saab ennetada vältides UV-kiirgust ja täheldades muutuseid oma nahal. Varajaste avastustega saab edukalt ravida enamikku nahavähkidest, isegi agressiivsemaid vorme. Nahavähi saamisel ei ole ükski nahatüüp erandiks . Tumedatel inimestel esinev melanoom ilmub tihedamini just neisse kohtadesse, kuhu päikesevalgus ligi ei saa. Vähi haiguskolle ilmub ootamatult või areneb aeglaselt. Selle väljanägemine sõltub vähi liigist (ateena.ee 23.02.2009).
4.1 Basaalrakk-kartsinoom (BK)
Basaalrakk- kartsinoom on kõige sagedamini esinev pahaloomuline nahahaigus. BK kulg on üldiselt healoomuline . Siirdeid teistesse organitesse (lümfisõlmed, kopsud , luud, maks) annab väga harva- 0,1%. Haigestutakse sagedamini vanemas eas, see on 40-79 eluaastat . BK ilmub nahale ühel juhul neist järgnevast: (derma.ee 23.02.09)

• pärlikarva muhuna näos, kõrvadel või kaelal ;
  
• lameda , lihavärvi või pruuni armi -taolise haiguskoldena rinnal või seljal.
  

4.1.1 Riskifaktorid
(derma.ee 23.02.09)

• Naha fototüüp- BK esineb peamiselt õrna ja heleda nahaga halvastipäevituvatel inimestel, 99%-l juhtudest tekib BK valge rassi esindajatel, eriti albiinod;
  
• Sage viibimine UVK käes töö või hobide tõttu;
  
• Keskkonna faktorid- kokkupuude arseeni, tõrva, kivisöe, parafini ja teatud õlidega, röntgen kiirtega.
  

4.1.2 Basaalrakk-kartsinoomi erinevad vormid
85% juhtudest paikneb BK pea või kaelapiirkonnas. Kõige tüüpilisem paiknemiskoht on nina. Tavaliselt esineb üks haiguskolle, kuid võib esineda ka mitmeid koldeid. (derma.ee 23.02.09)

• Sõlmeline e. nodulaarne vorm- nahale tekib pärlitaoline roosakas sõlm, ümara või ovaalse kujuga. Pinnal võib näha punetavaid pindmisi veresoonte laiendeid, vahel on sõlme keskosa sisse vajunud. Kasvaja suureneb aeglaselt. Aegajalt võib pind ketendada, tekkida koorikuid ja veritseda ( joonis 2. );
  
• Pindleviv e. superfitsiaalne vorm- see vorm võib meenutada psoriaasi või ekseemi kollet, kuid see ei parane ravimitega. Paiknevad sagedamini kehatüvel ja koldeid võib olla mitu. Iseloomulik on nahapinnast pisut kõrgem, tihedate vöötaoliste servadega ebakorrapärase kujuga naast. Kasvaja pind võib olla õhuke, veresoonte joonis on tugevnenud, esineda võib ketendust;
  
• Tsüstiline vorm;
  
• Pigmenteerunud vorm- tekib tõmmu nahaga, hästi päevituvatel inimestel. Kasvaja on pigmenteerunud ja seda on raske eristada maliignsest melanoomist;
  
• Sklerodermiataoline BK- rohkelt esineb fibrooskudet, mistõttu on kasvaja tihe ja ümbritsevast nahast halvasti piirdunud. Pind on sile. Tavaliselt ei haavandu;
  
• Atüüpiline basokvamoosne vorm- see vorm annab siirdeid teistesse organitesse sagedamini.
  

Joonis 2.
4.1.3 Basaalrakk-kartsinoomi ravi
BK ravi sõltub kasvaja raskusastmest. (derma.ee 23.02.09)

• Küretaaž- sellel meetodil eemaldatakse väikesi, selgepiirilisi sõlmelisi või pindlevivaid kasvajaid. Protseduuri käigus eemaldatakse naha pindmine kiht koos kasvajarakkudega. Haav õmblemist ei vaja ja paraneb mõne nädalaga;
  
• Kirurgiline eemaldamine;
  
• Krüoteraapia e. külmutusravi- külmutamiseks kasutatakse vedelat lämmastikku, kahekordse külmutustsükkliga;
  
• Fotodünaamiline ravi- valgusravi, esmalt suurendatakse nahal raimiga valgustundlikkust;
  
• Imiquimod kreem ;
  
• Radioteraapia- kasutatakse röntgenkiiri.
  

4.1.4 Prognoos
BK võib ka uuesti tekkida. Sellisel juhul tuleb kasvajale uuesti läbi viia ravi. Kellel on see varem olnud on risk suurem edaspidiseks vähi tekkeks. Need patsiendid peaksid end eriti hoolikalt jälgima nahamuutuste koha pealt ja kahtlusel arsti poole pöörduma. Mida varem kasvaja avastatakse, seda suurem on ravi ja paranemise tõenäosus. Peamine on naha kaitsmine päikesekiirguse eest igal aastaajal. (derma.ee 23.02.09)
4.2 Lamerakk-kartsinoom (LK)
LK on epiteliaalsete keratinotsüütide (rakud mis toodavad valku, keratiini) pahaloomuline kasvaja nahal ja limaskestadel. Lamerakk-kartsinoom on kergesti ravitav, kui seda varakult avastada. See on suuteline levima rohkem kui basaalrakk-kartsinoom. LK esineb ühel kujul järgmiselt: (derma.ee 23.02.2009)

• kindel punane mügar näos, huultel, kõrvadel, kaelal, kätevartel või käelabadel;
  
• lame haiguskolle soomuselise, koorikulise pinnaga näos, kõrvadel, kaelal, käevartel või käelabadel.
  

4.2.1 Riskifaktorid
(derma.ee 23.02.2009)

• Naha fotokahjustus pikaajalisest päikese käes viibimisest;
  
• Naha pigmendi vähesus;
  
• Organismi immunoloogilise seisundi langus;
  
• Inimese papilloomviirus (HPV);
  
• Keskkonna tegurid;
  
• Teatud pärilikud defektid ;
  
• Suitsetamine- huultel ja suu limaskestadel tekkiva LK oluline soodustav tegur;
  
• Krooniline nahapõletik- LK võib tekkida haavade , uuriste ja armide piirkonda, põhjuseks arvatakse naha kaitsefunktsioonide kahjustumist ja kroonilise ärrituse tõttu tekkivate rakkude kiirenenud paljunemist.
  

Lamerakk-kartsinoom kujutab endast ümarat, ovaalset sõlme või naastu. Pinda katab tihe paks kett, mida on raske eemaldada. Kolle kasvab aeglaselt, kuid kasvaja arenedes võib haavanduda ja kattuda koorikuga. Võib kaasuda lümfisõlmede suurenemine. Võib anda siirdeid lümfisõlmedesse ja siseorganitesse, sellisel juhul on prognoos halvem . (derma.ee 23.02.09)
4.2.2 Lamerakk-kartsinoomi ravi
Ravi sõltub LK suurusest, tüübist, asukohast, arvust: (derma.ee 23.02.09)

• Kirurgiline eemaldamine;
  
• Krüoteraapia;
  
• Küretaaž;
  
• Radioteraapia, fotodünaamiline ravi;
  
• 5-Fluorouratsiilkreem- rakke kahjustav kreem, mida määritakse kasvajale;
  
• Imiquimod- organismi immuunsust muutev kreem.
  

4.3 Aktiinilised keratoosid (AK) e. Kiirguskeratoosid
Kiirguskeratooosid on päikesest kahjustatud nahal tekkivad karedad ketendavad laigud. AK on naha ülemises kihis (epiderm) paiknevad ebatüüpiliste naharakkude kogumikud. AK on kõige sagedamini esinevate nahakasvajate: lamerakk-kartsinoomi ja basaalrakk-kartsinoomi kasvajaeelsed seisundid. Peamiseks tekkepõhjuseks on UVK, eriti on ohustatud heledanahalised inimesed. Aktiiniline keratoos näeb välja- selgelt piirdunud, ebaühtlaselt ketendav, kuiv, kare laik-naast. Värvus kollakaspruun, pruun, punakas või naha värvi. AK võib muutuda nahasarveks. Eelkõige tekivad neis piirkondades, mis on päikesele avatud. Üksikute kollete raviks kasutatakse krüoteraapiat ja 5-fluorouratsiili. (derma.ee 23.02.2009)
4.3.1 Aktiinilise keratoosi ravi
AK tuleb ravida võimaliku nahakasvaja ohu tõttu. Ravi käigus eemaldatakse kahjustunud rakkude kiht. Uus nahk moodustub sügavamal asetsevatest päikese poolt kahjustamata rakkudest (derma.ee 23.02.2009).
4.4 Melanoom
Melanoom on pahaloomuline kasvaja, mis tekib melanotsüütidest, naha pigmendirakkudest. Melanotsüüdid produtseerivad melaniini, mis annab nahale pigmendi ehk tema värvuse. Melaniini ülesanne on kaitsta nahka UV kiirguse eest. Melanoom võib organismis kiiresti levida, seega on oluline tema kiire avastamine, et ravida. (kasvaja.net 23.02.2009) See on kõige tõsisem nahavähi vorm ja peamine nahavähi surmade põhjustajaid. Melanoom võib areneda ükskõik kus meie kehal, normaalsel nahal või olemasoleval sünnimärgil, mis muutub ajapikku pahaloomuliseks. Meestel esineb melanoomi peas või kaelal, naistel aga kätel või jalgadel (ateena.ee 23.02.2009).
4.4.1 Melanoomi tunnused

• Suur pruunjas laik tumedamate täpikestega ükskõik millises keha piirkonnas;
  
• Tavaline sünnimärk kehal, mis muudab värvust, suurust, valutab või veritseb ;
  
• Väike haiguskolle ebamäärase piirjoonega, punane, valge, sinine või sini-mustad laigud jäsemetel;
  
• Läikivad, kindlad, kupli- kujulised mügarikud ükskõik millises keha piirkonnas;
  
• Mustad haiguskolded pihkudes, taldadel, sõrmeotstel, varvastel või limajatel membraanidel suu, nina, vagiina või päraku piirkonnas.
  

Kuid kõik nahamuutused ei pruugi olla kasvajalikud, selles täpselt veenduda tuleb pöörduda nahaarsti poole. Siin on ka mõned nõuanded kasvajate ennetamiseks: (derma.ee 23.02.2009).

• Kasuta regulaarselt laia spektriga päikeseblokaatoreid ja kaitse nahka riietuse ning mütsiga;
  
• Solaariumis käies väldi kiirsolaariumeid ja nahatumedust soodustavaid päikesekreeme, kuna kiirgusannus on nahale suurem;
  
• Jälgi regulaarselt oma nahka ja sellel tekkivaid moodustisi;
  
• Pöördu nahaarsti poole kui märkad püsivaid või kasvavaid laike või sõlmi
  

5. SOOLATÜÜKAD
Soolatüükad on viiruslikud (papilloomi viirused 1, 2, 4, 7 ) geneesiga papillomatoossed vohandid nahal. Esinevad enamasti jäsemetel, eriti taldadel, varvastel, sõrmedel ja ka limanahkadel. Oma arengult on soolatüükad infektsioossed healoomulised epitelioomid (pealisnaha kasvajad), mis tekivad viiruse poolt põhjustatud epiteeli vohamisest ja papillomatoosist. Soolatüükad paranevad armistumiseta ja jätavad endast immuunsuse. Enamasti kannatavad selle haiguse all allergilised lapsed ja kuiva nahaga isikud. (vita.ee 23.02.09)
Soolatüügas on küll nakkav, aga tema tekkimiseks on eelnevalt vaja nahale mikrotraumat. Tervest nahast ei tungi see läbi. Paljajalu käimine polegi alati nii hea, nagu on harjutud arvama - piisab talla vigastamisest mõne kõrre või kivikesega ja ongi loodud viirusele võimalus nahka tungida .
Kliiniliselt on soolatüügas nööpnõelapea suurune või suurem nahavärvi kõvem sõlmeke, mille pind muutub ebatasaseks, võib lõheneda, sarvestuda ja sisaldada isegi verd. Olenevalt asukohast võivad soolatüükad erinevalt välja näha, näiteks esinevad klassikalised soolatüükad kätel ja sõrmedel, kuid silmalaugudel olevad tüükad on niiditaolise varrega ja meenutavad sageli fibroome. Habeme piirkonna niitjad tüükad aetakse sageli ära ning tulemuseks on nende laialikülv. Sõrmede ja varvaste vahel olevad tüükad on oma asukoha kitsuse tõttu papilomatoossed, meenutades sageli sidekoelisi kasvajaid. Taldadel olevad tüükad “ pressitakse “ keha mõjul naha sisse ja nad meenutavad mosaiikset kollet. Suu limaskestadel olevad tüükad on ümarad, pehmed papillomatoossed valkjas - hallikad vohandid. Peenisel ja suurtel häbememokkadel olevad soolatüükad on kas üksikult või paljukoldeliselt, on kõva konsistentsiga ja nahaga ühte värvust. Kui tüügas paikneb küüneplaadi kõrval, võib see kasvada ka küüneplaadi alla ja selle tagajärjel tekib küüneplaadi osaline hävinemine. Viiruslikud papilloomid võivad tekkida ka silma konjuktiividele, nina limaskestadele ja mujale kehal. (vita.ee 23.02.09)
Soolatüükad võivad levida ühelt inimeselt teisele- kui nahal olevaid tüükaid puudutab teine inimene, võib nakkus üle kanduda. Tüükad võivad tekkida ka siis, kui kasutada käterätikuid või muid esemeid, mida on kasutanud inimene, kellel on tüükad. (soolatuukad.eu 22.02.09)
Suguelundite tüükad on väga nakkavad ja võivad teist inimest nakatada oraalse, vaginaalse või anaalse suguühte käigus. Kui teie partneril on suguelundite piirkonnas tüükad, on väga oluline kasutada kondoomi. Naistel võivad tüükad kasvada emakakaelal (tupe sees) ja naine ei pruugi nende olemasolust teadlik olla. Ta võib oma seksuaalpartneri nakatada, ilma et ta sellest ise teaks . (soolatuukad.eu 22.02.09)
5.1 Ravi
Kuna soolatüükaid põhjustavad viirused jätavad endast immuunsuse, võivad tüükad iseeneslikult paraneda nädalate, kuude või aastate jooksul, olenevelt indiviidist. Aga mõned tüükad ei kao sel viisil. Arstid ei tea, miks mõned tüükad kaovad ja mõned mitte. (soolatuukad.eu 22.02.09)
Tüükad on sageli tülikad. Nad võivad veritseda ja valutada, kui nende vastu puutuda. Nad võivad tekitada ka piinlikkust, kui nad kasvavad näol. Ravi võib vähendada võimalust, et tüükad levivad teistele kehaosadele või teistele inimestele. (soolatuukad.eu 22.02.09)
Raviks võib kasutada vedelat lämmastikku (krüo e. külmaravi ), sügavate tüügaste puhul on näidustatud laserkirurgiline ravi. Kasutatakse ka kooriv -söövitatav ravi, näit. Duoilm lahust või tsütostaatilise toimega Aldra kreemi koos 10%lise salitsüülhappe salviga. Suurte soolatüügaste raviks kasutatakse vereurmarohtu. Apteekides on nii vereurmarohu kui teistegi ravimtaimede tinktuure, mis peaksid toimima selle vastu. Oluline on isiklik hügieen ja higistamise vähendamine. (soolatuukad.eu 22.02.09)
On oluline teada, et nahalt (näiteks sõrmedelt, labajalgadelt ja põlvedelt) eemaldatakse tüükaid teisiti kui suguelunditelt. Suguelunditelt soolatüügaste eemaldamine ei ole mõistlik ega tervislik kodustel meetoditel ja käsimüügiravimitega – suguelundid võivad mõnede ainete manustamisega kahjustatud saada. Ka ei tohi oma arstiga nõu pidamata ravida näopiirkonna tüükaid. Allpool on kirjeldatud mõningaid meetodeid , kuidas nahalt tüükaid eemaldada. (soolatuukad.eu 22.02.09)

• Salitsüülhappe manustamine . kätel, labajalgadel või põlvedel saab tüükaid ravida salitsüülhappega (üks kaubamärk Compound W). Et saada häid tulemusi, peab hapet tüügastele määrima iga päev mitme nädala jooksul. Pärast vanni või duši all käimist tupsutada nahka kergelt käterätikuga. Siis kanda tüügastele salitsüülhapet. Hape imendub sügavamale ja mõjub tõhusamalt, kui seda kanda niiskele nahale. Järgmisel päeval, enne vanni või duši alla minekut eemaldada surnud kude tüügastelt küüneviili või pimsskivi abil.
  
• Majapidamisteip. Tüüka majapidamisteibiga katmine võib samuti aidata, sest see ärritab tüügast ning nahka selle ümber, mis paneb organismi seda ründama. Tüügas katta kuni nädalaks majapidamisteibiga. Siis teip eemaldada, leotada tüügast vees ning hõõruda seda õrnalt küüneviili või pimsskiviga. Hoida tüügas üleöö katmata ja korrata siis tegevust kuni tüüka kadumiseni. Kui see meetod ei ole kahe kuu pärast mõjunud, tuleks pöörduda muu ravi leidmiseks oma arsti poole.
  
• Kantaridiini manustamine . Selle ravi puhul peitsib arst preparaati tüükale. Enamik inimesi ei tunne aine manustamisel valu. Mõningat valu ja kõrvetust on tunda umbes 3 kuni 8 tunni jooksul. Pärast ravi kantaridiiniga kaetakse tüügas sidemega. Sideme võib eemaldada 24 tunni pärast. Kui kantaridiini kasutatakse segatuna teiste ainetega, eemaldatakse side 2 tunni pärast. Järgneval visiidil arsti juurde eemaldab ta tüükalt surnud naha. Kui tüügas pärast ühekordset ravi ei kao, võib arst soovitada muud ravimeetodit.
  
• Kodune külmutamismeetod. Wartner sisaldab dimetüüküleetrit ja propaani . Külmutab soolatüüka juure tavaliselt ühe ravikorraga, mis on arstide poolt usaldatud ja kasutatud meetod. Lihtne ja ohutu moodus soolatüügaste koduseks raviks ning peale ravi kasutamist kaovad soolatüükad tavaliselt 10-14 päeva jooksul. Raskematel juhtudel tuleb teha kuni kolm ravikuuri kahenädalste vahedega. Ühest pakendist jätkub reeglina kuni 12 soolatüüka raviks. Apteekides on müügil pakendid nii tavaliste kui ka jala soolatüügaste eemaldamiseks.
  
• Vedela lämmastiku manustamine. Arst võib tüüka külmutamiseks kasutada vedelat lämmastikku. Seda ravimeetodit kutsutakse krüoteraapiaks. Tüükale vedela lämmastiku manustamine põhjustab vähest ebamugavust. Et tüügast täielikult eemaldada, võib ravi vedela lämmastikuga olla vaja korrata iga ühe kuni kolme nädala tagant, kokku kaks kuni neli korda. Kui paranemist ei ole märgata, võib arst soovitada mõnda muud ravimeetodit.
  
• Teised nahatüügaste ravimeetodid. Arst võib tüükad nahalt eemaldada ka neid kõrvetades, välja lõigates või laseriga eemaldades. Need on tõhusamad ravimeetodid, kuid võivad jätta armi.
  

Suguelundite tüükaid peab ravima arst. Suguelundite piirkonnast saab tüükaid eemaldada, kuid tüükaid põhjustava viirusinfektsiooni vastast ravi ei ole. See tähendab, et tüükad võivad pärast eemaldamist taastuda. Allpool on kirjeldatud mõningaid suguelundite tüügaste vastaseid ravimeetodeid. (soolatuukad.eu 22.02.09)

• Vedela lämmastiku manustamine. Ka suguelunditel paiknevaid tüükaid võib külmutada vedela lämmastikuga (krüoteraapia). Võib juhtuda, et arst peab vedelat lämmastikku tüügastele kandma mitmel ambulatoorsel visiidil, kuni tüükad täielikult kaovad.
  
• Ravi erinevate ainetega. Suguelunditel paiknevaid tüükaid võib ravida spetsiaalsete tüükaid lahustavate preparaatidega. Mõnda neist ainetest, näiteks podofülliini (kaubamärgid: Podocon-25, Podofin) või trikloroäädikhapet (kaubamärk: Tri Chlor), peab manustama arst. Imikvimoodi sisaldavat kreemi (kaubamärk: Aldara), podofiloksi lahust (kaubamärk: Condylox) või fluorouratsiili sisaldavat kreemi võib arsti korralduse kohaselt kodus manustada. Neid ravimeetodeid võib kord nädalas korrata, kuni tüükad kaovad.
  
• Elektrokirurgiline lingektsisioon (ingl loop electrosurgical excision procedure, LEEP). Selle suguelundite tüügaste kirurgilise eemaldamise meetodi kasutamisel viib arst terava aasataolise instrumendi tüüka alt läbi ja lõikab selle nahakoest välja.
  
• CO2-laserkirurgia. Suguelundite piirkonna suurte tüügaste täielikuks eemaldamiseks võib olla vaja laserkirurgiat.
  
• Interferoon. Kui suguelundite tüükad ei kao pärast erinevate ravimeetodite kasutamist, võib arst katsetada interferooni süstimist tüükasse. Interferoon on aine, mida sünteesib meie organism. See aitab meie immuunsüsteemil nakkusega võidelda. Interferooni süstimine tüükasse võib aidata immuunsüsteemil võidelda tüükaid põhjustava viirusega. Enamasti süstitakse interferooni tüügastesse kaks korda nädalas kuni kaheksa nädala jooksul või kuni tüügaste kadumiseni.
  

Enamasti on nahal paiknevate tüügaste ravi edukas ja tüükad kaovad jäädavalt. Inimese immuunsüsteem suudab reeglina likvideerida tillukesed tüügaste osad, mis võivad pärast ravi alles jääda. Suguelundite tüükad võivad suurema tõenäosusega taastuda, sest neid põhjustava viiruse vastu ei ole ravi ja neid on niiskes keskkonnas raskem kontrolli all hoida.
5.2 Lisavõimalusi soolatüügaste raviks
Soolatüügaste raviks on igipõliti kasutatud ka rahvameditsiini ja uskumusi. Jääb iga ühe enda otsustada, kas eelistada ravimiseks kliinilise meditsiini võimalusi või omapäraseid riitusi. Iga haiguse ravis on tervenemise eelduseks usk protseduuride toimesse. Kes peab keemilisi medikamente organismile liialt kurnavaks ja krüoteraapiat liialt valulikuks võib soolatüügaste puhul katsetada humoorikaid ja seiklusrikkaid meetodeid iiri rahvameditsiini Mayo maakonna materjalide näitel.
5.2.1 Suretamine
Üks levinumaid soolatüügaste ravimise viise Mayo maakonna materjalides on musta, harva ka valge teo või nälkja (kes tuleb otsimata keida) tüügastele hõõrumine. Variandina võis lasta teol üle tüüka roomata. Seejärel tuli tigu lükata viirpuu, laukapuu või karusmarja okka otsa, kus ta suri ja kärbus. Ühes tekstis on soovitatud teha teoga tüügastele ristimärk, teises aga siduda teo ümber niit ja jätta ta tule äärde surema. Samuti võis teo lihtsalt ära peita . Samaaegselt teo kärbumisega kaduvat ka soolatüükad. Teise variandina võis tüügastele hõõruda peekonitükki, mis enamasti tuli märkamatult varastada poest või naabrilt. Mingil juhul ei tohtinud poodi ega naabri juurde minnes eemärgiga varastada. Peekonitükk tuli seejärel matta näiteks kompostihunnikusse või lihtsalt maja lähedale kivi alla. Mõnel juhul on soovitatud protseduuri korrata üheksa päeva järjest, ühel juhul on mainitud , et ravi tuleb teha varahommikul. (Tupits. ceeol.com 23.02.09)
Samavõrd populaarne oli kartulitüki tüügastele hõõrumine. Enamasti tuli toores kartul lõigata kaheks või neljaks , vahel ka üheksaks tükiks, seejärel tüükaid hõõruda veel seapeki, või, soola, sibula, naeri, konna, austrikarbi sisu, kastoorõli ja soodaga. (Tupits. ceeol.com 23.02.09)
5.2.2 Edasikandmine
Tüükaid võidi hõõruda veel õlgede, heinakõrte või kõrresõlmedega, vahel tilgutati kõrretükkidele või paberile soolatüügastest verd. Seejärel keerati õled ja/või paber pakikeseks ja visati ristteel maha, kust uudishimulik ja hoolimatu mööduja soolatüükad endale sai. Samamoodi võis võtta 12 sõlmedega küünalt, need pakiks keerata ja taas ristteel maha visata .
Soolatüükaid võis lasta ka veel „ära osta“ või hoiti lihtsalt rahatükki tüügastel. Veel soovitati lasta kellelgi oma tüükaid lugeda ja seejärel kandusid tüükad väidetavalt lugejale üle. Oma tüükaid võis ka ise lugeda, mispeale jäi igal lugemiskorral üks tüügas vähemaks. (Tupits. ceeol.com 23.02.09)
5.2.3 Pesemine
Üsna populaarne tüügaste ravi oli soolatüügaste pesemine juhuslikult kivilt leitud veega. Mõnikord tuli tüükaid pesta kolm korda kolmel päeval järjest. Ühes tekstis soovitatati tüükaid pesta igal neljapeäval, teises 15 hommikul enne päikese tõusu. Ühel juhul tuli teha leitud veega tüügaste kohal ristimärk. Kõige rangem reegel kogu pesemise juures, nagu ka teo leidimise juures oli, et vesi ei tuli leida juhuslikult, otsitud vesi tüükaid ei kaotanud. Soolatüügastele võis peale panna veel jõe- või kosevahtu, pesta neid muna- või kartulikeeduveega. Samuti oli efektiivseks ravimeetodiks tüügaste pesemine sepikojas rauajahutusvees. Üksik arhiivitekst soovitas veel enne noorkuud käsi vastamisi hõõruda, imiteerides sellega pesemist . (Tupits. ceeol.com 23.02.09)

KOKKUVÕTE

Papilloomviirusesse ei suhtuta piisava tõsidusega. Võib-olla on asi selles, et inimesed ei tea sellest piisavalt ega oska hinnata viirusega kaasnevaid ohte .
HPV-ga võib nakatuda nii limaskestade kui ka naha mikrohaavade kaudu. Viirusega nakatunud ei pruugi seda ise teadagi. Esialgu sümptomeid ei esine. Need tekivad alles hiljem, mistõttu nakatunu ei ole teadlik ka enda nakkusohtlikkusest.
HPV-l on väga palju erinevaid tüvesid. Enamik tekitab healoomulisi moodustisi nahal nagu soolatüükad ja kondüloomid. Viimased levivad peamiselt sugulisel teel. Kondüloomid on näsalised moodustised, mis meestel asuvad tavaliselt eesnaha all, peenise tüvel, kusiti suudmes , päraku ümber või sees; naistel aga häbememokkade ja lahkliha piirkonnas, päraku ümber, päraku sees, kusiti suudmes, tupe seintel ja mõnikord ka emakakitsuses. Soolatüügastest osad levivad nahal (peamiselt kätel, labajalgadel), osad aga suguelundite ja päraku piirkonnas, sõltuvalt jällegi HPV tüübist. Nii soolatüükad kui kondüloomid võivad nakatada juba peale esmast kokkupuudet.
Kõrge riski ehk onkogeensed HPV-d tekitavad vähke, näiteks emakakaelavähki, mille esinemissagedus on üha kasvava tendentsiga. Õigeaegsel avastmisel on see vähi liik kergesti ravitav.
Onkogeensed HPV-d on ka üks teguritest, mis põhjustab nahavähki, millega samuti tuleb arstidel võidelda aastatega üha rohkem. Nahavähi tekke peamiseks riskiteguriks on liigne päevitamine nii päikese käes kui ka solaariumis. Kasutada tuleks nahavärvusele ja tundlikkusele vastavaid SPF (Sun Protection Factor ) kreeme.
Kindlasti peaksid naised kord aastas laskma teha PAP testi ja saades kutse emakakaela- vähi uuringutele, selles ilmtngimata osalema. HPV-st hoiduda ei ole küll täielikult võimalik, kuid muutuste õigeaegsel avastamisel, on võimalik pääseda halvimast. Emakakaelavähi vastu on olemas ka vaktsiin.
KASUTATUD ALLIKMATERJAL
1. Rajangu, H., Kaur, S. (1999). Veneerilised haigused. Tartu,. AS At

www.loodusajakiri.ee

www.ebc.ee

www.tervisekaitse.ee

www.telliskiviarstid.ee

www.hpv.ee

www.ebc.ee

www.soolatuukad.eu/

[ http://www.derma.ee/nahavähk ]

[ http://www.ateena.ee/artikkel.php?id=11155 ]

http://www.kliinikum.ee/index.php?menu=58&mod=info_haigustest&id=45&group=haigused

http://www.emakas.ee/index.php?main_id=8&lang=est

http://www.kasvaja.net/index.php?id=103

http://www.vaktsiin.ee/emakakaelavahk

http://www.cancer.ee/?op=body&id=40

[ http://www.kasvaja.net/Melanoom/it/97/ ]
17. Koik, A. [ http://www.epl.ee/?artikkel=128807 ]
18. [ http://www.hpv.ee/secure/genital_warts/genital_warts.html ]
19. [ http://www.vita.ee/about_est.html ]
20. Tupits, A [ http://www.ceeol.com/aspx/getdocument.aspx?logid=5&id=E47E85AF -
DD6A-4CC2-B6C8-27F9EE13EB8F]
21. [ http://www.vita.ee/133est.html ]