Seksuaalsel teel levivad infektsioonid (0)

Seksuaalsel teel levivad infektsioonid ( STLI ) ehk sugulisel teel levivad haigused ehk suguhaigused levivad peamiselt kaitsmata seksuaalvahekorra ajal. Osa nakkusi levib lisaks ka vere kaudu, nahk-naha kontaktil või emalt lapsele raseduse, sünnituse või imetamise käigus. Mõned suguhaigused on ravitavad, mõned mitte. Avastamata ja ravimata suguhaigused võivad põhjustada pikaajalisi ebamugavusi, aga ka eluohtlikke tagajärgi.
Peamine STLI levikutee on nakatunud inimesega kaitsmata seksuaalvahekord . Nakatuda võib nii tupe -, suu- kui pärakuseksi ajal. Inimese tupe, päraku, kusiti ja suu sisepind on kaetud limaskestaga, millel elavad ja paljunevad STLI põhjustavad mikroorganismid (bakterid, viirused , algloomad). Kaitsmata seksuaalvahekorra ajal võivad need nakkusetekitajad levida ühe inimese limaskestalt teisele. Pole oluline, kas seksuaalpartnerid on erinevast või samast soost - risk nakatumiseks on kaitsmata vahekorra puhul igal juhul. Kui sul on avastatud suguhaigus, peaksid kindlasti teavitama ka oma seksuaalpartnereid, et ka nemad saaksid kontrolli minna ja vajadusel õigeaegselt ravi. Mitmed suguhaigused, eriti klamüdioos ja gonorröa , võivad sageli kulgeda ilma sümptomiteta ning seetõttu ei pruugi inimene ise nakatumisest teadlik olla! Ka sümptomiteta kulgev suguhaigus võib põhjustada pikaajalisi terviseprobleeme. Sõltumata sümptomite olemasolust või puudumisest võib inimene kaitsmata seksuaalvahekorras teist nakatada või ise nakatuda.
Klamüdioos on Eestis kõige enam levinud seksuaalsel teel leviv infektsioon. Klamüdioos nagu iga teine suguhaigus võib kulgeda täiesti sümptomitevabalt, st haiguse kandjal pole haigusest aimugi. Klamüüdiabakteritega nakatumisel võib esineda rohkenenud voolust tupest, ebaregulaarset veritsust tupest (eriti pärast seksuaalvahekorda) või valu alakõhus. Meestel võib esineda eritist peenisest või on urineerimine valulik . Klamüüdia anaüüs võetakse naistel vatipulgaga tupest või emakakaelast, meestel kas uriiniproovist või pulgaga kusitist. Vatipulgaga saab proovi võtta vajadusel ka kurgust või pärakust. Klamüdioosi on võimalik ravida. Kui klamüdioosi õigel ajal ei ravi, võib see põhjustada väikese vaagna põletikulist haigust ja emakavälist rasedust naistel, viljatust nii meestel kui ka naistel.
Gonorröa nagu iga teine suguhaigus võib kulgeda täiesti sümptomitevabalt, st haiguse kandjal pole haigusest aimugi. Naistel võib paar päeva kuni kaks nädalat pärast nakatumist tekkida rohke voolus tupest ja urineerimine võib olla valulik. Meestel võib esineda eritist peenisest või on urineerimine valulik. Gonorröa võib põhjustada ka raske kuluga väikevaagna põletikku. Gonorrääa analüüs võetakse naistel vaitpulgaga tupest või emakakaelalt, meestel kas uriinist või vatipulgaga kusitist. Vatipulgaga saab proovi võtta vajadusel ka kurgust või pärakust. Gonorröad on võimalik ravida. Kui gonorröad õigel ajal ei ravita , võib see põhjustada väikese vaagna põletikulist haigust ja emakavälist rasedust naistel, viljatust nii meestel kui ka naistel.
Mycoplasma genitalium’i nimeline mikroob põhjustab suguteede põletikku, mis sarnaneb klamüdioosiga. Mükoplasma nagu iga teine suguhaigus võib kulgeda täiesti sümptomitevabalt, st haiguse kandjal pole haigusest aimugi. Mükoplasma võib põhjustada naistel rohkenenud voolust, vahekorrajärgset veritsust ja alakõhuvalu. Meestel võib esineda limane eritis kusitist või valulik urineerimine. Mükoplasma analüüs võetakse naistel vaitpulgaga tupest või emakakaelalt, meestel kas uriinist või vatipulgaga kusitist. Vatipulgaga saab proovi võtta vajadusel ka kurgust või pärakust. Mükoplasmat on võimalik ravida. Kui mükoplasmat õigel ajal ei ravita, võib see põhjustada väikese vaagna põletikulist haigust ja emakavälist rasedust naistel, viljatust nii meestel kui ka naistel.
NB! Mükoplasmade perekonna teisi liike: Mycoplasma hominis ’t ja Ureaplasma parvum ’it ei peeta suguhaiguste tekitajateks. Ehkki mõnes kliinikus nende osas testitakse, pole nende suhtes testimine reeglina otstatrbekas, samuti ei vaja nad ravi. Ureaplasma urealyticum võib põhjustada meestel kusitipõletikku ja vajab tuvastamisel ravi, naistel teda haigustekitajaks ei peeta, selle osas pole vajalik naisi testida  ja ravi see naistel ei vaja.
Trihhomoniaasi tekitajad põhjustavad põletikku tupe või kusiti limaskestas. Trihhomoniaas nagu iga teine suguhaigus võib kulgeda täiesti sümptomitevabalt, st haiguse kandjal pole haigusest aimugi. Naistel võib olla kaebuseks rohke ja halvalõhnaline tupevoolus. Vahel võib tekkida kusitipõletik, mis teeb urineerimise valulikuks või tekib vajadus sageli urineerida. Meestel võib esineda vähest eritist peenisest, peeniseotsa või kusitiava ümbruses võib esineda ärritust ning urineerimisel põletavat tunnet . Trihhomoniaasi analüüs võetakse naistel vatipulgaga tupest või emakakaelalt, meestel  vatipulgaga kusitist. Trihhomoniaasi on võimalik ravida.
Süüfilis on raske haigus, millele on iseloomulik pikaajaline kulg sümptomitevabade perioodidega. Süüfilis võib kahjustada kõiki organeid ja lõppeda ravimata jätmisel surmaga. Süüfilis nagu iga teine suguhaigus võib kulgeda täiesti sümptomitevabalt, st haiguse kandjal pole haigusest aimugi. Kuni kolm kuud pärast nakatumist võib tekkida üks või mitu haavandit selles kohas (või ümbruses), kust pääses sisse haigustekitaja ja see sõltub sellest, kas partneriga harrastati suu-, tupe- või pärakuseksi. Haavandid on väikesed, katsudes kõvad ning tavaliselt valutud. Alati ei pruugi neid märgata, sest need võivad olla peidus tupes või pärakus. Haavandid kaovad alati iseenesest, kuid süüfilisetekitajad jäävad organismi. Mõned kuud hiljem on süüfilisetekitaja levinud kogu organismis. Sellele viitavad erinevad naha ja limaskestade lööbed või lümfisõlmede suurenemine. Ka need nähud kaovad ilma ravita, kuid süüfilisetekitajad jäävad organismi alles. Aastaid pärast nakatumist algab süüfilise hilisstaadium, mille käigus kahjustuvad mitmed erinevad organid ja organsüsteemid. Süüfilis levib ka raseduse ajal emalt lootele . Süüfilise proov võetakse haavandi olemasolul haavandist, haavandi puudumisel vereproovist. Süüfilist on võimalik ravida, kuid vaid esimeses ja teises staadiumis .
Inimese papilloomviirus (human papilloma virus - HPV) on sugulisel teel ja nahk-naha kontaktil leviv viirus , mille mõned tüved põhjustavad genitaaltüükaid, mõned tüved aga emakakaelavähki ja ka muude paikmete vähki nii meestel kui ka naistel. Papilloomviiruse enamlevinud tüvedesse nakatumist ja neist tingitud haigustesse jäämist saab ennetada HPV-vastase vaktsiiniga. 
Kondüloomid esinevad suguelundite limaskestal ja neid ümbritseval nahal. Nende tekitajaks on inimese papilloomiviirus . Tavaliselt esineb hulk väikseid nahavärvi näsasid, mis võivad kasvada ja levida. Kondüloomid võivad tekkida nädalaid kuni aastaid pärast nakatumist ja tavaliselt iseenesest ära ei kao. Nakatumiseks piisab ka üksnes nahakontaktist. Kondüloome diagnoositakse vaatluse alusel, spetsiaalset proovi nende jaoks ei ole. Kondüloomide raviks kasutatakse erinevaid paikseid ravimeid, külmutamist, kõrvetamist või eemaldatakse need operatsiooni teel.
Inimese papilloomiviiruse teatud tüved põhjustavad emakakaelavähki, harvem võivad nad põhjustada ka teiste paikmete vähki nii meestel kui ka naistel. 
Herpesviirusesse nakatumine võib põhjustada villide teket nakatumiskohal. Need võivad muutuda haavanditeks ja hiljem kattuda koorikutega. Kõige tuntum herpese vorm on nn „ohatis”, mis esineb huultel või suu limaskestal. Kui herpesviirusest põhjustatud villikesed esinevad suguelunditel või nende ümbruses, siis nimetatakse haigust genitaalherpeseks. Genitaalherpes levib nii suu-, tupe- kui pärakuseksi ajal. Villid võivad tekkida tuppe, pärakusse või nende ümbrusesse, peenisele või munanditele, lisaks võivad suureneda kubeme lümfisõlmed ja esineda valulikku urineerimist. Esimesel korral on haigushoog kõige valulikum, kaasneda võib ka gripilaadne haigestumine palavikuga , hiljem sümptomid vähenevad. Sümptomid kaovad nädala-paari jooksul iseenesest, kuid viirus jääb organismi püsima. Sümptomid võivad, ehkki ei pruugi, uuesti ilmuda . Seda juhtub sageli siis, kui organismi vastupanuvõime on näiteks väsimuse, stressi või muude haiguste tõttu nõrgenenud. Enamasti diagnoositakse genitaalherpest vaatluse alusel. Herpesviirust ei saa organismist nö „välja ravida“. On ravimeid, mis herpesviirusest põhjustatud sümptomeid leevendavad ja haigushoogude kordumist vähendavad. Nakatumise allikaks on enamasti herpese villides ja haavandites olev vedelik. Kui ville või haavandeid esineb väljaspool kondoomiga kaitstavat piirkonda, on genitaalherpese ägenemise ajal parem seksist üldse hoiduda, sest kondoom ei pruugi piisavat kaitset pakkuda.
HIV (ehk HI-viirus) on viirus, mis kahjustab inimese immuunsüsteemi ehk organismi võimet kaitsta end haiguste eest. Inimene muutub vastuvõtlikuks paljudele nakkushaigustele (ka sellistele, mida tavaliselt põetakse väga harva, nt tuberkuloos). AIDS ehk omandatud immuunpuudulikkuse sündroom ehk HIV-tõbi on HIV- nakkuse lõppfaas. HI-viirus levib kaitsmata seksuaalvahekorra ajal, aga ka otsesel kontaktil nakatunud inimese verega (näiteks ühiste süstimisvahendite kasutamisel ) ja raseduse ajal emalt lootele ning ka rinnapiimaga. Viirus ei levi elukondlikul teel (nagu näiteks koos elamine ja töötamine, ühised toidunõud, WC- poti prill-laud).
HIV nagu iga teine suguhaigus võib kulgeda täiesti sümptomitevabalt, st haiguse kandjal pole haigusest aimugi, seda eriti haiguse algfaasis . HI-viirusega nakatumisest AIDSi kujunemiseni võib kuluda kümmekond või enamgi aastat ning nakatunu võib end pikka aega üsna hästi tunda. Hoolimata sellest ei kao viirus organismist ning HIV-nakatunu on nakkusohtlik. HIV analüüsi saab teha vereproovist. On olemas ravimeid, mis leevendavad sümptomeid ja aeglustavad HIV-nakkuse kulgu, kuid kahjuks ei ole nendega võimalik viirust organismis hävitada. Ei ole ka olemas vaktsiini, mille abil saaks nakatumist vältida. Siiski aitavad tänapäevased HIVi vastased ravimid nakatunutel pikka aega end tervena tunda. Õigeaegselt alustatud ravi, mida korrektselt võetakse, võimaldab HIV-nakatunutel elada peaaegu sama kaua ning kvaliteetselt kui mitte nakatunutel.
Hepatiiti ehk maksapõletikku võivad põhjustada erinevad viirused. Tuntuimad nendest on A-, B- ja C-hepatiidi viirus. A- hepatiit levib eelkõige pesemata käte, saastunud toidu ja veega, B-hepatiit levib eelkõige seksuaalsel teel ja verega, C-hepatiit levib peamiselt verega, aga ka seksuaalsel teel.
B-hepatiit on maksapõletik, mida tekitab B-hepatiidi viirus. B-hepatiit nagu iga teine suguhaigus võib kulgeda täiesti sümptomitevabalt, st haiguse kandjal pole haigusest aimugi.  Sümptomid võivad ilmneda kuus nädalat kuni kuus kuud pärast nakatumist ja nendeks võivad olla näiteks väsimus, iiveldus , gripitaolised sümptomid, kõhuvalu, silmade ja naha kollasus, tume uriin ja hele väljaheide . B-hepatiidi analüüs võetakse vereproovist. B-hepatiidi viirust ei saa välja ravida, enamusel kaob see organismist ise, aga mitte kõigil. Krooniline B-hepatiit võib põhjustada maksa kärbumist ja maksavähki. B-hepatiit on nakkusohtlikum kui HIV. B-hepatiidi vastu on võimalik vaktsineerida . Alates 2003. aastast vaktsineeritakse Eestis B-hepatiidi vastu vastsündinuid, alates 1999. aastast neid 13-aastaseid, kes pole sünnitusjärgselt vaktsiini saanud. Soovi korral saab lasta end vaktsineerida ka hilisemas vanuses.
C-hepatiit on maksapõletik, mida tekitab C-hepatiidi viirus. See levib peamiselt nakatunud vere kaudu (näiteks ühiste süstalde või nõelte kasutamisel), viiruse ülekandeks piisab ühest veretilgast. Seksuaalsel teel levib nakkus harva. Erinevalt A- ja B-hepatiidist on organismi immuunsüsteemil C-hepatiidist tunduvalt raskem vabaneda . Seetõttu areneb enam kui 80 protsendil ägeda C-hepatiidi viirusega nakatunud haigetel kauakestev või krooniline C-hepatiit. Võivad tekkida maksa kärbumine ja maksavähk . C-hepatiiti ei ole alati võimalik välja ravida, kuid kroonilist C-hepatiiti põdev inimene võib ravist siiski abi saada. C-hepatiidi vastu vaktsiini ei ole.
Kubemetäid põhjustavad sügelust kubemekarvades paar päeva või nädalat pärast intiimset kehalist kokkupuudet kellegagi, kellel on kubemetäid. Täide väljaheited tekitavad punakaid või pruune plekke aluspesule. Kubemetäisid on võimalik näha – täid ise on hallikaspruunid, munad on hallid või beežid. Raviks tuleb osta apteegist kubemetäide vastane ravim ning kasutada, järgides hoolikalt kasutusjuhendit. Hoolikalt tuleb pesta oma riided, linad, käterätid, et hävitada täid ja munad. Samuti tuleb ravida partnerit.
Nakatumine toimub vahetul või intiimkontaktil haige inimesega ning kaudselt voodipesu ja riideesemete kaudu. Olulisemaks sümptomiks on naha õhtune sügelemine. Nahal võivad esineda hallikad 0,5-1 cm pikkused sügeliskäigud või paarikaupa villikesed sõrmede vahel, randmetel, reite sisepindadel , kaenlaalustes, naba või tuharate piirkonnas; naistel rinnanibude ümbruses, meestel suguti ja munandite nahal. Ostke apteegist sügelistevastane ravim. Järgige hoolikalt kasutusjuhendit ning peske oma riided, linad ja käterätid. Ravida tuleb kõiki lähikondseid hoolimata sellest, kas nad sügelevad või mitte.
5