Inimese papilloomiviirus (HPV) (1)

Tartu Tervishoiu Kõrgkool
tervisekaitse spetsialisti õppekava
Mairi Sepp
inimese papilloomiviirus (HPV)
Referaat
Juhendaja : Triin Veber, õppejõud
Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Tartu 2010

Kokkuvõte

Inimese papilloomviirus - HPV (Human papilloma virus ) on väike välisümbriseta DNA viirus , mis nakatab epiteelkoe basaalrakke.
Inimese papillomviirused on väga levinud ning suurem osa inimesi nakatub vähemalt kord elus mõne papilloomiviirusega.
Papilloomiviirusi on üle saja tüübi. HPV viirused jaotuvad vähki tekitava omaduse järgi kõrge vähiriskiga ja madala vähiriskiga papilloomiviirusteks. Madala riskiga HPV tüved tekitavad papilloome – healoomulisi kasvajaid nahal (soolatüükaid) ja limaskestal (kondüloome suguelunditel ). Kõrge riskiga HPV tüübid tekitavad vähkkasvajaid. Need HPV tüübid, mis tekitavad soolatüükaid ja kondüloome, vähkkasvajaid ei põhjusta.
Emakakaelavähk on sagedane naise tervist ohustav pahaloomuline kasvaja. Emakakaelavähk, mis levib sugulisel teel, on naistel esinevatest pahaloomulistest kasvajatest teisel kohal maailmas.
Viirus kandub inimeselt inimesele edasi puutekontakti kaudu või sugulisel teel seksuaalvahekorra ajal.
Nakatunud inimene võib haigestuda või saada viiruse edasikandjaks. Edasikandja ise ei haigestu, kuid ta võib nakatada oma partnerit.

SISUKORD

Kokkuvõte 2
1.Sissejuhatus 4
2.Epidemioloogia 6
3.Olemus 8
3.1. Jagunemine 8
3.1.1 Madala ja kõrge riskiga genotüübid 8
3.1.2. Healoomulised ja halvaloomulised genotüübid 8
4.Emakaelavähk 10
4.1.Riskifaktorid 10
4.2.Ravi 10
5.Kondüloomid 12
5.1.Ravi 12
5.1.1.Ravivõimalused Eestis 13
6.Soolatüükad 14
6.1.Ravi 15
6.1.1.Ravivõimalused Eestis 15
7. Vaktsineerimine 17
8.Järeldused 18
Allikloend 19

1.Sissejuhatus

Selles referaadis kirjutan lähemalt inimese papilloomviirusest. Papilloomviirusi on üle saja tüübi ja nad jagunevad healoomulisteks ja halvaloomulisteks. Kuna HPV on väga laialt levinud, toon välja mõned epidemioloogilised näitajad eri maailmajagudest. Räägin eraldi soolatüügastest, kondüloomidest ja emakakaelavähist – need on põhilised tulemused HPVga nakatunutel. Lisaks on viiruse edasikandjad, kes ise ei haigestu, kuid omavad viirusetekitajat ja levitavad seda. Referaadist selgub , kuidas HPV levib ja millised on ravivõimalused Eestis.

2.Epidemioloogia

HPV on tõenäoliselt levinum, kui võiks arvata. See on teisel kohal vähkkasvajate tekitajate seas kogu maailma naistel. Sugulisel teel levivate papillomiviirustega nakatub vähemalt üks kord elus ligikaudu 80% naistest, kuid isegi kõrge riski viirusega nakatunutest tekib halvaloomuline kasvaja vaid 0,1% viiruse kandjatel. Selle põhjuseks on inimese immuunsüsteem, mis kõrvaldab organismist nii viiruse kui nakatunud rakud . Vähkkasvaja tekib vaid juhul, kui HPV jääb organismi pikaks ajaks püsima (Slessarenko 2009).
Maailma Terviseorganisatsiooni – MTO (World Health Organisation – WHO) hinnangu kohaselt oli 2001. aastal maailmas umbes 630 miljonit (9%-13%) HPVga nakatunud inimest. MTO andmetel esineb arengumaades 409 400 emakavähi uut juhtu aastas ning arenenud maades 83 400 uut juhtu aastas. Maailmas sureb emakakaela vähki umbes 250 000 naist aastas ning 85% nendest elavad arengumaades, kus papilloomiviirus põhjustab 13% kõigist naiste vähkkasvajatest.
Eestis haigestub igal aastal emakakaelavähki ligikaudu 160 naist ja ligi 70 sureb emakakaelavähi tõttu (Eesti Infektsioonihaiguste Selts).
Emakakaelavähi kõrgeim esinemissagedus on Sahaara-taguses Aafrikas, Ladina-Ameerikas ja Indias. Domineerivateks on HPV 16 ja 18 tüüp. Need põhjustavad 73,5% emakakaela vähi juhtudest Aasias, 65% Aafrikas ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikas ning 71,5% Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Nendele tüüpidele järgneb 45 tüüp Aafrikas ja Aasias, 31 tüüp Ladina-Ameerikas ning 33 tüüp Euroopas ja Põhja-Ameerikas.
Papilloomiviirusnakkuse ealises levikus on täheldatud kolme varianti :
a) Kolumbias, Kostariikas ja Mehhikos esineb esimene kõrge nakatumissagedus tütarlastel teistmelise ea lõpus ja kahekümnendate aastate algul ning nakkuse teine sagenemine – naistel üle 50 aasta vanuses;
b) Argentiinas on esinemissagedus kõrgeim 25-35 aasta vanustel naistel ning vanuse tõusuga see väheneb;
c) Nigeerias, Indias ja Peruus on vähi esinemissagedus ühtlaselt kõrge kõigi vanuserühmade naistel.
Meestel kulgeb papilloomiviirusnakkus sagedamini sümptomiteta või ilmneb genitaaltüügastena ning selle esinemissagedus on väiksem võrreldes naistega . On leidnud kinnitust, et mehed kannavad suguühte ajal naistele üle vähki tekitavate omadustega papilloomiviirusi. Meestel esinevat papilloomiviirusnakkust on uuritud vähem kui naistel.
Soomes uuriti kolme aasta jooksul üle kolmesaja perekonna – vastsündinuid, lapsi ja nende vanemaid.
Selgus, et 40%-l vanematest esines suuõõne papilloominakkust, mis meestel paranes kiiremini kui naistel. 7%-l vanematest esines krooniline suuõõne viirusnakkus . Juhul, kui ühel vanematest esines krooniline suuõõne viirusnakkus, oli teise vanema nakatumise risk kümne-kordne. Suuseks ei soodustanud suuõõne viirusnakkuse levikut. Ema, isa ja 2 lapse suuõõne limaskesta papilloomiviirusnakkust esines 7%-34% ja suguelundite nakkust sagedusega 4%-25%. Vastsündinutel esines HPV nakkust 10%- 15% sagedusega. Ühel kolmandikul vastsündinutest ei esinenud viirusnakkust, kuid hiljem see tekkis. Ühel kolmandikul lastest ei esinenud papilloomiviirusnakkust kogu uurimisperioodi jooksul. 10%-l kaheaastastest lastest esines püsiv suuõõne papilloomiviirusnakkus ning 1,5%-l lastest esines suguelundite krooniline viirusnakkus. Vanemate suuõõne krooniline viirusnakkus ja ema käte naha tüükad olid olulised laste suuõõne püsiva papilloomiviirusnakkuse tekke riskitegurid.
Need andmed kinnitavad seda, et papilloomiviirused levivad sülje ja käte vahendusel. Tähtsuselt kolmandal kohal laste nakatumisel oli ema suguelundite papilloomiviirusnakkus. Kuue kuu vanustel lastel esinesid veres emalt pärit papilloomiviiruse antikehad . Ühel kolmandikul ühe aasta vanustest lastest esinesid veres oma papilloomiviiruse antikehad, mis viitas laste varajasele nakatumisele papilloomiviirustega. Uurimistulemused viitavad sellele, et väikelastel esineb sageli papilloomiviirusnakkust, kusjuures nad võivad nakatuda esimese kuue elukuu jooksul (Kutsar 2010; WHO 2010; Merck & Co., Inc. 2010; Padrik 2007).

3.Olemus

Inimese papilloomviirus on välisümbriseta DNA viirus ja kuulub Papaviridae sugukonda. Kindlaks on tehtud enam kui 100 erinevat viiruse genotüüpi, millest 45 on seotud genitaal piirkonna nakkusega. Viirus nakatab kahjustunud koha basaalseid epiteelrakke ja tulemuseks on haiguslikke rakkude rohknemine kudedes. Enamikel juhtudel piirab HPV viirus end ise. HPV infektsioon võib osaleda pahaloomuliste muutuste tekkes . HPV erinevad genotüübid nakatavad erinevaid epiteeli liike (Slassarenko 2009).

3.1. Jagunemine

3.1.1 Madala ja kõrge riskiga genotüübid

Genitaal-HPV nakkus on jaotatud onkogeensuse alusel (Slassarenko 2009):
Madala riskiga genotüübid - HPV 6, 11, 40, 42, 43, 44, 54, 61, 70, 72, 81, 89.
Esimesed kaks neist võivad nakatada genitaaltrakti kui ka ülemisi hingamisteid,
suuõõnt, silmasidekesta.
Kõrge riskiga genotüüpid - HPV 16, 18, 31, 33, 35, 39, 45, 51, 52, 56, 58, 59.
HPV erinevad kõrge riskiga tüübid põhjustavad vähemalt 97% emakakaela kasvajatest.
Arvatavalt kõrge riskiga genotüübid - HPV 26, 53, 55, 66, 68, 73, 82, 83.
Teadmata riskiga genotüübid - HPV 30, 32, 34, 57, 62, 64, 69, 71LVX160.

3.1.2. Healoomulised ja halvaloomulised genotüübid

Kõigi HPV viiruste genotüübid on Dr. Remm (1998) jaganud järgnevalt:
Healoomulised nahapapilloomid (soolatüükad) - HPV1
Halvaloomulised nahapapilloomid - HPV5, HPV8, HPV47
Healoomulised limaskesta papilloomid (genitaalidel) - HPV6, HPV11
Healoomulised limaskesta papilloomid (kondüloomid) - HPV13, HPV42
Pahaloomulised genitaalide papiloomid, arenevad vähiks - HPV16, HPV18
Pahaloomulised limaskesta papilloomid- HPV31, HPV33
Segatüüpi papilloomid- HPV2, HPV57
3.2. Nakatumine
(Slassarenko 2009)

• kontakti kaudu seksuaalse vahekorra ajal
  
• puutekontaktil: suguelundilt suguelundile, käelt või suu limaskestalt suguelundile ja
  

vastupidi

• mitteseksuaalsetest ülekandeteedest – emalt lapsele
  
• teoreetiliselt on võimalik ülekanne ka aluspesult ja kirurgilistelt kinnastelt
  

4.Emakaelavähk

Emakakael on 4-5 cm pikkune torujas elund emaka alaosas, ühendades emakakaelakanali kaudu väliskeskkonna emakaõõnega (Slassarenko 2009).
Emakakaelavähk ehk kartsinoom , mida põhjustab inimese papilloomviirus, on naistel esinevatest pahaloomulistest kasvajatest rinnavähi järel esinemissageduselt teisel kohal maailmas. Emakakaelavähi tõttu sureb umbes 250 000 naist aastas (Padrik 2007).
Emakakaelavähk võib tekkida alles 10-15 aastat pärast nakatumist. Enne vähi teket ilmuvad emakakaelale muutused, mis varase avastamise korral on edukalt ravitavad. Emakakaelavähk varases staadiumis ei anna mingeid kaebusi ja sageli avastatakse juhuslikult günekoloogilisel kontrollil muutusena rakuproovis skriining testis (PAP-test) (Slassarenko 2009).

4.1.Riskifaktorid

(Slassarenko 2009):

• Kõrge riskiga HPV infektsioon
  
• Varajane aktiivne suguelu algus paljude seksuaalpartneritega
  
• Alkoholi tarvitamine
  
• Suitsetamine
  
• Pikaaegne suukaudsete hormonaalsete rasestumisvastaste pillide kasutamine (üle 5a)
  
• Teised sugulisel teel levivad infektsioonid (klamüüdia, genitaalherpes )
  
• Sagedased mittespetsiifilised põletikud ( mikroobsed põletikutekitajad ülekandega)
  
• Langenud immuunsus (HIV)
  
• Rasedus (põhjuseks peetakse raseduse moduleerivat mõju naise immun - ja
  
• hormonaalsüsteemile)
  
• Korduvad abordid
  
• Palju sünnitusi
  
• Spetsiifilised immunoloogilised ja geneetilised faktorid
  

4.2.Ravi

Sünnitamata naise ravi on võimalikult emakakaela säästev. Emakakaela pindmine kiht eemaldatakse skalpelliga ning uuritakse histoloogiliselt. Liialt agressiivse ravitaktika korral muutub emakakael puudulikuks, mis toob kaasa hiljem raseduse katkemise. Kui rakumuutused jäävad korduvates PAP (Papanicolaou) testides püsima, tuleb edasi minna järgmisesse ravietappi ja see on emakakaela amputatsioon, s.t emakakael eemaldatakse 1,5 – 2 cm ulatuses.
Sünnitanud naise emakakaelavähi eelse seisundi II või III astmega, alustatakse emakakaela amputatsiooniga. Protseduur toimub narkoosis ja operatsioonitoa tingimustes. Eemaldatud emakakael uuritakse lõik lõigu haaval mikroskoobis läbi ja diagnoosi kinnitudes jääb patsient jälgimisele. Juhul kui lõikejooned ei ole korras, s.t leitakse düsplastilisi rakke või kui muutused on emakakaelakanali limaskestas , tuleb minna järgmisesse ravietappi ja selleks on emaka eemaldamine, kas laparoskoopiliselt või avatud kõhuõõne lõikusega. Kui munasarjad on haiguslike muutusteta, võib need noorel naisel alles jätta (Tartu Ülikooli Kliinikum , Hematoloogia - onkoloogia kliinikum 2010).

5.Kondüloomid

Kondüloomid on käsnjad moodustised, mida põhjustab inimese papilloomviirus. Kondüloomid võivad põhjustada kihelust ja valu. Papilloomviirus mõjutab inimese epiteelkoerakke, mille tagajärjel tekib rakkudes kasvajataoline vohang.
Enamasti tabab papilloomviirus suguelundeid (välissuguelundeid, naisel ka tuppe ja emakakaela), aga ka suuõõnt, kõri ning nahka kätel ja jalgadel. Nakatumine toimub otsese kontakti kaudu. Võib juhtuda, et viirus jääb rakkudesse pikaks ajaks ootele seniks , kuni tekivad haiguse arenguks soodsad tingimused.
Kondüloome on võimalik diagnoosida juba läbivaatuse käigus. On võimalik ka laboratoorne koe uuring ja viirustüübi täpsustamine. Tavaliselt on papilloomviiruste mõjul tekkinud koemuutused healoomulised. Teatud papilloomviiruse tüübid suurendavad riski pahaloomuliste kasvajate tekkeks (Põder 2010).
Vormid:

• nahapinnast kõrgemad käsnad, näiteks soolatüükad ja nn. teravad kondüloomid, mis kobaratena meenutavad lillkapsast
  
• lamedapinnalised papilloomid
  
• paapulid - ümarad, nahapinnast pisut kõrgemad
  

5.1.Ravi

Eesmärgiks on kaebusi põhjustavate kondüloomide eemaldamine ning viiruse ülekande võimaluse vähendamine. Enne kondüloomide ravi tuleks uurida teiste sugulisel teel levivate haiguste suhtes, kuna need võivad aktiviseerida HPV nakkuse ja tulemuseks on ebaõnnestunud ravi. Sõltuvalt kondüloomide asukohast valitakse sobiv ravimeetod .
Koevohandeid ravitakse ühe võimalusena keemiliste ainetega, toimides viirust sisaldavatele rakkudele söövitavalt või koe kärbumist soodustavalt. Toimivad ravimid võivad olla kreemid või lahused , mida manustab kas arst või patsient ise sõltuvalt asukohast. Koevohandeid võib ka kirurgiliselt eemaldada, laserkiirtega, elektrivoolu ja madala temperatuuriga hävitada. Ravile halvasti alluvate juhtude korral võidakse kasutada koe enda vastupanuvõimet parandavaid aineid, mis aitavad kaasa kondüloomide taandarengule.
Vaatamata ravile võivad kondüloomid uuesti tekkida ja olla nakkavad ka peale ravi. Põhjuseks on suutmatus eemaldada täielikult kõiki HPV- st nakatunud rakke või on toimunud uus nakatumine. (Kadstik 2010).

5.1.1.Ravivõimalused Eestis

(Rajangu, Kaurv 1999; Põder 2010)

• Imiquimodum 5% kreem (määritakse kahjustatud piirkonnale ööseks, 3 korda nädalas 16 nädala jooksul. 6-10 tundi hiljem ( hommikul ) pestakse maha)
  
• Podophyllotoxinum 0,5% lahus (peitsida kaks korda päevas 3 päeva järjest ning seejärel neli päeva vahet pidada. Kokku võib teha 4 ravikuuri . Lahus ei tohi sattuda ümbritsevale nahale ega limaskestadele)
  
• Podophyllotoxinum 0,15% kreem
  
• Krüoteraapia (külmutamine)
  
• Kemoteraapia (ravi keemiliste ainetega)
  
• Elektrokoagulatsioon ( elektriga lagundamine)
  
• Silmuskonsiatsioon
  
• Süsinikdioksiidlaser ( koevedelik aurustub)
  
• Kirurgiline eemaldamine (lõikus skalpelliga)
  

6.Soolatüükad

Tüükad on healoomulised kasvajalised nii nahal kui limaskestadel, mis on põhjustatud inimese papilloomiviiruse(HPV) poolt. Enamasti on nad ebatasase pinnaga käsnjad moodustised, mille keskosas võib näha väikseid musti täppe –tromboseerunud väikesi veresooni.
Viiruse kandub edasi otsese või kaudse kontakti teel. Tüükaid võib edasi kanda ka juba olemasolevatelt kolletelt, näiteks sõrmeküünte närimisel või habeme ajamisel. Genitaaltüükad – pärasoole ja suguelundite piirkonna tüükad kanduvad reeglina edasi seksuaalsel teel. Nakatumist soodustavad väikesed nahavigastused ja haudumus. Viirusele vastuvõtlikumad on nõrgenenud immuunsüsteemiga isikud (HIV-positiivsed, hormoonravil patsiendid jt) (Dejeva, E., Kuum, E., Tampere, M. 2010).
Vormid:

• Harilikud tüükad (nn. soolatüükad). Kolded paiknevad sagedamini labakätel, sõrmedel ja varvastel, lastel ka näol, huultel ja põlvedel. Esinevad üksikult või grupeeritult.
  
• Jalataldade tüükad. Paiknevad enamasti üksikutena ja on sageli valulikud. Kasvavad sissepoole, olles ümbritseva nahaga suhteliselt tasapinnalised .
  
• Mosaiiktüükad. Võivad esineda nii kätel kui jalataldadel , moodustades suuri kuni mitme cm läbimõõduga laatunud koldeid.
  
• Lamedad tüükad. 2-5 mm suurusega, madalad, sileda pehme pinnaga, roosakad või hallikaspruunid ning nahaga suhteliselt tasapinnalised. Enamasti leidub neid arvukalt näol, kuid ka käeselgadel, õlavartel ja alajäsemetel. Tüükad võivad paikneda juttidena, mis viitab viiruse levikule kriimustuste või kratsimise kohtadel. Sagedamini haigestuvad lapsed ja noored naised. Mõnikord, kui kolded on pruunikad, võivad nad segi minna päikeselaikude või tedretähnidega.
  
• Küüneümbruse tüükad. Kasvavad küünevallidel ja küüneplaadi all, kahjustades ka küüneplaati.
  
• Filiformsed tüükad. Pehmed näsalised moodustised, mis esinevad sagedamini näol, kaelal ja kehavoltides.
  
• Limaskesta tüükad. Võivad esineda huultel, nina limaskestal ning isegi põskede sisekülgedel.
  
• ”Genitaaltüükad” e. teravad kondüloomid. Meenutavad lillkapsataolisi pehmeid moodustisi (0,2-1 cm), paiknedes genitaalide nahal ja limaskestadel. Kondüloomid on valutud. Neid võib esineda rohkearvuliselt.
  

6.1.Ravi

Ravimata jätmisel enamus tüükaid taanduvad aja jooksul iseenesest. Umbes 30% tüükaid kaovad 6 kuuga, 66% 2 aastaga, 75% 3 aastaga. Soovitav on ravida tüükaid, mis laienevad või levivad kiirelt või mis on püsinud üle 2 aasta. Ravimeetodi valik sõltub tüügaste vormist , asukohast, patsiendi vanusest , haiguse kestusest ja ulatusest. Oluline on kannatlikkus , järjekindel ravi ning organismi enda vastupanuvõime tõstmine viirustele (Dejeva, E., Kuum, E., Tampere, M. 2010).

6.1.1.Ravivõimalused Eestis

• Duofilm lahus - 16,7% salitsüülhapet
  
• Scholl konnasilmatilgad - 11,25% salitsüülhapet
  
• Scholl konnasilmaplaastrid - 40% salitsüülhapet
  
• Salipod konnasilmaplaastrid - 32,8% salitsüülhapet
  
• Urgocor konnasilmaplaastrid - 32% salitsüülhapet
  
• 5% imiquimod (Aldara) kreem
  
• Podofüllotoksiin (“Wartec”)
  
• Tretinoiin (0,05% Retin-A kreem)
  
• Krüoteraapia
  
• Süsinikdioksiidlaser
  
• Triklooräädikhape (põhjustab kohest koe kärbumist)
  
• 5-fluorouracil ( plaastri all kuni 1 kuu jooksul)
  
• Immuunravi ( kolle värvitakse dinitrochlorobenzene, dibutyl squaric acid, kutsub esile allergilise reaktsiooni ja seeläbi hävitab tüüka)
  
• Bleomütsiini või interferon alfa (koldesisesed süstid)
  
• Pulseeritud värvilaserit (kasutatakse, kui tüügas on juba madalamaks muudetud. Kollane valgus hävitab veresooned , mis tüügast toidavad)
  
• Tsimetidiin ja retinoidid (suukaudsed ravimid)
  

7.Vaktsineerimine

Ennetav HPV-vastane vaktsiin kaitseb peaaegu 100% endas sisalduvate HPV tüvede põhjustatud emakakaela, tupe ja välissuguelundite vähieelsete seisundite ja ka vähi enda vastu.
Eesti Ravimiameti kinnitatud näidustuse kohaselt on neljavalentne vaktsiin mõeldud HPV tüüpide 6, 11, 16 ja 18 põhjustatud emakakaela ja häbeme raskekujuliste düsplastiliste kahjustuste, emakakaelakartsinoomi ja välissuguelundite tüügaste vältimiseks.
Vaktsiini on lubatud kasutada 9–15 aastastel poistel ja tüdrukutel ning 16–26 aastastel naistel. Suure rahvusvahelise epidemioloogilise uuringu põhjal hoiaks HPV alatüüpide 16 ja 18 vastane vaktsiin ära ligikaudu 71% emakakaelavähi juhtudest maailmas.
Et vaktsineerimisest saada kasu, tuleks seda teha mõlemasoolistele noortele enne seksuaaleluga alustamist. Poisslaste vaktsineerimise vähendab nakkusohtu ja nakatumist HPV-sse (Padrik 2007).
Soovitav annustamisskeem: esimene annus valitud kuupäeval, teine annus kaks kuud pärast esimest annust ja kolmas annus kuus kuud pärast esimest annust (Slassarenko 2009).

8.Järeldused

Viirus nakatab kahjustunud koha basaalseid epiteelrakke ja tulemuseks on haiguslikke rakkude rohknemine kudedes.
HPV ehk inimese papilloomviirus on kõige levinum sugulisel ja kontaktnakkuse teel ülekanduv infektsioon maailmas. Tema madala riski genotüübid põhjustavad soolatüükaid kehal ja kondüloome suguelunditel, kõrge riski genotüübid võivad aga tekitada vähkkasvajaid.
Emakakaelavähk – on haigus, mille puhul vähirakud tekivad ja hakkavad paljunema emakakaelal. Emakakaelavähi tekkimisel riskifaktorid: kõrge riskiga HPV infektsioon, varajane aktiivne suguelu algus, seksuaalpartnerite rohkus , alkoholi tarvitamine, suitsetamine, pikaaegne suukaudsete hormonaalsete rasestumisvastaste pillide kasutamine, teised sugulisel teel levivad infektsioonid, sagedased mittespetsiifilised põletikud, langenud immuunsus, rasedus, korduvad abordid, palju sünnitusi, spetsiifilised immunoloogilised ja geneetilised faktorid.
Kondüloomid on käsnjad moodustised, mida põhjustab inimese papilloomviirus. Enamasti tabab papilloomviirus suguelundeid (välissuguelundeid, naisel ka tuppe ja emakakaela), aga ka suuõõnt, kõri ning nahka kätel ja jalgadel. Papilloomviirusesse nakatutakse otsese kontakti teel.
Tüükad on healoomulised kasvajalised nii nahal kui limaskestadel, mis on põhjustatud inimese papilloomiviiruse(HPV) poolt. Enamasti on nad konarliku, ebatasase tiheda pinnaga käsnjad moodustised, mille keskosas võib näha väikseid musti täppe – tromboseerunud väikesi veresooni. Viiruse ülekanne toimub otsese (inimeselt inimesele) või kaudse kontakti (käterätid, esemed, pinnad jt) teel.
Vaktsineerimine HPV vastu toimib 100% ainult enne suguelu alustamist ehk nakatumist HPV-6,11,16,18, et immuunsus haiguse vastu jõuaks tekkida enne nakatumist. Vaktsiin kaitseb nakatumise eest ainult teatud papilloomviiruste tüüpidega, ta ei kaitse teiste vähki tekitavate tüüpide eest ja ei avalda ravitoimet juba nakatunud inimestele.

Allikloend

Rajangu, H., Kaurv, S. (1999). Veneerilised haigused
Sak, K. (2010). Inimese papilloomviirus HPV Nakatumisest emakakaelavähini
Slessarenko, Jekatarina. (2009). INIMESE PAPILLOOMVIIRUSE (HPV) VASTASED VAKTSIINID – SILGARD JA CERVARIX. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õe õppekava. Tartu. [Diplomooditöö].
Dejeva, E., Kuum, E., Tampere, M. Viiruslikud tüükad(soolatüükad jt). http://www.derma.ee/articles.php?id=140 (13.12.2010).
Eesti Infektsioonihaiguste Selts. (2010). Emakakaelavähk. http://www.vaktsiin.ee/haigused/inimese_papilloomiviirus (13.12.2010).
Eesti Seksuaaltervise Liit. (2010). Korduma kippuvad küsimused. http://www.amor.ee/17231#5 (13.12.2010).
Inimese papilloomiviirus (HPV). (2010). http://www.fertilitas.ee/docs/inimese%20papilloomiviirus.pdf (13.12.2010).
Kadstik, Ülle. (2010). Kondüloomid. http://www.inimene.ee/?disease=k&sisu=disease&did=78 (13.12.2010).
Kutsar, K. (2006) Papilloomiviirused, emakakaela vähk ja vaktsineerimine. http://www.terviseamet.ee/fileadmin/dok/Nakkushaigused/nakkused/Papviirused1.pdf (13.12.2010).
Merck & Co., Inc. (2010). http://www.hpv.ee/secure/genital_hpv/genital_hpv.html (13.12.2010).
Padrik, L. (2007). HPV vaktsineerimine – emakakaelavähi ennetamise võimalus.
http://www.med24.ee/eesti/perearst/praktiline_nouanne/article_id-837 (13.12.2010).
Põder, A. (2010). Kondüloomid. http://www.derma.ee/articles.php?id=63 (13.12.2010).
Põder , A. ,Maimets, M. (2007). Seksuaalselt teel levivate infektsioonide ravijuhis Eestis 2007. http://www.eusti.ee/Ravijuhis2007.pdf
Remm, M. (1998). Papilloomiviirused. http://www.ebc.ee/~mremm/virol/dna/papi.html (13.12.2010).
Talpsep, T. (2010). Kuri ja salapärane papilloomiviirus. http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?artikkel=223 (13.12.2010).
Tartu Ülikooli Kliinikum, Hematoloogia-onkoloogia kliinikum. Emakakaelavähk. (2010). http://www.kliinikum.ee/ho/index.php?option=com_content&view=article&id=56:emakakaelavaehk&catid=5:info-patsiendile&Itemid=143 (13.12.2010).
WHO. Human papillomavirus (HPV). (2010). http://www.who.int/immunization/topics/hpv/en (13.12.2010).