Kasvajad (0)

Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Tervisekaitse spetsialisti õppekava
Martin Marii, Rajang Liia, Savostkina Diana

KASVAJAD

Referaat

Juhendaja : Valentina Timpmann , õppejõud

Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Tartu 2010

SISUKORD
Rinnanäärmevähk……………………………………………………………………………….lk 3
Kopsuvähk………………………………………………………………………………………lk 6
Jämesoolevähk…………………………………………………………………………………lk 10
Nahavähk……………………………………………………………………………………....lk 12
Vähihaigestumustrendid Eestis 1970–2004…………………………………………………...lk 21
Kasutatud kirjandus……………………………………………………………………………lk 22
RINNANÄÄRMEVÄHK
Epidemioloogia
Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas on rinnanäärmevähk levinuim pahaloomuline kasvaja , mille esinemine aastatega suureneb. Maad, kus haigestumus on väiksem on Lõuna-Ameerika ja Aasia. Kõige vähem on piimanäärmevähki esinenud Jaapanis. Rinnanäärmevähki võib esineda ka meestel, aga see on harvaesinev. (Vals 1996.) Eestis haigestub vähem kui 10 meest
aastas. Umbes 20% meeste rinnavähist on pärilik ( Tigane ).
Eestis on rinnanäärmevähk naistel kõige sagedasem vähitüüp – 18,3% kõikidest naistel esinevatest vähitüüpidest. Samuti põhjustab rinnanäärmevähk kõige sagedamalt surma – 16,3% naiste vähisurmadest. 1999. aastal avastati Eestis naistel 551 esmast rinnavähijuhtu, kellest 244 naist surid sellesse. Haigestumiskordaja ealiselt on Eestis 45,0. (Labotkin 2002.)
Riskifaktorid

• perekonnas on esinenud piimanäärmevähki
  
• teises rinnas on olnud vähkkasvaja
  
• piimanäärmes on olnud eelnevalt prekantseroosiks tunnistatud moodustis
  

Üldarsti seisukohast teoreetilise tähendusega võivad riskifaktoriteks olla ka varajane menarhe, hiline menopaus ja lühiaegne laktatsioon (Haagedoorn jt 1994).
Rinnavähi vormid
Nagu ka eelnevalt mainitud , on naistel kõige sagedasem pahaloomuline kasvaja rinnavähk – see on haigus, mille puhul leitakse rinnakoest rähirakke. Rinnas on 15-20 näärmesagarat (lobulus), mida sidekude üksteisest eraldab. Rinnanibusse suunduvad näärmesagaratest piimajuhad (ductus). (Tigane.)

• Kõige sagedasem vorm saab alguse piimajuha limaskesta rakkudest , mida nimetatakse duktaalseks ehk juhatekkeliseks rinnavähiks. 75% rinnavähkidest on duktaalsed.
  

• Näärmesagarikes esinevat vähivormi nimetatakse lobulaarseks. Erinevalt teistest rinnavähi vormidest võib see esineda mõlemas rinnas.
  

• Juhatekkelise rinnavähi puhul eristatakse varajast ehk n.ö in situ-vormi, kus pahaloomulised rakud on vaid piimajuhades mitte rinnakoes. Lobulaarse rinnavähi in situ-vormi ei peeta vähiks, seda loetakse rinnanäärmevähi riskifaktoriks .
  

• Harvaesinevad rinnavähi vormid on tubulaarne , mutsinoosne, medullaarne ja papillaarne. (Tigane.)
  

Diagnoosimine
Varased sümptomil kasvajal puuduvad. 90% haigetest avastavad kasvaja ise palpatsioonil (Labotkin 2002). Perearsti või günekoloogi külastamisel vaatab arst patsiendi läbi ning vajadusel suunab eriarsti (mammoloogi) konsultatsioonile (Tigane). Eriarst teeb rindade läbivaatuse ning kontrollib, kas lümfisõlmed on suurenenud kaenlaalustes ja rangluupiirkonnas. Seejärel määrab mammoloog vajalikud uuringud (mammograafia, sonograafia, magnetuuring, peennõelbiopsia, jämenõelbiopsia, stereotaktiline biopsia , rinnakolde opeatsiooneelne traadistamine, ekstsisioon) (Tigane).
Ravimeetodid
Kui kasvaja levikuulatus on kindlaks määratud, siis koostatakse raviplaan (Haagedoorn jt 1994). Tänu kaasaegsetele ravimeetmetele on paranenud patsientide elulemus (Tigane). Rinnavähi ravi sõltub kasvaja tüübist, selle suurusest, levikuulatusest, agressiivsusest, patsiendi vanusest, menopausist ja patsiendi üldseisundist (Tigane). Rinnavähi raviks kasutatakse järgmisi meetodeid : kirurgiline ravi, sektoraalresektsioon, mastektoomia, lümfisõlmede eemaldamine, laiendatud sektoraalresektsioon, kiiritusravi , keemiaravi , hormoonravi , bioloogiline ravi, palliatiivne ravi, ravi loodustoodetega (Tigane).
Enesekontroll
Rindu vaadeldakse seistes peegli ees käed esmalt külgedel, hiljem ülestõstetult. Tuleks vaadata:

• kas rinnad on tavapärase kuju, suuruse ja asetusega
  
• kas nahk on sile ja ühtlane
  
• kas nahk ja rinnanibud on tavalist värvi
  
• kas ei esine sissetõmbeid, haavandumist või eritist
  
• kas rinnanibud liiguvad kätt tõstes ülespoole
  

kas kaenlaalused, rangluupealsed ja -alused lümfisõlmed ei ole suurenenud. (Rinnavähk.)
KOPSUVÄHK (CARCINOMA PULMONIS)
Mis on kopsuvähk? Kui organirakud hakkavad kontrollimatult paljunema ning selle tulemusel kujuneb välja pahaloomuline kasvaja. Tavaliselt vähil on palju vorme ja alaliike ning pikka aega see ei tekita olulisi vaevusi ja kui tekitabki, siis inimene ei pruugi kohe märgata. Rakkude vohamist ei põhjusta ainult üks tegur – neid on alati mitu. Peab teadma ka seda, et kasvaja ei teki terves koes ( Esko 2008).
Kopsuvähk on üks Eesti sagedasemaid kasvajaid ning ka surmapõhjustajaid eriti meeste hulgas (Lobotkin 2004). Riskigruppi kuuluvad naised ja mehed, kes on üle 40-aastased suitsetajad (Haagedoorn jt 1996). See on ravitav haigus, kuid tervenemist saavutatakse harva. Oma käitumise poolest on kopsuvähk heterogeenne ning teda jagatakse vastavalt rakkudele, millest kasvaja areneb, väikeserakuliseks ja mitteväikeserakuliseks kopsuvähiks. (Labotkin 2004)
Kopsuvähi arenemisel kopsutorude seina katvast epiteelist nimetatakse seda tsentraalseks ehk hiilusvähiks ning kui kasvaja on alguse saanud kopsualveoolide või bronhiaalharude epiteelist, siis perifeerseks vähiks (Podar jt 1988). Niisugune jaotus on oluline kui hinnatakse kasvajast põhjustatud sümptomeid (Lobotkin 2004).
MITTEVÄIKSERAKULINE KOPSUVÄHK
Mitteväikeserakuline kopsuvähk on aegalse kasvuga ja ettearvatava metastaseerimisega ning moodustab üle 70% kõikidest kopsuvähkidest (Labotkin 2004). Kui kasvaja on eemaldatav, siis rakendatakse kirurgiline ravi ning kui tegemist on kasvajaga, mida ei ole võimalik kirurgiliselt eemaldada, ravitakse seda kiiritamisega (Haagedoorn jt. 1996). Mitteväikeserakkuline kasvaja enamasti kemoteraapiale ei reageeri ning on ravitav kirurgilise ja kiiritusraviga või nende kahe kombinatsiooniga (Labotkin 2004).
VÄIKESERAKULINE KOPSUVÄHK
Väikeserakkuline kopsuvähk koosneb diferentseerumata rakkudest ja oma vormi poolest on ta kõige pahaloomulisem (Podar jt 1988). See kuulub neuroendokriinsete kasvajate gruppi. Sellele grupile on iseloomulik toota bioaktiivseid aineid, mis võimaldavad esile kutsuda paraneoplastse sündroomi. Sellele sündroomile on iseloomulik sümptomite kompleks, mis ei sõltu kasvaja enda paigutusest, suurusest või kasvukiirusest organismis, vaid kasvajarakkude poolt produtseeritavate bioaktiivsete ainete toimest naaberkudedele (veresoontele, südamele). Oma kiire ja agressiivse kasvu juures allub väikeserakuline kopsuvähk keemiaravile ja kiiritusravile, mis on selle kasvajatüübi põhilisteks ravimeetoditeks (Labotkin 2004). Kemoteraapia kutsub esile märgatava regressiooni, kuid saavutatud tulemus on tavaliselt ajutine (Haagedoorn jt 1996).

TEKKEPÕHJUSED

Kopsuvähi tekkes on oluline roll suitsetamisel, mis suurendab umbes 30 korda haigestumiseriski ning eriti neil inimestel, kes suitsetavad sigareid. 90 – 96% intensiivse suitsetamisega inimestest on kopsuvähi tekke riskigrupis. Intensiivse suitsetamise all on mõeldud 1-2 pakki päevas ja seda pikema aja vältel (Labotkin 2004). Siit võib järeldada, et vähki haigestumise ja ööpäevas tarbitud sigarettide vahel on kindel seos. Kasvaja lõpeb surmaga harvemini haigetel , kes on suitsetamisest 8-10 aastat tagasi loobunud (Haagedoorn jt 1996). Mittesuitsetajatel on riskifaktoriks passiivne suitsetamine , mis ei jää oma ohtlikkuse poolest aktiivsele alla (Labotkin 2002).
Lisaks suitsetamisele, mille osa kopsuvähi tekkes on tõestatud (Haagedoorn jt 1996) eristatakse teisigi tegureid, mis koos suitsetamisega toimivad suuremal või vähemal määral üheaegselt. Nendeks on atmosfääri õhu saastumine (intensiivse tööstusega piirkonnad, kokkupuude kantserogeenidega nagu asbest , uraan, radoon , nikkel, kroom ) ja hingamisreziimi rikkumine , mis on tingitud sellest, et inimene istub enamuse oma ajast kinnises ruumis ning selle tagajärjel kopse ventileeritakse puudulikult ja bronhide limaskest ei puhastu piisavalt (Loogna jt 1989). Riskifaktoriteks on ka kokkupuude kahjustatud puiduga või söetööstus (Lobotkin 2004).
Kroonilised mittespetsiifilised kopsuhaigused ( bronhiit , kopsupõletik, astma ja emfüseem) ning ka kopsutolmustus ehk pneumokonioos , mis tekib elukutse puhul, kus palju aastaid hingatakse sisse tootmisprotsessi käigus eralduvaid tolmuosakesi – kaevurid , maavarade töötlejad) võivad osutuda taustaks vähi arenemise jaoks (Loogna jt 1989)
SÜMPTOMID
Enamasti kõikidel juhtudel sümptomid on sarnased ning sõltuvad kasvaja tüübist, protsessi asukohast, iseloomust ulatusest ja poletikunähtudest (Loogna jt 1989). Kuna kliiniline pilt on väga kirju on haiguse varajane avastamine raske (Loogna jt 1989, Labotkin 2004). Kopsud on elastsed ja valutundetud elundid ning seetõttu võib kasvaja areneda aastaid ja omandada suured mõõtmed, ilma et see haigestunud inimest häiriks. Kahtlust peaks äratama nähtava põhjuseta tekkinud pikkaajaline köha ja rögaeritus,mis on tekkinud ilma nähtava põhjuseta ja mis ei allu tavalistele ravimitele. Kasvaja võib esialgu areneda ka ilma köhata, kuid köha on sageli tema esimene ja edasipdi intesiivistuv ning püsiv tunnus. Mõne aja pärast köhale lisandub ka rögaeritus, mille omadused (vahune, mädane), sõltuvad infektsioosse protsessi laadist ja ulatusest.Varem või hiljem kaasneb köhaga rögaeritus. Aja jooksul ilmub rögasse veri kiudude või väheste hüüvetena, mida inimene ei pruugi märgata. Ilmne veriköha on juba laguneva vähi tunnus. Üks sagedasemaid nähte on aeg-ajal esinev vilistav heli hingamisel. Mõnikord vaevab haigeid hingeldus , mis järjest süveneb. Valu rindkeres tekib siis, kui kasvaja areneb kopsu perifeersemas osas ja kaasnev põletik ärratab parietaalset pleurat. Sageli tõuseb kehatemperatuur , tingituna vähikolde ümber arenevast pneumoniidist. Kopsuvähki saab eristada muudest kroonilistest haigustest ainult kompleksse uuringu põhjal (Loogna jt 1989).
Tsentraalse kasvaja vormi korral haigus sageli avaldub köhaga (algul kuiv, hiljem märg) ja tekib ülemäärane rögaeritus – mäda ja veresegune röga koos köhaga. Sageli haiged kaebavad hingeldust ning õhupuudust. Need on tingitud sellest, et kasvaja on sulgenud bronhi, mis varustab kopsuosa õhuga. Põletikulise röga kogunemine kasvajalise takistuse taha bronhis võib viia bronhiidi ja kopsupõletiku tekkeni, millest signaliseerib kõrgenenud kehatemperatuur (Labotkin 2002).
Kui on tegemist perifeerse kasvajaga, siis sümptomeid ei pruugi tekkida pika aja jooksul. See on tingitud sellest, et kasvajal on arenemiseks palju ruumi. Kui kasvaja on sisse kasvanud kopsukelmesse või rindkereseina, kus on valutundlikud närvilõpmed, võivad tekkida valud rindkeres. Hingamispuudulikkus tekib sageli nn vähivedeliku kogunemisega kopsukelme ja kopsu vahele, mis ei lase kopsul osaleda hingamisprotsessis. Iseloomulikuks protsessiks on kopsupõletiku teke kasvajakolde ümber. Raviprotseduuri järel haige seisund paraneb , kuid mõne aja pärast tekib uus kopsupõletik (Labotkin 2004).
Mitteväikeserakuline kasvaja põhjustab ülemise õõnesveeni kompressiooni sündroomi teket. Selle puhul ei pääse venoosne veri pea, kaela ja ülajäsemete piirkonnast kopsu, mille tagajärjel tekib nendes piirkondades venoosne pais ja tugev turse . Sellele lisandub ka ülemäärane väsimus, nõrkus, isutus ja kurtumus . Väikeserakulisele kopsuvähile on mõningatel juhtudel iseloomulikud nn paraneoplastsed ehk kopsukasvajast näiliselt mittetulenevad sündroomid. Need on tingitud vähirakkude poolt toodetud bioaktiivsetest ühenditest (Labotkin 2004).

DIAGNOOSIMINE

Diagnoosimise puhul on oluline koht radioloogilistel diagnoosimimeetoditel, milleks on kopsu röntgenoloogiline uuring ja komputertomograafia. Need uuringud annavad enamasti põhjaliku informatsiooni kasvaja mõõtmete ja paigutuse kohta. Vajadusel võib neid täiendada röga ja pleuravedeliku tsütoloogilise uuringuga (Labotkin 2002).
JÄMESOOLE KASVAJAD
Kasvaja võib tekkida kõikides jämesoole osades ja sõltuvalt paiknemisest kujunevad välja ka tunnused (Esko 2008). Jämesoolevähk on esialgu küllaltki aeglase kuluga , arenedes pikka aega limaskesta pinnakihtides (Labotkin 2004). Niased haigestuvad käärsoolevähki tihedamini kui mehed (Esko 2008). Haigestutakse peamiselt vanusevahemikus 40-60, aga ka nooremas eas. Uuringud on näidanud, et agraarmaades (Aafrika) on haigestumine väiksem kuna toiduks tarvitakse rohkem naturaalseid ja kiudainerikkaid toiduaineid (Loogna jt 1989). Taimetoitlased ja inimesed, kes kuuluvad religioossetesse sektidesse, mis keelavad liha ja vere tarvitamist toiduks, haigestuvad märksa harvemini kui inimesed, kes söövad liha, rasva- ja valgurikkast toitu. Vähirisk on suurem ka ülekaalulistel ning vähese füüsilise aktiivsusega inimestel (Labotkin 2002). Jämesoolekasvaja allub hästi ravile . Käärsoolevähki ravitakse kombineeritult: kirurgiliselt ja kemoterapeutiliselt (Labotkin 2002).

TEKKEPÕHJUSED

Jämesool on elund, mis viib kahjulikud jäägid organismist välja. Tänu soolebakteritele kahjulikud ained ei kuhju soolde ega tekita limaskesta haiguslikke muutusi. Loomsed rasvad, kolesterool , suures koguses teravamaitselised ja kiudainete sisalduse poolest vaesed toidud – kõik need takistavad soole mikrofloora kaitsvat tegevust ja loovad nii eelduse soolevähi tekkeks (Esko 2008). Ka need inimesed, kes suitsetavad ja pruugivad palju alkoholi on ohustatud rohkem, kui need, kes on tervisliku eluviisiga. (Esko 2008). Seda soodustab ka sagedane kõhukinnisus, mis on tingitud väheliikuvast eluviisist. Neil asjaoludel peetuvad nii väljastpoolt pärinevad kui ka jämesooles endas moodustuda võivad kantserogeenid seal kauem ning võivad muude eelduste olemasolul esile kutsuda kasvajalist protsessi (Loogna jt 1989, Esko 2008).
Kui paljude kasvajate puhul on pärilikkuse osa on väike, siis jämesoole kasvajal on täheldatud perekondlikku eelsoodumust ja levikut (Esko 2008). Üheks pärilikuks riskifaktoriks võib olla perekondlik adenomatoosse polüpoosi sündroom (Labotkin 2002)
Jämesoolevähile tihti eelnevad (mitte alati) niisugused kroonilised protsessid nagu polüübid (üksikud või mitmesed), polüpoos, üle 10 aasta kestev haavandiline koliit ja ka eelnevalt ravitud kolorektaalne vähk (Loogna jt 1989, Labotkin 2002)
SÜMPTOMID
Jämesoolevähi korral varajased sümptomid puuduvad (Labotkin 2004) kuna soole läbitavus pole takistatud (Loogna jt 1989). Ennekõike kasvaja tekitab seedetegevusega seotud vaevusi - sagenenud tung tühjendada soolt, kõhukinnisus vaheldumisi kõhulahtisusega, seletamatult harvad sooletühjendamised, gaasid ja puhitused ja veri väljaheitel, mis pole kunagi normaalne nähtus. Viimane ei ole tingimata vähist põhjustatud, kuid on siiski üks sagedasemaid pärasoolevähi tunnuseid (Esko 2008). Võivad tekkida kõhupuhistus, raskus- või rõhumistunne ja ka spastilised valud (Loogna jt 1989).
Peale pikalevinud jämesoole talitlushäirete jälgimise on väga oluline, et eriti vanemas eas inimesed paneksid tähele muutusi oma väljaheidetes. Kui haavanduv vähk asub jämesoole algusosas, on seeditud veri tumedamaks muutunud ning väljaheitemassiga segunedes muudab ta ka selle tumedaks, peaaegu mustaks. Mida lähemal pärakule vähk paikneb, seda heledam ning vähem roojaga segunenud on veri. Seda tunnust väga tihti peetakse hemorroidi tunnuseks (Loogna jt 1989).
DIAGNOOSIMINE
Selle kasvajaliigi diagnoosimine on lihtne ning kättesaadav. Tegemist on toruja õõnesorganiga, milles oleva kasvaja avastamiseks piisab uuringust optilise toru ehk endoskoobiga. Kui see pole võimalik, siis soolt võib uurida röntgenkontrastainega. Kasvaja levikuulatuse määramiseks kasutatakse kõhuõõne ultraheliuuringut või kompuutertomograafiat (Labotkin 2004).
NAHAVÄHK

Epidemioloogia

Nahavähk on üks sagedasemaid vähivorme maailma valge nahaga elanikkonna hulgas ning nahavähi arv suureneb koos vanusega. Naistel on haigestumus suurem kui meestel, mis on arvatavasti tingitud sellest, et nende nahk on õrnem ja enamasti vähem kaetud. Nii tööl kui majapidamises puutuvad paljud naised kokku mitmesuguste lahustite ja pindaktiivsete ainetega, mis võivad olla nahavähi teket modifitseerivaiks tegureiks. Pesemisvahendite vähkitekitavad omadused ei ole küll tõestatud, kuid eemaldades nahalt rasu , kahjustavad nad nahka ja loovad eeldused kantserogeenide toimeks. (Bogovski jt 1989.)
Inimesed, kelle nahas on rohkesti pigmendirakke või kes päevituvad kergesti, haigestuvad harvemini.
Nahakasvajate klassifikatsioon põhineb nii koel , millest kasvaja pärineb, samuti kasvaja hea- või pahaloomulisusel. Sõltuvalt sellest, millistest naharakkudest kasvaja areneb, jagatakse nahavähk kaheks: basaalrakuline vähkkasvaja ehk basalioom ja lamerakuline vähkkasvaja ehk skvamoos, millest viimane on kiirema kasvuga ja pahaloomulisem. (Labotkin 2004.)
Vähist ohustatud gruppideks on 45-50 aastased, palju vabas looduses viibijad (põllutöölised, meremehed, teetöölised) ning heledanahalised inimesed. Rolli mängivad ka keskkonna faktorid, näiteks kokkupuude arseeni , kivisöe, tõrva, teatud õlidega , röntgenkiirtega. (Labotkin 2004.)
Basaalrakuline vähkkasvaja (BRV) on levinumaks nahavähivormiks, mis annab siirdeid teistesse organitesse väga harva. See kasvaja saab alguse naha basaalrakkudest ja teda esineb lamerakulisest vähist kolm korda sagedamini. Kavaja tekib päikesele avatud nahapindadel nagu ninal , huultel, laubal , käeseljal, naistel säärtel ning esineb sagedamini õrna ja heleda nahaga, halvastipäevituvatel inimestel.
Basaalrakuline vähkkasvaja areneb väga aeglaselt. Algstaadiumis tekib näole paari millimeetri suurune nahasõlmeke, kus suurendusklaasi abil võib näha veresoonepõimikuid. Aastatega sõlmeke suureneb ja tema keskosa langeb sisse, moodustades hilisemas faasis kraatri . Nahal võib aastaid olla ka ketendav, selgete piirideta ala, millest hiljem areneb armkude meenutav tihend. Selle järel hakkab kujunema pindmine haavandumine. ( Labotkin 2004.)
Lamerakuline vähkkasvaja (LRV) saab alguse naha epidermise keratotsüütidest (rakud, mis toodavad valku, keratiini) ja on pahaloomuline kasvaja nahal ning limaskestadel, võib tekkida ka keelele ja välissuguelunditele (Bogovski jt 1989).
Vähist ohustatud gruppideks on 65-70 aastased, heledanahalised, sagedasti päikesekäes viibijad ning nooruses päikesepõletusi saanud inimesed.
Riskifaktoriteks on veel kartsinogeensete ainetega kokkupuude, pärilikud defektid, suitsetamine ning krooniline nahapõletik, mille põhjuseks on naha kaitsefunktsioonide kahjustumine. (Bogovski jt 1989.)
Lamerakuline vähkkasvaja kujutab endast ümarat, ovaalset tihedat sõlme või naastu. Kolle kasvab aeglaselt, kuid kasvaja arenedes võib haavanduda ning kattuda
koorikutega. Kaasneda võib lümfisõlmede suurenemine. (Labotkin 2004.)

MELANOOM

Üks pahaloomulisi pigmentkasvajaid on melanoom . 1993. aastal avastati Eestis 68 naha melanoomi esmajuhtu, millest mehi oli 22 ja naisi 46. (Labotkin 2004.)
Melanoom on melanotsüütide ehk naha pigmendirakkude pahaloomuline kasvaja, mis on üks nahavähi liike. Esineb peamiselt nahal, aga ka limaskestadel, silmas ja kõrvas. Võib tekkida ka olemasolevast sünnimärgist või tekib nahale uus kiiresti kasvav, muutuv pigmendilaik. Oluline on teada, milline on tavaline sünnimärk ehk neevus ja milline võib kasvada melanoomiks. Normaalne sünnimärk ei kasva ega muuda värvi. Pahaloomulisusele viitab ka sünnimärgi sügelus ja kirvendus. ( Niin 2009.)
Sünnimärgi muutumine pahaloomuliseks võib olla tingitud tema vigastamisest või pidevast ärritamisest hõõrdumisel. Sünnimärk hakkab siis suurenema, eendub, muutub tumedamaks, haavandub, kattub kärnaga ja veritseb. ( Niin 2009.)
Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) raporti järgi sureb maailmas igal aastal melanoomi tõttu 48 000 inimest. Meestel asub mlanoom kõige sagedamini seljapiirkonnas ja pea- kaelapiirkonnas. Naistel aga jalasäärtel ja reienahal. (Tampere I.a.)
Melanotsüüdid produtseerivad melaniini, mis nahale annab pigmendi ehk värvuse ning mille ülesanne on kaitsta nahka ultraviolettkiirguse eest. Ultraviolettkiirgus , mis tuleb päikesest või solaariumist, tungib epidermisesse ja kahjustab melanotsüütide DNA-d. Kahjustatud rakk on vähi tekke eelduseks. Melanoom võib levida organismis kiiresti ning seetõttu on oluline avastada ja ravida haigust varases staadiumis , sest varases staadiumis on haigus ravitav. (Niin 2009.)
Mida tuleb sünnimärkide juures jälgida?

Ebakorrapärane kuju ehk asümmeetria.
2. Serva ebakorrapärasus.

Erinevad värvused ühes sünnimärgis.

Üle 5 mm läbimõõt.

Muutused sünnimärgi mõõtmetes. (Niin 2009.)
Epidermaalsed kasvajd
Healoomulised epidermaalsed kasvajad
Naevus verrucosus on kaasasündinud või varases lapseeas tekkiv sünnimärk, mis on epidermise liigse kasvu tulemus. Välimuselt on see kareda pinnaga, käsnataoline, pruun, mis harilikult paikneb kaelal , ülakehal ja jäsemetel. (Bogovski jt 1989.)
Seborröakeratoos või vanaduskeratoos on vanuse suurenemisega sagenev kasvaja, mida esineb peaaegu kõikidel vanadel inimestel. Välimuselt on tüükataoline, tavaliselt pinna kerge kraapimisega murenev kasvaja, mille värvus on helepruunist kuni mustani. Esineb enamasti ülakehal ja näol ning harilikult ravi ei vaja. Lihtne on seda ära tunda soolatüükataolise, mureneva pinnaehituse järgi. Eemaldamine on vajalik vaid esteetilistel põhjustel ning kui need on häirivalt suured. (Bogovski jt 1989.)

Keratoakantoom kasvab kiiresti, mõne nädala või kuu jooksul, kuid paraneb mitme kuu jooksul iseenesest. Teda võib kahtlustada kiire kasvu ja kraatritaolise välimuse alusel. Keratoakantoom meenutab ogarakulist vähki, selle tõttu pole histoloogiline diagnoos kerge ning soovitatav on kirurgiline eemaldamine, sest diagnoosis ei saa tavaliselt täiesti kindel olla. (Bogovski jt 1989.)

Premaliigsed epidermaalsed kasvajad

Kiirguskeratoos on välimuselt punetav või pruun, mis alguses on õhukese, hiljem paksu ketuga laik. Võib meenutada ekseemi- või psoriaasilaiku. Esineb keskealistel ja vanadel inimestel päikesega kokku puutunud nahapiirkondadel. Kiirguskeratoos esineb peamiselt näonahal, kuna päikese UVB-kiirgus on kiirguskeratoosini viiv muutus, siis esineb see peaaegu ainult valgusega kokkupuutunud aladel.

Väike osa kiirguskeratoosidest areneb ogarakuliseks vähiks ja parim ravimeetod on külmutamine vedela lämmastikuga. (Bogovski jt 1989.)

Leukoplaakia on suu või suguelundite limaskestadel esinev hele muutus. See areneb kergesti ogarakuliseks vähiks, mis erinevalt naha ogarakulisest vähist kasvab ja metastaseerub kiiresti.

Kujunevad ka valulikud haavandid, mis võivadki osutuda vähi arenemise aluseks. Leukoplaakia korral tekivad suus maitsmishäired, põletustunne ning keele ja huulte valulikkus. Seda soodustavad suitsetamine, alkoholi kuritarvitamine, liiga kuum või külm toit, suu limaskesta põletikud, proteesid , sobimatud hambatäidised, mis võivad limaskesta pidevalt ärritada. Atüüpiliste rakkude leidmisel, tuleb muutust ravida kirurgiliselt või vedela lämmastikuga külmutades. (Bogovski jt 1989.)

Boweni tõbi on intraepidermaalne kartsinoom . See meenutab kiirguskeratoosi, mis välimuselt meenutab ketendavat psoriaasilaiku ning püsib ühel kohal aastaid, ega parane lokaalse raviga , näiteks kortikoidsalvidega. Laik võib areneda invasiivseks ogarakuliseks vähiks, mille raviks on kas operatsioon või külmutamine. (Bogovski jt 1989.)

Pahaloomulised epidermaalsed kasvajad

Ogarakuline vähk on keratinotsüütide pahaloomuline kasvaja, mis kasvab läbi basaalmembraani allolevatesse kudedesse ja võib metastaseeruda. (või – ogarakuvähk metastaseerub regionaalsetesse lümfisõlmedesse ja kaugemalegi). Seda soodustab eelkõige päikese UVB-kiirgus, kuid ka röntgenkiirgus ning seespidiselt kasutatud kartsinogeensed ained, nagu arseenik, mida varem kasutati psoriaasi raviks.
Ogarakuline vähk võib tekkida ka kroonilisele haavandile või põletusarmile, mis välimuselt võib meenutada paksu, koorikuga kaetud kiirguskeratoosi. Esinemiskohad on nägu, käeseljad ja alahuul , millede ravi on kirurgiline. (Bogovski jt 1989.)

Naha derivaatide healoomulised kasvajad

Miilium on keratiinitsüst, mis esineb kõige sagedmini näol, eriti silmade ümber.
Süringoom on higinäärmejuha healoomuline kasvaja, mis esinevad silma all või kaelal. Higistamine suurendab kasvajaid ja põhjustab neis isegi ville. (Bogovski jt 1989.)

Healoomulised sidekoepõhised nahakasvajad

Papilloma fibroepithelialis on pehme, lõdvast sidekoest moodustunud näsa, pindmiselt enamasti sarvestunud healoomuline moodustis, mis aga võib vähiks üle minna. Eemaldatakse elekterskalpelli abil või vedela lämmastikuga külmutades.
Keloid kasvajaliselt vohav armkude, mis võib tekkida isegi väga väikese trauma tagajärjel. Harilikult tekivad ülakehale, sageli ka rindkere ülaosas vanades aknearmides või operatsiooniarmides, mille kohal pahaloomustumine võib ilmneda 10–20 aasta pärast. Soodumus keloidide tekkeks on pärilik. Kirurgiline eemaldamine tekitab varasemast suurema keloidi, parema tulemuse annab keloidisisene hormoonisüst. (Bogovski jt 1989.)

Healoomulised veresoontepõhised nahakasvajad

Naevus flammeus ehk tulisünnimärk või punaneevus on kaasasündinud punase laigu kujuline veresoonekasvaja. Kirurgiline eemaldamine ei anna tavaliselt rahuldavat kosmeetilist tulemust ning seetõttu kasutatakse kõige rohkem laserravi. (Bogovski jt 1989.)
Naevus araneus ehk ämblikneevus sarnaneb väikesele punasele ämblikule, mille keskel olevast arterioolist kulgevad laienenud kapillaarid. Tavaliselt esinevad näopiirkonnas, mida vajdusel kõrvetatakse või külmutatakse. (Bogovski jt 1989.)
Kapillaarne hemangioome on kahte tüüpi, maasikaneevus, mis on kaasasündinud või varases lapseeas ilmnev erepunane ja nahapinnast eralduv angioomi tüüp, mis tavaliselt iseenesest kaob mõne aja jooksul. Ning kirssangioom ehk vanadushemangioom, mis ei parane iseeneslikult, kuid harilikult ei vaja ka ravi. (Bogovski jt 1989.)

Pahaloomulised veresoontepõhised nahakasvajad

Kaposi sarkoomi klassikaline vorm on lümfaatilise endoteeli pahaloomuline kasvaja, mis esineb vanemaealiste inimeste, tavaliselt meeste jäsemetel. Nahapinnale tekivad alguses violetsed laigud, mis paksenevad, laienevad ning muutuvad haavanduvateks kasvajateks. Efektiivne ravi üksikute kasvajate korral on kiiritamine.
Teine Kaposi sarkoomi vorm on seotud immuunpuudulikkusega, eriti HIV- infektsiooniga. Kasvajad võivad paikneda limaskestadel ja üle kogu keha. (Bogovski jt 1989.)
Pigmentkasvajad

Healoomulised pigmentkasvajad

Tedretäht ehk efeliit ehk tedretähnid on väikesed helepruunid päikesevalguses eriti esile tulevad pigmendilaigukesed. normaalse epidermise basaalkihis on tavalisest rohkem melaniini. Neid esineb kõige rohkem punasejuukselistel inimestel. Pahaloomuliseks pigmentkasvajaks on melanoom. (Bogovski jt 1989.)

PROFÜLAKTIKA

Hoidumaks nahavähi tekkest , parimaks viisiks on vältida päikesest põhjustatud nahakahjustusi.

ultraviolettkiirguse kahjustus on nahavähi tekke põhiliseks teguriks .

nahakahjustused enne kümnendat eluaastat on eriti ohtlikud.

heledanahalistel on oht haigestuda suurem, kuna nende naha kaitsepigmendi melaniini hulk on väiksem kui tumedama nahaga inimestel.

vähiriski tõstavad viie kordselt korduvad I – II astme (vesivillid) nahapõletused enne 20-ndat eluaastat.

mõistlik oleks mitte võtta päikest paar tundi enne ja paar pärast keskpäeva, kuna siis on päikese intensiivsus kõige tugevam.

päevitades tuleks alati kasutada päikesekaitsekreemi ning peakatet.

ei ole tõeststud, et solaariumid on nahavähi tekke aspektist ohutud !

jälgi regulaarselt oma nahka ja sellel tekkivaid moodustisi.

pöördu nahaarsti poole, kui märkad püsivaid või kasvavaid laike või sõlmi. (Labotkin 2004.)

KASVAJA DIAGNOOSIMINE

Et kogenud spetsialist võiks kahtlustada nahavähki, piisab kasvaja vaatlusest suurendusklaasiga või spetsiaalse instrumendi – dermatoskoobiga (Labotkin 2004).
Õige ravimeetodi aitab valida kasvaja liigi täpne määramine. Koe uuringuks kaabitakse kasvaja pinnalt skalpelliga materjali, pindmiste, armi tüüpi levivate kasvajavormide korral. Üldjuhul ei soovitata purustada uurimise eesmärgil väikesi kasvajaid, see võib soodustada vähi ebatüüpilist levikut. Kui kasvaja ei ole eemaldatav, üksnes siis võib vähiraku tüübi täpsustamiseks koeosakesi võtta. (Labotkin 2004.)
Kasvaja leviku määramiseks basaalrakulise vähkkasvaja puhul ei ole lisauuringute tegemine vajalik, kuna praktiline oht kasvajate metastaseerumiseks puudu.
Lamerakulise vähkkasvaja puhul on kindlasti vaja teha rindkereorganite röntgenoloogiline uuring ja kõhuõõneorganite ultraheli uuring. Samuti tuleks uurida antud kehapiirkonda dreenivaid lümfiteid ja lümfisõlmi. Kui kasvaja piirkonnas on kliiniliselt suurenenud ning tihenenud lümfisõlmed, siis on vaja teha nende tsütoloogiline (nõelbiopsia) või histoloogiline uuring (lümfisõlme eemaldamine). (Labotkin 2004.)
NAHAVÄHI RAVI
Lokaalse nahavähi nagu BRV kui ka LRV korral põhiliseks ravimeetodiks on kasvaja kirurgiline eemaldamine. Seejärel uuritakse mikroskoopiliselt eemaldatud kude, et olla kindel, et eemaldatud koe servades ei oleks kasvajarakke. Kui uuringul leitakse vähirakke, tuleb ette võtta teine operatsioon ning eemaldada kude laiemalt. (Labotkin 2004.)
Kui on tegemist väikeste, pindmiste BRV-dega, kasutatakse kasvaja hävitamiseks kasvajakoe külmutamist vedela lämmastikuga. Selle meetodi puuduseks on pikaajaliselt paranevad ning mittekaduvad armid . Kasutatakse ka elektrinuga, millega tekitatakse kasvajarakkude nekroos. Ka see meetod võib jätta soovimatuid arme.
Efektiivne nahakasvajate puhul on kiiritusravi, mida kasutatakse siis, kui kasvaja eemaldamine kirurgiliselt on tehnilisel, kosmeetilisel või anatoomilisel põhjusel võimatu (Labotkin 2004).
Keemiaravi kasutatakse siis, kui kasvaja on levinud lokaalselt või LRV korral süsteemselt (Labotkin 2004).
KASVAJA TEKKEPÕHJUSED
1. Päikese- ja ultraviolettkiirgus. Eriti tähtsad on lapsepõlves saadud päikesepõletused. Tänapäeval kasutatakse pruunistamiseks aasta ringi päevituslampe ja just regulaarsel päevitamisel on nahavähi oht suurem.
Kui esineb mingi prekantseroos võib ultraviolettkiirgus stimuleerida kasvajalist protsessi. Seepärast on onkoloogilistele haigetele kiiritamine kvartslambiga ning muud füsioteraapia protseduurid vastunäidustatud. (Bogovski jt 1989.)
2. Ioniseeriv kiirgus, näiteks radioaktiivne kiirgus. Ioniseeriv kiirgus võib esile kutsuda muutusi kromosoomides ja sellega seoses tekitada pahaloomulist protsessi. Vähk ei teki kohe, vaid aastate pärast. (Tampere I.a.)
3. Mehaaniliste ja kiiritustraumade tagajärjel tekkinud kroonilised haavandid, armid, leukoplaakia, põletusarmid, kroonilised säärehaavandid võivad kartsinoomi tekke aluseks saada. (Tampere I.a.)
4. Kemikaalid kui kartsinogeenid.
Tuntud on arseeni vähki tekitav toime, millega võib inimene kokku puutuda tööstuses. Olmes on kantserogeense toimega näiteks tubakasuits. (Bogovski jt 1989.)
5. Geneetilised muutused. Võivad tekkida kahjulike tegurite mõjul või esineda juba sündides. Samuti võivad geneetilisi muutusi põhjustada onkogeensed viirused (nt. papilloomiviirus e. HPV), mille suhtes on eriti vastuvõtlikud organismi kaitsevõime langusega inimesed (näiteks AIDS-i haiged või siirdatud elunditega patsiendid). (Tampere I.a.)
Vähihaigestumustrendid Eestis 1970–2004* (valitud paikmed)
Mehed
Naised
*Trendikõveratel on viimastel aastatel toimunud muutused tähistatud erineva joonekujuga, kuna alates 2001. aastast ei ole õigusliku aluse puudumise tõttu Eesti Vähiregistri andmeid võrreldud arstlike surmatõendite andmetega.
**Vanuse järgi standarditud haigestumuskordaja (maailma standardrahvastiku alusel); arvutatud kolme aasta libiseva keskmisena. (Eesti Vähiregister, 2007)

KASUTATUD KIRJANDUS

Aareleid, T., Mägi, M. (2003). Vähihaigestumus Eestis 2000. Tallinn: EVG Print .
Bender, W., Clarke , W. D., Haagedoorn, E. M. L., Sleijfer, T. Th., Oldhoff, J. (1994). Onkoloogia perearstile. Holland: Van Gorcum & Comp.
Bogovski, P., Loogna, G., Rahu, M. (1989). Vähk – põhjused, levik, profülaktika. Tallinn: Valgus.
Eesti Vähiliit. http://www.cancer.ee/ (23.02.2010).
Esko, V. (2008). Seedeelundite kasvajad: kuidas vähki ennetada ja vähiilmninguid õigel ajal ära tunda? OÜ Lege Artis .
Haagedoorn, E., Oldhoff, J., Bender, W., Clarke, W., Sleijfer, D. (1996). Onkoloogia perearstile. Tallinn: AS Medicina .
Hannuksela, M., Reunala, T., Karvonen, J., Suhonen R. (toim.) (2006). Nahahaigused.
Tallinn: AS Medicina.
Labotkin, R. (2002). Onkoloogia taskuraamat. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastuse trükikoda
Labotkin, R. (2004). Vähk on avastatav ja ravitav. Tartu Ülikooli Kirjastus.
Niin, M. (2009). Melanoom. http://www.kasvaja.net/Melanoom/id/97/ (04.03.2010)
Podar, U., Sillastu, V., Truupõld, U. (1988). Kasvajad: õppematerjal arstiteaduskonna üliõpilastele. Tartu
Rinnavähk.  http://www.rinnavahk.ee/ (23.02.2010).
Rätsep, V. (1998). Naiste rinnanäärmevähi ennetamine. Tallinn: Medicina.
Tampere, M. (I.a.). Nahavähk. http://www.derma.ee/articles.php?id=156 (04.03.2010)
22